See leht on meie vana kodulehe osa.


Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

TALLINNA ÜLIKOOL

 

AVATUD ÜLIKOOLI TÄIENDÕPPEKESKUS

Allan Vibur

PIME ÕPILANE TAVAKOOLIS

 

Täienduskursuse lõputöö

(koolipedagoogika kutseta õpetajatele)

02.03.2005-24.08.2005

Tallinn 2005

SISUKORD

Sissejuhatus……………………………………………………………………..3

I peatükk. Pimedate laste eriõpetuse ajaloost……….………….……………4

II peatükk. Eesti hariduspoliitika hetkeolukord erivajadusega õppuri

seisukohalt…………………………………………………………5

III peatükk. Pime õpilane tavakoolis………………………………………… 6

IV peatükk. Abiõpetaja roll pimeda õpetamisel tavakoolis…………………….8

Kokkuvõte……………………………………………………………………….10

Lõppsõna………………………………………………………………………..11

Kasutatud allikad……………………………………..…………………………12

SISSEJUHATUS

Individuaalsus, mitmekesisus ja pluralism on iga demokraatia kesksed mõisted.

Eestis oli 80-ndate aastate lõpus tunda suurte muutuste tulekut - see oli üldine ärkamisaeg. Hakati rääkima ka puuetega inimeste õigustest ja võrdsetest võimalustest. Kõneldi asjadest, millest enne polnud julgetud, kuigi puuetega inimesed on olnud alati olemas. Neid ja nende probleeme aga hoiti varjul, vaid perekond oli see üks ja ainuke instants, kes olukorraga toime tulla püüdis.

On teada, et inimene saab 75% informatsioonist nägemismeele kaudu. Pimeda inimese puhul tuleb leida alternatiivseid meetodeid, kuidas info temani jõuab. Pimeda lapse koolitamine on jätkuvalt probleemne ja kuigi Eesti hariduskorralduses on toimunud terve rida suuri muutusi, pole tavakooli õpetaja just täiendõppe puudumise tõttu võimeline üksi pimedaga sajaprotsendiliselt tegelema.

Käesolevas töös otsitakse vastust küsimustele, kas pime õpilane saab tavakoolis täiel määral informatsiooni? Mil määral on õpetaja töö raskem, kui klassis on pime või vaegnägija õpilane? Kas on vajalik abiõpetaja olemasolu tunnis, et suurendada töö efektiivsust? Missuguseid abivahendeid on pimedal tarvis?

Töös antakse ka lühiülevaade pimedate laste õpetamise ajaloost Eestis: kuidas on see alanud ja arenenud ning missugune on olukord tänapäeval. Lähemalt vaadeldakse olukorda ja tekkivaid probleeme, kui pime laps asub õppima tavakooli.

Töö eesmärgiks on tõestada, et tavakoolis õppides on pimedale õpilasele ja õpetajale abiõpetaja hädavajalik.

Püstitatud eesmärgi saavutamiseks olid esitatud küsimused:

  1. Kas tavakoolis õppides on pimedale õpilasele vaja abiõpetajat?
  2. Kas õpetaja töö kergendamiseks on vajalik abiõpetaja olemasolu klassis, kus on pime õpilane?
  3. Kas abiõpetaja on vajalik kaasõpilaste tõttu?
  4. Milline on isiklik seisukoht abiõpetaja vajalikkuse osas?

Küsimused esitati interneti teel õpetajatele, kellel on olnud kogemusi pimedate õpetamisega, samuti eripedagoogika üliõpilasele ning pimedatele, kes on õppinud nii tava- kui erikoolis..

Töös kasutatud allikmaterjalide hulgas on A. Vassenini raamat "Nägemispuudega inimesed", A. Räpi töö "Ülevaade pimedate ja nõrgaltnägijate abivahenditest arvutiga töötamisel", Eesti -Taani projekti "Puudega laps tavakoolis" raport, Emajõe Kooli kodulehekülg internetis.

Töös on tuginetud ka isiklikule kogemusele, kuna autor on õppinud kahe erineva riigikorra ajal nii pimedatele mõeldud erikoolis kui ka tavakoolis.

I PEATÜKK

Pimedate laste eriõpetuse ajaloost.

1882. aastal oli Eesti kubermangus üle 700 pimeda.

1883. aastal rajati Tallinnas Paldiski maantee 3 õppeasutus pimedatele lastele. Koolis oli 4 õpilast. Õppetöö toimus saksa keeles.

1886. aastal ehitati uus koolimaja Tõnismäele. Vastu võeti 7-12 aastasi lapsi, kellel oli ravimatu pimedus või nii kehv nägemine, et nad vajasid eriõpetust.

1883-1914 oli koolis 51 õpilast. See kool lõpetas oma tegevuse I Maailmasõja ajal 1914. aastal.

1922. aastal asutati Tartus Pimedate Töökool, kus oli 9 õpilast.

1925. aastal alustas tööd Pimedate kool-kodu. 1948.aastal eraldati õppetöökojad koolist ja moodustati kaks iseseisvat asutust: Tartu Pimedate Kool, mis oli 7-klassiline, ja Pimedate Ühingu Tartu Õppe- ja Tootmiskombinaat.

1953. aastal anti koolile uus nimi: Tartu Pimedate Laste Internaatkool.

Alates 1958. aastast muutus kool keskkooliks ja 1994. aastast saadik kannab nime Tartu Emajõe Kool ning on ainuke pimedate erikool Eesti Vabariigis.(Tartu Emajõe Kooli kodulehekülg internetis).

Koos Eesti taasiseseisvumisega muutus ka suhtumine puuetega inimestesse ja nii mõnigi kool võttis oma õpilaste hulka endise erikooli kuulunu. Üks esimesi oli Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium, kus 1990-ndatel õppis nii ratastoolis, pimedaid kui ka kuulmislangusega õpilasi. Suhtumise muutust oli tunda kogu Eestis.

Samas oli märgata ülepingutamist: 1997.aastal - ilma ettevalmistuseta, üleminekuta, ümberkorralduse asemel likvideeriti Tallinna Liivalaia Kaugõppekeskkool, millel oli oma osa ja koht puuetega laste hariduses.

Praegu on Eestis võetud suund kaasava hariduse poole. Sotsialiseerumise seisukohalt on puudega lapse õppimine tavakoolis tähtis, kuid leidub ka vanemaid, kes eelistavad panna laps erikooli.

II PEATÜKK

Eesti hariduspoliitika hetkeolukord erivajadustega õppuri seisukohalt.

Eesti Haridusfoorumil 1997.aastal oli arutlusteemaks hariduse kättesaadavus ja kvaliteet õpiühiskonnaks pürgivas Eestis. Sellel foorumil konstateeriti fakti, et Eesti kool ei suuda veel arvestada puuetega laste vajadustega. Muutuste tegemine kulges aeglaselt, kool ei olnud lapsekeskne ning hindamissüsteem oli jäik.

Suur saavutus oli individuaalse õppekava määruse vastuvõtmine. See on väga oluline samm paindlikuma õppimise kontseptsiooni suunas.

Nüüd, 2005.aastal, püütakse Euroopa Liidu liikmena järgida Euroopa eeskuju ja on võetud selge suund kaasava hariduse poole.

UNESCO poolt 1990.aastal koostatud dokumendi "Haridus Kõigile" (Education for All - EFA) põhimõtteid on asutud ellu viima paljudes riikides. Selle peamine eesmärk on koostada UNESCO initsiatiivi "Haridus Kõigile" Eesti tegevuskava - määratleda üldeesmärgid ja ülesanded, mis lähtuvad Eesti spetsiifilistest haridusprobleemidest ning luua rahvuslik võrgustik/foorum "Haridus Kõigile" tegevuskava arendamise ja elluviimise toetamiseks.

Eestis on paranenud erivajadustega õppurite tavakoolis õppimise tingimused. Eesti "Haridus Kõigile" 2004. aastal koostatud tegevuskavas on mitmeid punkte, mis puudutavad otseselt erivajadustega õpilasi:

Näiteks:

  1. õpilaste erivajaduste, nende tavakooli kaasatuse ja tugisüsteemide rakendamise kajastamine õpilasregistris.
  2. paindlike õpivõimaluste loomine ja individuaalõppekavade täiustatud mudeli rakendamine erivajadustega lastele ja noortele, spetsialistide võrgustikutöö tugevdamine ja vastavate tugistruktuuride arendamine.
  3. õpiabikeskuste loomine ja väljaarendamine kohalikul tasandil.
  4. Lühiajaliste tugiprogrammide ja individuaalsete üleminekukavade koostamine ja rakendamine erivajadustega lastele, kes siirduvad ühelt hariduse tasemelt teise või vahetavad õppekava.
  5. Logopeedilise, eripedagoogilise, psühholoogilise ja muu abi võimaldamine erivajaduste korral.

…………………………….

10. Rahastamissüsteemi täiustamine õpilase erivajadusi arvestades. (Eesti Haridus Kõigile tegevuskava).

"Haridus-ja Teadusministeerium leiab, et puuetega õpilaste kaasamisel tavakooli on kõikide tugisüsteemide rakendamine tähtis, sealhulgas abiõpetaja. Kuna rahastaja on kohalik omavalitsus, siis tihti jääb otsustamine ka nendele. HTM on täiendanud seadusandlust, et kõik tugisüsteemid rakenduksid ja kaasav haridus realiseeruks." (Kai Kukk HTM).

Eesti õpetajate ettevalmistust arvestades kerkib probleem, et nad ei suuda ega oska pimedat õpilast tavaklassis õpetada. Üks õpetajate pakutud lahendus oleks teha muutusi õpetajakoolituses toetamaks nende tööd tavakoolis erivajadustega lastega. Teine lahendus on abiõpetaja, kes koostöös tavaõpetajaga osa koormusest enda peale võtab, näiteks õppematerjali ettevalmistamine punktkirjas, reljeefsed joonised, teadmiste kontroll, saatja ekskursioonidel, jne.

III PEATÜKK

Pime õpilane tavakoolis.

Ajaloos tagasi vaadates võime selgelt näha, et tolleaegne mõtteviis välistas pimedate ja küllap ka teiste puuetega laste õppimise tavakoolis.

Samasugune tendents oli ka näiteks Rootsis, kus puuetega laste tavakooli integreerimine algas eelmise sajandi 50.-ndatel. Eestis algas see umbes 40 aastat hiljem, jäädes ärkamisaega 80-ndate aastate lõpus.

Tänapäeval propageeritakse siiski ka pimedate erikoolis õppimist, niisiis on jälle ringiga algusesse tagasi jõutud.

Mõeldes koolile kui demokraatia põhiväärtuste kandjale ja vahendajale, on tegu sotsiaalse institutsiooniga, kus kasvatatakse tulevase ühiskonna ülesehitajaid. On tõsiasi, et kool peegeldab ühiskonda ja areneb koos sellega. Kooli ülesanne on ka julgustada ja soodustada iga üksiku õpilase arengut.

Siinkohal meenub aastatetagune seik 90-ndatest, mis piltlikult peegeldas tolleaegset suhtumist.

Küsisime minu elukohajärgse Tallinna kooli direktorilt, kas ma saaksin jätkata kooliteed selle kooli 6.klassis. Direktor vastas pikemalt mõtlemata: " Pole huvitatud. Mina küll see "pioneer" ei taha olla!".

Mäletan, et olime terve perega väga pettunud, aga nagu juba öeldud, peegeldas selline suhtumine üldist mittevalmisolekut tegelda tavakoolis pimedate õpetamisega.

Oli selge, et koolides tunti selget hirmu vastutuse ja probleemide ees, mida pime õpilane oleks kaasa toonud.

Tihti aga polegi kõik nii hirmus, kui paistab.

Vaja on ainult julgeda - tegelikkuses oli koole, kes hoolimata kõigest omal riisikol pimeda lapse vastu võtsid.

Pimedatele mõeldud abivahendite osas valitses kehv olukord. Nõukogude ajal jaotas Pimedate Ühing oma varusid allkirja vastu väga ettevaatlikult. Teine võimalus osta valget keppi, punktkirjapaberit, spetsiaalseid aeglase kiirusega magnetofone, punktkirja õppimise vahendeid, kirjutusraame, stifte, vene keeles rääkivaid kelli ja teisi abivahendeid, oli sõita Moskvasse.

Võrreldes Soome ja Ameerika Ühendriikidega oli see valik tol ajal väga väike. Tänapäeval on abivahendite kättesaadavus märgatavalt paranenud ja võib rääkida juba nn. pimeda töökohast tavakooli arvutiklassis. Pimeda töökoht koosneb paljudest abivahenditest ja aitab paremini koolis edasi jõuda. Ideaalis peaks olema pimedal kasutada koolis oma arvuti, mis on varustatud ekraanilugemisprogrammiga (JAWS), punktkirja rea ja printeriga, et muuta õppimisprotsess kergemaks ja vastamine hõlpsamaks. Ettevalmistatud arvuti annab pimedale õpilasele suurema iseseisvuse nii õppematerjali omandamisel kui ka kodutööde tegemisel.

Isiklikest abivahenditest, mida saab laenutada Nägemis- ja Rehabilitatsioonikeskusest, võiksid õpilasel olla tavaline ja punktkirja kirjutusmasin, diktofon, kõrvaklapid, kõnelev kalkulaator, "paistetav" paber joonestamiseks ja geomeetriaks, punktkirja tähistusega joonlauad ja mallid jne.

Hästi varustatud pimeda töökoht maksab umbes pool miljonit Eesti krooni.

Tavaklassis õppides on alaline probleem, mil viisil pime õpilane tunnis materjali üles märkida saab. Mehhaaniline punktkirjamasin tekitab märkimisväärset müra, mis võib nii õpetajat kui kaasõpilasi segada. Lahendusi on kaks: kas kasutada diktofoni või siis muretseda märksa kallim elektrooniline kirjutusmasin, mis kuuluks pimeda töökoha juurde . Selle eelis on, et seda saab ühendada arvutiga ja hiljem arvutis materjali edasi töödelda.

Arvuti on pimedale väga hea suhtlusvahend nii kaasõpilaste kui õpetajaga. Arvuti annab pimedale väga suured võimalused.

Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium oli üks esimesi koole, kes alustas, küll sponsorluse korras, pimeda töökoha loomisega 1999.aastal. Turismifirma Wris Tour aitas sellele kaasa eraldades igalt ostetud reisilt teatud summa.

Peale isiklike abivahendite vajab pime laps tavakoolis abi ka liikumisel. See probleem kerkib üles võimlemistundides, klassi- ja õppeekskursioonidel, kus viibitakse erinevates paikades, ruumides ja tänavatel. Selleks, et kaasõpilastega sama kiiresti käia, peab olema abistaja, kelle käe alt kinni hoides pime õpilane liigub nii tänaval, muuseumis, näitusel kui mujal. Ilma abistajata võtab liikumine võõras keskkonnas tunduvalt rohkem aega ja pime õpilane muutub piduriks ülejäänud seltskonna tempole.

Olukord erineb sõltuvalt õpilase vanusest. On selge, et 1. klassi õpilane vajab isegi koolimajas liikumisel rohkem suunavat abi kui samas juba mõned aastad õppinud laps. Koolis peaksid uksesildid olema Braille’i kirjas dubleeritud, ohtlikesse kohtadesse piirded paigutatud, põrandale enne trepiastet kleebitud karestatud ohuribad. Pimedal on kergem orienteeruda ümbruses, mis püsib muutumatuna, kuna ta liigub kasutades orientiire.

On hea, kui pime laps oskaks juba enne kooliminekut valge kepi abil liikuda. Orienteerumist ruumis ja tänaval õpetatakse erilasteaias, nagu ka punktkirja, mis hoolimata arenevast tehnikast on pimedale hädavajalik. Pime laps peaks õppima professionaali juures enne tavakooli minekut ka masinakirja, et suuta töötada arvutiga.

Arvuti kasutamine on pimedale suurepärane võimalus töötada ja suhelda.

Artur Räpp - pime, kes on lõpetanud matemaatika erialal Tallinna Pedagoogikaülikooli, annab oma proseminaritöös põhjaliku ülevaate arvutikasutuse võimalustest:

"Nägemispuudelistele inimestele on välja töötatud palju tarkvaralisi ja riistlahendusi, mis hõlbustavad arvuti kasutamist. Eestis valdavalt kasutuses oleva Microsoft Windows’i puhul on võimalik lisada ekraanilugeja (screen reader), ekraanisuurendusprogramm (screen magnifier, hääleväljundiga või ilma), punktkirjaväljund, kõnesüntesaator, punktkirjarida, punktkirjaprinter (braille printer, tuntumad Index basic, Index Everest, Versapoint), punktkirjatranslaator (Duxbury, Megapoints), punktkirjaklaviatuur, reljeefne hiir.

Pimedate jaoks on välja töötatud spetsiaalsed autonoomsed elektroonilised märkmikud (note-taker)." (A. Räpp - "Ülevaade pimedate ja nõrgalt nägijate abivahenditest arvutiga töötamisel", Tallinn, 2003)

IV PEATÜKK

Abiõpetaja roll pimeda õpetamisel tavakoolis.

Eestis on juba pikka aega kestnud arutelu, kuidas liikuda kaasava haridussüsteemi poole. See termin "kaasav" viitab eelkõige eesmärgile, arengutasemele, kus ühiskond ja institutsioonid on tingimusteta valmis kohanduma üksikisiku/kodaniku vajadustega. Kaasav haridus pakub lastele võrdseid võimalusi. See on vanemate vabadus valida oma lapse jaoks parim. Kaasav haridus annab hea sotsiaalse tunnetuse.

Mõiste "integratsioon" kirjeldab meetmeid, mida ühiskond ja institutsioonid ette võtavad - olgu need siis seadusandliku või rakendusliku iseloomuga - selleks, et edendada erivajadustega inimeste võrdseid võimalusi ja õigusi.

Meil on eeskuju võetud Soome, Rootsi ja teiste arenenud riikide sotsiaal- ja hariduspoliitikast. Koos Eesti poliitilise vabanemisega toimus ka vaimne vabanemine ja järk-järgult on suhtumine puuetega inimestesse muutunud ikka paremaks.

"Kõik vanemad tahavad olla kindlad, et nende laps on heades kätes ja tal läheb hästi. Pimedal lapsel on õigus saada sama palju informatsiooni kui nägijad - samaväärselt tunnist osa võtta. Mida see tähendab aga õpetajale, kes on saanud ettevalmistuse töötamiseks tavaklassis? On tõsiasi, et Eestis on suur hulk eriteadmisi "peidetud" erikoolidesse. Kuidas aga seda üldkooli heaks ära kasutada, kui eesmärk on: kool kõigile? Pimeda lapse õpetamisel tavakoolis saab takistuseks tava- ja erikoolide õpetajate erinev põhikoolitus, samuti fakt, et eriõpetusele ja erikooli suunamine toimub läbi meditsiinilise, mitte pedagoogilise süsteemi.

Suur probleem meie koolihariduses on olnud küllaltki jäik hindamissüsteem, mis teeb erivajadusega õpilase klassis hoidmise raskeks. Kui hindamine on paindlik, on õpetajal rohkem võimalusi tööd klassis ümber korraldada - mitmekülgsed materjalid, erineva raskusastmega ülesanded." (Kai Kukk, HTM )

Pimeda õpilase puhul on mõnel juhul osutunud vajalikuks ja kasulikuks abiõpetaja olemasolu, et õpilast kaasata kõikidesse tunnis läbiviidavatesse tegevustesse. Vahel on abiõpetaja lausa hädavajalik, see sõltub õppeainest ja õpilase vanusest. Vaadeldes programmiaineid, on selge, et näiteks reaalainete puhul on tavaklassi õpetajal väga raske end jagada terve klassi ja üksiku pimeda vahel, sest näiteks matemaatikas on vaja kasutada Braille’i kirjas tervet süsteemi, et teha samasugust tööd kui nägijad. Kas aga tavaõpetajal jätkub 45-minutilisest tunnist, et sajaprotsendiliselt tund läbi viia.(Artur Räpp, tavakoolis õppinud pime).

Vestluses tavakooli reaalainete õpetajaga, kel on olnud kogemus pimeda õpilasega tavakoolis selgus, et "abiõpetajat on kindlasti vaja, sest see kergendaks põhiõpetaja tööd märkimisväärselt. Ta saaks keskenduda aine õpetamisele ja abiõpetaja aitaks sellisel juhul nägemispuudega õpilast - aitaks tal liikuda ruumis, kui vaja, käsitseda katsevahendeid ning puudutades õppida tundma näiteks geomeetrilisi kujundeid, teha jooniseid, lugeda ette õpetaja poolt tahvlile või õpikusse kirjutatu - see kõik kannaks kaasõpilastega sammupidamise eesmärki.

Õpetaja peab tähelepanu jaotama kogu klassile ühtlaselt. Kui abiõpetajat pole ja koos teiste õpilastega õpib klassis nägemispuudeline õpilane, siis on tal tihti vaja õpetajapoolset suunavat abi. See võib vahel päris palju aega võtta ja niiviisi kogu klassis kaost tekitada. Ka iseseisvat tööd tunnis või teadmiste kontrolli saaks läbi viia abiõpetaja, kes ei peaks olema mitte lihtsalt sotsiaaltöötaja, vaid tüflopedagoogika põhimõtteid ja aineõpetust valdav õpetaja, kelle abil korraldatakse pimeda õpilase õpetamist. Põhiõpetaja ja abiõpetaja koostöö on väga tähtis tunni ettevalmistamisel, sest mõned materjalid, näiteks kontrolltöö ülesanded peavad olema pimeda jaoks Braille΄ kirjas valmis trükitud. Iseseisva töö ajal peab ka pimedal vastav punktkirjas materjal käepärast olema. Lisakonsultatsioone ja teadmiste kontrolli, mis võib võtta tunduvalt kauem aega kui nägija õpilase puhul, võib samuti läbi viia abiõpetaja."

(Anneli Roode, tavakooli reaalainete õpetaja)

Kindlasti on tavakoolis suur probleem leida võimalus punktkirjas materjalide kiireks trükkimiseks. Selles osas jääb üle loota abiõpetaja oskustele või siis Pimedate Raamatukogu trükivõimalustele.

"Eestis jäi punktkirja trükikoda 1993. aastal seisma, kuna ei haridus- ega sotsiaalministeerium ei tahtnud sellega tegelda ja püüdsid probleemi teineteise kaela veeretada. 1994. Aastal alustas Sotsiaalministeeriumi finantseerimisel tööd Eesti Pimedate Ühingu (EPÜ) Heli- ja Punktkirja Keskus. Pimedate rehabiliteerimiseks tekkis juurde uusi asutusi. Ka Tartu Emajõe Kool kohandas end vastavalt uutele oludele. Lasteaedades loodi nn. Silmarühmad, samuti pimekurtide rühm Tallinnas."

(Aleksander Vassenin "Nägemispuudega inimesed", Tallinn, 2003.)

"Abiõpetaja võib olla abiks ka teistele õpilastele, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Põhiõpetaja ja abiõpetaja võiksid klassis töötada kui meeskond, mitte keskenduda ainult ühele õpilasele."

(Kai Kukk, Haridus-ja Teadusministeeriumi /HTM /esindaja).

Kuigi hetkel on üldine tendents integreerida pime (vrd. puudega ) laps tavakooli, on ka arvamus, et parem on saata laps erikooli. Põhjendus on:

"Erikoolis tegelevad temaga vastava väljaõppe saanud spetsialistid. Tavakool võib küll sotsialiseerumise seisukohalt kasulikum olla (oleneb kindlasti konkreetsest lapsest ka tema erivajadusest), kuid edaspidiseks eluks vajalikud oskused ja ravi jäävad tavakoolis siiski saamata. Tavakooli õpetajal ei ole suure koormuse ning vajalike oskuste puudumise tõttu võimalik erivajadustega lastega põhjalikult tegelda. Abiõpetaja olemasolu tunnis oleks kindlasti mingiks lahenduseks.

Mida noorem on puudega õpilane, seda olulisem on abiõpetaja roll kaasõpilastega suhtlemisel ja sotsialiseerumisel. Samas on oht, et abiõpetaja kaldub õpilase eest kõike ära tegema. Oluline on last õpetada ja suunata, sest pime laps peab õppima ise enda eest hoolitsema ning ümbritsevaga toime tulema." ( Karin Lumera, TÜ eripedagoogika lõpukursuse üliõpilane).

"Erikoolid on üldiselt internaatkoolid. Vanematele tähendab see sisuliselt oma abivajava lapse saatmist pikkadeks nädalateks kodust kaugele. Oma lapsega koosolemise nimel on tehtud väga suuri jõupingutusi. Selge on, et iga perekond teeb oma valikud ise ja otsustab, mis tema lapsele kõige kasulikum on." (Aiki Haug, pimeda lapse vanem.)

KOKKUVÕTE

Puuetega inimeste peitmisest oleme välja jõudnud avatud maailma, kus demokraatia põhimõtete järgi on kõikidel inimestel võrdsed õigused.

Ühiskonna poliitiline ja majanduslik kiire areng on viinud olukorda, kus pimedal inimesel on täiesti võimalik nägijatega samaväärset haridust saada.

Eesti liigub Euroopa teel ja on lootust, et hästifunktsioneeriv süsteem puuetega laste õpetamiseks tavakoolis hakkab hästi tööle.

Töös püstitatud küsimusele abiõpetaja vajalikkusest pimeda õpetamisel tavakoolis selgus, et enamus vastanuist peab seda väga vajalikuks.

Tuleb teha muutusi õpetajate hariduses, laiendada nende oskusi erivajadustega laste õpetamise suunas.

Süsteemse ümberkorralduse osas on ettepanek, et nn. "pimeda töökohta" saab vastav kool laenutada - see liigub lähtuvalt vajadusest ja seda finantseerib kas Sotsiaalministeerium või kohalik omavalitsus.

Pimeda õpetamine tavakoolis maksab rohkem, seetõttu peab suurendama nende koolide finantseerimist, kus niisugune laps õpib.

Välja tuleb töötada sponsoreerimissüsteem, kuna pimedale vajalikud isiklikud abivahendid on väga kallid. Sponsoreid tuleb julgustada puuetega inimeste haridust rohkem toetama.

LÕPPSÕNA

Puudega laps perekonnas toob endaga kaasa palju muret ja probleeme. Kui võrrelda ühiskonna suhtumist enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist, võib öelda, et see on muutunud tähelepanelikumaks ja avatumaks. Varajasematel aastatel oli tihti kogu probleemirägastik - ravi, haridus, erialaväljaõpe, suhted - jäetud perekonna kanda. Püüti kujundada muljet, et puudega inimesi pole ühiskonna jaoks olemaski, nad eksisteerisid kusagil eraldi.

Tänapäeva Eestis on võrreldes tolle ajaga toimunud suur muutus. Puuetega inimestele on antud palju häid võimalusi nii hariduse saamiseks kui ka sotsialiseerumiseks. Suhteliselt uus Eesti hariduspoliitika kontseptsioon avatud hariduse suunas annab lootust, et läbi õpetajate hariduse täiustamise, individuaalse õppeprogrammi ja vajaliku võrgustiku rakendamise jõutakse sinnamaani, kus pime õpilane saab tavakoolis samapalju informatsiooni, kui nägijad.

Käesolevat tööd koostades tuginesin oma õppeaastatele Tartu II Eriinternaatkoolis, Tallinna Liivalaia Kaugõppekeskkoolis, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumis ja Euroülikoolis ajavahemikul 1987-2004.

Olen tänulik kõikidele õpetajatele, kes on mulle hariduse saamisel andnud abistava käe.

Samuti tänan kõiki töö koostamiseks esitatud küsimustele vastanuid.

KASUTATUD ALLIKAD:

Tartu Emajõe Kooli kodulehekülg internetis

Aleksander Vassenin - "Nägemispuudelised inimesed", Tallinn 2003

Kadri Taperson ja Aina Haljaste - "Erivajadustega õpilane tavakoolis", Eesti-Taani arendusprojekti raport, Tallinn 1997

Artur Räpp - "Ülevaade pimedate ja nõrgalt nägijate abivahenditest arvutiga töötamisel", Tallinna Pedagoogikaülikooli proseminaritöö, Tallinn 2003

Eesti Haridusfoorumi dokumendid, Tallinn 1997

Eesti "Haridus Kõigile" arendusprogrammi materjalid, Tallinn-Tartu 2004

Töö ettevalmistusperioodil vastasid internetis koostatud küsimustikule:

1. Kai Kukk - Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja

2. Anneli Roode - tavakooli õpetaja, kellel on kogemus pimeda õpilase õpetamisel

3. Artur Räpp - pime, kes on õppinud tavakoolis

4. Karin Lumera - TÜ eripedagoogika eriala diplomand

5. Aiki Haug - pimeda lapse vanem

6. Pime - kes on õppinud erikoolis (autori kogemused)

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee

(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)