Ališer Hožanijazov

Ališer kaotas nägemise lõplikult neljanda ja viienda klassi vahel või umbes sel ajal. Täpsemalt ei oskagi öelda, sest oma suurepärase keskkonna- ja ruumitaju tõttu ta lapsena – ja pealegi suvisel koolivaheajal – lihtsalt ei pannud seda tähele. Viiendasse klassi minnes, kui raamatu ette võttis, märkas, et ei näegi midagi. Nägemisprobleemid tekkisid tal küll juba 3–4aastasena, aga ikka oli lootus, et nägemine osaliselt säilib. Paari aasta jooksul tehti talle hulk operatsioone (Tartus ja Tallinnas kokku seitse ning Moskvas kaks korda). Selles vanuses elaski ka põhiliselt koos emaga haiglates, kuna tol ajal oli kohustuslik haiglas viibida nädal enne ja vähemalt nädal-paar pärast operatsiooni. Ališer ei mäletagi tunnet, kuidas oli vaadata kahe silmaga. Praegu näeb ta ainult eredat valgust – aga ütleb, et võibolla kujutab ka seda lihtsalt ette.

Ališer on sündinud ja elanud kaks esimest eluaastat Leningradis, kus tema ema tol ajal õppis. Eestis oli tema lapsepõlvekodu Tartumaal Rannu vallas, lasteaias käis ta Tallinnas ja koolis Tartus. Rahvuselt on Ališer pooleldi usbekk, pooleldi venelane-eestlane, räägib ja mõtleb vabalt nii eesti kui vene keeles. Praegu on ta 30aastane, elab Tallinnas, töötab massöörina ja mängib pimelauatennist.

Kooli ajal käis Ališer ujumistrennis, aga see jäi tal 14aastasena treeneri vahetuse tõttu pooleli. Tulemused olevat olnud väga head ja Ališer usub, et kui ta oleks jätkanud, oleks tal olnud võimalus 2008. aasta paraolümpial osaleda. Pimelauatennist ehk lühemalt pimetennist käib Ališer mängimas Tallinnas Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Tondi tänava majas. Sellel spordialal on ta praegu Eestis edukaim. Pimetennisest rääkis Ališer põhjalikumalt telesaates Iseolemine, mida näidati ETV programmis 11. detsembril 2017 ja mis on rahvusringhäälingu veebilehel järelvaadatav. Ališer osaleb 2018. aasta jaanuaris Soomes rahvusvahelistel võistlustel, kus ta aasta varem saavutas kümnenda koha. Tookord oli võistlejaid veel Soomest, Rootsist, Leedust, Poolast, Prantsusmaalt, Šveitsist. Nüüd on eesmärk tulla kaheksa parema hulka. Kui pimelauatennis oleks paraolümpiamängude ala, siis oleks Ališer meie oma olümpialootus.

Ališer on tegutsenud mitmel alal, aga ta arvab, et seda õiget ei ole ta veel leidnud. Pärast keskkooli lõpetamist ei teinud Ališer esialgu midagi, käis vaid pimetennist mängimas. Aasta pärast astus Akadeemiasse Nord õigusteadust õppima. Õppis seal kolm semestrit, kusjuures päris heade tulemustega, siis jättis pooleli. Eriala ei tundunud päris see, millega oleks tahtnud tegeleda. Vahepeal töötas AHHAA keskuses näituse „Dialoog pimeduses“ giidina ja siis asus massaaži õppima. Massöörina on Ališer tegutsenud vähem või rohkem viimased seitse aastat. Pikem vahe tekkis siis, kui ta töötas mõned kuud ühes kinnisvarabüroos maakleri assistendina. Ališeril on kindlad kliendid ja firmad, kus ta massöörina käib. Töökohtades teeb põhiliselt on-site toolimassaaži, tema rekord on 18 klienti päevas. Ališer laskis endale õmmelda spetsiaalse koti, millega ta saab massaažitooli selga võtta ja sellega ka ühistranspordis sõita. Siiski ei ole ta kindel, et massaaži juurde pidama jääb. Ališer ütleb, et tahaks teha midagi muud, aga kahjuks ta ei tea veel, mis see muu peaks olema. Massaaž ei sobi ka lauatennisega hästi kokku: kui massööri liigutus peab olema pehme ja sujuv, siis lauatennises on vaja kiiret, teravat ja tugevat lööki.

Ališeril on hea kujutlusvõime ja hea mälu, ta liigub nii ruumis kui väljas vabalt, otsibki vahel keerulisema tee, et hoida meeled erksad ja treenida orienteerumist. Ise ütleb, et ta on pigem loogikainimene – ristmikul paanikasse sattumine ei vii sihile.