Priit Kasepalu

Priit on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige juba alates 1974. aastast. Ta on täiesti pime, aga sellest hoolimata jõuab ta olla töö kõrvalt ka ühiskondlikult aktiivne. Ta on pühendanud oma vaba aja ja energia nägemispuudega inimeste heaks – et neid ühiskonnas märgataks ja arvestataks võrdselt nägijatega. Selle eest meie kõigi poolt talle suur tänu.

Aastal 1957 sündinud Priit on läbi ja lõhki Tallinna poiss. Varases lapseeas diagnoositi tal kaasasündinud kae ja tema silmi opereeriti, kui oli aastane. Selle tulemusena nägi ta ühe silmaga enam-vähem rahuldavalt, teisega vähem. Ta õppis tavakoolis ja sai seal hästi hakkama. Keskkooli oleks läinud Tartusse, aga tol aastal Emajõe koolis keskkooliklassi ei avatud. Seega läbis Priit ka keskkooli Tallinnas tavakoolis. Pärast keskkooli lõpetamist õppis ta edasi Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas tööstuse planeerimise erialal ja lõpetas selle 1980. aastal kiitusega. Sel ajal nägi ta lugeda ainult ühe silmaga. Pärast lõpetamist suunati ta tööle Eesti Pimedate Ühingu Õppe-Tootmiskombinaati peainseneri asetäitjaks. Ta sai töötada vaid paar aastat, siis nägemine halvenes sedavõrd, et ta pidi tööst loobuma ja jääma invaliidsuspensionile. Seda aga vaid mõneks aastaks.

Ajendatuna soovist midagi ära teha ja aidata ka teisi nägemispuudega inimesi arendas Priit kunagisest helistuudiost välja nägemispuudega inimesi teenindava raamatukogu. Aastatel 1994–2003 oli ta nägemispuudega inimestele sobivas vormis raamatuid valmistanud ja laenutanud sihtasutuste juhataja. 2004. aastal moodustati sihtasutusest Eesti Hoiuraamatukogu filiaal Eesti Pimedate Raamatukogu. Priit oli selle raamatukogu direktor kuni 2010. aastani ja on seal teabejuht tänaseni. Seega võime öelda, et Eesti Pimedate Raamatukogu on Priit Kasepalu suur elutöö, mis on võrreldes algusaastatega tohutult edasi arenenud ja leidnud suure hulga kasutajaid-lugejaid. Priit meenutab, et algusaastatel olid raamatud salvestatud suurtele magnetlindirullidele, siis tulid juba kassetid ja veel hiljem CD-d; nüüd käib laenutamine-lugemine suures osas veebis.

Oluline töö raamatukogu nimel oli kapitaalremondi korraldamine raamatukogule eraldatud ruumides pimedate ühingu majas Tallinnas Tondi 8a. Remont tehti aastatel 1994–1998. Vana tootmishoone ruumide ümberehitamine raamatukogu tarbeks oli mahukas ja kulukas ettevõtmine, ettevalmistustööd tehti oma jõududega, Priidul oli isa abiks. Raamatukogu tegutseb nüüd Suur-Sõjamäel ja endistes ruumides Tondi tänaval asub Eesti Pimemassööride Ühingu massaaži- ja koolituskeskus.

Priidule on südamelähedane ajakirjanduslik tegevus: ta on koostanud 220 numbrit nägemispuudega inimeste elu ja tegevust kajastavat heliajakirja Epüfon ning lisaks raamatukogutööle avaldanud Eesti ja välisriikide ajakirjanduses umbes 200 artiklit nägemispuudega inimeste tegevusest ning raamatukoguteenindusest.

Töö kõrvalt on tal ikka jätkunud tahtmist ja energiat olla ühiskondlikult aktiivne ning tegeleda põnevate hobidega. Ta on andnud ja annab oma panuse Põhja-Eesti Pimedate Ühingus ning Eesti Pimedate Liidus; on löönud kaasa rahvusvahelistes projektides, korraldanud nägemispuudega lugejate konverentse; osalenud punktkirjaesseede võistluste žüriis; kogub marke, tegeleb kunstiga ja jõuab kõike.

Priit on üks rahvusvahelise valge kepi päeva maaletoojatest ehk Eestis märkimise algatajatest. Valge kepi päeva tähistatakse alates 1987. aastast iga aasta 15. oktoobril kui nägemispuudega inimeste probleeme tutvustavat päeva. Muuseas, Priit kasutab ise samuti valget keppi. Juhtkoera ei ole ta endale tahtnud, ütleb, et võib koera kergesti üle toita ja seetõttu parem mitte proovidagi.

Priit oli üks neist, kes valmistasid ette iseseisvusmanifesti punktkirjas teksti, mis paigutati 2008. aastal Pärnus avatud Eesti Vabariigi väljakuulutamise mälestussambale.

Ta on ka kirjeldustõlke konsultant: läbis 2013. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kirjeldustõlkide ja kirjeldustõlke konsultantide koolituse ning on olnud kirjeldustõlke konsultandiks ühel filmil ja kahel teatrietendusel.

Tema margikogu „Nägemata nähtud maailm“, mis kajastab nägemispuudega inimeste elu, pälvis rahvusvahelisel filateelianäitusel „Estonia 2010“ hõbetatud pronksmedali. See margikogu on olnud pikaajalistel näitustel Helsingis, Põlvas, Pärnus, Haapsalus ja Jüris.

Kunstiga on Priidul samuti tihe side. Ta on valmistanud mitmeid talgikivist skulptuure, näiteks „Mõtisklejad“, millel kanapoeg, jänes, teokarp, seen ja muudki. Talgikivi ehk seebikivi on pehme kergesti rasplitega töödeldav materjal, mida tuuakse Austriast. Skulptuur „Mõtisklejad“ oli välja pandud 2013. aastal Itaalias toimunud nägemispuudega inimeste kunstifestivalil. Samuti meeldib talle sõrmedega maalimine.

Kuidas on Priit suutnud nii palju teha nägemispuudega inimeste heaks? Ta ütleb, et endal on hea tunne, kui saab teistele midagi head teha. Ütleb, et püüab ise ikka reibas olla ja sisendada endale, et raskusi on, aga neist saab alati üle.

Lugu kirjutatud mai 2018