Ainult paar sammu

Sel hommikul jäi minu abiline meie kohtumispaika peaaegu pool tundi hiljaks. Ise astusin kesklinnas bussist välja vaid viis minutit kokkulepitust hiljem. Mis mul muud üle jäi, kui bussipeatuses nägijast inimese saabumist ootama jääda, sest ega pimedast peast kusagile aega parajaks tegema minna eriti ei anna. Sättisin ennast sõidutee servast natuke kaugemale ootama. Inimesed traavisid minust eest ja tagantpoolt kiirustades mööda ning ajalehepoiss muudkui hõikus ja hõikus. Aeg läks ning kuigi oli suvi, hakkas mul tuulises hommikus varsti jahedavõitu. Kiskusin õhukese jaki tihedamalt ümber kaela ning nihutasin ennast väikeste sammudega, kord natuke paremale ja siis vasakule. Mul hakkas üha külmem, rääkimata kasvavast pahameelest. Paganama tigedaks teeb, kui saad aru, kui palju sa ikkagi pimedana teistest inimestest sõltud.

Viimaks saabus siiski ka oodatud abiline ning kui olin külmast värisevate kätega oma valge kepi käekotti ära toppinud, hakkasime vaikselt lähedalasuva kaubanduskeskuse poole liikuma. Vaevalt olime aga kaks-kolm sammu teinud, kui soe päike mulle näkku paistma hakkas. Johhaidii! Ma ei teadnudki kohe, kas nutta või naerda, kui taipasin, et soojasaamine oli olnud kogu aeg minust vaid paari sammu kaugusel. Siis oli küll tunne, nagu seisnuks janusse surija otse allika kõrval.