Nägemispuue

Nägemine ja nägemispuue 

Inimene saab umbes 90% välismaailmast tulevast informatsioonist nägemise kaudu. Nägemine võimaldab kõige täpsemini tundma õppida esemete omadusi ja kohaneda ümbrusega. Olles seetõttu olulisemaiks informatsiooniallikaks. (Haavik   1994:4).
Nägemisel on oluline roll kõigis inimtegevusis. Nägemise kaudu inimene jälgib oma tegevuse õigsust, saab ümbritsevast oma käitumisele tagasisidet ja vastab omakorda omapoolse tagasisidega.

Nägemise abil eristab inimene kaheksat kategooriat tunnuseid: värvi, vormi, suurust, kaugenemist, suunda, kaugust, paigalpüsimist ja liikumist. Need tunnused võimaldavad silmadel adekvaatselt hinnata ja peegeldada tegelikke ruumilisi suhteid (Litvak, 2001).

Normaalse nägemise puhul on kaks olulist tingimust:
1). Valgustaju – silma võime eristada valgust ja pimedust või vormilist nägemist (s.t eristada figuuri foonist).
2). Vaateväli, mille puhul ruumi kõik punktid on nähtavad üheaegselt liikumatu pilgu juures. Punase, rohelise ja sinise värvi puhul vaateväli astmeliselt aheneb (Litvak 2001).

Nägemispuude põhjused ja nägemisteravuse astmed
Nägemispuue võib olla kaasasündinud või trauma või haiguse tagajärjel tekkinud.
Rahvusvahelises ulatuses on nägemispuude peamisteks põhjusteks katarrakt ja glaukoom. Viimasel ajal suureneb diabeedi ja vananemise tõttu tekkinud silma võrkkesta keskosa degeneratsiooni osatähtsus.

Eestis on nägemispuude peamisteks põhjusteks kõrge lühinägevus, nägemisnärvi patoloogiad ja glaukoom (Eesti Nägemispuudeliste kontseptsioon 1998).

Nägemisfunktsioonid on järgmised:
• Nägemisteravus (visus) - silma võime näha kahte eraldi olevat valgustatud punkti minimaalsel kaugusel üksteisest.
• Vaateväli - normaalne vaateväli  horisontaalis on 180°.ja vertikaalipidi 110°. Tõsised kahjustused vaateväljal viivad pimesuse või nõrgaltnägevuseni. Näiteks isikud, kelle vaateväli on 10°, kuuluvad pimedate hulka, sest vaatevälja kitsus takistab oluliselt nende iseseisvat tegevust.
• Kontrastitundlikkus.
• Kohanemine erineva valgusega (adaptsioon).
• Binokulaarne ja stereonägemine (Litvak).
Nägemisfunktsioonide kahjustusega võib kaasneda nägemisteravuse langus, vaatevälja kitsenemine, pimesus, topeltnägemine, ruumitaju hälve, värvustaju nõrkus jne. (Litvak).

Terminit nägemispuue kasutatakse ühtviisi kõikide nägemislanguse astmete puhul.

Nägemispuude tekkimine sunnib inimest kohanduma puudega ja otsima uut eluviisi. Esialgu on takistatud kõik harjumuspärased toimingud – enese eest hoolitsemine, õppimine/töötamine ja vaba aja veetmise tegevused. Informatsiooni hankimine takerdub kommunikatsioonivõimaluste vähesuse taha ja kasutud on traditsioonilised lugemise ja kirjutamise võimalused. Samuti muutub inimene teistest sõltuvaks väliskeskkonnas liikumise piiratuse tõttu.
Nägemispuue ja selle tagajärjed alandavad inimese aktiivsust ja võimalust kasutada oma oskusi praktikas (Litvak 2001).
Psühholoogilise kriisiga, sest see jätab inimese ilma igapäevaoskustest ja piirab tugevasti tema iseseisvat toimetulekut k.a liikumist. Samuti kaob kontroll oma ümbruse üle. Pimedaks jäämine võib kaasa tuua sildistamise, sest nägijail on sageli pimedaist negatiivne arvamus. Samuti on hiljuti nägemise kaotanul endast negatiivne arvamus. Nägemise kaotus avaldab mõju emotsioonidele ja motivatsioonile, tahtele ja isiksuse teistele omadustele. Pimesus mõjub negatiivselt tunnetustegevusele ja ahendab kogemusmaailma. Samas võib täheldada, et nägemise kaotus stimuleerib mälu, mõtlemist ja kõne arengut. Seega loob pimesus eeldused taju modaalsuste tekkeks ja arenguks. Ku aistingud peegeldavad ja annavad edasi esemete üksikuid omadusi, siis taju võimaldab need ühendada ühtseks tervikuks (Vassenin 2003).
Thomas Carrol analüüsis neid mudeleid, mida inimene elab üle peale nägemise kaotamist. Ta on toonud välja järgmised momendid:
1. Psühholoogilise turvatunde kadumine. Koos nägemisega kaob inimese füüsiline puutumatus. Kaob otsene kontakt ümbrusega. Samuti kaovad mitmed osalusvõimalused.
2. Seniste põhiliste oskuste kadumine. Takistatud on võime iseseisvalt liikuda. Inimene ei tule toime igapäevatoimingutega.
3. Kommunikatsiooni kadumine. Kirjutamine mõjutab kõnekeelt ja kuulmist, mis omakorda mõjutab arusaamist maailmast.
4. Visuaaltaju kadumine – kaob võimalus tajuda meeldivaid ja kauneid asju, mida ta on siiani teinud ja hinnanud.
5. Süveneb pidev hirm kaotada töökoht. Halveneb majanduslik olukord.
6. Sotsiaalne sõltuvus. Eneseväärikuse kadumine, mis võib lagundada inimese isiksuse tervikuna (Theophan 1995 või Vassenin 2003).

Olulist mõju nägemispuudega inimese psüühikale avaldab nägemispuude tekkimise aeg. Psühholoogid väidavad, et mida hiljem on nägemispuue tekkinud, seda vähem mõjutab see inimese psüühikat. Seevastu on vanemas eas nägemise kaotanuil olenevalt vanusest üha vähem plastilisust ning kompensatsioonivõimalusi ja seetõttu on neil tunduvalt raskem kohaneda nägemispuudega (Litvak)

Nägemise kaotus muudab oluliselt liikumise ja liigutuste koordinatsiooni. Mida raskem on puue, seda suurem hulk organismi süsteemist lülitub kompensatsiooniprotsessi. Kompensatsioonimehhanismide kujunemine on allutatud kõrgemale närvitalitlusele ja on aeganõudev protsess (Litvak 2001).

Nägemispuude tekkimise aja järgi jagunevad nägemispuudega inimesed kaheks:
1) Pimedana sündinud. Selle grupi moodustavad inimesed, kelle nägemise langus on tekkinud enne kõnelema hakkamist - kuni kolmanda eluaastani.
2) Pimedaks jäänud ehk elu jooksul omandatud pimesus. Peale kolmandat eluaastat nägemise kaotanud, kellel on olemas mälestused ümbritsevast ja muljed värvidest (Litvak 1998).

Sageli kaasneb varases lapseeas nägemise kaotanuil mobiilsuse, sotsiaalsete  sidemete ja -suhete piiratus. See omakorda võib tekitada nihkeid käitumises somaatilises olukorras. Pimedatel ja nõrgaltnägijail võib ilmneda psüühilis-neurootilisi kõrvalekaldeid. Liikumise piiratus võib tekitada keha roidumise ja skeleti deformeerumise, rikutud on rüht ja kõnnak, täheldatakse muudatusi motoorikas, ilmnevad sunnitud liigutused. Alanenud on liikumisaktiivsus. Võib tekkida vegetatiivse närvisüsteemi kahjustumine. Eeltoodut saab ennetada õigeaegse ja süsteemse rehabilitatsiooni kaudu (Litvak (2001).

Nägemise kaotanud ehk pimedaks jäänud inimene peab oma igapäevaelus toimetulekuks õppima uusi võtteid ja kompenseerivaid tehnikaid. Ta peab alustama rehabiliteerimisprotsessiga, et uuesti integreeruda ühiskonda (Vassenin 2003 ).

Nägemispuue ja psüühhika tegutsevad omavahelises vastastikuses seoses. Vene psühholoog Lev Võgotski arvates peab eripedagoogika tähelepanu pöörama just pimedate ja nõrgaltnägijate puhul teisaste funktsioonide arendamisele. Teisaseid funktsioone saab arendada kasvatuse ja õpetuse kaudu. Esmast defekti s.o nägemise langust saab korrigeerida vaid meditsiinilise sekkumisega – medikamentoosne, kirurgiline tegevus. Uuringud on näidanud, et õige eripedagoogilise sekkumisega kompenseeruvad peaaegu kõik kahjustatud funktsioonid (Litvak 1998).

Hiljuti nägemise kaotanute puhul on oluline võimalikult kiire lülitumine rehabilitatsiooniprotsessi ning võimalikult  laialdase informatsiooni kättesaadavaks muutmine tema võimalustest nägemispuudelisena oma elu planeerimisel.