Rehabilitatsioon

Nägemispuudega inimeste rehabilitatsioon


Nägemispuudega inimeste elementaarne rehabilitatsioon on kui õppe- ja kasvatusprotsess, kus ühel pool on eripedagoog ja teisel pool rehabiliteeritav, kellel on individuaalne rehabiliteerimisplaan. Rehabilitatsioonitöö põhiprintsiibid on konkreetsus ja näitlikkus, teadlikkus ja läbimõeldus, aktiivsus ja teadmiste kasutamine praktikas, süsteemsus, kättesaadavus ja abivalmidus, kinnistamine ning individualiseerimine. Aktiivsus ja teadmiste kasutamine praktikas eeldab indiviidi isiklikku huvi elementaarse rehabilitatsiooni kulgemise protsessis. Oma võimalustesse uskumist, pingutust ja aktiivset osalemist õppeprotsessis. Äärmiselt tähtis on selles töös diferentseerimine ja individuaalne lähenemine igale kliendile eraldi (Vassenin 2003).

Rehabilitatsiooniprotsessis peab arvestama järgmiste faktoritega:
• kliendi vanus;
• puude raskusaste;
• vanus, mil nägemine kaotati (sündides, lapsepõlves või vanemas eas);
• kas klient on nägemisjäägiga või täispime;
• puude põhjused ja iseloom;
• nägemispuude perioodi pikkus (mida lühem see on, seda paremaid tulemusi võib rehabiliteerimises saavutada);
• teised takistused ja defektid , mis kaasnevad nägemispuudega ja mis võivad muuta elementaarse rehabilitatsiooni võimatuks;
• kliendi vaimne ja hariduslik tase;
• isiksuse mudel puude tekkeni (Vassenin 2003).
• Hilisemas elus nägemise kaotanud inimeste rehabilitatsioon sõltub eelmisest elukogemusest nägijana, puude põhjusest, selle kestvusest, st kas nägemine kadus kiiresti või aeglaselt, samuti ka sellest, kas nägemise kaotus on osaline või täielik ja kui suur on nägemise jääk antud hetkel (Vassenin 2003).
Nägemispuudega inimene oma nägemislanguse tõttu puutub esmalt kokku meditsiinilise rehabilitatsiooniga. See on hiljuti nägemise kaotanud inimesele psühholoogiliselt kõige keerulisem periood. Meditsiinilise rehabiliteerimise kõrval tuleks raviasutuses alustada ka psühholoogilist rehabilitatsiooni, sest rehabilitatsioon on ju pimeda või vaegnägija kohandamine uute elu tingimustega. Kuivõrd hiljuti nägemise kaotanuil võib kergesti tekkida negatiivne arvamus iseendast, siis on sarnaselt nägemispuudega lastega ka täiskasvanute puhul oluline võimalikult varane sekkumine.
Psühholoogiline rehabilitatsioon nägemispuudega inimestele on oma puudelisuse ja selle tagajärgede valdamine, endasse ja oma võimalustesse õige suhtumine, edasiste perspektiivide ette kujutamine. Psühholoogilist rehabilitatsiooni alustatakse tegevusetuse faasis. Seejuures on tähtsaim kliendi depressioonist väljatoomine. Depressiooni peamiseks põhjuseks on orienteerumise ja liikumisvõime piiratus. Seetõttu peaks esimeseks õpetuseks olema nägemispuudega inimese orienteerumisõpe lähiruumis. Liikumisõpetuse puhul tuleb vältida kliendi abituks muutumist, mis soodustab ta edasist iseseisvumist, muudab ta edasipüüdlikuks ja tõstab usku oma võimetesse. Kliendil tuleb aidata vabaneda ruumi kartusest ja toetada teda suhtlemisel ümbritsevatega. Suhtlemisel ei tohiks temasse suhtuda kui invaliidi vaid kui võrdväärsesse partnerisse  (Vassenin 2003).

Peale meditsiinilist ja psühholoogilist rehabilitatsiooni on oluline kaasata hiljuti nägemise kaotanu erinevatesse kohanemiskursustesse, kus õpetatakse esmaseid iseseisva toimetuleku oskusi. Samuti tuleb jätkata iseseisvat valge kepi kasutamist ja orienteerumisõpetust. On oluline kaasata pimedaks jäänu erinevatesse tegevustesse, et tal säiliks harjumus iseseisvalt tegutseda. Samuti tuleb pimedaks jäänud inimene kaasata sotsiaalsetesse suhetesse ning kultuuriellu.

Rehabilitatsiooni jätkumises on oluline osa isiklikul rehabilitatsiooniplaanil, mis järjestab tegevused iseseisva toimetuleku, kommunikatsioonivõimaluste ja orienteerumise parandamiseks.
Vähemtähtis ei ole ka Pimedate Ühingute roll nägemispuudega inimeste aktiveerimisel ja toetamisel. Oluline on tugiisiku ehk sarnase puudega inimese toetus nägemispuude mõistmisel ja sellega toime tulemisel igapäevaelus.
Riiklikud rehabiliteerimisteenused nägemispuudega inimestele.
Nägemispuudega inimestele, sarnaselt teiste puudega inimestega, laienevad samuti riiklikud rehabiliteerimisteenused ning pimedad ja nõrgaltnägijad saavad neid teenuseid taotleda samadel alustel. Mõningase erinevuse tekitab asjaolu, et nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni põhiosa moodustavad puude spetsiifikat toetavad koolitused ja kursused. Seetõttu on riiklike rehabilitatsiooniasutuste nimekirjas vaid mõned üksikud asutused, mis tegelevad kitsalt pimedatele ja nõrgaltnägijaile puudespetsiifiliste teenuste osutamisega.

Sarnaselt teiste puudega inimestega algab ka nägemispuudega inimeste rehabiliteerimine isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamisest. Plaani koostamise käigus informeeritakse klienti olemasolevatest teenustest ning talle koostatakse tegevuskava  kliendi vajadustest ja soovidest lähtuvalt. Rehabilitatsiooniplaanis tuuakse välja rehabilitatsiooni eesmärgid ja määratakse tegevused nende saavutamiseks. Rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teenused peaksid parandama kliendi suhtlemisoskust ja -julgust, toetama tema sotsiaalseid oskusi, täiendama igapäevatoimetuleku oskusi ning abivahendite kasutamist, õpetama nägemisjäägi kasutamist ja kohanemist, arvestades seejuures elu- ja töökoha vajadusi (Vassenin 2003).