See leht on meie vana kodulehe osa.
Ons keegi mõelnud, mis on erinevat pimeda - täpsemalt öeldes pimedana sündinu või nägemisest nii varajases lapsepõlves ilma jäänu, et mälestust nägemisest kui sellisest enam pole - ja nägija vahel. Mind pani üks teatrietendus küll selle üle sügavamalt järele mõtlema.
Ühel päeval helistas mulle näitleja, kes pidi teatrilaval hakkama mängima varajases lapsepõlves nägemisest ilma jäänud naist Mollyt. Ta soovis minuga kohtuda, et oma rolli loomulikumalt etendada ja püüda ka paremini mõista pimeda inimese maailma. Nii me siis ühel pühapäeva pärastlõunal minu juures kodus kohtusimegi. Näitleja tutvustas oma osa selles lavatükis. Ta luges mulle stsenaariumi ette ja me arutasime, miks Molly nii või teisiti käitub. Tunnike näitleja seltsis möödus päris kiiresti ja muidugi sain ma ka kutse tulla seda tükki ise vaatama.
Näitemäng toimus Nukuteatri ovaalsaalis, kus lava kui niisugust justkui ei olegi. Seinte ääres on toolid ja keskele jääv põrandaosa moodustabki lava. Etendus oli üles ehitatud monoloogidele ning osalisi oli seal ühtekokku kolm - Molly, tema mees ja silmaarst. Molly oli pimedaks jäänud väga varajases lapsepõlves, nii et ta ei olnud kunagi midagi näinud. Isa ei olnud pannud teda ka pimedate kooli, vaid õpetas teda ise. Arvatavasti oli see nii tema ihnsuse pärast. Kui Molly suureks sai, hakkas ta tööle masseerijana ühes tervisekeskuses. Muuhulgas meeldis Mollyle hirmsasti ka ujuda. Jäi mulje, et ta on oma eluga rahul. Ühel päeval sattus aga sellesse väikelinna, kus Molly elas, üks kuulus silmaarst. Arst nägi Mollyt ja tahtis teda opereerida. Molly niisuguse võimaluse vastu just erilist vaimustust üles ei näidanud, aga tema mehe ja arsti entusiasm oli nii suur, et Molly lõpuks sellega siiski nõustus. Operatsioon muidugi õnnestus ja Molly hakkaski nägema, kuid kohanemine uue maailmaga oli talle väga raske. Oli ta ju kogu eelneva elu elanud ilma nägemismeeleta ning asju eristas ta lõhna ja katsumise abil. Nüüd tuli aga juurde uus meel - nägemine.
Kui nägija heidab pilgu aknast välja, näeb ta ühe hetkega spordiväljakut, lapsi , puid, autosid jne. Tema haarab kõike korraga. Kui aga pime võtab kätte näiteks noa, siis kõigepealt katsub ta selle pead, siis metallipinda ja siis tera. Tema saab oma informatsiooni kätte järk - järgult.
Lavalugu lõppes sellega, et Molly ei suutnud uue maailmaga kohaneda ja läks hulluks. Ta tahtis tagasi oma vanasse olukorda, kuid seda ta enam ei saanud. Niisiis hakkas ta eitama, et näeb, kuigi tegelikult nägi. Lõhe kahe maailma vahel oli liialt suur, et ta seda ületada oleks suutnud.
Tore, et igasuguste komöödiate kõrval on hakatud rohkem etendama ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid teatritükke. Mille poolest siis aga ikkagi erineb mitte kunagi näinud inimese maailm nägija omast? Sellele küsimusele oskavad ehk paremat vastust anda need, kes ise kunagi näinud ja siis sellest meelest ilma on jäänud. Mina, kui mitte kunagi näinu, võin seda vaid oletada, aga mõelda selle maailmade erinevuse üle võin küll. Kahjuks seda etendust enam ei mängita. Etendused toimusid üldse vaid kuuel korral. Arvan, et ka "Kuukiire" lugejate jaoks, kes seda etendust kahjuks vaatamas ei käinud, oleks seal olnud paljugi mõtlemapanevat. Oleks üldse tore , kui nüüdsel kiirel ajal leiaksime rohkem aega teatri ja muude kultuurisündmuste jaoks. Oleme ju ikkagi kultuurne rahvas!
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)