Meil vähendatakse sotsiaaltoetusi
isegi puuetega inimeste aastal
Aasta 2003 on Euroopas
kuulutatud puuetega inimeste aastaks. Sellise nimega aastal peaks
ühiskonna eesmärgiks olema eeldatavasti tavalisest suurema tähelepanu
pühendamine puuetega inimeste elu paremaks muutmisele. Eesti Vabariigi
Sotsiaalministeerium on aga käima lükanud protsessi, mis halvendab paljude
invaliidide sotsiaalset olukorda. Puuetega inimeste rehabiliteeriniseks ette
nähtud toetussummade tarvitamist on piiratud nii drastiliselt, et need ei
võimalda enam hädavajalikulgi määral näiteks pimedaile õpetada toimetulekut
igapäevaelus, orienteerumist valge kepi abil, pimedate kirja kasutamist ja muud
tarvilikku. Vähe veel sellest. Nüüd on hakatud puuetega inimestele määrama
senisest madalamat puudeastet isegi siis, kui nende tervis pole põrmugi
paranenud ja puue pole kergenenud. Madalama puudeastme määramisega aga langevad
automaatselt sotsiaaltoetused ja just see näibki olevat ministeeriumi eesmärk.
Tulemuseks on olukord, et näiteks invaliidid, kellele on sügava puude asemele
määratud raske puue, peavad läbi ajama sissetulekuga, mis ei küüni isegi mitte
kahe tuhande kroonini. Niigi väike hooldajatoetus, nelisada krooni, langeb
kahesaja neljakümnele kroonile. Olen kuulnud, et ka kuulmispuudelistele
määratakse nüüd senisest madalam puudeaste, mis kindlustab neilegi senisest
madalamad sotsiaaltoetused.
Materiaalse sissetuleku
langus piirab kindlasti puuetega inimestele vajalike teenuste tarbimist ning
abivahendite muretsemist.
"Eesti Vabariigi
Põhiseaduse" paragrahvis 28 on järgmine lause: "Lasterikkad pered ja
puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.".
Selle lause tähenduse ning eesmärgi üle tasub põhjalikult mõtiskleda meil
kõigil, kuid eriti neil, kes sotsiaalhoolekannet juhivad ning suunavad.
Toon mõne näite nägemispuude
tõttu tekkivate materiaalsete kulutuste kohta:
1.
Pime inimene ei saa igal pool, kus tarvis, iseseisvalt ning vabalt käia.
Seepärast vajab ta saatja abi.
2.
Tarviliku teabe hankimiseks on
tihti vaja nägija, näiteks ettelugeja, abi, sest suurem osa infost on ju
kättesaadav ainult visuaalsena.
3.
Telefoni tuleb tarvitada
asjaajamisteks ning suhtlemiseks tavalisest hoopis rohkem.
4.
Pimedal inimesel pole enamasti
võimalik külastada poode, kus müüakse kaupu odavama hinnaga jne jne.
See kõik suurendab nägemisinvaliidi rahalisi kulutusi. Tõsi on seegi, et
väljaminekud on suuremad just puudelistel, kes on püüdlikumad ja tublimad.
Püüdlikkust ja tublidust tuleks aga igati soodustada, mitte maha suruda.
Sotsiaaltoetuste langus
tekitab ülekohtuse vastuolu. Samas, kui rahvamajanduse kogutoodang aina kasvab,
palgad ja pensionid tõusevad, sotsiaaltoetused hoopis langevad. Kas see pole
imelik, eriti puuetega inimeste aastal?! Seepärast, lugupeetavad puudelised
ning nende sõbrad, mõelgem hästi järele, kuidas kaitsta omi olulisi huve.