See leht on meie vana kodulehe osa.
Ise küsin, ise vastan
Millal olid minu esimesed kokkupuuted selle majaga?
Need olid veerand sajandit tagasi, kui tollase üliõpilasena Eesti NSV Pimedate Ühingu algorganisatsioonide vahelises mälumängus osalesin ja Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadis ettevõttepraktikat tegin.
Tondi, tollal Matrossovi tänava ääres olid veel väikesed puumajad. Sel ajal oli maja täis tegevust. Siin olid kombinaadi harjatsehh ja kontoriruumid. Mulle selgitati, et mõni aasta varem oli muu tootmine Laki tänava hoonesse viidud ja majas käivat kapitaalremont. Selle käigus olid paljud endised tootmisruumid kontoriteks ümber ehitatud.
Kaheksakümnendate keskpaigust asus siin tollane Pimedate Ühingu Tallinna linnaorganisatsioon, kuhu kuulusin. Üsna tihti käisin Vene tänava helistuudiost õppe-tootmiskombinaadi raamatukokku uusi heliraamatuid toomas. Oli tunda, kuidas elu majas hakkas aasta-aastalt halvemuse poole minema.
Millal sai see maja mulle töökohaks?
See oli 1995. aasta alguses. Tihedamad sidemed majaga tekkisid aga juba 1993. aasta lõpul, kui saime siia ruumid üle aasta seisnud punktkirja trükikoja taasloomiseks.
Hoone oli siis teistsugune kui kümnend varem. Harjatootmine ja toodete viimistlemine olid äsja Laki tänava hoonesse viidud. Nägemispuudega inimesed valmistasid siin veel vaid pintsleid. Keldris asunud raamatukogust võis see, kes soovitud heliraamatud või punktkirjas raamatud üles leidis, neid laenata. Ühes teise korruse ruumis ehitasid Eduard Borissenko ja Igor Markatšjov heliajalehtede stuudiot. Söökla veel töötas. Hoovis olev gaasikatlamaja enam maja ei kütnud. Vesi oli aga keskküttesüsteemi jäetud ning sügiskülmad kütmata majas hulga torusid ja radiaatoreid lõhki löönud. Malmradiaatoritel olid lausa tükid väljas. Punktkirja trükikoja kõrval tühjades ruumides ootasid trumlid Laki tänava hoonesse viimist. Kõikjal oli palju rämpsu ja puidutolmu.
Aasta hiljem tuli helistuudio Vene tänava ruumidest siia hoonesse kolida.
Mõnes helistuudiole antud ruumis ei olnud vist pärast maja valmimist 50-ndate keskel kordagi remonti tehtud. Ruumid olid kõledad, uksed lukkudeta, ebamäärast värvi seintel üksikud elektrijuhtmed. Pistikupesad olid kadunud. Põrandad olid kaetud plekktahvlitega. Kunagises värvimisruumis seisid ilmselt legendaarse tsehhijuhataja Albert Karro juhtimisel ülikorralikult tehtud tõmbekapid.
Tegime ruumides kapitaalremondi ja käivitasime heliraamatute valmistamise.
Meile anti üle ettevõtte raamatukogu.
Hoidlaruumis riiulite vahel oli teisel pool seina asuva hambapuuri kompressor, mis hambaarsti töö ajal väljakannatamatut müra tegi. "Seal ju keegi ei käi", ütles maja komandant mulle selgituseks. Ruumide seintes olid augud, mille kaudu kord haige kass hoovist sisse puges. Sagedased olid ülakorruste tualettruumide läbijooksud. Kuna nõrk elektrisüsteem ei võimaldanud hoidla ruume soojendada, ei jõudnudki äsja kõrgkooli lõpetanud raamatukoguhoidja esimese tööaastaga kogu raamatute fondiga tutvuda.
Meil õnnestus laenutusosakonnale teisel korrusel punktkirja trükikoja kõrval ruumid saada, neis kapitaalremont teha ja laenutus keldrist teisele korrusele tuua.
Eesti Pimedate Liit ja Eesti Pimedate Raamatukogu sõlmisid ruumide tasuta kasutamise lepingu. Nii et raamatukogu ei olnud rentnik vaid ruumide kasutaja.
Miks ruumide kasutajast rentnik sai?
Lihtne vastus - Pimedate Liidul ei olnud raha. Üks tartlane tegi üldkogu koosolekul ettepaneku, et ei tohi enam 0-renti olla. Nii ma 2001. aasta lõpul teada saingi, et liidu juhatus soovib Eesti Pimedate Raamatukogule renditasu kehtestada. Nõustusin poolega juhatuse küsitud renditasust. Raamatukogu eelarve aga ei suurenenud. "Makske renti, tehke pimedatele vähem raamatuid või pange raamatukogu üldse kinni", ütles seepeale Pimedate Liidu pearaamatupidaja.
Mis on mulle veel meelde jäänud?
Hoones on olnud mitmesuguseid rentnikke. Mõned neist on üsna äkki kadunud. Omaniku esindaja sõnul enamasti võlgadega. Meenub Tallinna tuntuim pornokino. Sellest kirjutati "Eesti Ekspressis" ja räägiti "Õnne 13" saates. Võimalikud kliendid ja uudistenäljas ajakirjanikud küsisid minultki telefonitsi selle firma kohta teavet. Pornokino omanikku külastanud kord revolvrimees, kes talt piletitulu võtnud. Meelde on jäänud keldris asunud autovärvimisfirma, millele soolaleivapeoks kukk kingiti. See lind laulis nii, et kelder kajas. Meenub pankrotti läinud ehitusfirma. See lammutas esimesel korrusel olnud pintslijaoskonna toad, mida väiksemate nõudmistega rentnik pärast sanitaarremonti kasutada võinuks, kuid ehitama ei hakanud. Niisugustena on need toad juba aastaid seisnud. Meeles on ka sellelt firmalt mänguväljaku detaile viima tulnud suure veoauto kastinurk, mis näo kõrgusel jalakäijate rajale ulatus ja mida mina enne sellega kokkupõrget ei märganud. Meenub soiku jäänud tegevusega varustusfirma umbkeelsete transpordimeeste eripärane väljenduslaad.
Üheksakümnendate keskel töötas siin üks heatujuline valvur, kes asjadest selguse saamiseks uste taga mürglit tegi. "Valveülem on kohal", oli tema tavaline ütlus. Möödunud aasta ühel alguspäeval oli raamatukogus äkki Eesti Televisiooni saatejuht Linnu Mae koos võttegrupiga. Ta oli hämmingus, et ei kohanud siin majas Pimedate Liidu esimeest, kellega intervjuu tegemises kokku oli leppinud. Tema arvates pidi liidu esimees töötama ikka hoones, mille plangul on suur silt "Eesti Pimedate Liit". Tänavu kevadel kuulsin kord trepikojast kiledat kisa ja sajatusi. "Kuradi vanamees", oli neist kõige tagasihoidlikum. Tuli välja, et üks selles majas töötav mees aitas trammist maha astunud valge kepiga eaka proua majja. Tema aga otsinud hoopis Pärnu maantee ääres asuvat "Eesti Loto" kontorit. Nii et ta oli vastu tahtmist valesse kohta aidatud.
Napsilembest majahoidjat õpetati: "Kui Lasnamäel kodu juures lund sadama hakkab, sõida Tondile ja tee hoov puhtaks". Sõber oli aga mehest vägevam. Järgmine majahoidja arvas, et tema peaks talviti mehhanismidega lumekoristuse järel tehtut vaid viimistlema. Et sel talvel hoovis mehhanismidega lund ei koristatud, ei olevat ta ka midagi viimistleda saanud. Nägijail oli tegemist, et läbi paksu lume majja pääseda. Nad imestasid, kuidas pimedad seda suutsid.
Mis mulle majas muret teeb?
Lepingud panevad nii rentnikule kui ka rendileandjale kohustused ja neid tuleb täita. Kui aga rentnik või omanik peavad hoonet vaid tulu saamise allikaks ja oma kohustusi ei täida, on asi halb. Head suhted ei püsi, kui omanik probleeme ei lahenda ning rentnikule või kellelegi teisele põhjendamatuid etteheiteid teeb. Paraku on omaniku esindajad tihti just nii talitanud.
Muret teeb see, et hoone on räämas ja laguneb. Katus roostetab ja lume- ning vihmavesi on remonditud lagesid rikkunud. Elektrikaablid on poole sajandi vanused. Alajaam vajab ümber ehitamist. Talviti võib elektrikatkestusi tekkida.
Nende tööde tegemine nõuab miljoneid. Rentnikud mõistavad, et majaomanikuks on nägemispuudega inimeste organisatsioon. See aga ei õigusta omaniku tegemata jätmisi. Mõelda tuleb sellele, et kui 9. aprillil hoone omanikuks saanud Põhja-Eesti Pimedate Ühing ei suuda maja remontimiseks raha leida, hakkab lagunev hoone ühingul üle jõu käima. Siis võib tulla vajadus see müüa. Usun, et niisugust soovi ühingu liikmetel ei ole ning loodan, et ka ei tule.
Ei meeldi see, et hoones suitsetamisel ei ole korda. Mõned suitsetajad kustutavad konisid vastu seina ja viskavad neid põrandale või aknalauale. Ei taha kohata majas purjus või kahtlaselt igavlevaid inimesi.
Pärast Pimedate Liidu ökonoomikadirektorit Vambo Veeri ei ole olnud kedagi, kes maja remontimiseks midagi olulist teinud oleks. Minu kadunud kolleeg Aleksander Dorozkin tundis tõsist muret maja saatuse pärast. Ta jälgis parkimist hoovis ja hoovi ning maja heakorda, parandas rikkis lukke ja võttis firmadelt vajalike remonditööde hinnapakkumisi. Lõpuks küsis see hoone saatust hinge võtnud mees, miks peab ta ühiskondlikus korras tegema seda tööd, mis on liidu esimehe ametiülesannete hulgas.
Panin Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmete ja hoone rentnike koosviibimisel juhatuse liikmetele südamele seda, et nad tunnetaksid ühingu majaomanikuks olemise kohustusi ning vastutust. Loodan, et juhatus pöörab hoonele endisest omanikust enam tähelepanu. Esimees Eduard Borissenko lubas seda teha. Soovin talle ja teistele juhatuse liikmetele selleks jaksu ja visadust.
Priit Kasepalu
Sihtasutuse Eesti Pimedate Raamatukogu juhataja
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)