See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Arne Lokk hüppas langevarjuga

lühendatult SL Õhtulehest 15. mai 2003

Endine pommirühma eridemineerimise vanemspetsialist Arne Lokk tegi teoks ammuse unistuse - sooritas oma kolmekümnenda langevarjuhüppe.

Tööõnnetusel seitsme aasta eest käelabadest ja silmanägemisest ilma jäänud Arne Lokk tunnistab, et oli Rapla külje all Kuusikul kahe ja poole kilomeetri kõrguselt sooritatud hüpet planeerinud viimased neli aastat. Kuid ekstreemne ettevõtmine oli kõike muud kui kergete killast: "Hüppasin küll koos sõbraga, aga ikka olid ohutusprobleemid," nendib Lokk.

Mullu 24. augusti päikesepaistelisel ja tuulevaiksel laupäeval oli Kuusiku

lennuväljale kogunenud paarikümnemeheline sportlik sõpruskond. Enamikus 32aastase Loki vanad kamraadid.

Tõestas, et saab hakkama

Lokile sätitakse mitme mehega külge rihmad, mis ta kindlat paarilise Igori külge aheldavad. Kuna Igor on Arne sõnul väga hea sõber ja kogenud hüppaja, usaldas ta end südamerahuga tema kätesse.

Siis kuulab Arne ära ka teoreetilise loengu: "Tavaliselt väljutakse lennukist nägu ees. Aga kuna seekord hüppasime kahekesi, tuli väljuda selg ees. Enne mina, siis Igor. Ja kuna ma polnud varem kordagi niimoodi hüpanud, tuligi üht-teist selgitada. Et ei juhtuks midagi, mis võiks lõppeda, noh, mitte eriti hästi..." kommenteerib Lokk.

Enne AN-2 pardale minekut palub Arne naisel enda küljest ära võtta kaotsi minna võivad esemed (silmaproteesid oli ta tol päeval koju jätnud) ja päikeseprillid. Tagantjärele tark olles - jumal tänatud, et need ära korjati. Maandumine polnud kõige pehmem. "Oleks siis asju kusagilt rohu seest otsinud," itsitab Lokk.

Langevarju, mis Arnele alles lennukis selga aidati, pakkis kokku sõber, kellega koos hüpati. Arne uurib veel maa peal naljaga pooleks: kas semu ikka pakkis langevarju korralikult. Tandem Arne-Igor hüppas taevasse viidud langevarjureist viimasena. Teistest kilomeeter kõrgemal.

"Et kui midagi peaks juhtuma, on aega varulangevarju avada," põhjendab Lokk kõrget hüpet.

Esimene tuhat meetrit oli tema sõnul eriti erutav vabalangemine. Siis tuli

oodatud tagasilöök - avatud langevari tõmbas tandemi järsult üles. Edasi liueldi juba ilusti, kirjeldab Lokk enda jaoks pimeduses toimunud õhulendu.

Endise liidu ajal vanemdessantväelasena teeninud mehe sõnul pole kunagine päris esimene hüpe ja esimene hüpe invaliidina absoluutselt võrreldavad: "Nagu öö ja päev! Täiesti erinevad asjad," nendib Lokk. Loomulikult on tal kahju, et ta on nüüd pime. Teisalt andis pimeduses tehtud hüpe hoopis uudse elamuse.

"Ja ma ju mäletan, kui ilus kõik ringi vaadates oli," ütleb Lokk. Vastuseks küsimusele, millest nad sõbraga taevalaotuses see kümmekond minutit rääkisid, muigab ta lakooniliselt: "Tüdrukutest."

Tänu üsna hoogsale maandumisele võttis Arnel toibumine minutikese aega: "Ei olnud kõige pehmem kukkumine," tunnistab mees.

Arne sõnul oli kõige ebamugavam, et ta ei näinud ise maapinna lähenemist. Kuigi paariline hoiatas, aga see polnud ikkagi see...

Pärast õnnelikku maabumist lubab Lokk, et pöörane tegu, mille teokstegemises isegi päästeameti paljunäinud direktor Mati Raidma oli üllatunud, ei jää kindlasti viimaseks.

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee