See leht on meie vana kodulehe osa.
Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate algul oli Jursu talu mahajäetud ning hooldamata. Õnneks märkas seda kohta ja selle väärtusi Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-tootmiskombinaadi direktori abikaasa Linda Kotkas. Selle tulemusena saabus 5. mail 1963 Jursuga lähemalt tutvuma 3 meest Tallinna pimedate kombinaadist: direktor Elmar Kotkas, tema asetäitja Ülo Kandima ja esimese tsehhi juhataja Albert Karro. Nad leidsid eest seitsme toa, saali ja köögiga suure elamu, kolmeosalise aida, maapealse võlvkeldri ning kooguga kaevu. Mehed pidasid aru ja arvasid, et kuigi see koht asub Tallinnast pisut liiga kaugel, sobiks ta siiski kombinaadi puhkekoduks. Juba samal päeval mindi kolhoosi "Valgus" esimehe jutule, sest Jursu talu asus sel ajal "Valguse" territooriumil. Kolhoosi poolt osalesid läbirääkimistel esimees, pearaamatupidaja ja partorg. Kuna see talu kolhoosi juhtkonnale parajasti huvi ei pakkunud, siis lõppesid läbirääkimised kombinaadile soodsalt.
28. mail 1963 sai Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-tootmiskombinaadi juhtkond Ametiühingu Komiteelt nõusoleku võtta Jursu talu rendile. Seda sündmust peetaksegi meie Puhke- ja Tegevuskeskuse alguseks. Renti tuli maksta 23 rubla kuus. Juba juunis asus Jursul tööle kombinaadi remondibrigaad. Jaanipäeval saabusid ka esimesed puhkajad. Algul olid puhkamistingimused üsna nigelad - ruumid kehvas seisus, polnud võimalust end korralikult pestagi, Kivise ranna tõttu oli ebamugav käia suplemas. Ehitus- remondi- ja koristustöid oli tarvis teha hästi palju. Nende tööde põhikorraldajaks hakkas kombinaadi esimese tsehhi juhataja Albert Karro, kuigi see ei kuulunud tema tööülesannete hulka. Albert Karro arendas puhkekodu tõelise hoole ja armastusega. Lisaks remondi- ja korrastustöödele korraldas ta ka planeerimist ja ehitamist ning oskas selle kõige jaoks ka raha välja kaubelda. Aastal 1964 alustati majas kahe toa väljaehitamist ning ait muudeti elamiskõlblikuks. 1966 ehitati esmakordselt väga vajalik ujumissild. Kahjuks tuleb sild igal aastal uuesti ehitada ning sügisel jälle lammutada. Plaanis oli küll sild asendada muuliga, kuid sellest pole asja saanud. Puhkekodu territooriumilt ujumissillani kulgev rada varustati algul traadist, hiljem lattidest ning laudadest tehtud juhtpiirdega, et pimedad saaksid iseseisvalt käia suplemas. Seda piiret hakati kutsuma trolliks. Juhtpiirete tegemiseks on kasutatud väga erinevaid materjale: traati, latte, laudu, köisi ja põrandakattematerjali.
1970 toimusid jälle läbirääkimised kolhoosiga. Eesmärgiks oli Jursu kombinaadile ära osta. Ostuleping sõlmiti juunis. Jursu eest tuli maksta
10 000 rubla. Samal aastal kaevati paadikanal ning ehitati paadikuur. Aastal 1972 said valmis majad 3 ja 4. Maja 3 hüüti varem Kotka Pesaks, sest selles puhkasid suviti Elmar ja Linda Kotkas. Jursu hing Albert Karro kasutas maja number 4. Ehitati ka parv, mida ühendab sillaga 50 meetrit pikk ujukorkidega kaetud nöör. See aitab pimedail meres orienteeruda. Juunis 1974 valmis maja nr 5, samal kuul 2 aastat hiljem maja 6. Mais 1978 sai territoorium ümbritsetud 2 meetrit kõrge võrktaraga. Majad 2 ja 7 said valmis üheksakümnenda aasta paiku. Niisiis on Jursul praegu 7 elamut. Majas nr 2 elab oma perega Jursu viies komandant Eevi Riibak, kes töötab sellel kohal juba 22 aastat. Selline on üldjoontes olnud meie Puhke- ja Tegevuskeskuse areng.
Nüüd sellest, kuidas on tähistatud Jursu tähtsamaid sünnipäevi. Neid on tähistatud ikka juulis, kui on puhkuste kõrghooaeg.
1983 peeti kahekümnendat sünnipäeva, ja seda päris suurejooneliselt. Selle korraldajaiks olid Ülo Kandima, Albert Karro, Juta Sikkel ning Helvi ja Valter Kannik. Esinema oli kutsutud kolmeliikmeline ansambel, milles Erik Loide laulis ja mängis kitarri ning Eduard Borissenko lõi vapralt trummi. Lipuvardas lehvis Jursu lipp. Oli peolaud ja peeti kõnesid. Viktoriinil osales 3 veidi naljaka nimega võistkonda: "Linnuke", "Vares" ja "Malõ? ". Malõš oli pimeda juhtkoer, kes hiljem näitas üles oma suurt kohusetruudust. Nimelt saatis ta Jursul vahetult enne oma surma viimast jõudu kokku võttes oma peremehe mere äärest tuppa ning alles siis heitis hinge. Nüüd aga jälle peoõhtust. Juta, Helvi ja Valter esitasid peolauas nalju. Juta korraldas ka raamatuloterii.
Meie puhkekodu kahekümne viienda sünnipäeva tähistamine oli eriline selle poolest, et lipuvardasse tõmmati lehvima Sinimustvalge. Aastal 1993 oli Eesti elu mäletatavasti materiaalselt üsna kehv. Seepärast oli ka Jursu kolmekümnenda aastapäeva pidamine väga tagasihoidlik.
Praegu on meie Puhke- ja Tegevuskeskus Eesti Pimedate Liidu Sihtasutus. 1. juulil pühitsesime tema neljakümnendat sünnipäeva. Peakorraldajaks oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu klubi juhataja Heidi Nugis. Jursu saalis toimunud peoõhtut oli tulnud sisustama ka PPÜ naisansambel eesotsas Leili Sarapuuga. Kõigepealt esines seitsmeaastane Sillu lauluga "Juba linnukesed". Sillu on Leili Sarapuu lapselaps. Avasõnavõtuga esines PPÜ esimees Eduard Borissenko. Siis mängis Vello Vart klarnetil nägemispuudega helilooja Ferdinant Mühlhauseni laulu "Vaikne kena kohakene". Pärastpoole esitas ta veel paar pala. Jursu ajaloost kõnelesid Ele Nugis ja Vello Vart. Ele tutvustas oma ettekandes selgelt ja soravalt Albert Karro päevikut, mis käsitleb Jursul toimunud sündmusi aastail 1963 - 1979. Maisansambel esitas süntesaatori saatel mitu toredat laulu. Meeldivalt üllatas meid ansambli liige Valja, kes esitas kenasti ühe venekeelse laulu, end ise süntesaatoril saates. Puhkaja Helju Määrits tervitas meid aastapäeva puhul omatehtud luuletusega. Leili aga luges ette tartlase Allan Pant?enko vaimuka ning vallatu värsspala "Ood Jursu näkile".
Meie koosviibimisel oli ka tõsisem ja kurvem osa. Nimelt mälestasime ja meenutasime neid Jursuga seotud inimesi, keda meie hulgas enam ei ole. Puhkaja Leo Heinsoo luges ette aeglaselt ning pidulikult nende nimed. Samal ajal põles leinaküünal ja toimus leinaseisak. Alles möödunud aastal lahkusid meie hulgast kaks Jursuga tihedalt seotud inimest: Heldi Pihl ja Helene Männiste. Heldi oli helge loomuga ja on hulk aastaid Jursut kaunistanud, värvides seal maju, pinke, käsipuid. Leeni oli aga tubli perenaine ja koorilaulja. Jursul puhkamas käimist alustas ta juba aastal 1963 ning lõpetas aastal 2002.
Praegu on kõige staažikamaiks puhkajaiks Tanja Lenskaja ning Roine Kolomainen. Selle puhul kingiti neile kummalegi piimaklaas. Tantsuks ja ühislauluks mängis akordionil muusikaõpetaja Siiri Alango. Peolaud oli korraldatud hästi. Meie meelispaiga sünnipäev läks kenasti korda.
Kahjuks tuleb nentida, et pole veel leitud rahaallikat, mis aitaks meie Puhke- ja Tegevuskeskuse muuta nüüdisaegsemaks. Isegi olemasoleva korrashoidmisega on raskusi. Õnneks on ta meil siiski alles ning me saame seal puhata, laagreid ja muid üritusi korraldada.
Vello Vart
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)