See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Ühe matkajate kokkusaamise lugu

Algus oli pehmelt öeldes nutune - peale kuuetunnilist bussis loksumist vahtisime Värska lähistel läbi akna järve kaldal vihmast päeva.

Eks me kõik ole väikest viisi matkajad - kes vähem kes rohkem - aga see üritus oli mõeldud ikka tõelistele friikidele. Nimelt oli ööbimine kavandatud telkides, ja seda sellise ilmaga….prrrr

Ma olen sünnist saadik niimoodi loodud, et vabatahtlikult telki ei lähe ja kui vihmaga telki näidatakse, siis pistan jooksu, aga muidu matkaks küll. Juhuslikult oli samamoodi loodud üks teinegi Põhja-Eesti matkaja. Enne, kui otsustasime kahekesi Tallinna peale tagasi pöörata, selgus, et on mingi tuba ka olemas. Võtsimegi siis suuna sinna. Tuba oli mehi täis ja pidu püsti.

Laua peal oli piibel. Sain aru, et siin valitseb kristlik õhkkond ja siit me ei lahku. Piibliomanik osutus armsaks inimeseks, kes meenutas potsatajat "sinisest vagunist" - hästi sõbralik ja muhe. Kui ta parasjagu ei joon’d või magan’d, siis ta luges meile Piiblit ette. Tema lemmik kirjakoht oli "Kõik on tühi töö ja vaimu närimine". Oma nime õigustas ta veel sellega, et oskas ülemiselt narilt alla potsatada, aga seda kõike saime me hiljem teada.

Tervituseks öeldi meile: "vanamutid, ega te siin nagunii magada ei saa", mille peale vastas mu kaaslane elutargalt: "Ega ma siia magama ole tulnud". Paradoks oli selles, et tema sai magada, mina mitte. Nimelt ehmatas Ahto Muld meie nägemisest nii ära, et trotsides sääski ja vihma jooksis vabatahtlikult telki ja jättis oma voodi mu vanaprouast kaasvõitlejale. Mulle jäi aint mehega voodi ja magada seal küll ei saand. Ah peaasi, et katus peakohal.

Peale väikest sisseelamist otsustasime järvele aerutama minna. Klau sattus ka paati. Temal on selline aura, et kui ta ligiduses juhtub olema, siis võivad asjad minna teisiti kui algselt plaanitud. Plaanitud oli väike tiir, aga peale seda, kui ma vesirooside nuusutamisest endale verekaani külge sain, otsustasime kollektiivselt poodi kangema kraami järele minna, et haava desinfitseerida. Keerasime siis vööri poe poole - täitsa Veneetsia tunne tuli peale. Seal ka ju käiakse paadiga asju ajamas. Peale ilmatumat aega ootamist, tulid Klau ja Ahto muld poest tagasi koos tee pealt leitud Rullnokaga. Tagasitee kujunes lõbusaks, desinfitseerisime ennast seest ja väljast ja siis oskasid nad veel aerutulli ka ära lõhkuda, mistõttu ukerdasime poolteist tundi roostikus. Aga Ahto Muld - tubli sportlane - oskas katkise aeruga randa sõuda.

Ahto avaldas meile nii suurt muljet, et viimasel päeval esitasime ta oma tiimi poolt laagri popima mehe kandidaadiks, kuid kas ta ka pärjatud sai, ei tea öelda, sest lahkusime kahjuks enne tiitlite üle andmist. Siitpoolt talle sõbramusi igal juhul.

Kui me siis viimaks randa jõudsime, oli rahvas lahkunud ekskursioonile Setu talumuuseumisse. Poln’d aga aega pikalt kurvastada - vahepeal oli päike välja tulnud ja seltskond väga lõbus.

Samas vaimus ja sama lõbusalt jätkus meie laagrielu ka teistel päevadel.

Jutu moraal on selles, et ka pessimistlikult algav üritus võib väga mõnusaks kujuneda ja ärge laske ennast ilmast heidutada. Kõigile, kes pole matkajate kokkutulekul käinud, soovitan soojalt järgmisel aastal osaleda. Hea tuju on garanteeritud.

Räime Reet

matkaja

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee