See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Juhtkiri

Aastal 1964 tegi USA president Lyndon Johnson ettepaneku

kuulutada 15. oktoober ülemaailmseks valge kepi päevaks. Nüüdseks tuntakse ja tähistatakse seda oktoobrikuist päeva Rahvusvahelise Valge Kepi Päevana kõikjal maailmas. See päev annab nägemispuudega inimestele võimaluse ühiskonnale oma olemasolu meelde tuletada ning oma puudest tingitud erivajadusi ja probleeme kaasinimestele lähemalt selgitada.

Inimene, kes ei näe, on paratamatult erinev oma nägijatest kaaskondsetest. Asjaolu, et niisugune erinevus on täiesti olemas ja sellest omakorda tulenevad normaalseks eksistentsiks mitmed erivajadused, peaks olema ühele nägijale lihtne ära näidata. Piisab, kui viimasel silmad kinni siduda ja paluda tal siis oma tavapäraseid töid-tegemisi jätkata. Suhteliselt lühikese ajaga peaks erinevus selge olema. Muidugi tuleb esmalt iga uue olukorraga kohaneda ja teatavasti kohaneb inimene olude sunnil kõigega, kuid selge peaks olema seegi, et endine nägijale harjumuspärane eluviis enam ei toimi ning vajab korrektiive. Ükskõik kui hästi inimene lõpptulemusena ka ei kohaneks, ikka läheb tal kogu ülejäänud elu vaja nägijate abi ja nägemist kompenseerivaid abivahendeid.

Kõike eelnevat pidi ju olema lihtne tõestada, kuid paraku on reaalsus näidanud seesuguse arvamise paikapidamatust. Pimedaile üritatakse hoopis tõestada, et nende puue ei vasta sügava puude normatiividele ning igasugune pidev kõrvalabivajadus on tühipaljas riigilt raha väljapetmise järjekordne vorm. Pimegi näeb, et riigil pole lihtne kõhnukese rahakotiga toime tulla ja seejuures kõikide vajadusi rahuldada, kuid ometi ei anna see õigust mõnd ühiskonnaosa tähelepanu ning toetuseta jätta. Läbi aegade on kogu inimkonnas ja igas riigis olnud omad puudelised ja karta on, et kõigile pingutustele vaatamata ei kao see inimgrupp tulevikuski kusagile. Vähemalt mitte lähiajal. Probleem seega ei kao ja vajab lõppude-lõpuks normaalset lahendust.

Kindlasti ei ole lahenduseks puude raskusastmete vägivaldne vähendamine ja seeläbi sotsiaaltoetuste kadumise kaudu riigi rahaliste vahendite kokkuhoid. Riigi uuest ettepanekust raha kokkuhoidmise vallas, ja seda ikka puudega inimese arvelt, võis kuulda alles hiljuti. 6. oktoobri "Eesti päevalehes" tutvustati riigi plaani kaotada puudega inimestele hooldajatoetuste maksmine riiklikul tasemel ja anda see kohustus üle kohalikele omavalitsustele. Omavalitsustel aga raha teadaolevalt napib ja riik koos kohustusega sihtotstarbelisi lisavahendeid neile ei eralda. Sotsiaalministeerium selgitab uue korra kasulikkust puudega inimestele väitega, et kohalike omavalitsuste spetsialistid oskavat konkreetsete puudega inimeste vajadusi paremini hinnata. Kohapeal teatakse justkui paremini, millist toetust inimene tegelikult vajab. Riik jääb õige otsuse tegemisel liialt kaugeks ja kõrgeks. Kui mõne väiksema valla sotsiaalametnik teabki oma piirkonna iga puudega inimese abivajadust, siis suurte linnade puhul niisugune väide ilmselt küll paika ei pea. Eesti riik on küll väike, aga siiski mitte päris sajakonna elanikuga küla. Julgetakse ka arvata, et näiteks pime inimene, kelle korter on kohandatud tema puude järgi, vajab rohkem päevakeskuse teenust, et suhelda ja lisaoskusi omandada. Kena küll, aga esmalt tuleb pimedal kuidagi sinna päevakeskusesse jõuda, mis reeglina ei asu kõrvalmajas. Lisaks kõigele ei ole hetkel, kui uut abistusskeemi käiku tahetakse lasta, olemas juba eelnevalt väljatöötatud ja hästi funktsioneerivat alternatiivi olemas. Mina küll ei tea, kus on see päevakeskus, kuhu suhtlema ja mingeid abstraktseid lisaoskusi õppima minna. Seega on väljapakutud uus kord läbimõtlematu ja toorevõitu plaan. Rahalise kokkuhoiu vaatepunktist vaadatuna siiski riigile ilmselt lootustandev mõttevälgatus.

Oma õiguste kaitseks ja väärkohtlemisele tähelepanu juhtimiseks korraldas ühing käesoleva aasta kevadel piketi Sotsiaalministeeriumi ning Riigikoguhoone ees Toompeal. Kuna olukord pole aga lahendust leidnud, toimus 15. oktoobril uus samalaadne ettevõtmine ehk pikett järjekorranumbriga "kaks". Sedapuhku eestvedajaks Eesti pimedate Liit. 15. oktoober - Rahvusvaheline Valge Kepi Päev pole niisiis kaugeltki nägemispuudeliste pidupäev, vaid raske tööpäev. Jääb loota, et kes võitleb see ükskord ka võidab. Eriti kui võidust sõltub su inimväärne eksistents.

Mirja Kapanen

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee