See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Eesti Päevaleht 17. september 2003

Külli Reinup kirjutab, miks solvas presidendi kantselei korraldatud vastuvõtt puuetega inimesi

Järgnev kirjutis on mõeldud neile, kes näevad Eesti riiki sõbraliku, hooliva, erivajaduste suhtes tähelepaneliku ja tunnustavana. Kellele tundub, et vana hea Euroopa traditsioonid ja üldinimlikud väärtused on meie lapseohtu riigil sünniga veres.

28. augustil toimunud presidendi vastuvõtt puudega inimestele üllatas suhtumise ja korralduslike vigade poolest. President kutsus vastuvõtule Kadriorgu puudega inimeste esindajad. Eksisid ühingud, kes vastavalt Puuetega Inimeste Koja jaotatud napile kohtade arvule parimaid endi seast välja sõelusid. Eksisid need, kes kutse au valguses seda mõtetes vabariigi aastapäeva pidustustega võrdlesid. Eksisid vaegurid, kes murelikuna oma tavapärasest erinevate kehaliikmete pärast kodustega kätlemist harjutasid. Ilmselt olid eksinud ka need kaugemaist nurkadest tulnud, kes end rahvarõivaisse või parimasse ülikonda riietasid.
Vastuvõtu asemel aiapidu

Jah, tegelikult korraldas president väikese aiapeo. Peo, mille korraldajatel polnud aimugi, kes ja milliste vajadustega on külalised. Suhtumist ette aimates oleks ehk mõnigi kutsutuist raske teekonna ära jätnud. Õieti oli seda nagu oodatudki, sest üritusele järgnev presidendi kantselei pressiteade algas sõnadega: "Vaatamata hallile ilmale oli puudega inimesi kohale tulnud paarisaja ringis." Üllatus-üllatus. Kui ärieliidile oleks korraldatud vastuvõtt nimeliste kutsetega, kas nemad oleksid vaadanud hommikul aknast välja, süganud mõtlikult lõuga ja öelnud - täna on liiga pilves, meie presidendi vastuvõtule ei lähe!

Oleks asju kohe õigete nimedega nimetatud, jäänuks ära lõputud segadused küsimusega, kas igale organisatsioonile eraldatud kohtade hulka on arvatud ka raske puudega (näiteks ratastoolis või pimeda) inimese isiklik abistaja või ei. Viimasel minutil saabunud teade, et parkimine on korraldatud vaatamata keelavatele liiklusmärkidele, muutus kurvaks anekdoodiks, kui puudeline ise juhtus roolis olema, sest turvalisuse nõuete kohaselt võisid autod lossihoovis vaid peatuda ja kohe lahkuda. Ilma juhita siis?
Mõnda aega kulgenud kohalviibimisel sai selgeks, et võitnud olid ratastoolis tulijad. Need, kes veel omal jalal, pidasid lossiõuel seistes vastu, kuni jaks lubas. Kui enam ei lubanud, tekkis sebiv segadus ja majast leiti käputäis toole, mis karjuva vajaduse leevendasid.

Presidendil oli kokkutulnutele varuks kultuuriline elamus - esines Pimedate Ühingu naisansambel. Kogu lugupidamise juures kauni etteaste vastu, mida puudega inimesed korduvalt kuulnud, tekkis küsimus: miks just see kollektiiv? Ansamblile oleks tunnustus, kui neid kutsutaks esinema mõnele muule presidendi vastuvõtule. Kohaletulnud puudega inimestele olnuks austusavalduseks esineja(d) Eesti muusikaeliidist, kelle kunstist osasaamine tihti kättesaamatuks jääb
Ministri kohatu võrdlus

Sotsiaalminister Marko Pomerants juhatas oma kõne sisse sõnadega, et niisamuti kui tol heitliku ilmaga päeval vilksatas aeg-ajalt päike, nii olevat ka puudega inimeste elus enamjaolt pilved. Kas tõesti? Kas see oli ministrile esimesena pähetulnud võrdlus või juurdunud arusaam, et päikeseline ehk õnnelik olemise kriteerium on väline sarnasus enamiku inimestega?

Pimedatel olid oma probleemid, sest kedagi ega midagi ei tutvustatud. Nii juhtus, et teisest aianurgast hoovav paralleelse ürituse grillimislõhn nad imestama pani, kas peagi saabub grillvorsti aeg. Raskusi oli nägijailgi, kes ei teadnud, millises suunas vaadata või pöörduda, et parasjagu kõnelejat või presidenti ennast silmata. Et etiketi olemasolu polnud oluline, teguoli ju ikkagi vaeguritega, tõlgendas igaüks olukorda oma võimete kohaselt - Eesti Puuetega Inimeste Koja esinaine Helve Luik kutsus kohalolijaid üles presidenti aplausiga tänama,
Liikumispuuetega Inimeste Liidu esimees Ants Leemets ratastoolikaid rünnakule, et presidendiga ühele pildile saada.

Huvitava pöörde võtsid asjad siis, kui saabus kohvihetk. Üllatusega tõdeti, et kohv paikneb ühes, tort teises telgis. Kui ratastoolides inimesed laudade ümber kohad sisse võtsid, jäi ülejäänutele laualolev kättesaamatuks. Et tort vajas lõikamist, moodustus kahe teenindava näitsiku juurde sappa sajapealine järjekord.

Tuleb tõdeda: naiivsed olid need, kes vastuvõtule "Pätsu-aegse" hardusega läksid. Lihtsameelsed needki, kes "meie Lennu" valitud sõnu ootasid. Selgus, et on Arnoldi põlvelepatsutamise aeg. Küsin ainult, kellele või milleks on kõrgeima riigivõimu tasandil vaja "linnuke kirja" üritusi? Vastuvõttu, kus kutsutu taas meeldetuletatuna tunneb, et kui sul ei funktsioneeri üks või teine kehaliige, on ilmselt midagi korrast ära ka su arusaamisvõime ja hingekesega.

Kui tõesti pole veel olemas etiketti, kuidas üks või teine osapool peaks käituma presidendi vastuvõtul, kui tegemist on puudega inimestega, siis tuleks kaasata partneriks neid inimesi endid, et ühiselt töötada välja lahendused, mis kedagi, isegi halenaljakalt mitte, ei riivaks.

Külli Reinup on Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuse esimees

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee