See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

HINGEDEAEG

2. novembril ehk Hingedepäeval kõlas raadioeetris saade, kus hingedeajast rääkis rahvaluuleteadlane ja teoloog Eenok Haamer. Alljärgnev lugu on kirja pandud tema räägitu põhjal.

Muistsetel eestlastel kestis hingedeaeg ligi veerand aastat. See algas pärast mihklipäeva, mis oli sügisese pööripäeva püha ja lõppes enne jõulut, mis teatavasti on talvise pööripäeva püha. Ligi veerandi aastast tegelesid meie esivanemad lahkunutega. Millega seda pikka hingedeaega siis sisustati? Kas rahvas, kes veerand aastat tegeles surmaga ja hingedega, oli nukker ja melanhoolne rahvas?

Kõigepealt tuleb mainida, et surma selle tänapäevasel, meile harjunud traagilisel moel eesti vanas rahvalaulus ei esinegi. Surm oli meie kaugetele esivanematele nagu lävi, millest, kui aeg kätte jõudis, lihtsalt üle astuti. Regivärsilises rahvalaulus ei ole surma, on ainult surmaitkud, milledes väljendatakse kurbust ja kahjutunnet lahkumise ja lahkujate suhtes. Lapsed käisid vanemate haudadel nõu ja abi otsimas. On laulud võõras leeris sõdinud ja lahingus langenud ning koju toodud surnud vennast, kuid ehtsaid sõjalaule ei ole. Eesti rahvapärimuses on üldse kadunud meeste laulud, mis ongi ju sõjalaulud, võitluslaulud, jõhkrad laulud. Agressiivsust ei ole.

Hilisemal ajal on meile sisse toodud arusaamad, et surm on midagi väga kohutavat. Vanadele eestlastele ei olnud sellised arusaamad omased. Nad olid vaikselt ja tasakaalukalt eluterve mõtteviisiga inimesed.

Hingedeajal käisid hinged oma endistes kodudes, neid hüüti ka kodukäijateks. Võimalik, et hingede koduskäimisel on mingi seos ka mardi- ja kadrisandiks käimise kombega. Kindlad päevad nädalas, esmaspäev ja neljapäev, olid nn. "hingede söötmise päevad". Nendel päevadel käisid hinged kodus söömas. Laud kaeti kas toas, saunas või lakapealsel. Peremees ja perenaine seisid avatud välisuksel ja tervitasid saabuvaid hingi nimepidi. Nii palju, kui pererahvani oli suulise pärimuse teel jõudnud esivanemate nimesid, nii paljusid hingi ka nimepidi tervitati.

Suitsusaunal oli eestlastele omamoodi pühakoja tähendus. Saunas tulid ilmale lapsed, saunas astusid üle läve lahkujad, saunas viheldi ja raviti haigeid. Saun oli väga puhas paik, kuna suits desinfitseeris kõik. Seal ei läinud midagi halvaks ega mädanema. Ka hingedele köeti sauna ning pandi valmis vihad ja kibud veega.

Kui hinged olid söönud, saadeti nad aupaklikult ära. Sellest, kui tõsiselt muistsed eestlased suhtusid hingedesse, annavad tunnistust peremehe sõnad, milledega ta hinged teele saatis: "Ärge te üle oraste minge!" Tähendab, hingedel arvati olevat ka kaal ehk raskus ja üle oraste minnes oleksid nad kahjustanud järgmise aasta viljasaaki. Sellepärast peremees manitseski neid ikka mööda teed minema.

Kui hinged olid ära läinud, istusid teised pereliikmed lauda. Eestlastele on söögilaud alati olnud väga tähtis koht - see, kellega sa oled ühes lauas söönud, ei saa olla sinu vaenlane. Nii olid ka hinged osa ühtsest perest.

Kurja ja kardetava surnu ning kodukäija ehk tondi kujud on tulnud meile suhteliselt hiljuti saksa mõjutustest. Eestlane ei kartnud oma hingi sugugi, vaid, vastupidi, pidas neist väga lugu. Eestlane teadis alati, et kui ta küll astub üle lävepaku, elab ta hing igavesti. Sellepärast ei tekkinud ka konflikti ristiusuga. Eksisteerisid nii siin- kui ka sealpoolsus ning kestev elu oli iseenesestmõistetav. Et ristiusk oli eesti aladele levinud juba enne piiskop Albertit, on tõestatud. Järgnev oli samasugune vallutus nagu ka üle 800 aasta hiljem 1940-datel aastatel. Minevikutraditsioonide hoidmine ja areng on aga meie rahvale andnud selle vaimse tarkuse, mille toel me suutsime üle elada ka viimase okupatsiooni.

Süütame siis õhtul küünla, sest on lahkunute hingedega kokkusaamise aeg. Aeg, mil me saame osa oma esivanemate pärandusest. Aeg, mil meil esivanemate abil on võimalus olla üheaegselt nii siin- kui sealpool lävepakku.

Koostanud Juta Sikkel

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee