See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Raivo Kersna in memoriam

(1949-2003)

Igast lillest saab sügiseks närbunud rohi,

igast hüüdest saab kaugustes kaja.

Linnulaulust jääb alles vaid sügistormide kohin,

kuid mulle on kõiki neid vaja.

Need read on kirjutanud Raivo Kersna oma luuletuses "Mõtted". Palas "Elumõte" on ta aga mõtisklenud niimoodi:

Fantastilise elumõtte mõju

mind sunnib julmalt nentima üht tõika.

Ma ükskord jõuan siiski päriskoju,

mis päristeel kõik käänud sirgeks lõikab.

Raivo Kersna elutee lõppes pärast pikka ning ränkrasket haigust 19. detsembril 2003. Ei ole meie hulgas enam seda sõbralikku ning abivalmit kaaslast, kes eluraskustest hoolimata oli ikka heatahtlik ning heatujuline. Eluraskustele mõeldes kasutas Raivo vahel küsivat väljendit: "Aga kes on öelnud, et elu peab kerge olema?". Teda iseloomustasid vaimsed huvid ja tugevalt arenenud naljasoon.

Raivo Kersna on sündinud Raasikul 26. aprillil 1949, kuid õige pea asusid Kersnad elama Tõdva külla Järve tallu. Seal möödusidki Raivo lapsepõlv ja noorukiiga. Oma haridusteed alustas ta Kajamaa Algkoolis. Õppimist jätkas Kohila Keskkoolis. Koolis tunti teda kui tagasihoidlikku ning teadmishimulist poissi. Kui Raivo Kersna oli kolmeteistkümneaastane, hakkas teda kimbutama kuri suhkruhaigus. See segas tunduvalt tema õpinguid ja üldse elu. Tervis halvenes ja tihti tuli viibida haiglates. Seal kasutas ta aega lugemiseks ja õppis isegi heegeldama.

Raivo oli pere neljast lapsest vanim. Juba varakult mõtles ta isa asemel oma perekonna heaolule. Oma lähedaste suhtes oli Raivo südamlik ja hoolitsev.

Raivo Kersna abiellus aastal 1973 ning umbes samal ajal asus elama Tallinna. Kahjuks halvenes Raivo nägemine sedavõrd, et aastal 1977 astus ta Eesti Pimedate Ühingu liikmeks ja läks tööle sama ühingu Tallinna Õppe-tootmiskombinaati. Nii sai temast metallitööline. Aastal 1981 lõpetas Raivo Kersna Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli. Ta püüdis kasulik olla ka tööst vabal ajal. Aastal 1985 valiti ta Eesti Pimedate Ühingu Tallinna kombinaadi algorganisatsiooni büroosse ning temast sai kolmeks aastaks ka sealse ajalookomisjoni esimees. Samast aastast hakkas ta pidama Põhja-Eesti pimedate elu käsitlevat kroonikat.

Raivo Kersnale pakkusid suurt huvi luulekunst, ajalugu ning poliitika. Neil teemadel armastas ta tihti sõpradega vestelda. Raivole meeldis väga ka lugeda. Lugemisvarasse suhtus ta hoolikalt. Raivo laskis näiteks oma pehmekaanelised raamatud, nagu "Looming" ja teised, korralikult kõvade kaante vahele köita.

Kirjanduslikku kaastööd tegi ta näiteks ajakirjale "Noorus", ajalehele "Videvik" ja infolehele "Valguse Kaja".

Enim on Raivo Kersna silma paistnud just luuletajana. Luuletusi on ta sageli loonud ka unevaestel öötundidel. Aastal 1993 võeti Raivo Kersna luuleliidu liikmeks. Tema loomingut on ära märgitud näiteks Henrik Visnapuu mälestuseks korraldatud luulevõistlusel Luunjas. Raivo Kersna luuletusi on trükis ilmunud pisut siin, pisut seal, näiteks Tartus aastal 2001 välja antud luuleraamatus "Öövalgus". Oma luulekogu trükis avaldamiseks ei jätkunud tal raha. Õnneks on tema kaks luulekogu "Kriteeriumid" ja "Tähetund" Eesti Pimedate Raamatukogus aastal 1998 loetud helikassetile. "Kriteeriumid" on samas ilmunud ka punktkirjas.

Lõpuks võib lühidalt öelda, et luulelembene Raivo Kersna oli igati tubli mees. Mälestus temast jääb meile kalliks. Raivo Kersna põhiseisukohad võtab hästi kokku tema luuletus "Kesk äikest".

Peab muredes tajuma päikest,

tuleb kaaslastes otsida head.

Seistes üksi kesk tormi ja äikest,

iseeneseks jääma sa pead.

On selge, et üksi kesk äikest

võtab mõõtmed üks hullunud päev.

See, kes udus aimab lootuste päikest,

teistest kõrgemalt maailma näeb.

Vello Vart

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee