See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Euroopa Pimedate Liidu peaassamblee Ateenas

25. - 30. novembrini 2003 toimus Kreeka pealinnas Ateenas EBU
( European Blind Union) seitsmes peaassamblee. Üritusest võtsid osa 43 EBU liikmesmaa nägemispuudeliste organisatsioonide esindajad. Puudus ainult Iirimaa esindus. Eesti nägemispuudelisi esindas Ateenas Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo. Eesti esindajate osalemine Euroopa Pimedate Liidu peaassambleel sai võimalikuks tänu põhjanaabrite toetusele , kes tasusid lahkelt meie inimeste osalemiskulud, mis meile endile oleksid olnud ülejõukäivalt kallid.

Ürituse kuuepäevane ajajärk koosnes kahest sõidupäevast Kreekasse ja tagasi, kolmest pikast ja sisutihedast assamblee tööpäevast ning ühest ekskursioonipäevast mööda ajaloolist Kreekamaad. Peaassambleel anti ülevaade EBU viimase nelja aasta tegemistest ja saavutustest ning arutati tulevikusuundi. Päevakorras olid ka EBU uute juhtorganite valimised. Peaassambleele eelnes EBU 2. naisfoorum, millest võtsid osa 28 Euroopa riigi esindajad. Nad tutvustasid oma seisukohti ja problemaatikat hiljem ka EBU peaassamblee delegaatidele.

Lühidalt EBU seitsmenda peaassamblee kolmest tööpäevast.

Esimene päev algas kohe hommikul aruteluga inimõiguste ja diskrimineerimise teemadel. Tehti ettepanek, et valitsused võiksid vastu võtta EBU antidiskrimineerimise direktiivid. Kõige raskemaks ja valusamaks probleemiks olid inimõigused ja seda kogu maailma pimedate hulgas. Paljudes eriti problemaatilistes riikides on siiski mõningasi edusamme pimedate inimõiguste osas tehtud. Näiteks Tais võivad nüüd ka pimedad ülikooli astuda ja Türgis pimedaid enam ei vangistata.

Suuri vaidlusi ja lahkarvamusi tekitas küsimus, kas täispimedad ja osalise nägemisega inimesed peaksid moodustama kaks eraldi organisatsiooni. Vaidluste tulemusena leiti siiski, et ühtse organisatsiooni lõhkumine viiks ainult nägemispuudega inimeste vaheliste sidemete nõrgenemiseni. Hääletuse tulemusena otsustati ühtne liit säilitada.

Suureks vaidlusobjektiks oli ka EBU nimetus. Mõned Kesk-Euroopa riigid olid teinud ettepaneku, et ka sõna "nõrgaltnägijad" (partially sighted) peaks sisalduma Euroopa Pimedate Liidu nimetuses. Hääletuse tulemusena jäi organisatsiooni nimetus muutmata, sellele ei lisatud väljendit "nõrgaltnägijad".

Juhtorganite valimisel tuleb aga edaspidigi jälgida, et juhatusse kuuluks võrdselt nii pimedaid, nõrgaltnägijaid, kui ka naisi.

Järgnevalt tulid kõne alla transpordiküsimused. Tehti ettepanekuid, et taksod peaksid kõigis riikides olema eredavärvilised. Siinkohal peeti silmas eeskätt osalise nägemisjäägiga inimesi, et neil oleks kergem liikluskeerises liiklusvahendit märgata. Kreekas niisugune kord juba toimib ja seal on kõik taksod kollast värvi. Tuneesias jällegi on taksod punased. Pelgalt taksoautodele sellise direktiivi kehtestamine pole aga lahendus, vaid sama reegel peaks sisse viidama ka busside suhtes.

Ilmnes, et raskeks probleemiks kõikjal Euroopas, mitte ainult meil Eestis, on pimeda liikumine juhtkoeraga. Ikka veel pole iga ametniku, konduktori ja bussijuhini jõudnud arusaam seadusest, et pimeda juhtkoer võib ühiskondlikus transpordis sõita ilma suukorvita.

Teise päeva põhipunktiks olid Euroopa Pimedate Liidu uute juhtorganite valimised.

Enne valimiste juurde asumist kuulus aga päevakavva veel küsimus pimedate ja nõrgaltnägijate kaitsest. Selles osas on kõige hullemas olukorras pimedad naised. Neid alandatakse kõige rohkem ja nende suhtes rakendatakse kõige enam kodust vägivalda.

Seejärel asuti valimiste juurde. valiti kümneliikmeline presiidium, mis juhib Euroopa Pimedate Liidu tegevust tööperioodil 2003-2007.

EBU presidendiks valiti üksmeelselt Colin Low Inglismaalt. Colin Low on ise pime ja ametilt jurist, kes on juba pikka aega aktiivselt osalenud nii oma maa, kui ka EBU juhtimistegevuses.

Asepresidentideks valiti Aleksander Neumyvakin Venemaalt ja Tommaso Daniele Itaaliast ning peasekretäriks Vaclav Polasek Tsehhist. Juhatusse valiti veel Wolfgang Angermann Saksamaalt, Ann-Christin Fast Rootsist, Birgitta Blokland Hollandist, Yannis Vardakastanis Kreekast, Xavier Grau Sabater Hispaaniast ja Vasil Dolapchiev Bulgaariast.

Valimistele järgnes majandusaruande ja eelarve tutvustus, millest ilmnes, et EBU majanduslik olukord on hetkel küllalt heal järjel.

Kolmanda päeva märksõnaks oli Louis Braille. Palju kõneainet pakkus Prantsusmaal 1989 avatud Louis Braille sünnikodumuuseum. Prantsuse riik toetab igal aastal muuseumi 80 000 euroga. Piletitulud moodustavad aga ainult 5 % sissetulekutest ja seepärast avati muuseumi juures 10-kohaline hotell, kus saavad peatuda näiteks Louis Braille elu ja tegevuse uurijad. Nüüd leidis aga Prantsusmaa, et miks ainult tema peab muuseumi tarbeks igal aastal suure rahasumma eraldama. Geniaalse punktkirjasüsteemi leiutaja on ju ühevõrra tähtis kõigile Euroopa ja maailma pimedaile. Tehti ettepanek, et iga EBU-sse kuuluv nägemispuudeliste organisatsioon maksaks muuseumi toetuseks igal aastal 25 eurot. Kõik EBU liikmesriigid võiksid moodustada endale omal maal nn. Braille-klubid. Paremaks Louis Braille ja tema loodud kirja tutvustamiseks, edendamiseks ja säilivuse tagamiseks võiks klubi juures olla nn. Braille-tuba. Selle Braille-klubi eesotsas peaks olema üks asjahuviline, kes koguks kokku erinevat vastavateemalist informatsiooni ja levitaks teavet Louis Braille’st ning punktkirjast.

On ammu tuntud tõde, et töö ja puhkus peavad käima käsikäes. Selle põhimõtte järgi toimiti ka Ateenas. Kolmele tihedast mõttetööst täidetud päevale järgnes tasakaalustusena ringsõit mööda lõunamaiselt eksootilist Kreekamaad.

Neljanda päeva hommikul siirdusidki kolm kahekorruselist bussi ringsõidule mööda Kreekat. Muuhulgas saadi teada, et selle riigi peamisteks elatusallikateks on merelaevandus ja muidugi tohutu turism. Samuti on Kreeka üks maailma suuremaid oliivikasvatajaid ja kõikjal võiski näha suuri oliivipuuvälju. Oliive korjatakse puudelt käsitsi. Imetlusväärset vaatepilti pakkusid silmale, ja eriti mitte just eriti hästi nägevale silmale, mäenõlvu katvad apelsiniväljad. Tumerohelisel taustal särasid kirkalt helekollased ümarad pallikesed - apelsinid. Ilus ja kordumatu vaatepilt.

Päeva poolitas lõunasöök kreeka restoranis, mis osutus küllaltki aega- ja kannatustnõudvaks toiminguks. Kreeka lõunasöök on 5-käiguline ja iga uut käiku tuli oma pool tundi oodata. Nii juhtuski vahel, et viimase käiguni ei jõutudki. Lihtsalt ajast hakkas kahju.

Vaevarikka lõunasöögi järel mindi uudistama Joonia ja Egeuse mere vahele ehitatud kanalit. Kanal näis esmapilgul üsna tavalise kraavina, kuid tegelikkuses oli see 18 meetrit lai , 6 meetrit sügav ning kalda kõrguseks väideti olevat 30 meetrit. Edasi sõideti mööda Egeuse mere äärt ning uudistati mereäärseid väikeseid linnakesi. Väikesed sadamalinnad olid , vastupidiselt Ateenale endale, äärmiselt puhtad. Ajaloolise Kreekamaa muljeist tulvil pöörduti õhtul tagasi Ateenasse, et järgmisel varahommikul alustada tagasiteed kodumaale.

Ago Kivilo muljete põhjal kirja pannud

Mirja Kapanen

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee