See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Ise küsin, ise vastan

MEENUTADES ALGUST

Kuidas loodi Tondi tänava majas punktkirjatrükikoda?

Tänavu 10. märtsil möödus 10 aastat Tondi tänav 8a majas punktkirjatrükikoja avamisest. Aastapäeval ilmus "Linnalehes" sellekohane artikkel. Toimetus oli artiklile internetist lisa otsinud - trükkinud ära ka Louis Braille’ portree, punktkirjatähestiku ja Pärnu maanteel valge kepiga liikuva Mirja Kapaneni foto.

Üheksakümnendate aastate algus näitas, kuidas sotsialismis elama harjunud inimesed muutuma hakkasid. Sel ajal oli tollases Eesti Pimedate Ühingus ametis üsna palju inimesi. Kolm neist pidid "koordineerima punktkirjas trükiste valmistamist." Trükikojas oli nende trükiste valmistamisega tegev viis inimest - igaühe ülesanne piirdus kitsa töölõiguga. Hoolimata "koordineerijate" suurest arvust või hoopis just sellepärast, oli 1992. aasta suveks punktkirjas raamatute trükkimiseks vajalik plekk ja paber otsas ning töötajad töölt vabastatud.

Töötasin tol ajal ühingu helistuudios. Kujunenud olukord oli mulle arusaamatu. Punktkirjas trükiseid oli vaja, seadmed nende valmistamiseks olid olemas. Oskustega inimesed aga olid kodus tööta ega teinud töö käivitamiseks midagi.

Sügisel 1993 palusin Eesti Pimedate Ühingu keskvolikogu juhatuselt, et minule antaks ülesanne punktkirjatrükikoda taas käima panna. Selle vastu ei oldud ja nii sain tegutsema hakata.

Meenub ühingu tollase esimehe Jaan Kuke, punktkirjas raamatuid toimetanud Vello Vardi ja minu kohtumine trükikojas "Vaba Maa" selle direktoriga. Trükikoda asus siis Pikk tänav 58 hoones. Seda oli hakatud tavalisest raamatutrükikojast väärtpaberitrükikojaks ümber ehitama. Punktkirjas trükiste valmistamise ruumidesse viiva koridori ette olid paigaldatud magnetkaardiga läbipääsu võimaldavad uksed, seadmed olid lahti võetud ja üks vahesein lammutatud. Direktor Enn Vels oli meiega algul üsna tõre. Kui ta aga sai aru, et meil on tõsine kava seadmed minema viia, tema suhtumine muutus. Mees lubas meid igati abistada ja seda ta ka tegi.

Mõne päeva pärast vaatasid punktkirjatrükikojas töötanud inimesed üle, mis tuleb Tondile viia. Mina võtsin lahti vanad laudadest riiulid, mis meil kaasa võtta lubati ning seadsin asjad kolimisvalmis. Tallinna ettevõtte juhid Ago Kivilo ja Endel Ehatamm lubasid kolimisel kasutada ettevõtte autot ja andsid appi kolm transpordimeest. Kahe korraga oli kraam, peale seadmete, Tondile toodud.

Pidasin just seadmete Pikalt tänavalt Tondile viimist kõige keerukamaks. Asi oli aga oodatust lihtsam. Tõstetööde ajaks tuli sulgeda Pika tänava lõik trükikoja ees. Enne seda oli aga vaja saada selleks luba linnavalitsuse ametnikult ja tasuda raha liikluskorralduse fondi, tellida ajutised liiklusmärgid ettevõttelt "Signaal" ning pika noolega kraana ja suur kraanaga veoauto tehnikafirmalt "Kebar". 15. detsembri varahommikul olid liiklusmärgid kohale toodud. Pidime tänavalõigu ise sulgema. Paraku oli juba üks must "Volga" trükikoja lähedusse pargitud. Leidsin selle auto juhi ja ta viis "Volga" eemale. Veoauto ja pika noolega kraana jõudsid täpseks ajaks kohale. Trükikoja mehed kinnitasid trossid ja kraana tõstis hommikuhämaruses trükipressi ning ladumismasina läbi kolmanda korruse akna veoauto kasti. Edasi viis sõit Tondile, kus veoauto oma kraanaga seadmed maha tõstis.

Kõige probleemsem oli malmist trükipressi talle mõeldud keldriruumi transportida. Seda nõustus tegema ettevõtte peamehaanik Jaanus Ird koos oma kaaslastega. Kraanaga tõsteti press ümarterasest lattidele ja veeretati kangide jõul läbi kahe ruumi oma kohale. Trükikoja "Vaba Maa" mehaanikud seadsid selle töökorda. Tuleb öelda, et paar aastat hiljem müüris tollane autovaruosade kauplus seinas kahe ruumi vahel olnud ukseava kinni ja nüüd seda pressi tervena enam välja tuua ei saaks.

Mööblina saime kasutada varem trükikojas "Vaba Maa" olnud kirjutuslaudu ja kontorikappe. Tõin Vene tänavast Eesti Pimedate Ühingust lahti võetud kappide detaile, millest osav meistrimees Vello Vart taas kapid kokku seadis.

Punktkirjapaberi ostmiseks oli raha andnud Soome Nägemispuudeliste Raamatukoguühing. Seda ei olnud kasutatud. Tol ajal kasutati punktkirjas raamatute valmistamiseks Lätis asuva Sloka paberivabriku perfokaardipaberit. Seda parasjagu ei toodetud. Pimedate Ühingu töötajad olid saanud kokkuleppele Läti ühingukaaslaste ajakirja "Rosme" toimetusega, kes eestlastele kuus rulli paberit müüs.

Plekkmatriitside valmistamiseks vajalikku konservikarbiplekki tahtsime osta Viimsis asunud aktsiaseltsilt Printtare. Sealsed mehed aga arvasid, et ega pimedad eriti rikkad ole ja kinkisid trükikojale hulga plekki, mille ka tasuta murdsid ja mõõtu lõikasid.

Eesti Pimedate Ühing sai punktkirjatrükikoja käivitamiseks rahalist toetust ka Kultuuri- ja Haridusministeeriumilt. Selle eest tasuti kolimiskulud, trükikojas "Vaba Maa" poolteist aastat tasumist oodanud punktkirjas raamat ning maksti välja punktkirjatrükikoja töötajate alguskuude töötasu. Mina tegin trükikoja käivitamisel tööd tasuta, ehk nagu nüüd öeldakse - vabatahtlikuna. Vajasin ka hea nägemisega inimese abi. Mind aitas isa Alfred Kasepalu.

Punktkirjatrükikoja töö algas märtsi alguses. Selle märkimiseks korraldasime ladumisruumis trükikoja piduliku avamise. Avamisaja pidime kuu algusest veidi edasi lükkama. Ei sobinud avamispäevaks ka naistepäev ega Tallinna pommitamise 50. aastapäev. Kutsusime esindajad Sotsiaalministeeriumist, Kultuuri- ja Haridusministeeriumist, Pimedate ühingust, Tallinna ettevõttest ja samal korrusel asunud ettevõtte helistuudiost avamisele 10. märtsiks. Kõik nad ka tulid. Toimunust oli reportaažilõik heliajakirjas "Epüfon". Meelde on jäänud Sotsiaalministeeriumi töötaja Eha Leppiku punased tulbid ja valged nartsissid ning sõnad "Kes on öelnud, et algus peab kerge olema", Kultuuri- ja Haridusministeeriumi kaunis lillekimp, ettevõtte esindajate küütlevalt sinine likööripudel ning ettevõtte helistuudio töötajate poolt üle antud välismaine helikassett.

Algasid tavapärased tööpäevad. Aastal 1997 evitasime Eesti Pimedate Liidu ja Soome Nägemispuudeliste Keskliidu PHARE/LIEN projekti raames punktkirjas trükiste valmistamise arvutitehnoloogial. Trükikojast sai tasemel trükikoda. Nagu tänavu märtsis Vilniuses toimunud nägemispuudega inimeste raamatukoguteenindust käsitlenud konverentsil tõdesin, on ta seda ka praegu.

Priit Kasepalu

Eesti Pimedate Raamatukogu direktor

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee