See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

18. muuseumipäev Tartus

26. märtsil 2004 korraldas ajaloolane Aldo Kals oma abilistega

18.-nda muuseumipäeva. Üritus koosnes kolmest osast:

1.     tutvumine kodaniku majaga, milles asub muuseum.

2.     Valter Haameri loeng teemal "135 aastat Eesti üldlaulupidusid".

3.     mittetulundusühingu "Eesti Pimedate Muuseum" tegevusest.

Kodaniku maja asub Jaani tänaval peaaegu Jaani kiriku vastas. Nõukogude ajal tarvitati seda ühekorruselist hoonet küll laona, küll ühiskorterina. Pärast Eesti taasiseseisvumist maja renoveeriti ning aastal 1993 loodi sinna muuseum, kus näidatakse 19. sajandil elanud väikegildi liikme pere eluruume ning nende sisustust. Väikegildi kuulusid keskmise jõukusega käsitöölised. Majas on kuus ruumi. Esikust pääseb otse nii elutuppa, kabinetti kui ka kööki. Seinad on kaetud lubivärviga, sest sel vanal ajal tapeeti ei kasutatud. Seinte alumised servad kujutavad endast marmori imitatsiooni. Puust põrandad on värvimata. Esikus ja köögis on kivipõrand. Käimlat majas ei ole. Vanasti oli see hoovis. Toad on sisustatud väljalõigetega kaunistatud Biidermeieri stiilis mööbliga. Elutoas on kaunilt kujundatud diivan, tugitoolid, toolid ning raamatukapp. Käsitöö tegemiseks on laegastega klapplaud, mis asub akna all, et selle taga töötades oleks ka tänaval toimuvat mugav jälgida. Toas on ka mängukorras tahvelklaver. 19. sajandil polnud ju kodudes veel ei raadiot ega telerit. Kodust kultuurilist meelelahutust pakkusid siis ettelugemine ja tahvelklaveril musitseerimine. Kabinetis seisab paljude sahtlitega sekretärkapp ning klapplaud kirjatöö tegemiseks. Söögitoas on suur kolmeosaline puhvetkapp, suur ümmargune söögilaud, ilmselt serveerimiseks mõeldud väike kandiline laud ja maast peaaegu laeni ulatuv uhke kappkell. Magamistoas on kõrge voodi, selle kõrval kapil veekauss ja kann. Toas on veel sirm, mille taha saab end varjata. Köögis asub kummi ja soojenduskapiga pliit ning laud toidu valmistamiseks. Toidunõud on keraamikast, vasest ja puust. Huvitavamatest näidistest kirjeldan kolme. Prenner on pann kohviubade, viljakohvi või muu pruunistamiseks. See kujutab endast kaane ja pika varrega plekk-kasti, mida saab tulel kuumutada. Vaskplekist valmistatud moosipann on suhteliselt laia põhja ja püstloodis servaga. Moosipanniga keedeti vanasti moosi. Kõige põnevam sealsetest köögiriistadest on minu meelest Keisri kulliga vahvliküpsetaja, mida võib mingil määral võrrelda näpitstangidega, millel on pikad käepidemed. Vahvliküpsetaja kaugemas otsas on ümmargune vahvlivorm, mis koosneb kahest kettakujulisest poolest, mille vahele pannakse tainas. Käepidemete abil surutakse vorm kinni ja hoitakse tule kohal kuni vahvel on küps. Nii valmivad ilusad ümmargused keisri kulliga vahvlid. Niipalju siis sellest.

Kodaniku majast siirdusime jalgsi Tähtvere Pensionäride Päevakeskusse, kus toimus loeng teemal "135 aastat Eesti üldlaulupidusid". Loengu pidas ajaloolane ja pedagoog Valter Haamer, kelle seitsmekümne viiendat sünnipäeva tähistati käesoleva aasta 1. aprillil. Tema loeng oli asjalik ja huvitav. Põhiliselt kõneles ta esimesest Eesti üldlaulupeost.

19. sajandil hakkas eestlaste rahvuslik iseteadvus tormiliselt arenema. Tekkis hulk eestlasi koondavaid seltse, eriti põllumeeste seltse. Rahvuslikule ärkamisele aitasid tõhusalt kaasa Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson ja Janis Cimze. Rahvusliku liikumise ja kultuuritegelane Jannsen propageeris innukalt rahvustunnet ning püüdu haridusele.Ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog Jakobson arendas edumeelselt nii maaharimist kui kooliharidust. Pedagoog ja muusikamees Cimze, kes oli Valgas Liivimaa Kihelkonnakooliõpetajate ja Köstrite Seminari juhataja, andes hariduse ka umbes sajale Eesti soost noormehele. Need kolm suurmeest koos oma aatekaaslastega lõidki üldlaulupeo korraldamiseks soodsa pinnase. Seda oskas hästi ära kasutada papa Jannsen. Oma ajalehes "Eesti Postimees" valgustas ta pidevalt laulupeoks ettevalmistamise kulgu. Selle suurürituse korraldamine kujunes üsna raskeks, seda enam, et see võimukandjaile eriti ei meeldinud. Lubagi peo pidamiseks anti alles veebruaris 1869. Seetõttu jäi ettevalmistusaeg lühikeseks. Siiski õnnestus esimene üldlaulupidu hästi. See peeti Tartus 18.-20. juunil 1869. Esinejaid oli kokku 849, koore ja orkestreid 51. Üldjuhtideks olid Johann Voldemar Jannsen ning noor helilooja Aleksander Kunileid. Vaimuliku poole pealt oli korraldajaks kirjanik ja Tartu Maarja koguduse pastor Adalberg Hugo Willigerode. Peo eest vastutas "Vanemuise laulu- ja mänguselts". Kooridel tuli selgeks õppida 15 vaimulikku ja 12 ilmalikku laulu. Jakobsoni aga pahandas vaimulike laulude rohkus ja Eesti laulude vähesus sedavõrd, et ta laulupeole ei läinudki. Rahvas aga läks peole suure huvi ja innuga. Mindi hobustega, peamiselt plaanvankritel, kuhu mahtus 15-20 inimest. Jalgsi mindi isegi saja kilomeetri kauguselt, milleks kulus oma neli päeva. Peol oldi kuni kolm päeva. Lauldi Raekoja Platsil, kuigi sadas. Kuid eks vihm ole ju hiljemgi laulupeolisi küllalt kastnud. Toimusid ka rongkäik, jumalateenistus ning võistulaulmine. Kui mõelda, mil määral oldi nõus selle ürituse pärast end pingutama, siis võib tõdeda, et Eesti esimene üldlaulupidu on lihtsalt imetlusväärne. See ettevõtmine tõi korraldajatele isegi rahalist tulu. Lisaks sellele tugevnes tunduvalt eestlaste rahvustunne. Valter Haamer arvas ka, et vajadus laulupidude järele on jõudnud juba meie rahva geenidesse. Võib-olla tuleb laulupidudele kasuks ka asjaolu, et nad on nüüd võetud UNESCO maailma vaimse ja suulise pärandi nimekirja.

Niisiis oli 18. muuseumipäev sisukas ja huvitav. Väärib tunnustust, et pärast küllaltki ebameeldivaid üleelamisi seoses Eesti Pimedate Muuseumiga on Aldo Kalsil jõudu ja tahtmist niisuguseid toredaid üritusi korraldada.

Vello Vart

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee