See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Seminar - ümarlaua "Puuetega inimeste tehnilised abivahendid" kokkuvõte

Seminar toimus 19. aprillil 2004. a. Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses Endla 59

Eesmärgiks oli:

anda infot hetkel kehtiva abivahendite eraldamise/saamise süsteemi kohta ja selgitada sellega kaasnevad probleemid

teha ettepanekuid olukorra parandamiseks

püüda jõuda üksmeelele uue ISO standardiga vastavusse viidud abivahendite soodusnimekirja koosseisu osas

Osalema oli kutsutud:

kliendid - puuetega inimesed ja nende organisatsioonide esindajad;

abivahendeid vahendavad firmad;

Sotsiaalministeeriumi ja maakondade / suuremate omavalitsuste esindajad(kes tegelevad abivahendite limiitide jagamisega ja lepingute sõlmimisega).

Osales 58 inimest: 31 puuetega inimeste organisatsioonidest, 11 firmadest ja 16 sotsiaalministeeriumist ja maavalitsustest.

Ümarlaua töö oli korraldatud nii, et iga päevakorrapunkti kohta tehti lühike ülevaatlik ettekanne, millele järgnes ühisarutelu ning probleemide ja lahendusteede fikseerimine.

Toimiva süsteemi probleemidena toodi välja:

abivahendite planeerimisel ei lähtuta tänasel päeval vajadusest, kuna puudub vajalik andmebaas;

abivahendite tegeliku vajaduse suuruse väljaselgitamine on problemaatiline ja raskesti prognoositav;

puudub selge ja seaduslik alus statistika kogumiseks ja töötlemiseks;

abivahendid on alafinantseeritud;

abivahendite jaoks eraldatud summa jaotatakse maakondade vahel võrdeliselt elanike arvule, mitte abivahendeid vajavate inimeste arvule;

maakondade limiidi jaotamise süsteem ei võimalda rakendada puuetega inimestele võrdse kohtlemise printsiipi. Paljudes maakondades saab abivahendite raha otsa aasta lõpuks, kuid paljudes maakondades on tekkinud mitmeaastased järjekorrad ja ei ole harv juhus, kui raha saab otsa juba esimesel poolaastal;

ebapiisava seadusliku regulatsiooni tõttu puudub aasta esimestel kuudel võimalus saada soodustingimustel abivahendeid;

soodustingimustel eraldatavate abivahendite nimekiri on aegunud ja ei arvesta puuetega inimeste tegelike vajadusi.

Abivahendite süsteemi parandamiseks tehti alljärgnevad ettepanekud:

abivahendite finantseerimisel lähtuda tegelikust vajadusest, mitte eelmise aasta "baasist";

rakendada vajalikud meetmed seoses AVE programmiga või sotsiaalregistriga, et tekiks infobaas tegelikust abivahendite vajadusest;

vajadust peab analüüsima ja rahastust planeerima, kusjuures tuleks selgelt määratleda sihtgrupid - kellele on abivahend koheselt vajalik, keda saab järjekorda panna;

abivahendite riigipoolne finantseerimine peab jõudma firmani/kliendini võimalikult aasta alguses, mitte nagu Tallinnas märtsikuus;

MV-l on reeglina hea koostöö OV-ga ja teada enam-vähem abi vajadus, mida võiks SM kasutada planeerimisel. Selleks, et koostöö oleks MV-e ja SM-i vahel efektiivsem, tuleks MV-de palgale võtta eraldi rehabilitatsiooniga tegelev inimene, kuna hetkel töötavad ja asjaga tegelevad inimesed on ülekoormatud. Samuti tuleks edasi arendada sotsiaalregistri pidamist kohalikul tasandil;

mõistlik oleks abivahendite süsteem tsentraliseerida, et tagada võrdse kohtlemise printsiip kõigile puudelistele sõltumata tema elukohast. Abivahendid peavad olema võrdselt kättesaadavad nii linnas, kui ka maal elavatele inimestele;

tagada mehhanism, mis garanteeriks nõustamisteenuse kättesaadavuse abivahendi saamisel, mille eesmärgiks on et inimene kasutaks abivahendit efektiivselt ja mis välistaks olukorra, kus inimene ei kasuta abivahendit oskamatuse tõttu;

on vaja analüüsida abivahendite firmade hinna ja kvaliteedi suhet ning selleks tööks on vaja koolitada professionaale ja kaasata väliseksperte;

abivahendite firmad ootavad selgeid mängureegleid, vähem tõlgendusvõimalusi, selgeid ootusi, vastutuse ja rollide piiritlemist ning stabiilsemat rahastamist. Ühesõnaga - antud valdkond peab olema riigi poolt reguleeritav/ -tud;

klienti ei tohi jooksutada erinevate ametite vahel;

abivahendi peab määrama spetsialist;

inimene peab saama need abivahendid, mis on määratud rehabilitatsiooni plaanis;

Nimekiri ei tohi koosneda vaid üldterminitest nt ratastoole erinevate funktsioonidega on väga palju. Seetõttu tuleks rakendada ISO standardi koode.

Liikumispuudega inimesed soovivad, et:

on kindel nimekiri abivahenditest, millede kättesaadavus on tagatud;

abivahendite nimekiri viiakse kaasajaga kooskõlla;

abivahendeid st kallemaid saab soetada ka järelmaksuga; hetkel selline võimalus puudub;

omaosalus oleks jõukohane;

laste abivahendeid doteeritakse suuremas summas;

turul tegutseksid erinevad firmad ja kaoks monopoolsus;

ametnikud oleksid kliendisõbralikumad ja kompetentsed;

toetada riiklikult omavalitsusi kallite kodukohandamise teenuse sh tõstuki paigaldamine, kaldtee ehitamine täitmise kohustust;

ülesanded koos rahaliste vahenditega oleksid paika pandud riiklikul ja kohalikul tasandil, mis välistab olukorra, kus OV-s ütleb, et nendel ei ole raha;

sügava puudega inimese puhul loetakse auto, kommunikatsiooni vahendid st arvuti lisaprogrammid abivahendiks.

Kuulmisprobleemidega inimesed soovivad, et:

kaoks kehtestatud omaosaluse piirhind 2500 krooni, kuna vanurid ei jõua seda kinni maksta;

abivahendite nimekirja oleks lisatud mõningad artiklid juurde.

Nägemispuudega inimesed soovivad, et:

abivahendite nimekirja tuleb laiendada sh nt rääkivad vahendid, pimedate kirjas arvutid, skännerid jmt;

abivahendite määramisega tegeleks spetsialist, kuna arstid ei oma ülevaadet abivahenditest ning puudega inimene ei oska seda objektiivselt-õieti hinnata nt äsja pimedaks jäänud inimene;

pimedatele abivahendite eraldamiseks suunatav raha hulk kogu abivahendite summast peaks olema tunduvalt suurem.

Otsustati:

Abivahendite nimekiri peab minema ümbervaatamisele väiksemas grupis ja arvestada tuleb kõikide gruppidega nt diabeetikutele on esmatähtis süstlad jmt. Kui nimekirja see ei lähe ja see on kirjas kuskil mujal, siis tuleb sellele ka viidata.

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee