See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Tagasivaade käidud teele

10. juunil aastal 2004 lõppes kuus aastat väldanud ajajärk , mil Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimehena tegutses Eduard Borissenko. Käesolev lugu räägib temast kui inimesest ja ühingu juhist, sellest mis toimus tema elus lõppenud kuue aasta vältel. See on lühike tagasivaade nende aastate jooksul läbikäidud teele ja olulisematele verstapostidele sel põneval ning head orienteerumisoskust nõudnud rajal.

Kuueaastane teekond algas 10. augustil aastal 1998, kui Eduard Borissenko valiti esimest korda Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimeheks. Selleks ajaks ei olnud ta käinud mitte ühelgi rehabilitatsioonikursusel. "Kui rääkida minu tollasest rehabilitatsiooni tasemest, siis oli see midagi nullilähedast ja põhines vaid pikal elukogemusel." räägib Eduard Borissenko.

Esimese sammuna õppis ta iseseisvalt valge kepi abil käima kodust tööle Tondile. Sõitis trolliga Mustamäelt Tõnismäe peatusse ja sealt läks juba valget keppi kasutades edasi mööda Hariduse tänavat trammipeatusse kino "Kosmose" juures ning trammiga Tondile. Samuti õppis ta selgeks kaks erinevat tagasiteed koju. "Neid marsruute sain õppida tänu Erik Loidele, kellel oli tol ajal ENIF-is käimas pimedate marsruudiõppe projekt."

"Esimese iseseisva käiguna käisin õhtul pimedas, et oleks vähem inimesi, Tammsaare trollipeatuse kioskis. Tulin sealt uhkelt koju ja jagasin ostetud šokolaadi ja džinni oma pereliikmetega." räägib Eduard oma esimestest sammudest marsruudiõppe teel. Tegu oli tema jaoks teatava eneseületamisega. Ta peab ennast küll suhteliselt julgeks inimeseks, kuid ometi oli alguses kartus äraeksimise ees olemas temalgi. Kuid sellest sai ta peagi üle ja liigub valge kepi abil nüüdseks vabalt ringi. "Valge kepp on pimedale ikka nagu "võlukepp" iseloomustab ta kõnealust abivahendit.

Järgmine verstapost sel kuueaastasel perioodil oli Eduard Borissenko jaoks arvuti. Esimeseks arvutiõpetajaks oli Erik Loide. Arvutiõpet lihtsustas tema jaoks juba varem Olga Ilgina käe all omandatud kümne sõrme süsteemil põhinev masinkirjaoskus. "See oli minu jaoks üks fantastiline kogemus. Varemalt, kui katsusin arvutiklaviatuuril klahve, mõtlesin ikka, et kuidas pime inimene ometigi õiged klahvid üles leiab" jutustab Eduard . Esialgu ei olnud endal arvutit, kus uusi oskusi praktiseerida, kuid mõne aja pärast sai ühingule ostetud esimene arvuti ning siis sai hakata õpitut meelde tuletama ja täiendavaid oskusi omandama. "Järgmiseks sammuks arvutite maailmas oli internet, mida on mulle õpetanud Artur Räpp" jutustab Eduard Borissenko oma arvutioskuste täiendamise teest. Kõneprogrammiga arvuti kasutamine oma igapäevatöös on teinud teda tunduvalt iseseisvamaks. Kas või näiteks vajaminevaid telefoninumbreid ja aadresse ei pea ta enam sekretäri käest küsima. Need on arvutis kirjas ning ta saab neid igal ajal ise kätte.

Kõigi nende kuue juhiametis oldud aasta jooksul on ta jõudumööda tegelenud ühingu andmebaasi loomisega. Tänu arvutikasutamise võimalustele ja -oskustele on ta saanud seda ise teha ning hetkel on olemas suhteliselt korralik ühingu liikmete andmebaas.

1998. aastal valiti Eduard Borissenko Eesti Pimedate Liidu juhatusse, kus tema tegevusvaldkonnaks said rahvusvahelised suhted. Siingi püüdis ta anda oma parima. Võib öelda, et tänu Eduardi varasematele headele suhetele soomlaste, lätlaste ja leedulastega, arenesid kontaktid nendega nüüd jõudsalt edasi.

Eduard Borissenko on osalenud mitmetel rahvusvahelistel kokkusaamistel ning algatanud ka Balti Komitee kokkukutsumise. Sel perioodil sai osaletud ka kahes rahvusvahelises projektis. Üks neist oli Eesti Pimedate Liidu projekt koostöös soome Nägemispuudeliste Keskliiduga "Nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonisüsteemi arendamine Eestis". "Teine projekt oli samuti koostööprojekt soomlaste ja veel hulga teiste instantsidega ja selle projekti üle olen ma eriti uhke. Projekti tulemusena valmis eestikeelne tekst-kõnesüntesaator nimega Kalev, mida ma ka ise kasutan" räägib Eduard Borissenko.

Kõigi nende kuue aasta jooksul on Eduard Borissenko püüdnud truuks jääda kindlale joonele - hankida ja jagada võimalikult laialdast informatsiooni selle vajajatele. Tema oli ka üks neist meestest, kelle initsiatiivil loodi 1997. aasta lõpul ühingu infoleht "Kuukiir".

Vaatamata suurele töödehulgale ja koormusele on ta kõigi nende aastate jooksul jätkanud mängimist ühingu puhkpilliorkestris.

Suureks väljakutseks oli Eduard Borissenko sõnul talle ka Tondi 8A maja ületulek eesti Pimedate Liidult Põhja-Eesti pimedate Ühingule. "Lisaks ühingu esimehe kohustustele pidin hakkama nüüd ka hoolt kandma maja eest" meenutab Eduard Borissenko ning usub, et on selle keeruka tööga päris hästi toime tulnud.

Käidud teel on ette tulnud ka komistuskive ning teiste poolt kaigaste kodaraisse loopimist. Jagu on tulnud saada mitmetest vastuseisudest. "Minu esimesel valitsemisperioodil oli selleks vastuseisjaks Erik Loide ning teisel perioodil sai katsumuseks Vsevolod Jurgenson" meenutab Eduard. "Olen elus kogenud, et tihtipeale on nii, et üks pime ei usalda teist pimedat, ei pea teda usalduse vääriliseks. Soovitaks inimestele rohkem üksteist usaldada." mõtiskleb ta elutargalt, meenutades läbielatud vastuseise.

Kõigile raskustele vaatamata on Eduard Borissenko püüdnud oma tööd kohusetruult teha ning ühingu elu edasi viia. Häid suhteid on arendatud ka Tallinna Linnavalitsuse ja eelkõige abilinnapea Anders Tsahknaga. 2003. aastal organiseeris ta reisi soome, kuhu kutsus sealsete pimedate eluga tutvuma ka abilinnapea ning Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja Vahur Keldrimaa. "See oli minu jaoks väga põnev ja pingeline moment" räägib Eduard Borissenko kordaläinud reisi meenutades.

Kõne all oleva kuue aasta sees toimus oluline muutus ka Eduardi perekonnaelus. Oli lahutus ja uus abielu. "Praegu ma elan õnnelikku elu" räägib naerusuine mees. Oma praeguse abikaasa Valentinaga kohtus ta esmakordselt rehabilitatsioonikursustel Karaskil ning leiab, et taolistel kursustel tasub osaleda kõigil pimedatel. "Need kursused pakuvad hea võimaluse teistega tutvumiseks, sõprade ja miks mitte ka elukaaslase leidmisel."

"Need kuus aastat olid minu elus võimsad aastad. Nende aastatega olen muutunud ikka palju rehabiliteeritumaks, saanud nii teadmistelt kui ka kogemustelt palju kaasaegsemaks" räägib kuut esimehe-aastat kokku võttes Eduard Borissenko.

"Olen selle lõppenud perioodiga väga rahul. Hea, et saatus lükkas mind sellisele teele" lausub Eduard käidud tee meenutuste lõpetuseks.

Eduard Borissenko jutu põhjal kirja pannud

Mirja Kapanen

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee