See leht on meie vana kodulehe osa.
8. novembril 1924 sündis Vasknarvas Lenskite peres tütreke, kellele pandi nimeks Tatjana. Tema ema oli õmbleja, isa keraamik. Kui Tanjake oli seitsmene, siis juhtus temaga saatuslik õnnetus, umbes samasugune nagu pimedate kirja loojal Louis Braille’l. Ta vigastas kääridega oma silma, teise silma lõi sümpaatiline põletik ning tütarlaps kaotas nägemise. Õnneks osutus meie sünnipäevalaps nutikaks ning osavaks. Peale selle on ta püüdlik, kannatlik ning tahtekindel. Seepärast kujunes temast teotahteline daam, kes oma eluga on hästi toime tulnud.
Üheksa-aastasena hakkas Tanja õppima Tartu Pimedate Kool-Kodus. Praegu on selle õppeasutuse nimeks Tartu Emajõe Kool. Koolis meeldisid Tanjale eriti võimlemistunnid. Juba lapsena hakkas ta õppima perenaiseoskusi ja laulukunsti. Nii kujunes temast ajapikku eeskujulik perenaine ning hea koorilaulja. Meie Tanja on lõpetanud ka Tartu Pimedate Töökooli, kus omandas elukutse.
Suur murrang toimus Tatjana Lenskaja elus aastal 1951. Siis tuli ta elama Tallinna ning algas tema kooselu Endel Neemega, kellele ta oli mitte ainult armsaks elukaaslaseks, vaid ka tugevaks toeks eriti viiekümnendate algul, kui pimedad ei saanud veel pensioni ja Endel oli vahepeal töötu. Tanja asus tööle artelli "Põhja", millest hiljem sai Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaat. Algul valmistas Tanja harju, hiljem pintsleid. Kindlasti väärib äramärkimist tõik, et Tatjana Lenskaja on ka Eesti Pimedate Ühingu esimese kongressi delegaat ja seega EPÜ asutajaliige.
Väga edukas on meie sünnipäevalaps olnud spordis, täpsemalt ujumises, kuigi õiged ujumisvõtted õppis ta selgeks alles neljakümnesena. Vene ajal nn üleliidulistel nägemisinvaliidide võistlustel saavutas ta ikka teisi ja kolmandaid kohti. Edukaimaks osutus talle Eesti ja Leningradi vahel peetud ujumisvõistlus, kus ta distantsil 50 meetrit vabalt võitis esikoha. Eesti Pimedate Liidu instruktor Anne-Mall Kroon meenutab, et Tatjana Lenskaja oli omal ajal vähemalt 10 aastat Eesti pimedaist ainus silmapaistev naisujuja.
Kuid eriti paistab meie päevakangelane silma hoolitsemisega. Tema elukaaslane Endel oli tema ustava hoole all 45 aastat. Tema vennatütar oli tema hoole all alates 15-ndast, vennapoeg 9-ndast eluaastast kuni nad alustasid oma iseseisvat elu. Pärast seda sai Tanjast aga sõna otseses mõttes lapsehoidja. Ühe lapse võttis ta hoida, kui see oli poolteiseaastane ja teise, kui see oli poolteisekuune! Olen küllalt kuulnud kurtmist, et ühe- kuni kolmeaastaste laste hoidmine nõuab suurt tähelepanelikkust - silmad olgu sul ees ja taga. Selles eas väikesed maailmaavastajad on ju väga uudishimulikud, ettevõtlikud ning liikuvad. Püüdkem aga kas või korrakski kujutleda, kui suurt pinget nõuab selles eas lapse jälgimine veel siis, kui hoidja ei näe. Kuid meie Tanja on selle ülesandega hästi hakkama saanud. Au ja kiitus talle selle eest! Nüüd on tema hoole all olnud lapsed juba nii suured, et nad ei vaja enam hoidmist, kuid Tanjal on nendega ikka tihedad ja soojad suhted. Nad kutsuvad teda vanaemaks ja kindlasti on neil Tanjale mõeldes hinges alati hell ja soe tunne. Sünnipäevalaps ise ütleb, et tunneb end siis õnnelikuna, kui saab olla kellelegi kasulik.
Selline ongi üldjoontes meie suurepärane sünnipäevalaps. Soovigem meiegi Tatjana Lenskajale, sellele soliidses eas noore hingega daamile head tervist ja palju õnne.
Vello Vart
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)