See leht on meie vana kodulehe osa.
šiauliai - päikeselinn, võttis meid vastu külma tuule ja sooja südamega. Olime oodatud Traugiste ehk siis Sõpruse tänavale. Läbi šiauliai politseinike õlakehituste ja kergete ekslemiste, jõudsime linna uhkema ja kõrgema hooneni. Ohoo, midagi on valesti. Igaks juhuks parkisime aupaklikult kaugemale. Esimesena tervitas meid kõrvalmaja rõdult roosa karvane kõuts. Alles siis saabusid lahked võõrustajad šiauliai pimedate ühingust. Selgus, et asjata kahtlesime, just sinna 15-korruselisse lukshotelli meid viidigi. Sõidutati liftiga kõrghoone üheteistkümnendale korrusele ja majutati kõigi mugavustega kahekohalistesse numbritubadesse. Järgnes hõrgutav õhtueine esimese korruse baaris. Ja siis võisime pikast sõidust, mis kulges põhimõttel - miks otse minna, kui ringi saab, rahulikult välja puhata. Oli oma valida, kes lippas üle tee poodi, kes kordas laulusõnu, kes kümbles vannivahus, kes heitis kohe valgete linade vahele.
Elasime Läti lauljatega ühel korrusel. Öö hakul olime sunnitud osa saama naabrite lauluharjutamistest. Kui bajaanimees meie "Tuljaku" lahti lõi, pidime mõneks ajaks une sootuks katkestama. Hea seegi, et rivaalide repertuaarist saime niimoodi täieliku ülevaate. Lasime unel taas tulla - kes tablettide, kes umbkeelsete unelaulude toel.
Hommikul kell 8:30 olid kavas kohv ja pannkoogid maasikamoosiga. Kuid hüvasti mõtegi mõnulemisest - algas linnaekskursioon kohalike armsate inimeste saatel ja juhtimisel. Sõit kulges linnast välja maailma ühte unikaalseimasse ja pühamasse paika - Ristide Mäele. 1831. aastal ülestõusus hukkunute matmise paigast alguse saanud püha mägi oli kaetud tuhandete ristidega, mis sinna toodud inimeste poolt üle kogu maailma. Rohkem kui viisteist tuhat suurt ja umbes miljon väikest risti on siia paigutatud pühaimate mõtete, palvete ja armastuse märgiks. Peatusime Rooma Paavsti poolt pandud risti juures, asetasime käed pühakivile, salasoovide täitumiseks tõusime treppidest tuhandete erineva suuruse ja kujunditega ristide keskele. Tõdesime, et iga inimene peaks vähemalt kord elus siia sattuma, et aduda pühaduse ja armastuse suurust. Nõukogude võim püüdis korduvalt seda hävitada. Kui buldooserid ristid hunnikusse lükkasid, tulid inimesed öösel siia ja hommikuks olid ristid tagasi oma kohtadel. Nõnda käis pidev võitlus võimu ja vaimu vahel. Vaim võitis.
Käisime ka lähedalasuvas kaasaegses kloostris. Noor ja ilus munk jutustas misjonitööst ja kloostri osast misjonäride õpetamisel.
Taas bussis ja tagasi linna. Veel õnnestus meil külastada Leedu kõige kaunimat renessansi-stiilis ehitatud kirikut. See on šiauliai uhket kõrgete valgete võlvidega katoliku kirikut. Laulsime seal Cyrillus Kreegi vaimuliku rahvalauluga "Tänan sind" giidi ja kõigi teiste kuulajate silmi pisarad.
Taas bussidesse ja juba tuttavasse baari lõunasöögile. Täiskõhule vaatamata tuli nüüd sukelduda töösse ja tegevusse, mille nimel olime siia pika teekonna ette võtnud. Algasid šiauliai Pimedate folgifestivali proovid Filharmoonia saalis. Pugesime undrukutesse, kõndisime üle lavalaudade, tegime väikese akustikaproovi. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu väike lauluansambel koosseisus: Kerti Kollom, Merle Aitsar, Ene Raissaar, Elle Vinkel, Valentina Borissenko, oli valmis suure festivali väikeseks etteasteks. Üldse osales 7 kollektiivi Lätist, Leedust, Eestist. Meie etlesime kolmandana. Enne meid taidles võimas Vene laulu- ja tantsuansambel, kelle temperament saali üles küttis. Pärast märulit võttis meie väikse ja vaiksekõlalise trupi lausa kõhedaks. Ent tuli minna. Hakkasime juba saalis liikuma lauluga "Tere-tere naabripere", liikusime publiku eest läbi ja tegime laval mitu ringi. Ikka Ene ees ja meie kogu trupp - välja arvatud bussijuht, kõõrutades järgi. Alustasime Cyrillus Kreegi seatud vaimulike rahvalauludega. Saal jäi vaikseks. Küllap olime jahmatav kontrast äsja kõlanud tšastuškadele. Olime ka esimene ja ainukene mitmehäälseid rahvalaule esitav seltskond. Siis lõime lahti oma lustilised lood Veljo Tormise poolt seatud eesti rahvalaulu esitasime koos liikumisega. Solistideks olid Kerti ja Ene, kelle leedukeelsele laulule saal kaasa aitas. Lõpuks tõime lagedale oma "Jaurami" ja "Marakad" ning "Sõit pilvelaeval" kulges marulise kaasaelamise saatel. Tundus, et foto- ja filmimehed huvitusid meist eriti, ronides kontserdi ajal lausa kõrva äärde suristama. Pälvisime suure aplausi, diplomi ja soojad tänusõnad. Loodame, et me ei teinud häbi Eesti Pimedate Liidule ja neile, kelle eestkostel ja toel see sõit teoks sai. Õhtusel sõpruspeol kuulsime palju tänu- ja kiidusõnu. Meid võrreldi lausa professionaalidega. Loomulikult ei võta me seda tõsiselt, sest leedulased on juba kord väga südamlikud, tänulikud ja armsad inimesed. Aitäh neile, aitäh kontsertreisi peasuudlasele Anne-Mall Kroonile meid katmast, toitmast, meie eest hoolitsemast. Sõitsime maailma ühe parema bussijuhiga, kes meid kõiki kodutreppi toimetas. Aitäh Heidi Nugisele, kes meid tünnitäie kohviga hommikul teele saatis. Mõeldes tagasi neile ilusatele päevadele ja suurejooneliselt korraldatud festivalile, teeb natukene kadedaks - nemad suudavad. Nad väidavad, et juhtkond on mõistev, toetav, abistav. Oli ilus laulude pidu.
Leili Sarapuu
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)