See leht on meie vana kodulehe osa.
Sügise süvenedes muutuvad päevad järjest lühemaks ja päevavalgust jagub vaid vähesteks tundideks ööpäevas. Kui novembrikuu keskpaigas päikese tõusu- ja loojumisaegu uurisin, selgus et valget päeva on ainult napilt 8 tunni jagu. Päikeseketas kerkis taevavõlvile alles kella 8 paiku hommikul ja kadus silmapiiri taha juba enne kella nelja pärastlõunal.
Valgusenappus paneb inimesed ümberringi üha sagedamini rääkima sügismasendusest. Et pime aeg muudab inimesed väsinumaks ja meeleolu langus justkui varitseb iga nurga peal. Nii räägitakse aastast-aastasse ja ikka ning jälle tekib mõte, et kas kõik see mõjutab ka pimedat inimest kuidagi. Kui nägemist järel veel kasvõi ainult valguse tajumise jagu, siis ehk tõesti. Kui aga ei näe valgust üldse, kuidas tajume siis valguse ja pimeduse tasakaalu muutust.
Kui olen seda küsimust arutanud oma tuttavatest pimedate inimestega, on tulemused inimeseti erinevad. Ühed ütlevad, et neilegi mõjub päevavalguse puudumine masendavalt, teised jälle ei märka oma meeleolus mingeid suuremaid muutusi, kolmandad pole taolise küsimuse kallal oma pead kunagi murdnud. Enda puhul võin öelda, et sügispimedus mind suuremat ei mõjuta. Samas on küllaltki raske valguse muutuste rütmiga sammu pidada ning kujutluspilt valgusest või pimedusest enda ümber võib erineda tunduvalt tõelusest. Näiteks tabasin end kella seitsme ajal novembrikuisel õhtul kujutlemas enda ümber valgust ja sain oma eksitusest aru alles siis, kui mu saatja mainis, et näe juba täitsa kottpime väljas. Pikapeale saab pimegi õigele rütmile pihta, aga selleks ajaks hakkab tavaliselt asi juba vastassuunas nihkuma. Kas minu väärastunud arusaam valguse ja pimeduse vaheldumise õigest hetkest peaks mind üldse häirimagi, kui see mu meeleolu ei riku? Siit tulebki mul tihtipeale mõte, et ega vist sügispimedus täiesti pimedat inimest ikka ei mõjuta, kui ma ju alati aru ei saagi, kas väljas on parasjagu pime või mitte. Teisalt tundub mõnikord, et jah, sügisväsimus tikub ligi küll. Aga äkki ei tulene see üldse valguse puudumisest, vaid mõju avaldab lihtsalt inimeste jutt sügispimedusest tingitud jõuetusest. Kes teab.
Olenemata sellest, kas me näeme valgust või mitte ja kas valguse vähesus sügisperioodil meile otsest mõju avaldab, üritagem ise oma meeleolu kõrgel hoida. Igas päevas, sealhulgas ka hallis sügises, on meie jaoks varuks oma päikesekiir. See võib meieni jõuda ootamatutest kohtadest. Usun, et kui meie sisemine valgus jääb põlema, ei suuda ka sügispimedus meid oma hallusesse mässida.
Säilitagem valgus oma südames ja see sügishall maailm on hoopis parem paik meile kõigile.
Mirja Kapanen
peatoimetaja
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)