See leht on meie vana kodulehe osa.
Ise küsin, ise vastan
Käisime jaanuari teisel laupäeval Tartus pimelauatennist mängimas. Põhja-Eesti ühingu liige Jüri Aarend, kes on 45 aastat nägemispuudega olnud ja praegu enam üldse ei näe, ütles Ringteel osaühingu "Epitar" hoone juures täieliku enesestmõistetavusega "See oli meie kombinaat. Kui palju on siin võisteldud ja ööbitud." Meie kahe "vedur" oli 46 aastat nägemispuudega inimeste sporti edendanud Kalju Sirel. Temale ja ürituse algatajale ning ühingupoolsele korraldajale Heidi Nugisele oli see maja samuti "meie". Mina, kes olen nägemispuudega inimeste süsteemis neist lühemat aega olnud, selle hoone kohta nii ei oleks öelnud. Ütleksin seda Tondi tänava maja ja ka Laki tänava hoone kohta Tallinnas.
Et "Epitari" juures on elamud, kus elab palju nägemispuudega inimesi, oli tol laupäevalgi neid, kes lihtsalt läbi astusid. Kohtusin mehega, kellega saime viimati kokku kümmekond aastat tagasi. Ta oli koeraga jalutama tulnud ja temalegi oli see maja "meie". Mees sai teada, et Põhja-Eesti ühingu pimelauatennisevõistkond jäi Emajõe Kooli õpilastele alla, kuid edestas Tartu linna esindust.
"Meie"-tunne ehk ühtekuuluvustunne tekkis pimedatel ja vaegnägijatel, kes õppisid koos koolis, töötasid koos või tegelesid taidluse, spordi või vaimselt ühendavate huvidega.
Elu on viimase 15 aasta jooksul nii ühiskonnas tervikuna kui ka nägemispuudega inimeste kogukonnas tunduvalt muutunud. Paljudele, kelle saatus sel ajal käänaku teinud, on see "meie"-tunne vist vähetuntud või päris tundmatugi. On enam "mina"-tunnet. Sõna "meie" kasutatakse üsna tihti küsimuses "Miks meil midagi ei tehta?"
Varem oli aktiivsetel pimedatel ja vaegnägijatel enam võimalusi kokku saada. Praeguseks on jäänud peamiselt vaid projektide raha eest korraldatavad üritused. Kui üritusele kutsutakse, esitatakse tihti kutsujale küsimus "Mida ma sealt saan?" Elukallidus on pannud paljud inimesed sundseisu. Pensionist ja puudetoetusest elab vaevalt ära. Parema meelega ollakse kodus, kui hakatakse lisakulutusi tegema. Eks ole seepärast populaarsemad üritused, kus tasuta einet pakutakse.
Üks saatusekaaslane meenutas, et stagnaajal võeti kartuleid talgukorras üksteist aidates. Tuli Eesti taasiseseisvusaeg ja igaüks kraapis üksinda oma kartulipõllul. Stagnaajal oli ütlus "Aita oma naabrit," aga nüüd on "Aita kõigepealt iseennast ja siis naabrit." Ennast hätta ei jäeta ja naabri jaoks aitamisvõimalust ei leitagi.
Muidugi ei saa mõtetega pidevalt minevikus olla, aga minevikus tehtust võiks mõndagi teada. "Meie"-tunde vähenemisega on vähenenud ka huvi nägemispuudega inimeste tegevuse ajaloo vastu, kuid oma tegemisi oleks hea seni tehtu taustal võrrelda.
Ehk oskame ja suudame Eesti Pimedate Liidu 85. sünnipäeva aastal "meie"-tunnet suurendada ning neid "vana kooli" inimesi, kes seda hoiavad, märgata ja hinnata.
Küünlapäeval, Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval ehk 2. veebruaril toimus Tartus Ringtee hoones Lõuna-Eesti ühingu ruumides Pimedate Liidu punktkirjakonkurss. Selle korraldas liidu rehabiliteerimiskomisjon komisjoni esinaise Eva Kirillova eestvedamisel.
Teadjad mäletavad, et üle-Eestilisi punktkirjakonkursse korraldati viimati kaheksakümnendate aastate alguses ehk üle kahe kümnendi tagasi. Lõuna-Eesti ühingus on niisugused võistlused toimunud aga mitmel viimasel aastal.
Liidu punktkirjakonkursile oodati igast liikmesühingust osalema kaks punktkirjakasutajat. Eelnevalt oli teatatud, et liit tasub osalejate ja nende saatjate sõidukulud. Osalemissoovist andis lisaks võõrustajatele teada vaid Põhja-Eesti ühing. Seepeale pakkusid korraldajad võimaluse, et mõlemast ühingust osaleks neli võistlejat, kuid Põhja-Eestist siiski nii palju huvilisi ei leitud.
Nii oli neid, kelle oskusi sel korral hinnati, kuus. Esindatud olid Lõuna-Eesti ühing nelja võistlejaga - kaks kooliõpilast ja kaks täiskasvanut - ning Põhja-Eesti ühing kahe võistlejaga. Meie ühingut esindasid raadioviktoriinide tuntud vastaja Talvi Viinapuu ja Vanalinna Hariduskolleegiumi 12. klassi õpilane Maarja Haamer.
Tulemusi hindasid heliajakirja "Epüfon" kuulajatele võrratu reporterina tuntud tartlanna Jelena Kudrjašova ja Emajõe Kooli õpetajad Anne Kõiv ning Marika Kaljuste. Korraldajad olid žüriisse kutsunud ka Eesti Pimedate Raamatukogu esindajana siin kirjutaja.
Konkurss koosnes kirjalikust ja suulisest osast. Kirjaliku osa ülesanded koostas Anne Kõiv ja lugemisteksti valis Jelena Kudrjašova.
Võistlejatel tuli esmalt läbi lugeda loodusemees Fred Jüssi jutuke "Nahkhiired" ja vastata kaheksale selle kohta esitatud küsimusele. Veel oli vaja kirjutada osaleja sünniaeg ning võistluse toimumise kuupäev. Kuuest sõnadereast tuli leida ja välja kirjutada valesti kirjutatud sõnad. Mõnes sõnas oli liigne, teises aga ebaõiges kohas asuv punkt. Punktkirjatahvli abil pidid võistlejad kirjutama tervituse sõbrapäevaks.
Suuline osa meenutas eksamit: võistleja istus laua äärde ja hakkas žürii liikme märguandel raamatu teksti valjusti ette lugema, üks žürii liige mõõtis aega ja jälgis teksti tavalises, teine aga punktkirjas raamatust.
Konkursil osalenud oskavad punktkirja väga hästi. Oli vigadeta või pisiveaga kirjalikke töid, samuti vigadeta lugemisi. Nii tuli žüriil tulemuste hindamisel ka aega arvestada. Parimal lugejal kulus Astrid Lindgreni raamatu "Hulkur Rasmus" ühe punktkirjas lehekülje ette lugemiseks alla kahe minuti.
Kuigi põhjaeestlased jäid sel korral auhinnakohtadeta, olid nad üritusega igati rahul. Kõik osalejad leidsid, et punktkirja tuleks väärtustada senisest enam ning taolisi konkursse tasuks korraldada edaspidigi. Need võiksid toimuda 4. jaanuaril, rahvusvahelisel punktkirjapäeval. Järgmisel korral loodetakse mõõtu võtta ka teiste pimedate ühingute punktkirjahuvilistelt.
Priit Kasepalu
Eesti Pimedate Raamatukogu direktor
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)