See leht on meie vana kodulehe osa.
Kujutlege olukorda, et olete ostnud endale uue diivani, see tuuakse teile koju ja pannakse tänavale maja ette maha. Nüüd olete probleemi ees, kuidas diivan tuppa saada, sest üksinda te selle ülesandega toime ei tule. Ei jää üle muud, kui naabrimees või mõni tuttav appi paluda. Kelle te ka appi ei leiaks, igatahes läheb teil vaja kõrvalabi, et diivan tuppa saada.
Kui tavalisel inimesel tuleb selliseid situatsioone ette suhteliselt harva, siis puudega inimesel läheb kõrvalabi vaja praktiliselt päevast-päeva ja regulaarselt. Iga nägemispuudega inimene teab omast käest, kui palju on tema päevades neid toiminguid, millega ta paraku iseseisvalt toime ei tule.
Olukorra parandamiseks on välja töötatud isikliku abistaja teenus, mida rahastavad kohalikud omavalitsused. Isiklik abistamine on sisuliselt puudega inimese abistamine neis toimingutes, mida ta pole võimeline ilma kõrvalise abita sooritama. Tegelikkuses peaks isiklik abistaja võimaldama puudega inimesel teha kõike seda, mida ta teeks juhul, kui tal puuet ei oleks. Mõistes "isiklik abistaja" on mõlemad sõnad olulised. Isiklik tähendab seda, et puudega inimene ise on abistajale tööandjaks ja ainult tema ise oskab abistaja konkreetsed tööülesanded täpselt paika panna. Sõna abistaja määratleb ära töö iseloomu. Abistajal tuleb puudega inimesel aidata teha toiminguid, mida ta soovib, mitte asju puudega inimese eest ära teha. Seega on abistaja ülesanne aidata puudega inimesel elada sellist elu, nagu puudega inimene soovib, kuid mitte tema elu suunata ja mõjutada. Isiklikuks abistajaks ei saa olla puudega inimese oma pereliige ja see on hea, sest teadaolevalt püüavad just pereliikmed pahatihti ohjad puudega inimese elu üle kergesti oma kätte haarata.
Tallinnas elavad nägemispuudega inimesed saavad isikliku abistaja teenuseks raha Tallinna Linnalt ning teenust koordineerib hetkel Põhja-Eesti Pimedate Ühing. Vastavalt Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga sõlmitud lepingule võib ühingust isikliku abistaja teenust taotleda sügava või raske nägemispuudega inimene, kes on Tallinna elanik ja kes on 17 kuni 65 aastat vana. Vanemad kui 65 aastased üldjuhul isikliku abistaja teenust ei saa. Ühing jaotab isikliku abistaja teenuse tunde juhatusele laekunud avalduste alusel ning vastavalt sellele, kui palju tunde üldse jaotada on. Selge on seegi, et vajadus isikliku abistaja tundide järele on suurem jagada olevate tundide hulgast. Kuna kõigile teenuse taotlejate soove pole võimalik täies mahus rahuldada, on ühingu juhatus kehtestanud teatavad prioriteedid, mis jaotamisel aluseks võetakse. Õpilased ja üliõpilased võivad saada 30 - 60 tundi, töötavad ja aktiivsed 20 - 50 tundi, mittetöötavad 10 - 30 tundi ning noored emad maksimaalselt 60 tundi kuus kuni lapse kümne aastaseks saamiseni, tingimusel et laps elab emaga koos. Eelistatud on täiesti pimedad ja praktiliselt pimedad teenuse taotlejad. Isiklik abistaja tuleb igaühel endal leida. Teatud juhtudel võib ühingu juhatus jätta teenuse avalduse rahuldamata. Seda juhul kui teenuse taotleja ei vasta eelpool kirjeldatud kriteeriumidele või teenuse tundide vähesuse tõttu. Kui aga kahe kuu jooksul peale teenuse määramist ei ole isikliku abistajaga tööettevõtulepingut sõlmitud, võib juhatus oma otsuse tühistada ning teenus jääb saamata.
Nagu näha on maksimaalseks tundide arvuks kuus, mida üldse eraldatakse, 60. See teeb iga päeva kohta kuus umbes 2 tundi ning ilmselgelt on seda liiga vähe. Kusjuures enamus taotlejaid peab läbi ajama vaid poole või kolmandikuga sellest kuuekümnest. Kuid just niisugused on hetkel võimalused. Teine probleem on madal tunnihind. On äärmiselt keeruline, kui mitte pea võimatu, leida 20 krooni kanti jääva tunnihinna eest inimest ennast abistama. Selge on seegi, et kui kasutada on nii piiratud hulk tunde kuus ja tunni hind on nii väike, ei taga isikliku abistaja teenus olukorda, et puudega inimene saaks selle teenuse toel elada normaalse inimese igapäevast elu. Muidugi ei saa ka väita, et niisugustel tingimustel isikliku abistaja teenusest üldse abi ei oleks - kindlasti on, kuid on ka palju arenguruumi.
Küllap teavad kõik nägemispuudega inimesed, kes isikliku abistaja teenust kasutanud või kasutavad, et tegemist on vaieldamatult hädavajaliku teenusega. Kui teenus ei võimalda meile just abistamist kõiges, mida süda teha ihkaks, siis hädavajalikud asjad saab pea alati ikka aetud. Eriti kui isiklikule abistajale lisaks aitavad tasuta ka pereliikmed ja sõbrad-tuttavad. Kuid mis saab edaspidi? Elukallidus aina tõuseb ja kui isikliku abistaja tunni hind jääb sama väiksesse suurusjärku, siis võib tekkida olukord, kus üheks kuuks eraldatud tundidest jagub vaid paariks nii öelda "diivanitassimiseks".
Mirja Kapanen
Peatoimetaja
Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee
Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.
(Autoriõigus laieneb ka Internetis olevatele materjalidele.)