See leht on meie vana kodulehe osa.

<Pealeht

Külasta meie uuenenud kodulehte. Uuenenud kodulehel on palju rohkem ja värskem info.

Viisteist aastat hiljem

Kirjutanud: Artur Räpp

Detsembris toimus Eesti Pimedate Liidu 85. aastapäevale pühendatud konverents. 85 aastat, see on parasjagu 15 aastat enne suurt juubelit, 2021 tähistab Eesti pimedate liikumine oma sajandat aastapäeva. Viisteist aastat tagasi, 1991. aastal, taasiseseisvus Eesti Vabariik ja Eesti Pimedate liikumine võis tähistada oma seitsmekümnendat verstaposti. Nii et päris paras hetk heita põgus pilk viieteistkümne aasta taha, et tänaseid teadmisi abiks võttes oletada, mis ootab meid ees viieteistkümne aasta pärast.

Aastal 1991 töötasin Laki 7 tsehhis plastivalajana. Abivahenditena kasutasin kombitavat kella, neljarealist kassett- ja kahekiiruselist lintmakki heliraamatute kuulamiseks ning valget keppi. Kirjutamiseks oli mul stift ja kirjutamistahvel, tavalise kirja kirjutamiseks mehhaaniline kirjutusmasin. Ja oligi kõik. Paljudel teistel punktkirjaoskajatel oli olemas ka punktkirjakirjutusmasin. Veel luubid, prillid, valgusfiltrid ning saavadki olulisemad tolle aja Eesti nägemispuudega inimeste abivahendid ette loetud. Selleks ajaks oli küll juba alustatud arvutiga töötamiseks vajaliku eesti keele kõnesüntesaatori väljatöötamist, kuid väljaspool laborit ei olnud see veel kasutatav. Samal ajal teispool Eesti läänepiiri olid näiteks olemas juba masinsüsteemid, mis suutsid trükitud teksti tuvastada ning seda pimedatele loetavaks muuta, vahendid arvutiga töötamiseks ja arvutist väljatrükki lubavad punktkirjaprinterid. Ka lihtsamad abivahendid, nagu rääkivad kellad, olid juba kasutuses.

Nüüdseks on kõik need abiseadmed üle Eesti Piiri ka Eestis kas rohkem või vähem igapäevasesse kasutusse jõudnud.

Nii võib teha nüüdki oletuse, et need abivahendid ja lahendused, mis tänasel päeval on kasutusel vaid mujal maailmas, ei ole viieteistkümne aasta pärast Eestiski enam mingid uudisabivahendid.

Millised abivahendid need siis on?

Toon alustuseks näiteid neist abivahenditest, mis leiavad ühiskondlikku kasutamist.

Paljudes riikides on kasutusele võetud rääkivaid pangaautomaate. Neid võivad pimedad kasutada täielikult ilma kõrvalise abita. Turvalisuse ja privaatsuse tagamiseks antakse vajalikud teated kliendile edasi kõrvaklappide kaudu. Need peavad pimedal endal kaasas olema. Selliste pangaautomaatide kalliduse tõttu ei ole neid kasutuses küll väga massiliselt.

Märksa enam on levinud mitmesugused lahendused ühistranspordi liininumbrite ja peatuste teavitamiseks. Sellised süsteemid ei ole uudiseks ka Eestis, kuid mõnedes ülepiiri linnades on ootepaviljonid varustatud süsteemiga, mis teatab häälega peatusse saabunud sõiduvahendi liininumbri. On ka neid linnu, kus selle asemel on nägemispuudega inimestele kätte jagatud väikesed karbikesed, mille kaudu antakse vajalik info häälega teada.

On linnu, kus on hoonete külge kinnitatud elektroonilised seadmed, mis annavad nägemispuudega inimestele vastava seadme kaudu teada, kus nad linnas täpselt asuvad. Jaapanis on arendamisel sarnane süsteem, mis oskab rääkida isegi mitmes keeles. Seal nähakse selle kasutajatena mitte ainult nägemispuudega inimesi, vaid ka turiste. Suurt kasutajaskonda loodetakse tänu sellele et infovastuvõtjaks planeeritakse uue põlvkonna mobiiltelefone.

Selle kõige kõrval tunduvad pisiasjadena helivalgusfoorid, mis ütlevad sõnadega , et kas tuleb oodata või võib üle tee minna. Ja veel nii lihtsad ja vastupidavad asjad, nagu kivid. Nimelt tänavakivid, millele on antud kas jala või valge kepiga tuntav profiil. Tihti on sellised kivid ka erksates toonides. Lihtne, vastupidav ja üllatavalt tõhus abivahend orienteerumise hõlbustamiseks. Eestis kahjuks teadlikult veel vähe kasutatud.

Palju abivahendeid on välja mõeldud ka individuaalseks kasutamiseks.

Orienteerumise kergendamiseks pakutakse valgeid keppe, millele on lisatud ümbruse uurimiseks kas laser- või ultraheliseade. Inimesele antakse info edasi kas valge kepi käepidemes olevate vibreerivate plaadikeste või heli abil.

Liikumise hõlbustusena koguvad hoogu ka satelliitnavigatsioonile tuginevad GPS seadmed. Algselt kasutati selliseid vaid laevadel ja lennukitel. Nüüdseks on need juba paljude kallite autode standardvarustuses ja seadmete hind näitab languse suunda. Olemas on ka spetsiaalselt pimedatele kohandatud GPS seadmed.

Orienteerumine on nägemispuudega inimese jaoks küll suur probleem kuid mitte ainuke. Palju tööd on tehtud võimaldamaks nägemispuudega inimesel trükiteksti lugeda. Juba mitmeid aastaid on olemas lihtsad mõne nupuga seadmed trükitud teksti sünteeshäälega ette lugemiseks. See seade tuleb asetada lauale ning lugemist vajav paber või trükitud raamat vastavale klaasalusele ning seejärel vajutada vaid ühte nuppu teksti skaneerimiseks, tuvastamiseks ja ettelugemiseks. Kui mitte arvestada seda, et masin jääb tähtedest arusaamisel inimesele veel palju alla, on nende seadmete probleemiks suurus. Neid ei ole võimalik kaasa võtta kohvikusse menüü juurde või poodi kaubalt teksti lugema. Nende probleemide lahendamiseks on pakkuda sülearvutist veel väiksema kaasaskantava arvuti külge ühendatav vöötkoodi lugemise seade. Kui arvutile on eelnevalt selgeks tehtud, mis vöötkood mis toodet tähistab, on kaupade tuvastamine juba üsna lihtne tegevus.

2006. aasta lõpust on olemas ka pisike, mobiiltelefoni suurune seade trükiteksti tuvastamiseks ja häälega ette lugemiseks. Sellega võib juba kohvikusse minna ja kui veab ja menüü pole kunstkirjas, mida on hea nägemisegagi raske lugeda, loeb masin selle ette.

Ja kui kedagi hirmutab paljude nende abivahendite aluseks olev arvuti, sest sellel on nii palju klahve, siis ei maksa seda nii väga karta. Ingliskeelsete inimeste jaoks on olemas vägagi tõhusalt töötavad arvutiprogrammid, mis võimaldavad arvutiga rääkides seda juhtida. Eesti keele jaoks sellist süsteemi küll kahjuks alles arendatakse.

Antud abivahendite loetelu saaks veel pikalt jätkata ja laiendada ka üldiseks kasutamiseks väljatöötatud seadmetega. Näiteks on olemas häälega pesumasinad ja mikrolaineahjud.

Paljud abivahendid on alles väljatöötamisel, kuid mille peatset valmimist võib loota.

Arendamisel on orienteerumisseadmed, mis ei anna vaid ümbrusest teada, vaid pakuvad ise välja ohutu liikumissuuna. Katsetamisel on vahendid, mis otsivad ümbruskonnast tänavasilte, maja numbreid ning muud teksti ja loevad need ette. Juba on olemas arvutitele mõeldud tarkvara, mis suudab üsna rahuldavalt etteantud fotode alusel ruumi siseneva inimese ära tunda. Hetkel on selle tarkvara peamiseks probleemiks hind, mis on jõukohane vaid rikkamate lennuväljade piirikontrollidele.

Kuid nägemispuudest tingitud probleemide lahendamiseks pole vaid võimalus hankida uusi ja paremaid abivahendeid. Tulevik võib tuua võimalusi nägemise parandamiseks või nägemise languse oluliseks tõkestamiseks.

Mitmetes laborites ja kliinikutes tehakse tööd tehisnägemise seadmete väljatöötamiseks. Lahendused, mida katsetatakse, on erinevad. Tehisnägemise jaoks proovitakse kasutada sarnast tehnoloogiat nagu kurtidele mõeldud implantaatide puhul. See on siis, silma võrkkesta närvidega ühendatakse hulk elektroode. Inimesega kaasas olevast väikesest kaamerast tulev pilt töödeldakse ja antakse nende elektroodide abil silmanärvidele edasi. On tehtud katseid ka paigutada pilti edastavad elektroodid otse aju nägemiskeskusesse. Nende lahenduste puhul on hetkel veel probleemiks väike elektroodide arv, mistõttu on nägemise lahutus väga väike. Suurema hulga elektroodide kasutamiseks peavad need olema palju väiksemad ning lisaks töötama väiksema energiahulgaga, mille tulemusena eraldaksid nad vähem soojust.

Alternatiivina on paigutatud pilti edastavad elektroodid aga hoopis inimese rindkerele või keelele. Kuigi need kehapiirkonnad ei tegele inimesel loomupäraselt ümbruse "nägemisega", siis treeningu järel on inimene võimeline üsnagi hästi saabuvaid signaale pildina tajuma. Nii need, kui teistsugused tehisnägemise lahendused on hetkel alles arendamise järgus. Teadlased ise loodavad viie kuni kümne aasta jooksul praegused probleemid lahendada ja üldiseks kasutamiseks kõlbulikud seadmed valmis saada. Kui need tähtajad ongi ehk pisut liiga optimistlikud, on viieteistkümne aasta pärast tehisnägemine palju-palju igapäevasem asi.

Ulatuslik uurimistöö käib ka ravimite vallas. Eelmisel aastal sai kasutusloa esimene märkimisväärse efektiga ravim, mis on mõeldud vanema ea võrkkesta degeneratsiooni, makula degeneratsiooni, pidurdamiseks. Eesti kohta käiv statistika mul kahjuks puudub, kuid USA-s on see haigus üks peamine vanemaealiste nägemiskaotuse põhjuseks. Nooremaealiste hulgas on USA-s peamiseks nägemiskaotuse põhjustajaks aga diabeet. Ka selles vallas käib aktiivne töö ning igal aastal jõuavad turule uued ja tõhusamad ravimid diabeedist põhjustatud nägemiskaotuse ärahoidmiseks või vähemalt pidurdamiseks.

Kui veel loota, et Eesti elanikud viieteistkümne aasta jooksul otsustavad oma elust ja tervisest rohkem hoolima hakata, siis võiks arvata, et pimedate liikumise sajandaks sünnipäevaks on Eestis pimedaid vähem kui praegu ja nägemispuudega inimeste elu on kergem .

Kuid võib ju küsida, et miks oodata veel aastaid kui paljud lahendused on maailmas juba olemas? Miks mitte juba täna paremini elada?

Esimene, ja arvatavasti peamine, põhjus on raha. Paljud mainitud ja mainimata jäänud abivahendid on kallid või isegi väga-väga kallid. Teise miinusena tuleb välja tuua paljude abivahendite kaugeltki mittetäiuslik töö. Kokku see annabki põhjuse, miks neid Eestis veel ei ole.

Kui te ostate endale värvitoonimääraja, mis maksab paarsada krooni ja mis töötab kõige paremini sileda, ühevärvilise ja mitteläbipaistva pinnapeal, siis te olete arvatavasti oma ostuga rahul. Kui te ostate aga kümneid tuhandeid kroone maksva pimedate jaoks kohandatud GPS süsteemi, mis kaalub paar kilo ja linnas kõrgete majade vahel määrab teie asukoha sadakond meetrit valesti, nii et te trepist alla kukute ja pealekauba suhtleb teiega vaid inglise keeles, siis te ilmselt kohe üldse rahul ei ole. Ka näiteks laser- või ultraheliseadmetega valgetel keppidel on omad suured puudused. Eestis nii tavaline asi nagu lumi, peegeldab ultraheli palju halvemini kui ilma lumeta pind, kui väljas on halb nähtavus, tugev vihm, lumi või lihtsalt udu, ei ole laserkiirest palju kasu. Lisaks on lisaseadmetega valged kepid oluliselt raskemad kui tavalised. Et mida te arvate kätt väsitavast valgest kepist, mis maksab kümneid kordi rohkem kui tavaline ja mille lisafunktsioonid lakkavad töötamast just siis kui te neid kõige rohkem vajate?

Või mainitud vöötkoodide abil kauba tuvastusseade. Koos kogu lisavarustusega kaalub see üle kahe kilo. Te lähete poodi, jahukott juba kotis, mis ei ole eesti toodetest mitte midagi enne kuulnud.

Neile kahele probleemile lisandub veel kolmas, paljud neist abivahenditest kasutavad hääleväljundit. Mõned aastad on juba olemas eesti kõnesüntesaator, kuid alarahastamise tõttu on see lõpuni arendamata.

Esimesest neist kahest probleemist aitavad meid arvatavasti üle Eesti majandusareng ning ajajooksul odavamaks, väiksemaks ja võimekamaks muutuvad seadmed ning tarkvara. Näiteks on tänane keskmine koduarvuti võimekam kui viieteistkümne aasta tagune tavaline laboriserver ja sellest palju odavam. Nii võib loota, et täna veel oma raskusega kättvenitavad ja rahakotis laastamistööd tegevad seadmed, mahuvad viieteistkümne aasta pärast tasku ning ilma seal oleva rahakotita tülli minemata.

Kolmanda probleemiga, eesti keele tugi abivahendite jaoks, on veidi raskem. Võimalik, et selle lahendamiseks tuleb ka meil endil vaeva näha, et probleemi meie oma Eesti otsustajatele tutvustada.

Mis võib meid viieteistkümne aasta pärast oodata?

Kui oletada, et vahepeal maailmas suuri katastroofe või muid maailma olukorda suurelt ja ootamatult muutvaid sündmusi ei ole, siis võib täitsa kindlalt öelda, et aastal 2021 on meil olemas oluliselt paremad abivahendid kui praegu. Võimalik, et selleks ajaks on mõni praegu kasutuses olev seade ajalukku jäänud. Näiteks kassettmakid ja ehk CD-seadmedki on selleks ajaks kasutusest kadunud. Ma arvan, et mitmesugused orienteerumisabivahendid on saanud selleks ajaks üsna ulatusliku rakenduse ja nii liiguvad 2021 aasta Eesti nägemispuudega inimesed märksa vabamalt ringi kui tänased. Ka trükitud teksti lugemise vahendid on ilmselt muutunud selleks ajaks märksa tõhusamaks ja kiiremaks. Viimati nimetatu ja kõnesünteesi tehnoloogia täiustumise tõttu loevad viieteistkümne aasta pärast nägemispuudega inimesed märksa rohkem raamatuid sünteeshääle poolt etteloetuna. Tänu neile muutustele on pimedad siis võrdväärsemad ühiskonnaliikmed. Neil on suurem võimalus liikuda ilma saatjata seal kus teisedki. Nad loevad samu raamatuid ja ajalehti mis teisedki ning seda sisuliselt samal ajal kui teisedki, kuna nende materjalide ettevalmistamine on praegusest oluliselt kiirem ja odavam. Selle tulemusena ei kaldu nägemispuudega inimesed enam olema nii sissepoole tegutsev ühiskonnarühm.

Julgeksin oletada, et nägemispuudega inimesi on 2021. aastal elanikkonnast protsentuaalselt veidi vähem kui praegu ning nende hulgas tõuseb vanemaealiste osakaal. Samas oletan, et väheneb täiesti pimedate inimeste osa. Kas selleks ajaks on mõnel eestlasel tehisnägemise seade, ei julge arvata, kuid oletan, et selleks ajaks praktiseerivad arstid vähemalt arutavad tehisnägemise kasutamise võimalust.

Sellisena kujutaksin ma meie viieteistkümne aasta pärast saabuvat tulevikku. Aastal, kui Eesti pimedate liikumine tähistab oma sajandat aastapäeva. Kas see nii ka juhtub, teab ainult aeg.

Külastage meie uuenenud kodulehte www.ppy.ee