Helepruun trepikäsipuu

Vanades paneelmajades puudub üldjuhul esimesele korrusele viival trepil mingil põhjusel käsipuu. Eriti tunnevad niisugusest abistavast vahendist puudust vanemaealised majaelanikud. Ühel ilusal päeval otsustas meie maja ühistu esimees elanike probleemi lahendada ning pani igatsetud käsipuu viimaks isiklikult paika, otse meie korteri välisseina taha. Peale seda, kui ta oli paigaldustööga valmis saanud, tegin korteriukse lahti ja sirutasin käe uksest vasakule seina kobama. Ikka selleks, et järele uurida kas kuuldud puurimishääled tähendasid tõepoolest käsipuu seina külge kinnitamist. Ja ennäe imet, seina küljes pesitseski kena puidust (tundub vähemasti käe all puidust olevat) trepi kasutamisel toetust pakkuv latt. Üritasin uustulnukat kergelt raputada, et kas on tugevasti seina küljes kinni või loksub. Oli, ja on tänaseni, kindlalt paigas. Järgmiseks hakkas mind muidugi huvitama, mis värvi käsipuu võiks olla. Kellegi käest polnud seda vajalikku informatsiooni hetkel võimalik hankida, mistõttu läksin tuppa tagasi ning naasin mõne hetke pärast koos värvitoonimääraja nimelise aparaadiga. Hing ei anna ju rahu, kui värvitooni kohe teada ei saa. Igasugused erinevat värvi käsipuud muudkui keerlevad silme ees. Panin tillukese aparaadi käsipuu sileda pinna vastu ning kui olin nuppu vajutanud, teatas see abivalmilt „helepruun“. Proovisin veel mitmest kohast, aga aparaat jäi endale kindlaks. No kui helepruun, siis helepruun ning mu vaimusilmas võttiski käsipuu sõnakuulelikult vastava tooni. Asi kombes ja süda rahul.

Paar päeva hiljem teatas naabrinaine, kes teab juba aastaid, et ma mitte kui midagi ei näe, et meil on nüüd koridoris viimaks käsipuu. Vastasin, et ma tean ja et see näib helepruuni värvi olevat. Järgnes jupp vaikust ning siis küsis naaber veidi kartlikult ja erutunud häälel, et „Ahhaa, sa siis nii palju ikka näed!“ Üritasin selgitada, millisel meetodil ma käsipuu värvi olin kindlaks teinud, aga ega ta sel hetkel mind päriselt uskuma ei jäänud.