Indrek Kaljumäe

Indrek Kaljumäe on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige ning ühingu tegemistega aktiivselt seotud olnud kümmekond aastat. Lapsepõlv möödus Indrekul Tallinnas Mustamäel. 2003. aastal tuli aga olude sunnil Tapale kolida, kus lõpetas ka põhikooli.

Indrek ütleb, et oli lapsena väga aktiivne – talle meeldis õues aega veeta, ronida, turnida ja rattaga sõita. Seevastu raamatuid lugeda väga ei meeldinud, sest kehva nägemise tõttu oli see raske ja audioraamatutest veel ei teadnud. Juba lasteaias pandi tähele, et poiss vaatab asju lähedalt ning seetõttu tuli ette võtta silmaarsti juurde minek. Diagnoosiks oli RP ehk retinitis pigmentosa. See on haruldane geneetiline haigus, mida esineb maailmas umbes kahel miljonil inimesel ning mis on kaasa toonud selle, et Indreku nägemine on aastate jooksul sujuvalt halvemaks läinud. Praegu on ta praktiliselt pime, eristab valgust ja hägusalt kontuure, kuid detaile mitte.                   

Foto: Jake Farra

Indrek käis kuni põhikooli lõpuni tavakoolis, 2009. aastal lõpetas gümnaasiumi aga juba Tartu Emajõe koolis. Indrek meenutab, et lemmikud õppeained olid inglise keel ja kehaline kasvatus. Sport on talle alati huvi pakkunud ning kehv nägemine polnud takistuseks. Teismeeas tegeles Indrek maadluse ja lühiajaliselt isegi judoga, hiljem juba kergejõustikuga. Kuna teda paelusid võitluskunstid, siis on järele proovinud ka kikkpoksi, karate ja wing-tsuni. „Sport on mul alati hästi välja tulnud, naudin seda väga. Tihti olen mõelnud, et minust oleks võinud hea sportlane saada,“ ütleb Indrek, kel vormi hoidmisel praeguseks võitluskunstid küll minevikku jäänud ning asendunud regulaarsete ujumistreeningutega.

Kuna inglise keel tuli koolis hästi välja, otsustas Indrek sellega põhjalikumalt tegeleda ning minna ülikooli tõlkimist õppima. Ta astus Euroakadeemiasse, läbis ka praktika tõlkijana ning omandaski sel alal rakenduskõrghariduse. Huvitav fakt on, et lõputöö tarbeks uuris ta põhjalikult merendusterminoloogiat. Meri ja loodus meeldivad talle väga. Enda sõnul veedab ta võimalusel palju aega looduses, eriti suvisel ajal, mil kasutab ka võimalust veekogudes supelda.

Tõlkijat Indrekust siiski ei saanud – teda ootasid ees hoopis teised väljakutsed. Juhuse tahtel sattus ta õppima massaaži ning praeguseks töötabki juba ligi kümme aastat massöörina, käies enamasti erinevates asutustes ja aeg-ajalt Tondi 8a asuvas Massaažikeskuses. Massaažitöö pole alati lihtne, sest ise tuleb pidevalt olla nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga heas vormis. „Klient on massööri tunnetele ja emotsioonidele väga vastuvõtlik,“ toob Indrek välja. Inimeste positiivne tagasiside tehtud tööle annab aga alati suure motivatsioonilaengu.

Olulist rolli Indreku elus mängib muusika ja sellega tegeleb ta ka ise, astudes ühingu pidudel üles kitarrimängija ja lauljana. Kitarri sai Indrek endale kingituseks juba keskkooli lõpus. Sellest ajast peale on seda iseseisvalt kitarriõpiku ja YouTube'i videote abil õppinud. 2022. aasta suvel astus Indrek koos teiste ühingu liikmete, Maarja-Liis Orgmetsa ja Elisabeth Egeliga Tondi maja hoovis toimunud PIME festivalil üles esimese pikema avaliku kontserdiga, kus esitati tuntud popplugusid nii eesti kui ka inglise keeles. Ühingu n-ö kodupublik pole aga ainus, kelle ees Indrek on üles astunud. 2016. aastal Vabal Laval publiku ette toodud Terateatri lavastuses „Kes kardab pimedat“ mängis ta meespeaosa. See oli tähtis roll, mille sooritus üllatas teda ennastki. Olulistes rollides on ta lavale astunud mitmes teiseski Terateatri lavastuses.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegemistega on Indrek seotud olnud kümmekond aastat.

„Sellest on isegi natuke kahju, võibolla oleks võinud varem sinna jõuda, aga info kuidagi ei jõudnud minuni,“ tõdeb ta tagantjärele. Aastate jooksul on Indrek aktiivselt ühingu erinevates huviringides osalenud ning tänu sellele saanud tegeleda endale meelepäraste hobidega – olgu selleks siis jooga, sõudeergomeetril sõudmine, näitlemine Terateatris, laulmine ühingu ansamblis või kitarrimäng. „See on koht, kus kohtuda teiste nägemispuudega inimestega ja kust leida sõpru, saada abi, jagada kogemusi – selline väike kogukond, mis ühendab nägemispuudega inimesi,“ sõnab ta.

Autor: Maarja-Liis Orgmets

Lugu kirjutatud jaanuaris 2023.