Peeter Mõtus

Lugemine ei ole küll päriselt selline, nagu nägijatel, aga kui raamatu tekst on juba elektroonilisel kujul olemas, siis saavad vaegnägijad seda tänapäeva tehnika ja tarkvara abil lihtsalt kuulata. Viimased kuus aastat on Peeter tegelenud (paber)raamatute skaneerimise ja digitaliseerimisega, et ka nägemispuudega inimestele oleks kättesaadav nii erialane, teaduslik, aime- kui ka ilukirjandus.

Peeter on 62 aastat vana ja täiesti pime viimased 23 aastat. Ühest silmast kaotas ta nägemise teismelisena autoavarii tulemusena. Juhtus nii, et tema oli jalgrattaga ja miilits sõitis talle autoga otsa. Tulemuseks silma võrkkesta rebenemine. Teise silma abil sai Peeter kuni 1980ndade lõpuni õppida (Tallinna Polütehniline Instituut jäi küll omal ajal lõpetamata) ning töötada elektriinsenerina. Siis algasid ka selle silmaga probleemid ja nägemine halvenes tasapisi operatsioonidest hoolimata. Insenerina enam töötada ei saanud ja Peeter tuli tööle Tallinnasse Laki tänavale, hakkas plastmassitsehhis riidepuid valmistama. Kuni ükskord tööl tõstis liiga rasket kasti, mis põhjustas silmas veresoone lõhkemise ja võrkkesta irdumise. Järgnes rida operatsioone, mis mõneks ajaks nägemise tagasi tõid. Kokku tehti Peetri silmale 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses kaheksa operatsiooni, neist kaks viimast isegi Stockholmis, aga paraku jäi ta 1994. aastast täiesti pimedaks.

Peeter on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige 1989. aastast. Peeter usub, et oma maja on nägemispuudega inimestele vaja, kuigi ta ise enam eriti meelsasti väljas ei käi. Pärast seda, kui Peetri elukaaslane kaheksa aastat tagasi meie hulgast lahkus, on Peeter üksik ja põhiliselt kodune. Varem sai koos igasugustel üritustel käidud küll. Nüüd elab Peeter sotsiaalmajas, kauba tellib internetist, oma lõbuks käib raamatukogus. Juhtkoera ei ole ta endale soovinud. Koera vastu ei oleks tal muidu midagi, aga koeraga peab väljas käima ja kuidas sa siin linna vahel üksikuna ja täiesti pimedana saad... Peetrile ei meeldi olla sõltuv ega abi paluda.

Peeter skaneerib raamatuid, et neid saaks silmadega lugemise asemel kuulata. Paberraamatu skaneerib lehekülgede kaupa ära, tekstituvastusprogramm teeb sellest elektroonilise teksti, tema parandab tekstis vead ja ongi raamat digitaliseeritud ning vastav tarkvara oskab seda ette lugeda. Peeter hakkas niimoodi raamatuid skaneerima oma tarbeks juba aastaid tagasi. Siis hakkasid ka teised vaegnägijad tahtma raamatuid kuulata ja Peetrile sai see tööks, mida ta teeb juba kuus aastat. Viimastel aastatel on küll töö maht oluliselt vähenenud, aga 60 raamatut aastas on temalt ikka tellitud. Väike töö ja väike raha, aga midagi siiski. Peeter on skaneerinud palju erialakirjandust, sealhulgas massööridele vajalikku õppekirjandust, ja esoteerikat. Ise loeb Peeter oma lõbuks umbes 15 raamatut kuus – pole ju muud teha, ütleb ta. Kõige rohkem armastab ta ulmekirjandust. Ja muusikat.

Lugu kirjutatud detsember 2017