Juhtimaks tähelepanu nägemispuudega inimeste tugisüsteemi ja teenuste jätkusuutlikuse vajalikkusele korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühing 15.
oktoobril, rahvusvahelisel valge kepi päeval, rännaku Tallinnas Tondi 8A maja juurest Vabaduse väljakule. Rännakul tehakse peatus Tallinn-Väike ja Vineeri trammipeatuse juures, et panna sinna tänuplakat rääkivale trammile, ning superministeeriumi hoone juures, kus antakse üle pöördumine sotsiaalkaitseministrile.
Kas teiega on vahel juhtunud, et satute kohta, kus peaaegu kõik on teisiti kui harilikult, kõik on arusaamatu ja segane, tunnete end rumalana, te poleks nagu kunagi midagi õppinud - reisil kaugele ja kummalisele maale või mõne uue ja keeruka masinaga silmitsi seistes. Mõni meist jääb aga olukorraga, kus tavapärasest maailmast on kadunud 90 protsenti, väga pikaks ajaks üksi, need meist, kellelt võetakse ära peamine infokanal - silmanägemine. Kõik on uus, tundmatu ja see, mis oli enne selge ja lihtne, on nüüd raske ja keeruline.
Mida nüüd edasi teha? Kuidas saada oma iseseisev elu tagasi?
Sellele probleemile on palju lahendusi: psühholoogiline abi, igapäevaste tegevuste uuesti tegema õppimine, mitmesugused rääkivad ja suurendavad abivahendid, koduse ja ühiskondliku ruumi kohandamine sobivaks, summeriga foorid, rääkivad bussid-trammid, ja paljut muud. Igaüks neist leevendab mõnda probleemi, kuid kaks neist on kõige olulisemad: aitamine inimesel psühholoogiliselt oma uue olukorraga toime tulla ja õpetamine, kuidas vanu tegevusi selles uues nägemiseta maailmas teha.
Kristiina Peetsalu, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kogemusnõustaja ütleb:
„Kui uksest sisse tuleb uus inimene, ma ei näe küll tema näoilmet, kuid tunnetan sügavalt tema muret, vahel vihagi oma olukorra pärast. Püüan siis ta muredele leevendust leida, suunata riigi ja kohaliku omavalitsuse teenuste ja toetuste juurde, toetada tema usku endasse. Üsna tihti pole aga seda sobivat teenust võtta, mida inimene vajab, või pole seda piisavas mahus. Vahel läheb vajaliku teenuse saamiseni mitmeid kuid. Juba Sotsiaalkindlustusametist rehabilitatsiooniteenusele suunamine võib võtta kuni aasta. “ Janne Jerva, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimees, lisab: „Oleme jaganud abistavad teenused mitme meie majas tegutseva organisatsiooni vahel.
Näiteks annab Põhja-eesti Pimedate Ühing esmase teabe sellest, kuidas nägemispuudega inimene elus üldse hakkama saab. Suunab kohaliku omavalitsuse ja rehabilitatsiooniteenuste juurde, kaasab aktiivsesse tegevusse kultuuri-, spordi- ja vabaajategevuste kaudu. Meie ühing valmistab vabatahtlike lugejate abiga audioraamatuid, mis lähevad Eesti Pimedate Raamatukokku, ja palju muud. Samas majas asuv nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus annab nõu, õpetab vajalikke oskusi liikumiseks, arvuti kasutamiseks, punktkirja kirjutamiseks, soovitab abivahendeid ja õpetab neid kasutama, viib läbi kutsenõustamist. Samuti samas majas asuv Eesti Pimemassööride Ühing aitab õppida massööriks ning leiab ka töö. See kõik moodustab süsteemi teenustest, mis võimaldab elada
aktiivset elu ja uuesti tööle minna. Kahjuks on hetkel peaaegu kogu eelnimetatud tegevus mahult ebapiisav ja lisaks valdavalt projektipõhine.
Aga nii ei saa inimesi aidata. Me ei kujutaks ju ette, et perearst või tuletõrjujad töötaksid nii nagu projektidest raha tuleb?“ Julia Kabanova, Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse eripedagoog-nõustaja ütleb: „Nägemise kaotanud inimene on kriisis ja enamik neist vajab enne tegutsema hakkamist tõeliselt professionaalset psühholoogilist abi ja juba sellega on raske, sest see on kallis. Ja tal on vaja oma lähedaste tuge, kuid ka nemad on ju kriisis ja neid ei aita Eestis peaaegu mitte keegi. Me teeme siin oma parima, sellest on vaieldamatult abi, kuid seda on vähe. Kui siis inimene on jõudnud sinnani, et otsustab oma eluga edasi minna ja omandada vajalikud oskused, on meie võimalused väga piiratud. Vajame jätkusuutlikku tugisüsteemi, mis aitaks nägemise kaotanud inimese ellu tagasi, tagasi tööturule.“ Praeguse teenuste mahu juures kuluks näiteks pimedate kirja ja orienteerumisoskuste enam-vähem tasemel omandamiseks inimesel 2 kuni 4 aastat, seda tingimusel, et inimene õpib vaid ühte neist, kuid kirjutamine ja liikumine on ju vaid kaks asja paljudest, mis tuleb uuesti selgeks õppida. Internet on ju meil peaaegu inimõigus, kuid kuidas seda kasutada, kui ei saa õppida arvutikirja või ekraanilugemisprogrammi kasutamist.
Põhja-Eesti Pimedate Ühing loodab, et riik avab ukse seinas, mis on takistuseks nägemispuudega inimeste teel ellu.
Et tagasi ellu ei pääse vaid üksnes need hulljulged, kes võtavad endale riski püstloodsest seinast üles ronides alla kukkuda.
Põhja-Eesti Pimedate Ühing on pikaajaliste traditsioonidega nägemispuudega inimesi koondav ja neile erinevaid teenuseid osutav organisatsioon.
Ühingu ülesandeks on olnud oma 96 tegevusaasta jooksul hoida elus nägemispuudega inimeste kodanikualgatusel põhinevat tegevust ning toetada selle kaudu pimedate ja nõrgaltnägevate inimeste erivajadustele kohandatud teenuste arengut Eestis.
Jaanuar 2018 seisuga kuulub Ühingusse ligi 450 nägemispuudega inimest, kelle igapäevatoimetulek ja ühiskondlik heaolu sõltuvad suuremal või vähemal määral Ühingu tegevusest ja pakutavatest teenustest.
Lisainfo:
Janne Jerva
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse esimees GSM +372 5575310 jannejerva@gmail.com