“KUUKIIR”

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr 8
Detsember 2025

Ilmub alates novembrist 1997.

Helindatud versioon on helindatud Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogus

Infolehe väljaandja:

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp

Sisukord

*Juhatuse koosolek nr 11

*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu käsitööliste õppereis Soome

Tekst: Janne Jerva

Kaasautorid: Clelia Piirsoo, Aire Tamvere, Maarja Haamer

*Töötukassa Karjäärikeskus kutsub kaasa mõtlema ja end analüüsima

Tekst: Priit Kasepalu

*Käsitöötehnikate õppelaager Eesti käsitöölistele Soomes

Tekst: Izabella Bochkareva

*Kontsert Lindakivi Kultuurikeskuses

Tekst: Kert Küla

*Traagiline „Palavik“ Tartus

Tekst: Jaanus Riimets

*Rannarootsi teemalise näituse külastus Tartus Eesti Rahva Muuseumis

Tekst:  Kert Küla

*Minu muljeid reisimisest

Tekst: Kert Küla

*Kolm rubiini ja Blindshell telefon

Tekst: Jaanus Riimets

*Juhtumised liftides

Tekst: Artur Räpp

*Kaotatud Jursu

Tekst: Jaanus Riimets

*Anekdoodid

*Õnnitleme detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare

*Kuulutused

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu

Juhatuse koosolek nr 11.

Koosolek toimus Teamsi teel

Aeg: 24. oktoober 2025

Algus kell 15:00, lõpp kell 17:30

Juhatasid: Artur Räpp ja Helen Künnap

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Jaanika Eller,Jaanus Riimets, Artur Räpp. Puudus Kert Küla. Lisaks tegevjuht Helen Künnap.

Päevakord:

1. PPÜ liikmeskond.
2. PPÜ töökorraldus.
3. Tondi 8a haldamine.
4. Tunnustamine.
5. Jõulupeo korraldamine ja teised tulevikuüritused.
6. Tegevus ajavahemikul 3. september  kuni 24. oktoober 2025.
7. Jooksvad küsimused.

1. PPÜ liikmeskond

Septembri 2025 a  juhatuse koosoleku otsusega kustutasime nimekirjast need liikmed, kellel üldse mingeid kontakte polnud. Kokku 17 liiget. Nende seas oli ka üks lapsevanem, kelle laps on nüüd üle 18-aastane. Vastavalt ühingu põhikirjale pole selline lapsevanem enam ühingu liige. Lisaks surma tõttu üks ühingu liige, kes sai abistaja teenust ja info tema surmast tuli augusti lõpus Lasnamäe LOV sots. töötajalt.

Ulrika Tint loeb ette liikmete nimed, kellega puudub kontakt 15 aastat. Kokku 33 liiget ning surma tõttu 5 liiget. Üks ühingu liige avaldas soovi liikmete hulgast välja astuda.

Ühingusse soovib astuda 6 uut liiget.

Juhatus otsustas etteloetud nimed ühingu liikmete koosseisust kustutada ning vastu võtta 6 uut liiget (lisa 1).

Seisuga 23. oktoober 2025 kuulub ühingusse 312 liiget.

PPÜ revidendi soovitusel asuvad liikmete nimed protokolli lisas.

2. PPÜ töökorraldus.

Helen Künnap: Ühingu koduleht - arutati uue kodulehekülje loomise vajadust. Uue kodulehekülje orienteeruv hind on  2000 eurot pluss käibemaks.

Sporditarvete vajadus. Spordisaalis mõned vahendid on katki või väga vanad. Vana pimedate lauatennise laud, mille peal enam ei mängita. See ei ole standartmõõtmetes. Juhatus pakkus välja, et saata pakkumine EPL liikmete listi. Juhatus arutas spordivahendite hankimise võimalusi.

Soovime leida ühingusse uuest aastast osalise koormusega inimest, kes tegeleks turundusega. Otsiks sponsoreid, annetajaid. Põhifookus oleks meie maja, kuid teretulnud on ka muud kuluread, kuhu saadud annetusi paigutada. Plaan sõlmida uue töötajaga tööleping uue aasta alguseks neljaks kuuks. Pikemas  perspektiivis oleks töötaja töötasuks saadud annetusest, sponsorlusest mingi protsent.

Juhatus otsustas: Küsida, kas on nõus veebruaris alustama töötamist ning raamatupidajalt uurida kui suur on sotsiaalmaksu summa, kui inimene töötab poole koormusega. Tööleping sõlmida maksimaalselt neljaks kuuks.

3. Tondi 8a maja

Helen Künnap: toimus  kohtumine arhitektiga, kelle soovitusel alustaks maja renoveerimisega hoopis ligipääsetavusest, mis hõlmaks elektrikilbi ruumi rekonstrueerimist; peasissepääsu, trepi, invatõstuki ja juurdeehituste rajamist; fuajee, üldkasutatavate tualettide ja inva-wc ehitust; lifti ehitust, hoone evakuatsiooninõuetele vastavusse viimist. Järgmised etapid oleksid katuse remont, ventilatsioonisüsteemide väljaehitus, sokli soojustamine, fassaadi remont ja soojustamine ning heakorratööd.

Helen Künnap: Kas nimetatud ehitusetapid sobivad?

Juhatus nõustus arhitekti poolt koostatud ehitusetappidega.

Arutati  meie territooriumi sissesõidul olevate amortiseerunud väravate vajalikkust ning juhatus otsustas väravad  maha võtta ning samuti koguda kokku majas olevad metallesemed ning viia kokkuostu.

Arhitekt toob kaheks nädalaks meile  tutvumiseks maja projekti. Selle aja jooksul saame teha veel ettepanekuid. Juhatus otsustas, et Helen koos majahalduriga vaataks veelkord üle  projekti  ning vajadusel arutada maja projekti juhatusega.

Janne Jerva: Teha taotlus Eesti Pimedate Liidule (EPL) meie maja ligipääsetavuse rajamise toetuseks Jursu kinnistu müügist 50%, umbes 200 tuhat eurot,  saamiseks. Juhul, kui saame eitava vastuse siis palume kokkusaamist EPL esindajaga.

Artur Räpp: see ei ole tänase koosoleku teema, mida arutada.

Jaanika Eller: teen ettepaneku hääletada  taotluse koostamist  EPL-le seoses meie hoone ligipääsetavusega.

Artur Räpp lahkub koosolekult.

Toimus hääletus: poolt 3, erapooletuid 1.

Juhatus otsustas konsensuse alusel, et Helen Künnap jätkab koosoleku juhatajana.

4. Tunnustamine

Jaanus Riimets: teen ettepaneku esitada Eesti Puuetega Inimeste Kojale (EPIK) tunnustamiseks Lääne Harju valla sotsiaalosakond väga hästi korraldatud ja soodsa sotsiaaltranspordi eest.

Janne Jerva: Tallinna linnas on samuti sotsiaaltransport hästi organiseeritud.

Juhatus otsustas esitada nimetatud kandidaadid tunnustamiseks EPIK-le sotsiaaltranspordi hea ja soodsa korraldamise eest.

Samuti otsustas juhatus esitada järgmisel aastal Kellerteater aasta teo üheks kandidaadiks.

5. Jõulupeo korraldamine ja teised tulevikuüritused

Ulrika Tint loeb ette saadud hinnapakkumised:

1. Foodproff toit koos inventari rendiga 1174,90.

2. Jahh catering- toit koos inventari ja catering teenindusega 1365,46

Juhatus otsustas: jõulupidu toitlustab firma Foodproff. Omaosalus ühingu liikmetele ja saatjatele on 15 eurot ja mitte ühingu liikmed ning liikmemaksuvõlglased 20 eurot. Jõulupeol esinejad ühingu kollektiivid 7 eurot. Auliikmed tasuta.

Kuna sellel aastal tehti annetus jõulupeo korraldamise eest, siis on võimalik tellida ka catering teenust, kes toidu taldrikutele serveerib, inimestele ette viib ja taldrikud ära toob.

Jaanika Eller: Tänada jõulupeo annetajat massaažikinkekaardiga summas 25 eurot.

Juhatus nõustus tehtud ettepanekuga.

Lähiaja üritustest: EPL koolituspäev 26. november

jõululaat 09. detsember  kell 16.00- 19.00, Tondi 8a saalis

Astangu Eriline jõuluturg 06. detsember  kell 10.00- 14.00

Esimene Detsember kuni teine detsember 2025 võtab ühing osa Soomes Irise keskuses toimuvast jõululaadast.

6. Tegevus ajavahemikul 03. september kuni 23. oktoober 2025.

05. september  alustas PPÜ puhkpilliorkester uue hooaja proovidega.

08. - 12. september  viibis 13-liikmeline grupp ühingu liikmeid ja töötajad Erasmus+ projekti raames Soomes Iris ja Pajulahti keskuses. Tutvuti uute käsitöö tegemise võimalustega ja Soome nägemispuudega inimestega.

09. september  külastasid PPÜ keskust 18 Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevusteraapia eriala tudengit. Ühingut tutvustasid Kert Küla, Heiki Sookruus, Katrin Nelk.

10. – 11. september  võtsid mõned PPÜ liikmed osa EPLi matkapäevast.

13. september  lauluklubi, korraldas Kaia Nõlvak. Osales 16 inimest

15. september  toimus Tondi 8A maja ekskursioon, mida viisid läbi Helen Künnap ja Eduard Borissenko.

16. september  saime AleCoq-ilt sponsorluse korras meenejoogid PPÜ liikmetele.

18. september  saime positiivse vastuse „Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste kaasamine ühistegevustesse” taotlusele. Projektis rahastatakse ansambli ja puhkpilli proove ja toimuvad helidialoogid. Summa 1580,00.

19. september  saime positiivse vastuse „Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste kaasamine terviseedendusse” taotlusele. Projektis rahastatakse tervisevõimlemise, zumba ja liikumistehnikate toimumist. Summa 1560,00.

22. september  toimus Juhatuse koosolek, seoses isikliku abistaja teenuse jätkumisega aasta lõpuni.

24. september  esines PPÜ lauluansambel TPIKojas Soome kunstniku Tero Kokko fotonäituse „Loodus kõneleb Kalevalas“ avamisel.

 26. september  keskkonnateadlikkuse projekti raames toimus Loodusmuuseumi külastus, osales 13 inimest.

26. - 28. september toimusid Eesti Paralümpiakomitee kabe-male võistlused, Tondi 8a saalis. Osales 13 kabetajat ja 8 maletajat

02. oktoober  toimus ühingu puhkpilliorkestri kontsert Kaja kultuurikeskuses.

06. oktoober  külastas PPÜd uus KELL tegevjuht Anneli Aer. Temaga kohtusid Janne Jerva ja Helen Künnap.

07.10 juhatuse koosolek seoses isikliku abistaja teenusega, kus osalesid ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti töötajad.

16. oktoober  võtsid Artur Räpp ja Helen Künnap osa EPLi tänuseminarist.

16. oktoober  ja 17. oktoober käisid Katrin Nelk ja Helen Künnap sponsortoodetel järgi: Atria Eesti AS, Bekker Pagariäri, Gustav, Leibur, Rakvere Lihatööstus. Organiseeris Katrin Nelk.

17. oktoober  toimus valge kepi päeva tähistamine PPÜ majas. Esinesid ühingu puhkpilliorkester, ansambel ning külalisesinejaks Yasmyn ja Johannes Laas. Osales 60 inimest

18. oktoober  lauluklubi, organiseeris Kaia Nõlvak. Osales 33 inimest

20. oktoober  toimus töö- ja rakenduskeskuse toetuse raames Sülvi Sarapuu juhendamisel rotangist punumise esimene töötuba.

22. oktoober  esindas Margus Kiin PPÜ d EPLi üldkoosolekul.

22. oktoober  osalesid Artur Räpp ja Maarja-Liis Orgmets Õiguskantsleri Kantselei puuetega inimeste õiguste valdkonna juht Liisi Uderi poolt korraldatud koosolekul ERRi hoones, kus arutati Eesti Rahvusringhäälingu teenuste ligipääsetavust.

7. Jooksvad küsimused

Järgmine Juhatuse koosolek toimub 05.01.2026, algusega 12.00. Vajadusel ka varem.

ARTIKLI LÕPP

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu käsitööliste õppereis Soome

Tekst: Janne Jerva

Kaasautorid: Clelia Piirsoo, Aire Tamvere, Maarja Haamer

Olen pikalt hoogu võtnud, et kirjutada ühest toredast projektist, mille  toimumise  tegi võimalikuks  Erasmus+ täiskasvanuhariduse partnerlusprogramm.

Kui järgnev tekitab sinus ideid ja mõtteid edasisteks sarnasteks väljakutseteks, siis ole nii lahke ja jaga neid meiega!

2025. aasta märtsist on Põhja-Eesti Pimedate Ühingul käimas Erasmus+  koostööprojekt “Uued võimalused nägemispuudega inimeste täiskasvanuhariduses Eestis ja Soomes“.

Projekti eesmärgiks on täiendada Eestis ja Soomes nägemispuudega inimeste harrastus- ja tööalaseid oskusi uue massaažiliigi ja uute käsitöötehnikate omandamisel. Lisaks vahetada kogemusi harrastus- ja tööhõive praktikate ning väikeettevõtluse osas.

Niipalju, kui kiirel tagasivaatel meenub, siis meie ühingul ei ole sellist koostööprojekti varasemalt olnud. Projekti koostamisel oli pisuke pelgus hinges, et kas me ikka oma piiratud tööjõu juures sellise mahu ja vastutusega välja veame . Aga etteruttavalt võib juba praegu tõdeda, et otsus oli õige.

Koostööprojekti partneriteks on Põhja-Eesti Pimedate Ühing ja Soome Nägemispuudega Käsitööliste Ühing. Meiepoolseks projektijuhiks on Clelia Piirsoo ja soomlaste peamisteks asjaajajateks Anneli Iltanen (Helsingi ja Uusimaa Nägemispuudega Inimeste Ühingu esimees) ning Saara Suutari (Nägemispuudega Käsitööliste Ühingu sekretär).

Projektis planeerisime 3 suuremat tegevust: käsitöö uute tehnikate õppelaager Soome nägemispuudega käsitöölistele Eestis, käsitöötehnikate õppelaager Eesti käsitöölistele Soomes ja Eesti pimemassööridele soome traditsioonilise massaaži algkursus.

Käesoleva aasta juunikuus käisid 13 soome nägemispuudega käsitöötegijat Eestis uusi käsitööliike ja tehnikaid õppimas.

9. juuni lõuna paiku jõudsid Iiris-keskuse käsitöölised laevaga Tallinna ja programm algas meie ühingu tutvustamisega Janne Jerva poolt. Peale lõunasööki valmistati Clelia Piirsoo juhitud keraamikakoolitusel hiina kolmjalg-tasse, millega saadi väga hästi hakkama ja kõigi osalejate jooginõud tulid välja väga loovad.

Teisipäeval jätkus keraamikakursus veel ühe vabalt valitud eseme meisterdamisega. Tehti lillepoti ümbriseid, mobiiltelefoni hoidjaid, ahjuvorme ning erikujulisi seebialuseid.

Pealelõunal toimus aga sama juhendaja käe all siidimaali töötuba, kus õpiti batika-tehnikas siidisalli maalimist. Kõik osalejad said päeva lõpetuseks vastvalminud värvilise-õhulise siidsalli endale kaela siduda.

Kolmapäeval õpiti tundma Eesti loodust – matkati Viru rabas, peeti tore piknik ja külastati Jägala juga. Gruppi juhtis loodusgiid Margit Salmar. Matkal osalesid ka soovijad PPÜ st.

Neljapäevaks olid kolmjalg-tassid juba esimese keraamikapõletuse läbinud ning kursuslastel oli võimalik neid glasuurida. Samal ajal võisid soovijad kordamööda kogeda EPMÜ Massaažikeskuses pimemassööride poolt tehtavat massaaži. Pealelõunal valmistati Külli Kärdi juhendamisel helkur-kiile ja päeva lõpetas helidialoog Clelia Piirsoo juhtimisel (töötoas toimus arutelu helide ja vaikuse teemal ning musitseeriti looduslikust materjalist isetehtud pillidel).

Viimane laagripäev veedeti ühiselt Keila-Joal matkates ja seejärel Arvo Pärdi keskust külastades, kus võeti kokku ka toimunud koolitusnädala tegemised.

Meie nägemispuudega käsitöötegijate kord Soome õppima minna saabus suvesoojal nädalal septembri keskpaiku.

8. septembri hommikul asusime Tallinki laevaga Megastar Helsingi poole teele.

Kohtusime Anneliga sadamas ning sõitsime otse Iris keskusesse. Majutusime Iiris hostelis ning meie programm algas Markku Vasara juhendamisel rotangpunumise koolitusega. Enamik meist ei olnud selle käsitööliigiga varem kokku puutunud. Kuulasime teooriat, vaatasime valmis punutisi ning tutvusime materjaliga. Siis saime oma põhjaplaadid kätte ning alustasime kõrgema servaga silindrikujulise vormi punumist, mille nimetasin „laokil väiksemate asjade silma alt ära panemise topsiks“. Vähemalt minu punutisele sai selline staatus kodus esikulaual olemise osaks. Peale 5-6 tunnilist punumist saimegi oma esimesed rotangpunutised valmis. Lisaks punutiste valmistamisele jagas juhendaja Markku infot ka selle kohta, et rotang-materjali tellitakse Indoneesiast ning seda müüaksegi peamiselt nägemispuudega inimestele käsitöötoodete tegemiseks. Rotangist korvi punumine on üsna teraapiline tegevus, kui see sul juba hästi käppas on. Kõige keerulisem tundus toote lõpetamine, mis nõudis üksjagu nuputamist ning pusimist. Minu hinnangul võiks rotangist punumist edasi küll õppida, kui just õnnestub materjali hankida.

Teisipäeval 9. septembril sõitsime edasi Pajulahti olümpia- ja paraolümpia treeningkeskusesse. See koht iseenesest väärib pisut pikemat kirjeldamist.

„Liikumiskeskus Pajulahti“ asub Nastolas (Lahti linna lähistel) umbes 1,5 tunni kaugusel Helsingi lennujaamast ning ca 20 minutit Lahti linnast. Pajulahti spordikeskuse on ühtlasi ka paraolümpia treeningkeskuseks Soomes.

Keskus loodi 1929. aastal. Territooriumil on mitmed spordirajatised välitingimustes ning hallid sisetingimustes sportimiseks. Peamajas asub majutusüksus, kohvik, ujulakompleks, treeningsaalid, teraapiaruumid, jõusaal ja palju muud. Majutus on kohandatud liikumis- ja nägemispuudega inimestele: kaldteed, juhtliistud (nii reljeefsed kui ka kontrastse joonega), majutuses häirenupp kõigis ruumides jne. Kõik territooriumil asuvad rajatised asuvad jalutuskäigu kaugusel. Territooriumil on kergejõustikuhall, kus saab treenida kõrgushüpet, odaviset, kettaheidet. Samuti on olemas treeningsaalid erinevate pallimängude harrastajatele. Väliterritooriumil asuvad staadionid, välijõusaal ja seiklusrada.  

Keskus paikneb Iso-Kukkanen järve kaldal, mille ümbruses on terviserajad, metsarajad, veespordi võimalused suvel, talvel suusatamine. Maastik on tõusude ja langustega ning looduslikult väga nauditava vaatega.

Sellises toredas kohas me saimegi jätkata oma õpinguid.

Teisipäeva pealelõunal osalesime erinevates töötubades: tegime Kalevi ja Tarja Heikkilä juhendamisel seepi ning õppisime punuma Kumihimo tehnikas võtmehoidjaid. Saara Suutari õpetuste järgi katsetasime erinevate ehete valmistamist.

Sealsamas alustasingi oma esimest seebitegu. Lühidalt käis see nii: valasime seebimassi kuubikud kaussi, kuumutasime mikrolaineahjus vedelaks, lisasime soovi järgi aroomiõli ja värvipigmendi ning valasime massi silikoonist erikujulistesse vormidesse. Mõne tunni möödudes oli kõigil tahedaks muutunud liblika, roosi, lille või mõne muu kujulised seebid valmis. Täiesti tehtav asi ka kehvema nägemise korral. Ja välja tuleb praktilise väärtusega hästi lõhnav asi, mida saab ise kasutada või ka näiteks jõulupakki panna.

Edasi Kumihimo tehnikas võtmehoidja või käepaela tegemine. Lõikan 4 ca 70 cm pikkust juppi värvilist paela (kasutatakse spetsiaalselt sellele tehnika jaoks mõeldud paela), võtan 4 paela ühepikkuselt kätte, murran pooleks ja kinnitan võtmerõnga külge, võtan Kumihimo rõnga, kinnitan paelad rõngale ning alustan õpitud tehnika järgi punumist. Tõeliselt teraapiline tegevus. Olen seda kodus teleka ees korduvalt teinud ja soovitan õppida ka teistel käsitööhuvilistel. Tulemus on kena värviline ja jälle üsna praktiline asi.

Teisipäeva viimaseks õppetükiks jäi meile ehete valmistamise tehnikatega tutvumine. Saaral oli hulgaliselt erinevaid pärleid, helmeid, rõngaid, kinnitusi ja mida iganes veel, millest sai oma maitse järgi ehteid valmistada. Mina valisin esimeseks tööks vannipardi figuurid, millest said lapselapsele kõrvarõngad. Endale valisin metallist rõngad, millele lükkisin peale värvilisi helmeid ja keskele sättisin inglikujulise ripatsi. No see protsess oli tõsine silma ja käe koostöö harjutus, mis nõudis üksjagu keskendumist. Aga tulemus oli seda väärt ja naisterahval läheb ju ikka ehteasju tarvis, liiati veel, kui oled need ise valmistanud.

Kõik selle päeva tehnikad on minu hinnangul täiesti teostatavad ka meie käsitööringides, kuigi seebiteo puhul peaks kuuma massi valamise turvalisuse läbi mõtlema.

Päeva lõpuks osalesime kogu grupiga Lumikki Husu juhendamisel hääle improvisatsiooni grupitöös. Pean tunnistama, et esialgu oli mul raske selle tegevusega suhestuda, sest kuidas sa ikka hakkad heast peast peaaegu avalikus ruumis kirema või mjäuguma, aga ajapikku harjusin ära ja hääle erinevate variatsioonide katsetamine tundus isegi vabastavalt nauditav. Teevad ju näitlejadki samu hääleharjutusi.

Peale õhtusööki asusime lähiümbrust avastama. No eestlane peab ju vahepeal metsa ka saama. Valisime metsasihi, mis tõenäoliselt talveperioodil kenaks künklikuks suusarajaks vormub. Maastik oli esialgu tasane, siis järsemate tõusude ja langustega. Erinevalt Eestist, kus valdavaks on paekivi, on Soomes sagedased paljanduvad või seinana kõrguvad graniidirahnud. Üks neist on jäetud kujunduselemendina ka Pajulahti keskuse fuajeesse. Aga sellel matkal silmasime tee kõrval ilutsevat punase kärbseseene perekonda. Ei mäleta, millal ma neid Eestis viimati metsas kohtasin. Tõenäoliselt oleksime veidi kauemgi loodusradu nautinud, kuid kohalikud põdrakärbsed avastasid meie kohalolu ja muutusid tutvuse sobitamisel liiga pealetükkivaks.

Kolmapäeval, 10. septembril tutvusime Lumikki ja Saara juhendamisel sisustuselementide ja loova skulptuuri tehnikaga. See oli kõrgem pilotaaž! Sisustusskulptuuri valmistamine kive ja traaditehnikaid kasutades on esimesel korral tõeline katsumus ja eriti veel siis, kui tahad sinna lisada pabermassiga täidetud lilli, liblikaid või muud sarnast. Ilma juhendajate abita ma sellega küll hakkama ei oleks saanud. Aga ta on mul siin praegu laua peal ja püsib täiesti koos. Mõnus meeldetuletus suviselt soojast Pajulahtist. Tunni lõpus alles hakkasid ideed tulema, mida oleks võinud sellel koolitusel veel katsetada. Selle tunni võiks kokku võtta nii, et alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama.

Peale lõunat tegime nahatööd. Minu ettekujutus nahatööst oli selline, et antakse tõenäoliselt naha lapikesi või ribasid ja siis sellest tuleb midagi komponeerida. Tegelikkus oli hoopis teine. Õpetaja Anneli Hämäläinen oli meie jaoks valmis pannud päris suure väljakutse - nimelt hakkasime tegema püksirihma. Minul on naha, kui materjali vastu alati olnud teatud aukartus ja sellega kaasnev ebakindlus asi ära rikkuda. Vaatasin seekord ka toorikut väikese hirmuga, et ei tea, kas julgeb näppima hakata. Aga ühel hetkel juba tegimegi. Juhendamine oli hea ja žabloonid ees, nii, et lõppkokkuvõttes tuli täiesti asjalik asi välja. Iseseisvalt ei julgeks vast seda korrata, kuid juhendamisel on selline praktiline nahatöö täiesti teostatav.

Päris õhtul külastasime rannasauna. Soomest ei saa ju nii ära tulla, et sa pole soome saunas käinud ja eriti veel, kui see saun asub otse järve kaldal. Saun, nagu saun ikka! Mina oma madala vererõhuga istusin saunalava alumisel astmel. Teised oluliselt kõrgemal ja siis läksime järve. Trepist alla vasakule oli täiskasvanute pool ja paremale laste pool. Me läksime laste poole peale, sest täiskasvanute pool oli umbes kaheteistaastasi tihedalt täis. Te võite endale ette kujutada, milline möll seal käis. Me istusime kaelast saadik lastealal ja vaatasime täiskuud, mis kõige selle kohal valvas. Kuigi oli septembri keskpaik, siis õhtu oli ikkagi üsna soe. See on kindlasti üks nendest kogemustest, mis kauaks meelde jääb.

Neljapäev 11. september

Vaatasime eelmisel päeval tehtud asjad üle. Tegime täiendusi ja parandusi. Mina katsetasin traadiskulptuuri täitmist pabermassiga ja selle viimistlemist.

Õppetöö lõpuks oli jälle midagi lõõgastavat. Osalesime keharaskusega treeningtunnis, kus tegime peamiselt painutus ja venitusharjutusi. Üsna tuttav asi meie endi jooga- ja tervisevõimlemise tundidest, kuid soomekeelsel juhendamisel harjutuste tegemise kogemus siiani puudus. Üldiselt mulle sobivad sellised liikumistunnid hästi ja peale seda on enesetunne hea.

Peale võimlemistundi läksime tutvuma ja katsetama pimetennist. Ära aja segamini - see ei ole pimelauatennis. Pime tennis on Soomes ka üsna uus ala. Meile tutvustasid seda Jukka Pulkkinen ja Riina Viksten. Esialgu polnud nagu väga midagi. Harjutasime reketi peal palliga tasakaalu hoidmist ning väikestviisi hüpitamist. Enam-vähem õnnestuski pall soovitud asendis hoida. No edasi juba nii ladusalt ei läinud. Proovisime lühidistantsilt ja tavadistantsilt palli üksteisele lüüa. Muide see pall on 2-3 korda nii suur nagu tavaline tennisepall. Ta on täiesti pehme ning kerge ja sees on tõenäoliselt metallist kõristi. Ta heliseb ainult kokkupuutel reketi või põranda või millegi sarnasega. Kui ta lendab, siis on täielik vaikus. Selle peale mul, nagu öeldakse, jooksiski juhe kokku. Müts maha nende ees, kes suudavad pimedast peast vaikselt lähenevale pallile pihta saada. Ma ei kujuta ette, millist meelt nad selle tegevuse juures kasutavad. Jukka on selle ala entusiast ja ütleb, et see on täiesti võimalik. No ma usun teda küll aga järgi teha ei suuda. Seega võtke Jukka väljakutse vastu. Ta on valmis meie inimesi pime-tennist mängima õpetama ja andis meile ka mõned pallid kaasa, et n.ö. isu tekitada. Kellel huvi, siis saab neid palle Heleni juures uurida. Ehk pimetennisest võikski kujuneda välja järgmine koostööprojekt!

Õhtul korraldasid meie võõrustajad järve ääres grilliõhtu. Ajasime juttu (selleks ajaks juba eesti-soome segakeeles), võtsime mõne laulujupi üles (no näiteks Saaremaa valss, mis mõlemale poolele tuttav), nautisime grillimeistrite kokakunsti ja järve vaikset lainetust. Ja selle kõige juurde ka Maarja suupilli lugusid.

Reede 12. september – kursuse viimane päev

Vaatasime omatehtud tööd üle. Kus vaja, seal viimistlesime ja saime juhendajatelt viimased õpetussõnad. Andsime kursusele tagasisidet ja pidasime edasisi plaane. Kiitsime korraldajaid, kes olid meile väga hea ja mitmekülgse programmi kokku pannud. Terve nädal tõsist tempokat õppimist ja kogemuste vahetust! Pajulahti on suurepärane koht selliste ürituste korraldamiseks, rääkimata sellest, et ilm oli ebatavaliselt soe – iga päev üle +20 kraadi.

Siinkohal ei ole ülearune veelkord kiita meie soomepoolset partnerit, kes oli meie grupile tõeliselt informatiivse, ideid tekitava ja oskusi arendava kava kokku pannud. Usun, et grupikaaslased nõustuvad minuga, kui ütlen, et kogu nädal oli väga huvitav, arendav ja töine ning tekitas uusi ideid nii, et sellist koostööd võiks jätkata ka mõne teise projekti raames.

Pealelõunase laevaga Megastar jõudsimegi koju tagasi, aga seda koos tiheda vihmasabinaga, mis õnneks meid Soome nädala jooksul kordagi ei kimbutanud.

Aire Tamvere meenutus kursusest. Meie suve lõppu ja sügise algust jäi sel aastal tähistama väljasõit soomlastest nägemispuudega käsitööliste juurde nende Iiris keskusesse ning Pajulahti olümpiatreeningkeskusesse, millest mul oli suur au osa saada. Napp nädalake möödus ülikiirelt, see oli vastuvõtjate poolt planeeritud ja korraldatud suure põhjalikkusega ning meie päevakava oli väga tasakaalustatult mitmekesine.
Meie majutuspaik Pajulahtis jääb meelde oma hubasusega ning ümbritseva roheluse ja järve-äärse asukoha poolest. See tagas kõik võimalused peale aktiivseid tegevusi soovi korral lõõgastuda metsa rüpes või järve ääres.
Nüüd siis on juba pea kaks kuud möödas meie külaskäigust nägemispuudega soomlaste juurde ja mälestused on endiselt südant soojendavad. Kuna meile pakutud tegevused kattusid nende tegevustega, mille vastu ma oma igapäeva elus huvitun ja millega tegelen, siis põnevust jagus küllaga. Käsitöö ja sport olid tegevused, millega me päevad olid suurelt jaolt täidetud. Lisaboonuse andis sellele kõigele soomlastest vastuvõtjatega seda kõike koos teha ja nendega suhelda. 
Sealsete käsitöiste tegevuste tulemusena on nüüd lisandunud minu koju omavalmistatud vitspunutistehnikas ehtekarbike, sidrunheina hõngulised seebid, nahkne püksirihm, kumihimo-punumistehnikas säravvärviline võtmehoidja, pärlikestest sõrmus ja kõrvarõngad ning kaks kunstilist taiest kõikvõimalikest vahvatest materjalidest (puit, kivi, linnusuled, nöör, kuldtraat). 
Käsitöötegevustele tasakaalustavaks tegevuseks oli igapäevaselt ka mingi kehavirgutav spordiala. Tennis on see, mida jään igatsusega ootama, et tekiks veel võimalus seda mängida ka siinpool lahte.
Meie ühe vastuvõtja - Saara juhendamisel osalesime meeleolukal Karjala pirukate valmistamise õpitoas Iiris keskuse õppeköögis. Nüüd on meil ka see nipp selge, kuidas seda soomlaste rahvuslikku küpsetist eriti hõrgult valmistada. Nii mõnigi meist on kindlasti juba kodus järele proovinud kas pirukad tulevad välja sama suus sulavad kui võõrustajate juures.
...Ja siis veel see hämarduvas õhtuvalguses järve kaldal lõkke ümber istumine üheskoos lauldes ja meie oma Maarja musitseerimas suupillil; kogu me soome-eesti seltskond koos nautimas olemist, suhtlemist ja grillimist....
Tänutundega kõigile jään seda kogemust meenutama!

Maarja Haamer meenutab suvelõpu Soome kursust järgmiselt:

Minu jaoks oli täiesti uus kogemus osaleda Soomes toimuval kursusel ja külastada Iiris keskust. Iiris keskuses on super kohandused ja võimalused nägemispuudega inimestele. Sama võib öelda ka Pajulahti keskuse kohta, kus meie kursus jätkus. Oma tehtud töödest on mul kodus kasutamiseks nüüd punutud korv. Proovisin esmakordselt ka nahatööd, mis oli üsna jõudu nõudev tegemine. Väga professionaalne juhendamine. Kiire ettevalmistus ja juba sa tegidki midagi, mille peale varem poleks mõeldagi julgenud. Nahatöö tulemusena valmis püksirihm, mida igapäevaselt kannan.

Kindlasti tahaks veel proovida seebi tegemist.

Olen tänulik, et sain osaleda ja kogeda mitmekülgselt huvitavat programmi.  Tänan projektijuhti Clelia Piirsood ja oma saatjat Helen Künnapit, kelle toel sai minu osalemine teoks. Sain innustust oma käsitöö tegemistega jätkamiseks ning uusi ideid vahelduseks minu muusikategevusele. Mängisin suupillilugusid ka meie ühisel lõkkeõhtul. Soome on Eestile endiselt eeskuju, kuidas keskkonda kohandatakse ja erivajadustega arvestatakse!

Meie Soomes valmistatud käsitöötooteid saate vaadata ja katsuda Põhja-Eesti Pimedate Ühingu jõululaadal.

Partnerid Soome käsitööühingust on tulemas ka PPÜ jõululaadale 9. detsembril. Siis saate tulla uudistama nende tehtut ja midagi ka enda kingikotti soetada. Sama eesmärgiga teekonna võtavad meie projekti tegusad naised ette 2. detsembril, et osaleda soomlaste jõululaadal Iiris keskuses.

Nende jõululaatadega meie koostööprojekt selleks korraks otsa saabki. Loodetavasti jätkus mõlemale partnerile toredaid osaluselamusi, huvitavaid ideid, oskusi ja võimalusi oma käsitöötoodete mitmekesistamiseks ning uute ideede katsetamiseks.

ARTIKLI LÕPP

Töötukassa Karjäärikeskus kutsub kaasa mõtlema ja end analüüsima

Tekst: Priit Kasepalu

Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus on 10. novembril broneerinud kohtumise Eesti Töötukassa Karjäärikeskuses. Sellega lähevad tutvuma kaks pimedat ja kaks vaegnägemisega inimest ning tegevusterapeut.

Karjäärikeskus asub Tallinnas Tartu maantee 80 ehk hiljuti renoveeritud Fahle kvartalis. Selle lähedale saab 2. või 4. liini trammiga. Väljuda Lubja peatuses. Valgusfooriga ülekäigurajal tuleb ületada Tartu maantee. Kas fooril on ka heli, ei ole valjus liiklusmüras kuulda.

Siseneme galeriitänavasse. Kahe vana maja vahele kümnekonna meetri kõrgusele on ehitatud klaaskatus.

Meid on ootamas karjäärikeskuse töötaja. Ta annab pihku eksponaatide tutvustuste mapi, milles nii tava- kui ka punktkirjas tekstid. Kasutada saab ka punktkirjaga audiogiidi. Sellel hügieeninõuete tõttu kõrvaklappe ei ole ja jutt kostab väga vaikselt. Mul on kõrvaklapid kaasas ja nendega saab räägitavat tunduvalt valjemaks muuta.

Eksponaadid käsitlevad põhiliselt oskusi. Suur osa on eesti keele tundmisel. Võimalik on täita lünki õigete sõnadega, kogeda ütluste tundmist ja sõnade tähendust. Saab näiteks teada, et liiderlik ei tähenda juhiomadustega inimest.

Foto kaudu võib saada ettekujutuse, kuidas näeb külastaja välja ühel või teisel erialal töötades. On ka erialade loosiratas. Seda keerutades tuleb välja mingi eriala. Meil tuleb gemmoloog. Loosiratta juures olevast raamatust võib lugeda, et gemmoloog on vääriskiviteadlane.

Vaegnägijatel on eksponaatide puuteekraanidel võimalik kirjade värvi ja suurust ning tausta värvi muuta. Kogu teekond ei ole aga pimedaid külastajaid arvestavalt läbi mõeldud. Kui oled jõudnud mingi eksponaadi juurde, peab nägijast kaaslane ütlema, mis numbriga see on. Audiogiidil saab valida eksponaadi numbri. Kuulda on üldine jutt stiilis – tuleb täita lüngad. Lünkade täitmiseks peab aga taas paluma nägijast kaaslase abi.

Eksponaate, millest pime külastaja võib ettekujutuse saada, on vähe. Näiteks tutvustatakse vibratsiooni. Kangi vibreerimise järgi saab tunda, milline on muruniitja või asfaldivasara tekitatav vibratsioon. Õiget tõstmist õpetavad diplomaadikohver, kartulikott ja supipott. Tuleb välja, et need on sama kaaluga – kaaluerinevus tundub tulenevat tõstmisviisist.

Võimalik on teha endast tööintervjuu video. Istud reguleeritava kõrgusega laua taga, kaamera pannakse käima, salvestatud intervjueerija esitab küsimusi ning sina vastad. Video võib salvestada ja e-postiga näiteks koduaadressile saata. Kiri jõuab kohale mõne minutiga ja video tuleks kirjas olevalt lingilt viie päeva jooksul alla laadida.

Ruumi jõuab umbes poolteise tunni jooksul põgusalt üle vaadata. Kaasa mõtlemine ja analüüsimine on üsna väsitavad. Nii tuleks huvilisel karjäärikeskusse mitu korda minna. Eksponaadid sobivad õpilastele, kes nende abil ennast ja tulevasi töötamisvõimalusi analüüsida saavad.

Lahkumisel tabab valge kepp põrandal oleva juhttee. Ruumis liikumisel seda tähele ei pannudki.

Infot Karjäärikeskuse kohta saab veebilehelt www.minukarjaar.ee

ARTIKLI LÕPP

Käsitöötehnikate õppelaager Eesti käsitöölistele Soomes

Tekst: Izabella BOCHKAREVA

Erasmus + koostööprojekti raames oli mul võimalus septembrikuu keskpaigas saada osa Põhja- Eesti Pimedate Ühingu käsitööliste õppereisist Soome koos veel 12 käsitöötegijaga. Reis sai alguse 8. septembri hommikul laevareisiga Soome.  Umbes lõuna paiku jõudsime kohale ning meid võeti sõbralikult vastu.  Majutati meid Iris keskusesse ja seejärel sai hakatagi proovima esimest käsitöötehnikat, milleks oli rotangi punumine. Pean ütlema, et see käsitööliik oli mulle kooliajast juba tuttav, kuid seal tehti juttu ka teooriast ning sellest mismoodi hangitakse punumiseks materjali. Oma silmaringi laiendamiseks oli tegemist põneva infoga. Võiks öelda, et hoolimata sellest, et punumine oli mulle tuttav, pidin ma siiski justkui alustama algusest. Aega kulus omajagu, kuid lõpuks sain oma korvi valmis ja leidsin talle oma kodus hea praktilise lahenduse, hoiustades seal oma puitlusikaid.

Teisel päeval saime harjutada juhendatud seebitegu, Kumihimo tehnikas võtmehoidja või käepaela tegemist ning ehteid valmistama. Hea oli selle juures asjaolu, et kõik need asjad olid tehtud enda kätega ja ma sain need ära kinkida mulle olulistele inimestele. Saan praeguseks öelda, et kõik need käsitöölaagris tehtud praktilised esemed on leidnud endale omanikud ning täitsa kasutuses. Minu hinnangul olid kõik eelnimetatud käsitöötehnikad täiesti tehtavad, aga enim meeldis mulle isiklikult võtmehoidjate tegu, see oli kuidagi rahustav ning nõudis keskendumist.

Päeva teises pooles toimus hääleimprovisatsiooni töötuba, mis oli minu jaoks kuidagi kauge ja päris harjumatu. Päris omamoodi, seega ma alguses kuulasin seda mis minu ümber toimus ja peab mainima, et osad osalejad olid julgemad. Sellepärast ma proovisin võtta neist lõpuks eeskuju ja minna lainega kaasa.  Tegu oli siiski päris huvitavate harjutustega, mis siis sellest et veidi võõrad minu jaoks.

Õhtupoolikul saime minna ümbrust avastama ja see oli seda väärt. Asusime väga looduslähedases paigas, mis mulle väga meeldis, sest ma naudin looduses viibimist väga.

Kolmandal päeval sain proovida enda jaoks midagi täiesti uut, milleks oli nahatöö. Ausalt öeldes ma alguses ei osanud midagi väga oodata, aga ülesanne oli lõpuks saada valmis püksirihm. Mul puudus täielik ettekujutus, mismoodi see välja hakkab nägema, aga jah, sealt ei puudunud haamer ega ka mõningad teravad tööriistad. Mäletan, et rihmalt pidi ära võtma mingi terava otsaga mõned naharibad soovitatavalt ühtlaselt ning see oli minu jaoks selline pisike väljakutse. Lõpptulemus oli aga täitsa ilus ning kasutamiskõlblik püksirihm, mida saan nüüd aeg-ajalt kasutada. Leidsin ennast mõttelt, et teeksin kunagi võimalusel veel miskit nahatöö sarnast tegevust.

Lisaks saime proovida ühes töötoas skulptuuri - tehnikat, mis sisaldas minu jaoks traadi töötlemist ja siis mõne tekstiili kasutamist ja kleepimist. Igaljuhul oli see paras pähkel, sest see traatide väänamine ning pööramine nõuab ikka harjutamist. Ma võtsin endale eesmärgiks valmis saada baleriini kujuke. Ei tea kust selline idee, aga sain selle mõtte teostatud väga abivalmis ja põhjaliku juhendamise abiga. Baleriinile sai isegi riided selga õmmeldud, mis oli eriti vahva.  Kinkisin baleriini ühele kaasreisijale ja olin täitsa rahul. Päeva lõpuks võis minna sauna ja veidi järves ujuda, mis oli ideaalne lõõgastus.

Neljanda päeva esimesel poolel saime viimistleda veel oma käsitöötubades tehtud meistriteoseid ning õhtul ootas jällegi ees midagi täiesti uut, milleks oli pime tennis. Ütleme nii, et ma olin ikka väga meeldivalt üllatunud, sest siiani olin veendunud et pimedad tennise spordiala harrastada ei saa. Pean ütlema, et ma olin ikka väga vaimustuses sellest, mis ma seal nägin ja kogesin. Põhimõtteliselt sulle anti pehme pall, mis kõlises ning reeglid seletati lahti ja saigi proovima asuda. Pean tõdema, et see vajaks kenasti harjutamist enne kui asi selgeks saab nagu iga uue asjaga eksole, aga jah, esialgu jäi mulle mulje, et kuidagimoodi peab seda palli kasvõi natukenegi nägema. Igatahes ma väga tahaksin seda uuesti kunagi proovida, sest see tundus midagi väga ägedat, isegi kui peaks aastaid harjutama. Usun, et see oleks midagi, mis oleks avastamist väärt.

Viimasel päeval saime lõpetada oma töid, kui miski vajas veel ülevaatamist ning tegime reisist kokkuvõtteid ja andsime tagasisidet. Seejärel saimegi Eesti poole taas tagasi sõitma hakata. Mulle tohutult meeldis, et sai proovida uusi asju ning kõik käsitöö, mis oli tehtud, oli väga praktiline ja sai kohe kasutada. Mainin ära, et programm oli väga hästi koostatud - kordagi polnud igav vaid vastupidi - põnevalt tihe. Selle nädala jooksul sai palju mitmekülgseid ja positiivseid emotsioone, mida jagus kauemaks.

ARTIKLI LÕPP

Kontsert Lindakivi Kultuurikeskuses

Tekst: Kert Küla

Külastasin pühapäeval, kahekümne kolmandal novembril, Tallinnas Lasnamäel asuvat Lindakivi Kultuurikeskust. Nimelt esines just selles kultuurikeskuses maestro Vello Loogna juhatamisel Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester. Lisaks puhkpilliorkestrile esinesid  kontserdil Tallinna Kesklinna sotsiaalkeskuse meesansambel Vanaisad ja naisansambel Miraaž. Nende rõõmsameelsete muusikaliste kollektiivide juhendajaks oli Vaike Sarn, kes saatis esitatavaid laululugusid klaveril.

Kontserdi esimene osa  oligi mitmete vanade laulude päralt, mida laulsid nii ansambel Vanaisad, kui ansambel Miraaz. Need mõlemad ansamblid tegid lõpetuseks ühe ühise laulu ja edasi jätkus kontsert meile tuttava puhkpilliorkestri muusika saatel. Näiteks kõlas puhkpilliorkestri esituses tuntud pillilugu pealkirjaga „Kodu ja Ristikhein“, paar ooperilaulu, kaks vahvat saksofonil esitatud rõõmsat muusikapala nimedega „Langevad sügislehed“ ja „Hüppav kärnkonn“. Veel kõlas sellel aastal Eurovisioonil Eestit esindanud vahva kohvijoomise teemaline laul pealkirjaga „Espresso Macchiato“. Lõpetuseks mängis puhkpilliorkester  paar rütmikat marsilugu.

Samuti tundus Lindakivi Kultuurikeskuses olevat üsna hea akustika.

Nimetatud kontsert oli külastajatele tasuta ja samuti toimus sarnane kontsert Lindakivi Kultuurikeskuses eelmisel aastal novembri alguses hingedepäeva paiku. Olen ka lapsena mõnikord Lindakivi Kultuurikeskuses üritustel käinud ning sinna on kõige parem minna mööda Laagna teed sõitvate linnaliini bussidega number 7, 12, 42 ja bussiga number 67. Bussist väljuda tuleb Kotka Kaupluse peatuses ja minna seejärel paekalda trepist üles.

Kesklinna, Ülemiste, Kristiine, Haabersti ja Mustamäe poolt bussiga tulles ja Kotka kaupluse bussipeatuses bussist väljudes tuleb ületada trepi kõrval olev jalakäijate sild, mis viib üle Laagna tee, aga Lasnamäe poolt Lindakivi kultuurikeskusse tulles silda ületama ei pea.

Kontsert oli täitsa tore ning sain hea muusikalise elamuse.

ARTIKLI LÕPP

Traagiline „Palavik“ Tartus

Tekst: Jaanus Riimets

Tartu on minule väga kallis linn ja iga kord kui sinna minek, siis kohe eriline tunne südames. Meenub noorus ja kaunid hetked linnas ja muidugi ka Nõo koolis, kus sain olla küll vaid neli kuud. Aga ikka on Tartu ja ka Nõo periood seotud teatriga, Vanemuise teatriga. Ja nüüdsel ajal olen Tartus käinud ikka seoses mõne kirjeldustõlkega etendusega. Seekord oli lavastuseks Palavik, mis oli väga traagiline, ent väga mõjus ja mõtlemapanev lugu meie rahva suurmeestest, suurtest kunstnikest Konrad Mägist ja Nikolai triigist.

Reis sai alguse hommikul kodumaja ukse eest, kust sõbralik autojuht viis mind Tallinna bussijaama ja aitas ilusti bussi peale, asetas koti pakihoidu ja reis võiski alata. Tartus oli vastas hea vennapoeg Andu ja ta aitas mu ilusti kõrval asuvasse hotelli Dorpat. Tuba oli mugav ja varsti koputas uksele hea klassivend, kellega ajasime tunnikese juttu tulevikust, minevikust ja olevikust. Teatrisse läksin onupojaga ja tema abikaasaga. Juba algusest peale oli tekstis väga sügavaid mõtteid ja näitlejad mängisid väga kaasaelavalt. Kunstnike elu näidati noorusajast elu lõppvaatuseni, mis Konrad Mäe juures oli eriti traagiline. Tema elu lõppes närvikliinikus. Haiguse mõjul hakkas ta oma kordumatuid ja kauneid maale hävitama. Nikolai püüdis sõpra aidata, aga haigus oli süvenev. Midagi polnud teha. Haigla oli tema jaoks parem ja turvalisem  paik, kui kodu. Ta ei mõistnud enam sõprade hoolimist ja tõlgendas seda omamoodi. Ilmselt ajaloo suurim eestlasest kunstnik, kelle maalid ka praegu kõige hinnatumad, suri haiglas, kus ravitakse vaimu. Nikolai püüdis valu leevendada alkoholiga. Tema noor naine anna tahtis punaste võimule tulles maalt lahkuda, aga Nikolai ei tahtnud. Nikolai ja Konradi vahel oli ka isiklik kurbloolisus, üks naine. Kaunid naised on ennegi sõprade vahele tumedaid pilvi toonud. Üheks tegelaseks laval oli Tuglas. Tema mõistev ja hooliv suhtumine suurde kunstnikku andis lavastusele lisaväärtust. Etendus oli kurb, aga väga vajalik. Tänud autorile Priit Põldmale, kes meid pimedaid palju aidanud ja mõistnud on. Kirjeldustõlge oli väga hea. Oli sügav teatrielamus, mis pani mõtlema kõrgematele väärtustele, kui need, mida iga päev tarbime. Geniaalsus ja hullumeelsus on tihti paralleelselt eksisteerinud ühes inimeses. Kahjuks ka Konrad Mäes. Temamaalid jäävad ja kõnelevad meile hingesuurusest.

ARTIKLI LÕPP

Rannarootsi teemalise näituse külastus Tartus Eesti Rahva Muuseumis

Tekst:  Kert Küla

Külastasin teisipäeval, kahekümne esimesel oktoobril, Tartus endise Raadi sõjaväelennuvälja piirkonnas paiknevat Eesti Rahva Muuseumi. Nimelt on selles muuseumis praegu avatud rannarootslaste elu-olu tutvustav näitus, millele organiseeriti nägemispuudega inimeste jaoks kirjeldustõlkega näitusetuur.

Tegelikult viis selle rannarootsi teemalist ekspositsiooni tutvustava tuuri läbi Eesti Rahva Muuseumis töötav muuseumigiid Anti koos teise giidiga, aga minu teada peaks olema näituste info ja mitmete näituste kirjeldused muuseumi kodulehel. Tasub veel mainida, et Eesti Rahva Muuseumi tähistatakse lühendiga (ERM).  Praeguses kirjatöös tuginen enda muljetele nimetatud näitusetuuril osalemisest.

Päikesepaistelisel ennelõunal Eesti Rahva Muuseumi saabudes kogunesime esmalt muuseumi fuaiees,  seejärel liikusime ühiselt edasi ajutiste näituste saali, kus ongi rannarootsi teemaline ekspositsioon. Kusjuures enamik meie väikesest seltskonnast olid Tartu piirkonna  inimesed.

Kõigepealt tutvustas muuseumigiid Anti meile näituse ekspositsiooni ning seejärel anti meile kätte valged kindad, et saaksime mõningaid esemeid oma kätega katsuda. Näiteks sain katsuda ehtsat aerupaati. Samuti oli paadi kõrvale asetatud paar kalavõrku ja paadis lebas mitmeid pehmeid mängukalasid, kusjuures neist paar kala olid täiesti lamedad nagu ehtsad lestad meres ja üsna pikk angerjas meenutas katsudes tõesti ussi. Lisaks kostus pidevalt merelainete loksumise häält.

Külastatud näituse ekspositsiooni põhiliseks teemaks oligi Eestis elanud rannarootslaste elu-olu. Arvatakse, et rannarootslased asustasid Eesti lääneranniku alasid alates kolmeteistkümnendast või neljateistkümnendast sajandist. Viieteistkümnendal ja kuueteistkümnendal sajandil suurenes estlanders Svenska ehk eesti-rootslaste asustustihedus veelgi ning seitsmeteistkümnendal sajandil elas neid inimesi meie kodumaal kümne tuhande ringis. Rannarootslaste põhilisteks asustusaladeks Eestis olid Haapsalu ja Hiiumaa vahel paiknev Vormsi saar, Osmussaar, Pärnust edelas asuv Ruhnu saar ning Suur-Pakri ja Väike-Pakri saared Paldiski lähistel. Lisaks elasid rannarootslased mandrieesti läänerannikul Noarootsi-nimelisel poolsaarel, mis sai ühe legendi järgi oma nime sellest, et seal elanud rannarootslastest mehed olevat kandnud avalikult pussnuga vööl, kuigi ilmselt kasutati mingeid loomanahast tehtud noatuppesid. Mõistagi kuulus mereääres elamise juurde ranna kalapüük ja hüljeste küttimine, kuigi praegusel ajal kehtivad hülge küttimisele looduskaitse eesmärgil väga ranged reeglid ja enamasti on hülge küttimine üldse keelatud. Mina olen kuulnud, et näiteks Kihnu saare ja Ruhnu saare kohalikud elanikud olla praegusel ajal väikeses koguses enda tarbeks hüljest ehk karvakala küttinud.

Mõistagi kasutati kütitud hüljestest enamik inimeste tarbeks erineval otstarbel ära; hülge nahast valmistati veekindlaid saapaid ja muid riideesemeid, vinnutatud hülge liha kasutati toiduks, hülge rasva kasutati isegi valgusallikana vanaaegsetes lampides.

Samuti kehtivad teatud piirangud ranna kalapüügile kuigi võrgulubade ja püügilubade olemasolul, mida väljastab Keskkonnaamet on lubatud teatud kogustes kala püüda, kala müüa ning toiduks tarvitada.

Rannarootslased, kes enamasti põgenesid paatidega teise maailmasõja saabudes Eestist Rootsi on kahtlemata jätnud jälje meie rahva kultuurilukku. Näiteks on Lääne-Eestis kasutusel mitmeid rootsipäraseid kohanimesid nagu Sviby ja Hullo Vormsi saarel ja tuntud saarte nimetused nagu Runö ehk Ruhnu saar ja Taagö - ka Päeva saar ehk Hiiumaa. Samuti on mitmeid rootsipäraseid kohanimesid kasutusel lääne-Eestis Noarootsi kandis.

Merejääl hülgeid küttimas käidi spetsiaalse kelgutaolise sõidukiga ning hülgeid surmati nii odadega, vibudega kui hilisemal ajal tulirelvadega. Üks huvitav sõna, mis on rannarootslastelt meieni jõudnud on;  uisk, mis tähendas ranniku lähistel meresõiduks mõeldud väiksemat laeva. Näiteks Hermann Sergo kirjutatud Hiiumaa teemalises teoses pealkirjaga „Näkimadalad“ on niisugune väljend. „Lähen Haapsalu uisu peale“, sest just uisuks nimetatav rannasõidu laev pidas regulaarset ühendust Haapsalu ja Hiiumaa vahel. Hiiumaa lääneosas Kõpu ja Ristna lähistel asub nimelt Hiiu madal, mida on kutsutud läbi aegade rahvasuus (Näkimadalateks), sest uskumuse kohaselt elas seal üsna verejanuline merekoer, kes ulgudes meremehi hukatusse meelitas ning sellel merealal on nähtud imekauneid näkineide. Tegelikult oli tegu keerulistes ilmastikuoludes karidele sõitnud ja seejärel uppunud laevadega, kuid ühe legendi kohaselt süütasid mõned Hiiumaa mõisnikud isegi rannas lõkkeid, et laevu karidele meelitada ning seejärel laevades lastiks olnud kaubad endale võtta.

Muide oluline on veel mainida, et rannaõiguse järgi kuulus algselt rannarahvale kõik, mis meri oli randa toonud ja vahel juhtus midagi laeva lastist merre kukkuma, kuid muidugi ei õigusta miski tahtlikku röövimist. Hiljem ehitati Hiiumaale moodne Kõpu tuletorn, et meresõitjaid selle ohtlikku koha eest hoiatada. Olen ka ise lapsena Kõpu tuletorni külastanud ja Kõpus männimetsas jalutanud.

Rannarootslastelt olevat giidi jutule tuginedes Eestisse jõudnud ühed huvitavad vaibad, mida on kasutatud mitmetes põhjamaades laiemalt.  Nimelt on tegemist sõlmtehnikas valmistatud pikanarmaliste vaipadega ehk rüiuvaipadega, mis on saanud põhjamaise identiteedi lahutamatuks  osaks. Kunstilise väljendusena sai rüiu Eestis tuntuks 1930. aastatel, 1950. aastate teisest poolest kujunes sellest mõneks ajaks üks eelistatumaid ja moodsamaid tekstiilitehnikaid. Tehnikana andis rüiu võimaluse eristuda varasemale, sõjajärgsele ajale omasest rangusest, piirangutest ja kohustuslikest võtetest ning muutuda kujunduses vabamaks, maalilisemaks ja abstraktsemaks. Kandvaks jõuks kujunes selle tehnika viljelemisel legendaarne tekstiilikunstnike tuumik, mille moodustasid Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg.

Omaltpoolt ütlen veel, et katsudes olid need rüiuvaibad üsna pehmed ja mitmesuguste mustritega, mida alati ei olnud  sõrmedega kompides tunda, aga  narmaid vaipade äärtes oli hästi tunda.

Nimetatud rannarootsi teemalise näituse ekspositsiooni muutis huvitavaks asjaolu, et näituse ruum oli jaotatud mitmeteks osadeks ja me saime rannarootslastele olulistest paikadest nii-öelda läbi jalutada.

Mere ääres, kus saime oma kätega katsuda vanamoelist kalavõrkude ja mängukaladega varustatud aerupaati, kostus merelainete loksumise heli ja kajakate hääli, siis kui giid kõneles hüljeste küttimisest ja rannakalapüügist saime kõndida veidi konarlikel plaatidel, mis pidanuks andma ettekujutuse liikumisest tõelisel merejääl. Lisaks põikasime läbi ühest rannaäärse talu elutoast, kus oli vanaaegne kummutitaoline kapp, söögilaud ja tänapäevasest lühem voodi, mille all oli paar meremehekasti.

Lõpetuseks külastasime veel väikest rannakabelit, kust kostus õrna kellahelinat, sest rannarootslastel oli kombeks pärast iga õnnestunud talvist merel käiku või enne pikemale mereretkele asumist panna rannakabelisse küünal. Lisaks valati paadiga merel viibides paar lonksu alkoholi ohvriks Neptunile.

Lõpetuseks mainin veel, et tegemist oli üpris  vahva näitusega mida tasub kindlasti külastada. Pärast näituse lõppu toimus väike mälumäng, kus võitjaks osutus meie võistkond. Lisaks saime proovida lambapiima ja vinnutatud hülgeliha, mis ei olnudki nii vastiku maitsega kui ma esialgu arvasin.

Nii, et kui vähegi võimalik, soovitan Eesti Rahva Muuseumi kindlasti külastada, sest lisaks mainitud Rannarootsi teemalisele näitusele, mis on minu teada avatud järgmise suveni, on ERM-is näitus Uurali Kaja, millele on samuti tehtud kirjeldustõlge, mida saab kuulata ERM-i kodulehelt enne näituse külastust.

Ütlen veel, et bussiga Tartusse saabudes on võimalik pärast Tartu bussijaamas bussist väljumist sõita Eesti Rahva Muuseumi juurde Tartu linnaliinibussiga number 7 ja see buss peatub Tartu bussijaama kõrval Turu tänava ääres Tasku kaubanduskeskuse juures asuvas Soola-nimelises bussipeatuses, kus lisaks peatuvad veel Tartu linnaliinibussid number 6 ja number 13. Bussist number 7 tuleb väljuda Eesti Rahva muuseumi peatuses ja see buss sõidab poole tunniste intervallidega, sõit Soola peatusest ERM-i juurde vältab veidi alla kümne minuti.

Tartu bussijaamast Soola peatusse liikudes on vaja ületada ainult üks väike tänav ja liigutav vahemaa on saja meetri ringis.

Eesti Rahva Muuseumist bussiga number 7 tagasi bussijaama sõites tuleb bussist number 7 väljuda peatuses Soola 1, mis asub juba mainitud Soola peatuse suhtes teisel pool Turu tänavat Kvartali Keskuse, Rahu silla ja Riia ristmiku lähedal.

Seega peatuses Soola 1 bussist väljudes tuleb ületada üsna tiheda liiklusega Turu tänav, kuid minu teada on seal heliga valgusfoor. Tegelikult läbib buss number 7 ka Vabaduse puiesteel asuvat Kaarsilla ja Raekoja platsi lähedal asuvat peatust Raeplats, kuid Raeplatsi peatused  ei paikne täpselt kohakuti.

Kui aga sõita Tallinnast Tartusse Elroni rongiga, siis Raudteejaama peatusest saab Eesti Rahva Muuseumi juurde sõita Tartu linnaliinibussiga number 25, mis peaks minu teada liikuma rongiaegadega sünkroonis ja nii bussist väljuda kui pärast bussi siseneda tuleb ikka Eesti Rahva muuseumi peatuses.

Sama bussiga number 25 saab pärast muuseumi külastamist sõita Tartu kesklinna ja  Raudteejaama.

ARTIKLI LÕPP

Minu muljeid reisimisest

Tekst: Kert Küla

Kirjutan lühidalt enda muljetest seoses reisimisega Eestist eemal, lõuna-Euroopa riikides. Nimelt viibisin aastase vahega nädalasel puhkusereisil kahel Kreeka saarel Korfu saarel ja Kreeka mütoloogiast teadaoleval Päikesejumala Heliose saarel Rhodosel.

Mõte veeta üks nädal sooja päikese all, hakkas meil idanema üle kolme aasta tagasi, sest koroona kriisi ajal ei olnud meie väike pere, nii nagu paljud inimesed, ühelgi välisreisil käinud. Esialgu jäi suve pikendamiseks mõeldud puhkusereis soojale maale siiski ainult mõtteks, kuna Koroona viirus levis sügisesel ja kevadisel perioodil üsna laialdaselt.

Aastal 2023 otsustasime, et külastame huvi pärast mõnda Kreeka saart, sest me ei olnud varem Kreeka saartel ega mandri Kreekas viibinud. Kuigi oleme enne Koroonakriisi käinud reisimas mitmeid kordi. Näiteks olen koos oma emaga kaks korda külastanud Türgis Antaalia lähedal paiknevat mereäärset kuurorti, käinud Bulgaarias päikeserannikul ning kaksteist aastat tagasi, kui olin lõpetanud Tartu Emajõe Koolis keskkooli, kinkis ema mulle kooli lõpetamise puhul üle kümne päeva väldanud bussireisi Itaaliasse. Kusjuures juba edasi-tagasi bussisõidule kulus viie päeva ringis, kuigi ööbisime ikka mugavates hotellides.

Seitse ööpäeva veetsime Itaalias paiknevas Rimini linnas kohapeal ja ööbisime samas kolme-tärni hotellis. Kogu reisi vältel sõitsime ringi sama ekskursioonibussiga ja väljasõidud Itaalia linnadesse toimusid juba Riminis viibimise ajal, aga Veneetsiat külastasime enne koduteele asumist.

Mainitud reisil külastasime Roomas paiknevat kuulsat amfiteatrit Colosseumi, põikasime korraks Vatikani Püha Peetruse väljakule ja pärast nädalast puhkust mereäärses Rimini linnas külastasime kanalite rohket Veneetsia linna, kus sõitsime kaatriga, jalutasime üle Rialto silla Püha Markuse väljakule ja lõpetuseks külastasime suveniiripoodi. Rimini lähistel külastasime väikest mägede vahel asetsevat San Mariino linna. Samuti jalutasime  Firenze linnas ja soovijad said külastada viltust Pisa torni. Meie ei hakanud üles torni ronima. Meiega koos reisis üks minu emast vanem sõbranna koos oma mehega. Nii et reisisime neljakesi. Tegelikult oli Itaaliat avastamas üle kolmekümne reisihuvilise koos eestikeelse giidiga.

Arvan, et just pärast mainitud bussireisi Itaaliasse sai minulgi alguse huvi aeg-ajalt välisreisidel käia ja kuna nimetatud reis Itaaliasse toimus septembrikuus, siis üldiselt olemegi jätnud soojamaa reisid sügisesse aega. Suvel on Eestiski ilusaid ilmu ja üsna palju aega veedame maakodudes. Need sügisesed reisid ongi meie jaoks suve pikendamine.

Loomulikult on lisaks reisi jaoks sobiva aja leidmisele reisimisel väga oluline raha. Meie oleme reisinud alati reisibüroo korraldatud paketireisiga ja üks puhkusereis on kestnud seitse päeva. Keskmiselt tuleb ühe nädalase puhkusereisi jaoks arvestada rahaliseks väljaminekuks kaheksasada, üheksasada või tuhat eurot. Näiteks sellel sügisel toimunud Tuneesia reis Novatoursiga läks minule maksma täpselt kaheksasada nelikümmend eurot ja eelmise aasta nädalane reis Rhodosele maksis üheksasaja euro ringis. Nende hindade juurde kuulusid edasi-tagasi lennupiletid, seitse ööbimist neljatärni või viietärni hotellis kahe inimese toas ja kolm korda päevas toitlustamine koos kokteilibaari külastamisega ühele inimesele.

Kui soovitakse reisil viibides käia ekskursioonidel, et külastada vaatamisväärsusi, tuleb arvestada sõltuvalt ekskursioonide arvust enamasti saja või paarisaja eurose lisakuluga, kuid reisil olles tasub kogemuse rikastamiseks see rahaline kulutus kindlasti teha.

Kui reisitakse kahekesi, siis tuleks need hinnad korrutada kahega, aga puhkusereiside hinnad on pidevalt muutuvad ja veidi odavamalt võib saada vahest viimase hetke pakkumisega, kui proneerida reisibüroos või internetis reis nädal või paar nädalat enne reisile minekut.

Olen kuulnud sedagi, et näiteks kuus kuud enne reisile minekut reisi broneerima hakates saab samuti soodustust, aga seda võimalust ei ole mina ega minu ema kunagi kasutanud.

Kindlasti peab vormistama reisikindlustuse ja kaasa tuleb võtta isikut tõendav dokument, milleks on ID- kaart või pass. Tuleb aga arvestada, et kui reisida väljaspoole Euroopa Liitu, siis saab reisidokumendina kasutada ainult passi. Kindlasti peavad isikut tõendavad dokumendid olema kehtivad. Oluline on järgida ka lennufirmade kehtestatud reegleid seoses kaasavõetava pagasiga. Näiteks mina olen võtnud lennuki salongi kaasa seljakoti, ema suurema käekoti ja kahepeale on meil olnud üks suurem reisikohver. Kuigi kuni kahekümne kilone kohver võib minu teada olla igal reisijal ning lennuki salongi võetava käsipagasi kaal ei tohi olla üle viie kilo. Muidugi peavad kõik reisijad läbima lennujaamas julgestuskontrolli.

Väärib veel märkimist, et see koolilõpu puhul emalt kingiks saadud bussireis Itaaliasse oli minu elus esimene kaugem reis kui mitte arvestada lapsena paaril korral Soomes ja Lätis käimist ning üht Rootsi reisi ja üht reisi Saksamaale.

Kusjuures see mõnepäevane Saksamaa reis oli seotud Tartu Emajõe Kooli sõpruskooli külastamisega, aga sellest reisist ma paraku eriti ei mäleta, meenub rongisõit Hamburgist Schleswig-Holsteini nimelisse väikelinna, kus asus külastatav sõpruskool. Veel mäletan mingit meremuuseumi külastust ja lõbustuspargi külastust. Meenub, et meremuuseumis lubati isegi mõnda suuremat rannakarpi ja vist mingit kalakuju katsuda, lõbustuspargis sain sõita Ameerika mägede-nimelise karusselli atraktsiooniga, kus vahepeal keerlesime sõnaotseses mõttes pead alaspidi. Õnneks olid meil muidugi turvarihmad kinnitatud ja mulle ei meenu, et ma oleksin seal lõbustuspargis oksendama hakanud.

See Saksamaal käik enne põhikooli lõppu oli minu elus esimene lennukiga sõitmine. Mainin veel, et lennukiga sõites on lennuki õhkutõusmise ja maandumise ajal kõhus veidi õõnes tunne ja kõrvad võivad lukku minna, kuid enamasti on lennuajal lennukis istudes sarnane tunne ja kostub mootorimüra nagu sõidaks maanteel bussiga, aga mõistagi on inimesed erinevad ja mõnikord võib lennuk tõesti pisut õõtsuda ja rappuda. Huvitav on veel asjaolu, et kui lennuki rattad on maandudes pehme mütsatusega puudutanud maapinda, siis lennukis istuvad inimesed plaksutavad kuigi õhusõidukil tundub olevat veel enne lennujaama hoone juures seismajäämist paras hoog sees.

Samuti toimub küllaltki ruttu lennuki hoovõtt enne õhkutõusmist ja huvitav oli vähemalt esmakordselt istudes aknapoolsel istmel katsuda lennuki üsna väikeseid ümmargusi aknaid.

Muide olen tõesti mõnel korral kuulnud ütlust, et kui ei näe, siis ei ole mõtet reisile minnagi. Muidugi ei pea selline ütlus paika, aga ilmselt jäävad  pimeda inimese reisimuljed siiski võrreldes nägijate inimestega ahtamaks, aga väga pessimistliku ellusuhtumise juures jääksimegi lihtsalt koju istuma ja meil jääksid elus mitmed kogemused saamata.

Näiteks Itaalia reisil sain Roomas katsuda Neljajõe purskkaevu üles poole purskavat veejuga, süüa mitmel korral tõelist Itaalia pitsat ja mitmeid pastaroogasid ja rannas päikest võtta.

Sellel aastal Tuneesias nädalasel puhkusereisil viibides sain proovida ehtsa kaameli seljas ratsutada, mis tundus pisut hirmuäratav, aga meenutas hobuse seljas istumist ja hobuse seljas olen olnud ka Eestis. Samuti oli Tuneesias viibides huvitav kohaliku loomapargi külastus koos Aafrikapärase väikese vaatemängu nautimisega. Nimelt kõlas rohkelt üsna valju trummide ja muude muusikariistade heli, esines mitmeid lauljaid ja tantsijaid.

Etenduspaiga lähistel asuvas loomapargis olid lisaks tavalistele sebradele, knuudele, antiloopidele, okassigadele, tiigritele, lõvidele ja muudele loomadele isegi albiino lõvid.

Omaette toredaks elamuseks oli Kreeka saarte Korfu ja Rhodose külastamine. Kuna Korfu-nimelisel saarel viibisin kaks aastat tagasi juunikuus, siis sain kogeda tõeliselt sooja suvepäikest kuigi õhutemperatuur oli sel ajal Eestis enam-vähem sama soe tundus lõunamaine soojus siiski minule pisut teistmoodi tajutavana.

Loomulikult ei pikutanud me kogu aeg rannatoolides, vaid käisime mitu korda suplemas nii hotelli välipasseinis kui Vahemeres, jalutasime õhtustel linnatänavatel, osalesime paaril bussiekskursioonil vaatamisväärsuste juurde ja vahepeal puhkasime lihtsalt hotellitoas, hoides rõduukse lahti, aga kardinad olid kaitseks kuuma päikese eest rõduukse ette tõmmatud. Õnneks paistis suvepäike meie rõdule ainult osa päevast ning rõdul istudes oli mõnus lihtsalt värske õhu vanni võtta.

Rhodosel käisime oktoobrikuus ning siis oli päike mõnusalt mahe, mis sobis hästi vanematele inimestele, aga parajalt sooja saime ikka.

Muide nii Korful kui Rhodosel pidime mereäärde jõudmiseks veidike mööda linnatänavat jalutama, aga Tuneesias läksime hotelli hoovist otse liivaranda ning  õhtuti kuulasime rõdul istudes mõnusat merekohinat ja ühel päeval olid merel üpris  suured mühisevad lained.

Reisimine on tore nii-öelda keskkonna vahetuse mõttes ja annab võimaluse kogeda midagi uut ja huvitavat. Ehk õnnestub selle ajakirja lugejatelgi mõnikord kodust kaugemale sattuda.

ARTIKLI LÕPP

Kolm rubiini ja Blindshell telefon

Tekst: Jaanus Riimets

Telefonist, mis mõeldud pimedatele, teab Kuukiire lugejaist vast enamik, aga telelavastust Kolm rubiini mäletavad ilmselt enam vanemaealised. Kuidas need kaks kokku kõlavad? Nimelt üks päev tekkis mõte, et ka minu telefoniga peaks saama netist vanu telelavastusi vaadata ja Kolm rubiini on minule üks meeldejäänumaid, kuna tegu on kriminaalse looga ja mängivad seal väga head näitlejad. Paar korda on seda esitatud uuemal ajal, aga viimastel aastatel enam mitte. Ehk sellepärast, et kriminaalseid asjaolusid uurivad seal nõukogude miilitsa vormis inimesed. Muidugi kedagi teist seal olla ei saanudki, kuna lugu toimub Nõukogude Liidus. Blindshell telefoniga sain telelavastust kuulata nii, et panin otsingusse lavastuse pealkirja ja jupiter ning andiski esimesena lingi kohe lavastusele ja seal olid kõik osad eraldi. Pildi peale enter vajutades hakkaski kohe esimene osa mängima. Ma kohe ei leidnud aega kuulata ja läksin backiga välja ja kui pärast vaba aja leidsin, siis läksin ajaloos samale lingile, aga kohe mängima ei hakanud, vaid pidi liikuma allapoole ja vajutama mängi nuppu, siis mängis ilusti.

See kriminaallugu on väga koledast mehest, kes oskab end väga ilusana esitleda. Ta otsib üles rikkad inimesed, kes on tulnud suurlinna autot ostma ja ütleb neile usalduslikult, et tema saab auto muretseda ja kui nad hotellitoas kaupa arutavad, siis puistab jõhkard ostja viina sisse ohtlikku uinutit ja tapab ta, siis võtab osturaha ja kaob. Nii mitu - mitu korda järjest. Ohvreid koguneb juurde ja algatatakse mastaapne uurimine, mis viib ka tulemuseni. Oluline on märkida, et mitte keegi kurjategija tuttavatest ei osanud arvatagi, et tegu pole muu kui toreda ja sõbraliku mehega. Selles mõttes sarnane pisut armukelmist tegelasega praegusaja seriaalis. Paralleelselt toimub teine kriminaalasi, mille sisuks on majanduslikud pettused. Kaasaja mõistes on tegu musta äri ajavate inimestega, aga praegu ei ole karistused nii suured, tollal võis suure riigivara riisumise eest isegi surmanuhtluse saada. Muidugi ei vähendanud see riisumist. Sest nagu eesti vanasõna ütleb: mõisa köis las lohiseb. Riisumises süüdistatav tehasedirektor ei saa rahast palju rõõmu tunda. Ta leiab küll varjupaiga ja vahetab nime, aga paraku kohtub rongijaama perroonil juhuslikult miilitsaga, kelle lükkab küll rongi alla ja kes hukkub, aga lõpuks nagu õiges kriminullis kunagi võetakse ka tema kinni.
Blindshelli telefoniga on vahel probleeme, aga ikkagi väga hea, et see olemas on. Saab ka mugavalt igal pool, kus oled, isegi vanu telesaateid vaadata, meie kontekstis siis kuulata. Head vanade saadete avastamist koos telefoniga.

ARTIKLI LÕPP

Juhtumised liftides

Tekst: Artur Räpp

Liftid on toredad asjad, viivad lihtsalt kõrgele ja toovad sama lihtsalt alla. Õige korruse leidmine võib nendega olla palju lihtsam kui trepiga, sest lisaks lihtsamale liikumisele on tänapäeval trepid tihti kuskil nurgatagustes, olles mõeldud kas sportlikele inimestele või eriolukordadeks. Pimedana võib aga liftides mitmesuguseid asju juhtuda ning õige korruse leidminegi pole liftide abil mitte tingimata lihtne.

Need lood on kuuldud mitmetelt inimestelt läbi aegade, et mõni neist võib olla nüüdseks ka aegunud. Kas näiteks Tallinna linnavalitsuse hoones on jätkuvalt puutetundliku paneeliga lift, pole mulle teada. Et iga juhtumi puhul ei peaks mingeid keerulisi tekstikonstruktsioone välja mõtlema, nimetan ma tegijat vanade pimedate lugude eeskujul kas meie meheks või olukorrale sobivalt meie naiseks. Juhtum rinnahoidjaga juhtus ju loomulikult naisterahvaga.

Juhtum 1: Tere koristaja

Maja koristaja otsustas, et oma koristusvarustuse pidamiseks on kõige õigem koht lift, eks vähem kraami liigutamist edasi-tagasi ja järgmisele korrusele tuleb koos oma varustusega ju lõpuks ikka jõuda. See tekitas aga mitmesuguseid olukordi.

Tuleb meie mees koju, tellib lifti. Keegi sealt ei välju, keegi sinna ei sisene peale tema. Astub meie mees sisse ja stopp – üllatus. Liftis ootab teda ämber vahenditega! Õnneks jäid kõik terveks ja kuivaks. Valge kepp aitas välja! Kummalisem oli siis, kui kodust väljudes liftiga allakorrusele sõites lift peatus. Meie mees astus kõrvale, et siseneja ilusti lifti mahuks, kuid sisenejat tegelikult polnudki. Koristaja astus lifti, ütles viisakalt tere, loputas ämbris lapi ja väljus. Sõit allkorrusele võis jätkuda.

Juhtum 2: koju katuse kaudu

Meie mees saatis sõpra ära, kes juhtus ka meie mees olema, ei näinud midagi. Enne kui ta jõudis sõbra jaoks liftis õiget nuppu vajutada, et see alumisele korrusele jõuaks, läksid lifti uksed kinni ja lift sõitis minema.

Selgus, et seni kuni meie mees sõbra jaoks lifti uste vahel küünitades õiget nuppu  otsis, tellis keegi kõige ülemiselt korruselt lifti ja alla suundumise asemel põrutas lift üles. Tükk mõistatamist seal liftis olnud meie mehe ja lifti tellinute vahel, et kuhu siis liftis olnud inimene minna tahtis ja kus korrusel tegelikult oli.

Lõpp hea, kõik hea, tiiruga maja katuse alt läbi jõudis meie mees lõpuks ikka õue ja koju.

Juhtumid 3: Aga kus su nupud küll on?

Lifti nuppude leidmine on tihti üks paras mõistatus. Kui meie mees kord Tallinna linnavalitsuses kohtumisele läks, ei olnud tal lõpuks teist võimalust, kui abi kutsuda, sest moodsal liftil olid vaid puutetundlikud nupud. Katsu kuidas tahad, nuppe ei leia ja kui leiad, siis ega pihta ikka ei saa. Hea, et ametiasutuses on vähemalt keda kutsuda. Nüüdseks peaks selliste liftide paigaldamine keelatud olema, kuid kas juba paigaldatud liftid ka korda on kõik tehtud, seda ei tea.

Peenemates kohtades kipub nuppudega teisigi huvitavaid nupupeitusmänge olema. Salme tänaval Linnateatris käies kohtus meie mees liftiga, millel oli kaks ust. Mitte selline lihtne, ühes lifti otsas ja teises otsas, vaid üks uks oli laiemal küljel ja teine lühemal otsaküljel. Kus te sellises liftis otsiksite nuppe? Uksest paremalt või vasakult? Tükk mõistatamist oli.

Hotellide liftidegagi juhtub asju. Meie mees läks hotellis lifti, mis see 10 meetrit toast ikka liftini astuda on ja seinalt nupp leida. Tehtud, leitud lifti astutud. Liftis on enamasti nupud sisenemisel paremal pool, vahel vasakul. Selle tarkusega varustatud meie mees sirutas liftis käe paremale. Ei ole nuppe, isegi seina ei ole. Pole hullu. Sirutas käe vasakule. Sama, ei nuppe ega seina. Põhjus, kaubalifti mõõtu lift oli. Samal ajal otsustas lift, et kaua see meie mees seal kätega vehib ja pani lifti uksed kinni. Nuppe pole, seinu pole, välja ka enam ei saa. Oota või järgmist sõitjat või siis astu kaugemale. Lõpuks seina leidnud ja liftile ringi peale teinud leidis meie mees paremalt nupud ja jõudis õnnelikult lobby-alale.

Samal meie mehel juhtus samas liftis järgmine päev viipekeele suhtlusseans hotellitöötajatega: noormees ja neiu viisid kärudega pesu keldrikorrusele pessu. Rahvusvaheliste sõnade ja näppudega korruseid näidates sai selgeks, kes kuhu sõitis ja millal väljuma pidi. Leia või sõpru, kui vaid korruseid rohkem oleks, et sõprust sobitada jõuaks.

Juhtum 4: ootamatu kaaslane.

Seekordseks tegelaseks on hoopis meie naine. Meie naisel läks kodust väljumisega natuke kiireks. Kui kodu on parajalt kõrgel ja lift väga kiire pole, saab seal vajadusel väljumise ettevalmistamisega jätkata. Kas teadsite, et liftis on näiteks peegel? Väga tihti on. Seekord oli meie naine ikka päris meie naine, peeglit ta ei kasutanud, kuid eelviimasel korrusel elades oli liftisõiduaega üksjagu. Talle tundus, et rinnahoidjad said kiiruga halvasti pandud ja otsustas neid kohendada. End ilusaks teinud ja esimesele korrusele jõudnud pöördus ta väljuma, kui keegi mees tema taga ütles: lubage ma väljun, mul on veidi kiire. Mis teha, ka viimaselt korruselt tuleb vahel keegi peale.

Juhtum 5: ühe õnn on teise õnnetus

Meie mees läks koju, tellis lifti, lift tuli. Juba liftis olles kuulis, et keegi järgmine sisenes välisuksest, sõrm oli aga tal juba õigel nupul. Mis ikka, oma korrusele ja küll järgmine inimene tiba ootab. Liftiga üles sõites tuli talle aga pähe, et kui enne liftist väljumist alumise korruse nuppu vajutada peaks lift kiiremini tagasi alla sõitma, järgmisel inimesel vähem oodata. Mõeldud, tehtud liftist välja astutud ja oma korruse inimesega kokku põrgatud, kes just lifti juures lifti saabumist ootas. Aga lift, kiire tegija, oli juba läinud. Mis sa teed, kui liftist väljudes ei näe, et ka siin korrusel oodatakse pikisilmi lifti.

Juhtum 6: viin varastas kodu ära

Südaöö on möödas juba. Meie mees jõuab koju. Viin on sammu küll veidi pehmeks teinud, kuid sellest pole midagi. Kui oled sadu ja tuhandeid kordi koju tulnud ja läinud, ei kao tee ei pimedas ega purjuspäi. Isegi siis mitte, kui mõlemad korraga on. Ainult et kaasa ei ava ust mitte. No nii hilja see nüüd ka pole, et kaasa peaks raevunult meie mehe ukse taha jätma. Meie mees helistab kella, koputab ja helistab uuesti. Mitte midagi. Hakkab juba kahtlema, et ehk on takso teda valesse kohta toonud nagu selles kuulsas nõukogudeaegses filmis, kuid ei. Lukus Alt uksest sai ta ju sisse ja tänapäeval pole võtmeid 10 erinevat mudelit. Meie mees läks nõutult tagasi lifti, et õues üks mõtet kosutav suits teha ja otsustas prooviks oma korruse nuppu vajutada. Üllatus, lift tõusis veel ühe korruse ülespoole ning seal, liftist paremal oleva ukse taga ootas ka kaasa.

Muide, kas olete kuulnud lugu pimedast, kes liftišahti kukkus? Tean inimesi, kes usuvad järgmist lugu kindlalt, tean neid, kes teavad selle olevat lihtsalt täiesti alusetu linnalegendi.

Nimelt tellinud pime lifti, lift tuli, uksed avanesid, pime astus lifti. Mida aga polnud – lift. Oli vaid lõputu liftišaht. Nii et mis siin varastatud kodust rääkida, kui lift ise võib puudu olla. 

Et te ikka edasi liftiga sõidaks, siis seda lugu räägiti mitte Eesti ja mitte praeguse aja kohta. Nagu mainisin, peavad paljud seda ka lihtsalt linnalegendiks. Aga katsuge enne valge kepiga kui lifti astute. Seda, et vanem lift ei jää päris põrandaga tasa, seda olen ise kohanud. Varasemal ajal küll.

Juhtum 7: hambaarste on rohkem kui üks

Meie mees läks hambaarsti juurde. Kodust taksole minna pole probleem, taksoga sõita pole probleem, takso pealt hambaarstini minna on probleem. Selleks leppis kokku abistajaga, et 15 minutit enne õiget aega kohtuvad maja ees. Koht on, aeg on, meie mees on, abistajat ei ole. Ikka juhtub, abistaja jääb ehk hiljaks. Meie mees ootab. 10 minutit jäänud, ei midagi. 5 minutit jäänud, ei kedagi ega midagi. Meie mees helistab abistajale, et kaugel oled? Abistaja, et tema on kohal, seisab Toompuiestee hambapolikliiniku ees. Ainult et meie mehe hambaarst oli sealt 2 kilomeetrit eemal. Võimatu missioon abistajal selle ajaga kohale jõuda. Õnneks maja eest hoone kõrgemale korrusele hambaarstini jõudmine ei olnud. Õnneks olid liftis korruste nupud kombatavalt tähistatud, kuigi vaid tavakirjas. Liftis kellegi kohtamine, kes õiget nuppu vajutaks, ei ole väga sage ja sellega peaks ise hakkama saama.

Lisaselgituseks. Mingi aeg koguti pimedate juhtumusi ja et osalejate nime ei soovitud välja tuua ja kogu aeg korrutada, et pime ja pime, eriti kui kõik juhtumites osalejad ju päris pimedad ei olnud, siis sai neis peategelaseks meie mees. Et see ei ole mitte tuntud ansambli nimest hangitud inspiratsioon.

On aga ehk teil liftides midagi ootamatut või põnevat juhtunud, naljakat? Saate seda „Kuukiire“ või Mikri listi kaudu, Whatsapi jutuvestluste kaudu ka teistele jagada.

ARTIKLI LÕPP

Kaotatud Jursu

Tekst: Jaanus Riimets

Nii rahvaste kui väiksemate kogukondade ajaloos on ikka võitlusi ja lahinguid. Mõned lõpevad võidu, mõned kaotusega. Meie väikse kogukonna, PPÜ need liikmed, kellele oli oluline ja tähtis võimalus Jursul puhata, said sel aastal lõpliku kaotuse osaliseks. Meie kallis Jursu on läinud ja kas kunagi midagi sarnast meie inimestele saabub, pole väga tõenäoline. Seda protsessi Jursu ümber on kajastatud nii avalikult kui ka näiteks PPÜ juhatuse listis. Pole mõtet neid asju meelde tuletada. Igaüks, kes sel teemal midagi kirjutas või ka ainult ütles või ka midagi tegi, teab ise kõige paremini, miks ta just nii käitus ja mitte teistmoodi. Igatahes selgus küll, et Nõukogude Liidu kommunistliku partei (NLKP) rajoonikomitee stiil pole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Selles parteis oli kasutusel selline termin nagu „liikme personaalküsimus“ ja siis bürool-oli selline juhtorgan-arutati, kes mida tegi ja kes mida ütles ja siis mõisteti need, kes võimumeeste ees ei lömitanud muidugi karistuse alla. Karistuseks oli noomitus kas arvestuskaardile kandmisega või kandmiseta-oli selline asi nagu iga parteilase arvestuskaart. Ka meie hulgas on neid, kes väga hästi teavad , mida selline asi tähendas. Kas nad tahavad selliseid asju tagasi käibesse tuua, seda ma ei tea, aga eks nad ise teavad. Niipalju minevikust. Mineviku häid asju ei saa tihti tagasi, kui nad juba kord kaotatud on. Nii on ka meie toreda Jursu ja sealsete aitavate inimestega. On üsna kindel, et enam seda tagasi ei saa. Paljudel meie hulgast on seepärast kurb ja valus. Meie hulgas on neid, kelle aasta kauneimad päevad olid Jursul veedetud. Märksõnad nagu mets, meri ja saun kõnelevad juba ise enda eest. Ja oma inimestega mitu päeva koos olla, koos einestada maitsvate toitudega, koos jalutada, ujuda, muul moel aega veeta. Seda kõike meil enam pole. Kes teab, kas pimedate ajalukku kirjutatakse kord üles, kes mille poolt ja mille vastu oli, aga üht võin ütelda, et PPÜ on alati hääletanud liidu üldkoosolekutel Jursu poolt. Mitte, et kõik juhatuses oleksid olnud tingimusteta Jursu  allesjäämise poolt, aga vastu olijad ei saanud kunagi juhatuses ülekaalu. Ja on väga hea, et see nii oli. Mäletame ja mälestame Jursut ja ootame paremaid aegu. Kunagi ei või kindlalt väita, et paremaid aegu ei tule. Kui kurjemad inimesed muutuvad või otsustajate hulgast kaovad, siis võib ka imesid juhtuda. Ootame imesid. Ehk saavad meie pimedad veel kunagi metsa , mere ja sauna juurde tagasi. Mine tea!  

ARTIKLI LÕPP

Anekdoodid

Noormees pöördub oma neiu poole: „Kallis, ma sooviksin last!“

 „Olgu, aga enne teeme ühe asja selgeks: kas sa soovid teda teha või kasvatada?“

Mees ja naine on elutoas. Mees vaatab jalgpalli ja naine triigib.

22:00

„Kallis, kumb on sulle tähtsam – mina või jalgpall?“

23:50

„Loomulikult sina mu kallis!“

Mustanahaline John ja valgenahaline Aadu saavad baaris kokku.

Aadu esitab Johnile küsimuse: „Kas sa tead, mis see on? Algab N tähega ja lõppeb R tähega

ja sa ei taha iialgi musta meest niimoodi kutsuda?“

John mõtleb, aga ei vasta.

Aadu vaatab Johnile silma ja lausub: Naaber!

Naine läheb apteeki ja uurib apteekrilt: „Kas teil süüfilise vastu ka midagi on?“

 „No midagi vast ikka leiab,“ vastab apteeker.

„Suurepärane!“ ütleb naine. „Pakkige see kenasti sisse, see on kingitus.”

Vihane naine karjub oma mehele: „Ma oleksin pidanud saatanaga abielluma, sest ka tema oleks parem mees kui sina!“

 „Mida sa räägid? See on võimatu – abielud sugulaste vahel on Eestis keelatud!“

Peale pikka ja keerulist nädalavahetust teatab naine oma mehele: „Ma ei räägi sinuga enam!“

 „Selge, sobib!“ vastab mees.

„Kas sa ei tahagi teada miks?“ uurib naine.

 „Ei, milleks? Ma usaldan ja aktsepteerin sinu otsuseid.“

Naine pragab oma mehega: „Sa kuuled ainult neid asju, mida sa kuulda tahad!“

 „Ei saa vastu vaielda – üks õlu kulub tõepoolest marjaks ära.”

„Kas sul telefon on?“ küsib üks eluheidik teiselt.

 „On,“ saab ta vastuseks.

„Töötab?“

 „Ei, tead, õpib!“

Maalt linna elama tulnud üliõpilane satub esimest korda elus naistearsti juurde.

Arst kohe uurima: „Tütarlaps, kui mitu sekspartnerit teil elu jooksul on olnud?“

 „Kaheksa!“ vastab neiu algul väga enesekindlalt, kuid kolme sekundi pärast parandab oma vastust: „Vabandust, üksteist ikka!

Üks pidu tuli veel meelde.“

„Kuidas saate te minu üle kohut mõista? Me vaevu tunneme teineteist!“

 „Kohtualune! Istuge ja kuulake!“

Uue aja vanasõnad

Iga konn püsigu oma pudelis!

Parem pits peol, kui pudel kodus.

Janusele anna pits, mitte pudel.

Mida parem on viin, seda parem olgu pits.

Hapukurk on joodikute küpsis.

Sitast siidrit ei käärita.

Keda humal armastab, seda ta ka karistab.

Usu humalasse hoolimata sellest, kuidas valitsus püüab seda sulle serveerida.

Raudne parm ei roosteta.

Kihlus ja naps on inimesele paradiis, pohmell ja abielu aga põrgu.

Joodik ja kägu kukuvad senikaua, kuni nad lõpuks uinuvad.

Pohmakaga ei mängita!

Kes õhtul kõvasti joob, võib hommikul janusse surra.

ARTIKLI LÕPP

Õnnitleme detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare

Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare.
Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

Detsember:

*Õilme Mehide 80

*Silvia Janovski 55

*Anna Melekhova 50

*Allan Väljaots 50

Jaanuar:

*Salme Püvi 90

*Peeter Karjus 80

*Bogdan Girovitš 65

*Natalia Roiko 60

*Ago Laiksoo 60

*Arne Lokk 55

Veebruar:

*Vladimir Kruglov 65

*Izabella Bochareva 30

Palju õnne kõigile!

ARTIKLI LÕPP

Kuulutused

16. detsembril, teisipäeval  kell 15:00-17:00 toimub Tondi 8a saalis firma Zepter toodete esitlus. Firmal on erinevaid tooteid palju, kuid seekord keskendutakse pottidele, pannidele. Esitlus toimub koos toidu valmistamise ja degusteerimisega. Pottides, pannides saab keeta ilma veeta ja praadida ilma rasvata – see meetod aitab säilitada toiduainete maksimaalse toiteväärtuse. VacSy süsteem aitab toitu värskelt säilitada – vaakumis on säilivusaeg 3–5 korda pikem.

Olete  oodatud toodetega tutvuma ja degusteerima!

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu viimane vastuvõtupäev sellel aastal on neljapäeval, 18. detsembril. Taas alustame vastuvõttudega uuel aastal 06. jaanuaril

20. veebruaril 2026, reedel algusega kell 17:00 tähistame kontserdiga Tondi 8a saalis Eesti Vabariigi aastapäeva. Peale kontserti kohvilaud.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu jõulupidu toimub laupäeval, 13. detsembril Tondi 8A saalis, algusega kell 14:00.
Toimub kontsert, pakutakse maitsvat söögipoolist cateringi poolt, saab ka tantsu ja tralli.

Jõulupeo omaosalus on ühingu liikmetele ja nende saatjatele 15 eurot ja mitteliikmetele ja liikmemaksuvõlglastele 20 eurot. Ühingu auliikmetele on jõulupidu tasuta.

Tingimata on vajalik eelregistreerimine. Registreerimise viimane päev on reede, 05.detsember. Palume registreerida e- posti aadressil katrin@ppy.ee või telefonil 6748 945

Ühing osaleb oma käsitöötoodetega Astangu Erilisel kingiturul laupäeval, 6. detsembril kell 10:00-14:00, aadressil Astangu 27, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Tule astu läbi!

9. detsembril toimub Tondi 8a saalis kell 16:00-19:00 jõululaat.
 Laadal meie endi liikmete poolt tehtud käsitöötoodang. Seekord pakuvad oma imelist käsitööd ka soome käsitöömeistrid. Kohapeal elav muusika, kodukohvik ja muidu jõuluhõnguline olemine.
Kindlasti leiad kingikotti midagi meelepärast.

“Kodakondsus” - Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Terateatri lavastus hirmudest, armastusest ja kohanemisest. Tule vaata, kuidas meie oma näitlejad mängivad ühte hoogsat ja traagilist farssi.

Etendus toimub osalise kirjeldusega.

Toimumisaeg: 2 etendust. 26. ja 27. veebruar kell 19:00

Asukoht: Improteater Impeerium aadressil Ankru tn 10

Piletiinfo tuleb uuel aastal.

Seoses PPÜ tegevuskeskuse spordisaali kasutajate arvu suurenemise ning üldkulude (vesi, elekter ja koristus) hindade tõusuga kehtestab Põhja-Eesti Pimedate Ühing spordisaali kasutamise hinnakirja ja korra alates 01. jaanuarist 2025:

•  Ühekordne saali kasutus PPÜ liikmele 1 euro, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 2 eurot.

•  Kuu kasutus PPÜ liikmele: 5 eurot, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 7.50 eurot.

•  Ühe maksena terve aasta ette makstes on summa PPÜ liikmele 45 eurot, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 75 eurot.

Spordisaali kasutamise kord:

1. Spordisaalis on lubatud viibida sisejalatsites või spordisokkides.

2. Spordisaal on mõeldud sporditegevuseks ja dušširuum kasutamiseks peale treeningut.

3. Inventar: Suhtuge inventari heaperemehelikult. Puhastage see pärast kasutamist ning asetage oma kohale tagasi.

4. Spordisaalis tuleb hoida puhtust ja korda. Klient on kohustatud spordisaali kasutamise lõppedes treeningseadmed puhastama tekkinud prahist ja higist (pumbapudel puhastusvahendiga asub laua peal riiulil).

5. Viimane lahkuja kustutab tuled, lukustab ukse ja paneb võtme tagasi oma kohale.

6. Põhja-Eesti Pimedate Ühing ei vastuta kliendi tervisliku seisundi ega isiklike asjade eest.

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefonil 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara. ee teel.

Neljapäeviti kell 12-14 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada.

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www. veebiraamatukogu. ee.

Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline
parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel
 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.

Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :

Teisipäeval on uus vastuvõtuaeg kella 13:00 kuni 17:30

Neljapäeval on uus vastuvõtuaeg kella 10:00 kuni 14:00
Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP