Ilmub alates novembrist 1997.

 

 

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp

 



*Omaloomingu konkursi tööd ootavad teie hääli

 

*Tartu Emajõe Kooli 140 a juubeli pidustustel

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg 

 

*Aktiivne Tondimaja

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Muljeid Tartu Emajõe Kooli saja neljakümnenda aastapäeva tähistamise üritusest

Tekst:  Kert Küla

 

*Neil polnud aitajat

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Esimest korda kirjeldustõlkega filmi vaatamas

Tekst: Eduard Borissenko

 

*Jõulusoojus

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Meie liikumiskogemused (2. osa)

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare

 

*Kuulutused



Omaloomingu konkursi tööd ootavad teie hääli

 

Septembris kuulutas Põhja-Eesti Pimedate Ühing välja omaloomingukonkursi „Loodus, lootus ja meie“. Sellest oodati osa võtma nii nägemispuudega inimesi, kui ka nende abilisi ja toetajaid. Konkursile sai saata oma loomingut kas siis luulevormis või lühijutuna. Tööde esitamise tähtaeg oli 30. november. 

 

Kõik konkursile saabunud 11 tööd on nüüd siia kokku kogutud ning ootavad teie hinnangut. Igaüks teist saab hääletada ühe, tema arvates parima, konkursitöö poolt. Selleks tuleb teil meelde jätta teile kõige enam meeldinud võistlustöö number ning edastada see konkursi kontaktisikule, Jaanus Riimetsale, kelle kontaktid leiate siit altpoolt. 

Teie valikud on oodatud e-posti aadressile:

 jaanus.riimets@gmail.com 

või Jaanus Riimetsa telefonile+37256628641.

 

Hääli oma lemmiktööle saate anda kuni 14. jaanuarini 2024.

Hääletamistulemused avaldatakse Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul korraldataval üritusel Põhja-Eesti Pimedate ühingu ruumides. Juhul kui see pole võimalik, avaldatakse tulemused PPÜ teabelistis ja infolehes Kuukiir. Neis avaldatakse tulemused ka pärast aastapäeva üritust.

Väljavalituks osutunud kolm auhinnalist kohta pälvivad PPÜ käsitööna valmistatud meene.

 

Valige teile kõige enam meeldinud konkursitöö välja ja andke talle oma hääl, sest kõik konkursil osalenud kirjutajad on kindlasti seda väärt.

 

Võistlustöö nr. 1

Kangelane

 

Rünno vaatas puurivalt arvuti ekraani. Tema pilk oli ühtaegu tähelepanelik ja hindav.

Ise meenutas ta endale snaiprit kes otsib vaenlase peanuppu läbi M-82 optika.

Pingutusest kissis silmad otsis ta andmete tulvast seda mis aitab tema riiki.

 

Rünno töötas välisluures. Kolleegide arvates oli ta riigi üks parimaid analüütikuid.

Rünno suutis seda mida ei suutnud ükski arvuti programm.

Rünnol oli väga vähe aega. Paari minuti pärast pidi toimuma kohtumine peaministriga.

Riigipea nõudis informatsiooni, mida esitada NATO peakohtumisel. Ainult Rünno suutis veel midagi teha, et välisluure ameti mainet päästa.

Osakonna juhi anuv pilk soojendas noore luureanalüütiku südant.

Rünno teadis, et nii ameti kõrgendus kui ka riiklik autasu on tal juba käes, sest põhitöö oli juba tehtud. Praegu ta kammis andmeid läbi kuna oli kindel, et nende seas on reetur ja Rünno kavatses hankida tõendid mida saaks esitada otse peaministri kui ka VLA juhi ees.

Selline hollywoodlik käik kindlustaks talle ka Rita tähelepanu mida Rünno oli otsinud juba pikemat aega.

Lõpuks veel viimane pingutus ja ta leidis mida otsis. Rünno oli nii keskendunud, et ei märganud kuidas hammustas huule veriseks. Ta tõusis arvuti tagant ja noogutas osakonna juhile.

Peaminister oli juba saabumas.

 

Rünno seisis kõnepuldis ja rääkis sellest millistele järeldustele oli ta jõudnud.

Tema ees istus peaminister koos VLA juhiga, osakondade juhid istusid kompaktse grupina paremal ja peaministri ihukaitsja unistava ilmega mõned read oma kliendist tagapool.

Mida kauem rääkis Rünno seda aupaklikumaks muutusid kuulajate näod.

See oli teave mis võis muuta maailma poliitilist tasakaalu.

Rünno jälgis silmanurgast oma osakonnajuhti. Tema nägu venis tahtmatult naerule, muidugi see teave oli hinnaline ka vastastele.

Rünno lõpetas ettekande tõmbas sügavalt hinge ja asus väljaladuma tõendeid selle kohta, et tema osakonna juht Armin Säde on kahtlemata reetur kes töötab vastase heaks.

Iga sõna kukkus saali kui hiiglasliku kohtunikuhaamri löök.

 

Osakonna juhi rõõmsameelne näoilme kivistus mille järel kahvatus ja muutus kohkunuks.

Seda mis juhtus järgmisel hetkel ei osanud keegi ettenäha.

Armin Säde hüppas ootamatu kiirusega püsti ja sööstis üle istmete ja kolleegide peaministri suunas.

Sellele sööstule ei jõudnud reageerida isegi ihukaitsja.

Ainult Rünno oli valmis. Ta viskas veeklaasi ründaja suunas. Vastu pead tabanud klaas lõi osakonna juhi hetkeks rivist välja.

Seda hetke kasutas Rünno, et hüpata peaministri ja ründaja vahele.

Rünno oli treenitud kehaga tema hobiks oli kikboks. Paar hoopi oleks pidanud kõik lõpetama,kuid ründaja kätte ilmus pustol mille ta suunas riigipea poole.

Rünno viskus viimasel hetkel püssi toru ette.

 

Järgmine mida Rünno mäletas oli see kuidas haava tema õlas seob peaministri ihukaitsja ja tänab tema tegemata töö eest.

Rita kes pisarad silmis hoiab tema pead ja kahvatu riigipea kes pomiseb tänusõnu.

Rünno on riigi kangelane ta leidis teabe mis aitab tervet riiki, ta paljastas reeturi VLA südames ja ta päästis oma julge tegutsemisega peaministri elu.

 

"Rünno Rünnokene tule sööma!"

Väikest kasvu ülekaaluline noormees ohkab ja tahtmatult vabaneb unistuste vinest.

Ema kutsub teda ja nii kõik tema 32 aastat. Homme peab ta järjekordselt minema töötukassasse vastuvõtule. Äkki see kord saab ta parema töökoha kui eelmine kord.

Rünno tõuseb hingeldades ja vansib kööki.

 

 

Võistlustöö nr. 2

Metsaleid

 kauges karulaanes

Natura-ala padrikus

puude-põõsaste-kivide segadikus

leidsin päikeselaigus lagendiku

õielt õiele liikuvad liblikad

ringikihutavad putukad

oblikad ja kõrsikud

samblased kivid ja kadakad

rohelisse uppuvas sängis

kivikeste vahel vangis

miskit tuttavlikku on peidus

kaks sarnast ahvatlevat küngast

nõlval puna-punased maasikapuhmad

tahaks haarata-noppida

kuid ei tihka

mõned meetrid allpool neid

paistab kätte allikaleid

samblapadjast voolab vett

sumisejad korjavad kanarbikumett

metsaelu omasoodu laabub

kõige krooniks võiks olla vildist kaabu

päev õhtusse kaldus ja lahkusin välult

kuid vaatepilt pole kustunud mälust

Võistlustöö nr. 3

Looduse ürgne kutse

 

Mikk uuris pingsalt oma nutitelefoni ekraani, peas vasardamas üksainus sõna – vasta, vasta, vasta. Oli vaikne sügisene pärastlõuna ning järjekordne koolipäev ilma eriliste juhtumisteta möödanikuks tiksunud. Lõpuks ometi võis keskenduda märksa olulisematele asjadele, kui looduslugu, keemia ja muu kohustuslik värk. Miku mustade silmade lootusrikas pilk oli viimase pooltunni jooksul telefoniekraani peaaegu augu sisse puurinud. Aga oodatud vastust ei paistnud ikka kusagilt. 

„Me oleme sellest nii kaua rääkinud,“ pomises Mikk kannatamatult, tahtmata endalegi tunnistada, et võib ehk pealetükkivalt läbematu olla. Sisustamaks aega, mis venis lonkava teo sammudega, haaras Mikk diivanilaualt telekapuldi ning lülitas televiisori sisse. Tuba täitus rahvamuusikalike kandlehelidega ning mingid töntsakad Murueide tütrekesed, rukkilillepärjad peas ja etno-undrukud seljas sahistasid tantsurütmis pastelt. 

Jeekim! Kuigi, sihuke põllulilledest pärg võiks blondidele juustele sobida…, kujutles Mikk kanalit vahetades. 

„... ning hetkega on teil maitsev vahepala olemas“ hõiskas kõhn kokaonu kusagilt köögilaadsest stuudiost ning naeratas, nagu oleks uue planeedi avastanud. Mikk jäi kokamütsiga onklit silmitsema. Kiire kehakinnitus kuluks praegu ära küll. Niisugune ootamine teeb näljaseks... 

„... no kaks viilu sellepärast, et ühest tavaliselt ju ei piisa. Heheeee!“ jätkas kokamütsik.

Milline tola, mõtles Mikk haigutades. Ta kiikas vahepeal oma telefoni, kuid maailm nutiekraani taga vaikis ning Mikk silmitses kokka laisalt edasi. 

„Siis siuhti kiht võid leivaviiludele ja peale parajalt paksud viilakad sinki. Sellist mõnusalt suitsuse mekiga rammusat . Ja kui soovite, võite kõige lõpuks justkui majale katuseks, võileibadele otsa visata ka mõne kurgiliistaka...“ lõpetas mees suurel ekraanil kokandusime valmistamise.

Mikk vahetas taas kanalit. Paksud singiviilakad ei sobinud üldse tema kujutluspiltidesse. Mitte neisse, mis praegusel ajahetkel tema silme ees liuglesid ja südamelöökidele kiirust lisasid. 

Mobiiltelefon Miku higisevõitu peos piuksatas. 

„Ma pean mõtlema.“ säras helendaval ruudul vastne kirjarida.

„Ja kui kaua veel?“ lennutasid poisi erutunud pöidlad teele välkkiire vastuse .

Seinale kinnitatud hiigelekraanil surus seebikangelane parasjagu blondi tibi enda vastu ja … . Mikk tundis, kuidas tal sõrmed veel higisemaks lähevad. Ja see polnud ainus tema kehas aset leidev muutus. Ta ei tahtnud näha, mismoodi filmi-inimeste armustseen edasi kulgeb. Teadagi kuidas. Kanalivahetamise nupp sai taas tööd. Kusagil mudaplatsil meisterdasid jõehobused innukalt väikesi hobusid...

„Ei no minge te ka..“ röögatas Mikk.

Poisi igatsevalt piinatud mõtted katkestas tema käes ootamatult laulma hakanud telefon. Ehmatusega ei märganud Mikk isegi vaadata, kes helistas, enne kui pahuravõitu „halloo!“ kuuldavale tõi. 

„Tere Mikk,“ kostis poisi kõrvu Mirelle sillerdav hääl.

„Tšau!“ kohmas Mikk, oskamata midagi nutikamat ja muljetavaldavamat kuuldavale tuua.

„Okei“ vastas tüdruku hääl veidi kartliku kelmikusega.

„Mis asi on Okei?“ ei saanud Mikk tüdrukust paugupealt aru. 

„No see on minu vastus,“ kihistas Mirelle veidi pahaseid toone kandva erutusega.

„Ahhaa...“ venitas Mikk ikka veel segaduses. Tema aju töötles tüdruku sõnu üha kiirenevas tempos, kuni viimaks mõistmine temast kuumalainena üle tormas. Jõehobud suurel helendaval ekraanil prantsatasid vette, paisates õhku kõrge veejoa.

„Kas katus sõitis ära või? Mul pole väga palju aega, nii et, kus?“ nõudis tüdruk juba kannatamatuks muutudes.

Mikk hingas sügavalt sisse ja välja, üritades saavutada harilikku hääletooni, enne kui vastas: 

„Meil on järgmised tunnid pleiss tegelikult vaba...“

„Näeme siis poole tunni pärast,“ kostus Miku kõrvu uskumatuna kõlav lause ning kõne lõppes sama järsku, kui oli alanudki.

Mikk libistas telefoni taskusse ning tormas oma pikkade jalgade otsa komistades vannitoa poole, ise jooksu pealt riideid seljast kiskudes ning palavikuliselt olukorra peremeheks jääda püüdes. 

„Loodetavasti on need kondoomid ikka alles ..“ suutis poisi keemispiiril aju veel mõelda, enne kui vesi dušikabiinis ta enda embusse haaras. 

 

 

Võistlustöö nr. 4

Matkalugu

 

Oli 1969a juulikuu otsustasime töökaaslastega minna järgumatkale. Tegemist oli teise kategooria matkaga. Matkale minnes soovitakse ikka : „Palju päikest, vähe äikest!“. Etteruttavalt võib öelda, et meil oli kõike. 

Jõudsime oma matkaga murakametsani raba ääres. Seal oli üks heinaküün, kus veetsime öö. Ilm oli väga palav. Eemal lõi ka äikest. Olin palavusest täiesti läbi ja roidunud.

Hommikul oli vaja raba ületada. Esimene sihtmärk oli Varessaar. Kaaslane nägi pikksilmaga karu. Mõtlesime, et noh, eks läheb selleks ajaks ära, kui meie sinna jõuame. Hakkasime siis raba peal liikuma. Seal olid 4-5m laiused veesooned, mis olid jala ületamiseks liiga sügavad. Mul oli õhkmadrats, puhusime selle täis ja kasutasime seda nende ületamiseks. Väga palav päev oli. Kui me saarele jõudsime, selgus tõde. Tuul oli puu maha murdnud koos suure kännuga. Karu polnudki. 

Saarelt pidime edasi minema järgmise saareni. Kohe me ei teadnud, et kompassi asimuute oli vaja uuesti määrata. Seal oli mingisugune anomaalia. Grupijuhil ei olnud aga aega seda teha. Niisiis sattusime läbimatusse rabaotsa. (ise me seda muidugi too hetk ei teadnud) Teiselt poolt oli kuulda automüra, otsustasime raba ületada. Esimesena läks grupijuht. Läks 4-5 m madratsiga astus mätta peale ja vajus kaelani sisse. Tal õnnestus ikka kuidagiviisi tagasi tulla. Olime valmis ka appi minema. Järsku hakkas müristama. Tohutu kiirusega tuli tuul ja torm. Viskusime madratsi peale, et see ära ei lendaks järgmine hetk olime läbimärjad. Urmas viskas kottidest metallist asju eemale, sest välku lõi. Natukese aja pärast kuulsin teisi matkakaaslasi. Elle hõikas, et Peeter sai välguga pihta. Oli väga kõhe tunne. Minu hirm oli, et kui välk maasse lööb, siis oleme ju kõik vee sees. 

Väiksena olin palju äikest näinud, aga mitte lageda looduse käes. Hiljem kuulsime, et see torm oli männiku maha võtnud.

Kui tormipilv mööda läks, otsustasime rappa ööbima jääda. Edasi ei tahtnud minna. Hommikuks olime kõik vee sees. Otsustasime tuldud teed tagasi minna. See oli tuttav tee vähemalt. Jõudsime Rannapungerjasse. Otsustasime järgmise päeva teha puhkepäevaks. Pesime end ja riideid korralikult. Peeter ei saanudki õnneks välguga pihta. Suurest õnnest tegime väikse veini. 

Järsku kutsus sõber: „Kaido tule vaata, taevas on kaks kuud“. Oli tõesti selline mulje. Sadamas oli prožektor ning kehva nägemise mõjul oli selline mulje, et tõesti on kaks kuud.

 

 

Võistlustöö nr. 5

Mõtisklus

 

mõttetalgud ikka moes

igal suvel arvamuste mokalaat

hulga mõtlejaid on koos

kuid aastast aastasse jääb kõrvu vana plaat

 oli aeg kui mõtteid haudusime

käsi taskus rusikas ringi käisime

mõtteid ridade vahelt otsisime

neid pigem omateada hoidsime

kui mõttekaaslasega jagasime

 

mõttelõnga heietamine liigutab vaid lõuga

mõttetööga oleks vaja tegudeni jõuda

ka poliitikutelt mõtlemisvõimet nõuda

oma mõttemaailmast kaugemale sõuda

 

hakates nende mõtteid vahendama

võib tõlkes mõte hoopis ära kaduda

mõni elukauge uljas mõttelend?

parem langevarjuga varustage end

 

või sähvab mõttevälgatus?

välk, pauk - ja vaikus

ütleb meile mõtteline osa ajust

mõttekas oleks teha pikem mõttepaus

 

 

Võistlustöö nr. 6

Seenelkäik

 

Seenel käimine on inimesi metsa meelitanud juba mitmeid põlvkondi. Vanasti käidi jalgsi, jalgrattaga või bussiga. Tänapäeval rohkem autoga. Kuigi seeni saab osta ka poest on ikkagi tore minna metsa. Saab jalutada ja käia seeni otsimas. Puhas loodus. Minult on mõned inimesed küsinud, et kuidas nägemispuudega inimene metsas seeni näeb. Ega sellele otsest vastust polegi. Küll on juhtunud, et kraban puulehti, mis tunduvad värvi järgi seened. Vahel komistan lihtsalt seentele otsa või tallan nad märkamatult puruks aga jalutamine on mõnus. Saab hingata värsket õhku, kuulata linnulaulu ja nautida metsas loodust. On inimesi, kes kardavad üksinda metsa minna, sest kardavad ära eksida. Teised jälle kardavad metsloomi. Minult on korduvalt küsitud, et mis juhtub siis kui kohtan karu. Olen neile inimestele vastanud, et kuna ma näen nii halvasti, siis arvan, et karu märkab mind. Nalja visates olen lubanud kohtumisel karuga selfiet teha. Metsa minnes pean meeles eesti vanasõna, et ka pime kana leiab tera. Otsin ja leiangi. Peale mind jääb maha veel palju seeni. 

Selle aasta oktoobris kutsus sõber mind metsa. Ma olin kohe valmis. Võtsin kaasa ämbri, kilekoti ja mobiili. See metsatukk oli uus ja tundmatu. Sõber kõndis tee ääres aga ma panin kohe läbi võsa ragistades metsa. Palju okkaid saatus minu riiete külge aga järsku olid kukeseened pikas reas ja järgmiste puude all. Ilusad erksavärvilised. Vihma tilkus puude otsast alla. Korjasin seeni käpukil ja ämber sai täis. Isegi pool kilekotti sai täis. Kui hakkasin teed metsast välja otsima, siis seda ei leidnud. Oli lagendik ja teistsugused puud. Sundisin ennast rahulikuks, sest tavaliselt leian ma alati tee üles. Leidsingi. Sõber, kes mu metsa tõi, seisis auto kõrval ja tal oli ämbris 1 seen. Ta ei uskunud oma silmi, kui mina oma suure seenesaagiga välja tulin. Ise õnnelik ja märg. Keegi peab need seened ka ära puhastama. Sõber aitas ja saime süüa seenekastet ja jäi veel karpidega sügavkülma panemiseks. 

Kahjuks on viimastel aastatel võetud palju metsa maha, selle tulemusel on vähemaks jäänud linnulaulu ja eksivad metsloomadki autoteedele või alevitesse, linnadesse. Õnneks istutavad metsamehed ka uusi noori puid juurde. Olen minagi käinud metsa istutavamas koos töökaaslastega. Erinevaid seeni on palju Eesti metsades ja korjan neid mida tean ja tunnen. Siiani pole seenemürgitust ette tulnud. Minu seente leidmise protsess käib nii, et ma jalutan metsas, vaatan ümbrust ja jalgade ees maad uurin vasakult paremale nii, et meetri paari ulatuses võiks seeni kohata. On juhtunud, et minu prillid lähevad tumedaks ja seened jäävadki märkamata. Siis saab need seened endale järgmine seeneline. Õhtuks on kindla peale lisaks seentele ämbris ka põdrakärbseid ja ämblikke. Mees kardab minu metsatuuride pärast ja lubab, et rohkem mind metsa ei vii aga ikka viib. Niikaua kui ma ikka mõne seene metsast koju toon, ma seenel käin. Looduses viibimine on tervisele kasulik.

 

 

Võistlustöö nr. 7

Äike

 

Maali kergitas pungil täis kandekotid oma kõrvalistmel paremasse asendisse ning ohkas südamest. Selleks korraks said kõik vajalikud käigud tehtud. Nüüd ei pea ehk tükil ajal linnateed jalge alla võtma ja viimaseid sente bussisõidu eest välja käima. Aga see ei huvita muidugi kedagi. Isegi ta omaenda poeg ei taha seda ühteainust päeva töölt vabaks võtta, et vana ema autoga maalt linna sõidutada. Hukas kogu see ilm. Maali küünitas, vihane pilk hallides silmades, bussiaknast vaatama, kas need hiljaaegu taevaservale rivistunud mustad pilved on lähemale nihkunud või teise suuna võtnud. Lootus veel kuiva nahaga koju jõuda oli aga sel päeval paraku määratud kustuma. Samal hetkel põrinal bussikatusele langevad esimesed vihmapiisad tampisid julmalt maatasa viimasegi lootuselõkke. Maali ohkas alistunult. 

Buss, otsekui kartes, et vihm uksevahelt ilma piletita sisse lipsab, lõi kõva plaksuga uksed kinni ning veeres oma igapäevast marsruudilinti neelama. Tükk aega liiguti edasi mootoripõrina ja veepiiskade trummelduse uinutavas rütmis. Siis veeres üle bussi esimene kõuekärgatus, millele järgnes õige pea teinegi. Maali võpatas, avas oma väsimuse mõjul kinnivajunud silmad ning surus töntsakad sõrmed kõhul korraks tugevasti risti. 

„Taevane isa nuhtleb patuseid,“ pobises ta mõrult. Avas seejärel ühe oma mahukatest kandekottidest ning soris innukalt selle sisemuses. Viimaks kiskus ta kotist lagedale piruka, mis otsekohe oma rasvast hõngu üle kogu bussi laiali laotama asus. Maali lõi hambad pirukasse ning mugis mõnuga, kulutamata vähimatki mõtet kaasreisijate ja pirukalõhna kooskõlale. Taevaisa, loodus või kes iganes see nüüd oli, jätkas aga vankumatult kurjustamist. Vihmasein bussiakna taga meenutas hallimast hallimat kivimüüri. Pirukaga ühele poole saanud, pühkis Maali näpud kleiditaskust väljaõngitsetud suurde siniseruudulisse taskurätti. Sõrmi hõõrudes silmitses Maali ärritunult üle vahekäigu kõrvalpingil istuvat noormeest. 

Pole ime, et kõrgem jõud kurjaks saab, kui niisugust lodevust peab nägema. Näe seegi siin lösutab üle kahe istme, justkui kodus diivanil, endal klapid kõrvades ja silmad telefonis. Ei näe ega kuule midagi ega mõtle üldse, et keegi väsinud inimene võiks ehk tahta veel siia istuma mahtuda. Hukas on see meie noorem põlv. 

Maali kohendas kotte enda kõrval istmel ning lükkas siis suvekingad oma väsinud jalgade otsast bussipõrandale. Ta sulges uuesti silmad. Tema peatuseni oli ju veel tükk maad sõita. Pealegi polnud temasugusel ausal ja jumalakartlikul inimesel midagi karta. Küll taevane vägi korralikke inimesi juba hoiab. Järjekordne piksekärgatus pani bussi kergelt värisema. Buss pidurdas järsult ning üks Maali kandekottidest vajus istmel röötsakile. Sellest hakkas vaikselt ja aegamisi piimatilkasid bussipõrandale kukkuma. Järgmises kurvis libisesid Maali jalastvõetud kingad paigast ning piimatilgad ei kukkunud siit alates enam teps mitte põrandale. Akna taga sähvatas helendav välgunool.

 

 

Võistlustöö nr. 8

 

Järgnev on meenutus Pimedate Ühingu planeeritud 2-nädalasest 3. kat. matkast Alutaguse rabasse.

Osavõtjaid oli kuus, kõik vaegnägijad. 

Matk toimus 1969.a. Alustasime matka Rakverest. Õhtuks jõudsime Muraka raba ääres asva talu juurde. Ööbisime talu heinaküünis. Hommikul hakkasime rabasse minema. Raba ääres oli vanu õunapuid ja kirsse. Kunagi oli seal maju. Pidime minema varesesaarele. Raba oli põdrajälgi täis, ka karusi võis olla. Varesesaarelt binokliga vaadates paistis nagu oleks seal karu käpad püsti. Ligemale minnes selgus, et torm oli kangutanud suure puu koos pinnasega juured püsti. Pidime jõudma Iisakusse, aga eksisime ära. Läksime edasi auto mürina suunas, eemalt paistis maja. Pinnas oli pehme, vajusime sisse. Siis hakkas kostma äikesemürin. Pilv tuli kohina ja mühinaga. Hakkas sadama. Istusime kõrgema mätta otsas. Välku lõi kõvasti ja sadas lakkamatult. Oli hirm, sest seljakotis oli plekist lüpsik ja telgi raudvaiad. Äkki Ella hüüdis, et Peeter sai pihta, aga Peeter otsis kuivemat mätast. Kaido tahtis üle lauka hüpata, aga kukkus laukasse koos seljakotiga. Ise sai välja, aga seljakott jäi teisele poole laugast. Vihm jäi vähemaks ja Urmas läks kotile järele, kusjuures ka tema vajus laukasse. Urmas sai seljakoti rihmast kinni, viskas selle üle lauka ja hüppas ise järgi. Õhtuks leidsime suurema mätta, kuhu telgid panna. Kuna pärast suurt sadu oli vesi tõusnud , siis oli ka telgid vee sees. Hommilul selgus, et edasi minna ei saa, kuna ees on mudajärv. Üle mudajärve paistis heineküün. Kuna see mudajärv oli põhjatu, siis me sellest üle ei saanud. Selgus, et oleme põhjalikult eksinud. Hakkasime tagasi tulema sama teedpidi, mis oli raske, sest vihm tegi raba veel pehmemaks. Kui jõudsime rabasaare talu juurde, ostsime sealt piima ja hapupiima. Rabas sõime muraksid ja jõime rabavett.

Nii me jõudsime suure tee peale, kus sõitsime autostopiga Rannapungerjale. Asutasime end jõe äärde laagrisse. Tegime pärast ekstreemolukordi endile puhkepäeva. Lõkke ääres tegime süüa, kuivatasime riideid ja pesime. 

Järgmine päev jõudsime Iisakule, sealt saime templi matkalehele. 

Lõpp hea – kõik hea!

 

 

Võistlustöö nr. 9

Unenägude maailmas

 

Me kõik näeme unenägusid, kuid vahel me neid ei mäleta. Samas olen isegi mõne hirmsa unenäo tõttu öösel üles ehmatanud ja mõelnud, et õnneks oli see uni. Peale rahulikult hingamist või lonksu vee joomist saab jälle edasi magada. Vahel sooviks unedes kohtuda lahkunud inimestega ja nendega rääkida või lihtsalt koos olla. Tabasin end sellistelt mõtetelt peale lähedase inimese surma. Paar korda nägin teda unes, kuid nüüd isegi enne uinumist ta peale mõtlemist ei näe ma teda unes. Tabasin end mõttelt, et mis suunab ja juhib meie unenägusid. Tahaks nii väga, et unenäod oleks nagu teleseriaal, et ühel hommikul lõpetad ja siis järgmisel ööl vaatad edasi. Aga see vist ei ole meie juhtida. Kui on väga sisukad päevad või olen tulnud reisidelt, siis ma näen unedes kuidas ma kõnnin, seiklen või otsin teed teadma suunas. Tavaliselt hommikuks ma oma unenägusid ei mäleta kas olid nad õpetlikud või tahtsid midagi öelda või hoiatada. Minu unenäod on värvilised. Olen lugenud, et mõned toidud ja joogid võivad meie unenägusid mõjutada. Näiteks tuli välja, et kui üks naine sõi sinihallitusjuustu, siis ta nägi õudusunenägusid. Jättis selle toidu menüüst välja ja probleemid kadusid. 

Lapsepõlvest on mul meeles üks unenägu, mis mind hirmutas. Ma võisin olla umbes 4-5aastane ja nägin kuidas käisime Männikul ema töökaaslase juures nääripeol uues väljakul kuuse all. Seal lasti ilutulestikku, mis tundus, et kukub meile pähe või paneb kortermaja põlema. Kartsin nii väga, et pugesin nuttes vanemate voodisse ema kaissu. Rohkem selliseid unenägusid ei meenu. 

Vahepeal oli moes unenägude seletajad. Sai siis isegi internetist otsitud seletusi, et mida mõni asi, kadunud inimene või sündmus võiks tähendada või mis võib juhtuda. Tavaliselt sellised asjad seletust päriselus ei leidnud. Aga vahel nüüd, kui mõni olukord või märksõna meelde jääb, siis otsin seletust unenägude seletajast. Mulle ei meenu, et miski oleks täitunud. Juhul, kui näen harva unes surnud ema, siis süütan küünla või käin surnuaiast läbi. Samuti on kirikud need kohad, kus saab rahu ja järele mõelda või oma palveid edastada. Usun, et loodadki näevad und. 

Palju aastaid tagasi kinkisid mu lapsed koos lapselapsega meile unenäopüüdja. Sellise punutud valge ja hele pruunide ja valgete sulgedega, mõned pärlid on vist ka küljes. Olin üllatunud ja riputasin selle magamistuppa lambi külge. Vahepeal muutsin tema asukohta ja nüüd on ta akna peal. Hakkasin mõtlema, et mis on selle kaunistuse eesmärk ja kuidas seda oma unede heaks rakendada. Internetiavarustes otsides selgus, et tegemist on indiaanlaste talismaniga. Selle eesmärk on kaitsta inimesi halbade unenägude eest ja need kinni püüda. Unenäopüüdja on valmistatud tavaliselt ühest pikast nöörist ja sulgedest. Punutud keskosa peaks siis olema sarnane ämblikuvõrgule ja püüdma kinni halvad mõtted ja pahad unenäod. Veel sain teada, et neid asetatakse rippuma lisaks magamistubadele ka autosse tahavaatepeegli külge, lapsevankrisse ja isegi käekottide külge ripatsitena. Ja parim variant on asukohaks hommikuste päikesekiirte alune ruum. Võib juhtuda, et vahel need unenäopüüdjad ei tööta ja ka siis on olemas abinõu – neid tuleb viiruki suitsuga puhastada. Aga põnev oleks oma unenäod kirja panna või siis une ja unetuse kohta rohkem teada saada. Miks on nii, et vahel kaob uni ja peab pikalt ootama, et taas uinuda. Kuidas saaks rohkem unenägusid kogeda ja hiljem neid mäletada. Eks selleks tuleb tuulutada tuba, lugeda raamatut või vaadata huvitavaid filme. Elu on ilmeine ja ilusaid unenägusid teile. 

 

Võistlustöö nr. 10

Videvik

kuidas veeta sügisõhtut pikka

päike läinud kaugete pilvede sekka

oodates midagi akna alla istun ikka

veel mõnda aega saab pidada videvikku

pimedas toas mängin pimesikku

käsikaudu tahaks teha lüliti plõksu

tõmban krapsti toosi vastu tikku

küünlaleek viib mõtted minevikku

jääb näppu karbike mustvalgeid pilte

lisaks naerusuu moodi limpsipudeli silte

ülesvõtteid isiklikest ajaloost

kui veel tervis püsis kehas koos

ja tulevik ei paistnud aja peale võidujooks

noorusaega miski enam tagasi ei tooks

küünlavalgus hääbumas, lõpuni põlenud

neid õhtuid aeg-ajalt olen vajanud

elu ju lapseea vundamendile rajatud 

 

Võistlustöö nr. 11

Sanderi essee 

 

„Pekki!“ vandus Sander sülearvutit diivanile heites ning loivas pahuralt toast köögipoolele. Sellel teemal ei ole lihtsalt võimalik kirjutada, vandus ta mõttes edasi. Haaranud köögikapil seisvast kausist õuna, rändas poisi tusane pilk aknast välja. Pärastlõunahämaruses keerlesid akna taga tuules lumehelbed. Sander lõi hambad õuna.

„Loodus, lootus ja meie“, Ainult nende keskkooli kirjanduse mutt võis niisuguse asja peale tulla. Kuid homseks tuli just antud teemal viiesaja sõnaline eepos kokku kirjutada. Sanderi hambad hekseldasid õuna, nagu lootes sel moel teemast läbi närida. Või pigem lõplikult mõrvata. Tuuleiil akna taga puhus lumehelveste tantsusammud segamini. Sandri mõtted olid aga sassis ilma loodusjõudude abitagi. Ta viskas õunasüdame biojäätmete kasti ning võttis kapilt nutitelefoni. Lootusrikkalt sõitsid ta sõrmed mööda ekraani, kuid sõber Martinist polnud sotsiaalmeedias mingit elumärki. Nojah, peale lume saabumist veetis see mees kõik vabad hetked metsavahel suuska tõmmates. Loodusemees ja suusaspordi tulevikulootus, muigas Sander sõbrale mõeldes. Ta sättis end uuesti sülearvuti seltsis diivanile. 

Mõte ei tahtnud aga kuidagi süütenööri leida. Kuidas pagan need loodus, lootus ja meie kokku panna. Sanderile meenus eilne õhtusöök, kus tobedates joogariietes ema oli innukalt porgandisalatit krõmpsutades rääkinud looduse imelistest võimetest. Looduse keskel pidavat kohe füüsiliselt tundma, kuidas mingid tšakrad või kakrad avanevad ning lootus inimkehasse voolab. Sander pööritas silmi. Paps omakorda oli üritanud alustada loengusarja sellest, kuidas looduse säästmine on rohujuuretasandilt võttes poliitiline otsus. Praeguses erakondade lõhestatuse situatsioonis on jätkusuutliku otsuseni jõudmiseks tarvis… No Sander polnud edasi kuulanud. Isa ka kõva loodusemees, ise ei viitsi prügigi sorteerida. 

Sander klõpsutas lahti e-kirjade akna, kuid muidugi polnud sinna saabunud päästvat teadaannet õpetaja äkilise haigestumise või koolimaja kokkukukkumise kohta. Ta naasis esseed ootava dokumendi juurde, kust vaatas mõnitavalt vastu vaid pealkiri. Selle all olevat tühjust oli ta püüdnud täita erinevate ideealgetega, kuid neist polnud midagi mõistlikku välja kasvanud. Õues oli talvine hämarus tumedust juurde saanud ning lumehelbed keerlesid nüüd kaootiliselt tänavalampide valguses. Kuid Sanderi peas laternavalgus uutele mõtetele teed ei näidanud.

Lootus surevat aga viimasena. Poiss klõbistas klaviatuuril ning uuris siis Youtube tulemusi. Kitarr kaelas, laulis armeenia päritolu eesti eurolaulik lootusest inglise keeles. Sanderile endale polnud loodus kahjuks lauluhäällt kinkinud , ilmnes juba algklassides, kui tema soovile pääseda koolikoori, oli muusikaõpetaja julmalt jala taha pannud. Laulu lõppedes tundis Sander, et see täiesti pandav laul teda essee osas siiski edasi ei aita. Tema kurnatud aju hoidis lootusetuse sooserval vaevu tasakaalu. 

Sander silmitses kõrvalmaja tuledes aknaid. Vastasolevast suurest aknast säras vastu juba jõulupuugi. Roheline tükike vägisi maast kistud loodus või hoopiski lootus rahulikule pühadeajale? Saaks siit essee kokku keevitada? Sanderi mõtted viskusid kahte leeri ning vahtisid teineteist kulm kortsus.

„Pekki küll!“ pahvatas Sander. Tavaliselt igatsugu kirjutamised talle probleeme ei valmista, aga selle teemaga ei haagi kohe kuidagi. Võta end kokku mees! Ega sa ei pea 500-leheküljelist romaani kirjutama, käratas ta endale mõttes.

Sama raske tundus aga ülesanne küll. Pealegi, romaan on nii pikk, et sinna mahuksid vabalt ära nii loodus, lootus, kui ka meie. Sander muigas. „Tões ja õiguses“ on kindlasti need kõik kusagil olemas. 

Õhtusesse toapimedusse tõid valgust vaid tänavalaternad ning arvutiekraan Sanderi süles. Poiss lasi end koos läppariga diivanile pikali ning sulges silmad. Ta proovis teemale keskenduda, kuid näis, et kõik head ideed olid väsimuse suleteki alla pugenud ja magama läinud. Hetk hiljem uinus ka Sander. Akna taga keerutas tuul mahasadanud lund helkivate spiraalidena taevasse. Sander nägi und. Und, millest see lugu enam ei räägi. Kuid Sanderi arvutis on üks uinaku järel kirja pandud essee. Võib-olla annab kunagi teilegi lugeda, kui kenasti palute.

--

 

ARTIKLI LÕPP

 



Tartu Emajõe Kooli 140 a juubeli pidustustel

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg 

Kooli kodulehel on kirjas järgmist: 

Tartu Emajõe Kool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav üle-eestiline riigikool nägemispuudega õpilastele. Koolis õpetatakse põhikooli riikliku ja lihtsustatud õppekava lihtsustatud ja toimetulekuõppe tasemel ning gümnaasiumi õppekava alusel. Lisaks pakutakse õppenõustamise ja rehabilitatsiooniteenuseid ning toimetame elektroonilisi ja punktkirjas õppematerjale.

Kooli logol on kollane kaarsild mille vasakpoolse küljepeal istub öökull  ja kaarsilla all on trükitähtedega kirjutatud TARTU EMAJÕE KOOL.  Kooli lipukirjaks on „ Ainult südamega näed hästi“ Antoine de Saint- Exupery 

Kuulutus kooli kokkutulekust saabus juba oktoobri alguses, pidevad  kokkutulekul käijad olid ammu põnevil, millal kokku saame ja kes on tulemas? 

Kes veel ei tea, siis Facebookis on loodud meie kooli õpilase Avo Kiisa koostatud kinnine grupp Tartu 2. Eri, mis on mõeldud endistele õpilastele ja õpetajatele koolimälestuste ja jooksva kultuuriloolise info jagamiseks. Grupis on 106 liiget.

Nimetatud grupis levis ka küsimus, kes kelle ja millega Tartu suunas liigub ja kus toimub pärastine ühine mitteametlik koosistumine? 

Viimasest kooli kokkusaamisest on sujuvalt 5 aastat möödas, seega pidi ikka minema. Saabusime koolimaja külastama kes rongi, kes auto, kes bussiga.  Koolimajas oodati meid, valdav enamus koolitöötajatest olid minu jaoks täiesti võõrad, endised koolikaaslased viitasid sellele, et tõe poolest kokkutulek. Koolimajas oli nägemisabivahendite esitlus. 

Uudistasime koolimajas ringi. Koolimaja ümberehitus toimus rohkem kui 10 aastat tagasi. Juurde ehitati üks lisakorrus ja majja sisenemiseks kaldteed. Klasside kujundused on võrreldes omaaegsega oluliselt muutunud  kodusemaks ja õpisõbralikumaks. Ratastooli kasutavad õpilased pääsevad koolimajas ainult esimesele korrusele, muu õppetöö korraldatakse neile õpilaskodus, kus on läbi maja kulgev lift.  Minul tuli küll tahtmine sellises koolimajas õppida. Palju oli mõeldud keskkonna kohandustele, just värvilahendustele, seinte ääres on käsipuud, mida mööda liikuda. Edasi suundusime õpilaskodu suunas.  Lapsena tajutud internaadi ja koolimaja vaheline õueala tundus nüüd nii väike. Kahe maja vahele on tehtud  liikumistee, mida minu koolis käimise ajal veel ei olnud. Ka õpilaskodu ruumid on hubased ja tänaseks  täiesti teistsuguse asetusega. Õpilaskodus on 1- 2 kohalised magamistoad ja ühiseid puhkeruume ja võimalusi kõigi jaoks.  Tinglikult arvestasime, et 1/3 on õpilaste jaoks ja 2/3 õppe- ja kasvatustöö ning õpetajaskonna jaoks. 

Headel aegadel on Emajõe koolis olnud kuni 132 õpilast, täna on õpilaste arvuks 35  ja kooli personali on 41 töötajat. Kurb oli tõdeda, et minuaegsetest õpetajatest ja kasvatajatest ei ole paljud enam elus.  Õpetaja Eha Valgepeale helistasin. Ta on kodune ja veedab vanaduspõlve. Meie tervitused talle tegid head meelt.  

Õpilaskodus paluti meid toidulaua äärde head paremat maitsma.

Kooli kokkutulekule oli ennast registreerunud umbes 60 inimest, kellest  pooled olid endised ja praegused õpetajad ning teise poole moodustasid aastatel 1988-1989 lõpetanud ja nooremad nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Vanemaealisi, 70-aastaseid oli umbes 3  kooli vilistlast. 

Kooli praegused õpetajad esinesid väikese kontserdiga. Laulsime ühiselt Maila Jürgensoni loodud koolilaulu, mille sõnad jagati osalejatele välja. Endine kooli õpetaja luges peast pikki omaloodud luuletusi,  nooremad vilistlased tegid etteasteid kitarril, süntesaatoril ning parmupillidel. Aldo Kals rääkis pimedate kooli õpilaste seostest Setomaaga ja Setomaa piiriga.  Hiljem toimus Tartu Emajõe Kooli teemaline viktoriin. Sättisime ennast gruppidesse ja vastamine oligi aususe peale. Küsimus, millele tuli vastata ja mõne minuti pärast  saime ka õiged vastused teada. Kõik osalejad said kooli logoga meene, prillikandjad kooli logoga prillilapi ja teised said toreda helkuri – kõigi peale oli mõeldud ja seda oli tore tunda. Peale piduliku osa lõppu võtsime veel suupistelaua ääres jutustada.  Järelpidu oli broneeritud Vanemuise teatri kohvikus ja sinna koguneski kõige suurem osa õpilastest, kes lõpetasid 1988-1989 või pisut hiljem, aga oleme jäänud siiani suhtlema. Tõesti väga tore kohtumine oli. Hea et enamik meist on elus edasi jõudnud ja elurõõmsad inimesed.  Eriti tore oli ka see, et osad meie lapsed soovisid oma emade isade koolikokkutulekule tulla. 

ARTIKLI LÕPP       

Aktiivne Tondimaja

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Huvitav, et kuigi tean Tondi paiganime juba aastakümneid, pole ma kusagilt veel kuulnud, mille tõttu sellele paigale just selline kummaline nimi on pandud. Kui asusin mõni kuu üle 40 aasta tagasi sellesse majja tööle harju valmistama, siis oli tänava nimi küll punase kangelase järgi nimetatud, aga rongijaama nimi oli ikkagi Tondi. Nimelt sõitsin igapäevaselt tööle just rongiga Keilast, kusjuures enne olin linnalähiliini bussiga siitsamast Rummust, kus praegugi elan Keilasse sõitnud. Buss väljus 7. 02 ja pimedate majja jõudsin kusagil enne 9-t. Enne tööleasumist maiustasin veel tihtipeale puhvetis, aga poole kümneks, kui hakati kohalikus võrgus heliraamatut ette mängima olin alati töölaua taga. Nüüd 40 aastat hiljem tuleb mulle valla auto majaukse ette järele ja -kui otse sõidame-siis olen kolmveerand tunniga pimedate maja ukse ees. Paraku ei käi ma enam seal majas tööl, vaid abi saamas. Ühel neljapäevasel päeval kesk hämarat novembrikuud jõudsin majja juba enam-vähem samal ajal kui tööl käies ehk siis 9 paiku. Kedagi veel eriti kohal polnud. Istusin oma tavalisele kohale ühingu ukse juurde tugitooli ja jäin ootama. Esimesena tuli Clelia, ajasime paar sõna juttu tulevasest kontserdikülastamise võimalusest Jaani kirikus ja siis hakkasid riburada tulema ka teised nii töötajate kui ühingu liikmete osas. Algas väga aktiivne tööpäev Tondil. Kui palju ikka ühe päeva jooksul said siin pimedad abi? Koridoris oli pidev liikumine. Ühed tulid, teised läksid. Mõtlen, et kui seda maja poleks, siis siitkandi pimedad peaksid päevast päeva üksi kodus istuma ja mõtteid -sageli väga kurbi mõtteid-heietama. Austus neile inimestele, tänu kellele on maja töövõime säilinud ja arenenud kaasajale vastavalt. Kuigi muidugi palju oleks veel teha ja meil ei jätku vahendeid selleks. Kes näevad või on nägijate käest kuulnud, siis väljanägemine pole majal eriti veetlev. Juhatuse liikmena tean , kui keeruline on seda maja majandada. Ja seda on väga tublilt tehtud. See maja on paljudele meist muutunud lausa peaaegu , et teiseks koduks. Siin tunneme end koduselt. Siin on enamus paikadest kõik teada-tuntud, ainult mina oma kobakäpluses vahel ei saa aru, kus parajasti olen. Enamusel on kõik palju selgem, kuigi nägemist pole meil ühtemoodi. Aga siin on inimesed, kes alati aitavad. Tore oleks kui meid veel ka ühiskond aitaks seda maja täielikult korda teha. See olgu meie kõigi soov uuelt aastalt. 

 

ARTIKLI LÕPP



Muljeid Tartu Emajõe Kooli saja neljakümnenda aastapäeva tähistamise üritusest

Tekst:  Kert Küla

 

Selle aasta kahekümne neljandal novembril tähistas Tartu Emajõe Kool, mis on riigikool nägemispuudega lastele  saja neljakümnendat juubeliaastat vahva piduliku üritusega, millel osalesid mitmed selle kooli endised õpilased ja töötajad.

 

Mina õppisin Tartu Emajõe Koolis aastatel 2000 kuni 2013.

Seega lõpetasin Tartu Emajõe Kooli kümme aastat tagasi ning olen osa võtnud kahest nimetatud koolis toimunud vilistlaste üritusest.

 

Veetsin koolis 13 aastat, sest Tartu Emajõe Koolis on põhikooli lõpuosas üks aasta juures ehk põhikooli riiklikku õppekava läbivad õpilased hariliku üheksa aasta asemel kümne õppeaastaga, aga keskharidus omandatakse ikka kolme aastaga. Lisaks riiklikule põhikooli ja gümnaasiumi õppekavale õpivad Emajõe Kooli lapsed, kellel on nägemis-liitpuue põhikoolis lihtsustatud õppekava ning toimetuleku õppekava alusel. Ühesõnaga igale lapsele antakse haridust  arvestades tema erivajaduste ning õppimisvõimekusega. Lisaks õpetatakse Tartu Emajõe Koolis ka praegu orienteerumist – valge kepiga liikumist ning igapäevaelu toiminguid.

Rehabilitatsiooniteenuseid osutatakse põhiliselt kooli õpilastele, kuid vajadusel ka nägemispuudega täiskasvanutele.

Samuti pakutakse Tartu Emajõe Koolis puudespetsiifilist nõustamist nägemispuudega laste vanematele ning vajadusel tavakoolide õpetajatele, sest on mitmeid nägemispuudega lapsi, kes omandavad haridust tavakoolides.

 

Koolis tegeletakse aktiivselt punktkirjaga, arvutiõppega, vajadusel kasutatakse tavakirjas teksti suurendavaid nägemisabivahendeid;  näiteks luupe ja lugemisteleviisoreid.

 

Huvitegevustest tegeldakse muusika, kunsti ja mitmete sporditegevustega.

Loomulikult mängitakse pimedate lauatennist, talvel suusatatakse, võimalusel käiakse linna ujulates ujumas, regulaarselt toimuvad spordipäevad ning iga nädal toimuvad kooli usina vilistlase, praeguse kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneri Kristo Ringase juhendamisel üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE treeningud, kus tegeldakse erinevate füüsilist vormi tugevdavate harjutustega ning samuti antakse ülevaade mitmetest spordialadest pallimängudest kergejõustikuni.

Mainitud treeningutel on küll teatud määral sarnane roll koolis toimuvate kehalise kasvatuse tundidega, kuid kindlasti tuleb regulaarne liikumine laste tervisele kasuks. 

Muusikaringis saavad õpilased kooli muusikaõpetaja Kadri Kutsari juhendamisel arendada oma lauluoskust ning pillimänguoskusi.

Kunstiring võimaldab lastel arendada käelist tegevust ning loomingulisust. Näiteks läbi punumise, voltimise, joonistamise, meisterdamise, vaiba kudumise, savitöö ja nii edasi.

Kunstiringi juhendajaks on praegu kunstiõpetaja Pille Patak.

 

Nüüd kirjutan lühidalt Emajõe Kooli ajaloost.

Tallinnas; aadressil (Tõnismägi 8) avati pimedate kool 1883. aasta detsembris. Õpiaeg koolis koosnes kahest osast: üldharidusest ja kutseharidusest.

Kutseharidus andis Tallinna Pimedate Kooli lõpetanuile võimalikult head käsitöö oskused võimaldades seeläbi omandada amet, millega  raha teenida.

 

Väikese nägemisjäägiga lapsed õppisid suurendatud kirjaga raamatutest ning pimedate laste õpetamiseks kasutati Braille kirjas ehk punktkirjas õppematerjale.

Kirjutamiseks kasutasid pimedad tihvti ja metalltahvlit.

Lisaks sellele õpetati Tallinna Pimedate Koolis igapäevase elu toiminguid, orienteerumist ja liikumist ning kombekat käitumist.

Tähtsal kohal oli koolis käsitööalane ettevalmistus. Õpetati kudumist, õmblemist, pilliroost toolipõhjade ja mattide punumist, sibulavõrkude ja tennisevõrkude, harjade ja pintslite valmistamist. Käsitööle pühendati koolis iga vaba hetk. Seetõttu olid kooli õpilastel väga head käsitööoskused.

Kooli abil korraldati ka kooli lõpetanute edasine elu. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal jäi Tallinna Pimedate koolis õppetöö seisma. Tallinna pimedate koolis sai kokku hariduse üle 50 pimeda lapse.

 

Meie vilistlaste üritusel kõnet pidanud ajaloolase Aldo Kalsi sõnul jätkus tuhande üheksasaja kahekümnendate aastate alguses pimedate õpetamine Tartus Lina tänaval, kus lisaks koolile olevat asunud ka töökoda, et koolis õpitud oskused kohe praktiliselt kasutusse rakendada.

Pärast lühikest tegutsemist Lina tänaval kolis Eestis ainuke Tartus asuv pimedate kool mitmekümneks aastaks Riia mäele Era tänavale, kust millalgi viiekümnendate aastate lõpus või kuuekümnendate algul koliti kooli praegusse asukohta Munga tänaval ja Vabaduse puiesteel praeguse Haridusministeeriumi kõrval.

Viimase ajaloolise faktina mainin veel, et kooli praegune ametlik nimi;  (Tartu Emajõe Kool) võeti kasutusele aastal 1994, enne seda olevat olnud asutuse nimeks Tartu Teine Eriinternaat Kool.

Läbi aegade on selles koolis haridust omandanud lapsi üle-Eesti ning õppeperioodil on kooli ruumides või eraldi majas paiknevas internaadis pakutud õpilastele majutusvõimalust.

Muide Aldo Kalsi jutule tuginedes on koolis õppinud mitmed õpilased olnud pärit ajalooliselt Setumaalt Petseri piirkonnast ehk nendelt aladelt, mis kuulusid Tartu Rahu Lepinguga Eesti riigile.

 

Meie tore ringkäik Tartu Emajõe Koolis algas koolimaja ruumide tutvustamisega, mille käigus avanes kooli vilistlastel võimalus külastada klassiruume ning kohtuda endiste õpetajatega.

Tõesti oli suur rõõm mitme aasta järel taas kohtuda oma keskkooliaegse klassijuhataja Tiina Huulega, kes õpetas mulle põhiliselt ajalugu ning ühiskonnaõpetust, lühikest aega ka geograafiat.

Tõesti valdas mind tuttavas klassiruumis laua ääres istudes korraks niisugune tunne, nagu õpiksin taas viiendas või kuuendas klassis ning jutustaksin hinde peale mõnda õpikust loetud ajaloo teksti.

Tegelikult muidugi asi nii hull ei olnud ning õppetükkide asemel rääkisime õpetajale hoopis oma elust ja tegemistest pärast Tartu Emajõe Kooli lõpetamist.

Minu arvates oli õpetaja Tiina tõesti hooliv ja empaatiline klassijuhataja, kes lisaks oma õppeainete meisterlikule õpetamisele elas kaasa meie muredele ja rõõmudele.

 

Kokku õpib selle aasta seisuga Tartu Emajõe Koolis kahjuks ainult 35 õpilast, kusjuures veel viis aastat tagasi õppis mainitud koolis 44 õpilast.

Kooli vähenev õpilaste arv on tõesti muret tekitav, sest näiteks aastal 2000 kui Tartu Emajõe Kooli õppima asusin omandas selles koolis haridust veidi üle saja lapse ning aastal 2013 kui kooli lõpetasin õppis seal lapsi kuuekümne ja seitsmekümne vahel.

 

Õpetaja Tiina oli keskkooli ajal minu klassijuhataja ning meie klassis õppis neli õpilast. Põhikooli ajal kui meil oli liitklass õppis minu klassis kuus last ning algkooli ja põhikooli ajal vahetusid klassijuhatajad ja õpetajad mitmel korral. Tasub veel mainimist, et neid klassikaaslasi, kellega koos läbisin koolitee esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni oli koos minuga neli ning põhikooli ajal liitklassis kuus. Kusjuures oma klassis olin mina ainuke täiesti pime õpilane, kes kasutas õppetöös punktkirja ainult põhikooli ajal õppis minuga samas liitklassis üks Varvaara-nimeline pime tütarlaps, kes elab Ida-Virumaal Sillamäel ning temaga suhtlen vahel ka praegu.

Kahjuks ei kohanud ma sellel Emajõe Kooli vilistlaste üritusel ühtegi endist klassikaaslast.

Lisaks endisele klassijuhatajale kohtasin koolis kokku seitset endist õpetajat; näiteks bioloogia õpetajat, matemaatika õpetajat, muusika õpetajat, eesti keele ja kirjanduse õpetajat, inglise keele õpetajat ning orienteerumise ja igapäeva toimingute õpetajat.

 

Pärast koolimaja külastamist liikusimegi ühiselt üle kooli hoovi kooli õpilaskodu ruumidesse, kus samuti meenutasime sööklas laudade ääres istudes ning maitsvat salatit, erinevaid suupisteid, rabarberikooki ja martsipanitorti süües vanu kooliaegu.

Õpilaskodus kohtasingi nelja seal töötanud kasvatajat ja mitmeid kooli endiseid õpilasi, kellega avanes hea võimalus lühidalt juttu rääkida.

Kuna olen pärit Tallinnast, siis elasin õppeperioodil nädala sees kooli õpilaskodus.

 

Meie kooli toreda juubeliürituse lõpetas väike kontsert-ettekanne õpilaskodu saalis, kus kooli praegune direktor Kristel Mets pidas toreda kõne, milles võrdles mälestuste meenutamist lõngakera lahti harutamisega. Lisaks laulsime ühiselt kooli laulu, mitme lauluga esines õpetajate ansambel ning aktiivselt muusikaga tegelevad kooli vilistlased mängisid nii parmupilli kui süntesaatorit.

 

Ürituse lõpetas vahva kooli teemaline viktoriin ning pärast viktoriini oli võimalus veel õpilaskodu sööklas asuvas kohvilauas einetada.

 

Kokkuvõtvalt võib väita, et Tartu Emajõe Kooli saja neljakümnenda juubeli tähistamise üritus oli väga tore ning meeldejääv. Oma vana kooli oli tõesti vahva ja nauditav külastada.

Lõpetuseks lisan ka Tartu Emajõe Kooli laulu, mille sõnade autoriks on kooli endine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maila Jürgenson.

Väärib veel märkimist, et Maila Jürgenson andis keskkooli ajal ja põhikooli lõpus mulle eesti keele ja kirjanduse tunde ning ta juhendas ka Tartu Emajõe Koolis näiteringi.

Näiteks aastal 2011 osalesin õpetaja Maila Jürgensoni juhendamisel Tartus Sadama Teatris toimunud Savilinnu-nimelisel kooliteatri festivalil, kus mängisin Väikese Nõia etenduses Ülemnõia rolli.

Lisaks esitasin luuletusi näiteks Emajõe Kooli jõulupidudel ja muudel kooli üritustel ning osalesin mõnel korral ka Alatskivil toimunud Juhan Liivi teemalisel õpilaste luulekonkursil.

 

Kooli laul;

1. Kui saabub kollaste kaskede aeg

ja vahtrapuud värvivad linna,

siis südames pakitseb magus vaev,

tahan Tartusse õppima minna.

 

Refrään

Tartu Emajõe Kool meie töökus ja hool,

spordiväljakul õppimispinges.

Kunstis kirjanduses, muusikas, ajaloos,

sind kannan ma alati hinges.

 

2. Sõrme puudutusest algab maailm nii suur,

reis viib üle maade ja mere.

Ikka tagasi sinna ihkan ju,

kogu kool on üks ühine pere.

 

Refrään

Tartu Emajõe Kool meie töökus ja hool,

spordiväljakul õppimispinges.

Kunstis kirjanduses, muusikas, ajaloos,

sind kannan ma alati hinges.

 

3. On kevadel pargis linde täis puud,

koolikell viimast korda veel kajab.

Jään igatsema siis kohtumist uut,

mind ootab mu õpetaja.

 

Refrään

Tartu Emajõe Kool meie töökus ja hool,

spordiväljakul õppimispinges.

Kunstis kirjanduses, muusikas, ajaloos,

sind kannan ma alati hinges.

Minu arvates sobib see lustlik lauluke just Tartu Emajõe Kooli lauluks, sest iseloomustab selles koolis valitsenud väikest, hoolivat ja õpilaste sõbralikku õhkkonda.

 

Tartu Emajõe Koolil on ka järgmine Moto:

Ainult südamega näeb hästi!

 

Mainitud hüüdlause on pärit raamatust „Väike Prints“ ning peaks minu teada iseloomustama inimeste vahelist hoolivust ja sõprust.

 

ARTIKLI LÕPP

 

 



Neil polnud aitajat

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Pühapäeval 26. novembril tulid paljud nägemispuudega inimesed lähemalt ja kaugemalt Tartu „Vanemuise“ suurde majja, et osa saada lavastusest Leopoldstadt. Näidendi autor on Tom sheppard, kes ise sai oma juudi päritolust teada alles mõned aastad tagasi ja nüüd üsna eakana kirjutas sel teemal näidendi. Leopoldstadt on Viini linnaosa, kus elasid juudid. Juudid olid Austrias ja eriti viinis saavutanud üle-eelmise sajandi lõpuks väärika positsiooni tänu keiser Franz-Josephi heale suhtumisele neisse. Näidendi esimene osa puudutabki seda aega. Perekond Merzide majanduslik  ja ka poliitiline mõjuvõim kasvas. Kuigi ka siis oli olemas antisemitism, siis oli see kuidagi taltsutatud. Juutidega suheldi suhteliselt viisakalt. Herman, kelle vanaisa oli olnud rändkaupmees suhtles Austria kõrgkihiga. Hilisemates situatsioonides näidendis olukorrad muutuvad ja lõpustseenis , kui loetakse ette suguvõsa liikmete nimesid ja seda, mis neist saanud, oli enamiku nime juures märkus „Auswitz“. Seda, mis seal laagris toimus inimesed teavad, kuigi on ka neid, kes seda eitavad, kuigi teavad. Kasvava antisemitismi laine tõttu tänapäeval on oluline selle teema käsitlemine ka teatrilaval. 

Sõites mõnusas bussis tagasi kodu poole mõtlesin sellele, et kui palju mind ikka kasvõi sellel Tartu reisil aidati ja et neil, kes teatrilaval toimetasid polnud pea kedagi aitamas, kui häda käes. Riigid kehtestasid juudi põgenike kohta kvoote ja paljud pidid seetõttu lõpetama gaasikambris. Minu reis algas reede hommikul Tondilt, kust sõber viis mu Tartu mnt sauna. Saime head kuuma leili ja siis ta aitas mu Tartu bussi peale ja pani kotid pakiruumi. Tartus oli mul vastas vennapoeg, kes võttis kirjelduse alusel õiged kotid pakiruumist välja ja viis mu kenasse „dorpati“ hotelli otse Emajõe kaldal. Hotell oli väga mugav ja mõnus. Laupäeva hommikul viis tuttav kirikuinimene mu kirikusse ja tõi tagasi hotelli. Ülejäänud aja olin sel päeval rahulikult hotellitoas. Toit oli mul kaasas, nii et kusagile sööma ei pidanud minema. Reigo rääkis, et ka hotellituppa saab tegelikult toitu tellida, aga see teadmine poleks mind aidanud, sest Blindshelli telefoniga niikuinii tellida ei saa. Pühapäeva hommikul lahkusin hotellist ja vennapoeg viis mu Aura keskusesse sauna. Ma poleks ujuma läinud ka siis kui oleks võimalikolnud, aga bassein oli võistluse jaoks reserveeritud. Nimelt seal basseiniruumis ma liikuda ei oska. Oskan Haapsalus, Nõmmel ja Astangul. Neis paikades olen enne, kui pisut nägin, käinud ja kohad on meeles. Tegelikult olen ka Auras enne käinud, aga kuidagi pole meeles, kus miski on. Sauna juures aitasid ka mitmed inimesed. Liikumine on seal suhteliselt lihtne, aga leili viskamine keeruline. Nii, et ainult ühe korra viskasin leili ise, teised korrad teised inimesed. Muidu on saunas isegi käsipuuga trepp lavale, mis on suur asi. Onupoeg tuli mulle Aurasse järele, pingini, kus teda ootasin aitas mind lahke Aura töötaja. Siis liikusime autoga vanemuise juurde ja sõime Shakespeare kohvikus mõnusasti lõunat ja jõime maitsvat A Le Coqi alkovabat õlut peale. Siis oligi aeg teatrisaali minna. Kuulsin mitmeid hääli, mis kuulusid pimedaile. Etendus kestis üle 3 tunni, aga saalis ei hakanud umbne nagu vahel mõnel pool mujal on olnud. Ventilatsioon oli väga hea. Siis viidi mind ilusti bussijaama ja kui natuke ootasime, siis saatis onupoeg mind bussi peale. Tallinnas oli jälle inimene vastas, kes viis mu kenasti koju. Nii, et koju jõudsin enne kella 12, et emmele head sünnipäevasoovid veel õigel päeval otse öelda. Nimelt juhtus seekord, et teater sattus just tema sünnipäevale. Kõik läks väga hästi, sest mul oli palju aitajaid. 

ARTIKLI LÕPP



Esimest korda kirjeldustõlkega filmi vaatamas

Tekst: Eduard Borissenko

 

Käisin 15. novembril koos abikaasaga Coca-Cola Plaza Apollo kinos. Olen ise pime ning ka minu abikaasa on raske nägemispuudega ja me polnud kunagi kinos filme vaatamas käinud. Vaatasime  aga nüüd saksa filmi „Armas Thomas“, mida näidati Pimedate Ööde Filmifestivali raames ja film oli varustatud kirjeldustõlkega. 

Filmi külastus oli nägemispuudega inimestele tasuta ja seda tänu Sülvi Sarapuule. Sülvi oli ka antud filmi kirjeldustõlke konsultant ning kirjeldustõlgiks Katriin Reinsoo.

 

Käik kinno

Algas kõik sellest, et õpetuse järgi, mille ma sain Artur Räppilt, laadisin kõigepealt oma iPhonesse rakenduse MovieReading. Artur õpetas mulle, kuidas seda rakendust kasutada. Rakendus andis meile võimaluse kuulata bluetoothi kõrvaklappidega filmi linastuse ajal kirjeldustõlget. Üks kõrvaklapp oli minu kõrvas ja teine abikaasa kõrvas. Saime filmi käigus tänu heale kirjeldustõlkele ettekujutuse sellest, mis ekraanil toimus. Me teadsime nüüd filmikangelasi nimepidi, kuidas nad välja nägid, mida parajasti tegid ja kuidas liikusid. Igatahes, peale selle filmi vaatamist, tekkis meil abikaasaga soov uuesti kino külastada, kui seal linastub film, mis on varustatud kirjeldustõlkega. 

Kirjeldustõlke tõi Eestisse Sülvi Sarapuu Soomest. Tänu talle,saavad ka Eestis pimedad ja vaegnägijad nüüd osa nägijate elus väga populaarsest kunstižanrist, nagu kino.

Edu selle tegevuse teostajatele!

 

ARTIKLI LÕPP



Jõulusoojus

Tekst: Jaanus Riimets

 

 Meie oleme sattunud elama piirkonda, kus jõulude ajal võib valitseda ka lausa käre pakane. Viimastel aastatel seda küll väga tihti pole olnud, öeldakse, et kliimasoojenemine. Päris soe meil ikkagi pole ja talutoas tuleb ahju kütta, keskküte peab olema sisse lülitatud ja kel on mingi kaasaegsem kütteviis, siis seegi peab jõulude ajal töös olema. Kuid see , mis tuleb küttest, pole veel see päris jõulusoojus. Jõulusoojuse annavad meie südameisse jõuludega, eriti jõulusõnumiga seotu. Meie inimestest paljud küünalde valgust silmadega ei taju, aga nende sooja kuma ikkagi . Küünaldel on eriline soojus, sest see seondub ka lõhnaga. Mulle on alati meeldinud kustuva küünla eriline lõhn. Olen varasematel aegadel, kui ise küünlaid põletasin, kasutanud selle lõhna määra suurendamiseks sellist meetodit, et kustutan küünla puhumisega ära ja mõne hetke pärast panen uuesti põlema. Ja nii mitu korda järjest. Peagi on kogu toas eriline atmosfäär. Sellest ajast peale, kui ma enam ei näe, pole enam nii teinud. Kardan tuleohtu. Tegelikult on pimedal küünaldega tegelemine üksi olles üsna keeruline. Mina pole juba aastaid ise küünlaid süüdanud, emme teeb seda minu eest ja asetab küünla, mis on tavaliselt klaasist ümbrisega aknalauale. Ja sealt ma mööda ka ei lähe, sest liikumisel võib käsi küünla külge puutuda ja siis võib õnnetus tulla. Jõulusoojus tuleb ka toredatest inimestest meie ümber. Sõbralik vestlus-meie inimeste vahel tihti vaid telefoni teel, sest meie ei saa nii kergesti üksteisel külas käia-samuti kaunis jõulumuusika ja -lood teevad tuju rõõmsamaks. Sest jõulusõnumi põhialus ongi rõõmu toomine  ja seda ka siis kui meid, meie lähedasi või ka suuremat kogukonda on tabanud mingi õnnetus. Paljud Siberisse saadetud pühitsesid jõule kesk karme tingimusi, hunte ja ka inimhunte. Mõttes võis rännata kodumaale. Ja loota kunagi sinna tagasi minna. Ja paljudel see lootus ka täitus, paraku mitte kõigil. Barakk oli külm, aga südames soojus. Kas vahel pole meie ajal vastupidi? Tuba on soe ja head toidud laua peal, aga südames soojust ikka pole. Ärgem meenutagem nende jõulude ajal midagi, mis on aasta jooksul olnud pahasti. Valitsegu meis tõeline jõulusoojus!

ARTIKLI LÕPP

Meie liikumiskogemused (2. osa)

 

Jätkame eelmises „Kuukiire“ numbris alustatud liikumislugude avaldamist. Ette veidi selgituseks neile, kellel eelmine infolehe number vahele jäi.

Ühel käesoleva aasta suvisel juulikuu päeval toimus koosolek, kus arutati, mida sel aastal valge kepi päeval teha. Üheks mõtteks oli koguda inimestelt nende liikumiskogemusi ning valge kepi päeva tähistamise raames neid kogemusi ühingu Facebooki lehel, kodulehel, „Kuukiires“ ja mujal jagada. Nii tehtigi. 

Oma liikumiskogemusi jagas kokku kolmteist inimest. Lugusid kokku on üle kolmekümne, mõnelt inimeselt tuli mitu lugu.

Lood avaldame kas koos kirjutaja nimega või anonüümsena, nii nagu kirjutaja  on soovinud. 

Aitäh jagajatele veelkord! 

Head lugude lugemist kõigile. Lood on väga erinevad, erinevad olukorrad ja vaatenurgad, kust neid kogeti. 

 

Lugu nr. 20

Autor anonüümne 

Ma olen väga väike iseseisev liikuja. Tavaliselt vaid korterist trepikoja välisukseni, et külalisele vastu minna või saatjaga kohtuda. Valget keppi trepist käimisel ei kasuta. Sel päeval jõudsin välisukseni veidi varem ja natuke oodanud, otsustasin, et lähen tasakesi piki maja serva maja nurgani, et saatjale vastu minna. Väike asi talle, kuid minu jaoks suur asi, ikkagi ise mindud. Vaevalt 20 sammu käidud, kukkusin, põlvili maas, põlved puruks. Kes meil ikka pimedaid varitseb, tõuks. Mis sellest, et põlved katki olid, ajas ennast naerma, et kuidas selle 20 iseseisva sammu teele just see üks tõuks sattuda sai.

 

Lugu nr. 21

Autor Annika Raide-Bergman

Tahtsin jagada oma liikumise lugu. Ma ei tea, kas see liigitub sinna, aga minus tekitab see sooja tunde siiani. 

See juhtus umbes 5 aastat tagasi, sõitsin siis tihti tartu bussiga. Oli hommik, kui istusin paides bussijaamas ja ootasin autot, aga aeg juhtus olema, kui Tartusse minev buss seisis ka omal kohal. Bussi juht tuli minu juurde, tutvustas end, et tema on bussijuht ja sõidab Tartu, kas mul on abi vaja ja bussile saada. Ma tänasin teda abi eest, aga mul polnud bussi vaja. Kuid see et juht tuleb küsima, kas abi vaja, on armas ja näitab, et inimesel on süda õiges kohas, nagu öeldakse.

 

Lugu nr. 22

Autor anonüümne 

Käisin 8. septembril Ülemiste keskuses, nimelt Photopointi kaupluses dokumendifotot tegemas. Kui keskusesse jõudsin, hakkasin seda juhtteed otsima, mis on meile mõeldud, aga seda ma ei leidnud.

Siis tuli Venekeelt rääkiv inimene abi pakkuma, aga sai aru, et ma võõrkeeli ei valda. Tuli siiski ka Eestikeelt rääkiv inimene abi pakkuma, ja juhatas mind sellesse kauplusesse, kuhu ma soovisin minna.

Kui Photopointi kauplusesse jõudsin, rääkisin loo ära, et soovin teha dokumendifotot ja juhatati mind kaupluse tahapoole, kus seda teha saab.

Siis võttis mind järgmine inimene vastu ja näitas, kuhu ma oma jope ja teised asjad panna saaks, ja ütles, et hoidke pead sirgena et saaks pilti teha. Kui oli pildi teinud, andis asjad mulle ilusti kätte, juhatas mind kassa juurde ja kui olin ära maksnud, siis juhatas mind ka kauplusest välja.

Kuigi natuke ekslemist Ülemiste keskuses oli, aga leidsin lõpuks välisukse inimeste abiga üles, ja lõppkokkuvõttes läks see ettevõtmine väga hästi.

 

Lugu nr. 23

Autor anonüümne

Jagaksin kogemust Kotka Selveriga, kust ma käisin tegelikult Smartposti valgest pakiautomaadist kaht pakki välja võtmas. Kuigi ma seda pakiautomaati kasutada oskan, pakuti siiski mulle abi, millest oli ka kasu, kuna üks pakk oli natuke suurem kui teine, ja ma pidin selle kätte võtma.

Abi pakuti nii, et läksin peauksest sisse, siis tuleb kohe vasakule keerata, aga läksin kogemata paremale, ja infoletist öeldi et tuleb ja aitab, aga vahepeal olin selle automaadi üles leidnud, ja lasin siiski inimesel aidata.

 

Lugu nr. 24

Autor anonüümne

Käisin sellises kohvipoes nagu Coffeestar ehk Ristiku röstikoda ja kohvipood, mis asub aadressil Ristiku 12. Kui kohvipoodi jõudsin, oli müüja väga sõbralik ja abivalmis, kes andis erinevaid kohviube nuusutada. Kui ma lõpuks kahte sorti kohviube ostsin, küsis, kuidas ma nendel vahet teen ja pakkus variandi, et ühele kohvisordi pakile paneb kleepsu, et see on see kohvioa pakk.

Kuna kingapaelad olid lahti vahepeal tulnud, siis pani isegi need kinni.

Soovitan seda poodi ka teistel pimedatel külastada, kes on kohvijoojad, kuna on ka väike kohvipood, siis mina olin ka hetkel ainukene ostja, ja esimene pime, kes seda poodi külastas.

Nii et igati super.

 

Lugu nr. 25

Autor anonüümne

Sooviks jagada Bolti kogemust, mis on ka väga oluline, ja on väga hästi meelde jäänud.

Nimelt sõitsin ühel septembrikuisel päeval Tondilt koju Boltiga. Kuna oli Eestikeelt rääkiv taksojuht, ja väga abivalmis. Kui jõudsin koju, siis saatis mind isegi kodu ukseni, ilma et ma oleks seda küsinud.

Loodan, et ka teiste nägemispuudega inimeste jaoks tulevad minu kogemused kasuks!

 

Lugu nr. 26

Autor anonüümne

Kui pole silmi, siis nina saab olla abiks

Käies saatjaga mööda tuttavat marsruuti koju, parki ja poodi, juhtus üks kord, et sain teada, et parki oli paigaldatud kohviautomaat. Nüüd oli võimalik hea lõhna järgi ära tunda, millal jõuad poeskäigult  kodule lähemale.

 

Lugu nr. 27

Autor Silja

elan Tartu linna piirist mõned kilomeetrid eemal ja kasutan tihti maakonnaliinide busse. Nendes keegi peatusi ei teadusta ja et oma peatust mitte maha magada, kasutan nn aktiivset sõitmist. See tähendab, et jälgin pidevalt, kus buss parasjagu sõidab. Kui mõte lendama lasta ja siis äkki bussiaknast välja vaadata, ei saa ma sotti, kus olen. 

 

Eelminesuvi juhtusin esmakordselt siiski oma peatusest mööda sõitma, kuna buss läks tavapärasest veidi erinevat marsruuti pidi. Ega midagi, väljusin siis järgmises peatuses. Minu peatuses on bussiliiklus päris tihe, tunni jooksul ikka midagi liigub. Seda ei saa öelda järgmise peatuse kohta, tuli välja, et sealt läheb järgmine buss rohkem kui kolme tunni pärast. Mulle ootamise mõte üldse ei meeldinud ja kuigi tööl olev poeg tahtis sõbra autoga mulle järgi saata, mõtlesin, et mis see kilomeeter ikka on, tellin takso. Nii tegingi ja sain kenasti koju ja ühe uue teadmise ka. Kui tellida Tartust takso ja sõita maakonnas ühest punktist teise, tuleb tasuda ka takso sõit Tartust lähtepunkti. Aegajalt sõidan taksoga kas linnast maale või maalt linna ja siis 

Küll sellist kammi pole.

 

Lugu nr. 28

Autor Silja

Mõned aastad tagasi tulin külmal talve õhtul Tallinnast ja tavaliselt istun Tartu bussijaamas ümber maakonnaliinile. Mõnikord pole ma kindel, et kas on ikka õige buss, aga mulle ei meeldi seda küsida. Kasutan hoopis järgmist nippi. Küsin pileti oma peatusse ja kui buss sinna ei lähe, siis bussijuht ka seda ütleb. Nii ka seekord bussile ja sõitma. Kui linna piir hakkas kätte jõudma, keerab minu buss Võru mnt suunas, aga see buss pani otse edasi. Läksin siis bussijuhilt selgust saama. Tema oli mulle müünud pileti Tõraverre, mis kõlab üsna sarnaselt minu peatuse nimega. Olin hoopis Elva bussis.  Bussijuht helistas dispetšerile, aga Tartu suunas ei olnud meile ühtki bussi vastu tulemas. Otsustasin sõita Elvasse, sest hilja õhtul kuskil pimedas teeäärses lumehanges polnud isu oodata.  Õnn oli seekord minu poolel, sest bussijuht lõpetas Elvas liini ja pakkus välja, et viib mu autoga koju. Mis mul selle vastu olla sai ja nii ma saingi 25km kaugusele koju. Suur tänu talle! 

 

Lugu nr. 29

Autor Silja

Suviti käin oma suvekodus Peipsiääre vallas. Nagu valla nimigi ütleb, on tegu ääremaaga ja bussiliikluse sagedus meenutab kuuvarjutuse oma. Sõit käib nii: kodust 10km Tartusse, siis Tartust 50km Kallastele ja sealt tellimisega 10km minu juurde ja tagasi ikka umbes samuti, 10km ühe bussiga Kallastele, sealt teisega 50km Tartusse ja kolmanda bussiga 10 km koju. Kallastel toimub ümberistumine nii, et tulen esimeselt bussilt maha ja ootan umbes 100-ruutmeetri suuruse bussijaamahoone, mis on juba aastaid suletud, ees Tartusse minevat bussi. Jaamahoone Ümber on umbes poole hektariline parkimisala, mille tagaservas teeb Tartu buss väljumiseni aega parajaks.

Eelmine kevad tulin maalt ja Kallastel bussilt maha. Vaatasin, et päris peatuses ma pole, jaamahoonet ei paistnud kusagil. Jalutasin natuke siia-sinna, ei midagi. Küll nägin Tartu bussi. Kuigi polnud veel bussi väljumisaeg, otsustasin bussi juurde minna, sest palju ringi jalutades ei leia pärast seda ka üles. Bussijuht tundus lahke olemisega olema ja nii ma julgesin küsida, et kus pool jaamahoone siis on. Tuli välja, et eelmisest käigust möödunud kahenädala jooksul oli jaamahoone lammutatud. Seega nägemisekspertiis ka tehtud, niipalju nägin, et jaamahoonet pole aga seda ei näinud, et lammutusala järgi jäänud. Boonusena sain endale sõber bussijuhi, sest alati, kui tema liinil sõitis, tuli ta bussist välja ja aitas mind bussi ja alles seejärel hakkas teisi reisijaid bussi laskma.

 

Lugu nr. 30

Autor Enn Metsamaa

Hetked minu elust

Me tulime võistlustelt Tartust. Meid viidi bussiga Tondile kombinaadi juurde, sealt pidime ise koju jõudma. Elasime see hetk Järvel Tuisu tänaval. Olin varem käinud seda teed. Neli peatust bussiga. Sealt veidi jalutada- tee oli lihtne.

Seekord läks teisiti. Õhtu oli ja väljas oli juba pime. Bussis rahvast väga polnud, istusin tagumises otsas. Buss sõitis kuidagi pikalt, mul tekkis kahtlus, et bussijuht jättis ühe peatuse vahele. Mõtlesin, et lähen maha ja kontrollin, mis peatus on. Oligi üks peatus vahele jäänud.  Läksin siis järgmise bussi peale. Jälle sõitis buss kuidagi pikalt. Tulin siis enda arvates oma peatuses maha, aga oma Virve tänavaotsa ei leidnud. Kõik oli võõras, midagi tuttavat ei olnud. 

Ega muud üle ei jäänud, tuli edasi minna. Mõtlesin, et tuleb jääda rahulikuks. Saan hakkama. Hakkasin astuma. Mida aga ei tulnud, oli Virve tänav. Väljas oli märtsikuu, tee oli lobjakane, jalad olid juba märjad. Kasutasin kõike, mida oskasin-vaistud, tajud, maamärgid, kajalokatsioon. Kõik tuli seekord kasutusele võtta. Edasi minnes kuulsin, et tagant tuleb buss. Eespool jäi buss seisma. Arvasin, et olen jõudmas Silikaadi peatusesse (praegune Risti). Jõudsin sinna, kus Vabaduse pst ja Pärnu mnt ristuvad. Siis läksin sõiduteele, et parem oleks astuda, autosid väga enam e liikunud. Jõudsin bussipeatusesse. Jäin ootama, katsusin kella. Kell oli pool üks läbi. Ilmselt oli see viimane buss, mida olin kuulnud.

Otsustasin minna Vabaduse puiesteele ja peatada mõne auto. Saatuse tahtel tuli auto, mis oli marsruuttakso. Auto pidas kinni aga sõitis minust  veidi mööda. Kiirendasin siis sammu. Kui õlaga vastu bussinurka lõin, sain aru, millega tegu. Palusin juhil pidada kinni Virve tänava otsal. Ütlesin talle, et mul pole nägemist. Tunnen jälle, et sõit läheb pikaks. Küsisin juhilt, kus me oleme. Järve tänaval. No tore…jälle möödas. Läksin maha ja sain kuidagi üle tee. Olin küll pinges, kuid leidsin õige tänava.

Kuid mind ootas veel üks üllatus. Jõudsin Tuisu tänavani välja.  Maja ette jõudes olin siuhti  selili maas. Suurest rõõmust, et olin lõpuks kohale jõudnud kaotasin valvsuse.  Maja ees oli suur sulaveeloik, milles ma siis vedelesin. Hetk oli naljakas. Sisemine mägi oli ületatud. Mõtlesin, et jäin terveks ja sain sellega hakkama. Nõrutasin oma märgi riideid ja mõtlesin- iga loom leiab ikka oma porilombi.

Suure ärevuse peale ei tulnud enam und ja ärkasin sama targalt magamata.

 

Lugu nr. 31

Autor Enn Metsamaa

Sõber Kaidoga

Sõitsime Tartusse suusavõistustele koos sõber Kaidoga. Pidime ööbima Hotell Tartus. Ka sõbral on nägemisraskused.  Hotelli ees oli suur haljasala. Väljas oli talv ja palju lund. Hakkasime hotelli minema, aga sõber Kaido ei leidnud jalgrada üles, ta ei näinud seda. Otsustasime siis minna hotelli valguse peale. Jõudsime hanges sumbates peaaegu trepini välja. 

Hommikul vaatasime, et sealt on vist kaks pidulist tulnud, täpselt teeraja kõrvalt tulid kaks  rida jälgi.  

Lugu nr. 32

Autor Mirja

Kohtumine elektritõuksiga

 

Otsustasin ühel ilusal suvisel päeval õue jalutama minna. Seda koos valge kepi ja  mittenägeva kaaslasega. Liikumise teekond selgeks õpitud, oli mõni aasta tagasi selline jalutuskäik igati tore ettevõtmine. Kuid siis ilmusid meie tänavapilti elektrilised tõukerattad. Saan täiesti aru, miks inimesed neid elektri jõul töötavaid  liikumisvahendeid kasutada armastavad. Häiriv on aga see, et tõukerattad peale kasutamist täiesti suvalistesse kohtadesse maha jäetakse. 

Kui esimest korda kõnniteele hüljatud elektritõuksi otsa komistasin olin üllatunud ja pahane. Sain sealjuures aru, et kasutan ka ise oma valget keppi veidi hooletult. Hakkasin edaspidi valge kepiga liikudes õigele tehnikale rohkem tähelepanu pöörama ja paljudest kõnniteedel varitsevatest tõuksidest õnnestuski mul ohutult mööda minna. Põhimõtteliselt peaks valge kepp eesoleva takistuse enne tabama, kui ma sellele otsa jooksen, aga päris alati see nii pole. Lisaks tekitab üksi liikuvale pimedale pelk teoreetiline võimalus igal sammul tõuksiga kohtuda liigset stressi. 

 

Läksime niisiis kenasti ja õigesti valget keppi vasakult paremale ja paremalt vasakule viibutades mööda kõnniteed, kui järsku sain obaduse vastu sääri ning jäin vaevu jalule. No muidugi elektritõuks. Ma ei saa tänaseni päris hästi aru, kuidas tal õnnestus mu valge kepi  kompamisraadiusest välja jääda, aga nii see igatahes oli. Jäin tänu kaaslase tugevale haardele jalule, kuid üks jalasäär oli ometi katki. Elektritõuks julges veel üürgama ka pista, nagu oleks teda rünnanud kepiga varustatud vaenulik objekt. Aga nojah, ega tõuks sinna kõnnitee keskele iseseisvalt suvelõhnu nautima veerenud ei olnud. Ikka hoolimatu kasutaja kaasabil. Neid hüljatud rattalisi riistapuid konutab tõesti kõikjal ja neid on palju. 

Jalutuskäik jäi sedapuhku pooleli ja kõmpisime koju tagasi. Järgmisel päeval polnud põrmugi tahtmist uut jalutuskäiku ette võtta. 

Oleks väga meeldiv, kui tõukside kasutajad mõistaksid, et tänavatel liigub peale nende ka teistsuguseid inimesi. Mõni näiteks lihtsalt ei näe. Äkki paneks tõuksid kõnniteelt ära ja me mahuksime kõik linnatänavatele ohutult liiklema.

 

Lugu nr. 33

 

Helle Tikka lugu

Minu lugu püsib ikka meeles ja jääb aega, kui ma ikka Hellamaal perekeskuses käisin ja isegi valget keppi polnud – kasutasin pika varrega tulipunast vihmavarju. Ühel sõidul läksin kogemata bussist maha Hellamaa mäel (üks peatus varem). Muidugi arvasin, et olen keskuse juures ja läksin üle tee Huusi talu poole. Hakkasin liikuma Kuri poole, oodates pöördekohta. Aga enne seda jõudis minu kõrvale üks džiip. Uks läks lahti ja küsiti minult juhatust tee kohta, mis viiks Vilivalda. No ma olin Hiiumaa giid ja asusin seletama, et sõitke nüüd tagasi peateeni ja näitasin töökoja tee poole. „Ja et ikka üle peatee ja siis on kruusatee, kuni jõuate Vilivalla sildini.“ Nemad tänasid ja sõitsid töökoja poole. Mina leidsin kurvi, mis ei olnud ju perekeskuse juures, vaid hoopis sihiga Värssu ja Kallaste pankranniku panga poole. Siis hüüdis mind Mai, kes ka minuga bussis oli, et teised keskuses küsisid, kas Helle ei tulnud. Ta nägi küll mind väljumas, aga oli arvanud, et küllap on mul mäel tegemist – enne ju elasime seal. Mai kutsus mind kaasa: „Helle, läheme nüüd koos perekeskusesse!“ Kuhu teeküsijad kadusid, ei teagi, aga mina jõudsin kenasti päevakeskusesse!

 

Lugu nr. 34

Autor Jaanus

Kuidas mind aidati ja ei aidatud?

 Need 2 lugu toimusid üsna lähestikku Haapsalus aastaid tagasi. Lähestikku selles mõttes, et asukohad olid lähestikku, üsna kunagise kombinaadi lähedal. 1. lugu. Olin Posti tänaval ja tahtsin üle tänava minna. Olin veidi tarvitanud alkoholi ja ei viitsinud ülekäigukoha juurde minna. Vist tahtsin minna Rondo kohvikusse , täpselt ei mäleta. Nägin siis veel natuke, aga uimases olekus kaob ju nägemine väiksemaks,nii et ei märganud üht autot , mis parasjagu tuli. Autojuht hüppas autost välja ja hakkas mind n-ö kritiseerima. Siis tuli üks naine ja ütles talle:“Kas te ei näe,et ta on pime?“ ja aitas mind üle tee. Ma ei tea, kes see naine oli, üsna noore häälega, aga eks ta mind vast teadis, Haapsalu ju nii väike linn. 2.lugu. See oli üks saunaskäik Haapsalus. Olin mõne päeva eest tsüklist välja tulnud, aga enesetunne oli ikka veel üsna vilets,aga tahtsin niiväga sauna minna, et tulin hommikul ikka bussiga Virtsust Haapsallu. Ka siis veel liikusin iseseisvalt valge kepiga. Me käisime aastaid koos saunas ühe pimeda mehega ja nii ka seekord asusime linnaliinibussi peatuse poole teele. Aga mu silme ees virvendas ja kaotasin orientatsiooni. Ekslesime tükk aega ja siis sain aru, et olime eksinud. Siis tuli meist mööda üks mees ja küsisin talt, et kus me oleme. Ta küsis , kuhu tahame minna. Ütlesin,et sauna. Tema vastu, et tema läheb ka sauna. Ta tundis mind ja sai muidugi ka aru,mis seisus ma olin, aga aitas meid ilusti sauna juurde. Saun tegi mind veelnõrgemaks,nii et palusin ühel mehel meid pärast autoga tagasi viia ja ta viiski, isegi raha ei võtnud, kuigi ma  pakkusin. Siis istusin tunnikese saunakaaslase juures ja enesetunneparanes niivõrd,et sain ilusti bussi peale ja ema juurde Rummu sõita. Pärast kuulsin, et meie ekslemist oli tähelepanelikult jälginud üks isik, kes sai aru, millises  raskes olukorras me oleme, aga appi teed juhatama või bussi peale saatma ta ei tulnud. Eks inimeste hulgas on mitmesuguste suhtumistega liikmeid. Igatahes mõlemad lood lõppesid hästi ja olen neile inimestele , kes mind aitasid väga tänulik. Ma polnud tollal just abikõlbulik,aga nemad ikka aitasid mind. 

 

Lugu nr. 35

Autor anonüümne õpilane

Ma käisin ilma kepita ja siis kukkusin, küll olin saatjaga. See juhtus just Tondil õue trepi peal. Ma kukkusin just kohe esimeselt astmelt.

 

Siis oli mul veel üks olukord, et mul juhtus avarii ühe poisiga. Ta on ka pime. Me olime mõlemad kepiga, aga me ei suhelnud omavahel ja õpetajad ütlesid selle peale, et miks te omavahel ei suhtle. Ma sain valu, kui ka tema.

 

Lugu nr. 36

Autor AllanV

Vaata taevasse

See lugu juhtus kümmekond aastat tagasi. Olin haiglast viimaks koju saanud ja näljane kõht ja tühi külmkapp sundis mind esimesele käigule, sihiks kohalik pood, mingi kilomeeter jala käia. Silm küll midagi seletas, kuid võtsin oma toona põhikoolis käiva tütre saatjaks kaasa. Haiglas oli ta mind saatnud ja hakkama saanud. Nüüdki oli ta hoolikas, vaatas igat auku ja muhku, juhatas mind koerte kingitustest puhtalt mööda.

Kuid pauk tuli sealt, kust me kumbki seda oodata ei osanud. Sain paraja Kalevipoja sõjanuiaga vastu pead ehk toekas puuoks ulatus üle tee. Otsaesine marraskil, nina valus. Hea oli aga see, et oks oli sile, haruoksi ega muud väljaulatuvaid osi polnud. Nagu optimist ütleb, oleks võinud ju ka palju halvemini minna. 

 

 

ARTIKLI LÕPP



Anekdoodid

 

Kontserdil küsib väike poiss emalt:

"Emme miks see onu seal seda tädi kepiga ähvardab?"

"Ta ei ähvarda, vaid ta dirigeerib."

"Aga miks see tädi siis nii kõvasti karjub?"

  

"Issi, kuule, kas isad teavad rohkem asju kui nende lapsed?"

"Jaa, kindlasti"

"Aga kes elektripirni leiutas?"

"Edison"

"Aga miks siis Edisoni isa seda ei teinud?"

  

Tshellokontserdil küsib poiss isalt:

"Kas me siis läheme koju, kui see onu on selle kasti läbi saaginud?"

  

Juku kiidab vanaemale: "Küll see on tore, et sa meile nüüd külla tuled - siis saab palju nalja..."

"Mismoodi siis?"

"Isa ütles, et ta ronib seina mööda üles, kui sa meile nädalaks jääd."

  

"Isa kuule, kaua sa emaga oled juba abielus olnud?"

"6 aastat", vastab isa.

"Ja kaua sa veel pead olema?"

  

"Emme, meie naabrid on vist väga vaesed inimesed?", küsib väike Triin.

"Miks sa nii arvad?"

"Naabri-Liisu neelas täna 20-sendise alla ja tema emme ja issi karjusid pool tundi tema ümber."

  

Sõbrannad omavahel:

"Tead, mu poeg on oma isa täpne koopia"

"Oh pole hullu, peaasi et ta ikka vaimselt terve oleks."

  

Rannaraadio teatab:

"Preili punases mustade täppidega trikoos nr 41! Palun tulge veest välja ja minge riietuskabiini juurde - te unustasite trikoo selga panna."

  

Teises ilmas kohtusid Breznev ja Tsernenko. Breznev küsib: "Kuule ega sa ei tea, kes seal Moskvas nüüd valitseb?"

"Gorbatsov"

"Aga kes teda toetab?"

"Mitte keegi ei toeta - ta kõnnib ise."

  

Breznevi kabinetis heliseb telefon.

Breznev võtab toru, öeldes: "Kallis Leonid Iljitsh kuuleb"

  

Riigikogule esitati seaduse projekt, mis koosnes vaid kolmest punktist:

1. Ära tapa

2. Ära varasta

3. Ära valeta

 

Riigikogu töötab praegu projekti parandusettepanekute kallal.

  

Tänaval kohtuvad kaks meest:

"Kes te olete?"

"Ma olen Riigikogu liige"

"Häbi! Ise olete suur ja tugev mees - võiksite parem tööd teha!"

  

Teade ajalehe kriminaalkroonikas:

"Eile õhtul avasid restoranis Gloria teineteise pihta tule kaks kuritegelikku rühmitust. Kohale kutsutud politseil õnnestus tegevuspaigalt märkamatult lahkuda."

  

Noorempolitseinik küsib:

"Härra kapten, kas te oskate mõtteid lugeda?"

"Aga muidugi"

"Sel juhul palun vabandust"

  

Politseikomissar: "Kirjeldage seda meest, keda te noaga lõite"

"Noh ta oli selline pikka kasvu ja rumala näoga mees - umbes nagu teie..."

  

Liikluspolitsei peatab liiga kiiresti sõitnud auto:

"Kuidas on teie nimi?"

"Zinieslawskowicz Rutzschilmondkei"

Politseinik paneb pastaka aeglaselt taskusse tagasi ja sõnab: "No hea küll, seekord võite veel edasi sõita, aga olgu see viimane kord."

  

Politseiteade ajalehes:

"Õhtul kell 23.45 tungis tundmatu meeskodanik kallale naisterahvale ning üritas teda vägistada. Õnneks jõudis politsei ette."

  

Politsei poole pöördub mees: "Mu naine kadus ära"

"Millal see juhtus"

"5 ja poole aasta eest"

"Ja miks te sellest alles nüüd teatate"

"Ma ei suutnud seda õnne varem uskuda"

  

Politseisse pöördus naine:

"Üks mees jälitas mind täna terve õhtu. Arvan, et ta oli purjus."

Politseinik vaatas hindavalt naisterahvale otsa ja lausus: "Ilmselt küll..."

  

"Kus sa puhkuse veetsid?"

"Esimese poole Šveitsi Alpides"

"Ja teise poole?"

"Kipsis"

  

ARTIKLI LÕPP



Õnnitleme detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare

 

Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare. 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

Detsember:

*Peit Pressraud 50

 

*Äli Roodemäe  45

 

Jaanuar:

 

*Tamara Chichulina95

 

*Tiiu Kannel 75

 

*Ljudmilla Maiorova 70

 

*Aksel Vaherpuu 65

 

*Erika Rahumägi 65

 

 

Veebruar:

 

*Ainu Kraas  95

 

*Ferra Saal  90

 

*Milvi Vaino 90

 

*Valentina Bozbei 85

 

*Rita Ahven 60

 

*Kaia Nõlvak 55

 

 

Palju õnne kõigile!

 

ARTIKLI LÕPP



Kuulutused

 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu viimane vastuvõtupäev sellel aastal on 19. detsember ja uuel aastal alustame 02. jaanuaril 2024

 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefoni 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara.ee teel.

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www.veebiraamatukogu.ee.

 

Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline

parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel

 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.

 

 

Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00. 

Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.