November
“KUUKIIR”
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 7
November 2023
Ilmub alates novembrist 1997.
Infolehe väljaandja:
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313
Telefon: 6 748 945
E-post: ppy@ppy.ee
Peatoimetaja: Allan Väljaots
telefon:566 78 711
E-post: Allan.valjaots@gmail.com
Toimetuse liikmed:
*Eduard Borissenko
*Kerti Kollom Seidelberg
* Kert Küla
* Jaanus Riimets
* Mirja Räpp
Sisukord
*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse õiend
*Juhatuse koosolek nr 10.
*Juhatuse koosolek nr 11.
*Meie liikumiskogemused
*Minu muljeid valge kepi päeva tähistamisest aastal 2023
Tekst: Kert Küla
*Meeldejääv kingitus
Tekst: Jaanus Riimets
*Minu muljed kümnendal septembril toimunud PPÜ kolmanda Pimefestivali külastamisest.
Tekst: Kert Küla
*Uuesti malet avastamas
Tekst: Jaanus Riimets
*Anekdoodid
*Õnnitleme novembrikuu juubilare
*Kuulutused
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse õiend
Eelmises „Kuukiire“ numbris, „Kuukiir“ number 6, avaldatud juhatuse koosoleku protokollis number 8 oli teise päevakorrapunkti osas viga. Protokolli oli ekslikult lisatud liigne lõik. Juhatus arutas tekkinud viga 18. oktoobril ja kinnitas paranduse, mis on toodud allpool. Paranduse poolt hääletasid kõik juhatuse liikmed.
2. PPÜ liikmete puhkamise perspektiiv Ranniku puhkekeskuses.
Jaanus Riimets: Meie ühingu liikmed on saanud aastaid puhata. Ja nii see peaks jätkuma.
Juhatus arutas EPL puhkekeskuse „Jursuga“ seonduvat ja otsustas: Teha EPL juhatusele ettepanek säilitada nägemispuudega inimestele „Jursul“ puhkamise võimalused.
Toimus hääletus: poolt- 5 vastu – erap.-
Juhatus vabandab tekkinud segaduse pärast.
ARTIKLI LÕPP
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Juhatuse koosolek nr 10.
Koosolek toimus Skype teel
Aeg: 20. september 2023
Algus: 09:30.
Lõpp: 12:00.
Juhatas: Artur Räpp
Protokollis: Ulrika Tint
Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp ning tegevjuht Helen Künnap.
Päevakord:
- Uute liikmete vastuvõtmine.
- Tondi 8A haldamine.
- Jõulu peo korraldamine.
- Valge kepi päeva korraldamine.
- Ühingu osalemine laatadel.
- Info Tallinna Puuetega Inimeste Koja avatud uste päeval osalemise kohta.
- Tegevus ajavahemikul 16. August kuni 20. september 2023.
- Jooksvad küsimused.
- Uute liikmete vastuvõtmine.
Juhatus otsustas liikmeks vastu võtta: Anastasiia Pedos
2. Tondi 8A haldamine.
Helen Künnap: Tuletõkkeuksed tulevad valget värvi. Värvimine on 50% ühe ukse hinnast. Üks uks tuleks klaasuks, vastavalt projektile, ja asub keskmise koridori teisel korrusel massaažikeskuse vastas. Teised on rauduksed.
Keskkütte väljaehitamine- Utilitas alustab töödega oktoobris.
Juhatus arutas saali rendihinda ja otsustas selle küsimuse juurde naasta järgmisel koosolekul.
3. Jõulupeo korraldamine.
Juhatus otsustas: jõulupidu toimub 09. detsember algusega 14.00 Tondi 8a saalis. Jõulupeo toimumise üldkava kinnitatakse 07. novembriks. Viimane registreerimise päev jõulupeole on 01. detsember. Osamaks ühingu liikmetele on 15 eurot, mitteliikmetele ja liikmemaksu võlglastele 20 eurot.
4. Valge kepi päeva korraldamine.
Juhatus otsustas: 13. oktoober algusega 17.00 toimub valge kepi päevale pühendatud kontsert. Kontserdil täname tänukirja ja meenega:
- Eesti külaliikumise kodukant Vabatahtliku seltsilise projekti läbiviimise eest.
- Tallinna linn rendi e-tõukerataste parkimisprobleemi uute lahenduste eest.
- Tallinna Linnateater pimedate ja vaegnägijate käsitöö populariseerimisele ja üldisele teavitusele nägemispuudega inimeste tegemistest kaasa aitamise eest
- Tallinna loomaaed Kagu-Aasia troopikamaja ekspositsiooni jaoks erinevate pindadega sobiva pimedate juhttee ja ekspositsiooni kombatavate elementide loomise eest
- Teater „Vanemuine“ kirjeldustõlke uutele žanritele (ooper ja ballett) laiendamise eest
5. Ühingu osalemine laatadel.
Ulrika Tint: Eelmisel aastal osales ühing Mardilaadal käsitöötoodetega. Paraku tulu jäi küllaltki väikseks, aga organiseerimist oli päris palju.
Juhatus otsustas: Mardilaadast mitte osa võtta. Novembri lõpus või detsembri alguses toimub Tondi 8A saalis jõululaat.
6. Info Tallinna Puuetega Inimeste Koja avatud uste päeval osalemise kohta.
Helen Künnap: Ühing osaleb avatud uste päeval käsitöötoodetega ja kaasas on ka infovoldikud „ Kui kohtad nägemispuudega inimest ja meie uus voldik „Kui minuga kohtud, siis võta rahulikult, olen tavaline inimene“
7. Tegevus ajavahemikul 16. August kuni 20. september 2023.
16. augustil toimus Koosolek pikaajalise kaitstud töö teenuse vajadus erinevatele sihtgruppidele. Korraldaja Eesti Puuetega Inimeste Koda osalejad: Maarja Krais-Leosk, Kristi Kähar, Tauno Asuja, Jakob Rosin ja ühingu poolt Janne Jerva.
18. augustil toodi kogutud annetuste eest ostetud pink meie maja hoovi. Lisaks pingile ka prügikastid iga nelja trepikoja juurde ja 2 lillepotti.
22. augustil toimus Eesti Töötukassa tööle rakendamise teenuse tutvustus ja arutelu. Korraldaja Eesti Puuetega Inimeste Koda. Osalejad: Maarja Krais-Leosk, Kristi Kähar, Tauno Asuja, Jakob Rosin ja ühingu poolt Janne Jerva. Töötukassa esindajad Sirlis Sõmer Kull ja Ulvi Mölder.
25.- 27. augustil toimusid ühingu saalis Eesti Pimedate Spordiliidu male ja kabe esivõistlused. Korraldajad: Kaarel Koitla ja ühingu poolt Heiki Sookruus.
26. augustil toimus keskkonna projekti raames Ülemiste järve jooks, osales 8 inimest
26. augustil toimus lauluklubi, organiseeris Kaia Nõlvak, osales 14 inimest
30. augustil toimus Tallinna Tehnikakõrgkooli turundusklubiga esimene kohtumine, teemaks festival PIME. Osalesid Ivika Puust ja Helen Künnap.
31. augustil toimus koostöös Spekteriga teine graffiti töötuba.
06. septembril toimus ühingu juhatuse koosolek.
06. septembril käis Helen Künnap klassikaraadios festivali PIME tutvustamas.
07. septembril käisid Helen Künnap ja Jakob Rosin Vikerraadios festivali PIME tutvustamas.
09. septembril toimus keskkonna projekti raames hobusetalli külastus Veskimetsas, osales 24 inimest.
10. septembril toimus kunsti- ja muusikafestival PIME.
12.-13. septembril Janne Jerva võttis osa Eesti Pimedate Liidu korraldatud väljasõidust Lõuna-Eestisse.
13. septembril toimus infolehe „Kuukiir“ toimetuse koosolek, osalesid kõik toimetuse liikmed, organiseerija Allan Väljaots.
16. septembril toimus lauluklubi, korraldas Kaia Nõlvak, osales 11 inimest
18. septembril osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.
18. septembril toimus kohtumine Utilitase ja nende alltöövõtja Magma esindajatega.
- Jooksvad küsimused.
Helen Künnap: Juba mitmendat aastat jätkub koostöö Microsofti töötajatega, et ühel päeval tulevad meile appi vabatahtlikku tööd tegema. Üheks tööks oleks punktkirjas sildid ustele. Võib-olla on nad nõus ka tegema arvutialast koolitust. See on läbirääkimiste küsimus.
ARTIKLI LÕPP
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Juhatuse koosolek nr 11.
Koosolek toimus Skype teel
Aeg: 18. oktoobril 2023
Algus: 09:30.
Lõpp: 11:30.
Juhatas: Artur Räpp
Protokollis: Ulrika Tint
Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp ning tegevjuht Helen Künnap.
Päevakord:
- Uute liikmete vastuvõtmine.
- Kaitstud tööst ühingus.
- Ühingu töökorraldus
- Toimunud festivalist PIME.
- PPÜ turundustegevus.
- Tondi 8A maja haldamine
- Isikliku abistaja teenusest
- Jõulupeo korraldamine.
- Tegevus ajavahemikul 20. september kuni 18. oktoober 2023.
- Jooksvad küsimused.
1. Uute liikmete vastuvõtmine
Juhatus otsustas võtta liikmeks Riho Tuisk
- Kaitstud tööst ühingus
Helen Künnap: Pikaajaline kaitstud töö uuel aastal enam ei jätku. Selle asemele tuleb toetatud töötamise teenus, mis on ette nähtud üksnes psüühika häirega inimestele. Praegu on meil teenusel kaks psüühikahäirega inimest. Kui neid oleks teenusel rohkem, võiks seda teenust pakkuda. Kuid see läheb erihoolekandeteenuse alla. Meie majal puuduvad vajalikud load, et saaksime osutada teenust psüühikahäirega inimestele.
Artur Räpp: Küsimus, , et kas me tahame psüühikahäirega inimestele teenust osutada, juhul kui tulevikus loa saaksime.
Juhatus otsustas: Arutada seda punkti järgmisel koosolekul, kas üldse tulevikus kandideerime toetatud töötamise teenusel osalemiseks.
- Ühingu töökorraldus
Helen Künnap: Clelia Piirsoo töökorraldus. Kuna pikaajaline kaitstud töö uuel aastal enam ei jätku, siis muutub ka tema töökoormus väiksemaks. Jääb projektitöö ning osaliselt katab ka NIRK Clelia töökoormust. Clelia tahaks projektijuhi tööd teha osaliselt kaugtööna, millega ma nõustusin.
Jursu teema- juhatus arutas Priit Kasepalu poolt saadetud pöördumist ja otsustas avaldada Kuukiires vastav õiend. Juhatus otsustas pöörduda Kuukiire toimetuse poole ettepanekuga täpsustada juhatuse liikmete artiklite avaldamise korda nii, et vajadusel alati oleks selge, kelle arvamust artikkel kajastab.
Juhatus otsustas kutsuda EPL esindaja Priit Kasepalu ühingu juhatuse koosolekule, mis toimub 22.11.2023
Toimus hääletus: poolt 4, erapooletu 1.
Valge kepi päeva üritusel välja andmisele kuulunud tänukirjad. Kõik, kes pidid tänukirja saama, ei tulnud kohale.
Juhatus otsustas: Saata tänukirjad postiga teele. Meeneid ei hakka postiga saatma. Linnateatrile toimetatakse tänukiri ja meene kohale.
- Toimunud festivalist PIME.
Helen Künnap: Septembris toimunud festival PIME kulud on plussis. Hooandjast laekus 1500 ja esitatud projektist 2000 eurot. Piletite raha oli üle 500, annetusena 127eurot. OÜ Finantsmarketing toetas rahaliselt üritust. Võib öelda, et festivali külastas umbes 200 inimest.
- Tondi 8a haldamine
Helen Künnap: Keskkütte väljaehitamine käib, hetkel on tööd Magdaleena tänaval. Järgmine nädal alustavad töödega meie majas. Hetkel osutab meile teenust endiselt korteriühistu.
Sadevee toruuuring- projekteerija hinnang on, et toru olukord ei ole hea, kuid peaks saama kasutada 1-2 aastat. Jaanuaris saaks alustada projekteerimistöödega.
Tondi 8a maa kasutusotstarbe muutmine- probleem selles et tuleb muuta ehitusregistris projekti. Majahaldurilt küsida nõu. Vajadusel teha eraldi koosolek selles küsimuses
Juhatus arutas saali rendi küsimust ja otsustas jätta rendihinna samaks
- PPÜ turundustegevus
Helen Künnap: Tallinna Tehnikakõrgkooli turundusklubiga, kes aitas meil reklaamida festivali, toimus koosolek. Nad ei ole huvitatud meie käsitöö turundamisest, küll aga ühingu poolt korraldatavate ürituste reklaamimisest. Detsembris on plaanis korraldada PPÜ kingilaat meie maja saalis kell 14.00 kuni 19.00. Nende poolt tuli ettepanek teha kingilaat hoopis kas nädalavahetusel, hilisemal ajal või käidavamas kohas.
- Isikliku abistaja teenusest
Ulrika Tint: sellel aastal isikliku abistaja teenuse tunde jätkub novembri lõpuni. Mis saab detsembris, hetkel veel ei tea. Vastuseks minu küsimusele detsembri kuu tundide kohta vastati Tallinna Sotsiaal ja Tervishoiuametist, et see selgub novembris.
- Jõulupeo korraldamine.
Ulrika Tint: olen saatnud kolmele firmale toitlustamise hinnapäringu. Vastas üks, Foodproff, kes eelmisel aastal meid toitlustas. Esinevad ansambel PÜÜ, Terateater, üksiksolistid, külalisesinejaks võib tulla vanamuusikaansambel. Üllatusesinejaga läbirääkimised hetkel käivad. Kava pikkus orienteeruvalt 1 kuni 1,5 tundi
- Tegevus ajavahemikul 20. september kuni 18. oktoober 2023.
21. septembril külastas Tondi 8A maja ajakirjanik Olga Titova, Novaja Gazeta Baltija, koos fotograafiga. Temaga kohtus Helen Künnap. Artikkel ilmus 26. sept.
22. septembril toimus keskkonna projekti raames Teletorni ja Botaanikaaia külastus. Osales 25 inimest.
22. septembril teostati videouuring vanale sademevee torule, mis läheb läbi Magdaleena 3 kinnistu Magdaleena tänavale.
26. septembril käis Aire Tamvere Tallinna Puuetega Inimeste Koja avatud uste päeval müümas PPÜ käsitööd.
27. septembril osalesid Janne Jerva ja Helen Künnap PKT lõppemise infopäeval veebis.
Oktoobris algasid terviseedenduse projekti raames sõudespinningu ja ringtreeningu trennid ning ühistegevuse projekti raames jooga tunnid. Samuti psühhosotsiaalse grupitöö projekti raames helidialoogid ja käsitöötunnid. Projekte toetab Tallinna Sotsiaal ja Tervishoiuamet.
05. oktoobril Helen Künnap ja Kaire Tammer kohtusid veebis Tallinna Tehnikakõrgkooli turundusklubiga, et arutada edaspidist koostööd.
13. oktoobril toimus rahvusvahelise valge kepi päeva tähistamine saalis kontserdiga. Priit Kasepalu esines päevakohase kõnega. Peale kontserti oli kohvilaud. Osales 37 inimest.
14. oktoobril toimus lauluklubi, osales 26 inimest. Korraldas Kaia Nõlvak.
15. oktoobril esines ühingu puhkpilliorkester kontserdiga Kullamaa kultuurimajas.
18. oktoobril Eesti Pimedate Liidu tänuüritus õpetajate majas. Osalesid Helen Künnap ja Aire Tammvere.
- Jooksvad küsimused
Juhatus arutas planeeritavat juhatuse koosviibimist. Otsustati see korraldada jaanuaris. Täpsem kuupäev selgub hiljem.
ARTIKLI LÕPP
Meie liikumiskogemused
Ühel käesoleva aasta suvisel juulikuu päeval toimus koosolek, kus arutati, mida sel aastal valge kepi päeval teha. Üheks mõtteks oli koguda inimestelt nende liikumiskogemusi ning valge kepi päeva tähistamise raames neid kogemusi ühingu Facebooki lehel, kodulehel, „Kuukiires“ ja mujal jagada. Nii tehtigi.
Oma liikumiskogemusi jagas kokku kolmteist inimest. Lugusid kokku on üle kolmekümne, mõnelt inimeselt tuli mitu lugu.
Käesolevas „Kuukiire“ numbris ilmuvad neist lugudest pooled ja järgmises teine pool lugusid. Lood avaldame kas koos kirjutaja nimega või anonüümsena, nii nagu kirjutaja on soovinud.
Aitäh jagajatele veelkord!
Head lugude lugemist kõigile. Lood on väga erinevad, erinevad olukorrad ja vaatenurgad, kust neid kogeti.
Lugu nr. 1
Autor Mirjam
Lugu juhtus 2017. aastal, päeval, mil mul pidi olema eesti keele riigieksam.
Süda ärev, kõndisin kodust bussipeatusse. Peagi sõitiski buss ette.
Nagu alati, kobasin ust otsida ja püüdsin võimalikult valju häälega küsida, mis bussiga tegu on. Vastuseks vaikus. Kuna ma olin eksami pärast ärev ja ei tahtnud mingil juhul õigest bussist maha jääda, hüppasin sisse, teades sisimas väga hästi, et see oli väga vale asi, mida teha, eriti sellisel päeval.
Peagi hakkasid mulle kõrva rahutuks tegevad märgid. Esiteks, buss oli pooltühi, mida hommikune nr 18 buss tavaliselt mitte kunagi pole.
Teiseks oli bussis kuulda enamasti ainult venekeelset juttu, mis võis, aga ei pruukinud viidata sellele, et tegu on bussiga nr 33, mis sõidab Männikule, kus elab palju venelasi.
Püüdsin siis selgeks teha, mis bussis ma lõppude lõpuks olen. Aega oli üsna vähe, sest kuna sel ajal käis veel Valdeku tänava remont, ei peatunud 33 pärast mu kodupeatust enam 18-ga samas peatuses, vaid keeras mujale.
Vist oli see keegi naine, kes mu küsimise peale viimaks ütles, et olen vales bussis, aga enne Nurme peatust olevat järsku pööret, mida 18 kunagi ei tee, oli küsimatagi selge, et olen vales bussis ja mul tuleb kähku maha minna.
Astusin bussist maha ja püüdsin kõigest jõust mitte närvi minna.
Teadvustasin endale, et siit peatusest ei oska ma kuhugi minna.
Helistasin Tulika taksosse ja selgitasin oma olukorda, aga nemad seal käskisid mul selgeks teha, mis number maja juures ma asun, et nemad bussipeatustesse ei sõida (tegelikult sõidavad küll, nagu hiljem teada sain). Püüdsin dispetšerile väga ilmekalt ja tungivalt selgitada, et takso saabumine bussipeatusse on praegu enam kui hädavajalik, aga tema kõrvad jäid mu nutusegustele palvetele kurdiks. Öelgu ma, mis maja juures ma täpsemalt asun, siis räägime edasi.
Nüüd olid juba pisarad platsis. Võtsin kogu julguse kokku ja vehkisin kätega, nagu kujutlesin hääletajaid tegevat. Ka see ei andnud
tulemusi: autod sõitsid minust tuimalt mööda. Läheduses ei tundunud olevat ka ühtki inimest – no muidugi, kes see sellises kohas ikka passib, eriti, kui buss sõidab siia umbes 20–25 minuti tagant.
Helistasin siis oma abiõpetajale ja nutsin natuke. Ta soovitas mul maha rahuneda ning lubas kooli teatada, et jään eksamile mõjuvatel põhjustel hiljaks. Kuna ta oli autoga, lubas ta mulle bussipeatusse järele tulla. Vaevalt jõudsin abiõpetajaga kõne lõpetada, kui kuulsin kedagi naist küsimas, kas mul on abi vaja. Kas tõesti saadeti mulle praegu päästeingel?!
Üritasin ennast kokku võtta ja selgitasin naisele, et kui ta mind praegu kasvõi sinna peatusesse viiks, kus peatub nr 18, oleksin talle väga tänulik, sest mul on täna riigieksam ja...
"Oi, eksam! Siis ma viin teid muidugi ise kooli! Istuge peale!"
Imestusest ja õnnest keeletu, istusin autosse ja ütlesin naisele kooli aadressi. Teatasin ka abiõpetajale, et abi pole vaja. Naine viiski mu ilusti kooli, rääkis veel, et oli näinud mind kätega vehkimas, aga sõitnud alguses mööda. Siis jäänud teda ikka vaevama, äkki on inimesel abi vaja, ja nii ta tagasi sõitiski. Olgu veel mainitud, et naine elas ise Nõmmel ja vanalinna poleks tal muidu asja olnud.
Eksamile jõudsin ilusti. Loodan ainult, et suutsin oma sisimas toimuvast tunnetemöllust hoolimata abivalmile naisele piisaval määral tänulikkust üles näidata.
Lugu nr. 2
Autor Mirjam
2. Lugu juhtus umbes aasta tagasi ehk minu Tartu-elu ajal. Kõndisin Puiestee tänavalt linna poole. Kivi tänavale viiva trepi lähedal asjatasid umbes kümmekond aastat vanad lapsed, keda võis seal kokku olla paar-kolm.
Mind nähes küsis üks neist eriti valju ja selge häälega: "Kas ta on pime vä?"
Teine vastas selle peale etteheitval toonil: "See on väga imelik küsimus."
Selle peale ütles kas tema ise või veel üks lastest: "On tõesti imelik küsimus."
Mina olin juba häbi pärast maa alla vajumas ja kuna ma ei leidnud sekundiga üles treppi, ütles üks lastest teistele: "Oota, ma lähen ja aitan teda."
Laps tuli minu juurde ja kõndis koos minuga alla, hoiatades mind ette, kui ebaühtlase trepi uus jagu algas. Suutsin teda alla jõudes ainult moka otsast tänada, aga laps ütles rõõmsal ilmel "Palun" ja tõttas tagasi oma teed.
Lugu nr. 3
Autor Mirjam
3. Umbes seitse aastat tagasi, s.o minu Tallinna-elu ajal juhtus, et kõndisin trammipeatusest kooli. Kusagil Viru tänaval toimusid aga sel ajal remonttööd, mistõttu oli seal liikumine mitmeti raskendatud.
Kõndisin siiski uljalt kooli poole, tegemata suuremat välja lärmist ja kolistamisest mu kõrval.
Ühel hetkel kuulsin üht meest vene aktsendiga hõikumas: "Jaama!
Jaama!" Kuna see mees vist puudutas mind õlast, sain aru, et hüüatused olid mõeldud mulle, aga kuna minu teadmise järgi polnud ma sattunud mingisse jamasse ja kõik tundus olevat korras, kõndisin pahuralt edasi.
"Jaama!" hõikuv mees aga müksas mind natuke ja juhatas paar meetrit millestki mööda. Mõtlesin, et ju tal oli siis vaja mind parasjagu juhatada ja kuna sain peagi rahus oma teekonda jätkata, lõin käega.
Õhtul küsisin igaks juhuks oma vanaemalt, kes oskab väga hästi vene keelt, kas "jaama" tähendab äkki midagi. Ta ütles, et see tähendab auku. Nii mind siis päästeti mu enda teadmata auku kukkumisest ja ühtlasi õppisin selgeks ühe venekeelse sõna.
Lugu nr. 4
Autor Mirjam
4. Lugu juhtus umbes seitse aastat tagasi ehk samuti minu Tallinna-elu ajal.
Oli laupäev ja mul oli mingil põhjusel vaja sõita bussiga kodust linna. Astusin siis (ei mäletagi, kas iseseisvalt või kellegi abiga) bussi nr 18 ja hakkasime sõitma. Panin tähele, et sel päeval ei töötanud bussis peatuste häälteavitus, aga mõtlesin kohe, et õnneks on mul peatuste nimed ja järjekord peas ja peaksin hakkama saama. Samas aga tuli vist järgmises peatuses mu juurde naisbussijuht, kes ütles, et oli mind märganud bussi sisenemas, aga et tal täna kahjuks see häälteavitus ei tööta, et kus ma maha tahaksin minna, ta siis annaks mulle teada, kui minu peatus tuleb. Tänasin bussijuhti ja tänu tema teavitamisele saingi julgelt oma peatuses maha astuda.
Lugu nr. 5
Autor Mirjam
5. Kui oled ise pime, aga su kallim on nägija, siis kuidas korraldada temaga kokkusaamine, kui näiteks kallimal on saanud läbi tööpäev ja tahaksid talle vastu minna? Igal juhul mitte nii, nagu meie ükskord tegime.
Hakkasin kallima töö juurde kõndima, aga taaskord toimus Raekoja platsil mingi üritus, mistõttu oli minu igapäevane teekond häiritud ja ma kaotasin õige suuna. Helistasin kallimale ja kui ta oli aru saanud, kus ma asun, käskis ta mul oodata ja lubas ise ka varsti kohal olla.
Mina sain aga juba varsti aru, kus ma olen, ja hakkasin siiski kallimale vastu kõndima, ise rõõmustades, et küll ma nüüd näitan talle, kui osav ma olen ja vingerdan igasugu keerulistest olukordadest end välja.
Kui aga olin jõudnud kallima töökoha juurde ja teda polnud mõne minuti jooksul välja ilmunud, helistasin talle. Kallim ütles, et tema on juba kusagil Kaarsilla lähedal ja et kus mina õige olen. Tuli välja, et me olime teineteisest mööda kõndinud, nii et üks kõndis ühel, teine teisel pool teed. Ilmselt ei hakanud kallim liiga palju ümberringi vahtima, sest ta ju teadis, et ma ootan teda paigal seistes enam-vähem kokkulepitud kohas. Mina ei teadnud aga ammugi, millal mu kallim või kes tahes äratuntav inimene minust möödub.
Nii me siis kõndisime uuesti teineteisele vastu, seekord teadlikumalt kuulatades-silmitsedes, kuni viimaks kohtusime.
Lugu nr. 6
Autor Mirjam
6. See on rohkem nõuanne nägijatele, kes oma igapäevaelus toetuvad ühtlasi mõnele usundile. Kui te näete pimedat inimest tänaval liikumas (ükskõik, kas ta näib olevat segaduses või mitte), pole mingit vajadust sellele inimesele sappa haakida ja pidada talle pikk loeng sellest, kui kahju on, et inimene on pime, aga et Jeesus teeb ta kindlasti terveks, Jeesus on paljud haiged juba terveks teinud või muud sarnast. Enamasti on pimedatel vaja keskenduda oma liikumisele ja igasugune kõrvaline jutt segab neid. Tähtsam on aga see, et paljudel juhtudel pole võimalik pimedaid inimesi võluväel üldse "terveks teha", sest nende silmad on juba pöördumatult kahjustatud või ei ole meditsiin veel arenenud nii kaugele, et neid inimesi aidata. Igasugune haletsemine tekitab lihtsalt tuska, sest pimedad inimesed saavad tänapäeval ühiskonnas väga hästi hakkama, kohati pareminigi kui mõned nägijad. Viimaks on aga ilmalikus riigis oma usu pealesurumine endast nõrgematele inimestele, kel puudub taganemistee, lihtsalt väga ebaviisakas. Palun ärge tehke seda! Kui on aga soov pimedale inimesele siiski kasulik olla, piisab täielikult sellest, kui küsite, kas inimene vajab abi, ja talitate saadud vastuse järgi (ei tähendab eid).
Kui olete juba inimesega lähemalt tuttavaks saanud, võib ehk usuteemad jutuks võtta, kui tundub, et teine on sellistest vestlusteemadest huvitatud.
Lugu nr. 7
Autor Julia
Kui trammid peatuvad keset teed, on neile raske peale minna, sest tänavalärmis on neid raske kuulda. Vahel kuuleb neid alles siis, kui nad peatusest ära sõidavad. Veoautod ja bussid ja sõiduautod, nende lärm ei lase lähenevat trammi kuulda. Olen nii mitu korda trammist maha jäänud.
Ootasin trammi Vabaduse väljaku peatuses. Eelmine kord olin samal põhjusel töisele kohtumisele hilinenud ja olin otsustanud, et täna ma trammist maha ei jää. Kuulasin hästi pingsalt sõidukite liikumist ja siis tramm tuligi. Olin trammile jõudmisele nii keskendunud, et muid asju väga tähele ei pannudki. Astusin sõiduteele ja läksin trammini. Uks oli kinni. Otsisin trammi küljelt nuppu, millega uks lahti teha, kuid seda ka ei olnud. No pagan küll.
Ja siis hakkas tramm liikuma. Alles siis sain aru, tramm oli kõnniteele palju lähemal kui oleks pidanud olema. See oli hoopis buss, mille külge kobasin. Nüüd oli fooris süttinud roheline tuli ja buss hakkas liikuma.
Läksin kõnniteele tagasi ja seal üks soome mees küsis: „Mitä ühistransporti te eelistate?“
Nii piinlik oli toona, et käisin sõiduteel bussi külge kobamas rahvas peatuses vaatamas, kuid nüüd ajab täiega naerma.
Lugu nr. 8
Autor Julia
Minu ägedaimad liikumiselamused on ajast, kui käisin Santiago de Compostela palverännuteel.
Oli kohti, kus nägijad lihtsalt hüppasid ühelt kivilt teisele, kivide vahel sügav pori. Mediteerisin seal iga sammu ees pikalt ja katsusin valge kepiga kivisid, et kui kaugel need täpselt on. Jalgu ei tahtnud kuidagi märjaks ja poriseks teha, sest jalanõusid oli väga raske kuivatada. Palverännutee ööbimiskohtadesse jalanõudega üldse sisse ei lastudki, palju inimesi ühes ruumis ja jalanõud ju lõhnavad.
Mõnes kohas ütles saatja, et sul ikka veab, et sa ei näe, tee meie ees on väga järsk. Nagu otse püstloodis üles. Nii see tee talle paistis.
Rännu lõpupoole käisime mõne jupi ka sõidutee servas. Kõnniteed seal muidugi ei olnud. Sõbranna läks ees. Tal oli neoonroheline keep seljas ja nägin seda, kui hästi tema lähedale hoidsin. Suuna hoidmiseks käisin ka üks jalg tee pehmel serval, teine kõval teel. Saime küll, aga kogu aeg kõndisin sõbrannale selga, siis kui kauguse ja kiiruse arvestamisega viltu läks.
Mu valget kepid said sel palverännul nii palju vatti. Neid oli varuks kaasas ja põhjusega. Aga palverännak oli lahe. Ma tahtsin ennast proovile panna.
Inimesed palverännuteel olid lahedad. Kohtasime mõnda inimest, siis paar päeva ei teadnud neist midagi ja õhtul ööbimiskohta jõudes oli ta jälle seal. Rõõm oli suur. Rääkisime rändajatega inglise keeles ja kui sõnadest puudu jäi, sai kätega juurde aidatud. Pime vähemalt teistega saab, nemad näevad. Rännaku viimasel päeval kohtasin üht poolakat, kes tuli mind kohe kallistama ja ütles, et ma olin tema selle palverännu suurim elamus.
Lugu nr. 9
Autor Artur
Ma olen sisuliselt kogu oma teadliku elu halvasti näinud. Sügava lapsepõlve mõned mälupildid peaksid küll hea nägemise aega jääma. Nii juhtus nii, et valge kepi kasutusele võtmine ei olnud ühe kindla päeva otsus, et nüüd näed nii halvasti ja tuleb valge kepiga käima hakata. Eriti tolleaegses olukorras, kus kepi kasutamine oli hädisuse ja saamatuse,, mitte julguse ja iseseisvuse tundemärk. Parem üks kapipime olla, kui valge kepiga ringi käia.
Tulin too päev Mustamäelt töölt. Troll väljus mingist Paldiski maantee peatusest, sõitis loetud arv sekundeid ja jäi seisma. Katki. See troll edasi ei lähe. Professionaalsed trollisõitjad väljusid hetkega, mina, kui mitmest küljest kobam, nõks hiljem.
Mis teha tundmatus kohas? Sõiduaja järgi oskasin öelda, et eelmine peatus pidi olema üsna lähedal, kuid mis minu ja peatuse vahel on, polnud mul õrna aimugi. Nägemist oli mul toona nii vähe, et võõras kohas liikumisel sellest mitte mingit abi ei olnud. Valge kepp oli mul olemas, kokku pandult kotis. Võtsin selle välja, tegin lahti ja hakkasin koba-pimeda sammul trollipeatuse suunas minema. Jõudsin vaid kümmekond sammu teha, kui
„Kas teil on abi vaja?“ keegi meesterahvas.
Aitäh, on küll. Ja probleem oligi lahendatud.
See oli minu esimene kord valget keppi päriselt kasutada.
Lugu nr. 10
Autor Artur
Episood 1
Kõnnin ülikoolist bussipeatusesse. See on välisuksest umbes 100 meetri kaugusel, mul on jäänud veel umbes 20 meetrit.
Neiu: Kas teil on abi vaja?
Mina: Ei aitäh. Ma saan hakkama, ma lähen vaid siia bussipeatusesse.
Paar päeva hiljem. Mul on samal marsruudil peatuseni umbes 60 meetrit.
Noormees: Kas teil on abi vaja?
Mina: ei, aitäh. Mul on vaid umbes 50 meetrit minna, esimese peatuseni.
Ja veel niimoodi.
Paar kuud hiljem. Samas ülikoolis õppiva teise pimeda tudengi sünnipäev või midagi sellist.
Tema: Üliõpilased kurdavad, et pimedad ei lase üldse end aidata. Kõnnivad peaaegu äärekivil. Raske on, kui abi alati tagasi lükatakse.
Mina, omaette: No, eks see mina nüüd olen, kellest nad räägivad. Ega see „jah, palun“ mult tegelikult tükki ei võtaks. Jõuan ehk gramm kiiremini peatuseni ja teistel ehk kaks grammi kergem, kellele tänu sellele ka abi pakutakse.
Paar aastat hiljem
Tööpäev oli pikaks veninud. Jõudsin kodupeatustest sellesse kaugemasse veidi enne üheksat õhtul. Mis ikka, Veidi tagasi, ümber nurga ja piki suurt parkimismaja, siis risti-rästi üle tee ja edasi pargi servast, Lõpuks üle parkla ja majade vahele ja siis veel poolsada meetrit.
Juba esimesel pöörangul hüüab mingi mees: te kõnnite tee serval, hoidke vasakule.
Lehvitan talle selja taha. Kõik on korras. Vaikne sõidukivaba tänav ja tee serva järgi on palju parem sirget
suunda hoida.
Veel 10 meetrit. Keskealine paarike jõuab mulle järele, ilmselgelt purjus, kuigi mitte lauspurjus. Sikutab mu kõnnitee keskele, et käi siin.
Lehvitan, naeratan, kinnitan, et kõik on korras, ma saan hakkama, kuid okei, ma võin ju nende rõõmuks paarkümmend meetrit kõnnitee keskel ka käia. Ei ole probleem. No on küll probleem, aga mitte nii suur, et ma ei võiks. Küllalt tee keskel käidud, lähen tagasi tee serva, tõstan kiirust. Kui nad pole siia ootamatut kraavi kaevanud, võin koduteel päris kiiresti käia.
Pagan, teha sel paarikesel ka midagi pole. Jõuavad järgi.
Nemad: kuhu te lähete?
Mina: koju
Kus see on?
Mina sealpool, vehin umbmääraselt valgest kepist vaba käega.
Selleks ajaks olin jõudnud parkimismaja nii poole peale. Jätkuvalt hilisõhtu, väga vähe autosid, inimesi veel vähem.
Nemad: me saadame. Mis aadressil kodu on?
Mina endale. No, panga PIN-koode ei taha teada või? Need võivad usklikud olla, hakkavad pärast külas käima. Võib-olla midagi muud ka. Kõnnin kiiresti. Ega see neid ei veena, et ma tean, kus ma olen ja oskan minna. Vaid minutiks jäävad maha.
Nemad, jälle: Aga kus teie kodu on? Siin ümberringi pole maju. Vaid eemal.
Mina endale: see oli nüüd küll uus info mulle. Ma tean, ma pole eksinud.
Nemad: kus teie kodu on? Mis selle aadress on. Me otsime üles.
Ja sätivad end kahelepoole mind. Ei noh, kell üheksa õhtul.
Mitu korda nad minu kodu aadressi küsisid, ei mäletagi. Parkimisplatsi ületades tabas paarikese nõrgemat poolt ilmutus.
Kuule, ütles oma kaaslasele. Ta kardab sind.
Aitäh, mõni nägija on vahel purjuspäi selgeltnägija. Sealt parkimisplatsilt me teed lahku läksid. Aga sealtpeale ma enam abi vastu ei võta, kui mul seda vaja ei ole. Aitab sellest ühest korrast küll. Kuigi vahel tegelikult, kui see minu tegemisi ei sega, siis võtan küll. Ja võtan abipakkumise kindlasti vastu, kui see mind aitab. Tihti aitab. Aitäh kõigile, kes on mind või kedagi teist pimedat aidanud ja mitte aidanud, kui seda ei vajatud.
Lugu nr 11
Autor Artur
Reede õhtu, sünnipäev. Tore sünnipäev oli, läks veidi pikemaks kui alguses mõeldud ja bussiplaan ütles, et viimase bussi aeg pole enam kaugel.
Üks sünnipäevalistest ütles, et pole probleemi. Saadan peatuseni. Sinna ju vaid sadakond meetrit. Saab kindlamini ja kiiremini õigele bussile. Mõeldud tehtud. Tänavani jõudnud oli bussipeatuses buss seismas.
Jookseme!
No tegelikult ei jooksnud, sest pimedana koos saatjaga jooksmine vajab harjutamist ja suurt mõlemapoolset usaldust, sest kukkumine, eriti tavatänaval, kus on ka äärekivid, postid ja värgid, on kerge tulema. Oli mis oli, siht sai edukalt saavutatud. Võimalik, et mõjus ka see, et see oli liini algpeatus, võib-olla ootas ka juht natuke.
Kuid seiklus alles algas.
Pärast kodupeatuse eelset peatust ei keeranud buss mitte paremale nagu pidi, vaid pani otse. Selge, olin vales bussis. Sügisöös paistis saatjale liininumber valesti. Kohe kraps, vajutasin stopp-nuppu. Buss sõidab, ei midagi. Vehkisin käega, hüüdsin.
Ei noh, muidugi. Tühjades peatustes peatumine on ju vaid nõrkade bussijuhtide jaoks. Võimalik muidugi, et stopp-nupusüsteem ei töötanud ning kui bussijuht taipas, et keegi tahab väljuda peatuses, kus peaaegu mitte keegi väljuda ei taha, oli ta juba vasakpööret alustanud ja leidis, et parem siis järgmine peatus kui suvaline teeserv.
Nii sattusin ma enam-vähem täpselt keskööl peatusesse, mille nimegi ma toona ei teadnud, mis oli mu kodust üle kilomeetri eemal ning mul polnud üle poole kodutee kohta õrna aimugi, mis mind seal ees võiks oodata ja kuidas seda valge kepi ja kõrvade juhatusel läbida.
Kus häda kõige suurem, seal mobiil kõige lähem, seda Teadsid juba vanad eestlased. Helistasin taksofirmasse ja seletasin, et sõitsin mina bussiga ja see läks valesti ja nüüd olen tundmatus peatuses, mitte päris nii, kuid kokkuvõttena.
Dispetšer. Ei, ta ei öelnud nii, kuid tema jutu kokkuvõte oli: saa kaineks ja helista uuesti. Reede hilisõhtu ikkagi.
Kõige selle peale teatas mobiil, et kohe saab aku tühjaks. See oli aeg, kus telefoni akude vastupidavust mõõdeti kõneaja minutites ning see signaal tähendas, et jäänud on umbes kolme kõneminuti jagu akut.
Mida teha? Sisuliselt kesköö, tundmatu koht, kindlasti üle kilomeetri koduni, millest suurem osa teed oli mulle tundmatu, mobiil peaaegu tühi, õhutemperatuur nullilähedane. Juba oligi jahe hakanud.
„Kas teil on abi vaja?“ juurde oli astunud üks keskealine paar. „Me oleme teid ikka bussipeatuses näinud, me elame seal kõrval.“
Juhus pani seda abielupaari nii hilja õhtul oma autot parklasse tooma. Miks nad oma autot kodust nii kaugel parklas hoidsid, ei tea ma siiani.
Lugu nr. 12
Autor Artur
Järgmine lugu juhtus mitte minuga.
Õhtu hiline, tugev vihm ja sügisene pimedus. Veidi seletav silm ütles, et saabus takso, mis pidi ta lõpuks kodurüppe viima. Kiired sammud läbi vastiku külma vihma, takso uks lahti ja …
Stopp.
„Kas teid on siin taksos mitu?“ küsis ta, sest toolil tema ees istus inimene.
„Ei, mind on autos üks. Te tegite juhi ukse lahti.“
Lugu nr. 13
Autor Artur
GPS-navigatsiooniseadmed on juba mõnda aega olemas olnud, telefoniäpid veidi vähem, kuid midagi uut pole neis ammu. Esimene telefoniäpp, mis oli spetsiaalselt pimedate jaoks tehtud ja aitas justnimelt jalgsi käimisel, jõudis minuni kuskil aastal 2005või nii. Valmistatud neile ammustele Nokia klahvidega Symbian telefonidele, nimeks Loadstone. Töötas see hoopis teisiti kui autonavid, punktid tuli suuresti ise salvestada ja punktide suuna ja kauguse järgi hinnata, kus oled ja kuhu minna tuleb. Nii, uus silmapiiri avardav vahend käes, tuli seda katsetada ja möödaminnes kodu ümbrusest uusi teid ja paiku avastada. Ehk siis läksin õue katsekäigule. Igal nurgal punkte salvestades ja vahel kontrollpunkte ka, et koduteerada märgitud oleks. Lisasin järjekordse kontrollpunkti x9 ja ületasin seni veel ületamata teede hargnemise ning sättisin end muru serva kõndima. Kindel värk, et suunas ei eksi. Kõnnin, kontrollin asukohta. Punktini x9 15 meetrit. Kõnnin, kontrollin asukohta, punktini x9 kaugus 21 meetrit. Kõnnin, kontrollin. Punkt x9 on 16 meetri kaugusel. Hm, veider, aga toona oli GPS täpsus paljuviletsam kui praegu. Olgu. Kõnnin, kontrollin, kaugus punktini x9 12 meetrit. See on nüüd küll tõesti jama. Kõnnin, kaugus 17 meetrit, siis 25 meetrit jälle 14 meetrit. Jään seisma. Mõtlen, kuidas see saab nii olla. Olen ju kogu aeg ilusti tee servamööda kõndinud. Mõtlen ja välja mõtlesin. Ma olin sattunud suure ümmarguse lilleklumbi serva ja tegin ümber selle paar kiiremat ringi.
Täpsustuseks öeldud, et nood meetrid on tagant järgi huupi pandud illustreerimaks seda, mida kogesin – kaugus suurenes ja vähenes.
Lugu nr. 14
Autor Artur
Valgest kepist on vahel abi ka muul moel, kui teed kombates ja teisi oma puudest signaliseerides. Pimesus pole asi, millega uhkustada, kuid ka mitte see, mida iga hinna eest varjata. Valge kepp võib sinu juurde tuua uusi inimesi. Ülikoolis käies sõitsin hommikuti tihti koos ühe suure riidevabriku inseneriga, kes siis oma tööst rääkis ja mina oma elust. Sinna 10 ühisesse minutisse just palju ei mahtunud, kuid huvitav oli ikka. Hiljem tööl käies sattusin tihti ühe vanema prouaga samasse bussi sõitma ja kuna see bussisõit kestis ligi 25 minutit, kuulsin palju rohkem. Tema pojast, kes enne töötas Kanadas ja nüüd Inglismaal, sellest kuidas vanaproua Londonis pojal külas käis, ise sõnagi inglise keelt oskamata – sai ilusti hakkama – ja Londonis külastas kohalikku vaatamisväärsust, kumerat klaasist maja, mida kutsuti kurgiks. Ma ei olegi sellest hoonest mujalt kuulnud kui temalt. Kuulsin ka seda, mida poja töökaaslased ütlesid, kui kuulsid et Tallinnas elav ema lasi raudukse panna, nimelt „Kas ta on siis nii rikas? Nii palju varandust, mida rauduksega kaitsta.“
Neid kohtumisi on väljas liikumine ja valge kepp toonud mulle rohkemgi.
Lugu nr. 15
Autor Artur
Elus on juhuseid. Ühelt reisilt naastes, veel võõramaa lennujaamas olles avastasin, et ma polnud kogu reisilt päris endale mitte midagi ostnud. Nagu see oleks nüüd hädavajalik, kuid ikkagi. Kes mida, kuid mina polnud ostnud päris endale mitte midagi. Nii teatasin lennujaamas üsna kategooriliselt, et mul on vaja osta pudeliavaja. Päris mõttetu see soov ei olnud, kodus oli sel hetkel pudeliavajate arv täpselt null. Kuna lennukini oli aega palju ja juhuslikult olime seisma jäänud ühe poekese juurde, sukeldusin saatjaga poe riiulite vahele. Nägijad muidugi näevad ja mõni päris kiiresti, kuid saatja samm tundus ikkagi natuke liiga pikk. Nii jäin seisma ja küsisin, et mis siin meie kõrval on. Sõnadele kaalu andmiseks sirutasin käe välja ja puudutasin üht suvalist eset. See üks ese osutus täpipealt pudeliavajaks.
Saatja vaatas seda, vaatas ringi ja ütles, et see on kogu poe ainus pudeliavaja.
Kokku kulus meil selle ostmisele umbes 30 sekundit pluss kassas maksmisele kulunud aeg.
Lugu nr. 16
Autor Artur
Kas te teate, mitu rääkivat pangaautomaati Eestis praegu on? Minule teadaolevalt mitte ühtegi. Swedbangil oli neid vahepeal mõned, kuid need jäid vanaks ja võeti käigust maha. Aasta 2025 suvest jõustuvad uued reeglid ja neid peaks jälle ilmuma hakkama. See lugu juhtus aga siis, kui Eesti esimese rääkiva pangaautomaadini oli veel palju aastaid. Mul oli sularaha otsas, kuid vajadus selle järgi oli hädaline. Palusin kursusekaaslast, et kas ta aitaks mul pangaautomaadini jõuda. Ülikoolist oli sinna napp sada meetrit. Küsitud tehtud, milles probleem on. Pangaautomaadi asukohani jõudnud, küsis ta veel üle, et kumba mul vaja on, Swed või SEB, need olid seal kõrvuti, ja siis ütles: „Automaat on sinu ees.“
Kõik. Paus. Em. Ma ajasin toona asju nii, et andsin ka pangakaardi abistajale, ütlesin PIN-koodi ja tema võttis ka raha, kuid kursusekaaslane sai aru, et ma vajan abi vaid automaadini jõudmisel ja kui ma juba ülikoolis õpin, arvutit kasutan, pimedana, siis milles küsimus pangaautomaatide nuppude vajutamisega on. No milles? Ma küsisin seda seal automaadi ees ka endalt. Kui nemad usuvad, et ma saan hakkama, siis võib-olla saangi? Ja nii läkski. Loomulikult ei saa automaadil suvalisi nuppe vajutada, pidin kaaslaselt küsima, mis ja kuhu, kuid ära õppisin.
Lugu nr. 17
Autor Artur
Kui mõtlen juhtumistele:
Kõnnin mina mööda kõnniteed ja mõtlen, et millest see küll tuleb, et autod mööduvad minust mõlemalt poolt – vastaskõnnitee ja sõidutee vahel polnud üldse äärekivi ning teiselpool kõnniteed oli põhjatu lomp, olin üle sõidutee minnes sõidutee laiust valesti hinnanud.
Või siis kuidas nii juhtus, et üle tee minnes jõudsin tagasi samale kõnniteele, kust alustasin – vältimaks ristmikule kaldumist pöörasin veidi vasakule, mis oli ohutum suund, ristmikus eemale, ja siis igaks juhuks veelkord, sest nii on veel ohutum.
Või kuidas ma ikkagi hambad vastu kapinurka ära lõin – pime peaks kükitama, mitte kummardama, ja kui kummardab, siis kätt ees hoidma, sest ta ju ei näe, mis täpselt ees on või kas ta on täpselt seal, kus ta arvab end olevat.
Ja teised sarnased apsakad, siis need juhtusid minuga siis, kui ma polnud veel orienteerumist eraldi õppinud ja elukogemusi polnud ka piisavalt. Ei ole midagi kasulikumat kui korralik rehabilitatsioonikursus. Peale enda siira tahte asju teha.
Lugu nr. 18
Autor Artur
Kuskil algklasside ajal, nägin siis keskmiselt kehvasti, märkasin oma pinginaabrit seismas kahe korruse vahel tühjal trepiplatvormil. Kappasin tema juurde ja hakkasin küsima, et kuidas läheb, mis teed?
Tema, et mis sa tahad minust, millest räägid?
Lähedalt selgus tõde, ta oli küll minu pinginaabri moodi, kuid muidu täiesti võõras poiss. Kuidas lollist olukorrast välja tulla? Ei saa ju nii lihtsat asja öelda, et pidasin teda kellekski teiseks. Tulin poisikese tarkuse peale ja küsisin: „Vastu lõugu tahad saada?“
Mida too võõras poiss mõtles või arvas, kuid ütles ta lühidalt ei ja mina sain ennast nutikaks pidades piinlikust olukorrast väljuda.
Selgituseks, et tegu oli tavakooliga ja kehv nägemine polnud seal ootuspärane, mis ei muuda küll lahendust nutikamaks.
Lugu nr. 19
Autor Artur
Buss, meie peatus lähenes, rahvas kogunes uste juurde, ma sättisin end sappa. Saabus peatus, uksed läksid lahti, minu ees olnud inimene astus trepi astmele ja mina sammu edasi. Tema jäi seisma, mina ka. Kui inimene seisab, ju on siis väga vaja. Siis kummardus ema mu kõrva juurde ja ütles: „Astu samm tagasi. Sa seisad naise kleidisaba peal.“
ARTIKLI LÕPP
Minu muljeid valge kepi päeva tähistamisest aastal 2023
Tekst: Kert Küla
Kõigepealt pajatan rahvusvahelisel valge kepi päeval, viieteistkümnendal oktoobril toimunud külaskäigust Tartus asuvasse Eesti Rahva Muuseumisse ning seejärel kolmeteistkümnendal oktoobril Põhja-Eesti Pimedate Ühingu saalis asetleidnud toredast valge kepi päeva üritusest.
Rahvusvahelisel valge kepi päeval, viieteistkümnendal oktoobril, kutsus Tartus Raadil asuv Eesti Rahva Muuseum nägemispuudega inimesi külla ning nimetatud muuseumis toimunud giidiga näituste külastusel osales koos saatjatega ligikaudu 25 inimest.
Mainitud muuseumiekskursioon oli tähelepanuväärne selle poolest, et kokku külastati ühel päeval nelja näitust ning väikest osa eksponaatidest oli võimalik katsuda.
Esimesena külastasime näitust Riik ja Rahvas, kus oli näiteks võimalik katsuda ehtsat ajaloolise väärtusega Eesti Vabariigi lippu ning Eesti vapist, millel on kujutatud kolme lõvi olid valmistatud kombatavad-reljeefsed joonised ning samuti oli võimalik kombata kaheksakanda, mis olevat oluline kaitsemärk vanade talude juures ja kaheksakanna kujulisi mustreid kasutatakse rahvariietes.
Huvitav sellelt näituselt saadud teadmine oli seotud Eesti lipu ajalooga, nimelt on praegusel ajal kasutusel olev Eesti Vabariigi lipp olnud algselt Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, mida hakkasid Tartu Ülikoolis õppinud üliõpilased pidulikel tähtpäevadel esmakordselt lipuvarda otsa riputama juba üheksateistkümnendal sajandil. Muide esmakordselt leidis Eesti lipp rakendust hoopis Tartust umbes 50 kilomeetrit lõunas paikneval Otepääl, kus asub lisaks talispordikeskusele ka Lipu Muuseum.
Nagu juba algkoolist teada, on meie kodumaa lipul kolm värvi, need lipu värvid on muidugi sinine, must ja valge. Sinine värv sümboliseerib merd ja taevast, must viljakat mulda ning valge värv nii pilvi, puhtust kui talvel maad katvat kohevat lumevaipa.
Märkimist väärib veel asjaolu, et sellele riigi ja rahva teemalisele näitusele oli välja pandud lumivalget värvi kleit, millega kümme aastat tagasi Eesti Vabariigi tolleaegne president Toomas - Hendrik Ilvese saatja osales Eesti Vabariigi aastapäeval toimunud pidulikul vastuvõtul.
Nii presidendi saatja valget kleiti, kui tema üht valget kingakest, oli pimedatel inimestel võimalik katsuda.
Teisena külastasime Läänemaa rahvariiete õpituba, kus oli kolm mannekeeni meeste ning kolm mannekeeni riietatud naiste rahvarõivastesse. Lisaks nendele mannekeenidele avanes ka võimalus katsuda erinevaid ehteid, näiteks sõlge, preesi ning krõlli.
Pähe proovisime ka vanaaegset poti kujulist mütsi ning hobuse kabja kujulist mütsi, mis küll meile hästi pähe ei sobinud, kuid ettekujutuse saime kätte.
Pärast kohvipausi ERM-i kohvikus jagunes meie muuseumituuri grupp kaheks, osa grupist suundus näitusele „Õige keha – vale keha“ ning teine osa meie grupist suundus suveniirrätikute näitusele.
Mina külastasin näitust „Õige keha – Vale keha“, millest on ka varem Artur Räpi poolt lühidalt Kuukiires kirjutatud.
Ütlen vaid, et sellel näitusel saab ülevaate inimese elukaarest, toitumisest ning nii-öelda ideaalsest kehast ehk esteetiliselt ilusa ja inetu keha rollist see tähendab suhtumisest inimkehasse läbi aegade.
Mainin veel, et käesolev artikkel annab ERM-is külastatud näituste kohta vaid põgusa ülevaate ning põhjalikumad kirjeldustõlked nimetatud näitustest on nii tekstifailide kui helifailidena olemas Eesti Rahva Muuseumi kodulehel ning artiklis mainitud näitused on külastamiseks avatud aasta lõpuni.
Suur tänu Eesti Rahva Muuseumile meid külla kutsumast ning selle valge kepi päeva ürituse organiseerimise eest!
Ühel reedesel päeval, kolmeteistkümnendal oktoobril toimus meie ühingu saalis kontsert, millega tähistasime rahvusvahelist valge kepi päeva, sest 15 oktoober sattus sel aastal pühapäevale.
Kõigepealt pidas ühingu liige ja Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu juhtiv spetsialist Priit Kasepalu kõne, milles rääkis valge kepi päeva tähendusest ning mainitud abivahendi kasutamisest linnaruumis liiklemisel. Nimelt märgiti valge kepi päeva esmakordselt Ameerika ühendriikides kahekümnenda sajandi keskel ning Eestis mainiti esmakordselt valge kepi päeva kahekümnenda sajandi lõpu poole, nimelt aastal 1987. Nüüdseks on valgest kepist saanud rahvusvaheline pimeda inimese sümbol, mida teatakse ilmselt kogu maailmas ning valge kepi päeval on oluline roll nägemispuudega inimeste murede ja rõõmude teadvustamisel ühiskonnas, julgustades nimetatud sihtrühma esindajaid kodudest välja teiste inimeste hulka tulema.
Just selle põhimõtte elluviimiseks korraldatakse mitmeid vahvaid üritusi, kontserte, loenguid-seminare, kirjeldustõlkega ekskursioone
muuseumidesse, teatri ning kino külastusi ja nii edasi.
Pärast Priit Kasepalu kõnet jätkus meie valge kepi päeva üritus kontsertiga, kus kõigepealt esines ühingu puhkpilliorkester ning seejärel astus lavale ühingu lauluansambel. Flöödimängija Maarja Haamer esitas oma flöödil mõned lõbusad muusikapalad ning samuti esinesid kitarrimängu ja lauluga solistid Indrek Kaljumäe ja Maarja-Liis Orgmets.
Üllatusesineja vestis veel paar naljakat juttu ning oligi aeg ühiselt kohvilauda istuda ning võileibu ja muid suupisteid nautida.
Osalesin sellel aastal Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse esindajana kaheksateistkümnendal oktoobril Raekoja platsil paiknevas Tallinna Õpetajate Majas toimunud valge kepi päeva tänuseminaril.
Nimetatud tunnustusüritus oli loomulikult seotud rahvusvahelise valge kepi päevaga, mida tähistatakse üleilmselt 15. oktoobril. Sellel päeval pööratakse ühiskonna tähelepanu nägemispuudele ning mitmesugustele ligipääsetavuslahendustele, mis võimaldavad nägemispuudega inimestel ühiskonnas teiste inimestega võrdselt toime tulla. Eestis on valge kepi päeva märgitud alates aastast 1987.
Eesti Pimedate Liit on üle-eestiline nägemispuudega inimeste ühingute katusorganisatsioon, mis kaitseb ning esindab nägemispuudega inimeste huve riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.
Kokkuvõtteks võib kindlalt väita, et järjekordselt on möödunud üks vahva valge kepi päev mitmetel üritustel osalemisega ning taaskord olen kogemuse võrra rikkam.
ARTIKLI LÕPP
Meeldejääv kingitus
Tekst: Jaanus Riimets
Sel kuul juhtus, et minu elus algas uus aastakümme. Ajal, kui olin noor ja töötasin, mindi selles vanuses juba pensionile. Eks tollal oli keskmine eluiga ka palju madalam. Kes teab, millist tööd osanuks ja suutnuks praegusel ajal teha, kui töö oleks meie inimestele alles jäänud. Ei ole ma ju eriti osav käelistes tegevustes. Igal juhul päris sünnipäeval olin linnas, käisin esimest korda nii Tartu maantee saunas, et valla auto viis mind Kappeli tänavale ja autojuht aitas sealt mul liikuda sauna ukseni. Edasi oskasin juba ise. Pärast tulin trammiga Tondi tänava majja ja seal maiustasime pisut Linnupiima kommidega ja siis oligi kojusõit. Kodus olime emaga kahekesi ja sõime maitsvat pastarooga ja torti. Järgmisel päeval viis üks tore noor pere mind Keila kirikusse ja nad olid ette teatanud, et pühapäeval ootab mind veel üks tore kingitus nende poolt. Nimelt asub meie valla territooriumil Arvo Pärdi keskus, mida me oleme koos meie inimestega külastanud. Seal keskuses toimus pühapäeval kell 17 noorte interpreetide kontsert Dmitri Šostakovitši loomingust. Ja see tore noor perekond, kuhu kuuluvad Meelis, Karin, 9-aastane Marie ja 8-aastane Frank, keda küll kaasa ei võetud, kuna ta on suur ja tal on ka neli käppa. Nimelt on ta väga sõbralik koerake, kes alati tahab aktiivselt suhelda, mis seisneb vahel isegi käppadega sulle rinnale hüppamises. Ja kuna ta kaalub 90 kg, siis peab selles suhtes ettevaatlik olema. Nii, et pere neljandat liiget ma seekord ei kohanud. Lisaks kõigele oli sel päeval ka suur torm ja neil oli kodus elekter ära mitu päeva. Auto siiski sõitis ja noored olid kokkulepitud ajal minu maja ees, kus ma neid juba ootasin. Maja ees polnud nagu tormist eriti arugi saada kui puude ladvus olevat kohinat mitte arvesse võtta. Sõitsimegi Laulasmaale ja lisaks kaunile kontserdile oli neil veel tore kingitus, maitsev õhtusöök keskuse kohvikus. Sõin esimest korda elus poke kausirooga, mis koosnes riisist, lõhest ja juurviljadest, lisaks oli veel väike tükk sidrunit. Tütar Marie ei saa tervise tõttu kõike süüa ja tema sidrunitüki sõi ära hoolitsev issi. Joogiks pakuti maitsvat rukkilinnasekalja, aga mitte eesti oma, mida meilgi müügil on, vaid lätlaste käsitöötoodet. See oli ka väga maitsev. Magustoiduks jõime kakaod, mida ma palju aastaid polnud saanud. Siis oligi aeg saali minna. Arvo Pärdi keskuses on meiesugusel inimesel väga hea liikuda, sest kõik on ühel tasandil ja lävepakkusid ei ole. Rahvast oli palju, nii et saal oli praktiliselt täis. Muusika oli väga ilus, natuke salapärane nagu vene hing ikka ja samas ülendav nagu geniaalsele heliloomingule kohane. Mulle väga meeldib klassikaline muusika ja kuulan seda pidevalt Klassikaraadiost, aga ise ma musikaalne pole. Soovisin sama päeva hommikul ka Klassikaraadio soovikontserdis midagi Šostakovitši loomingust ja mängiti pala filmist „Kiin“. Enn mulle hiljem rääkis, et sellenimeline raamat oli kunagi olnud ka meie inimestele lintidel kuulatav. Kontsert oli väikse vaheajaga, mil lavale toodi ka klaver. Muidu kõlas ainult keelpillimuusika. Mu saatja ütles mulle pärast, et üks inimene polnud aru saanud minu nägemispuudestja polnud mõistnud, miks ma ei saanud talle teed anda. Ma istusin teises reas kui saatjad. Mõtlesime , et oleks õigem olnud ka valge kepp ühes võtta, et siis oleksid kõik olukorrast aru saanud. Lõpuaplaus ei tahtnud vaibuda. Kojusõidul rääkisin oma saatjale helilooja seostest Sankt-Peterburiga, tolleaegse Leningradiga. Rääkisin ka sellest, et pärast Teist maailmasõda hakati just Neevalinnas eriliselt propageerima ja ka edendama antisemitismi. Juute kiusati taga ja kui enne oli enamik ülikoolide professoreid olnud just juudid, siis pidid paljud neist Leningradist lahkuma. Paljud leidsid pelgupaiga eestis, kus olukord sel teemal polnud nii hull. Nii sattus siia maale ka kuulus semiootik Juri Lotman. Tuli välja, et minu saatja Karin käis ühes klassis Juri pojapojaga. Ma ei saanudki aru, kas ta nimi oli ka Juri või eestipärane Jüri. Juba pimedas jõudsin ilusti koju. Oli olnud tore sünnipäevakink.
ARTIKLI LÕPP
Minu muljed kümnendal septembril toimunud PPÜ kolmanda Pimefestivali külastamisest
Tekst: Kert Küla
Selles artiklis kirjutan põhiliselt enda muljetest seoses kolmandat korda toimunud Pimefestivali külastamisega, kuid teatud määral esineb tekstis kattumusi mainitud ürituse kohta käiva infoga, mida kajastati ühingu kodulehel ja meililistides enne Pimefestivali toimumist.
Selle aasta päikesepaistelise ilmaga septembrikuu teisel pühapäeval, kümnendal septembril külastasin Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majas ning hoovis toimunud järjekorras kolmandat PIMEFESTIVALI.
Mainitud festival toimus koostöös mitmete esinejatega, kes rendivad ka ühingule kuuluvas hoones ruume. Selle vahva sündmuse korraldamise esialgne idee tuli minu teada meie ühingu majas tegutsevatelt rentnikelt, kes olid huvitatud ühingus toimuva ning enda tegevuste demonstreerimisest linnarahvale ja laiemale avalikkusele.
Loomulikult kaasates festivali tegevustesse Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmeid, ühingu töötajaid ning nimetatud üritusest huvitatud vabatahtlikke.
Kui ma kümnenda septembri päikesepaistelisel ennelõunal kella üheteistkümne paiku meile tuttava ühingu maja juurde jõudsin olid just ülespandud nii pealava kui väiksem kõrvallava.
Kell 12:00 juhatas meie toreda PIMEFESTIVALI sisse rõõmsameelne moosekant Harri Kare, kes mängis akordionil mõned lõbusad lood ning seejärel astuski lavale ühingu lauluansambel, mis tegutseb Kaia Kattai juhatusel. Ansamblis laulab lisaks lustlikele ühingu liikmetele ka meie juhiabi Ulrika Tint.
Pärast mainitud lauluansambli esinemise lõppu jäin kuulama Maarja-Liis Orgmetsa ja Indrek Kaljumäe lõbusat esinemist, kus Indrek mängis kitarri ning Maarja-Liis laulis ilusaid tundud artistide laule. Pärast ühingu segaansambli ja solistide esinemise lõpetamist esinesid hoovis asuvatel lavadel mitmed artistid, sealhulgas ka Terateater pimedate ja vaegnägijate elu tutvustava lühikavaga (Pime Päev).
Vahepaladena keerutas õhtupoole plaate DJ Kristjan Rohioja
Festivali Päevajuhiks oli Tallinna Linnateatri näitleja Jan Ehrenberg
Festivalil KOHAPEAL: oli PIMETELK / FESTIVALI INFOTELK
Kutsume Sind teistmoodi vaatama!
Telgist said pimefestivali külastajad infot üritusel toimuva kohta. registreerida ekskursioonile või pimerajale ning PIMEFESTIVALILE hoogu andnud külalised said kätte Hooandja kingituse ning tänukirja.
Tänukirjale oli kirjutatud punktkirjas ja tavakirjas järgmine tekst:
Hea toetaja, Aitäh märkamast! Koos muudame maailma paremaks!
Pimetelgis tutvustasid pimedate ja nõrgalt nägijate igapäevaeluga seotud teemasid ja nägemispuudega inimeste abivahendeid tublid ühingu liikmed ning samuti olid esindatud ühingu juures tegutsevad nägemispuudega inimeste organisatsioonid.
Kell 12:00-13:00 Eesti Pimemassööride Ühing
Kui Sa oled mõelnud, kuidas pimemassöör töötab või soovinud ise pimemassööri juurde minna, siis just festivali päeval avanes hea võimalus meie pimemassöörilt, Margus Kiinilt, küsida selle töö üksikasju.
Ja veel - kas tead kuidas pimedad malet mängivad? Samal ajal viibis telgis Heiki Sookruus, kes tutvustas pimedate malet ning soovijad said ka temaga mõne malelahingu maha pidada või hoopis proovida kabet mängida!
Kell 13:00-14:00 MTÜ Kakora - Sülvi Sarapuu tutvustas, mis on taktiilsed kaardid ja kuidas neid kasutada. Samuti rääkis ta kirjeldustõlkest ja kultuuri kättesaadavusest nägemispuudega inimestele.
Kell 14:00-15:00 Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu - Priit Kasepalu näitab, millised moodused on pimedatel inimestel raamatute lugemiseks.
Kell 15:00-16:00 Juhtkoerad ja Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus
Juhtkoera treener Anu Lokke tutvustas pimedate inimeste parimaid sõpru, juhtkoeri, ja näitas, kuidas nendega linnaruumis liigeldakse. Samuti rääkis ta sellest, kuidas käituda, kui pime inimene koos juhtkoeraga Sulle vastu tuleb.
Samal ajal oli telgis ka ühingu üks energilisemaid hingi, Julia Kabanova, kes tegutseb nii eripedagoogi, pimemassööri, pimegiidi kui ka pimeõhtusöökide
läbiviijana. Lisaks on ta juhtkoera kasutaja, ema ja üleüldiselt väga aktiivse eluviisiga naine.
Kell 16:00-17:00 Ligipääsuke
Kohal oli Ligipääsukese eestvedaja, Jakob Rosin, kellele on südamelähedane igakülgne ligipääsetavus.
Festivalipäeva lõpetuseks tutvustas Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse tegemisi meie ühingu esimehe kohusetäitja, sotsiaaltöötaja ning eripedagoog-nõustaja Janne Jerva.
Kell 17:00-18:00 Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus - Janne Jerva näitas, milliseid abivahendeid pimedad inimesed igapäevaelus kasutavad. Samuti avanes kõigil huvilistel hea võimalus läbi spetsiaalsete simulatsiooniprillide tutvuda ja kogeda, millised võivad olla erinevad vaegnägemise eripärad.
Sellel pimefestivalil toimusid ka väikesed ekskursioonid ühingu majas ehk nii-öelda PIME elamusrada.
Giid Aire Bornscheini saatel liiguti kolme väikese grupiga massaažikeskusse, spordisaali, ühingu saali, vast remonditud kööki ning internetiklassi.
Massaažikeskuse juht Janne Jerva tutvustas nimetatud keskuse tegemisi ning näitas ka abivahendeid, mida kasutavad nägemispuudega inimesed igapäevaelus. Samuti avanes kõigil huvilistel võimalus läbi simulatsiooni prillide tutvuda, millised võivad olla erinevad vaegnägemise versioonid.
Ühingu spordisaalis tutvustasin mina koos Aire Bornscheiniga pimedate lauatennist ning Aire kõneles pimedate ja vaegnägijate sporditegevuse ajaloost.
Internetiklassis tutvustasid Robert Lätt ja Viktor Baring kuidas pimedad nutitelefoni kasutavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et järjekorras kolmandat korda toimunud Pimefestivalil osalemine jättis minule ja minu lõuna-Eestist külla tulnud sõbrale meeldiva ja toreda mulje.
Lõpetuseks tänan veelkord kõiki Pimefestivali korraldamisse panustanud ühingu tublisid töötajaid ning vabatahtlikke.
Loodan, et niisugused üritused muutuvad meie ühingu iga-aastaseks suvelõpu traditsiooniks.
ARTIKLI LÕPP
Uuesti malet avastamas
Tekst: Jaanus Riimets
Olen meie male- ja kaberingi juhendajaga juba aastaid tuttav ja ikka üsna tihti arutame maailma asju ka telefoni teel. Olen nii isiklikust huvist kui juhatuse liikme seisukohast tundnud huvi ka male-kabe teema kohta, et kuidagi rohkem inimesi sellega liituks, kuid ise polnud seni julgenud nuppe lauale panema hakata. Olen mõlemat mängu mänginud lapsepõlves nägijana ja hiljem ka mõnikord Haapsalus ühe pimeda sõbraga, kus siis mina mängisin silmadega ja tema kätega. Pean tunnistama, et males pole ka vähesest silmanägemisest eriti kasu. Kui ikka pea ei jaga, siis saad mati. Nii sain minagi. Too sõber on praegu kahjuks raskes seisus haiglas, ehk tuleb olukorrast välja. Ta on juba varsti 84-aastane. Igal juhul otsustasin sel sügisel toreda grupiga, kes igal teisipäeval ja reedel Tondi tänava majas koos käib, liituda ja hakata proovima pimedana male mängimist. Muidugi kõigepealt ikka Heiki abiga. See oleks ühtlasi ka rehabilitatsioon mõtlemisvõime ja mälu parandamiseks, millega eriti viimasel ajal suuri probleeme on olnud. Lihtsad ja tavalised asjadki ei seisa enam meeles. Esimene partii kestis üsna pikalt, sest minu jaoks oli kõik uus. Mäletasin küll teooriast midagi avangutest, aga kõik oli segu nagu puder ja kapsad. Esimene käik igatahes oli mul valgetega g2-g3 etturiga. Mäletan, et mulle meeldisid ka noores eas sellised äärealade käigud alguses. Hiljem jõudsin isegi vangerdada. Tegelikult ma sain aru küll, et Heiki mind natuke hoidis, sest meie tasemete erinevust arvestades oleksin pidanud mati üsna pea saama. Aga eks tegu oligi pigem õpetamise kui võistlemisega. Lõuna ajal helistas valla autojuht, et hakkab Tondi maja juurde sõitma ja siis leppisime sõbralikult viiki. Sain aru küll, et see oli suur vastutulek, aga Heiki ongi meil selline hästi vastutulelik inimene. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalust on , hakata malet -kabet mängima ja osalema ka ringis, mis toimub igal teisipäeval ja reedel Tondi 8a majas. Isegi, kui esialgu, üldse midagi ei oska, küll siis aidatakse ja õpetatakse. Mu vanadest pimedatest sõbrad rääkisid, kuidas pimedad omal ajal sealsamas Tondi tänava majas töö ajal harju tehes suusõnal malet mängisid, ilma laua ja nuppudeta. Meestel oli nii hea mälu ja mõtlemisvõime ja kujutlusoskus, et malendeid lauaga polnudki tarvis. Öeldi teineteisele lihtsalt töö käigus käigud ja nii mängitigi. Tol ajal olid pimedad suured malehuvilised. Ehk tuleb selline aeg tagasi, kui paljud meie hulgast hakkavad malet ja kabet jälle mängima.
ARTIKLI LÕPP
Anekdoodid
Fotograafi naine vaatab mehe Itaalias tehtud pilte.
Vaadates fotot Pisa tornist ütleb ta: "Jumaluke! Küll sa olid sel päeval ikka täis!"
Matkaja: «Milline järsk kaljusein! Siin võib ju kergesti alla kukkuda. Miks siin pole hoiatussilti?»
Teejuht: «Panime hoiatustahvli, aga et viimasel ajal ei ole kedagi alla kukkunud, siis võtsime jälle ära.»
Kirjanik Ernest Hemingway istus ühes Pariisi baaris. Ta tühjendas klaasi ja palus baarmenil juurde kallata.
Baarmen: «Miks te nii palju joote? Statistika järgi sureb alkoholi liigtarvitamise tagajärjel miljon prantslast aastas.»
«Olge mureta, ma olen ameeriklane,» vastas Hemingway.
Holmes doktor Watsonile: «Watson, te tulite hiljuti Indiast tagasi, on ju?»
«Kuidas te ära arvasite, Holmes?»
«Elementaarne, kallis sõber! Teil on turban peas.»
Prantslanna kukub Moskvas kanalisatsiooniauku. Ta tõmmatakse sealt märja ja haisvana välja.
"Kas tõesti on nii raske märgistada see koht punaste lipukestega?" küsib ta.
"Madam, kui te sõitsite üle Nõukogude Liidu piiri, te ju nägite punaseid lippe? Mis teil veel vaja on?"
Turist küsib kohalikult elanikult: «Vabandage, on see ükskõik, kas ma sõidan sadamasse trammi või bussiga?»
«Mulle on see küll täiesti ükskõik,» vastab kohalik.
Rühm turiste Texasest peatub väljal, kust avaneb vaade Niagara kosele. Giid osutab võimsale veejoale ja küsib võidukal häälel ühelt huvireisijalt: "Noh, kas teil on midagi säärast?"
"Ei ole," vastab turist. "Aga see-eest on meil üks ekstraklassiga torulukksepp. Võin kihla vedada, et ta paneb selle lekke kinni poole tunniga."
"Lubage, miks minu hotelliarvele on lisatud tasu televiisori eest?! Minu toas polnud ju televiisorit?!"
"Nojah, aga me tahaks selle sinna osta."
"Kuidas magasite?" küsis võõrastemaja omanik külaliselt.
"Halvasti, väga halvasti. Kärbsed ei lasknud magada. Kust teil küll nii palju kärbseid majja on saanud?"
"Jah, kärbseid on meil tõesti palju, eriti suvel, siis on nad kõigis tubades. Aga annan teile head nõu: heitke magama kell kaksteist päeval, siis on kõik kärbsed köögis kompoti peal."
Provintsiproua saabus luksushotelli.
"Kuidas te julgete! Arvate, et kui ma pole pealinna leedi, siis võib mind toppida sellisesse kitsasse pugerikku elama?!"
"Rahunege, madam!" vastas portjee. "See on vaid lift."
New Yorgis maandunud Rooma kardinali olid lennuväljal vastu võtmas ajakirjanikud, kes talt muu hulgas küsisid: "Kas te külastate siin ka striptiisilokaale?"
"Kas New Yorgis on ka striptiisilokaale?" vastas kardinal irooniliselt.
Järgmisel päeval ilmus ühes tuntumas lehes artikkel suure pealkirjaga: "Kardinali esimene küsimus oli: "Kas New Yorgis on ka striptiisilokaale?""
Ühelt ameeriklaselt, kes oli rännanud mööda Euroopat, küsiti, kas ta on külastanud ka Veneetsiat.
"Olen küll," vastas ta. "Aga sattusin halval ajal. Oli parajasti uputus - kõik tänavad olid vee all ja rahvas liikles kummalistes paatides. Nii, et ma ei peatunud seal kuigi kaua."
ARTIKLI LÕPP
Õnnitleme novembrikuu juubilare
Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma novembrikuu juubilare.
Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!
November:
*Karin Lind 75
*Aleksander Kovaljov 70
*Olga Vladimirova 65
*Marina Evdokimova 60
*Tõnu Soplin 60
*Danil Ivanov 45
*Sergei Mund 45
Palju õnne kõigile!
ARTIKLI LÕPP
Kuulutused
Omaloomingu konkurss „Loodus, lootus ja meie“!
Korraldaja: Põhja-Eesti Pimedate ühing
Tingimused:
1. Konkursil võivad osaleda kõik nägemispuudega inimesed või nende abistajad-aitajad
2. Üks osaleja võib konkursile esitada maksimaalselt 3 tööd.
3. Konkursitöö maksimaalne suurus on 500 sõna.
4. Konkursitöö võib olla nii luules kui proosas.
5. Konkursitöö tuleb esitada failina kõnesünteesprogrammiga jaws lugemisvõimalusega vormis.
6.Konkursitöö tuleb esitada märgusõnaga, mis on konkursitöö faili alguses.
7. Lisaks konkursitööle tuleb sama märgusõnaga failis esitada autori andmed, nimi, kontaktandmed-telefon, e-mail.
8.Konkursitööd palun saata e-posti aadressile :jaanus.riimets@gmail.com
9.Konkursitööde esitamise tähtaeg on 30.november 2023.a. kl.23.59
10.Konkursitööd avaldatakse PPÜ teabelistis ja infolehes Kuukiir.
11.Pärast avaldamist saab iga konkursitööde lugeja hääletada tema arvates parima konkursitöö poolt. Hääletamise tähtaeg on 14.jaanuar 2024.a.
Lugejate valikud on oodatud e-posti aadressile: jaanus.riimets@gmail.com või Jaanus Riimetsa telefonile+37256628641.
12.Hääletamistulemused avaldatakse Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul korraldataval üritusel Põhja-Eesti Pimedate ühingu ruumides. Juhul kui see pole võimalik, avaldatakse tulemused PPÜ teabelistis ja infolehes Kuukiir. Neis avaldatakse tulemused ka pärast aastapäeva üritust.
Väljavalituks osutunud kolm auhinnalist kohta pälvivad PPÜ käsitööna valmistatud meene.
Kinodes uus kirjeldustõlkega film „Tähtsad ninad“.
Nagu ikka, kinos kirjeldustõlke kuulamiseks läheb vaja Androidi või iPhone telefoni äppi MovieReading ja töökorras kõrvaklappe.
See film on perefilm rahast, õnnest, aususest ja mitmest teisest tõsisest asjast, tehtuna komöödiavõtmes.
Allpool ühe kino lehelt kopeeritud tutvustus
Tähtsad ninad
Eesti
2023, 1h 30m
Režissöör Ingomar Vihmar
Osades Mait Malmsten, Mattias Naan, Saara Pius
Keel EESTI
13- aastane Oliver meisterdab koos oma sõbra Sassiga tööõpetuse tunnis ninakujulise prillihoidja, mis äratab ootamatult ühe salapärase suurinvestori huvi. Samas on poisid iseseisvaks äriajamiseks veel liiga noored.
Oliveri hiljuti koondatud isa näeb vaeva, et leida uus ametikoht. Nii tekibki Oliveril plaan, kuidas kaks kärbest ühe hoobiga tabada: poisid palkavad oma firmat juhtima Oliveri isa ning päästavad seeläbi ka vanemate karile sõitnud abielu!
Oliveri isa ei tea aga, et töötab oma poja ja tolle sõbra Sassi heaks. Algab hoogne topeltmäng, mis eskaleerub, kui poisid saavad teada, mis on salapärasel investoril tegelikult plaanis.
Koguperekomöödias „Tähtsad ninad“ löövad kaasa Mattias Naan, Saara Pius ja paljud teised tuntud Eesti näitlejad. Huumorivõtmes koguperefilm jutustab loo tänapäevasest maailmast, kus peresuhteid mõjutavad innovatiivne start-up-maailm ja teised noorte jaoks olulised teemad.
Kopeeritu lõpp
Sõudespinning, reedeti kell 10.00 – 11.00 Tallinna Sõudeklubis, Sõudebaasi tee 21. Osamaks 3 eurot kord. Treeningud detsembris kuupäevadel 01, 08 ja 15. Juhendajaks on Tallinna Sõudeklubi peatreener Aleksei Lipintsov
Esmaspäeval 04. detsembril Helidialoog saalis algusega 14.30-16.00, - suur jõuluviktoriin, soovilugude kuulamine ja arutelu. Helidialoogi viib läbi Clelia Piirsoo. Osamaks 2 eurot kord. Registreerimiseks kirjuta ulrika@ppy.ee või helista 6748945, 55570848
11. detsembril esmaspäeval, algusega 10.00-13.00 toimub käsitöövõtteid tutvustav töötuba. Teemaks on jõulukuulide valmistamine.
Gruppi juhendab Külli Kärt. Kohtade arv on piiratud. Grupi suuruseks on 4 inimest. Registreerimiseks kirjuta mailto:ulrika@ppy.ee või helista 6748945, 55570848.
09. detsembril, laupäeval, algusega kell 14.00 ühingu jõulupidu. Toiduvalikus on maitsvad suupisted, salati, muu põneva külma ja magusa laua valikuga . Omaosalus Ühingu liikmetele on 15 eurot, mitteliikmetele ning liikmemaksu võlglastele 20 eurot, mida saab tasuda Ühingu vastuvõturuumis või kanda Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925, selgitusse märkida: jõulupidu ja osaleja nimi. Viimane registreerimise päev jõulupeole on reede ,30. november Registreerida saab e- posti aadressil mailto:ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848.
Esinevad: ühingu ansambel PÜÜ, Kaia Kattai juhendamisel, Terateater, lavastaja Jaanika Juhansoni juhendamisel, üksiksolistid, vanamuusikaansambel ja üllatusesineja.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu viimane vastuvõtupäev sellel aastal on 19. detsember ja uuel aastal alust ame 02. jaanuaril 2024
Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefoni 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara.ee teel.
Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada.
Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www.veebiraamatukogu.ee.
Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline
parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel
ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.
Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :
teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00.
Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848
ARTIKLI LÕPP
INFOLEHE LÕPP.