‘‘KUUKIIR”

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr 1

Märts 2026

Ilmub alates novembrist 1997.

Helindatud versioon on helindatud Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogus

Infolehe väljaandja:

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp

Sisukord

*Juhatuse koosolek nr 1

*Lahkunud on muusik ja pedagoog Vello Loogna

28. aprill 1940 - 10. veebruar 2026

Tekst:Eduard Borissenko

*Jaan Vaidla 70

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

*Imeline ja muusikaline ohver

Tekst: Jaanus Riimets

*Eesti Vabariigi saja kaheksanda aastapäeva tähistamise kontsert Põhja-Eesti Pimedate Ühingus

Tekst: Kert Küla

*Uus ja parem kuulamisaparaat

Tekst: Jaanus Riimets

*Ülevaade järjekordsest punktkirjavõistlusest ja lühidalt Emajõe koolist

Tekst: Kert Küla

*Rootslane Ristikivi ja pimedus

Tekst: Jaanus Riimets

*Väike mõtisklus ühistranspordi teemal

Tekst: Kert Küla

*Anekdoodid

*Õnnitleme märtsikuu juubilare

*Kuulutused

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Juhatuse koosolek nr 1

Koosolek toimus Teamsi teel

Aeg: 05. jaanuar 2026

Algus kell 12.00, lõpp kell 15.00

Juhatas: Kert Küla

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Janne Jerva, Jaanika Eller, Jaanus Riimets, Kert Küla. Lisaks tegevjuht Helen Künnap

Puudusid: Margus Kiin ja Artur Räpp.

Päevakord:

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

2. PPÜ töökorraldus.

3. Tondi 8a haldamine.

4. Tulevased projektid ja üritused

5. Isikliku abistaja teenusest 2026 aastal.

6. Meetmed petturite kaitseks.

7. Tegevus ajavahemikul 24. oktoober kuni 05. jaanuar 2026.

8. Jooksvad küsimused.

   1.Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine

Helen Künnap tutvustas liikmeks astuda soovijaid.

Juhatus otsustas vastu võtta kolm uut liiget ( lisa 1)

   2.Ühingu töökorraldus

Arutati: juhatuse koosseis ja ülesanded juhatuse liikmetele ning ühingu töötajad - PPÜ üldine töökorraldus.

Arutati: juhatuse liikmete vahel jaotatavaid tööülesandeid:

Helen Künnap: nagu varem on juhatuse listis juttu olnud, siis Margus Kiin on nõus võtma üle Artur Räpp´ilt PPÜ meililistide haldamise ja tegelema IT valdkonnaga .

Vaja on hakata ette valmistama PPÜ 2025 majandusaasta aruande juurde tegevusaruannet. Selleks on vaja võtta protokollidest tegevus ja see süstematiseeridaSamuti on vaja üle vaadata ja täiendada PPÜ 2026 aasta tegevuskava ning eelarve. 2025 aastaga lõppes PPÜ arengukava. Arengukava on vaja üle vaadata ja täiendada.

Juhatus otsustas:Janne Jerva vaatab üle PPÜ arengukava ja tegevuskava ning saadab enne järgmist juhatuse koosolekut juhatusele täiendamiseks. Helen Künnab valmistab ette ja saadab enne järgmist juhatuse koosolekut juhatuse listi PPÜ 2026 aasta eelarve.

Arutati:IT ja tehisaru kasutamise koolituse läbiviimise võimalikkust tulevikus.

Töötajate töökorraldus: jaanuaris projektide alt rahastatud ringide tööd ei toimu. Jaanuaris jätkuvad kabe-male treeningud. Jaanuaris esitatakse eelmise aasta aruandeid ja valmistatakse ette uusi projektitaotlusi. 2026 rahastusotsustest on teada, et jätkame isikliku abistaja teenusega ning positiivse vastuse sai „Aitan Eestit“ MTÜ-le esitatud taotlus. Clelia Piirsoo jätkab projektitööga. Katrin Nelk’i tööleping lõppes seisuga 31. detsember 2025. Kui rahalised võimalused selguvad, siis saame töökoormused täpsustada.

Mark Mets (majahoidja) ja Erik Repp (IT spetsialist) jätkavad ühingus tööd. Nendega on sõlmitud kaheaastased lepingud.

Arutati: PPÜ kodulehe ja FB lehe täiendamise vajadust.

Juhatus otsustas: Võtta tööle perioodiks jaanuar – aprill turundusspetsialist Tiina Kazakova. Eesmärgiga parandada Ühingu kommunikatsiooni ja leida uusi koostööpartnereid.

   3.Tondi 8a haldamine

Helen Künnap: Praegu käib elektriauditi ettevalmistavate tööde teostamine. Sellega koos paigaldame ka tagumisse koridori uue ripplae.Tehakse ka maja välisfassaadi töid: eemaldatakse lahtine krohv ja kaetakse uue kattekihiga.

Meie rentnikul Kakora MTÜ-l on tekkinud võlg. tegin rentnikule ettepaneku koostada maksegraafik võlgnevuse likvideerimiseks, kuid tagasisidet pole veel saanud
 

   4.Tulevased projektid ja üritused

Arutati: 2026 aastal korraldatavaid üritusi

Juhatus otsustas: tähistada Vabariigi aastapäeva 20. veebruaril, Valge Kepi Päeva 16. oktoobril, korraldada PPÜ jõululaat 8. detsembril(kell 14.00-19.00) ja PPÜ Jõulupidu

12. detsembril.

Arutada edaspidi, kas korraldada rahvusvahelise Muusikapäeva kontsert 1. oktoobril.

26.02 toimub Terateatri esietendus „Kodakondsus“, ja 27.02.26 teine sama etendus Põhjala maja ruumides.

Arutati: Märtsis avaneb Tallinna Linna toetus erivajadustega inimeste kultuuriprojektidele. Idee: esitada taotlusvooru pimefestivali korraldamine uudses võtmes.

Arutati: nägemispuudega inimeste luulekogu väljaandmise võimalusi . Rahastuse selginedes kuulutada „Kuukiires, kes soovib oma luulet luulekogus avaldada.

Arutati: 2026 aastal teadaolevaid taotlusvoore ning pakuti ideid projektitegevusteks.

Arutati: EPL esindajatega kohtumist.

Juhatus otsustas Jälgida Jursu kinnistute müügi arenguid ja rahaeralduse taotlust hetkel

mitte teha.

   5.Isikliku abistaja teenusest.

Teenus jätkub käesoleval aastal. Kuna riik pole veel 2026 aastaks miinimumpalka kinnitanud,

siis teenuse tunni hind võib muutuda seoses miinimum hinna kehtestamisega. Tallinna

Linnale teenuse aruande esitamise uutest nõuetest tulenevalt on vajalik täiendada isikliku

abistaja teenuse aruande vormi, mida täidavad teenuse saajad.

Juhatus otsustas: anda isikliku abistaja teenuse koordineerijale Ulrika Tindile aruande

sisestamiseks keskkonnas volitus kaheks aastaks.

   6.Meetmed petturite kaitseks

Arutati: pangatehingute, ülekannete teostamisel rakendada kahekordsete maksete kinnitamist- tegevjuhi ja raamatupidaja poolt. Turvalisuse tagamiseks sulgeda enamikel kontodel välismaksed (kui on võimalik) ning vaadata üle limiidid. Täiendavate meetmete rakendamist arutab Helen Künnap raamatupidajaga.

Helen Künnap andis ülevaate PPÜ pangakontodest ja hoiustest.

   7.Tegevus ajavahemikul 24. oktoober 2025-05. jaanuar 2026

5. november saatis Helen Künnap PPÜ taotluse hoone ligipääsetavuse parandamiseks ETV heategevussaatesse Jõulutunnel.

05. november külastasid PPÜd 53. Keskkooli 2. klassi õpilased. Neid võtsid vastu Helen Künnap ja Viktor Paring.

07. november esitas Janne Jerva PPÜ ettepanekud ligipääsetavuse ja heaolu komisjonile.

12. november esitas Helen Künnap läbi riigihanke registri Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile PPÜ hankepakkumise “Isikliku abistaja teenuse tellimine täisealisele inimesele ja teenuse koordineerimine Tallinna linna elanikele”.

12. november käis vabatahtlik PPÜ käsitööliste tooteid pildistamas.

13. november käis Helen Künnap Värska ja Marmiton sponsortoodetel järgi. Organiseeris Katrin Nelk.

14. november toimus juhatuse koosolek, päevakorras Tondi 8a maja uus ehitusprojekt.

18. november saime pakkumise edukaks tunnistamise teate riigihankele „Isikliku abistaja teenuse tellimine täisealisele inimesele ja teenuse koordineerimine Tallinna linna elanikele“

18. november osales Priit Kasepalu Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse koosolekul.

23. november esines ühingu puhkpilliorkester Lindakivi kultuurikeskuses kontserdiga.

25. november toimus Swedbanga kontori külastus tutvumaks pangakontori ligipääsetavuse ja kõnetoega pangaautomaatidega. Osales 6 ühingu liiget.

25. november Kert Küla osales Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldatud ligipääsetavuse veebiseminaril

26. november toimus Tartus EPL koolitus, millest võtsid osa Helen Künnap, Jaanika Eller ja Katrin Nelk.

27. november osales Helen Künnap Superministeeriumis ja Janne Jerva veebis taotlusvooru „Tervisepiiranguga inimeste tööle saamise ja tööl püsimise toetamine sotsiaalse innovatsiooni kaudu“ infopäeval.

30. november lauluklubi, organiseeris Kaia Nõlvak. Osales 22 inimest.

01. – 02. detsember käisid Clelia Piirsoo, Helen Künnap, Aire Tamvere ja Katrin Nelk Soomes Irise keskuses käsitöölaadal, Erasmus+ projekti raames.

02. detsember toimusid üleriigilised Annetamistalgud, talgukaardil oli ka PPÜ.

02. detsember müüdi PPÜ käsitöömeistrite toodangut Superministeeriumi laadal organiseeris Janne Jerva.

4. detsember osales Priit Kasepalu Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse koosolekul

04. detsember käisid Janne Jerva ja Helen Künnap TPIK Jõululõunal.

06. detsember müüdi PPÜ käsitöömeistrite toodangut Astangu erilisel kingiturul. Organiseeris Janne Jerva.

07. detsember esines PPÜ puhkpilliorkester Iru hooldekodus.

09. detsember ühingu kingilaat Tondi 8a saalis, külas olid ka Soome käsitöölised Erasmus+ projekti raames.

10. detsember esitas Helen Künnap Tallinna Kultuuri- ja Spordiametile projektitaotluse “PPÜ Terateatri lavastuse “Kodakondsus” väljatoomine”.

12. detsember esitas Helen Künnap taotluse Aitan Eestit MTÜle 2026 I kvartali nõustamisteenuste toetamiseks.

13. detsember toimus ühingu jõulupidu, osales 76 inimest.

13. – 14. detsember toimus Erasmus+ projekti massaažikoolituse lõpetamine.

16. detsember toimus PPÜ köögis Zepter nõude esitlus.

17. detsember saime positiivse vastuse Aitan Eestit MTÜlt – toetuse summa 2355.-

   8. Jooksvad küsimused

Toidupank eraldab 50 toidupakki meie liikmetele. Juhatus otsustas, et eelisjärjekorras saavad toidupakid üksi elavad mittetöötavad pimedad inimesed.

ARTIKLI LÕPP

Lahkunud on muusik ja pedagoog Vello Loogna
28. aprill 1940 - 10. veebruar 2026

Tekst: Eduard Borissenko

Selle hommiku linnulaul on lahkumisviis Sinule.

Selle hommiku päikesepaiste soojendab mälestust Sinust.

Selle hommiku tuulehoog saadab Su vaikselt viibates teele.

Soojendame südames mälestusi Sinust

Ja oleme tänulikud Su hinge puudutuse eest!

10. veebruaril 2026 aastal lahkus ootamatult ja jäädavalt meie hulgast maestro Vello Loogna. Ta juhatas Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestrit alates septembrist 1967 kuni oma viimaseks jäänud orkestriproovini 6. veebruaril 2026. Seega ühtekokku 58 aastat viljakat tööd ja tema südamest antud hindamatut panust nägemispuudega inimeste muusikaelu edendamisse.

Meie lugupeetud maestro Vello Loogna sündis Tallinnas, 28. aprillil 1940. Tema isa soovis, et poeg õpiks mängima viiulit, kuid pojale see mõte ei meeldinud. 12-aastasena kuulis Vello kord trompetimängu, mis hakkas talle meeldima. Nii alustaski ta Aastal 1952 õpinguid trompeti erialal Tallinna Laste Muusikakoolis õpetaja Nikolai Kubli käe all. Ta jätkas õpinguid trompetiklassis Tallinna Muusikakoolis ning omandas ühtlasi seal ka puhkpilliorkestri dirigendi kvalifikatsiooni, dirigeerimisõppejõuks Jaan Kääramees.

Trompetiõpingud jätkusid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis aastatel 1962 – 1967 tuntud õpetaja maestro Helmut Orusaare juures. puhkpilliorkestri dirigeerimise erialal oli seal tema õppejõuks dotsent Elmar Peäske, koorijuhtimist õppis ta professor Kuno Arengu käe all ning puhkpilliorkestri orkestreerimist professor Paul Karbi juhendamisel. Seejärel täiendas Vello Loogna end trompeti erialal Moskva Riiklikus Konservatooriumis ja õppis Riia Konservatooriumis puhkpilliorkestri dirigeerimist. Õpingud Moskvas ja Riias tõstsid Vello Loogna ekstraklassi dirigendiks ning tubliks täienduseks Eestimaa puhkpilliorkestrite dirigentide peres.
Kutselise pedagoogina alustas Vello Loogna tööd juba 19-aastasena Tallinna Laste Muusikakooli trompeti erialal. Esimene puhkpilliorkester, mille ta aastal 1959 asutas ja mida juhatas, oli Tallinna 22. Keskkooli ja aasta hiljem ka Tallinna I Keskkooli noorte puhkpilliorkester.

Aastatel 1965- 1972 töötas ta Rahvaloomingu maja orkestrite vanemmetoodikuna.
1972 - 1985 oli ta Tallinna Konservatooriumi puhkpilliorkestrite dirigeerimise vanemõppejõud.
Alates 1967. aastast alustas maestro Vello Loogna tööd Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestris, mille juhendajaks jäi ta oma elu lõpuni.

Orkester omas I kategooriat ja on saavutanud II ja III kohad Eesti Puhkpilliorkestrite turniiridel aastatel 2006 ja 2008. Vello Loogna õpetas pimedatele muusikutele tema poolt väljatöötatud erimetoodika alusel orkestri repertuaaris olevate muusikapalade partiisid. Orkester on esinenud tema taktikepi all paljudes kohtades Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Soomes ja Rootsis.
Aastal 1968 asutas ta Salme Kultuurikeskuse Noorte Puhkpilliorkestri. See orkester saavutas aastail 2005 ja 2012 Šveitsis Zürichis Ülemaailmsel Puhkpilliorkestrite konkursil noorte kategoorias kolmanda koha. Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester (VOP) loodi 1965.aastal Vello Loogna ja Aksel Pajupuu algatusel. Aastal 1975. saavutas VOP Üleliidulisel Rahvamajandussaavutuste näitusel Moskvas esikoha. Aastal 1973-1979 oli Vello Loogna Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi puhkpilliorkestri dirigent. Aastatel 1978 – 2005 juhendas ta Tallinna Tuletõrje Ühingu puhkpilliorkestrit ning aastatel 1979 – 2016 oli Vello Loogna Eesti Pimedate Liigu puhkpilliorkestri peadirigent.

Kokku asutas ta oma eluajal 7 puhkpilliorkestrit.

Vello Loogna dirigeeris vabariiklikel noorte- ja täiskasvanute laulupidudel üheksal laulupeol: aastatel 1972, 1975, 1977, 1980, 1982, 1985, 1987, 1990 ja 1994, pluss veel Riia Gaudeamusel.

Aastal 1977 omistati Vello Loognale Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.

Aastal 2006 autasustas president Arnold Rüütel Vello Loognat Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Ta pälvis aastal 2019 Otto Dawid Wirkhausi nimelise preemia ning Kodarraha. Kodarraha on anodeeritud titaanist ja hõbedast aumärk, mis on kõrgeim austusavaldus pühendumise eest Laulu-ja Tantsupidude väärtuste hoidmisel ja edasikandmisel.

2020. aastal tunnustas Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital Vello Loognat elutöötoetusega.

Vello Loogna panus puhkpillimuusika viljelemisse Eestis oli väga suur.

Ta oli Eesti Kooriühingu , Eesti Puhkpillimuusika Ühingu ja Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliige.

Ta õpetas oma kodus tasuta aastaid lastele ja noortele puhkpillimängu - trompetil, tromboonil ning teistel puhkpillidel ning tõi nad seejärel PPÜ puhkpilliorkestrisse mängima.

Tema rõõmus meel, hoogne ja heatahtlik suhtumine ning lõputu optimism on külvanud muusikategemise sädeme mitmete nägemispuudega inimeste südamesse ning loonud võimaluse heal tasemel muusika viljelemiseks.
Helge mälestus maestro Vello Loognas jääb igavesti meie südametesse.

Austusavalduseks lahkunud maestrole on plaanis korraldada aprillikuus mälestuskontsert.

ARTIKLI LÕPP

Jaan Vaidla 70

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

17. veebruaril 2026 aastal toimus Tallinna Toompea Kaarli kirikus muusikatund, mis oli planeeritud suure rõõmupeona Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestri mängija Jaan Vaidla 70 juubeli auks. Paraku tingis elu meile uue olukorra. 10. veebruaril lahkus meie hulgast orkestri pikaajaline dirigent ja muusikaline hing Vello Loogna, seega oli meie kõigi hinges kurbust maestro lahkumise tõttu ja rõõmu ning tänu Jaan Vaidlale, kes on alates 2011 aastast olnud muusikaliselt tegev nii orkestris tromboonimängijana ja klaverisaatja laulu- ning pillisolistidele.

Jaan Vaidla on muusikavirtuoos, kes mängib tromboonil, on mänginud baritonsarvega ja laulab klaverit ning orelit mängides. Igapäevaselt teeb ta muusikapedagoogi tööd ning on Nissi kiriku organist.

Kontserti avas Jaan Vaidla oreli õpilane Siim Laane. Peale selle kuulasime vaimuliku tervituse. Järgnevalt mängis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester, mida juhatas Lembitu Vaidla.

14 aastane noormees Johann Marcus Zereen mängis tenorsarvel , klaveril saatis teda Siim Laane. Flüügelhornil mängis Villu Viirsalu, kes on meie ühingu orkestris mänginud paljude instrumentidega. Laulusolistidena olid kaastegevad Kerti Kollom Seidelberg, Valentina Borissenko ja Sülvi Sarapuu.

Muusikatunni viimases osas esines altsaksofonil Daniel Ventsel.

Esineda kontserdiga Kaarli kirikus oli väga suur au ja erakordne sündmus paljude muusikute jaoks, ehk ka esmakordne kogemus.

Orkester ja orelimuusika kõlas väärikalt. Kirikus kuulajaid jätkus.

Täname Jaan Vaidlat, et sa oled meie ühingu muusikutega liitunud ja suure rõõmuga kaasa teinud.

Kaaslased on iseloomustanud Jaan Vaidlat nii:

• Jaan on äärmiselt heasüdamlik inimene, seda on tunda igal hetkel.

• Kuna Jaanil on absoluutne muusikaline kuulmine on temaga koos kerge ja huvitav laulda, sest Jaan on klaveril väga hea improvisaator ja loominguline.

• Jaan on virtuoos ja tõsine muusik, hingega inimene.

• Jaan ei pea paljuks sõita kaugelt linnast väljast proovidesse ja esinemistele

Suur tänu Jaan, et sa oled meiega!

ARTIKLI LÕPP

Imeline ja muusikaline ohver

Tekst: Jaanus Riimets

Juba enne aastavahetust planeerisin külastada pühade ajal mõnd klassikalise muusika kontserti. Esialgu oli muid valikuid, aga siis otsustasime koos saatja Kariniga, et kõige sobilikum on Bachi „Muusikaline ohver“, mida esitati 4. jaanuari õhtul Niguliste kirikusse rajatud kontserdisaalis. Saatja tuli mulle autoga järele. Saatja oskas korraldada nii, et saime auto parkida üsna Niguliste juurde, kuna olin puudega isik.
See teos , kuigi vaimuliku sisuga, oli kirjutatud Preisi kuninga jaoks. Andres Mustonen ja ta kaaslased esitasid imelist teost tõelise hardusega. Kontserdisaal oli veel pühadeehtes, aga pühi oli tunda ka muusikas. Ma ei ole küll eriti musikaalne, aga see polegi tegelikult nii oluline. Peaasi, et hing oleks muusikale avatud. Tundus, et kõigi saalis olijate hinged olid avatud. Pühad said imekauni lõpu. Küsisin oma saatjalt, et mida tema arvab, et mis tüüpi ohvrist suur helilooja kirjutas selle muusikateose. Ise arvasin, et lepitusohvrist. Jeruusalemma templis olid erinevad ohvrid, süüohver, tänuohver ja lepitusohver.
Bachi muusika kestab üle aegade. Nagu selle sõnumgi.

ARTIKLI LÕPP

Eesti Vabariigi saja kaheksanda aastapäeva tähistamise kontsert Põhja-Eesti Pimedate Ühingus

Tekst: Kert Küla

Kahekümnendal veebruaril, reedel kell 17:30, mõni päev enne vabariigi aastapäeva, toimus Tondi 8a saalis Eesti vabariigi saja kaheksandale aastapäevale pühendatud pidulik kontsert, millest võttis osa ligikaudu viiskümmend inimest. Mõistagi oli nende hulgas nii meie ühingu liikmeid kui töötajaid.

kõigepealt esines ühingu puhkpilliorkester, seekord maestro Lembitu Vaidla juhatusel ning samuti toimus lühike leinaseisak sellel aastal kümnendal veebruaril ootamatult meie hulgast lahkunud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Puhkpilliorkestri pikaaegse austusväärse hinnatud ja lugupeetud dirigendi Vello Loogna mälestuseks.

Loomulikult mängis puhkpilliorkester meie armsa kodumaa sünnipäeva puhul kontserdi alguses kõigepealt Eesti Hümni. Seejärel, pärast püsti seistes Eesti hümni kuulamist, kõlasid mainitud orkestri esituses mitmed isamaalised laulud, nagu Lipu Laul ja kirikliku kõlaga laul Hoia Jumal Eestit.

Edasi kõlasid sellel kontserdil mitmed Puhkpilliorkestrile traditsiooniliseks saanud laulud nagu Maanteede kuningas ja Tiigrijaht ning Puhkpilliorkestri etteaste lõpetas lõbus Koloneli Marss.

Peale mainitud puhkpilliorkestrit esines ühingu lauluansambel PÜÜ, Kaia Kattai juhatusel ja kõlasid mitmed kaunid laulud. Kokku esitas lauluansambel neli laulu ning minule meeldis kõige rohkem isamaaline laul nimega Oma Maa. Pärast lauluansambli esinemist oli võimalus kaasa laulda ja tantsida Ivar Kalause lõbusate lauluviiside saatel. Samuti mängis nimetatud kontserdil saksofoni ja laulis musikaalne noormees nimega Taniel Vensel, kes esitas eelmisel aastal Eurovisioonil kõlanud tuntud itaaliapärase laulu pealkirjaga Espresso Macchiato.

Lisaks esinesid meile kuue tantsulooga Kristiine Päevakeskuse rahvatantsijad, kellel olid seljas mitmete Eesti paikade rahvariided.

Päris kontserti alguses tervitasin mina kokkutulnud rahvast peatselt saabuva Eesti vabariigi saja kaheksanda aastapäeva puhul ning kõnelesin lühidalt Eesti vabariigi iseseisvuse esmakordsest väljakuulutamisest aastal 1918. Nimelt loeti aastal 1918 kahekümne kolmandal veebruaril Pärnust Endla teatri rõdult ette Eesti Iseseisvuse Manifest ja selle manifesti ette lugejaks oli Hugo Kuusner.

Sama aasta järgmisel päeval kuulutati Eesti vabariigi iseseisvus välja Tallinnas, aga paraku lühikeseks ajaks, sest ajad olid keerulised ja algas vabadussõda.

Ühingu juhatuse liige Jaanus Riimets kõneles plaanist anda sellel aastal oktoobrikuus valge kepi päeva paiku välja luulekogu, milles oleksid avaldatud nägemispuudega inimeste omaloominguna kirjutatud luuletused ja võib-olla mõningad jutukesed.

Tegemist oli igatahes vahva ja rõõmsameelse vabariigi aastapäeva tähistamise kontserdiga, aga jällegi veidi huvitavamalt ja pisut teistmoodi.

ARTIKLI LÕPP

Uus ja parem kuulamisaparaat

Tekst: Jaanus Riimets

Mul kipub ikka nii olema, et enne mingit uut abivahendit ei muretse, kui olen kelleltki midagi selle kohta kuulnud või tekib otsene vajadus. Stream 3 puhul oli asi nii, et kuulsin täiuslikumast raamatute kuulamise aparaadist juba mõni aeg tagasi Astangul rehabilitatsiooniteenusel olles. Mind paelus kõigepealt see, et aparaati võib panna kuni terabaidise mälukaardi. Muidugi asjatundjad, eriti Artur selgitasid, et liiga suure mälukaardiga tekivad ka omad probleemid. Aparaadi tarkvara on selline, et kõigi tegevuste jaoks kulub seda rohkem aega, mida rohkem andmeid on ja suurema mälumahuga on neid rohkem. Niisiis ostsin endale igaks juhuks esialgu 128 gb mälukaardi. Sain selle ühest meie e-poest üsna odavalt. Loodetavasti peab ka vastu.
Põhjusi uus aparaat muretseda oli veelgi. Nimelt on sellel bluetoothi võimalus. Saab ühendada juhtmevabalt nii kõlari kui kõrvaklapid. Mul on nüüd mõlemad olemas ja töötavad ka väga hästi. Aga selle uue aparaadi ostuga oli veel rõõmustavaid kaasnähtusi. Kõigepealt sain just samal ajal endale vanu Suveniiri laule üsna suurel hulgal ja nüüd saan neid mõnusasti pikali olles nuppudele vajutades kuulata. Aparaat loeb vajadusel ette nii laulu nime kui esitaja. Samuti muidugi faili asukoha. Nii, et seda saab uuesti üles otsida. Samal ajal sain Arturilt ka uue programmi DAISY apuri, mis võimaldab kiiresti ja mugavalt lahti pakkida ja mälukaardile salvestada juba helifailina hulga raamatuid lühikese ajaga. Salvestamine ise ei kesta väga lühikest aega, aga saab kohe kõik soovitud raamatud salvestama ja lahti pakkima panna, et võid ise millegi muuga tegeleda. Veel üks probleem lahenes. Mul ei olnud nimelt daisy playeri soodusostu tähtaeg veel käes, aga lootsin, et vald aitab . Ja aitaski. Originaalhind oli 575 eur ja sain omavalitsuselt suure toetuse, nii et selline oluline ost ei tekitanud eelarves väga suurt puudujääki. Nüüd kuulan soovi korral head Suveniiri muusikat juhtmevaba kõlariga ja igal pool liikudes soovitud raamatut. Praegu on mälukaardil kusagil 75 raamatu ringis. Muidugi on ka mõningaid probleeme. Näiteks raadiote valik on küll väga suur ja taskuhäälingutest on esindatud isegi meie endi inimeste tehtud Lihtsalt pime, aga raadio alati ei mängi. Aparaat muudkui palub, et „palun, oota“. No, mida ma ootan. Aga tegu võib olla ka wifi nõrkusega. Igal juhul olen uue aparaadiga väga rahul.

ARTIKLI LÕPP

Ülevaade järjekordsest punktkirjavõistlusest ja lühidalt Emajõe koolist

Tekst: Kert Küla

Osalesin sellel aastal traditsiooniks saanud punktkirjavõistlusel, mis toimus Tartu Emajõe Koolis ning seda kooli ootab ees üks muudatus.

Minu arvates väärib märkimist, et alates eelmise aasta suvest on meile harjumuspärasel Tartu Emajõe Koolil teine nimi. Ühise juhtimise alla viidud ühendkooli uueks nimeks sai Tartu Tähtvere Riigikool, mis moodustati 01.07.2025 Tartu Emajõe Kooli ja Tartu Hiie Kooli ühinemisel. Emajõe õppekohas ehk praegustes Emajõe Kooli hoonetes omandavad haridust nägemispuudega ja nägemis-liitpuudega lapsed ning Hiie õppekohas ehk endises Tartu Hiie Koolis õpivad peamiselt kuulmis-ja kõnepuudega õpilased. Juba mitmeid aastaid on olnud nimetatud kahel koolil ühine direktor Kristel Mets ning aastal 2028 võidakse Tartu Tähtvere Riigikooli kaks eraldi paiknevat õppekohta tegelikult ühendada ning nii nägemispuudega kui kuulmispuudega laste õppetöö hakkaks toimuma Tartu Hiie Kooli hoonete ruumides.

Rohkem praegu nende kahe meelepuudega lastele suunatud riigikooli ühendamisest ei kirjuta, kuid mainin veel, et minule kui Tartu Emajõe Kooli vilistlasele tundus mainitud haridusasutuste kokku liitmise kavatsus esialgu võõra ja harjumatuna. Samas on Emajõe Kooli õpilaste arv jäänud aastate jooksul üsna väikeseks ning praegu peaks selles koolis minu teada haridust omandama kolmekümne lapse ringis.

Sellel aastal toimus Tartus järjekordne punktkirjavõistlus, millest osa võtsin kolmapäeval, kahekümne esimesel jaanuaril. Mainitud punktkirja teemalisest üritusest võttis osa 4 Tartu Emajõe Kooli õpilast ja 2 sama kooli vilistlast. Sellel aastal otsustati teha nii, et kolm kohta esimesest kuni kolmanda kohani läksid kuue punktkirjavõistlusel osaleja vahel jagamisele. Niisugusel viisil otsustati toimida sellepärast, et kirjutamise ülesanne oli kõigile osalejatele samasugune, välja arvatud ühe erandiga ning lugemise ajad olid Silja Linnamäe sõnul seekord üsna sarnased.

Samuti on osalejate vähese arvu tõttu konkurents jäänud üsna väikeseks ja minagi olen Kuukiires alati ära märkinud kolm esimest kohta.

Mina saavutasin sellel aastal nii Praille kirja lugemises kui kirjutamises teise koha. Esimesed kohad saavutasid Aron Leppik ja Sten-Erik Virkus ja kolmas koht läks jagamisele Emajõe Kooli nooremate õpilaste vahel.

Kirjutamise ülesandes pidime kirjutama oma lemmikraamatust, mis oli läbi loetud eelmisel aastal. Mina kirjutasin lühidalt Ain Küti kirjutatud paarist kriminaalsest raamatust, milles lahendas mõrvalugusid Sagadi mõisahärra Paul Eduard fon Fokk.

Lugemine toimus Emajõe kooli raamatukogu lugemissaalis kolmandal korrusel ning kirjutamisülesannet lahendasime kolmandal korrusel endises inglise keele klassis. Lugemisülesannet hindas kooli raamatukogu hoidja Silja Linnamägi ning kirjutamisülesande õigekirja kontrollis samas koolis töötav eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marika Kaljuste.

Seekord oli minu lugemise aeg nelja minuti ringis ning lugemine toimus eelnevalt punktkirjaprinteriga väljaprinditud punktkirjas paberilehtedelt. Paari lehekülje pikkune katkend, mida pidime valju häälega ette lugema pärines kirjanik Aidi Valliku kirjutatud noortele suunatud raamatust, mis kandis pealkirja „Kuidas elad Ann“. Lugemisülesande lõpetuseks pidime ära arvama teose autori ja raamatu pealkirja. Mina arvasin need õigesti ära, aga pidin veidike mõtlema.

Nimetatud üritus algas kirjutamise ülesandega ning lõppes lugemisülesandega.

Mina olen osalenud punktkirjavõistlustel nii kooliajal kui pärast Tartu Emajõe Kooli lõpetamist. Igal aastal on punktkirjavõistlusel, mis koosneb kahest osast, lugemisest ja kirjutamisest, loomulikult erinevad ülesanded ning lugemises arvestatakse lisaks lugemiskiirusele ka ilmekust ning kirjutamisel õigekirja reeglite järgimist.

Näiteks aastal 2022 pidime lugema ajapeale raamatust „Väike prints“ kaks lehekülge kusagilt raamatu keskpaigast. Mina isiklikult sain juba enne esimese lehekülje lõppu aru millise teosega on tegu eelkõige kirjelduse järgi lennumasinaga juhtunud õnnetusest inimtühjas kõrbes ning minu lugemise aeg oli viis minutit ja kuus sekundit.

Kirjutamise ülesanne oli aga niisugune, millele oli võimalik läheneda loominguliselt. Nimelt avanes võimalus kirjutada oma lemmikraamatust või mõnest meeldivast lugemisega seotud kogemusest. Mina kirjutasin, et minu esimene raamat, mille ma punktkirjas läbi lugesin oli lasteraamat pealkirjaga „Jussikese seitse sõpra“, milles Jussi-nimeline poiss sai sõbraks kõigi nädalapäevadega. Lisaks kirjutasin lühidalt ka Tartust vaimustunud lastekirjanik Mika Keräneni lasteraamatutest, milles kriminaalseid juhtumeid lahendab Supilinnas tegutsev „supilinna salaselts“.

Punktkirjavõistluse korraldus püüab kaasas käia tehnoloogia arenguga; näiteks kasutasid neli nimetatud võistlusest osavõtjat arvutit ja punktkirjakuvarit, kusjuures ilma ekraanilugejat kasutamata. Samuti oli võimalik punktkirjavõistlusel kirjalikku ülesannet sooritada kasutades tavalist punktkirja kirjutusmasinat, mida tegid kaks punktkirjavõistlusel osalejat. Mina kasutasin kooliajal kirjutamiseks enamasti punktkirja kirjutusmasinat, aga tegelikult saab punktkirjas kirjutamiseks kasutada spetsiaalset väikest tahvlit, mis sobib pimedale inimesele nii-öelda märkmikuks, aga kirjutusviis on teistsugune võrreldes tavapärase punktkirja kirjutusmasina klahvidele vajutamisega.

Ekraanilugejaga või ekraanile kuvatavat teksti suurendava tarkvaraga varustatud arvuti kasutamist ja arvuti klaviatuuri hakatakse Emajõe Koolis lastele õpetama minu teada alates kolmandast või neljandast klassist, kuid loomulikult õpitakse algklassides kõigepealt selgeks punktkirja lugemine ja kirjutamine, mis on oluline oskus pimedatele kohandatud õppematerjalide kasutamisel ja samuti edaspidises elus. Vaegnägijad lapsed õpivad lugemist ja kirjutamist tavakirjas kasutades suurendatud kirjaga õppematerjale ja vajadusel luupi või lugemisteleviisorit. Samuti on nägemispuudega laste koolis minu teada pimedate kirjasüsteemi õpetatud väga väikese nägemisjäägiga õpilastele.

Jällegi oli vahva külastada oma vana kooli, kus olen 13 aastat õppinud ning kohtuda mitme endise õpetajaga ning kahe kunagise klassijuhatajaga, õpetaja Marika Kaljuste ja õpetaja Tiina Huulega. Esimene neist õpetajatest õpetab Tartu Emajõe Koolis eesti keelt ja kirjandust ning pimedatele või vaegnägijatele õpilastele orienteerumist.

Tiina Huul õpetab samas koolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja geograafiat ning ta oli minu klassijuhatajaks aastatel 2010 kuni 2013 kui käisin keskkoolis ja minu klassis õppis neli õpilast.

Suur tänu Tartu Emajõe Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajale Marika Kaljustele selle toreda punktkirjavõistluse traditsiooni algatamise ja nimetatud ürituste läbiviimise eest!

ARTIKLI LÕPP

Rootslane Ristikivi ja pimedus

Tekst: Jaanus Riimets

Pime nägemine on Theatrumis üsna omapärane etendus. Ei mäleta küll ühtegi sellist teost, mille puht eesti kirjanik oleks kirjutanud võõras keeles ja siis oleks see esitatud eesti keeles. Tänapäeval. Ristikivi kirjanikutee sai alguse ennesõjaaegses vabariigis ja oleks see ometi nii jäänudki, nimelt nii, et Ristikivi ja teised rahvuslikud kirjanikud oleksid edasi saanud tegutseda sini-must-valge lipu kaitse all. Aga tulid hoopis viisnurgad ja haakristid ja meie kallis kultuur oligi haavatud. Aga see haav paranes. Nii vabas maailmas kui erilise õnnistusena kommunistide valve all jäi meie kultuur-kuigi mõjutatud-siiski püsima. Paguluses oli suures osas kultuuri kandjaks ka Karl Ristikivi, kes oli luuletanud: Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas… Natuke paremas või natuke halvemas ruumis sündisid kõik need, kes meie kultuurile aluse panid. Ristikivi tuli kirjandusse Tallinna triloogiaga ja sai tugeva tunnustuse. Ja siis tuli lahkumine. Rootsi sai uueks kodumaaks ja kirjanik püüdis seal end ka teostada. Üheks selliseks teostamisvormiks oli kuuldemängu kirjutamine rootsi keeles ja just seda kuuldemängu loeti meile ette talvisel jaanuariõhtul theatrumi saalis Vene t 14. Sain oma saatjaga enne kokku ja õhtustasime toredasti vanalinnas ja siis oligi aeg paar sammukest tänavast kõrgemale astuda ja vanalinna kultuurihoonesse siseneda, kus teisel korrusel asub Theatrumi saal. Meiega liitusid veel mõned meie inimesed ja seekord olid kõik vaatajad nägemise osas võrdses seisus, sest kõikide silmad olid kaetud. Põhjuseks etenduse üks põhiteema, silmade mittenägemine ehk pimedus. See, mis meie inimestele on üsna arusaadav, pole seda teistele. Nüüd said nad seda kõike paariks tunniks kogeda, mida meiesugused pidevalt tunneme. Algselt kuuldemänguna kirjutatud etenduse kandvaks teemaks oli see, mis on nähtav ja mis nähtamatu, kui silmad ei näe ja miks vahel silmad kaotavad nägemisvõime. Sest peategelane polnud pime selles mõttes, et tal oleks silmadega mingi rike või vigastus. Tegu oli psühholoogilise probleemiga. Ta oli näinud oma abikaasa abielurikkumist oma naisega ja see võttis talt nägemise. On vist selline väljend-silme eest läks pimedaks -ehmatuse tõttu. Ta oli ravil-mitte silmaravil, vaid hingeravil ja teda püüdis aidata arst, kes kõike mõistis. Paraku lõppes kõik ikkagi pimedusega. Mees sai korraks nägemise tagasi ja siis hävitas ise oma silmad. Miks ? Sest see , mida ta nägi, oli liiga õudne tema hinge jaoks. Etendus oli põhimõtteliselt ettelugemine, laval sündmusi eriti polnud. Oli ju tükk ikkagi kirjutatud kuuldemänguks. Kuuldemäng ei ole enam populaarne žanr, aga millalgi kuulati raadiost palju erinevaid kuuldemänge. See oli teater kodus. See oli siis kui tv veel ei võimutsenud. Nüüd saime osa kuuldemängu pärandist ka Theatrumi saalis. Oli mõjus etendus.

ARTIKLI LÕPP

Väike mõtisklus ühistranspordi teemal

Tekst: Kert Küla

Olen Eestis ringi rännates kasutanud nii linnadevahelisi bussiliine, Harju maakonna bussiliine ja sõitnud rongiga ning kodulinnas ringi liikumiseks kasutan sageli Tallinna linnatransporti. Mõistagi on neist ühistranspordivahenditest igal ühel omad eripärad, millega tuleb arvestada.

Tallinna ühistranspordis on praegu põhilisteks ühissõidukiteks bussid ja trammid. Samuti on Ülemiste ja Nõmme piirkonna inimestel võimalus kasutada linnasiseseks liikumiseks Elroni ronge, eriti kui on vaja minna Balti Jaama piirkonda.

Minul on nägemise puudumise tõttu väga keeruline teada saada peatusse saabunud bussi liininumbrit. Tallinna uute trammidega on lugu mõnevõrra lihtsam, sest osad neist teatavad väliskõlarist häälega nii trammi numbrit kui liikumissuunda. Üheks mureks pealinna uute trammide juures on muidugi see, et viibides peatuses, saab küll trammi vinguva hääle järgi aru, kui sõiduk jõuab peatusse, aga raske on leida trammi välisküljelt ukse avanemiseks vajalikku nuppu, millele vajutada.

Õnneks on üldiselt Kesklinnas asuvates trammipeatustes rohkem inimesi, kes vajadusel minule ukse avavad. Kõige keerulisem on minu jaoks teada saada peatusse saabuva linnaliini bussi liininumbrit, eriti kui mulle sobivat peatust läbib mitmeid bussiliine. Kõik pealinna ühissõidukid kahjuks liininumbrist ei teavita ning kui peatusse saabub üksteise järel mitu bussi või trammi, on õige ühissõiduki ülesleidmine ilma peatuses ootajatelt sõiduki liininumbrit küsimata pimeda inimese jaoks tõsine probleem. Enamasti töötab vähemalt bussides ja trammides sees peatuste häälteavitamise süsteem, mis on abiks nägemispuudega inimestele ja mitmetele inimestele laiemalt. Samuti töötab peatuste häälteavitamise süsteem koos vastava tablooga Elroni rongides, kuid näiteks Harjumaal sõitvates maakonna bussiliinides kahjuks üldiselt peatuseid ei teavitata. Linnakodust maale ja maalt linna sõiduks kasutan Harju maakonna Loksa suuna bussiliine. Minu ema väitel näidatakse mõnikord Harju maakonna ida suunas sõitvates liinibussides peatuseid tabloolt, kuid peatuste heliga teavitamist olen kuulnud väga harva või siis on peatuste teavitamine liiga vaikne.

Samuti on väga oluline oskus liikuda iseseisvalt elukohast peatusse ja ühissõiduki peatusest soovitud sihtkohta. Neid teekondi tuleb kindlasti enne iseseisvalt valge kepiga liikuma hakkamist koos nägija inimesega mitmeid kordi läbi käia, et soovitud marsruudid ohutuks liikumiseks selgeks õppida. Kui nägemispuudega inimesele on koostatud rehabilitatsiooniplaan, on tal võimalik saada iseseisva liikumise harjutamiseks eripedagoogi teenuse raames orienteerumise tunde. Nendes tundides tegeldakse vajadusel nii väljas kui siseruumides liikumise õppimisega, lähtudes konkreetse isiku nägemiskahjustusest.

Kui olen peatustes seistes pöördunud bussi ootavate inimeste poole küsimusega: „Mis number buss see on?” siis enamasti on ikka bussi liininumber eesti või vene keeles minule öeldud. Kuigi minu kodu juures asuvas peatuses peatub kaks Tallinna bussiliini, on nende liikumismarsruudid muidugi mõnevõrra erinevad. Ümera tänaval asuvast Seli bussipeatusest kuni Punasel tänaval paikneva P. Pinna-nimelise bussipeatuseni on busside number 35 ja 50 liikumisteed samad, kuid buss number 50 sõidab Punase tänava ja Pae tänava kaudu Majaka tänaval asuvasse Majaka-Põigu-nimelisse bussipeatusesse, aga buss number 35 keerab Punaselt tänavalt Juhan Smuuli teele ning sõidab edasi Tallinna lauluväljaku juurest mööda Narva maanteed Kesklinna Hobujaama peatusesse ning seejärel Viru peatuse kaudu edasi sõites läbib buss number 35 Vabaduse väljaku, Tõnismäe, Koidu ning Taksopargi peatuseid suundudes lõpuks Pelgulinna.

Pimedatele on linnas liikumisel abiks ka busside liikumismarsruutide teadmine. Usun, et tean peast peaaegu kõigi Lasnamäel sõitvate busside liikumismarsruute. Mitte küll alati iga üksikut bussiliinile jäävat peatust, kuid vähemalt tänavaid, mida buss kogu liini ulatuses sõites läbib. Busside marsruutide peast teadmine suurendab iseseisval liikumisel enesekindlust ning aitab vältida eksimist. Näiteks kui olen sattunud valele bussile ning bussis peatuste teavitamise süsteem toimib, tean vähemalt millises peatuses tuleb bussi vahetada ning kus asub bussiliini lõppeatus.

Busside liikumismarsruudid olen meelde jätnud internetist Tallinna Sõiduplaanidest.

Eesti vabariigis saavad Ühistranspordi seaduse alusel tasuta nullpiletiga sõita nii raske kui ka sügava nägemispuudega inimene üksinda ning raske ja sügava nägemispuudega inimene koos saatjaga või koos juhtkoeraga.

Näiteks Luxexpressi linnadevahelistes pikamaa bussiliinides on bussijuhid andnud mikrofoni rääkides reisijatele teada, et hakkame jõudma Tallinna või Tartusse ning seejärel öelnud mikrofoni ka nõudepeatused, kus on võimalik soovi korral bussist väljuda. Mõistagi on teada antud seegi, et lõpp-peatuseks on Bussijaam.

Loodan, et varsti hakkavad vähemalt Eesti pealinnas kõik bussid, trammid ja tulevased uued trollibussid välise kõlari vahendusel häälega liininumbrit teatama.

Minu huvitavad juhtumused Tallinna ühistranspordis.

Kaheksandal septembril 2017 sõitsin hommikul kell 9:06 Mahtra peatusest väljunud bussiga number 35 kodust Tallinna Ülikooli, bussis ei töötanud peatuste häälteavitamise süsteem, kuid väljusin õnneks õiges peatuses, sest nägija samas bussis viibinud kaasreisija teatas õige peatuse nime, väljudes ise minuga samas peatuses.

Ühel novembrikuu päeval astusin Lasnamäel Mahtra peatuses bussile number 35, et Tallinna Ülikooli loengusse sõita. Bussis ei töötanud peatuste häälteavitamise süsteem. Sõitsin bussiga number 35 veidi üle kahekümne minuti, väljusin bussist keskmisest uksest ning hakkasin harjunud viisil bussi liikumisega vastassuunas kõndima, et Tallinna Ülikooli juurde jõuda. Suur oli aga üllatus kui liikudes ligikaudu kakskümmend meetrit ülikooli suunas sattusin helifoorita ristmikkule, millel autod sõitsid üle Narva maantee ning mõned autod pöörasid Narva maanteele. Jäin seisma muidugi kõnniteel umbes kahe meetri kaugusel mööduvast liiklusvoost. Teadsin kindlalt, et Tallinna Ülikooli trammipeatuse paviljonide juures merepool Narva maanteed niisugust ristmikku ei ole välja arvatud jalakäijate ülekäigurada üle Narva maantee. Umbes minuti pärast küsis üks meesterahvas minult: Kas saan kuidagi aidata? Ütlesin, et soovin minna Tallinna Ülikooli. Mees ütles, et olen Prongsi bussipeatuse juures Pronksi tänava, Jõe tänava ning Narva maantee ristmikul. Koos minule abi pakkunud mehega läksime üle Jõe tänava ning kõndisime umbes nelisada meetrit eelmisse bussipeatusse, kust läksin iseseisvalt edasi ülikooli. Olin sõitnud bussiga üks peatus kaugemale kui vaja ning väljunud bussist eksikombel järgmises, Pronksi-nimelises bussipeatuses. Õnneks jõudsin sihtkohta. Kui keegi ei oleks mind abistanud, oleksin pidanud kas jalgsi kõndima või sõitma bussiga veel ühe peatuse Hobujaama busside lõpp-peatusesse, et minna helisignaaliga valgusfoori kasutades üle sõidutee ning üle trammirööbaste Hobujaama trammipeatusse, et sõita trammiga number 3 või 1 Tallinna Ülikooli peatusse. Esialgu arvasin, et olengi bussist väljunud Hobujaamas ning buss number 35 on mingil põhjusel peatunud teises kohas kui harilik peatumiskoht.

Kümnendal aprillil 2018 tulin Põhja-Eesti Pimedate Ühingust pimedate lauatennise trennist ühistranspordiga Lasnamäel asuvasse koju. Trammis number 4 peatuste häälteavitamise süsteem töötas ning väljusin trammist Majaka Põik-nimelises peatuses.

Majaka tänaval asuvast praegusest Majaka põik bussipeatusest soovisin sõita buss number viiekümnega Mahtra peatusse. Kui küsisin peatuses ootavatelt inimestelt: „Mis number buss see on“ sain vastuseks, et buss number 50. Pärast Kiive peatust oli järgmiseks peatuseks Paala asemel Uus-Pae. Tegu oli bussiga number 58 Väljusin Punasel tänaval asuvas Lasnamäe turu peatuses ning jalutasin järgmisse peatusesse; nimega Pikri. Seal pidin jälle inimestelt bussinumbrit küsima, et õige bussiga edasi sõita. Esimene Pikri peatusse saabunud buss oligi number 35, mis peatub minu kodumaja juures asuvas Mahtra bussipeatuses.

Sarnaseid olukordi on olnud muidugi mitmeid.

Viimasel ajal on õnneks Tallinna linnaliinibussides ja trammides peatuste häälteavitamise süsteem toiminud.

Need lood tõestavad ilmekalt, et nägemispuudega inimeste jaoks on ühistranspordi kasutamisel olulised toimiv peatuste häälteavitamise süsteem sõidukites ning peatusse jõudva transpordivahendi liininumbri teadasaamise võimalus väliskõlarite kaudu.

Loodetavasti töötavad aasta lõpus ka kõik bussiliinide teatamise tablood Tallinna linnas. Uutel trammidel teavitavad liininumbrit ja trammi liikumissuunda väliskõlarid. Need peaksid kindlasti olema kõigil pealinnas sõitvatel bussidel ning trollibussidel.

ARTIKLI LÕPP

Anekdoodid

Mees tuleb töökaaslasega kolmapäeva õhtul koju, et jalgpalli vaadata.

Naine on uksel rõõmsalt vastas: „Kas te pirukaid ka soovite?“

- „Ikka võib, too lauale!“

„Lihaga või riisiga?“

- „Õllega!“

Mees läheb hommikul hirmsa pohmelliga apteeki.

„Palun mulle kohe üks karp atsetüülsalitsüülhapet!“

Apteeker vaatab mehele otsa ja küsib: „Te soovite aspiriini?“

„Jaa just seda. Mul läheb kogu aeg see nimi meelest.“

Naine kuuleb, kuidas mees paneb võtit lukuauku ja kamandab oma

armukese kiiresti kardina taha peitu. Mees astub tuppa ja näeb kardina

taga karvaseid ja paljaid jalgu.

„Mis see on?“ osutab ta naisele otsa vaadates jalgadele.

- „Kallis, mis sa arvad, kust sain ma need kaks rebasenahkset kasukat?“

„Mis see on?“ küsib mees juba kurjemalt.

- „No kallis, mis sa arvad, kust see uhke korter meile tuli?“

„Ma kordan! Mis see kurat olgu!“ on mees juba tige.

- „Kallis, aga meie suvila on pärit kust?“

„Mind ei huvita! Ma tahan teada, miks on meie toitja ilma sussideta?“

Kaunitar lesib kuumal suvepäeval rannaliival

ja erinevad mehed tiirlevad ta ümber kui parmud.

Läheneb laevakapten: „Siia sadamasse jääksin ma dokki.“

Naine ütleb ära ja juba läheneb piloot:

„Siia lennuväljale ma maanduksin.“

Naine annab korvi, kuid juba läheneb motosportlane:

„Selle raja peal teeks küll mõned kiiremad ringid!“

Üllataval kombel jääb naine nõusse ja kutsubki sportlase enda juurde.

Süüakse, juuakse ja tantsitakse ning siis voodisse,

kus mees kohe magama jääb.

„Aga kiiremad ringid?“ tahab kaunitar teada.

- „Kui joon, siis ei sõida!“ vastab mees ja keerab teise külje.

Aivar ja Tõnu istuvad baaris ja filosofeerivad.

Ühel hetkel soovib Tõnu teada saada feminismi täpset tähendust.

„Lihtne,“ ütleb Aivars. „Mehed ja naised on kõik võrdsed,

aga nõusid peavad pesema mehed.“

Vanatüdrukule tuleb ema külla.

„Tiina kallis, miks sul need kaktused seal aknalaual on?

Kas sellepärast, et mehed tuppa ei roniks?“

- „Ei, ema. Hoopis seepärast, et nad plehku ei paneks.“

Ülemus pöördub töö juures Aivari poole: „Härra Kask!“

„Vabandage,“ ütleb Aivar alandlikult.

„Ma abiellusin ja naine võttis minu perekonnanime.

Mina olen nüüd lihtsalt Aivar.“

5-aastane Anna küsib emalt:

„Emme, miks sul mõned juuksed hallid on?“

Ema vastab naeratades:

„See on sellepärast kullake, et kui sa mind kurvastad,

siis muutub iga kord üks juuksekarv halliks.“

- „Vau!“ ehmub Anna.

„Mida sa vanaemaga teinud oled?“

Anna on jõulude ajal vanaema juures ja palub kommi.

„Loomulikult ma annan sulle kommi,“ ütleb vanaema.

„Aga vaata, et sa neid liiga palju ei söö, sest muidu lähed sa paksuks,

poisid ei armasta sind ja sa ei abiellu mitte kunagi.

Anna hakkab seepeale lohutamatult nutma

ja vanaema kohe uurima, et mis juhtus.

„See tähendab, et vanaisa ei armastagi siis sind?“

nuuksub tüdruk läbi pisarate vastuseks.

Aivar ja Tõnu on üle mitme nädala välja lastud

ja peale paari õlut kukuvad filosofeerima.

„Tõnu, mis sa arvad, kas paradiisis elavad ka mehed ja naised koos?“

- „Loomulikult mitte!“ vastab Tõnu.

„Mis kuradi paradiis see siis oleks?“

Meelis istub üksinda nukralt baaris.

Tõnu kõnnib mööda ja märkab sõpra.

„Noh, mis sul nüüd viga on?“

„Mu kaaslane jättis kohtingule tulemata.“

„Ära sa sellepärast nüüd küll põe,“ lohutab Tõnu.

„Kohtingule tulemata jätnud naine võib rikkuda tuju õhtuks,

aga saabunud naine oleks võinud rikkuda kogu su ülejäänud elu.“

Uue aja vanasõnad

Alkohol on maailma osavaim mustkunstnik.

Alkohol teab sinust lugusid, mida sa ise ei tea.

Kui tegus inimene ärkab, keerab joodik alles teist külge.

Humal kaitseb lolle ja joodikuid.

Pudelisse uppunud murele ära päästerõngast viska.

Joodik ei püsipudeliga paigal.

Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka Lätist abi.

Kõik maanteed hargnevad Lätti.

Janu ajab inimese Lätti!

Ära hõiska enne kaineks saamist!

Pohmell, see kasvab tasapisi.

Kaine peaga tehtud lollus on hullem, kui purjus peaga tehtud.

Joodik kaldub ikka kraavi poole.

ARTIKLI LÕPP

Õnnitleme märtsikuu juubilare

Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma märtsikuu juubilare.
Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

Märts:

*Heidi Nugis 85

*Antonina Zhivtsova 80

*Kaivo Ploom 50

*Aljona Kossolapova 20

Palju õnne kõigile!

ARTIKLI LÕPP

KUULUTUSED

25. aprillil, laupäeval algusega kell 11:00 toimub Tondi 8a saalis Põhja- Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolek. Kuna päevakord ei ole veel juhatuse poolt kinnitatud, siis lisame selle järgmise Kuukiire numbrisse.

Eelteade kõigile luuleloojatele!

Põhja-Eesti Pimedate Ühing korraldab nägemispuudega inimeste loomingu luulekorje!

Kui oled kirjutanud sahtlisse värsiridu ning mõelnud ka nende avaldamise peale, siis see kutse on sulle.

Oleme koostamas projektitaotlust, mille raames soovime välja anda meie inimeste kirjutatud luuletusi. Kui projekt saab positiivse vastuse, siis plaanime avaldada trükikirjas ja audioraamatuna saabunud loomingust luulekogu.

Selleks saada meile 1-4 oma kirjutatud luuletust, mis võiksid olla (arvestades trükikogumiku formaati) kuni 16 realised.

Temaatilist piirangut ei ole.

Luulekogu koostama hakates, kaasatakse valdkonna ekspert, kes valib autorite saadetiste hulgast kogumikku kuni 2 luuletust ühelt autorilt.

Luuletused võib saata tekstifailina meiliaadressile jaanus.riimets@gmail.com Tähtaeg on 30.juuni2026.

Korraldaja Jaanus Riimets, tel: 56628641

Alates märtsist hakkavad taas toimuma pilatese treeningud Tallinnas elavatele nägemispuudega inimestele Tondi 8a saalis. Teisipäeviti kell 13:00-14:00.

Omaosalus 3 eurot kord. Treener Lee Merila. Selga mugavad riided ning jalga libisemiskindlad sokid.

Teisipäeviti ning reedeti toimuvad male-kabe treeningud kell 10:00- 14:00. Juhendaja Heiki Sookruus. Omaosalus 2 eurot kuus

Esmaspäeviti ja neljapäeviti toimuvad ühingu spordisaalis pimedate lauatennise treeningud, kell 16:00-18:00. Treener Rein Järve

Kolmapäeviti toimuvad ansambli PÜÜ proovid saalis kell 16:00-17:30.Juhendaja Kaia Kattai.
Tule laulma kui tunned laulust rõõmu ja pead viisi.

Reedeti saalis ühingu puhkpilliorkestri proovid, kell 17:30-19:00 dirigent Lembitu Vaidla käe all.

malet-kabet, lauatennist, ansamblit ja puhkpilliorkestrit toetab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

Seoses PPÜ tegevuskeskuse spordisaali kasutajate arvu suurenemise ning üldkulude (vesi, elekter ja koristus) hindade tõusuga kehtestab Põhja-Eesti Pimedate Ühing spordisaali kasutamise hinnakirja ja korra alates 01. jaanuarist 2025:

• Ühekordne saali kasutus PPÜ liikmele 1 euro, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 2 eurot.

• Kuu kasutus PPÜ liikmele: 5 eurot, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 7.50 eurot.

• Ühe maksena terve aasta ette makstes on summa PPÜ liikmele 45 eurot, mitteliikmele ja liikmemaksu võlglasele 75 eurot.

Spordisaali kasutamise kord:

1. Spordisaalis on lubatud viibida sisejalatsites või spordisokkides.

2. Spordisaal on mõeldud sporditegevuseks ja dušširuum kasutamiseks peale treeningut.

3. Inventar: Suhtuge inventari heaperemehelikult. Puhastage see pärast kasutamist ning asetage oma kohale tagasi.

4. Spordisaalis tuleb hoida puhtust ja korda. Klient on kohustatud spordisaali kasutamise lõppedes treeningseadmed puhastama tekkinud prahist ja higist (pumbapudel puhastusvahendiga asub laua peal riiulil).

5. Viimane lahkuja kustutab tuled, lukustab ukse ja paneb võtme tagasi oma kohale.

6. Põhja-Eesti Pimedate Ühing ei vastuta kliendi tervisliku seisundi ega isiklike asjade eest.

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www. veebiraamatukogu. ee.

Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline
parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel
 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.

Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :

Teisipäeval on uus vastuvõtuaeg kella 13:00 kuni 17:30

Neljapäeval on uus vastuvõtuaeg kella 10:00 kuni 14:00
Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP