„Vabandage doktor, aga arusaamatuste ja segaduste vältimiseks ütlen kohe, et ma olen pime ja ei näe mitte midagi“, teen viisakalt teatavaks, kui järjekordselt ühe arstikabineti uksest sisse astun. 
 

Teadsin hästi, et minu koduse külmkapi ülemisel riiulil on kaks sarnase välimusega karpi. 

Kiirustades kipuvad asjad tihtipeale natuke viltu minema neilgi inimestel, kel silmanägemisega kõik korras, rääkimata siis neist, kel nägemismeel üldse ei funktsioneeri.

Sel hommikul jäi minu abiline meie kohtumispaika peaaegu pool tundi hiljaks. Ise astusin kesklinnas bussist välja vaid viis minutit kokkulepitust hiljem. Mis mul muud üle jäi, kui bussipeatuses nägijast inimese saabumist ootama jääda, sest ega pimedast peast kusagile aega parajaks tegema minna eriti ei anna.