Must ja valge king

Kiirustades kipuvad asjad tihtipeale natuke viltu minema neilgi inimestel, kel silmanägemisega kõik korras, rääkimata siis neist, kel nägemismeel üldse ei funktsioneeri. Nii selgi korral, kui bussi peale kiirustasin, et õigeks ajaks kesklinna jõuda ja eesootavale üritusele mitte hiljaks jääda. Kõigi ettevalmistustega viimaks valmis, torkasin esikus kähku veel kingad jala otsa ning võisimegi minna. Nägijast pereliige pidi mind bussipeatusse saatma ning kesklinnas oli tuttav mind ootamas. Üksi bussis sõitmisega saab ju pimegi iseseisvalt hakkama.

Olime juba majauksest väljas ning kiirustasime mööda kõrvalmaja esist kõnniteed peatuse poole. Korraga hakkas mulle tunduma, et käia on kuidagi imelik, et üks king oleks justkui veidike kõrgema kontsaga kui teine jalavari. Sikutasin oma nägijast saatjat varrukast, et ta korraks peatuks ja ma saaksin uurida, mis mu kingadel viga on. Äkki on miskit kontsa alla kinni jäänud või midagi? Saatjagi heitis siis pilgu mu jalgade ning ühtlasi kingade poole ning hüüatas: „Issake, sul on ju eri paaridest kingad jalas.“
Kükitasin ja uurisin kingi näpuga lähemalt. Olidki täitsa erinevad kingad. Mõlemad küll suhteliselt sama kujuga kinnised jalavarjud ja kõrguski ainult pisut erinev. Kuid see-eest olid nad kohe täiesti erinevad. Nimelt oli üks neist valget ja teine musta värvi. Ei olnud ka mu saatja märganud, kuigi temal nägemisega probleeme ei olnud, et mul eri väljanägemisega kingad jala otsas ilutsesid. Ei jäänudki muud üle, kui vaatamata ajanappusele need lisaminutid leida ja koju kingi vahetama minna. Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui oleksin eri värvi kingadele alles bussis või kesklinnas jälile jõudnud. Ilmselt oleks tulnud tähtis nägu pähe teha ning kõndida ringi hoiakuga, et just täpselt nii see peabki olema.