Lugeda te ju ikka näete?

„Vabandage doktor, aga arusaamatuste ja segaduste vältimiseks ütlen kohe, et ma olen pime ja ei näe mitte midagi“, teen viisakalt teatavaks, kui järjekordselt ühe arstikabineti uksest sisse astun. Kujutlen, kuidas arsti pilk mind seepeale pingsalt ja uudishimulikult mõõdab. Mind doktoriproua laua ees seisva toolini juhatanud ning mu käe tooli seljatoele asetanud, lahkub minu saatja kabinetist, et mind ukse taga oodata. Pööran pilgu sinnapoole, kust kabinetti sisenemisel tervitussõnu kuulsin ning jään ärevalt kusagile arsti suunas vaatama. Varsti teatabki doktoriproua päris rõõmsameelselt, et pole häda midagi, küll saame kenasti hakkama. Visiidi edenedes juhatab ta mu kättpidi protseduurituppa, paneb mu käe kušetile ning üritab riietumiselgi abiks olla. Küllap arvab, et ega pime inimene midagi iseseisvalt teha ei suuda, arutlen endamisi ja teen arstile selgeks, et riietumisega saan vabalt ise hakkama. Ühesõnaga arstitädi püüab mind kui pimedat inimest igal sammul kuidagi toetada ning viimaks on läbivaatus tehtud ja me läheme üheskoos kirjutuslaua äärde istuma tagasi. Arst on tagasiteel päris ärevil, et ma ikka tolle imemadala uksepaku otsa pikali ei kukuks ega toolist kogemata kombel mööda ei istu.
Doktor hakkab nüüd arvutiklaviatuuril kiiresti klõbistama ning varsti kuulen ka printerit käivituvat ja midagi välja prinditavat. Arst selgitab mulle minu tervislikku seisundit ja kavandatavaid uuringuid ning ootan juba murelikult, millal ta ukse tagant mu saatja kohale kutsub ning mulle mõeldud dokumendid talle ulatab. Kui printer vagusi jääb ning arst kuuldavalt paberitega sahistades minu poole pöörab teen juba suugi lahti, ütlemaks, et need paberid võib otse minu kätte anda. Aga oh üllatust – kuulen hoopiski, kuidas arst paneb paberid minu kõrvale lauanurgale ja ütleb täiesti iseenesestmõistetaval toonil: „Panin siia saatelehele kõik olulise kirja,. Te saate seda siis ise kodus lugeda? Lugeda te ju ikka näete?“