“KUUKIIR”

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 10

Ilmub alates novembrist 1997.

Infolehe väljaandja:

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

Infolehe toimetus:

Peatoimetaja: Mirja Räpp

telefon: 58 141 363

E-post: mirjak@hot.ee

Toimetuse liikmed:

* Eduard Borissenko

* Jaanus Riimets

* Vello Vart

Sisukord

• Arno viiul
  Jaanus Riimets
• Põhja-Eesti Pimedate Ühingu eelarve 2020 aastaks
• Esmaabi koolitused nägemispuudega inimestele
  Kerti Kollom Seidelberg
• Käisin esmaabi koolitusel
  Mirja Räpp
• Viljandis kirjeldustõlkega muusikali kuulamas
  Mirja Räpp
• Koristusvõtete töötoas
  Mirja Räpp
• 20 käsku nägemispuudega inimesele
  Tõlkinud Mirja Räpp
• Kuulutused

Arno viiul

Tekst: Jaanus Riimets

Jõuluaeg on minu jaoks kõige meeldivam aeg aastas. Ka üks mu lemmiklaule on hiljuti 200-aastaseks saanud „Püha öö“, mille viisi kuulsime, kui hiljaaegu üheskoos Teatri- ja Muusikamuuseumis käisime. Seda viisi mängis muuseumis üks imelik masin, mida meie giid nimetas CD-mängija vanaisaks, kuigi oleks vast õigem vaarisa või vaarisa isa tiitlit kasutada. Kuna ise olen üsna ebamusikaalne, siis sain aru mis viisiga tegu, üsna aeglaselt.

Minu lapsepõlv langes ajale, kui ametlikult peeti nääre ja jõulude pelk mainiminegi oli ühiskonnakorra loojate poolt taunitud. Nii polnudki minu lapsepõlve esimene jõulukogemus seotud mitte kohaliku kiriku ega jõululaupäeva koduse tähistamisega, vaid hoopis nähtud filmiga „Kevade“. Ja muidugi ka loetud raamatuga. „Kevadega“ on seotud kolm seika. Esiteks Arno kellatornis koos Liblega, teiseks lastekoor laulmas kirikus jõululaupäeva õhtul „Oh, kuusepuud“ ning kolmandaks, ja ühtlasi kõige kaunimaks kohaks minu jaoks nii filmis kui raamatus oli see, kui õpetaja Laur kingib Arnole viiuli. Viiul ja see, mida õpetaja Laur talle elust õpetas, saatsid Arnot terve elu. Näiliselt tegeles usuliste küsimustega karm Julk-Jüri, aga hingeõilsust, mida tõeline jõulusõnum tegelikult sisaldab, õpetas lastele õpetaja Laur. Kuna ma tol ajal veel mõnevõrra nägin, siis on mul filmist meeles Arno imeliselt tänulik pilk, tema õnnelikukstehtud silmavaade ja süda. See oli rahusõnum südames, mis sealt vastu peegeldus. Siira südamega Arnole oli viiul imeline kingitus.

 Meist igaühe jaoks on jõuludel erinev tähendus ja tähistamisviis. Kas kirikus käiakse, kas kuusk on toas, kas küünlad põlevad ja kas kingitusi jagatakse ning kuidas ja milliseid, see on igaühe enda valiku küsimus. Kui võrrelda aga tänapäeva kaubanduslikke kampaaniaid ja Arno pilku filmis, siis on tunne, nagu oleks meie ühiskond aja jooksul midagi kaotanud. Materiaalselt me elame muidugi kordades paremini, aga kas me oleme ka kordades õnnelikumad. Kui mõtelda kasvõi sellele, et paljud meie hulgast veedavad imelise jõuluõhtu üksinda kurvalt koduseinte vahel, siis ei aita isegi aprillis lubatud 7-eurone erakorraline pensionitõus tuju paremaks teha. Tegelikult on ju jõulud rõõmupühad. Need pühad on kõigi jaoks, need on mõeldud rõõmu ja rahu tulemiseks inimese südame sisemusse. Seda kuitahes palju eurosid maksvad kingitused ei tee, küll aga kaunis laul ja sugulaste-sõpradega kohtumine pühade ajal. Muidugi ka eriliselt ja ainulaadselt jõulusõnumi tunnetamine: “Ärge kartke. Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Issand Kristus.“ See teebki jõuluöö pühaks.

Kui ma kuulen jõulude ajal „Oh, kuusepuu“ laulu, siis meenub ikka, kuidas Arno koolivennad- ja õed seda üheskoos laulsid, silmad säramas ootusest ja lootusest. Kuigi meie silmad paljudel särada ei saa, siis saab särada meie sisemus, mis ongi hoopis olulisem.
Häid saabuvaid pühi!

ARTIKLI LÕPP.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu eelarve 2020 aastaks

Märkus: Eelarve esitatakse 7. detsembril toimuvale üldkoosolekule kinnitamiseks.

Eelarve on prognoositav. Summad on antud eurodes.

Tulud

Sisseastumis- ja liikmemaks: 600,00 eurot

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet,

isikliku abistaja teenus nägemispuudega inimestele: 118 000,00 eurot

Isikliku abistaja teenuse omaosalus: 3 800,00 eurot

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, infomaterjalide valmistamine nägemispuudega inimestele: 3000,00 eurot

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, tegevustoetus: 14 400,00 eurot

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, nõustamisteenused: 3 000,00 eurot

HMN-TPIK tegevusprogramm (Kuukiir, vabariigi aastapäev jm): 1 300,00 eurot

Sotsiaalkindlustusamet, pikaajaline kaitstud töö (PKT): 77 520,00 eurot

Kaasatust suurendavad teenused: 35 000,00 eurot

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet,
mittetulundustegevuse toetus: 3 000,00 eurot

Projektitaotlused orkestri tegevuseks: 1 000,00 eurot

Renditulu Tondi 8a rentnikelt: 60 000,00 eurot

Kommunaaltulu rentnikelt: 32 400,00 eurot

Autode parkimine Tondi 8a territooriumil: 10 000,00 eurot

Ehitusprojektide taotlused, kanalisatsiooni renoveerimine: 120 000,00 eurot

Annetused: 4 000,00 eurot

Tulud kokku: 487 020,00 eurot

Kulud

Isikliku abistaja teenus nägemispuudega inimestele: 118 000,00 eurot

Isikliku abistaja teenuse omaosalus: 3 800,00 eurot

Infomaterjalide valmistamine nägemispuudega inimestele: 3 000,00 eurot

Nõustamisteenused: 3 000,00 eurot

HMN-TPIK tegevusprojekt: 1 300,00 eurot

PKT töötasud (juhendajad, töötajad): 77 520,00 eurot

Kaasatust suurendavad teenused: 35 000,00 eurot

Huviringid: 3 000,00 eurot

Orkestri tegevus: 1 000,00 eurot

Personalikulud (koos riiklike maksudega): 24 000,00 eurot

Rentnike kommunaalkulu: 32 400,00 eurot

PPÜ kommunaalkulud

(elekter, vesi, prügi, valve): 2 500,00 eurot

Küttekulud: 2 500,00 eurot

Tondi 8a maamaks: 0,00 eurot

Tondi 8a kindlustus: 640,00 eurot

Raamatupidamine: 3 600,00 eurot

Sideteenused, koduleht: 600,00 eurot

Joogivesi: 400,00 eurot

Majapidamis- ja kontoritarbed: 1 200,00 eurot

Maja hooldus: 2 000,00 eurot

Koristusteenus: 6 060,00 eurot

Ehitusprojektide omaosalus: 120 000,00 eurot

Kulud kokku: 441 520,00 eurot

Saldo: 45 500 eurot

ARTIKLI LÕPP.

Esmaabi koolitused nägemispuudega inimestele

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

Selle aasta varakevadel arutasime töökaaslase Kadri Hundiga, mida head ja vajalikku võiks teha, millest inimestel oleks tegelikkuses ka väga palju kasu. Mis ei oleks ainult asi ja mis oleks oskus, mida inimesed võiksid juurde õppida?

Kadri on Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuametis terviseedenduse spetsialist ja mina olin sellel ajal samas ametis puuetega inimeste huvide eest kaitsja. Nii me koos arutlesime erinevaid ideid ja tegevusi, mis oleks meie kahe valdkonna ühisosa. Rääkisin Kadrile oma kogemusi inimeste elupäästmisel ja ümbritseva märkamisest üldiselt. Iga inimene saab aidata, kas kõva häälega abi hüüdmise näol või helistades telefonil 112.

Siit tekkis mõte korraldada esmaabi koolitusi neile inimestele, kes tavakoolitusel eriti osaleda ei saa, neile kes vajavad õppeprotsessis vahetut kontakti. Miks mitte korraldada esmaabi koolitusi nägemispuudega inimestele?

Testisime oma mõtet mitmel moel: esiteks kontrollisime oma mõtet tubli parameediku Kalle Kase peal, et kuidas talle tundub. On see tegevus tema arvates vajalik ja kas tema on valmis meiega koos töötama? Muidugi pidasime nõu Jannega. Kas ja kuidas sellist ideed ellu viia? Mõlemad arvasid asja väga vajaliku olevat.

 Nii sündiski mõte esitada rahataotlus Hasartmängumaksu Nõukogule sotsiaalvaldkonna projektide vooru. Saatsime projektitaotluse ära ja jäime vastust ootama. Meie meeldivaks üllatuseks pälvis meie taotlus tähelepanu.

Mõtlesime ka, et meie projekt võiks olla võimalikult vähese bürokraatiaga nii Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kui ka koolitusele tulijate jaoks. Koolitused toimusid eesti ja vene keeles, kokku 11 koolituspäeva ja need olid kõigile osalejatele tasuta. Lisaks hommikukohv ja lõunasöök.

Projekti esitajaks oli Eesti Terviseedenduse Ühing, kaasfinantseerijaks Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet (Koolituse toitlustus) ning läbiviijaks OÜ Ennetaja. Põhja-Eesti Pimedate Ühing rendib koolituste läbi viimiseks ruume ja jagab koolituse kohta infot.

Peale seda, kui olime rahastajalt saanud positiivse vastuse selgus, et ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametil on võimalik meie tegevust täiendavalt toetada. Nad tasusid esmaabipakkidega seotud kulude eest.

Juuni lõpus toimusid esimesed koolitused ja viimane grupp lõpetas 24. oktoobril 2019.

Kokkuvõtteks võib öelda, et esmaabi koolitused nägemispuudega inimestele on vajalikud. Meie tegevuse vastu tunti huvi ka mujalt Eestist, mitmed inimesed jäid järgmist korda ootama. Mulle endale oli küll väga huvitav kogemus, aidata esmaabi koolitusi läbi viija. Koolituse käigus hoolitsesime selle eest, et keegi ei jääks tähelepanuta, kõik lööksid käed külge, teeksid harjutused kaasa ja saaksid olla kordamööda patsiendid ja abistajad. Mitmed inimesed helistasid tagasi ja tänasid hea koolituse eest. Mõned osalejad lausa nõudsid, et peame tegevusega jätkama. Tegijatel on sellisest tagasisidest ainult rõõmu.

ARTIKLI LÕPP.

Käisin esmaabi koolitusel

Tekst: Mirja Räpp

Märganud ühingu infoallikates kutset osaleda pimedatele mõeldud esmaabi koolitusel, ei kahelnud ma kaua. Teadmisi ja oskusi esmaabi osutamiseks võib meil kõigil ühel hetkel vaja minna. Kui hädaolukord, kus meie lähedased või me ise vajame kiiret esmaabi käes, pole ju enam aega õppimiseks, vaid tuleb kiiresti tegutseda. Koolitus toimus Eesti Pimemassööride Ühingu keskuses 9. Ja 10. oktoobril, ühtekokku ligikaudu kümme sisutihedat tundi teooriat ning praktikat. Koolitajaks parameedik Kalle Kask, kes ise igapäevaselt kiirabis töötab ning inimeste elusid päästa aitab.

Esimene koolituspäev koosnes teoreetiliste teadmiste omandamisest ning teisel päeval sai igaüks elustamisvõtteid praktikas proovida. Peab ütlema, et spetsiaalsele harjutamisnukule südamemassaaži tegemine oli füüsiliselt päris raske. Vaatamata oma erinevas astmes nägemispuudele, said grupis osalenud inimesed sellega siiski kenasti hakkama. Välja arvatud mina ise, kelle haigevõitu käerandmetele protsess liiga raskeks osutus. Aga kui kord lähedase inimese elu ohus peaks olema, kes teab, millise jõu inimene endast välja pigistab.

Teoreetiline osa oli samuti väga huvitav. Kalle Kask selgitas, millises olukorras peaks helistama hädaabinumbrile 112, millal pöörduma erakorralise meditsiini osakonda ja millal kasutama abi saamiseks perearsti nõuandetelefoni või perearsti. Oluline on, et kriisisituatsioonis ei jäädaks lihtsalt passiivseks pealtvaatajaks, tegemata abivajaja aitamiseks mitte midagi. Tähtis on sellinegi pisiasi kui täpne teadmine oma asukohast, et oleks vajadusel võimalik abi kutsuda. Kui lähete näiteks kusagile laagrisse või sõbrale külla, oleks hea välja selgitada, koha aadress. Halva nägemise korral on eriti oluline oma asukohakoordinaate teada, sest ei saa ju nägemist appi võttes ümbrust kirjeldada. Igatahes sai vajalikke näpunäiteid kuhjaga. Lisaks rääkis Kalle Kask erinevaid juhtumeid oma praktikast ning koolitusel osalenud inimesed tõid näiteid oma kogemustest.

Kogu kahe koolituspäeva vältel oli kohal Kerti Kollom Seidelberg Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, kes kursuslastele nõu ning jõuga abiks oli. Ta jälgis hoolega, et kõik kursuslased oleksid aktiivselt õppeprotsessi kaasatud. Nägemispuudega inimesele on tihtilugu tarvis lausa kättpidi näidata, kuidas üks või teine asi käib. Olles ka ise nägemispuudega, mõistis Kerti meid hästi ning temast oli nii koolitajale kui ka koolitatavatele suur abi. Mulle oli see küll väga meeldiv kogemus, sest tagasihoidliku inimesena on mul sageli oht veidi tahaplaanile jääda. Kõik kursuslased said koolituse lõpus kaasa isikliku esmaabipaki. Pakk sisaldas mitmeid kodus vajalikke vahendeid, nagu erinevas suuruses plaastrid ja sidemed, haavade desinfitseerimisvahend, põletusvastane geel ning külmakott. Kõik koolitusel osalenud said ka vastava tunnistuse.

Oma kogemuse põhjal ütleksin, et niisugused koolitused on kindlasti väga vajalikud. Nägemispuudega inimestel ei ole lihtne, või on lausa võimatu, osaleda vastavatel nägijatele korraldatavatel kursustel. Samas on esmaabi andmise oskused meilegi vajalikud, sest vaatamata nägemise puudumisele oleme me täiesti võimelised abivajajale esmaabi osutama. Või vähemalt tulevad kasuks teadmised mida teha, kui nägemise puudumine takistab ise abiprotsessis aktiivselt kaasa löömist.

Aitäh korraldajatele!

*

Lisainfot esmaabi kohta saab ka OÜ Ennetaja kodulehelt:

www.ennetaja.ee

ARTIKLI LÕPP.

Viljandis kirjeldustõlkega muusikali kuulamas

Tekst: Mirja Räpp

Oktoobri keskpaigas käis bussitäis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu inimesi Viljandi teatris „Ugala“ kuulamas ja vaatamas muusikali „Once“. Sel õhtul toimunud etendus oli varustatud kirjeldustõlkega, mis muutis muusikali ka pimedale inimesele paremini nähtavaks. Ühiskülastus sai teoks tänu Jaanus Riimetsale, kes broneeris piletid ning organiseeris „Ugala“ toel bussi.

Kui pole piisavalt silmanägemist, et laval aset leidvat silmadega jälgida, siis ei näe ilmselt ka ülejäänud teatrimaja ennast. Orienteerumine pole võõras asukohas lihtne neilegi, kellel nägemine viletsavõitu. Isegi kellegi käsivarrest kinni hoides ringi liikuda on kohe teine tera, kui tead kas või umbkaudseltki, kuidas ümbrus välja näeb. Seega oli väga tore, et eelnevalt sai lugeda meilitsi saadetud teatrimaja kirjeldust. Astud majja sisse ja edasi? Nüüd teadsid juba, et „Fuajee on teatrimaja esimesel tasandil ja on ristkülikukujuline. Vasak sein on klaasist, mille ees reas on kuus ümmargust musta nahkdiivanit. Välisuksest paremal on sissekäik kassasse, seejärel algab pikk puidust riidehoiulett.“ Kujutlusvõimel oli nüüd olemas hulk detaile, mille põhjal pilti joonistama hakata.

Lahked „Ugala“ teatri töötajad jagasid enne saali siirdumist nägemispuudega teatrikülastajatele puldid ja kõrvaklapid, kust etenduse ajal kirjeldustõlget kuulata. Vajadusel aidati saalis õige istekohtki üles leida, sest pimedad inimesed polnud selles teatris sugugi ennenägemata nähtus. Koostöös senise teatrijuhi Kristiina Alliksaarega on selles majas varemgi kirjeldustõlkega lavastusi olnud. Istekohad leitud ja kõrvaklapid peas ning kirjeldustõlk Krista Fatkin vastavas ruumis samuti kohal, kontrolliti veel, kas kõigi seadmed ikka korralikult töötavad ning teatriõhtu võiski alata.

Kõigile saalis istujatele selgitati, et vaatajate seas on ka nägemispuudega inimesi ja paluti varuda veidi kannatust, kuni neile esmalt lava ning tegelasi kirjeldati. Isiklikult tundsin end veidi halvasti, et kogu saal pidi lihtsalt istuma ja ootama, kuniks minusugustele tüüpidele kirjeldust edastati. Mida kauem kirjeldus kestis, seda ebamugavamalt ma ennast tundsin. Võib-olla polnud tavainimestel sellega üldse mingit probleemi, aga isiklikult meeldiks mulle rohkem, kui taolist ootamapanemise ning minu puude fookusesse tõmbamise momenti ei oleks olnud.

Muusikal „Once“ põhineb John Carney samanimelisel mängufilmil, kui keegi peaks seda näinud või kuulnud olema. Pean tunnistama, et mina polnud sellenimelisest filmist ega muusikalist eelnevalt midagi kuulnud ja suundusin Viljandisse mulle tundmatut maad avastama. Isegi „Ugalasse“ polnud ma kunagi sattunud. Ei teadnudki mida oodata, kui mitte arvestada toredaid muusika- ja teatrielamusi. Pole muidugi vaja olla geenius, et mõista - muusikalis on olulisel kohal muusika. Pimegi saab aru. Kõik 12 muusikali osatäitjat mängisid mingisugust pilli ja kogu muusika sündis otse laval ning kõlas ikka võimsalt küll. Isegi minu täiesti ebamusikaalsed kõrvad taipasid, et tegu oli igati tasemel näitlejatest muusikutega. Ei oleks osanud arvatagi, et kutti kehastanud Priit Võigemast nii hästi kitarri mängib ja tüdrukut mänginud Laura Kalle klaveril nii hingestatult kõlab. Iiri muusika oli hästi ette kantud, kuid mulle siiski hinge ei pugenud. Minu jaoks ei leidunud muusikalis sellist pikaks ajaks kummitama jäävat meloodiat, mis ihukarvad püsti tõstaks ja südame kiiremini lööma lükkaks. Aga maitsed ongi erinevad.

Millest siis muusikal „Once“ rääkis? Muidugi armastusest. Armastusest, mis ei jõuagi õide puhkeda, armastusest luhtunud Dublini laulukirjutaja ja tšehhi immigrandi vahel, armastusest, milles on nii valu kui ilu. Nad saavad viieks päevaks kokku, et teha üheskoos muusikat, mis armastuse tärkama paneb. Nad teavad, et sellest ei saa midagi tekkida, et neil tuleb mõlemal oma teed minna. „Mine ja laula seda laulu oma tüdrukule ja sa saad ta tagasi,“ ütleb tüdruk kutile juba loo alguses ning viimaks, tüdrukuga ja bändiga plaadi salvestanud, kutt lähebki. Läheb Ameerikasse endise sõbratari juurde. Aga ta täidab punapäise tšehhi tüdruku suure unistuse. Ta ostab isalt reisiks antud raha eest tüdrukule valge klaveri. Kui tüdruk kuldse kingirosetiga klaveri juurde viiakse ning ta klaveril vaikselt mängima hakkab, ei jäänud minugi silmad kuivaks. Peategelaste taustal põimusid kenasti kõrvalliinid ning kõiges ei puudunud ka kerge humoorikas säde.

Kui muusikal läbi sai ning Tallinnasse tagasi viivas bussis istusin, polnud minus küll suurt vaimustusepuhangut, kui kindlasti ka mitte pettumust. Tegelikult oli vägagi tasemel muusikaline pakett ja vahva kultuurireis. Enamusele näis meeldivat. Muidugi oli ka kirjeldustõlge see, mis paketile oma lihvi andis. Ilma selleta poleks mina isiklikult sõitu ette võtma hakanudki. Muusikali oleks saanud suurte probleemideta kuulata ka ilma lisakirjelduseta, kuid olulised detailid jäänuksid sel juhul teada saamata. Mõni algselt ebaolulisena näiv detail võib aga tervikule suure lisaväärtuse anda. Valge klaver, kuldne kinkerosett, tüdruku punased juuksed ja konkreetsele detailile suunatud valgusvihk – hinge saab loosse kohe rohkem, kui neid näed Kasvõi vaid läbi kirjeldusest sündiva kujutluspildi.

ARTIKLI LÕPP.

Koristusvõtete töötoas

Tekst: Mirja Räpp

„Mis ajast sa enam koristada ei oska,“ imestas üks mu tuttavaist, kui talle koristusvõtteid tutvustavas töötoas osalemise plaanist rääkisin. Minu enda arust polnud siin aga midagi imeks panna, sest ajaga on edasi arenenud nii koristamise võtted kui ka vahendid. Pole enam ajad, kus põrandalapiks keerati harja otsa vanad dressipüksid ning tolmulapiks lõigati kulunud T-särgid või padjapüürid. Olen ise haiglas palatipõrandat pesnud vanast baikatekist raske lapiga, millel auk keskel, kust harjavars läbi lükati. Aga isegi mina, kes ma pea veerand sajandit maailma enda ümber silmaga näinud ei ole tean, et nüüd puhtuse saavutamiseks enam taolisi tehnikaid ei rakendata. Kuna mulle koristada meeldib, olen selle tegevuse tarbeks poeriiulitelt avastanud erinevaid leiutisi ning töö lihtsustamiseks oma aruga välja mõelnud mitmesuguseid võtteid. Miks aga pimesi jalgratast moderniseerida, kui seda on oma ala asjatundjate poolt juba tehtud. Koristusala professionaal suudaks kindlasti efektiivselt koristama õpetada isegi pimeda.

Muidugi olin kohal, kui novembri alguses ühingu saalis niisugune nägemispuudega inimestele koristusvõtteid tutvustav töötuba aset leidis. Õpetajaks koristusfirmade omanik ning meie ühingu liige proua Ülle Viisalu. Inimene, kes teab kõike koristamisest nii hea kui halva nägemise korral ning ei kohta pimedaid õpetatavaid esmakordselt. Eeldused kasulike oskuste omandamiseks ju ülihead. Üllel oli kaasas hulk moppe ja lappe, millede õiget kasutamist ta kõigile neljale töötoas osalejale lausa kättpidi näitas. Saime teada, et iseenesest läheb kodu koristamiseks vaja vaid mikrokiudlappi ning puhast vett. Harjutasime, kuidas lapp enne tolmupühkimise kallale asumist õigesti kokku voltida, et ei peaks pidevalt käima kraani all lappi loputamas. Igaüks sai katsetada mopi käsitsemist ja just seda õiget tehnikat, et põrand tõepoolest puhtaks saaks. Niiske lapiga mopiga, kasutades liigutusteks vaid oma randmeid, oli põrandal kaheksate joonistamine päris raske. Aga proovisime siiski innukalt õigele võttele pihta saada. Pärast vedasime mööda saali ringi tolmuimejat, sest sedagi tuleb teha õigesti, säästmaks oma selga ning mööblit ja seinu. Räägiti puhastusvahenditestki, millede riiulid poes nii pikad ja kirjud kipuvad olema, et pea hakkab ringi käima. Põhiline on, et puhastusvahend, kui seda tõesti vaja on, peaks olema võimalikult neutraalse PH-tasemega. Kõik väga happelised ja aluselised vahendid on parem poeriiulitele jätta, sest need võivad kasu asemel vaid kahju tuua. Väikese komplekti puhastusvahendeid, lappe ja svamme sai iga koolitusel osalenud inimene endale ka koju kaasa.

„Oskad sa nüüd siis paremini koristada?“ uuris tuttav, kui talle koolitusel käimisest rääkisin. Ega selle kohta ei saagi öelda, et paremini, aga teatud oskusi, kuidas koristamine lihtsamaks ja efektiivsemaks muuta, sain küll. Mida vanemaks saame, seda rohkem õpime hindama igapäevaste asjade tegemise lihtsust. Õiged võtted ja vahendid muudavad ka koristamise füüsiliselt kergemaks, vähem aeganõudvaks ning tulemuseks on läikivalt puhas kodu. Kui nägemismeel ei saa koristamisprotsessis aktiivselt kaasa lüüa, on oskused ja õiged abivahendid veel eriti olulised. Seega oli tegemist väga vajaliku töötoaga, sest oskus tolmulappi, põrandamoppi, aknapesulina ja tolmuimejat õigesti käsitseda ei tule kunagi kahjuks. Isegi kui koristamine pole kaugeltki su lemmikteema.

ARTIKLI LÕPP.

20 käsku nägemispuudega inimesele

Soome keelest tõlkinud: Mirja Räpp

Tekst Olli Lehtinen, „Näkövammaisten airut“ 11/2019

1. Ära söö väljas nätsu või banaani.
Sa ei leia prügikasti ja nätsu või banaanikoori on taskus keeruline säilitada.

2. Ära kasvata habet. Habemesse takerdub kõiksugu puru.

3. Ära röhitse. Võõras kõrv on su kõrval.

4. Ära haiguta õues. Keegi seisab su ees ja saab jõehobuse amalgaamplommide hulgast vapustuse.

5. Ära sülita. Sülitamine on keelatud kõigile, aga eriti nägemispuudelistele. Arvad kindlasti miks.

6. Ära osuta sõrme või kepiga. Hoogu sattudes lööd kellelegi vastu visiiri.

7. Ära kuula muusikat kõrvanööpidest. Jalutad auto alla.

8. Ära mine välja läbipaistvast klaasist prillidega. Sinu usutavus nägemispuudelisena saab kannatada. Kollased või tumedad klaasid on ok.

9. Ära räägi kedagi taga. Halva tagarääkimise objekti sõber istub kõrvallauas.

10. Ära räägi valju häälega sellest mida näed, kui sul on valge kepp või juhtkoer käes.

11. Ära hoia raha või väärtuslikke esemeid ilma lukuta taskutes. Kui riputad pükse riietuskapi konksu otsa, pööravad need end tagurpidi ja mündid või võtmed veerevad põrandal.

12. Ära tassi asju, mille pikkus on üle 70 sentimeetri. Taod eseme ära või nügid sellega kaasliiklejaid.

13. Ära joo kohvi või rohkesti vett enne liikvele minekut. Kui häda on suurim, on tualetid nägemispuudega inimese jaoks mitmete küsimiste taga.

14. Ära mitte mingil juhul viska vett välitingimustes. Isegi mitte metsaraja servas. Möödamineja longib kohale pommikindlalt.

15. Ära kiirusta. Kui nägemispuudega inimene lisab kiirust, vigastumisrisk vähemalt neljakordistub. Järgmisel korral õigel ajal teele.

16. Ära põrnitse pikalt ühte ja samasse punkti. Seal võib ehk seista nägija, kes ehmub.

17. Ära mine poodi ostma toodet, mille nime sa ei mäleta. Kiirustav müüja nutab hingeliselt sulle lõputuid valikuid esitledes.

18. Ära torise. Ärritunult kaeblev nägemispuudeline tekitab nägijates vastureaktsiooni. Seal see Palju aidatu on õppinud vaid kaeblema.

19. Ära näita kohmakale abistajale vingus nägu. Kui keegi tuleb aitama, isegi kui ta ei oska, täna. Pakud nägijale õnnestumise kogemuse.

20. Ära muretse, kas inimesed vahivad. Pole mõtet juurelda, kuidas ma välja näen ja mida teised mõtlevad. Keegi ei vahi, vähemalt mitte pikalt.

Olli Lehtise meelest tõstab isegi betoonpõrsas pöialt, kui naerad oma nägemispuude üle.

ARTIKLI LÕPP.

Kuulutused

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ) juhatus palub Teil osa võtta

PPÜ üldkoosolekust, mis toimub laupäeval, 7. detsembril 2019 Tallinnas, Tondi 8a saalis algusega kell 10.00 järgmise päevakorraga:
1.      Põhja-Eesti Pimedate Ühingu üldkoosoleku reglemendi muutmine.

2.      Põhja-Eesti Pimedate Ühingu uue põhikirja kinnitamine.

3. Loa andmine kuni 120 000 euro ulatuses Tondi 8a kanalisatsiooni renoveerimiseks ja sellega seonduvate tööde teostamiseks.

4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2020. aasta tegevuskava kinnitamine.

5. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2020. aasta eelarve kinnitamine.

6. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu esimehe palga maksimummäära kinnitamine.

7. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliiikme kandidaadi kinnitamine.

8. Info liikmetele.

Ootame aktiivset osavõttu!

*

Ühingu jõulupidu toimub 14. detsembril 2019 Tondi 8a saalis algusega kell 14:00, (kogunemine 13:30 kuni 14:00!). Omaosalus Ühingu liikmetele 10 eurot, mitteliikmetele ja liikmemaksu võlglastele 15 eurot, mida saab tasuda kuni 6. detsembrini 2019 ühingu vastuvõturuumis või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925, selgitusse märkida: jõulupidu ja osaleja nimi.

*

Tuletame meelde, et käimas on luulekonkurss!

Valge kepi päeval läks lahti luulekonkurss kõigi nägemispuudega huviliste vahel. Kui sinu sahtlipõhjas – olgu siis harilikus või virtuaalses, ootavad oma aega erinevatel teemadel kirja pandud vahvad luuleread, siis on nüüd paras aeg need välja otsida ning konkursile saata. Või kui luuletuste ideed alles keerlevad sinu peas, on õige hetk need korralikult ritta seada ning mis muud kui ikka luulekonkursile esitada.

Luulekonkursi tingimused:

*Iga osaleja saab esitada kuni 3 mitte üle 40 rea pikkuse luuletuse.

* Osaleja saadab luuletused eraldi failina e-posti aadressile jaanus.riimets@gmail.com.

Autori andmed on esitatud eraldi failis, piisab nimest, telefoninumbrist ja e-posti aadressist. Kui autor ei soovi, siis ka tulemuste väljakuulutamisel tema nime ei avaldata.
*Luuletuste esitamise tähtaeg on 10. jaanuar 2020 kl 23.59.

Luuletused avaldatakse veebruarikuu infolehes „Kuukiir“.
*Luuletusi hindavad infolehe „Kuukiir“ lugejad, tehes seda kas e-kirja teel e-posti aadressile jaanus.riimets@gmail.com või mobiiltelefonil +37256628641.
*Iga hääletaja valib temale kõige rohkem meeldiva luuletuse ja teatab selle luuletuse pealkirja ja järjekorranumbri.

*Luulekonkursi võidab luuletus, mis on saanud kõige suurema arvu „meeldib“ hääli.
*Viimane hääletamise tähtaeg on 10. aprill 2020 kl 23.59.

Konkursi tulemused tehakse teatavaks ja avaldatakse infolehes kevadel 2020.

Lugupidamisega, Jaanus Riimets, luulekonkursi eestvedaja

*

Eesti Pimemassööride Ühing võtab vastu sooviavaldusi venekeelsele massaaži algkursusele, mis algab 2020 aasta esimeses pooles.
Info telefonil 55 75310.

*

Eesti Pimedate Raamatukogu raamatute laenutus on avatud:

Esmaspäevast neljapäevani kella 10:00 - 16:00

Aadress: Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn

Lugejateeninduse küsimustes saab Eesti Pimedate Raamatukogu poole pöörduda kahel telefonil: 674 8212 ja 600 7771.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada veebiraamatukogu. See asub aadressil www.veebiraamatukogu.ee

Kodulehekülg internetis: www.epr.ee

*

Neljapäeviti kell 14:00 – 16:00 on Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) raamatukogust laenatud teavikuid tagastada ja eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada.

*

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vastuvõtuajad on järgmised:

Teisipäeviti kella 12:00 kuni 17:00

Neljapäeviti kella 10:00 kuni 15:00

Tähelepanu!
Käesoleva aasta viimane vastuvõtupäev on 19. detsember ja uue aasta esimene vastuvõtupäev on 2. jaanuar.

PPÜ liikmemaksu (4 eurot aastas) on võimalik tasuda ühingu vastuvõtuaegadel sularahas või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925. Selgitusse palume märkida: liikmemaks, periood ja nimi.

Palun kontrollige oma liikmemaksu tasumist!

Liikmemaks tuleb tasuda jooksva aasta 1. juuliks.
 

Koduleht: www.ppy.ee

*

Selleks, et saada kiiresti nägemispuudega inimesi puudutavat infot soovitame liituda PPÜ Teade meililistiga. Liitumiseks saatke vastavasisuline e-kiri aadressile listid@ppy.ee

*

Infolehe toimetus soovib kõigile oma lugejatele rahulikku aastalõppu.
Järgmine „Kuukiir „ ilmub jaanuaris 2020.

ARTIKLI LÕPP.

INFOLEHE LÕPP.