“KUUKIIR”

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 7

Ilmub alates novembrist 1997.

Infolehe väljaandja:

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

Infolehe toimetus:

Peatoimetaja: Mirja Räpp

telefon: 58 141 363

E-post: mirjak@hot.ee

Toimetuse liikmed:

* Eduard Borissenko

*Jaanus Riimets

* Vello Vart

Sisukord

• Juunikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
• Augustikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
• Dirigent Vello Loogna pälvis suvel 2019 kaks autasu
  Vello Vart
• Ikka mõeldes neile, kes siit viidi
  Jaanus Riimets
• Oma maa, oma tõde, oma õigus
  Jaanus Riimets
• Andrea Bocellit kuulamas
  Maarja Haamer
• Vello Vart 80
  Eduard Borissenko
• Nägemispuudega inimesed valisid kahe viimase aasta parimateks heliraamatute lugejateks Anne-Reet Margiste ja Kristjan Põldma
  Mirja Räpp
• Toimusid vabariiklikud male- ja kabevõistlused
  Kaia Nõlvak
• Alates juulist saavad õed abivahenditõendit väljastada
• Kuulutused

Juunikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses

Koosolek toimus 11. juunil 2019 aastal.

Koosolekut juhatas Kristiina Peetsalu ja protokollis Ulrika Tint.

Koosolekust võtsid osa juhatuse liikmed Janne Jerva, Kert Küla, Artur Räpp, Ahti Tomp, Kristiina Peetsalu ning majahaldur Laur Raudsoo.

Skype teel osalesid Margus Kiin ja Jaanus Riimets.

Koosoleku päevakorras oli kaheksa küsimust:

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

2. PPÜ aseesimehe valimine.

3. Juhatuse liikmete prioriteedid juhatuse töös.

4. PPÜ maja haldamine.
Laur Raudsoo

5. Juhatuse töökorraldusest.

6. Ülevaade isikliku abistaja teenuse osutamisest.
Ulrika Tint ja Kristiina Peetsalu

7. Valge Kepi päeva tähistamine.

8. Tegevus ajavahemikul 30. aprill kuni 11. juuni 2019.

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

Juhatus otsustas uuteks liikmeteks vastu võtta Jekaterina Ida ja Anastassia Maiorova.

Surma tõttu kustutada liikmete nimekirjast Ella Gritšenko.

2. PPÜ aseesimehe valimine.

Juhatus otsustas uhingu aseesimeheks valida Janne Jerva.

3. Juhatuse liikmete prioriteedid juhatuse töös.

Kristiina Peetsalu soovis teada, missugused on uue Juhatuse liikmete jaoks südamelähedased teemad, mida iga juhatuse liige tähtsaks, oluliseks peab, millega tegeleda soovib.

Janne Jerva oli nõus jätkama projektitööga. Tulemas on päris mitmeid projektikonkursse, millest sooviks osa võtta.

Artur Räpp: ligipääsetavus, iseseisev toimetulek, ühingu põhikiri.

Ahti Tomp: uute rentnike leidmine, ühingu majandusliku seisu parandamine. Eesmärgiks on see, et maja rendist tulev tulu kataks maja kulud, jätkab tööd puhkpilliorkestriga, sport, füüsiline liikumine.

Kert Küla: ligipääsetavus, eeskätt füüsiline ligipääsetavus. Mureks heliga valgusfoorid. Neid on küll juurde paigaldatud, aga kindlasti leidub kohti kuhu oleks väga vaja helisevat foori (näiteks Vabaduse väljakul).

Jaanus Riimets: Kultuur ja liikmete kaasamine. Jätkaks erinevate ekskursioonide korraldamist. Ideid on mitmeid.

Margus Kiin: Juhtkoerte teema, jätkata PPÜ ja Pimemassööride Ühingu vahelist koostööd.

4. PPÜ maja haldamine.

Laur Raudsoo andis ülevaate hetkel toimuvatest ning planeeritavatest remonttöödest- tualettruumide remont, tulekustutite paigaldamine seintele, õues puitaia remont, käsitööklassi linoleumi vahetus, välisuste juures põranda remont, spordisaali WC-ruumi kraanikausi paigaldus.

Ahti Tomp tegi ettepaneku värvida Olerexi tankla juures Ühingu parkimise ala äär, sest pargitavad autod sõidavad auto esiotsaga üle ääre. Arutati veel maja rentnikega seotud probleeme ja edaspidiseid plaane.

Tuleb lahendada meie maja kanalisatsiooniprobleem. Saime läbiviidud uuringute vastused, mis näitavad, et kanalisatsioon on viiest kohast katki.

Tuleb koostada tehnilised tingimused. Ise ühing materiaalselt nende töödega toime ei tule, kindlasti tuleb küsida abi Tallinna linnalt. Uue kanalisatsiooni korral lõppeb Tondi 8c varustamine veega. Eesti Puuetega Inimeste Fond (EPIF) finantseeris ATS- i paigaldamist meie majja. Seoses sellega on vaja võtta uued hinnapakkumised.

5. Juhatuse töökorraldusest.

Kristiina Peetsalu andis teada, et poolte kokkuleppel alates 01. juunist kuni 30. juunini jätkab Laur Raudsoo töötamist maja halduri ametikohal, lisaks jätkab ta veel kaitstud tööga seotud ametikohustuste täitmist.

Juhatus arutas sügisese PPÜ üldkoosoleku korraldamist. Vaja on eelnevalt koostada järgmise aasta uhingu eelarve ja tegevuskava.

Juhatus otsustas, et uhingu üldkoosolek toimub 7. detsembril 2019 algusega kell 11:00.

Arutati PPÜ esimehe lepingu sõlmimisega seotud küsimusi.

Juhatus otsustas sõlmida uhingu esimehega tööleping 0,4 koormusega. Tööpäevad: esmaspäev, teisipäev ja neljapäev.

Ettepanek: Järgmise üldkoosoleku päevakorda üheks punktiks PPÜ esimehe palk, siduda miinimumpalgaga.

6. Ülevaade isikliku abistaja teenuse osutamisest.

Juhatus arutas isikliku abistaja teenusega seotud küsimusi.

Juhatus otsustas , et pärast Tallinna linna lisaeelarve kinnitamist uutele teenuse soovijatele sõlmida leping alates 01. juulist.

7. Valge kepi päeva tähistamine.

Arutati Valge kepi päeva korraldamisega seotud küsimusi. Juhatus leidis et seekordseks põhiteemaks oleks ligipääsetavus- busside liininumbrid. Üheks pakutavaks teemaks on ka digiligipääsetavus. Probleemiks, et kõneprogrammiga ei saa paljusid dokumente avada.

Juhatus otsustas digiligipääsetavuse teemat käsitleda mais, kui on digiligipääsetavuse päev. Valge kepi päeva tähistada 15. Oktoobril. Teemaks ligipääsetavus- bussiliinide numbrid, võiks välja töötada ühtse standardi, kus liininumbrid bussil asetsevad kindlates kohtades. Samuti bussid võiksid kõlarist öelda mis liiniga on tegu, bussipeatuste tähistamised spetsiaalsete reljeefsete plaatidega. Infotablood ei toimi, seal kus tabloo töötab on jutt liiga vaikne. Päeva lõpul pidulik kontsert.

Jaanus Riimets lisas, et sama probleem on ka maakonna bussiliinidega, ühtsed standardid puuduvad.

Kristiina Peetsalu märkis, et kindlasti käsitleme valge kepi päeva korraldamisega seotud küsimusi järgnevatel juhatuse koosolekutel. Augusti kuu juhatuse koosolekul üheks päevakorrapunktiks on juhatuse liikmete töö komisjonides (põhikirja, põhivara komisjon jne).

8. Ühingu tegevus ajavahemikul 30. aprill kuni 11. juuni 2019.

Mai:

3. mail toimus ühingu liikmetele ekskursioon koos giidiga Viimsi Rannarahvamuuseumis ja Viimsi Vabaõhumuuseumis. Osales 3 inimest. Korraldas PPÜ asendusteenistuja Tõnis Tamme.

3. mail osales Kert Küla reljeefsete kaartide testimisel. Testimist viis läbi Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia õppekava tudeng Helen Ojamäe oma magistritöö raames.

6. mail toimus Oru hotellis Eesti Pimedate Liidu poolt korraldatud projektikirjutamise koolitus. Koolitas Merle Einola. Ühingu poolt osalesid Kristiina Peetsalu, Laur Raudsoo ja Tõnis Tamme.

8, 15, ja 22. mail toimus ühingus keraamikaring Annika Rannametsa juhendamisel. Iga kord osales 2 inimest.

15. mail korraldas Jaanus Riimets uhingu liikmetele Kommunismiohvrite Memoriaali külastuse. Memoriaali tutvustas Sergei Metlev Eesti Mälu Instituudist. Osales 9 inimest.

 15. mail toimus Tallinna Puuetega Inimeste Koja (TPIK) tegevuskeskuses projekti "Tallinna Puuetega Inimeste Koja teadmised ühiskonda“ kaheksas koolituspäev. Osales Kristiina Peetsalu.

16. mail toimus Tallinna Puuetega Inimeste Koja üldkoosolek. Lisaks 2018. aasta tegevuste ülevaatele ja majandusaasta aruande kinnitamisele tutvustas Kristina Seimann (Baltic ID) uuringut „Puuetega inimeste organisatsioonide rahastamine ja huvikaitse teostamine“, mille tellis EPIFond koos Sotsiaalministeeriumiga. Ühingut esindas Kristiina Peetsalu.

18. mail toimus saalis lauluklubi 87. kohtumine. Ühislaulmist saatis kitarril Voldemar Valkenklau ja süntesaatoril Andres Klemet. Osales 19 inimest. Korraldas Kaia Nõlvak.

19. mail ilmus ühingu infolehe "Kuukiir" mai number (nr.5). Toimetaja Mirja Räpp.

21. mail korraldas Laur Raudsoo Tallinna Puuetega Inimeste Kojas tugitaksojuhtide koolituse.

22. ja 23. mail osales 34 ühingu liiget Nelijärve puhkekeskuses toimunud Eesti Pimedate Liidu suvekoolis. Meie uhingu poolsed korraldajad olid Ulrika Tint ja Kristiina Peetsalu.

25. mail toimus PPÜ üldkoosolek. Valiti uus juhatus ja revisjonikomisjon. Osales 29 liiget ja 10 olid esindatud volituse kaudu. Koosolekut juhatas Artur Räpp, protokollis Ulrika Tint.

30. mail toimus ühingu saalis tantsulise liikumise seeria esimene tund, mis algas pärimustantsuliikumistega tantsuõpetaja Aili Reha juhendamisel. Osales 4 inimest. Liikumistunde korraldab ühingu ideekonkursi raames Sülvi Sarapuu.

30. mail andis Euroopa Komisjoni Esindus Eestis EPIKoja vahendusel heategevuslikus korras PPÜle ära kasutatud köögimööbli. Korraldasid: Tauno Asuja (EPIKoda) ja Laur Raudsoo (PPÜ).

31. mail esines uhingu puhkpilliorkester Tallinna Vanalinna Päevade raames Vabaduse väljakul. Korraldaja: Ahti Tomp.

Juuni:

2. juunil esines uhingu puhkpilliorkester Tallinna Vanalinna Päevade raames Musumäel. Korraldaja: Ahti Tomp.

3. juunil toetas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet uhingu projekti Nägemispuudega inimeste kaasamine ühistegevustesse summas 4500 eurot, mille esitas Janne Jerva ning projekti "Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmete laste vaba aja sisustamine" läbiviimisega seotud kulude katteks summas 749 eurot, mille esitas Ulrika Tint.

4. juunil osales Priit Kasepalu Ranniku Puhkekeskuses Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.

6. juunil toimus pärimustantsuliikumise teine tund uhingu saalis Aili Reha juhendamisel. Osales 4 inimest. Korraldas Sülvi Sarapuu.

7. juunil toimus ühingu saalis lauluklubi 88. kohtumine. Ühislaulmist saatis kitarril Voldemar Valkenklau ja süntesaatoril Andres Klemet. Osales 16 inimest. Korraldas Kaia Nõlvak.

10. juunil kohtus Janne Jerva Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti spetsialistide Kerti Kollom Seidelbergi ja Kadri Untiga ning parameedik Kalle Kaskiga, et arutada nägemispuudega inimestele esmaabi koolituste korraldamist. Perioodil juuni-detsember 2019 toimub ühingu majas 11 esmaabikoolitust, mille viib läbi Eesti Terviseedenduse Ühing projekti "Elupäästva esmaabi koolitused pimedatele" raames.

ARTIKLI LÕPP.

Augustikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses

Koosolek toimus 13. augustil 2019 aastal.

Koosolekut juhatas Kristiina Peetsalu ja protokollis Ulrika Tint.

Koosolekust võtsid osa juhatuse liikmed Janne Jerva, Kert Küla, Artur Räpp, Margus Kiin, Kristiina Peetsalu ning tegevjuht Liisa Lokke.

Skype teel osales Jaanus Riimets.

Puudus Ahti Tomp.

Koosoleku päevakorras oli kümme küsimust:

1. Uue PPÜ liikme vastuvõtmine.

2. Tallinna Linnavolikogu määruse „ Isikliku abistaja teenuse kord“ eelnõu ettepanekute arutelu.

3. PPÜ põhikirja muutmine.
Artur Räpp

4. PPÜ töökorraldusest.

5. Maja haldamisest.
PPÜ tegevjuht Liisa Lokke

6. PPÜ üldkoosoleku korraldamine.

7. Liikmete autasustamine.

8. Eesti Pimedate Liidu Aasta teo tunnustuse jaoks kandidaatide esitamine.

9. Valge kepi päeva tähistamine.

10. PPÜ tegevus ajavahemikul 11. juuni – 12. August 2019.

1. Uue liikme vastuvõtmine.

Juhatus otsustas ühingu liikmeks vastu võtta Evgeni Lopatko.

2. Tallinna Linnavolikogu määruse „ Isikliku abistaja teenuse kord“ eelnõu ettepanekute arutelu.

Kristiina Peetsalu andis küsimusest lühikokkuvõtte. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet (TSTA) on välja töötanud Tallinna Linnavolikogu määruse eelnõu „ Isikliku abistaja teenuse kord“. Arvamusi ja ettepanekuid eelnõu kohta oodatakse TST-s hiljemalt 30. augustiks. Uus IAT määrus puudutab kõiki puudega inimesi, pole välja toodud puude aste ega liik, mis tähendab teenuse laienemist. Ainukeseks piiranguks on see, et klient peab olema teovõimeline ning suutma anda korraldusi isiklikule abistajale. Meie jaoks on oluline, et teenuse omaosaluse määra otsustab linnaosa valitsus (LOV).

Ettepanek: omaosaluse määr peaks koos tundide mahuga suunamiskirjas konkreetse summana ühe kuu kohta märgitud olema. Lahtiseks jäi küsimus, kes omaosalust kogub, kas jätkuvalt PPÜ või LOV. Juhatus leidis, et määruse eelnõu vajab veel läbivaatamist ning otsustati koguda 19. augustiks ettepanekud juhatuse listi.

3. PPÜ põhikirja muutmine.
   
   Ettekande tegi Artur Räpp. Põhikirja uus parandustega versioon peaks jõudma hiljemalt novembri alguses „Kuukiirde“. Muudatusettepanekud:
   1) Üks põhilisi muudatusettepanekuid puudutab kohustuslikku üldkoosolekute arvu aastas. Praegu kehtiva põhikirja alusel peame tegema kaks üldkoosolekut aastas, ettepanek oleks jätta üks koosolek, kevadel majandusaasta aruande kinnitamiseks ja muuks. Eelarve ja tegevuskava kinnitamine anda juhatuse pädevusse. Õigus vajadusel korraldada rohkem üldkoosolekuid ei kao selle parandusettepanekuga kuhugi. juhatus oli parandusettepanekuga nõus.

2) Järgmiseks ettepanekuks on muuta kohustuslike juhatuse koosolekute arvu aastas kümnelt viiele, mis samuti juhatuse poolt nõusoleku sai.

3) Põhikirjakomisjonis tekitas küsimusi tegevuspiirkonda käsitlev punkt. Kas Tallinn, Harjumaa või muu. Või jätta see punkt üldse välja.

Janne Jerva ütles, et põhikirjas peab olema sees, et liikmeks võivad astuda nägemispuudega inimesed üle Eesti.

Kristiina Peetsalu leidis, et kuna see punkt ei ole kohustuslik, kuid teatud olukordades võib piirata meie ühingu tegutsemist ja projektitaotluste esitamist, siis võiks jätta selle punkti põhikirjast välja. Juhatus otsustas jätta see punkt välja.

4) Kes on PPÜ liikmed. Tuua selgelt välja, et liikmeks võib olla 18 aastane või vanem isik, kellel on tuvastatud nägemispuue.

5) Juhatuse liikme tagasikutsumine, olenemata põhjusest on niigi sätestatud ja selle detailne lahtikirjutus on kohmakas ja tarbetu. Ettepanek jätta see punkt põhikirjas määratlemata võeti vastu.

6) Ravi ja puhkuse korraldamine on jäänud Nõukogude ajast ja hetkel ebaaktuaalne, mistõttu otsustati see välja jätta.

7) Juhatuse asendusliikmed-jääks hetkel põhikirja sisse. Hiljem võib veel üle vaadata.

8) Üldkoosoleku etteteavitamise periood jääb praegu samaks.

9) Juhatuse esimeest saab praeguse põhikirja alusel valida kaks valimisperioodi järjest. Kuna esimeest valib nüüd juhatus mitte üldkoosolek, siis on võimalik, et esimees võib vahetuda valimisperioodi keskel. Otsustati sätestada esimehe maksimaalne järjest tegutsemise aeg kuus aastat.

4. Ühingu töökorraldus.
    

1. Eelmine tegevjuht, Laur Raudsoo, ei suutnud oma tööga toime tulla. Töövaldkond oli tema jaoks liiga lai, vastutus liiga suur. Mais lõppes tal katseaeg ja lõpetasime tema, kui tegevjuhiga töölepingu ning sõlmisime juunikuuks lepingu majahalduri ametis, kuid ka see ei õnnestunud. Juulist sõlmisime käsunduslepingu ning Laur jätkas oma firma alt veebihalduri ja pikaajalise kaitstud töö juhendajana, kuid ka nende tööülesannete täitmisel tekkis tõsiseid probleeme. Lõpetasime töösuhte 31. juuli seisuga.

Esimesest juulist alustas tööd Ühingu tegevjuhina Liisa Lokke. Liisa tutvustas ennast juhatusele. Liisa Lokke on lõpetanud füüsikuna Tallinna Ülikooli (lisaeriala hispaania keel ja kultuur). Hiljem õppinud lisaks kirjalikku tõlget ning juhtimist ja turundust. Töötanud peamiselt numbrilist täpsust nõudvatel ametikohtadel. Viimati arvetega asutuses Solaris Toidupood.

2. Alates 14. augustist tuleb Eesti Töötukassa kaudu Ühingusse praktikale Andres Tõnismäe, kes on ametilt elektrik ja loodetavasti toeks maja haldamisel.
3. Tõnis Tamme lõpetas alates 8. augustist meie juures asendusteenistuse, kuid on nõus jõudumööda vabatahtlikuna jätkama.
4. Järgmine ühingu juhatuse koosolek võiks toimuda 23. septembril, esmaspäeval, kell 10.00.
5. Muudatused komisjonide töös. Ühingu puhkpilliorkestri juhatuse uues koosseisus on Ahti Tomp, Eduard Borissenko, Vello Loogna ja Lembitu Vaidla. Kuukiire toimetusest lahkub Jakob Rosin ja uueks toimetuse liikmeks tuleb Jaanus Riimets.

5. Maja haldamisest.
   
   Rääkis PPÜ tegevjuht Liisa Lokke.

1. Reedel, 2. augusti hilisõhtul, toimus Krautmanni massaažikeskuses veeavarii. Roostetas läbi rentnike paigaldatud segisti liitumiskoht. Korrus allpool olevasse keraamikaklassi jooksis ligi 2 kuupmeetrit vett. Õnneks sai valvur Timo kiiresti jaole ja kutsus kohale Liisa Lokke ning tsentraalne veetoru suleti kuni laupäeva lõunani, mil santehnik vajalikud remonditööd teostas. Suurema uputuse koristas tegevjuht ise ära. Seintest niiskuse eemaldamiseks renditi spetsiaalsed imurid. ERGO kindlustusele on kahju hüvitamiseks vajalikud dokumendid edastatud.
2. Andis ülevaate maakleriga kohtumise tulemusena PPÜ kodulehel avaldatavatest Ühingu ruumide rendihindadest (saal, keraamika- ja käsitööklass).
3. Juuli lõpus toimus käsitööklassi põranda garantiiremont. Käsitööklassi põrandakate on vahetatud ega tekita enam ebameeldivat lõhna. Ruum on augustist kasutuses.
4. Septembrist algab ühingu ruumides Eesti Puuetega Inimeste Fondi projektitoetuse abil automaatse tuleohutussüsteemi (ATS) paigaldamine.
5. Võlgnike on rentnike seas päris palju, osad väga pikaajaliselt. Liisa Lokke hakkab nendega aktiivselt tegelema.
6. Üheks tõsisemaks probleemiks on juba pikemat aega Tondi 8A kanalisatsioon, mis on niivõrd amortiseerunud, et ei taga reovee äravoolu. Oleme sunnitud kasutama liitumiskohti, mis asuvad naaberkruntidel. Tavaliselt eelistatakse otseliitumist. Otseliitumine Tondi tänavale tulevikus planeeritava kanalisatsiooniga võib aga võtta aastaid aega ja suure tõenäosusega nõuda pidevalt töötava pumba paigaldust, kuna liitumiskoht asub praegusest ligi meetri võrra kõrgemal. See tähendab püsivaid lisakulusid. Hetkel kehtivad, Tallinna Veega kooskõlastatud liitumiskohad, nõuavad täiendavat hindamist, mahtude ja kõrguste täpsustamist ning asjatundjate kaasamist enne, kui saame remondi osas konkreetsemaid otsuseid teha. Hinnanguliselt maksavad remonditööd kokku 200 eurot jooksev meeter. Tõenäoliselt on Magdaleena 9 asuva liitumiskoha suunal toru katki Doleriku maja alt, ning remondi teostamiseks tuleb soojak lammutada, mis omakorda läheb maksma ligi 20 000 eurot.

Kuna on oht, et kanalisatsiooniriketega on kaasnenud maja ümbritseva asfaldi alt pinnase uhtumine ja teekate võib äkitselt auku vajuda, siis tuleks ohtlikesse kohtadesse paigaldada vastav märk, maja otsa Tondi 8a ja 8c vahel.

6. Ühingu üldkoosoleku korraldamine.

Artur Räpp tegi ettepaneku lisada auliikmete kandidaatide kinnitamisepunkt detsembris toimuva üldkoosoleku päevakorda. Juhatus oli sellega igati nõus.

7. Liikmete autasustamine.

Ühingu puhkpilliorkester tähistab orkestri klarnetimängija ja solisti Vello Vardi juubelit, kellel täitub 11. septembril 80 aastat, kontserdiga 13. septembril Merivälja pansionaadis. Juhatus otsustas tunnustada Vello Varti eelnimetatud üritusel tänukirja ja meenega kauaaegse osalemise eest pimedate süsteemi kultuurielus.

8. Eesti Pimedate Liidu Aasta teo tunnustuse jaoks kandidaatide esitamine.

Tunnustuse eesmärk on väärtustada ja tunnustada üksikisikuid, asutusi ning organisatsioone, kes on alates möödunud aasta 15. septembrist tööalase või ühiskondliku tegevusega aidanud nägemispuudega inimeste elukvaliteeti tõsta; rehabilitatsiooni, haridust, kultuuri ja sporti edendada ning ühiskonnas kandepinda suurendada. Tunnustus on meene ja tänukiri. Kandidaate võivad esitada üksikisikud, organisatsioonid ja asutused.
PPÜ juhatus otsustas esitada:
1) Kakora, kirjeldustõlke arendamise ja kultuuri ligipääsetavuse parendamise eest. MTÜ Kakora loodi 2006 aasta juunis ning ta on pikka aega tegutsenud nägemispuudega inimestele info ja kultuuri ligipääsetavuse parendamise alal, valmistades kombatavaid raamatuid, korraldades kultuuri- ja käsitöö-alaseid kursuseid, rajades Eestis kirjeldustõlke praktika, aidanud kaasa kirjeldustõlke koolituste ellu kutsumisele ja läbi viimisele ning loonud kirjeldustõlkeid kümnetele filmidele ning nõustanud kirjeldustõlke loomist teatrietendustele ja tantsulavastustele.

2018 – 2019 aastal on Kakora saavutanud järgmist:

Kakora initsiatiivil pandi filmidele rääkiv peamenüü (DVD-mängijasse või arvutisse DVD-plaadi panemisel teavitatakse filmi vaatajat plaadi käivitumisest ning kirjeldustõlkega film käivitub teatud aja jooksul automaatselt) ja DVD karbi kaanele pandi punktkirjas filmi nimi. Kakora nõustas filmistuudioid nende lahenduste loomisel. Kumbagi neist asjadest pole varem Eestis tehtud. On loota, et ka teised stuudiod jätkavad sama praktikat. (Filmid: Amrion „Seltsimees laps“, Allfilm „Portugal“, Allfilm „Võta või jäta“.)

Pidanud uue kirjeldustõlkide kursuse osas edukalt läbirääkimisi Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudiga. Ülikoolil puudus ülevaade nii temaatikast, võimalikest kursuslastest kui ka turu nõudlusest. Kakora tegeles aktiivselt kursuslaste otsimisega, mis ei olnud Kakora töö, kuid kursuse läbiviimiseks hädavajalik. Tulemusena on nüüd Eestis 16 õppinud kirjeldustõlki ja 5 nägemispuudega kirjeldustõlke konsultanti rohkem.

Kakora pidas ERRiga läbirääkimisi, et ERR kannaks tantsupeo ülekande ajal üle ka tantsupeo kirjeldustõlke, ning nõustas tantsupidu kirjeldanud kirjeldustõlke.

Kakora taganttõukamisel on ERR alustanud ja nüüd järjepidevalt jätkanud kirjeldustõlkega filmide näitamisega, nii et kirjeldustõlkega film ERR teleeetris on muutumas tavapäraseks – loomulikuks – teleeetri osaks.

2) Elektrik Martin Paas, kes omal algatusel paigaldas PPÜ maja koridoridesse uued valgustid, on korduvalt nõu andnud maja elektrisüsteemi uuendamiseks ning soodsa ATS lahenduse leidmiseks.
3) Almic OÜ, kes on parandanud PPÜ arvutiklassi arvuteid ning meid palju nõustanud ja aidanud IT seadmete haldamisel, osaliselt sponsorkorras.
4) Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu ligipääsetavuse arendamise ja nägemispuudega inimeste ühiskonda lõimimise eest. Muuseum Vabamu (Tõnismägi 8, Tallinn) ja selle filiaal KGB vangikongid (Pagari 1, Tallinn) on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse hallatavad muuseumid ja seega mittetulundusliku tegutsemisvormiga, saades oma tööks vajaliku raha projektidest, sihtfinantseeringutest, annetustest ja piletitulust.

Vaatamata sellele on muuseum teinud palju, et olla ligipääsetav nägemispuudega inimestele ja võimaldades ka nägemispuudega inimestel saada koos teistega osa eesti rahva ajaloost ning osaleda võrdsena muuseumi üritustel.

Vabamu initsiatiivil koostati Vabamu ruumide kohta kirjeldustõlge ning sellele tuginedes korraldati 2018. aasta septembris kirjeldustõlkega ekskursioon nägemispuudega inimeste grupile (Giid Aive peil)

2019. aastal korraldas Vabamu märtsi küüditamise aastapäeval filmi- ja vestlusõhtu, kus küüditamise ajast, olukorrast ja inimestest vestlesid Leelo Tungal ja David Vseviov. Muuseumipäeva lõpetas kirjeldustõlkega film „Seltsimees laps“. Muuseumipäev oli kõigile, sõltumata kas inimene näeb või mitte, lõimides nii ühiskonda üheks.

Juunis 2019, juuniküüditamise aastapäeva paiku, korraldas Vabamu oma filiaalis KGB vangikongid 2 kirjeldustõlkega ekskursiooni (giid Aive Peil). Suvel 2019 valmisid KGB vangikongide hoone reljeefsed pildid.

Vabamu on mittetulundussfääris töötav muuseum ning neil ei ole seadusest tulenevaid kohustusi muuta oma ekskursioonid ligipääsetavaks, kuid vaatamata sellele on Vabamu omal initsiatiivil kõik need sammud astunud, et pakkuda ka nägemispuudega inimeste jaoks ligipääsetavat ja nauditavat muuseumikülastust. Vabamu külastused on kogu Eesti elanikkonna jaoks.

9. Valge kepi päeva tähistamine.
    

1. Juhtida tähelepanu ühistranspordi numbrite asukoha kindlale paiknemisele ning ühtsete standardite väljatöötamisele. Samuti suunata tähelepanu sellele, kui oluline on nägemispuudega inimese jaoks bussi numbri häälteavitus välikõlarisse. Näiteks: koguneda suurema hulga ühingu liikmetega mõnda enamkasutatavasse bussipeatusse (Vabaduse väljak, Viru) ja hõigata koos avanevatesse bussiustesse „Mis number buss see on?!“.
   2) Suunata tähelepanu tõkiskivide märgistamise vajadusele, vastasel juhul suur traumaoht vaegnägijatele.
   3) Tutvustada tandemrattaga sõitmist ja valge kepiga liikumist.
   4) Samal päeval tuleks edastada vastav taotlus transpordiametile.

10. Ühingu tegevus ajavahemikul 11. juuni kuni 12. august 2019.
    
    Juuni:

12. ja 15. juunil toimus ekskursioon KGB vangikongidesse. Osales 9 ühingu liiget. Korraldasid Robert Lätt ja Artur Räpp.

13. juunil toimus tantsulise liikumise kolmas tund, kus osales 4 ühingu liiget. Korraldaja Sülvi Sarapuu.

13. juunil andis Presidendi Kultuurirahastu eitava vastuse Vello Loogna kandidatuurile esimesel presidendi sotsiaaltöö preemia konkursil.

14. juunil projekti“ PPÜ liikmete laste vaba aja sisustamine“ raames Viimsi haridusprojekt Meri. Korraldajad Ulrika Tint ja Julia Kabanova.

17. juunil osales Artur Räpp Tallinna Puuetega Inimeste Koja projekti „Teadmised ühiskonda!" üheksandal koolituspäeval.

20. juunil ilmus ühingu infolehe "Kuukiir" juuni number Teade listis. Toimetaja Mirja Räpp.

27. juunil toimus ühingu liikmete ja nende saatjate ühiskülastus Tammsaare muuseumisse Vargamäel. giidi juhendamisel pooleteisetunnine ringkäik Vargamäel, talumaal ja hoonetes ning teemakohane küsimuste-vastuste osa. Võttis osa 9 nägemispuudega inimest ja 5 saatjat. Korraldas ühingu isetegemise konkursi raames Jaanus Riimets.

28. juunil toimus ühingu saalis elupäästva esmaabi koolituse esimene moodul. Iga koolituse läbija saab endale isikliku esmaabi paki, mille sisu tundma õppimine ja kasutamise praktilised oskused on koolituse üheks oluliseks sisuks. Osales 6 ühingu liiget. Koolitajaks on Kalle Kask, MTÜ Ennetaja parameedik. Koolitus toimub Eesti Terviseetenduse Ühingu projekti "Elupäästva esmaabi koolitused pimedatele" raames. Projekti toetavad Siseministeerium (Hasartmängumaksust sotsiaalvaldkonna projektide toetamine) ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

31. juunil lõpetas ühingu majahaldurina, ning jätkas PKT juhendaja ja veebihaldurina käsunduslepingu alusel ühingus tööd Laur Raudsoo.

Juuli:

01. juulist asus ühingus tööle uus tegevjuht Liisa Lokke

4. juulil toimus Eesti Pimedate Spordiliidu ja PPÜ esindajate kohtumine ühingu majas. Arutati Eesti Pimedate Spordiliidu koostööd nägemispuudega inimeste spordivõimaluste parendamisel meie ühingus. Esmajoones räägiti 30. augustist 1. septembrini Tondi 8A ruumides toimuvate üle-eestiliste male ja kabe võistluste korraldamisest. Osalesid: spordiliidu esimees Raul Aume, võistluste kohtunik Kaarel Koitla ,PPÜ treener Heiki Sookruus, tegevjuht Liisa Lokke, juhiabi Ulrika Tint ja SKYPE teel ühingu esimees Kristiina Peetsalu.

4. juulil toimus Tallinnas, Kalevi staadionil Tantsupeo peaproov, millel oli kirjeldustõlge nägemispuudega inimestele. Osales 15 ühingu liiget.

8. juulil allkirjastas ühing Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga täiendava isikliku abistaja teenuse (IAT) tundide lepingu.

23. juulil toimus ühingu saalis lauluklubi kohtumine. Ühislaulmist saatis kitarril Voldemar Valkenklau ja süntesaatoril Andres Klemet. Osales24 ühingu liiget. korraldaja Kaia Nõlvak.
30. juulil esitas Janne Jerva Tallinna sotsiaal- ja Tervishoiuametile Linna 2020. aasta eelarvesse PPÜ 2020 aasta teenuste toetuse vajaduse.

31. juulil lõpetas pikaajalise kaitstud töö (PKT) juhendaja ja veebihaldurina töö ühingus Laur Raudsoo.

August:

1. augustil toimus ühingu põhikirjakomisjoni koosolek SKYPE teel. Arutati põhikirja muudatusi.

Arutelust võtsid osa: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Priit Kasepalu (külalisena), Kristiina Peetsalu, Christel Sogenbits.

2. augustil sai ühing Eesti Puuetega Inimeste Koja kaudu Riigikogult kasutatud sülearvuti, monitori ja muid lisatarvikuid.
   9. augustil Janne Jerva koostas ja Ester Liinak sisestas Riigi Tugiteenuste e-keskkonda PPÜ projekti „Kaasatust suurendavad teenused ja tegevused nägemispuudega inimestele“
   ARTIKLI LÕPP.

Dirigent Vello Loogna pälvis suvel 2019 kaks autasu

Tekst: Vello Vart

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestri dirigent Vello Loognale omistati aastal 1972 Eesti NSV Teenelise Kunstitegelase aunimetus, Aastal 2006 Valgetähe IV klassi Teenetemärk. Suvel 2019 sai meie maestro aga koguni 2 autasu: Dawid Otto Wirkhausi nimelise preemia ning niinimetatud Kodarraha. Vello Loogna on ka Kooriühingu auliige.

Kodarraha on anodeeritud titaanist ja hõbedast aumärk, mis on kõrgeim austusavaldus pühendumise eest Laulu- ja Tantsupidude väärtuste hoidmisel ja edasikandmisel. Esimesed Kodarrahad antigi välja suvel 2019, kokku kuuekümne kolmele kultuuritegelasele.

Maestro Vello Loogna on pidevalt visalt ning innukalt hoolitsenud puhkpillimängijate ja dirigentide järelkasvu eest. Ta on õpetanud esimeses ja kahekümne teises keskkoolis, Tallinna Laste Muusikakoolis, Maardu Muusikakoolis ja aastast 1997 Pirita Majandusgümnaasiumi muusikaklassis. 1965 - 1972 oli ta Rahvaloomingumaja orkestrite vanemmetoodik. 1972 - 1985 töötas Tallinna Riikliku Konservatooriumi puhkpilliorkestrite dirigeerimise vanemõppejõuna. Peale selle õpetab ta vabatahtlikult ka lapsi ja noori, kes seda soovivad. Tema õpilastest on kujunenud tuntud dirigendid nagu nt Priit Raik, Igur Jõeleht jt.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestrit hakkas Vello Loogna juhatama aastal 1967 ja teeb seda edukalt siiani. Lisaks juhatamisele on ta muretsenud meile ka uusi mängijaid. Aastast 1968 on ta Salme Kultuurikeskuse Tallinna Noorte Puhkpilliorkestri peadirigent. Ta on ka selle kollektiivi asutaja. Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester loodi aastal 1965 ning aastatel 1968 - 2000 oli selle peadirigent Vello Loogna. Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku puhkpilliorkestri peadirigent oli ta 1973 - 1978, Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjeühingu Puhkpilliorkestri peadirigent aastatel 1978 - 2005.

22. septembril 1979 asutati Jursul Eesti Pimedate Liidu puhkpilliorkester, mille etteotsa asusid Vello Loogna ja Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu orkestri dirigent Neeme Saar. See kollektiiv koosnes Tallinna pimedate orkestri ja Tartu pimedate orkestri liikmetest. Kahjuks lõppes selle tegevus aastal 2018.

Laulupidudel on Vello Loogna olnud puhkpilliorkestrite üldjuht. Ta on dirigeerinud üheksal laulupeol pluss veel Riias toimunud Gaudeamusel. Aastal 1980 osales ta ka Olümpiamängude kultuuriprogrammis.

Vello Loogna panus puhkpillimuusika viljelemisse on tõesti suur. Me õnnitleme teda südamlikult taassaadud autasude puhul.

ARTIKLI LÕPP.

Ikka mõeldes neile, kes siit viidi

Tekst: Jaanus Riimets

Mäletan neid traagilisi sõnu autor Marie Underi enda suust väga palju aastaid tagasi. Mitte nii palju aastaid, kui kõnealune sündmus aset leidis, aga palju aastaid tagasi minu jaoks. Olin siis teismeline ja protestivaimu täis kõige nõukoguteliku vastu. Ameerika Hääl oligi üks peamisi toetuseallikaid ebavõrdses võitluses, mida siinsed inimesed püüdsid võidelda. Ega me ei jäänud ka ise nõndanimetatud „arenevast sotsialismist „ päris puutumata. Näiteks selline asi nagu riigi tagant võtmine ei olnud meie silmis tollal eriti suur eksimus. Me ei teadnud, et USA-s ja läänes tervikuna nii ei mõelda, et seal on kõik vargad vargad. Siin kehtinud mõttemallis aga nii ei olnud.

15. mail kogunes rühm pimedaid inimesi Maarjamäele, et saada tunnetust sellest, mida kujutab endast siin eelmise aasta augustis avatud kommunismiohvrite memoriaal. See oli omamoodi jätkuks eelmisel aastal uuendatud ja taasavatud, nüüdse nimega VABAMU ja endise nimega Okupatsioonimuuseumi külastusele. Sergei Metlev Eesti Mälu Instituudist oli lahkesti nõus meile –kusjuures täiesti tasuta- küllaltki suurt kompleksi tutvustama.

Paljud meie rühma liikmed leidsid memoriaali ohvrite nimekirjast oma lähedasi sugulasi. Üks mälestusmärgi sein oli kaetud mesilastega, kes sümboliseerivad meie rahva alatist igatsust kodumaa järele. „Ta lendab mesipuu poole“, eks see tähendagi iga eestlase südames pesitsevat koduigatsust. Vähemalt vanasti oli see nii. Kodu on kullast kallim. Paraku pidid tuhanded meie kalli Eesti Vabariigi kodanikud oma elu jätma kommunismi ohvrina kas siis otseselt surmakuuli läbi või nälja ja haiguste tõttu vangilaagrites ja asumisel. Mõtlen ikka, et nad meenutasid enne lõplikku lahkumist aega, mida ka meie hilisemal okupatsiooniajal meenutasime. Kui enam otseselt surmaohvreid ei olnud, aga „kõige taga on hirm“ valitses ikka. Aeg ,mida meenutati, oli aeg, mida väljendati laulus sõnadega “Ma tahaksin kodus olla, kui Laidoner kamandab väge ja Päts on president“. Paraku paljud inimesed, kes tolleaegset olukorda eriti ei mõista, süüdistavad just neid mainitud mehi selles, et okupatsioon üldse tuli. Ei taha siin meenutusloos selle üle vaidlema hakata, aga igatahes nii me laulsime ja mõtlesime. Lihtsalt võrdluseks, et Pätsi ja Laidoneri otsusel oli vangis kokku ehk tuhat vabadussõdalast ja kommunisti, samal ajal kui Jossif Stalini ja Adolf Hitleri kogu tegevuse tõttu kaotas elu väga suur osa meie väikesest rahvast. Näiteks juudi rahvusest Eesti Vabariigi kodanikest jäi pärast Saksa okupatsiooni ellu vaid üks ja temagi varjas end tänu ühele suurele eestlasele, Uku Masingule Petseri kloostris.

Teine samateemaline ekskursioon toimus 12. juunil ja siis käisid pimedad inimesed kaemas Pagari tänava konge. See ettevõtmine toimus Robert Läti ja Artur Räpi kaasabil. Spetsiaalselt nägemispuudega inimestele toimunud ekskursioon oli koos kirjeldustõlkega ja kohe peab ütlema, et kogu kirjeldus oli väga põhjalik ja selge.

Isiklikult minul on selle majaga, küll mitte kongidega, isiklik kogemus. Seal majas kuulati kunagi üle minu ema ja kõik sellega seonduv-mitte niivõrd ainult ülekuulamine-traumeeris teda ja kogu meie peret väga suuresti. Ema oli sunnitud minema mitmeks aastaks uuele tööle ja ka see oli väga raske nii talle, kui kogu perele. Muuseumitöötaja Aive Peil, kes meile kõike tutvustas, ütles, et sealsete maja töötajate hulgas oli ka 25 protsenti eestlasi. Ma ei ole ema käest küsinud, mis rahvusest oli tema ülekuulaja, aga millegipärast kaldun arvama, et too oli eestlane, sest teema oli väga tihedalt seotud ema õpetatava ainega-emakeelega-ja vaevalt, et seda uurima saadeti vene rahvusest KGB uurija. Igatahes koolidirektor, kes ema pärast veidi vabamate tuulte saabumist tööle tagasi võttis, oli kaugelt Siberist pärit venelanna. Hoolimata veidikesest rohkemast vabadusest riskis direktor kindlasti nii ühe kui teisega, kui ta emale uuesti koolitöö uksed avas. Sellega tahan öelda, et kogu kurjas, mida eelmisel sajandil tehti meie väikese riigi ausate kodanike ja nende lastega, ei ole mingit seost ei tegijate ega kannatanute rahvusega. Kui just otsene rahvuslik genotsiid juutide ja mustlaste suhtes välja jätta. Seda näitas ka Pagari tänava maja ajalugu, sest kurjad juurdlejad asusid seal ka Saksa okupatsiooni ajal.

 Veidi ka konkreetselt Pagari tänava keldrist ja kongidest.

Esimese tundena pahvatas vastu tohutu umbsus ja palavus sealsetes ruumides. Kui aga mõelda, et tol ajal oli väikeses kongis, mille pikkus oli umbes neli ja laius kaks ning pool meetrit, koos 20 kannatanut, siis võib ette kujutada, milline olukord seal sel ajal valitses. Tohutu oli tol ajal ka ruumides valitsev niiskus. Igapäevast leivatükki polnud mõtet järgmiseks päevaks hoida, sest see läks kindlasti hallitama. Inimesi viidi Stalini tava järgi ülekuulamisele öösiti, päeval aga magada ei tohtinud. Kui uurijad lamasklesid päeva ajal oma mugavates voodites suitsuvorstist ja kookidest täissöönuna, siis vangid pidid istuma väikestel taburettidel üsna üksteise küljes kinni ja leppima vaid lahja ning sageli halvaksläinud ainetest keedetud supilurriga. Vahel harva lasti ka 15 minutiks õue jalutama.
Kongis oli lavats, mis oli nii kitsas, et seal lamamine ja veel ka magamine pidi veidi suurematele inimestele olema lausa kunsttükk. Päevaajaks tõsteti need vastu seina ning lamada ei tohtinud.
Küsisin meie giidilt Aivelt ka kongidevahelise koridori lõpus seisva kapi kohta. Ma ei oska öelda, kui paljud meie lugejatest teavad, mis sealne kapp on? Seda, mis see kodus on, teavad muidugi kõik, aga Pagari tänaval oli see enam-vähem inimese laiune uksega kapp, mis käis lukku. Ja sinna sisse ei pandud mitte riideid ega ka mitte raamatuid, vaid hoopis elus inimesi. Nad pidid seal peaaegu liikumatuna seisma tunde ja võib arvata, et see oli kohutav. Paljud „kapis“ olnud on oma mälestustes kirjutanud, et seal pidi olema vahel isegi 24 tundi, aga giid Aive arvas, et teadaolevalt üle 12 tunni seal kedagi ei hoitud. Asi oli selles, et seal jubeduses olles kadus lihtsalt ajataju ning inimene mäletas kohutavas olukorras oldud aega pikemana, kui see tegelikult oli. Proovisin ka ise ringkäigu ajal tolles kapis ära käia, aga kuna olen üsna suurte mõõtmetega, siis kapi uks kinni ei läinud. Ilmselt oleks pidanud minu jaoks eraldi suurema kapi tegema, sest kui väiksema inimese jaoks oleks olnud suurem kapp, siis oleks selle abivahendi piinamisvõime oluliselt vähenenud. Oli ka väike kolmnurkse kujuga kartser, kus ka ise pisikesel lavatsil istumise ära proovisin. Seal oldi esimesel päeval ainult vee peal, teisel päeval anti pisut leiba, kolmandal päeval ka natuke suppi. Muidugi oli seda lurri, mida seal pakuti, veidi liialdatut supiks nimetada, aga midagi vedelat, kus sees oli ka midagi, see igatahes oli.

Nii lõppeski meie poolteisetunnine külaskäik kohutava ajalooga majja. Nüüdseks on maja taastanud oma esialgse eesmärgi luksuskorterite asukohana, on ka mõned äriruumid ja toidukohad. Kuid ei tasu unustada, et ajalool on komme korduda.

Aitäh korraldajatele.

(14.06.2019 78 aastat peale juuniküüditamist.)

ARTIKLI LÕPP.

Oma maa, oma tõde, oma õigus

Tekst: Jaanus Riimets

27. juunil kogunesid üheksa nägemispuudega inimest ja nende viis saatjat hommikuks Tondi 8a maja ette, et võtta ette sõit kohta, mis on vast tõesti igale eestlasele tuttav. Sõideti Vargamäele, Anton Hansen Tammsaare muuseumisse. Isetegemise konkursi raames ja osaliselt osalejate enda poolt finantseeritult saime sinna sõita bussiga, kuhu mahtus ka üks meie ühingu liige, kes kasutab liikumiseks ratastooli. Kõik kenasti bussis, võisimegi alustada sõitu, et teha tutvust paigaga, mille suurromaan „Tõde ja õigus“ on meie rahvale vägagi tuttavaks teinud. Selle romaani tegelaste iseloomujooned on tüüpilised paljude meie rahvuskaaslaste juures. Nagu näiteks jonnakus, töökus, enam-vähem piiratud usklikkus, vaenutsemine naabrite vahel ,aga ka usk haridusse, lootus parema elu peale saada. Isegi selle paari Vargamäel veedetud tunni jooksul saime aru, kui raske oli omaaegsetel vargamäelastel igapäevase leiva hankimine, välja arvatud ehk siis, kui vana Pearu aita tuli mõisa viljavooridest lisa, nagu sauna-Madis Andresele vihjas, kui rehnutti pidav nuabrimees oli taas oma suuri saake kiitnud. Esialgu Andres seda Pearust ei uskunud, hiljem hakkas aga uskuma neidki asju, mida Pearu tegelikult tõesti ei teinud. Aga see on kirjandus. Romaani võib igaüks ise lugeda ja ka uuesti lugeda, pimedate raamatukogus on see raamat täiesti saadaval, Taago Tubina heas ja selges esituses. Kahjuks on renoveerimata jäänud kunagine suure näitleja Aksel Orava poolt loetut variant suurromaanist.
Siinkohal üks märkus romaani pealkirja kohta: ilmselt paljud ei tea, et see sõnapaar „Tõde ja õigus“ on pärit prohvet Jesaja raamatu 48. peatüki 1. salmist. On huvitav näitaja, et ateist Tammsaare just sealt oma kõige tuntuma romaani pealkirja võttis, aga ehk seegi näitab midagi. „Inimene on saladus,“ ütles suur vene kirjanik Fjodor Dostojevski, kelle romaani „Kuritöö ja karistus“ Tammsaare muide ka tõlkis. Meie suurkirjanik oli üldse väga aktiivne, ta tõlkis palju ja kirjutas veel rohkem artikleid erinevatesse väljaannetesse. Ka kirjanik vajab elamiseks sissetulekuid ja Tammsaare ei öelnud rahale ei. Kultuurkapitalilt said tolleaegses Eesti Vabariigis kõige suuremat, 100 kroonist kuutoetust ainult kirjanik Anton Hansen Tammsaare ja poetess Marie Under. Kes tolleaegsetest väärtustest palju ei tea, siis näiteks sulase palk oli enam-vähem 30 krooni, lihttöölise palk 60 krooni ja niipalju kui mina tean, siis näiteks koolijuhataja sai veidi üle saja krooni kuus. On ilmselge, et ennesõjaaegne Eesti Vabariik hindas oma suurkirjanikke väga. Rahvas muidugi ka. Tammsaare oli minu teada ainus kirjanik, kellele avati ausammas tema eluajal koduvalla, Albu valla kodanike poolt. Huvitav, et inimesed austasid kirjanikku, kes neist endist alati just mitte positiivselt ei kirjutanud. Nagu suurmehele kohane, kirjutas ta aga oma rahvast austuse ja armastusega.

Muuseumitöötaja selgitas meile Tammsaare perekonna ajalugu, mis on üsna erinev vargamäelaste omast. Kui vanal Andresel olid esialgu ainult tütred, mis teda väga kurvastas, siis kirjanikul endal olid enamjaolt vennad. Kui õigesti mäletan, siis 7 venda ja 3 õde. Nagu tollal, osa surid kahjuks haigustesse juba lapseeas. Eks me oleme seda romaanistki lugenud. Huvitav näitaja omaaegse Eesti Vabariigi majanduslikust arengust oli Tammsaare venna uus maja, mis valmis 1934. Aastal. See oli isegi tänapäeva mõistes suur ja korralik ehitis kena sisseseadega, kust muide ei puudunud isegi telefon. Ei ole teada, mis põhjusel, aga kirjanik külastas oma sünnikodu vaid mõnel korral vabariigi ajal. Kord kolmekümnendatel sõitis ta taksoautoga kodumaile, kui tal oli kavas kirjutada romaani V osa. Küllap ta tahtis meenutada paiku, kus Indrek pidi hakkama kraavi kaevama, vaene Elli armuseiklustes vaevlema, Tiina algul õnnetult armastama ja jälestusväärne sulane Ott oma jubeda lõpu soosilla kandis, Oru nõdrameelse pärija poolt tulistatud kuuli läbi leidma.

Kui raske oli Vargamäe naiste elu, nähtus ühest kõige tavalisemast tööst tol ajal, mida praegu peaaegu keegi enam ei tee - veekandmisest. Kaev asus ligi kahesaja meetri kaugusel majast ja kogu päevast-päeva majapidamises vajaminev vesi tuli sinna kanda väga raskete ämbritega. Saime ise kohapeal katsuda ja proovida, kui raske ämbriga. Vett oli tarvis ka inimeste pesemiseks, sest kummalisel kombel sealtkandi taludes sauna ei tuntud. Saunaks nimetati maja, kus elas saunarahvas, kes väikese maatüki kasutamise õiguse eest pidid talule päevi tegema ning said niiviisi oma lehma pidada. Supivalgus oli omast käest ja väike leivavili samuti.
Me ei oska vahel ettegi kujutada, et meie mitte väga kauged esivanemad elasid pea sama vaeselt, kui need miljonid aafriklased, kes nüüdsel ajal olukordade muutudes püüavad Euroopas paremat elu otsida. Vahe võib küll olla selles, et meie inimesed rabasid omal ajal rohkem tööd teha nendegi väikeste veeringute eest, mis nad tasuks said. Meie rahvas on ikka töökas olnud ning seda oli oma suurte vigadega ka Vargamäe Andres. Ja lõpuks võitis tema. Hoolimata isegi sellest, et ta sõnades oma usust loobus, mis alguses nii tugev oli olnud. Veel parem oleks olnud, kui ta oleks loobunud isekast usust. Endakesksusest ja mingil määral ka Vargamäe kesksusest ning asendanud selle sooja suhtumisega inimestesse. Surmatunniks ta seda ehk tegigi, sest ta nägi jõe allalaskmises oma võitu. Vist ei teinudki see teda uhkeks, vaid hoopis tänulikuks.

Saanud hea tutvustuse vanematest aegadest, oli reisi järgmiseks peatuspaigaks Albu aida nimeline toidukoht, kus kõik said kenasti keha kinnitada. Nii imelik kui see ka pole, kohtusin seal oma endise töökaaslasega Haapsalust, kes seal läheduses elab. Me polnud teineteist näinud 27 aastat ning sel ajal kui teised einestasid, meenutasime meie oma lähemat ja kaugemat minevikku.
Tondi maja juurde tagasi jõudsime vajalikuks ajaks, et Termaki buss saaks minna oma igapäevasele tööle puudega inimesi transportima. Kuigi vahepeal tibutas veidi vihma, siis oli ilm üldiselt kogu päeva ilus ja tundus, et inimesed jäid ekskursiooniga rahule.
Tänan kõiki osavõtjaid ja eriti PPÜ juhatust, kes eraldas vahendid, ilma milleta vaevalt see sõit teoks oleks saanud.

ARTIKLI LÕPP.

Andrea Bocellit kuulamas

Tekst: Maarja Haamer

Kuuldes, et on võimalik minna 20. augustil Tallinna Lauluväljakul toimuvale Andrea Bocelli kontserdile, ei mõelnud ma pikalt, kas minna või mitte. Olen väga tänulik Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kaudu saadud võimalusele! Ma pole kunagi olnud Bocelli meeletu suur austaja ja kui ta on varem Eestis esinemas käinud, olen küll kontserdikülastusele mõelnud, kuid pole ometigi sinna läinud. Mulle väga meeldis tema eelviimane armastuslaulude plaat, mis tekitas küll huvi kontserdi vastu, aga kontserdipilet jäi ikkagi ostmata. Järelikult saatus ikka tahtis, et ma maailmastaari ära näeksin ja kuuleksin. Kui sain ühingult kutse, siis pani see mind muusikuna innustuma ja liigutama, et saatja leida ja kuulama minna.

Minu hinnangul oli kontserdi korraldus suurepärane ja mis jäi eriti silma-kõrva oli see, et kõik käis väga täpselt. Instrumentaalne rahustav soojenduse osa, popisegu kitarriduole, jättis algul pisut külmaks, aga süvenedes leidsin sealt endale üllatuslikke hetki. Mida kõike on võimalik kaverdada ja omanäoliseks muuta. Pole vahet, mis instrument on, mängida võib tõesti kõike!

Esimesse kontserdi poolde olid mahutatud kõik klassikalise muusika hitlood, mida Andrea Bocelli on ikka ja taas esitanud. Kuigi ma ise ei ole just klassikalise poole asjatundja, siis need lood tundsin ikka ära ja äratundmisrõõm oli kosutav. Võisime ka olla uhked, et Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oli oma täies headuses staarile abiks! Teisiti ei oleks ka ette kujutanud. Harva kohtab kontserte, kus tõesti sümfooniaorkestri kogu koosseis pillidega on olemas, kui just ooperiteatrit külastama ei lähe. Ikka üritatakse lihtsamalt läbi saada, aga seekord mitte.

Puhkpillimuusika austajana, flöödimängijana ja instrumentalistina pidin ma muidugi kuulama ka orkestri terviklikkust, lisaks Bocelli imelisele häälele.

Bocelli tuli minu hinnangul väga ruttu lavale, tegi vähe pause ja need hetked olid kas heade instrumentaalsete või naislaulja poolt täidetud.

Kuna on teada, et Andrea Bocelli on teinud koostööd paljude staaridega ka popilikumas ja romantilisemas muusikaplaanis, siis ise ootasin väga kontserdi teist poolt. Mismoodi läheneb orkester olukorrale, mismoodi see kõik võiks olla ja kuidas ta oma tuntumaid hitte ikka esitab?

Pean ütlema, et teise poole algus oli väga meeldiv, jazziliku ja filmimuusikalise hõnguga. Alustas orkester üksi ja see oli enam kui võrratu. Veelkord tõdesin, et me peame omasid hoidma, kes meil suudavad pakkuda tõelisel maailma tasemel muusikat.

Ei pidanud kuigi kaua ootama, kui staar oligi jälle laval. Kuidas ta suutis peaaegu tervenisti kaks tundi laval olla, ilmutamata mitte mingisugust väsimuse märki või et kvaliteedi kõikumist oleks tunda, see on imetlusväärne. Seni olin sattunud kuulama vaid tema kontserdisalvestusi ja plaate ja kõik oli muidugi väga hea. Aga nüüd sain veenduda, et ka live-kontserdil pakub ta sama head kvaliteeti ning isegi vanus seda ei kõiguta. Tenor ja mees oma parimais aastais, superhäälega. Ma sain kogeda ja mõistsin, miks rahvas teda armastab ja kalliks peab.

Andrea Bocelli pole ka puhkpilliarmastusest mööda vaadanud. Alati enne kontserdi andmist mängib ta trompetit, et hääl parem oleks. Lisaks on ta õppinud ka flööti. Selles mõttes tundsin temas ära multiinstrumentalisti, kes lihtsalt on leidnud oma ja kellest võib võtta õppust. Kunagi pole hilja enda unistusi püüda, kui ikka tahad muusikuks saada. Selles mõttes oli kontsert minu enda jaoks tähtis ja jõudu andev.

 Ma ei tundnud, et publiku seas oleks olnud haletsustunnet, kuna laulja on pime. Tema publik lihtsalt ootab teda ja tema võimsat häält. Rahvaga ei suhelnud Bocelli praktiliselt üldse, vaid ühe korra ütles aitähh. Mõtlesin - miks? Tulin arusaamisele, et kuna kava oli pikk ja tihe ning teades ise, kui palju peab üks muusik pingutama, et kõike meelde jätta, siis ilmselt pidi ta väga keskenduma. Kuigi tal oli dirigent kaasas, kes teda lavale saatis ja ära aitas, oli tal palju, millele keskenduda, et lood esituse poolest maksimaalselt õnnestuksid. On väga oluline, et abi, mis pime muusik vajab lavale minekul, oleks segamatu ja võimalikult hea, et saaks keskenduda põhilisele. Seda tema puhul paistis et jälgiti.

Kontserdi teises pooles tutvustas ta rohkem oma uue äsjailmunud plaadi lugusid ning muidugi tulid esitusele vanad ja head hitid, mida ei pea tutvustamagi.

Esitamisele tuli ka paar lisalugu. Rahvas võttis Andrea Bocelli Tallinnas suurepäraselt vastu. Andrea Bocelli tõi sel augustiõhtul igasse hinge tükikese rahu ja meloodilisust.

ARTIKLI LÕPP.

Vello Vart 80

Tekst: Eduard Borissenko

11. septembril jõudis meie ühingu üks väga pikaajaline ja tegus liige, Vello Vart oma elus järjekordse verstapostini ning sedapuhku on see lausa kaheksakümnes. juubeli verstapost. Seoses niisuguse päevaga mõeldakse ikka tagasi käidud eluteele, meenutatakse mida kõike on sel teel tehtud. Ja Vellol on elus tehtud üsna palju.

Kuigi traagilise haiguse tagajärjel kustus kaheaastaselt Vello jaoks valgus, seisis tal ees rikas elutee: *õpingud Tartu pimedate laste koolis aastatel 1949 - 1957 ja 1958 - 1962
*õpingud Tartu muusikakoolis aastatel 1960 - 1963 ja Tallinna muusikakoolis aastail 1963- 1964 klarneti erialal
*töö Tartus, Pimedate artellis Edu, aastatel 1957 - 1958 ja Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadis aastail 1963 - 1981 pintslivalmistajana ning plastivalajana
*töö kirjastuses ja trükikojas „Punane Täht“ aastatel 1981 - 1991 ning Heli- ja punktkirjakeskuses aastail 1994 - 1997 punktkirjas teavikute väljaandmiseks ettevalmistajana
Klarnetit on Vello mänginud:
*Tartus aastatel 1955 - 1963
*Tallinnas aastast 1963 kuni siiamaani
*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestris on ta kaasa löönud orkestrandina ja solistina
*Eesti Pimedate Liidu puhkpilliorkestris mänginud aastatel 1979 - 2017
*klarnetil ja saksofonil mängimine Tartus aastail 1958 - 1963
*Tallinna pimedate estraadiansamblites mängimine aastatel 1965 - 1984
Vello teeneks on ka eesti lühendpunktkirja ja noodikirja väljatöötamine ning osalemine Eesti punktkirja käsiraamatu väljatöötamisel.
 

Üks olulisemaid sündmusi Vello elus on kindlasti olnud abiellumine Ulmega aastal 1966 ning tütarde Viive ja Maile sündimine.

Vello astus meie ühingu liikmeks aastal 1963.
Ja kui palju pimedaid on tänulikud Vellole asjatundliku punktkirja õpetamise eest!
Paljude Vello ühiskondlike ametite hulgas on ka osalemine Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja Eesti Pimedate Liidu juhtorganites, alates aastast 1998 ja siiamaani töö PPÜ infolehe „Kuukiir) toimetuses.

Kui palju Vello on veel esinenud klarnetisolistina igasugustel kontsertidel ja üritustel nii Eestis kui ka välismaal (Lätis, Leedus, Venemaal, Ukrainas ja Soomes) 50. Aasta jooksul ning teeninud oma särava ja nauditava mängu eest tugeva aplausi -, seda on võimatu kokku lugeda. Lisaks on Vello mänginud paljudel üritustel ka akordionil. Vello on aastate vältel mänginud pilli selliste maestrote nagu Neeme Saar, Vello Loogna ja Aldo Meristo juhendamisel. Sooloesinemistel saatis teda kümneid aastaid klaveril hea sõber Reet Kivari.
Peale selle kõige on Vello ajaloolane-asjaarmastaja. Ta paneb kirja meie ühinguga seotud sündmused, nagu tegi seda tema abikaasa Ulme Vart, kes oli palju aastaid pimedate puhkpilliorkestrite kroonik.

Kalli abikaasa Ulme lahkumine siit ilmast aastal 2017 ei murdnud Vellot.

Kuni juulini 2017 oli Vello elus viis armastust: abikaasa ja lapsed perekondadega, muusika, punktkiri, käeline tegevus (toidu ettevalmistamine ja peenmehaanika) ning saun. Alates 30. Juulist jäi tal kahjuks üks suur armastus vähemaks. Iganädalane käimine avalikus saunas on üks Vello kirgedest ja seal kohtas mitmel korral kirjaniku ja filmirežissööri Valentin Kuigiga, kes tegi temast ja meie orkestri dirigent Vello Loognast filmi, mis esilinastus 17. veebruaril 2015.

Vellol on palju sõpru ja kui neid tahaks hakata siinkohal nimekirja panema, tuleks neist nimedest kokku terve raamat. Ühena neist sõpradest iseloomustaksin Vellot nii - tagasihoidlik, enesekriitiline, optimistlik, huumorimeelne, töökas järjekindel ja sihikindel, musikaalne, seltsiv ja üleüldse üks väga hea inimene.

Soovime Vellole tema suure juubeli puhul õnne, jätkuvat reipust ja edu tema kõigis ettevõtmistes!

ARTIKLI LÕPP.

Nägemispuudega inimesed valisid kahe viimase aasta parimateks heliraamatute lugejateks Anne-Reet Margiste ja Kristjan Põldma

3. september 2019

Käesoleva aasta kevadel valis MTÜ Kakora poolt kokku kutsutud nägemispuudega inimestest koosnev raamaturaad juba neljandat korda parimaid heliraamatute lugejaid. Parimaks naislugejaks valiti Anne-Reet Margiste ning parima meeslugeja tiitli pälvis Kristjan Põldma. Ühtlasi toodi välja üks audioraamat, mille lugemine on esitajal kuulaja jaoks eriti meeldejäävalt välja tulnud. Niisuguseks heliraamatuks osutus sedapuhku Kaljo Alaküla teos „3. eskadrill“.

Anne-Reet Margiste on aastate jooksul oma hääle andnud koguni 189 Eesti Pimedate Raamatukogus (EPr) hetkeseisuga leiduvale heliraamatule. EPR veebiraamatukogu andmetel on ta kahe viimase aasta sees salvestanud 31 raamatut. Tänu Anne-Reet Margistele saavad nägemispuudega inimesed osa näiteks sellistest huvitavatest teostest nagu „Minu elu ja armastus: Eesti rahva elulood“ (1. ja 2. köide), William Makepeace Thackeray „Edevuse laat: romaan ilma kangelaseta“ ning paljudest Jaak Juske raamatutest Eesti linnade kujunemisest ja ajaloost, Ann Cleevesi kriminaaljuttudest ning Liz Fenwicki Cornwalli-lugudest.

Kristjan Põldma esituses leiab Eesti Pimedate Raamatukogust 24 heliraamatut. EPR veebiraamatukogu näitab, et neist pea kõik on salvestatud aastal 2018. Tänu Kristjan Põldmale pääsesid nägemispuudega inimesed lugema näiteks selliseid raamatuid nagu C. J. Tudori „Kriidimees“, Emil Tode „Piiririik“, Max Seecki „Hammurapi inglid“ ning hulgaliselt Sven Nordqvisti lasteraamatuid.

Anne-Reet Margiste puhul tõid heliraadi liikmed esile tema aastate vältel loetud raamatute suurt hulka ning märgatavat lugemisoskuste arengut, mis tõstiski ta sedapuhku parimate hulka. Kristjan Põldma pole nii paljudele raamatutele veel jõudnud oma häält anda, kuid see-eest on ta lugejad ära võlunud oma meeldiva hääletämbri, selge diktsiooni ning paraja hulga emotsionaalsusega.

Parimaks vabatahtlikuks lugejaks valis raamaturaad sel korral Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutseva vabatahtliku lugeja Helle Tiikmaa. Helle Tiikmaa poolt loetuna on meil võimalik osa saada kümnekonnast heliraamatust, nagu näiteks Siri Pettersen „Odinilaps“, „Kogumik teravmeelseid tsitaate“ ja „Tallinna 20. Sajandi arhitektuur“. Tema näol on tegemist lugejaga, kes teeb ära suure eeltöö, selgitab välja hääldused ja lühendite tähendused ning salvestab mõnest lõigust lausa mitu varianti, et hiljem saaks parima võimaliku välja valida. Tulemus on tõesti korralik, nauditav ning professionaalne.

Parimaks audioraamatuks valis raamaturaad sel korral Kaljo Alaküla „3. eskadrill“, mille on sisse lugenud Kaido Kallikorm. Raamatu sisu ja lugemisstiil andsid kokku hea terviku.

Tunnustamaks inimesi, kes oma hääle kaasabil aitavad nägemispuudega inimestel vaadata sisse kirjanduse maailma ning ühtlasi avardada oma maailmapilti, kutsus esmakordselt aastal 2013 MTÜ Kakora kokku raamaturaadi. Käesoleval aastal ei korraldatud suurt hääletust kõikide nägemispuudega inimeste seas, vaid valiku tegi kuueliikmeline, suure lugemuse ning kirjandushuviga inimestest koosnev raamaturaad, kuhu kuulusid Jelena Kudrjašova, Kerli Kangur, Indrek Kaljumäe, Mirja Räpp, Jaanus Riimets ja Allan Väljaots.

Teksti koostanud Mirja Räpp

ARTIKLI LÕPP.

Toimusid vabariiklikud male- ja kabevõistlused

30. augustist kuni 1. septembrini 2019 toimusid Põhja-Eesti pimedate Ühingu maja saalis Eesti Pimedate Spordiliidu vabariiklikud male- ja kabevõistlused. Osalejaid oli Tallinnast, Pärnust ,Tartust ja Kuressaarest. Kabes oli kokku kümme ja males üksteist osavõtjat, kohtunikuks Kaarel Koitla Pärnust. Kuna võistlustest osavõtjaid oli niigi vähe, siis lubati ka kohtunikul kaasa mängida, tehes seeläbi võistluse mängijate jaoks veelgi põnevamaks.

Turniirid olid šveitsi süsteemis, mängiti seitse vooru. Kabes oli kiirturniir ajaga 20 minutit kummalegi võistlejale ja males tavaline turniir ajaga 50 minutit kummalegi võistlejale. Turniir oli kõigile ühine ehk naised mängisid meestega koos ühel turniiril.

Kabes osalesid Uudo Koppel ,Aime Romanenkova, Kaia Nõlvak, Ljudmilla Bogoljova, Kaarel Koitla ,Mihkel – Kalju Tammeveski, Olev Purde, Lembit Ramjalg, Mart Tähepõld ja Pjotr Nestertšuk.

Meestest sai kabes esikoha Kaarel Koitla, teiseks tuli Uudo Koppel ja kolmandaks Pjotr Nestertšuk.

 Naistest oli kabes esimene Kaia Nõlvak, teine Ljudmilla Bogoljova ja kolmas Aime Romanenkova.

Males osalesid Uudo Koppel, Heiki Sookruus, Lembit Ramjalg, Harry Kestlane, Veljo Vahter, Voldemar Valkenklau, Olev Purde, Mart Tähepõld, Mihkel – Kalju Tammeveski ,Kaia Nõlvak ja Ljudmilla Bogoljova.

Males tuli meestest esikohale Heiki Sookruus, teise koha pälvis Harry Kestlane ja kolmanda Voldemar Valkenklau.
Naistest tuli males esimeseks Kaia nõlvak ja teise koha pälvis Ljudmilla Bogoljova.

Autasustamisel austas võistlustel osalejaid oma kohalolekuga Ka Eesti Pimedate Spordiliidu esimees Raul Aume, kes pidas väikese kõne ja andis võitjatele üle medalid ning karikad. Tore, et Eesti Pimedate Spordiliit koostöös meie mängijatega need võistlused taaselustas. Nii vahva oli taas kohtuda vanade mängusõpradega ja loodame ,et järgmisel aastal on võistlustel osalejaid juba palju rohkem.

Ülevaate koostas: Kaia Nõlvak

ARTIKLI LÕPP.

Alates juulist saavad õed abivahenditõendit väljastada

www.epikoda.ee

12. juuni 2019

Kui seni said abivahendi vajadust tuvastada pere- ja eriarstid, rehabilitatsioonimeeskonnad ning füsio- ja tegevusterapeudid., siis selle aasta juulist saavad põetus- ja hooldusabivahendite ning lihtsamate liikumisabivahendite vajadust tuvastada ka õed, kes on läbinud Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Õdede Liidu poolt korraldatud abivahendite alase täiendkoolituse.

Koolitusel antakse ülevaate abivahendisüsteemist, samuti sellest, millised õigusaktid seda valdkonda reguleerivad, millised abivahendid kuuluvad hüvitamisele ning millised on abivahendi soetamise tingimused. Ülevaate saab ka erinevate süsteemide kohta, mille kaudu riik abivahendeid või meditsiiniseadmeid rahastab. Täiendkoolituse läbinud õele väljastab sotsiaalkindlustusamet e-tunnistuse. Koolituse läbinud õdede nimekiri avaldatakse sotsiaalkindlustusameti kodulehel. Tänaseks on täiendõppe läbinud juba 81 õde.

Endiselt saavad abivahendi vajadust tuvastada ka pere- ja eriarstid, rehabilitatsioonimeeskonnad ning füsio- ja tegevusterapeudid. Tänu uuele muudatusele saavad inimesed loodetavasti abivahendi kiiremini ning ühtlasi vähendab see ka pere- ja eriarstide töökoormust.

ARTIKLI LÕPP.

Kuulutused

Põhja-Eesti Pimedate Ühing tähistab 15. oktoobril valge kepi päeva.

Aktsioon „Bussinumbrid nähtavaks ja kuuldavaks!“

Koguneme Tondi 8A maja juures kell 13.00

Jagame ürituse jaoks vajalikke juhiseid, loosungeid ja plakateid.

Seejärel suundume koos trammiga Viru peatusse ning sealt edasi Estonia bussipeatusse.

Me soovime toimetada oma igapäevategevusi pidevalt endale tähelepanu tõmbamata ja ebamugavust tundmata.

Seepärast suuname üldsuse tähelepanu oma vajadustele kõik koos ja korraga valge kepi päeval.

Selgelt nähtavad ja kindlates kohtades asuvad bussinumbrid on hädavajalikud nii vaegnägijatele kui nägijatele.

Bussi numbri ja liikumissuuna häälteavitus välikõlarisse hõlbustaks tunduvalt nii pimedate kui ka teiste kaasreisijate elu.

Tagasiteel ühingusse suundume läbi Tammsaare pargi Viru Tondi suunal olevasse peatusse, kus kordame oma sõnumit.

Halva ilma korral toimub kogunemine PPÜ majas ja aktsioon Viru terminalis.

Aktsiooni järgselt koguneme Tondi 8A saalis, kus jagame koos muljeid kohvilauas.

Kell 17.00 toimub ühingu saalis pidulik Valge kepi päeva kontsert.

Esinevad ühingu puhkpilliorkester, ansambel ja solistid.

Kontserdi järel pakume kohvi, teed, suupisteid ja tantsumuusikat.

Õhtu lõpeb kell 22:00.

Ootame ühingu liikmete rohket osavõttu!

*

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatus ootab auliikme kandidaate!

Ettepanekuid, koos väikese põhjendusega, saab juhatusele esitada kuni 1. novembrini 2019.
Siinkohal toome ära auliikmeks määramise statuudi:

1. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetus antakse inimesele, kes on oma pikaajalise tegevuse või eriti silmapaistva teoga toetanud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu põhikirjaliste eesmärkide elluviimist või toetanud Põhja-Eesti piirkonna nägemispuudega inimeste toimetulekut ja nende elus edasijõudmist.

2.      Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetuse määramise otsuse teeb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Üldkoosolek juhatuse poolt tehtud ettepanekute alusel. Igal ühingu liikmel on õigus teha juhatusele ettepanekuid auliikme määramiseks.

3.      Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetust võib anda kuni kolmele inimesele aastas.

4.      Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikmete nimed tuuakse ära ühingu kodulehel.

*

Lauluklubi kokkusaamine toimub 19. oktoobril algusega kell 16:00 ühingu maja saalis.

Ühislaulmist saadab kitarril VOLDEMAR VALKENKLAU ning süntesaatoril on Andres Klemet.
Kaasa võtta hea tuju ja pisut kohvikõrvast.

*

Pimedate jalgpall Heleni Koolis 15. oktoobril! Üritus toimub rahvusvahelisel valge kepi päeval 15. oktoobril kell 11:00 – 12:00 Tallinna Heleni Kooli võimlas. Kutsume sind mängija või pealtvaatajana pimedate jalgpallimatšist osa saama. Meelelahutuslikus jalgpallimängus võtavad mõõtu kaks segameeskonda, kus näitavad oma oskuseid nii pimedad ja vaegnägijad kui ka treenerid, noored ja professionaalsed mängijad.

Kuidas mäng käib?
Pimedate jalgpallis kasutatakse silmaklappe ning kõrisevat häälpalli. Väljakumängijaid abistavad turvalises piiretega keskkonnas nägijad – juhendajad ja väravavaht. Kui tavajalgpalli loomulikuks osaks on valjud fännid, siis pimedate jalgpallis peab publik vaikne olema, et mängijad kuuleksid palli asukohta. Mängu kommenteerivad kirjeldustõlk ning jalgpallifännid Siim Kera ja Kaidor Kahar.

Pimedate jalgpalli on maailmas mängitud juba 1920ndatest alates, esimene rahvusvaheline turniir palliti 1974. aastal ning maailmameistrivõistlustega alustati 1998. aastal. Jõujooned on tavajalgpalliga sarnased, edukaimad riigid on Brasiilia, Argentina ning Hispaania.

Eestis uudse spordiala, pimedate jalgpalli näidismäng toimub rahvusvahelisel valge kepi päeval 15. oktoobril kell 11-12 Tallinna Heleni Kooli võimlas.

Ürituse koostööpartnerid on Eesti Jalgpalli Liit, FCI Levadia, Eesti Paraolümpiakomitee, Eesti Pimedate Spordiliit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Liit, Sotsiaalministeerium ja Havas.

Huvilistel (peetakse silmas pimedaid/ vaegnägijaid, kes soovivad ise väljakule minna) palume kirjutada esimesel võimalusel Anna-Liisa Villmannile: anna-liisa.villmann@havas.ee

*

Sügisest jätkub ühingus ringide tegevus:

*Pimedate lauatennis: esmaspäeviti ja neljapäeviti kell 16:00 - 18:00 – spordisaalis.
Osamaks 2 eurot kuus.

*Ühingu spordisaal on avatud teisipäeviti kell 12:00 – 17:00 ja neljapäeviti kell 10:00 – 15:00. Ülejäänud tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.

*Male ja kabe: teisipäeviti kabe ja reedeti male kell 09:00 – 14:00.
Osamaks 2 eurot kuus.

*Joogavõimlemine: esmaspäeviti kell 14:00 – 15:00 – ühingu saalis.
Osavõtumaks ühingu liikmetele 4 eurot kuus ja mitteliikmetele 12 eurot kuus.

*Keraamikaring: esmaspäeviti kell 15:00 – 18:00.
Osamaks Ühingu liikmetele 2 eurot kord (suurema kruusi jagu savi) ja mitteliikmetele 6 eurot kord.
Tähelepanu!

Kuna grupi suuruseks on maksimaalselt 4 inimest, siis osalemiseks palume registreerida e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848.

*Vaibakudumisring: reedeti kell 10:00 - käsitööruumis.

*Puhkpilliorkestri proovid: reedeti kell 17:00 – ühingu saalis.

*Ansambli proovid: neljapäeviti kell 17:00 – ühingu saalis.
Tähelepanu!
Teretulnud on uued lauluhuvilised, nii naised kui ka mehed, kõikidesse häälerühmadesse.

Oluline on, et peaksid viisi ja käiksid usinasti lauluproovides.

*Kokanduse töötoad: 25. septembril ja 02. Oktoobril algusega kell 13:00. Grupi suuruseks on maksimaalselt 6 inimest. Töötoas osalemiseks palume registreerida e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848

*Nahkehistöö töötoad toimuvad: 16. oktoobril, 13. novembril ja 11. detsembril. Kõikidel kordadel on algusajaks kell 14:00. Grupi suuruseks on kuus inimest.
 

*Koristusvõtteid tutvustavad töötoad toimuvad ühingu saalis: 7. novembril ja 14. novembril algusega kell 13:30. Grupi suuruseks on kuus inimest.

Kõikidesse töötubadesse registreerimiseks helistada telefonidel 6748 945 või 55570848 või kirjutada e-posti aadressil ulrika@ppy.ee

*

Eesti Pimedate Raamatukogu raamatute laenutus on avatud:

Esmaspäevast neljapäevani kella 10:00 - 16:00

Aadress: Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn

Lugejateeninduse küsimustes saab Eesti Pimedate Raamatukogu poole pöörduda kahel telefonil: 674 8212 ja 600 7771.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada veebiraamatukogu. See asub aadressil www.veebiraamatukogu.ee

Kodulehekülg internetis: www.epr.ee

*

Neljapäeviti kell 14:00 – 16:00 on Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) raamatukogust laenatud teavikuid tagastada ja eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada.

*

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vastuvõtuajad on järgmised:

Teisipäeviti kella 12:00 kuni 17:00

Neljapäeviti kella 10:00 kuni 15:00

PPÜ liikmemaksu (4 eurot aastas) on võimalik tasuda ühingu vastuvõtuaegadel sularahas või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925. Selgitusse palume märkida: liikmemaks, periood ja nimi.

Palun kontrollige oma liikmemaksu tasumist!

Liikmemaks tuleb tasuda jooksva aasta 1. juuliks.
 

Koduleht: www.ppy.ee

*

Selleks, et saada kiiresti nägemispuudega inimesi puudutavat infot soovitame liituda PPÜ Teade meililistiga. Liitumiseks saatke vastavasisuline e-kiri aadressile listid@ppy.ee

ARTIKLI LÕPP.

INFOLEHE LÕPP.