Oktoober 2019
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 8
Ilmub alates novembrist 1997.
Infolehe väljaandja:
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313
Telefon: 6 748 945
E-post: ppy@ppy.ee
Infolehe toimetus:
Peatoimetaja: Mirja Räpp
telefon: 58 141 363
E-post: mirjak@hot.ee
Toimetuse liikmed:
* Eduard Borissenko
* Jaanus Riimets
* Vello Vart
Sisukord
- Septembrikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
- Ma pole kunagi näinud taevatähti
Jaanus Riimets - Kümme küsimust Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees
Jakob Rosinale
Mirja Räpp - Suve viimaste päevade reis Muhu- ja Saaremaale
Jaanus Riimets - Kahe viimase aasta parim vabatahtlik lugeja on Helle Tiikmaa
Mirja Räpp - Anne-Reet Margiste – parim audioraamatute naislugeja 2019
Mirja Räpp - Kristjan Põldma – parim audioraamatute meeslugeja 2019
Mirja Räpp - Eesti Pimedate Liit tunnustab ligipääsetavuse edendajaid
- Kuulutused
Septembrikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
Koosolek toimus 24. septembril 2019 aastal.
Koosolekut juhatas Kristiina Peetsalu ja protokollis Ulrika Tint.
Koosolekust võtsid osa juhatuse liikmed Janne Jerva, Kert Küla, Artur Räpp, Ahti Tomp, Kristiina Peetsalu ning tegevjuht Liisa Lokke.
Skype teel osalesid juhatuse liikmed Jaanus Riimets ja Margus Kiin.
Koosoleku päevakorras oli kokku üheksa küsimust:
1. PPÜ põhikirja muudatused
2. Riigi tugiteenuste keskusele Sotsiaalministeeriumi strateegiliste partnerite programmi projektitaotluse arutelu.
3. Kombitavate kaartide arendaja stipendiumikonkursi laureaadi valimine
4. Üldkoosoleku korraldusest
5. Maja haldamisest
6. Jõulupeo korraldus ja omaosaluse suurus
7. PPÜ kuvand pressis juhatuse liikmete poolt
8. Tegevus ajavahemikul 13. august kuni 23. september
9. PPÜst dokumentaalfilmi tegemine
- PPÜ põhikirja muudatused.
Kuulanud ära Ühingu põhikirjakomisjoni ettepanekud ühingu põhikirja muudatuste sisseviimiseks, tegi juhatus omapoolsed täiendavad ettepanekud põhikirjakomisjonile.
2. Riigi tugiteenuste keskusele Sotsiaalministeeriumi strateegiliste partnerite programmi projektitaotluse arutelu.
Janne Jerva selgitas, et Riigi tugiteenuste keskus otsib Sotsiaalministeeriumi jaoks strateegilisi partnereid kolmeks aastaks. PPÜ 100 konteksti raames saame välja mõelda erinevaid üritusi. Vajalik on rohkemate liikmete kaasamine erinevate ürituste kaudu.
Projekti maksumus on 50 000 eurot, omaosalus 20 protsenti. Omaosalusest võib näiteks osta inventari või kohandada ruume.
Projekti raames on vajalik ka koostöö teiste organisatsioonidega.
Janne Jerva palus reedeks saata juhatuse liikmetel konkreetsed tegevused, mis selles projektis võiksid olla.
- Kombitavate kaartide arendaja stipendiumikonkursi laureaadi valimine.
Kristiina Peetsalu andis teada, et laekunud on avaldus Helen Ojamäelt stipendiumikonkursil osalemiseks. Helen tegeles oma magistritöö raames taktiilsete kaartide väljatöötamisega.
Juhatus otsustas maksta stipendiumi 120 euro ulatuses Helen Ojamäele.
- Üldkoosoleku korraldusest.
Juhatus otsustas, et ühingu üldkoosolek toimub 7. detsembril algusega kell 10:00.
5. Maja haldamine.
Liisa Lokke rääkis, et probleemid on endiselt meie maja kanalisatsiooniga, kuna liitumised kaevudega on võõrastel territooriumidel. Ilmselt kõige parem tulevikulahendus on liitumine uusarenduse detailplaneeringuga. Töö lahenduste leidmiseks kanalisatsiooni probleemidele jätkub.
Praegu käib ATS-i andurite paigaldamine meie majja. Kokku paigaldatakse 189 andurit.
Arutati veel rentnikega seotud probleeme. Otsustati teostada hädavajalikud varikatuse ja hoovis asuva töökoja katuse remonttööd.
6. Jõulupeo korraldus ja omaosaluse suurus.
Juhatus otsustas, et ühingu jõulupidu toimub 14. detsembril 2019.
Osamaks Ühingu liikmetele on 10 eurot, mitteliikmetele ja võlglastele 15 eurot.
7. PPÜ kuvand pressis juhatuse liikmete poolt.
Arutati erinevaid olukordi, kus juhatuse liige võib olla ühingu esindaja rollis.
Kristiina Peetsalu rääkis, et intervjuusid andes ajakirjanikele tuleb alati mõelda, keda sa esindad. Kui mainid ajakirjanikule et kuulud juhatusse, siis sa juba esindad Ühingut.
8. Tegevus ajavahemikul 13. august kuni 23. September.
August:
19. augustil toimus ühingu 90. lauluklubi kohtumine. Ühislaulmist saatis kitarril Voldemar Valkenklau ja süntesaatoril Andres Klemet. Osales 10 ühingu liiget, korraldaja Kaia Nõlvak.
20. augustil toimus Tallinna Lauluväljakul Andrea Bocelli kontsert. MTÜ Eesti Seljaajusonga-ja Vesipeahaigete Selts Kelluke, mille juhataja on laste neurokirurg Dr Ann Paal ja kontserdi maaletooja Monster Music OÜ võimaldasid seitsmel PPÜ muusikul koos saatjaga saada tasuta osa maailmakuulsa tenori Andrea Bocelli kontserdist. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liige, Allan Vibur, trükkis punktkirja itaaliakeelse tervituse ja lisaks kolme Arvo Pärdi lastelaulu ingliskeelsed sõnad, mis anti Andrea Bocellile üle koos Arvo Pärdi loomingu CD-ga.
22. augustil toimus infolehe "Kuukiir" toimetuse koosolek skype teel. Koosolekust võtsid osa toimetuse liikmed Eduard Borissenko, Jaanus Riimets ja toimetaja Mirja Räpp.
30. augustist kuni 1. septembrini toimusid ühingu ruumides Eesti Pimedate Spordiliidu male- ja kabevõistlused. Osales 13 inimest. Korraldajad: Raul Aume, Kaarel Koitla, Heiki Sookruus, Ulrika Tint.
31. augustil toimus projekti“ PPÜ liikmete laste vaba aja sisustamine“ raames Lottemaa külastus. Osales 13 last, 8 lapsevanemat ja 7 saatjat. Korraldaja Ulrika Tint, abistas Tõnis Tamme.
September:
6. septembril toimus Valge kepi päeva teemaline juhatuse koosolek Skype teel. Osales 6 juhatuse liiget, tegevjuht Liisa Lokke, protokollis Ulrika Tint
9. septembril osales Liisa Lokke Superministeeriumis Riigi tugiteenuste keskuse Sotsiaalministeeriumi strateegiliste partnerite programmi infopäeval.
11. ja 12. septembril korraldas Eesti Pimedate Liit eestvedajate matkapäeva „Muhu-Saaremaa- põnev meretagune paik“. PPÜ poolt koordineeris üritust Kristiina Peetsalu. Osales 4 PPÜ juhatuse liiget koos saatjatega.
11. septembril osales Kristiina Peetsalu Tallinna Puuetega Inimeste Koja projekti „Teadmised ühiskonda!" üheteistkümnendal koolituspäeval.
13. septembril toimus põhikirjakomisjoni koosolek Skype teel. Arutati põhikirja muudatusi. Osalesid: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Priit Kasepalu ja Kristiina Peetsalu.
15. septembril esines uhingu ansambel Vabaõhumuuseumis toimunud Eesti Leiva Päeval ja Sügislaadal. Korraldaja Ulrika Tint.
18. septembril toimus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti projekti raames kokanduse töötuba. Osales 7 ühingu liiget. Juhendas Tõnis Tamme.
20. septembril toimus ühingu saalis elupäästva esmaabi koolituse teine moodul. Iga koolituse läbija sai endale isikliku esmaabi paki, mille sisu tundma õppimine ja kasutamise praktilised oskused on koolituse üheks oluliseks sisuks. Osales 8 PPÜ liiget. Koolitajaks on Kalle Kask, MTÜ Ennetaja parameedik. Koolitus toimub Eesti Terviseedenduse Ühingu projekti "Elupäästva esmaabi koolitused pimedatele" raames.
21. septembril ilmus uhingu infolehe "Kuukiir" septembri number Teade listis. Toimetaja Mirja Räpp
21. septembril toimus 91. lauluklubi kohtumine. Ühislaulmist saatis kitarril Voldemar Valkenklau ja süntesaatoril Andres Klemet. Osales 24 ühingu liiget. Korraldaja Kaia Nõlvak.
22. septembril toimus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti projekti raames matk Aegna saarele. Osales 7 ühingu liiget. Ekskursiooni viis läbi loodusgiid Tauri Purkas. Korraldasid Ulrika Tint ja Tõnis Tamme.
9. PPÜ-st dokumentaalfilmi tegemine.
Janne Jerva rääkis, et on tulnud idee teha Ühingu sajandaks juubeliks dokumentaalfilm. Lähipäevil saab ta kokku idee autoriga, et rääkida, mis selles filmis täpsemalt olema saab.
ARTIKLI LÕPP.
Ma pole kunagi näinud taevatähti
Tekst: Jaanus Riimets
Ma pole kunagi näinud taevatähti. Võib-olla päris lapsena natuke nägin, aga mälus mul taevast - tähisest taevast - pilte pole. Ometi ma tean teiste juttude kohaselt ja muidugi ka muude teadmiste alusel, et seal on miljoneid tähti, ühed ilusamad kui teised.
Mul on lapsest saadik olnud progresseeruv lühinägelikkus, mis lühidalt tähendab seda, et igal aastal läks nägemine halvemaks ja mulle tuli kirjutada tugevamad miinusprillid, kuni 19-ni välja. Kannan neid nüüdki, aga ainult ilu pärast, sest ligi 6 aastat tagasi kadus mu nägemine ära. Näen ainult valgust ja pisut kujusid.
Kummalisel kombel pole mu elu kunagi nii rahulik olnud kui siis, kui nii öelda kõik läbi oli. Nüüd tean, et nii see peaks elu lõpuni jääma. Me vahel pimedatena ehk mõtleme, et meil on kõige raskem ja nii mõtlevad muide ka paljud teised. Isiklikult tunneksin end aga isegi kurdina või ratastoolis halvemini. Seda suuresti tänu elektroonilistele abivahenditele, eelkõige arvuti kõnesüntesaatorile ja kõnelevale telefonile. Saan suhelda inimestega, saan infot, saan isegi mõnesid dokumente täita. Sotsiaalkindlustusametis küll mitte-milline iroonia! -ja nüüd ka e-Selverist kaupu tellida.
Ometi hinges kripeldab. Kripeldab nagu siis, kui noorena olin kooli diskol ja ei näinud üle saali tüdrukut, keda oleksin tahtnud tantsima võtta. Seda nimetatakse vist alaväärsuskompleksiks. Ma ei tea, kui paljud pimedad ja vaegnägijad selle all kannatavad, aga mina olen kannatanud küll. See ei ole füüsiline kannatus, vaid see on hingeline, psühholoogiline. Praegu räägitakse küll palju võrdsetest võimalustest, aga kui sa ei saa endale ise raha teenida, siis ei ole ju võrdseid võimalusi. Jah, mõned pimedad saavad ja oskavad ja mitte ainult massööridena. Kuulan alati sisemise uhkusega Jakob Rosina raadiosaateid, nüüd juhib ta isegi tervet saatetundi. Jah, haridus aitab ja võimed samuti. Aga igaühel ei ole neid. Mõnel jälle on üks ja teist pole.
See kõik jätab hinge sügavad jäljed. Me ei ole hingeliselt päris sellised nagu terved inimesed. Nägemine on ajutegevuse üks suuri osasid ja kui see on kas siis osaliselt või täielikult pärsitud, ei ole aju töö täiuslik. Räägitagu mida tahes, tehtagu millist ja kui head kirjeldustõlget tahes, see pole see. Aga peab olema rahul. Kõigest hoolimata.
Kogu Eesti Vabariigi aegse elu olen olnud eriliselt tänulik kohalikele omavalitsustele, kus olen elanud ja neid on olnud mitu. Igal pool on sattunud väga südamlikud sotsiaaltöötajad. Oleksid ometi Sotsiaalministeeriumi töötajad samasuguse suhtumisega. Ehk mõni ongi, aga millegipärast on nende eesmärgiks eelkõige raha kokku hoida, kuigi Põhiseadus sätestab, et puudega inimesed on riigi erilise hoolitsuse all. Isiklikult minule näib, et see kehtib ainult kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate kohta. Eriti tähele pannes seda, et omavalitsustel on rahadega alati kitsam kui riigil. Praegu elan suhteliselt rikkas omavalitsuses, kus enamus tööealisi inimesi käib tööl pealinnas või selle lähistel, kus palgad on suuremad kui vabariigi keskmised. Seega on ka valla tulud suuremad kui vabariigis keskmiselt.
Palju on mind aidanud – ka hingeliselt - Astangul vesivõimlemas ja saunas käimised ja pärast Tondil teistega suhtlemine. Tondi8a oli mu esimene töökoht pimedate süsteemis. Tegin seal 1983 aastal seitse kuud harju. Minu jaoks oli see väga raske, sest tegin oma tööd osaliselt nägemisega, see tähendab torkasin traadi nägemise abil sisse, mitte kobamisi nagu enamus. Õhtuks virvendasid silmad nii, et aitas. Siis tuli veel üle tunni rongi ja bussiga koju sõita. Pingete leevendamiseks tarvitasin ohtralt aseainet, mida paljud meie hulgast on kahjuks teinud. Nimelt alkoholi. Nagu kõik teavad, ega see ei aita, teeb olukorra ainult viletsamaks. Nüüd juba 6 aastat ma enam seda ainet ei tarvita, nagu paljud teisedki, kes seda enne tegid. Vanemas eas tuli aru pähe.
Nüüd mängib mul muusikakeskuses pidevalt Klassikaraadio ja olen muretsenud Amazoni kaudu endale klassikalise muusika plaate. Neid kuulates hing nagu eriliselt rahuneb. Samuti häid raamatuid lugedes. Loen ka Piiblit ja vaimulikke tekste ning käin kirikus. Elu on muutunud helgemaks, aga jah, taevatähti ma ikka ei näe.
Need olid minu mõtted pimedaks olemisest selle aasta valge kepi päeval. Päeval, mis juhib inimeste tähelepanu neile enda hulgast, kes pole kunagi näinud taevatähti või ei näe neid kuigi selgelt.
ARTIKLI LÕPP.
Kümme küsimust Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees Jakob Rosinale
Intervjuu: Mirja Räpp
21. märtsil 2019 toimunud Eesti Pimedate Liidu üldkoosolekul valiti liidule uus juhtkond. Juhatuse liikmed omakorda valisid enda seast juhatuse esimehe, kelleks sai Jakob Rosin. 24-aastasest ajakirjanikuharidusega Jakob Rosinast sai ühtlasi läbi aegade noorim Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees.
Milliste tunnete ja mõtetega ta nimetatud ametikohale asus ning kuidas esimene pool aastat on läinud ja veel paljust muustki ta intervjuus infolehele „Kuukiir“ räägibki.
Kas kevadel, kandideerides Eesti Pimedate Liidu juhatusse, olid sa ühtlasi valmis saama valituks ka juhatuse esimeheks? Kuidas sinus see arusaam tekkis, et võiksid juhatuse liikmete vastava ettepaneku korral liidu esimeheks valitud saada?
Kindlasti ei olnud ma esimeheks saamiseks valmis sel päeval, kui esimest korda Eesti Pimedate Liidu üldkoosolekul juhatuse liikme kandidaadina end tutvustasin. Tunnistan, et ei teadnud siis just liiga palju sellest, kuidas toimib meie katusorganisatsiooni töö, milline on see töö seestpoolt vaadates ja mida ma üldse ära teha saan. Lihtsalt öeldes, ei teadnud ma üldse millesse end segan. Teadsin vaid, et ma märkasin alatasa ühiskonnas ja enda ümbruses asju, mida võiks paremaks teha, mis on valesti või nii, nagu nad olema ei peaks, ja soovisin midagi nende parandamiseks ette võtta.
Pärast mitmeid aastaid juhatuse liikmena tundsin, et olen valmis võtma veelgi suurema vastutuse.
Mõned kuud enne Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimeheks saamist astusin ka Eesti Puuetega Inimeste koja juhatusse. Olles aastate jooksul mõlema organisatsiooniga tihedalt koostööd teinud tunnen, et saan nüüd juba paremini aru sellest, kuidas kogu see keeruline süsteem töötab, vähemalt teoreetiliselt.
Tänased ja eelmised Eesti Pimedate Liidu juhatuse liikmed on olnud nii toetavad ja sõbralikud, et minu esialgne, noore juhatuse liikme hirm kõige tundmatu ees kadus vist pärast teist koosolekut.
Ja loomulikult meie ülimalt tubli, hakkaja, aktiivne ja algatusvõimeline, lõbus ja energiline - kiidusõnadest jääb lausa puudu - ühesõnaga kõike seda ja paljudki veel on ka meie tegevmeeskond Mari Sepa ja Kerli Tennosaare esinduses, kelleta ma seda sammu poleks mitte iialgi ette võtta söandanud.
Mida tähendab sinu jaoks olla Eesti Pimedate Liidu esimees? Milles näed oma peamist funktsiooni?
Otse loomulikult tähendab see meeletut au, olla terve Eesti nägemispuudega inimesi ühendava organisatsiooni juhatuse esimees. Aga samas tähendab see ka suurt usaldust, mitte ainult Eesti Pimedate Liidu juhatuse liikmete, ega neid liikmeid valinud liikmesorganisatsioonide esindajate poolt, vaid ka kõigi organisatsioonide liikmete, ehk iga nägemispuudega inimese poolt. See usaldus tähendab mulle väga palju ja teen oma parima, et seda mitte petta.
Peamist funktsiooni ses töös on raske leida, seega asetan kaks suuremat neist esikoha poodiumile. Üks neist on kindlasti esindusfunktsioon. Olgu see presidendi roosiaias Eesti taas iseseisvumist tähistamas, kandes lõppenud Laulu ja Tantsupeo ligipääsetavaks muutmisel tuhandeid töötunde teinud kümnete inimeste rasket tööd oma õlgadel, või Terevisiooni stuudios, andes aru, miks nägemispuudega inimesed ei ole rahul kasutamatu ID kaardi tarkvaraga. Ja muidugi mahuvad sinna esinduse alla loendamatud intervjuud, pressiteated, soovitamised ja tähelepanu juhtimised.
Teiseks kohaks sel peamisel poodiumil on huvikaitse, ja kui mõtlema hakata, on piir nende kahe vahel üsnagi hägune. Tegeleme ju igapäevaselt nägemispuudega inimeste elu kvaliteedi tõstmisega mitme nurga alt. See võib olla juba mainitud katkise ID kaardi tarkvara osas riigi nõustamine, mõnele muuseumile selgitamine, kuhu peaks paigaldama juhttee, või Sotsiaalministeeriumis järgmiste aastate organisatsiooni rahastuse eest kostmine. Neid detaile ja erinevaid teemasid, mis iga päev läbi käivad on vahel täiesti ühest seinast teiseni.
Oled läbi aegade noorim EPl juhatuse esimees. Kas see ei tekita sinus hirmu, et kuidas sa hakkama saad?
Kiitsin juba eelnevalt meie meeskonda ja teisi juhatuse liikmeid. Mul on hea tunne, sest tean, et ei tee seda kõike sugugi üksi. Ja ehkki põhikiri ütleb, et juhatuse esimees võib ise, ilma kellegagi läbi rääkimata igasuguseid huvitavaid allkirju anda, leian ma, et hea juhtimise vundamendiks on koostöö, oskus küsida nõu, olla heatahtlik teiste suhtes ning säilitada meeskonna positiivset vaimu. Sest kui üks neist katki läheb, lähevad katki ka teised, ja siis võib juba ennetavalt ametit maha panema hakata.
Aina selgemaks saab mulle aga see, et elus loevad enam kogemus ja iseloom, kui passi trükitud sünniaasta. Pean lootma ka sellele, et head kolleegid tulevad ja ütlevad, kui noorusest ja tegutsemisihast pimestatud juhatuse esimees mõne sigadusega hakkama üritab saada.
Eeldatavalt on ilma pikaajalise juhtimiskogemuseta keeruline asuda nii suure organisatsiooni juhi kohale. Millised on sinu enda meelest need omadused ja oskused, mis kompenseerivad juhikogemuse puudumist?
Tõsi, omamata sisuliselt mitte mingisugust meeskonna juhtimise kogemust, peale seitsmendas klassis tehtud ühe loodusõpetuse rühmatöö, aga see vist arvesse ei lähe, on suure organisatsiooni etteotsa asumine üsnagi keeruline tegevus. Sa avastad iga natukese aja tagant oma teadmistes ja oskustes lünki, mille täitmist siis sõpradelt, kolleegidelt ja pereliikmetelt nuruma minna.
Mulle meeldib väga suhelda ja leian, et selles töös, kus nägemispuudega inimeste maine kujundamine, aga ka sidemed nii võimuesindajate kui ka teiste, meie ühiskonna alustalasid moodustavate valdkondade esindajatega on olulised, ei tohi kõhelda avatult suhtlemast.
Ma ei salli ka konflikte, mis on ilmselt juhi omaduste mõttes nii hea kui ka halb. Keegi ei tahaks organisatsioonile juhti, kes mõtleb välja mingi uue idee, ja siis läheb läbi tulest ja veest, teisi inimesi ja organisatsiooni säästmata, et enda pähe võetud jaburus teoks teha. Samas ei taha keegi ka organisatsiooni juhti, kes moodsas keeles on lihtsalt pehmo ja end kehtestada ei suuda.
Püüan aga enda suhtlemisoskust, aina laienevat silmaringi ning üldiselt kvaliteetseks tunnistatud huumorimeelt ära kasutades tekitada olukorra, kus Eesti Pimedate Liit ei oleks samas kohas, kus ta on täna. Ja eelistatult oleks ta liikunud oma arengurajal edasi, mitte tagasi.
Milline on sinu ettekujutus hästitoimivast juhatusest ning kogu pimedate liidust? On see hetkel sinu meelest toimiv ning pimedate huvide eest seisev organisatsioon?
Jah. Usun, et täna on Eesti Pimedate Liit üsna hea oma liikmete, ja nende liikmete õiguste eest seismisel. Üsna hea ei tähenda aga, et arenguruumi ei oleks. Loomulikult seda on ja see jääb alati. Tahes tahtmata ei jõua me tegeleda iga e-kirja või telefonikõnega sama põhjalikult, kui mõne teisega, mis meieni jõuab. Kõigest hoolimata ei jõua me lahendada iga murevaldkonda, mis täna Eestis on kohe ja korraga. Iga teemavaldkond nõuab süvenemist, arutamist, seisukoha kujundamist ja selle teatavaks tegemist. See kõik võtab aga palju rohkem aega, kui esmapilgul tundub. Ja meid on siiski vähe, ööpäevas on 24 tundi ja nädalas ainult seitse päeva.
Ma tahan, et Eesti Pimedate Liit oleks endiselt ja saaks veelgi paremaks partneriks Eesti Riigile, Eesti Puuetega Inimeste kojale ja eelkõige meie liikmetele, neile üle kogu Eesti asuvatele organisatsioonidele, kes nägemispuudega inimeste elukvaliteedi eest igapäevaselt hoolitsevad.
Kui fokusseerida veidi lähemale, siis ideaalne juhatus on see, mis omab ülevaadet oma liikmesorganisatsioonides toimuvast, teab, mis on mured nii Eestis kui ka mujal maailmas ning Euroopas ning omab jõudu ja jaksu neid probleeme jõudumööda ellu viia, suutes kõige selle juures jääda sõbralikuks, efektiivseks ja inimlikuks. On väga hea meel tõdeda, et täna see juhatus just selline ongi.
Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimehe töö pole ainus, millel töötad. Kus sa hetkel lisaks veel ametis oled?
Minu eriala on ajakirjandus. Asusin sellest sügisest tööle Vikerraadios, kus kord nädalas toon kuulajateni tunniajase Huvitaja tehnoloogiasaate, kõneldes tehnoloogiamaailma põnevatest keerdkäikudest, jagades soovitusi ning hoides kätt pulsil Eesti E-riigi tegemistel.
Minu kolmas töökoht on uues eesti idufirmas Voxmate, mis loob nutitelefoni rakendust nägemispuudega inimestele, eelkõige neile, kellele tavaline telefoni kasutajaliides võib osutuda keeruliseks.
Palju jääb sul aega pimedate liidu töösse panustamiseks?
Õnneks aina rohkem. Pärast seda, kui sain Eesti Pimedate Liidu esimeheks, sai mulle selgeks, et õige töö alles algab. Sestap loobusin oma igapäevasest täis-töökohast Geenius.ee ajakirjanikuna, et saaksin pühendada rohkem aega just sellele, mis mulle päriselt rõõmu pakub - Eesti Pimedate Liidu juhtimisele ja meie igapäevaste õiguste ning võimaluste eest seismisele.
Nägemise puudumise korral pole alati nii lihtne päris iseseisvalt ja kõrvalise abita hakkama saada. Millist abi sa oma töö juures kõige enam vajad?
Mind on õnnistatud suhteliselt hea arvuti ja nutiseadmete käsitsemise oskustega, mida ma igapäevases töös ka väga palju kasutan. Kuna aina enam infovahetust leiab aset digitaalselt, lahendab arvuti ja nutitelefoni kasutamine suure osa muredest.
Samas ei saa eitada suurt probleemi liikumisega – Pealinna liiklus on nii kaootiline, et siin tuleb hirm peale isegi osadel nägijatel. Rääkimata siis orienteerumisest võõras linnas, olgu see Eestis või mõnes välisriigis. Sestap vajan väga sageli kedagi enda kõrvale, kes aitaks leida õige hoone, lugeda mõnd seinale trükitud silti või puhkehetkel leida näiteks mõnes Euroopa linnas üles mõni hea õllekas kus hetkeks ja ainult natukene rihma lõdvendada.
Kuidas esimene pool aastat Eesti Pimedate Liidu juhina on läinud?
Tormiliselt. Avastasin septembri alguses, et puhkusele sel suvel ei jõudnudki. Tõime koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga esimest korda Tantsupeo üle Eesti kõigi nägemispuudega inimesteni, pakkudes ETV otseülekandes kirjeldustõlget platsil toimuvast. Oleme aidanud korraldada mitmeid koolitusi ja nõustanud loendamatutel kordadel erinevaid organisatsioone, muuseume ja hoonete projekteerijaid. Fakt, et sügise hakul on endiselt peas mõtteid, mida edasi teha, näitab, et vist läheb täitsa hästi.
Mida toob lähitulevik sulle ja Eesti Pimedate Liidule?
Ma saan vaikselt aru, miks poliitikud kunagi midagi konkreetselt rääkida ei taha. Sest äkki idee luhtub ja ei tule mitte midagi välja, aga vähemalt saab öelda et me proovisime ja kui kohe ei saa, saab veidi hiljem.
Kui rääkida kindlast lähitulevikust, siis septembri lõpul sõidame me mitmete organisatsioonide esindajatega Riiga, kus toimub taaskord suur nägemispuudega inimeste muusikafestival Balti Laine. See on toimunud iga aasta erinevas Balti riigis ning on toonud rõõmu ja head tuju väga paljudele meie nägemispuudega muusikutele.
Kui rääkida veidi kaugemast tulevikust, siis on mõtteid rohkem, kui arvutis ruumi. Kindlasti tahaksime leida võimalusi tutvustada nägemispuudega inimeste elu eripärasid erinevatele asutustele, kes sageli inimestega kokku puutuvad. Soov on ka leida võimalused inimeste koolitamiseks nutitelefonide oskuse vallas, hiljuti toimunud pilootkoolitused näitasid, et inimeste huvi nutiseadmete vastu on tohutult suur.
Ja kindlasti ei jäänud tantsupidu lähiajal viimaseks ürituseks, mida nägemispuudega inimesed ligipääsetavana nautida saavad.
Haridustee ja töökogemus
Jakob Rosin, sündinud 10. veebruaril 1995
Õppisin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis, tervelt 12 aastat, nagu tänapäeval kombeks. Kooli kõrvalt käisin veel muusikakoolis, kus õppisin klaverit mängima.
Juba kooliajal oli mul suur huvi kirjutamise ja ajakirjanduse vastu. Esimeseks niiöelda erialaseks tööks sai käesoleva infolehe, „Kuukiire“ toimetuses kaasa löömine.
Pärast gümnaasiumi lõppu siirdusingi kohe Ülikooli, asudes Tallinna Ülikoolis õppima ajakirjanduse erialal. Umbes sealkandis asusin ka tööle Arvamusfestivali kommunikatsioonimeeskonnas, kus töötasin kaks järjestikust aastat, teavitades avalikkust Arvamusfestivalil toimuvast.
Teisel ülikooli aastal hakkasin aga tööle GeeniusMeedias, mis tol ajal oli küll vaid geenius.ee nimeline tehnoloogiaportaal.
Ülikooli kolmandal aastal täitus minu suur unistus töötada raadios, ning 2016 aasta sügisel asusingi juhtima Raadio2 reedehommikust hommikuprogrammi.
Tänaseks olen jäänud truuks raadiole – juhin Vikerraadios iganädalast Huvitaja tehnoloogiasaadet - ning Eesti Pimedate Liidu juhtimisele.
Kui kõigest sellest aega peaks üle jääma, siis ostsin endale hiljuti DJ puldi, et kätt veidi plaadikeerutamisega proovida.
ARTIKLI LÕPP.
Suve viimaste päevade reis Muhu- ja Saaremaale
Tekst: Jaanus Riimets
Eesti Pimedate Liit korraldas 11. ja 12. septembril kahepäevase küllasõidu kahele kenale eesti saarele, mis kõrvuti ja tammiga ühendatuna siin Läänemeres asuvad. Põhja-Eesti Pimedate Ühingust võtsid reisist Saaremaale ja Muhusse osa juhatuse liikmed Janne Jerva, Margus Kiin, Kert Küla ja Jaanus Riimets.
Järgnevalt osaliste muljeid.
Janne Jerva: Reis oli väga meeldiv ja tore oli, et sai seebikojast mõnusaid erilõhnalisi seepe kaasa osta.
Margus Kiin kirjutas reisist pikemalt ja olgu see siin ära toodud tervikuna.
Pimedate liidul on olnud traditsiooniks korraldada igal aastal ühingute eestvedajatele üks Meeldiv väljasõit. Nii ka seekord. Ühel sügishommikul korjas buss meid Raua tänavalt peale ja sõit saaremaa poole võis alata. Reis läks ladusalt Virtsuni, kus istusime Praamile Piret, et juba Muhumaal randuda. Meid võttis vastu muhe giid, kellega koos külastasime Juhan Smuuli majamuuseumi. Edasi suundusime Jaanalinnufarmi, kus oli igasugu eksootilisi tegelasi. Kes julgem oli, sai Jaanalindu peost maisiga toita ning too haaras napsti Pingul peopesalt söögi. Tore oli ka kuulata emude häälitsusi, mis kõlas nagu keegi mängiks trummi.
Samuti sai ponile pai teha ja alpaka villast selga katsuda. Vahepeal lasti Jaanalinnu muna käest kätte ringi käima. Muna on suur nagu väikese lapse pea. Koor on nii tugev, et seda tuleb lausa trelliga purustada. Kohapeal müüdi soovijatele jaanalinnu sulgi ja munasid.
Edasi suundusime Kaali Trahterisse, kus meid ootas soe lõuna ja sinna juurde huvitavad pajatused Kaali järve ja selle sünniloo kohta. Viimaks oligi käes aeg suunduda meie selle päeva viimasesse peatus- ja ööbimispaika Georg Otsa nimelisse Vesilasse. Siin haarasid meid oma embusesse Meeldivad saunad ja toredad Basseinid. Eriti toredad olid kaks kõrvuti olevat veerada, kus ühes külm ja teises kuum vesi. See tekitas jalgades mõnusa surina. Vahva oli ka Bassein, kus võimalus vettmööda, kardina alt läbi minnes otse õue suunduda. Pärast Veeprotseduure Ootas meid Eriline õhtusöök, kus pakuti kusskussi kanaga ja maitsvat kooki. Kõht täis, võis suunduda hotellituppa päeva reisiväsimust välja puhkama
, et hommikul värske ja reipana saarekülastust jätkata.
Järgmise päeva hommik võttis meid vastu tugevate vihmasagarate ja saartele nii omaste tuulehoogudega. Me ei lasknud end sellest heidutada ja tegime vapralt läbi väikese jalutuskäigu Kuressaare uuenenud südalinnas. Sinna olid äsja paigaldatud nägemispuudega inimestele nii tarvilikud teemärgised.
Kert Küla: Olen enne kaks korda Saaremaal käinud Emajõe kooli õpilasena, esimeses klassis ja kusagil seitsmendas-kaheksandas klassis. Seekordne ekskursioon meeldis väga. Erilist muljet avaldas Koguval Juhan Smuuli muuseum, Kaali järve juures asuv muuseum, kus sai katsuda meteoriiti ning ka väike jalutuskäik Kuressaares.
***
Jätkan nüüd enda muljetega. Mulle jättis kõige sügavama mulje külaskäik Koguvale Juhan Smuuli majamuuseumisse, kus olin käinud kunagi väga ammu - nii umbes 43 aastat tagasi. Me ei oska end alati teiste rolli teises ajas paigutada ja mõtleme, et ega meie küll poeemi Stalinile poleks kirjutanud. Aga kas see ikka igaühe puhul meist nii kindel on? Pimedate Liidu sekretär Kerli Tennosaar tegi minust pildi noorena lahkunud kirjaniku kuju, mis vaatab näoga merele, juures. Mulle meenub ikka tema luuletus, mida keegi tänapäeva laulja ka laulab: “Pärast surma saan ma oma laeva“. Erilise elamuse jättis ka Kaali meteoriidi tükikese ja sinna toodud suurema meteoriidi tüki katsumine. Ikkagi taeva kandist tulnud saadetised.
Mul on eriline nõrkus sauna vastu, nii et isegi sel ajal, kui teised maitsesid maitsvat õhtusööki, eelistasin mina kuumal saunalaval aega veeta. See väsitas päris kõvasti ära. Väikese kõhuviiruse tõttu jäi mul teisest päevast paljugi nautimata. Neljapäeva õhtuks koju jõudes oli suur väsimus kallal, aga kotis kloostrist ostetud meepurk ja mõned imelise lõhnaga - nelgi ja kadaka seebid. Nissi tanklas ootas mind valla sotsiaalauto, mis mind kenasti koduukse ette viis.
Suured tänud meie abistajatele Kerlile, Liisale, Marguse emale ja eriti Heiki Sookruusele, kes mind igalt poolt sisse-välja ja üles-alla aitas. Erilised tänud veel Mari Sepale ,kes kogu selle suure ürituse korraldas ja mind lõpuks Nissi tanklas turvaliselt autoni viis, kuigi tegelikult kõigil oli väga kiire, sest tartlased tahtsid veel jõuda Taaralinna suunduvale liinibussile. Loodetavasti nad jõudsid ka.
Kuigi mõned said reisi vältel tunda väikesi ja suuremaid vihmasabinaid, siis eks see käib sellise aastaaja juurde. Oli kena sõit ja jääb kauaks meelde.
ARTIKLI LÕPP.
Kahe viimase aasta parim vabatahtlik lugeja on Helle Tiikmaa
Intervjuu: Mirja Räpp
Käesoleva aasta kevadel tunnustas nägemispuudega inimestest koosnev raamaturaad kahe viimase aasta parimaid audioraamatute lindilelugejaid. Parimaks vabatahtlikuks lugejaks tunnistati Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures vabatahtlikuna hindamatut tööd teinud Helle Tiikmaa.
„See tähendab, et olen midagi teistele kasulikku suutnud ära teha“, ütleb tunnustuse kohta Helle Tiikmaa.
Helle Tiikmaa poolt loetuna on nägemispuudega lugejatel võimalik osa saada kümnekonnast heliraamatust, nagu näiteks Siri Pettersen „Odinilaps“, „Kogumik teravmeelseid tsitaate“ ja „Tallinna 20. Sajandi arhitektuur“. Tema näol on tegemist lugejaga, kes teeb ära suure eeltöö, selgitab välja hääldused ja lühendite tähendused ning salvestab mõnest lõigust lausa mitu varianti, et hiljem saaks parima võimaliku välja valida. Tulemus on tõesti korralik, nauditav ning professionaalne.
Läbi järgnevate küsimuste ja vastuste tutvustame teda meie lugejale veidi lähemalt.
Kuidas sai see alguse ehk kuidas te üldse nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?
Üks mu Näoraamatu tuttavaist jagas möödunud aasta kevadel Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vabatahtlike lugejate otsimise kuulutust ning enda selle-teemalisi kogemusi oma seinal, kust ma seda nägema juhtusin. Kuna mul oli sel ajal ka vaba aega, võtsin avalduse täita. Näidis sobis ja eks nii see algaski.
Olete oma hääle andnud kümnekonnale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale?
Ma loen väga palju ja leian, et raamat on üks vajalik seltsiline, hea teadmiste allikas ning suurepärane vaba aja täitja. Ettelugemine on võimalus pakkuda samasugust head ja tarka sõpra neile, kel mis iganes põhjusel on raskusi ise teksti lugemisega. Ja kuna ma nagunii palju loen, siis taban nii kaks kärbest ühe hoobiga – lahutan oma meelt või kogun teadmisi ja toon kellelegi teisele kasu.
Milline on teie igapäevatöö?
Igapäevane töö on mul teksti loomine – ma olen ajakirjanik. Praegu vabakutseline ja peamiselt kirjutav, aga varem olin teleajakirjanik, uudistetoimetaja ja dokumentaalsaadete autor.
Kus ja millal loete?
Raamatuid loen igal ajal ja igal pool, kus võimalus ja hetk aega leidub – aga ettelugemisega nii päris ei saa, sest see nõuab vaiksemat keskkonda. Seega ette loen ainult oma kodus oma toas – kuna meil on maja, siis naabrite helidega suurt arvestama ei pea.
Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib?
Meelelahutuseks eelistan pigem ulme- ja krimikirjandust – loen nii eesti kui inglise keeles. Loen palju ka populaar- ja teaduskirjandust. Viimasest siis ennekõike ajalugu, aga samuti meediauuringuid ja ühiskonna arenguteooriaid.
Kas loete vabatahtliku lugejana kõiki raamatuid mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?
Otseselt ühtegi autorit või liiki ei eelista, aga päris kõike ka ette lugeda ei soovi. See, et vabatahtlikule lugejale pakutakse nimekiri vajalikest raamatutest, kus siis tema omakorda valib, on väga mugav moodus ühitada kuulajate ja ettelugejate vajadused. Raamat, mida ma loen, peab mulle ka endale mingit huvi pakkuma – siis, muide, on seda ka kergem lugeda ja tulemus on minu meelest parem. Aga kui on hea vajadus – nagu oli arhitektuurijuhiga, mida vajati õppematerjalina – siis loen ka endale vähem huvitavat, kuid mu oskustele väljakutse esitavat teksti.
Kas leidub selliseid raamatuid, mida te kindlasti ei loeks? Näiteks liiga ropud, usuteemalised vms.
Minu kui ettelugeja hääl jääb kuulajale raamatu sisuga seotuks, seega pean ma suutma mingilgi määral võtta tõsiselt nii kirjutatut kui autori eesmärke. Ja tahtma olla seostatud selle teema, autori ja konkreetse raamatuga. Seetõttu ei loe ma ette esoteerikat, alternatiivmeditsiini ega niinimetatud naistekaid ehk nõretavaid armastusromaane. Kindlasti leidub ka autoreid, keda ma ei ole nõus ette lugema – kuid seni pole sellist veel pakutud.
Kas heliraamatute lindile lugemine on raske töö?
Kuna mu töö hulka kuulus aastaid tekstide sisse (ehk ette) lugemine – küll märksa väiksemas mahus korraga –, siis lindile lugemine minu jaoks keeruline ei ole. Kui raamat on huvipakkuv, siis on hoopis raske lugemist pooleli jätta, sest hääl väsib ära. Teistmoodi raske ehk lihtsalt suuremat ja harjumatut tähelepanu nõuab sisseloetud teksti ülekuulamine ning hääldusvigade parandamine.
Mida tähendab Teie jaoks selline parima vabatahtliku lugeja tunnustus?
See tähendab, et olen midagi teistele kasulikku suutnud ära teha – mis on ju meeltülendav. Ja tekitab tahtmise veel teha – kui aega leian.
ARTIKLI LÕPP.
Anne-Reet Margiste – parim audioraamatute naislugeja 2019
Intervjuu: Mirja Räpp
Nägemispuudega inimestest kokku pandud raamaturaad valis kevadel kahe viimase aasta parimaks audioraamatute naislugejaks Anne-Reet Margiste.
Anne-Reet Margiste on aastate jooksul oma hääle andnud koguni 189 Eesti Pimedate Raamatukogus (EPr) hetkeseisuga leiduvale heliraamatule. EPR veebiraamatukogu andmetel on ta kahe viimase aasta sees salvestanud 31 raamatut. Tänu Anne-Reet Margistele saavad nägemispuudega inimesed osa näiteks sellistest huvitavatest teostest nagu „Minu elu ja armastus: Eesti rahva elulood“ (1. ja 2. köide), William Makepeace Thackeray „Edevuse laat: romaan ilma kangelaseta“ ning paljudest Jaak Juske raamatutest Eesti linnade kujunemisest ja ajaloost, Ann Cleevesi kriminaaljuttudest ning Liz Fenwicki Cornwalli-lugudest.
Anne-Reet Margiste puhul tõid heliraadi liikmed esile tema aastate vältel loetud raamatute suurt hulka ning märgatavat lugemisoskuste arengut, mis tõstiski ta sedapuhku parimate hulka.
Kuidas sai see kõik alguse ehk kuidas te üldse nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?
Kummaline küll, aga juba väga ammu, üle viiekümne aasta tagasi, mõtlesin, et ma tahaksin ette lugeda inimestele, kes hästi ei näe. Ma õppisin siis veel Draamastuudios, kui kuulsin, et Laine Vaga luges Pimedate Ühingus. Tahtsin ka, aga mu tee viis mind Rakvere Teatrisse, sealt edasi Ugalasse. Kuna olen koguaeg samal ajal Tallinnas elanud ja kahe linna vahet sõitnud, siis paljud mõtted jäid teostamata. Mõned aastad töötasin teatri kõrvalt ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõnetehnika õppejõuna ja andsin laste moekoolis näitlemise tunde. See kõik võttis aja ära. Lõpuks tulin päriselt Tallinnasse koju, mängisin vähem ja aega jäi rohkem. Nii ma mõtlesin, et äkki saan ma nüüd ühe nooruse mõtte täide viia. Uurisin, kas teil oleks mind vaja. Oli.
Millega igapäevaselt hetkel tegelete
Teatris ma enam ei mängi. Seriaalides teen kaasa. Olen nii Näitlejate Liidu kui ka Teatriliidu revisjonikomisjoni liige ja Teatriliidu seenioride fraktsiooni juhatuse liige.
Olete oma hääle andnud väga suurele hulgale Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale?
Nagu ütlesin, see oli mu ammune huvi ja tahtmine. Mulle on kogu aeg meeldinud raadios lugeda. Kogu vastutus on häälel. Keegi ei näe, missugune nägu mul parajasti on, millised silmad lugemise ajal, milliseid riideid kannan. Ainult hääl. Ja kui on inimesi, kes mu lugemisest rõõmu tunnevad, on suurepärane. Ma olen lapseeast peale palju lugenud. Tartu ülikoolis õppisin eesti keelt ja kirjandust, sel ajal lugesin eriti palju. On väga põnev alustada uut raamatut, mis mulle antakse. Osa raamatuid olen enne lugenud, suurem osa on mulle võõrad või ei mäleta enam. Tänu teile lugemisele saan ma tuttavaks väga paljude raamatutega, milliseid ma ise poleks märganudki. Mu enese jaoks ei ole see nii süvenenud lugemine, kui kodus raamatuga kahekesi olles. Stuudios pean ju lugemise ajal jälgima, et arvuti mu kõrval töötaks, et ma ei teeks üleliigseid liigutusi, sahinaid, ei köhataks kogemata, sest see kõik läheb mikrofoni. Et ma ei teeks vigu, et ma tooksin välja mõtte. Ja oleneb raamatust – kehastuksin minategelaseks.
Kus ja millal loete?
Loen Suur-Sõjamäe stuudios, kui võimalik, siis paar korda nädalas.
Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib? Kui üldse jääb heliraamatute lugemise juures veel aega ka teisi kirjandusteoseid lugeda.
Mulle meeldivad hästikirjutatud raamatud, kus tunnen mõnu mitte ainult süžeest, vaid ka puhtalt stiilist. Kodus loen nüüd tunduvalt vähem.
Kas loete lindile kõiki raamatuid, mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?
Siiani olen lugenud kõiki raamatuid, mis mulle on antud.
Kas leidub selliseid raamatuid, mida te kindlasti ei loeks? Näiteks liiga ropud, usuteemalised vms.
Seda pean küll ütlema, et mulle roppused ei meeldi. Kui mõnes raamatus need ette tulevad, võtan ikka ennast kokku ja loen ära. Ma arvan, et raamatut, mis on üleskutse väga võikale, julmale elusuunale, ma ei loeks. Õnneks valivad meil raamatuid intelligentsed inimesed.
Kas heliraamatute lindile lugemine on raske töö?
Omajagu ikka. Oma tähelepanu peab jaotama korraga mitmete asjade vahel. Raadios on mõnevõrra lihtsam lugeda, sest seal istuvad vastastoas helirežissöör ja toimetaja. Nad jälgivad, et ma ei teeks vigu ja parandavad mind kohe.
Mida tähendab Teie jaoks tunnustus „parim heliraamatute lugeja 2019“?
Ma olen selle tunnustuse üle tõesti rõõmus ja uhke. Lühidalt – see tähendab mulle palju.
ARTIKLI LÕPP.
Kristjan Põldma – parim audioraamatute meeslugeja 2019
Intervjuu: Mirja Räpp
Nägemispuudega inimestest koosnev raamaturaad valis sel kevadel kahe viimase aasta parimaks audioraamatute meeslugejaks Kristjan Põldma.
Kristjan Põldma esituses leiab Eesti Pimedate Raamatukogust 24 heliraamatut. EPR veebiraamatukogu näitab, et neist pea kõik on salvestatud aastal 2018. Tänu Kristjan Põldmale pääsesid nägemispuudega inimesed lugema näiteks selliseid raamatuid nagu C. J. Tudori „Kriidimees“, Emil Tode „Piiririik“, Max Seecki „Hammurapi inglid“ ning hulgaliselt Sven Nordqvisti lasteraamatuid.
Kuigi Kristjan Põldma pole veel jõudnud oma häält väga suurele hulgale raamatutele anda, on ta see-eest lugejad ära võlunud oma meeldiva hääletämbri, selge diktsiooni ning paraja hulga emotsionaalsusega.
Kuidas sai see kõik alguse ehk kuidas te üldse nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?
Juhtumisi kõneles üks sõber, et käis esimest korda lugemas, nautis tohutult seda kogemust ja soovitas proovida. Proovisin siis ka. Siiamaani proovin. Tema pole kahjuks rohkem lugema jõudnud.
Millega igapäevaselt hetkel tegelete (töö, muud ettevõtmised)?
Kuna iga päev pakub midagi uut, siis igapäevast tegevust on keeruline nimetada. Olen vabakutseline näitleja, õpin koolis uusi praktilisi oskusi, reisin, üritan kodutalu katust päästa ja nõnda edasi.
Olete oma hääle lühikese ajaga andnud päris suurele hulgale Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale?
Arvan, et loetud raamatute hulk võiks olla ja saab olema palju suurem. Naudin tõeliselt stuudios lugemist. Olles aus, mainin, et üsna pikka aega lugesin vaid enda lõbuks või kasuks. Hea diktsiooni arendamine ja hoidmine, võõra teksti lugemise oskus, üleüldine silmaringi laiendamine raamatute näol, mis muidu näppu ei satuks, on kõik piisavalt head motivaatorid, miks lugeda. Alles hiljuti olen mõistma hakanud selle sotsiaalset väärtust, et ma ei loe tegelikult üldse vaid enda tarbeks, minu kasu on vaid boonus; tegeliku lugeja kogemus on lõppeks kõige tähtsam.
Kus ja millal loete?
Olen enamasti lugenud stuudios, Tallinnas, Pimedate Raamatukogus. Katsetan ka koduslugemist, kuid maised toimetused segavad tihtilugu pühendumist, füüsiline töö võlub pahatihti kogu päevaks enda poole.
Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib? Kui üldse jääb heliraamatute lugemise juures veel aega ka teisi kirjandusteoseid lugeda.
Olen alati ulmefänn olnud. Strugatskid ja Asimov ja muu kohustuslik. Periooditi loen ka religiooni-, psühholoogia- või lihtsalt inimeseks olemise alaseid raamatuid. Samas kuulun põlvkonda, kellele muu meelelahutus uudsena peale tungis ja seetõttu olen kahjuks mõned Tolkien'i teosed videomängude tõttu lugemata jätnud. Kõike ei jõua. Ka nüüd, mil videomängegi ei jõua enam mängida. Seetõttu olen ka õnnelik, et stuudiosse end raamatute seltsi lukustada saan.
Kas loete lindile kõiki raamatuid, mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?
Kindlasti on mul omad eelistused, kuid arvan, et Pimedate Raamatukogu lugejate soovid tuleks asetada minu omadest kõrgemale. Lisaks avardab niiöelda tellitud raamatute lugemine ka minu silmaringi ja annab mulle võimaluse oma eelistusi kujundada.
Kas leidub selliseid raamatuid, mida te kindlasti ei loeks? Näiteks liiga ropud, usuteemalised vms.
Arvan, et loeksin kõike. Juba huvi pärast. Et miks otsustas keegi just need sõnad sel teemal kirja panna. Usun, et roppused ja erinevad uskumused on osa inimeseks olemisest, kuid oleksin pigem ettevaatlik poliitiliselt liig kallutatud ja vägivallale õhutavate teoste levitamisel.
Kas heliraamatute lindile lugemine on raske töö?
Kivide tõstmine on raske töö, lugemine võib olla keeruline. On raamatuid, mis nõuavad rohkem tööd ja pusimist ja ka neid, mis lähevad lihtsamalt, kuid võlutrikiks enda jaoks on uudishimu ja põnevuse hoidmine. Iga lugu on kellegi jaoks oluline ja see teadmine aitab ka keerulisusest üle saada.
Mida tähendab Teie jaoks tunnustus „parim heliraamatute lugeja 2019“?
Olen ääretult tänulik tunnustuse eest. Usun kiidu- ja laidusõnade jõusse. Mõlemad annavad jõudu edasi ja veel paremini edasi pusida. Kavatsen seda ka teha. Aitäh.
ARTIKLI LÕPP.
Eesti Pimedate Liit tunnustab ligipääsetavuse edendajaid
Juba kaheksandat aastat tunnustab Eesti Pimedate Liit neid inimesi ja organisatsioone, kes on eelnenud aasta jooksul aidanud nägemispuudega inimeste elukvaliteeti parandada. Tänavu pälvivad Eesti Pimedate Liidu tunnustuse „Aasta tegu 2019“ okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, Piret Aus ning ettevõtted Studio Alu ja E Vision.
„Selle aasta heategijad võiks kõik panna ühe kultuuri ja meelelahutust tähistava poodiumi peale. Oleme mitme elamuse võrra rikkamad ning senisest paremini ühiskonda lõimitud. Suvel saime osa nägemispuudega inimestele ligipääsetavast tantsupeost. Oleme saanud võimaluse mängida nägijatele ja nägemispuudega inimestele võrdselt põnevat lauamängu. Samuti oleme saanud käia muuseumis, tajudes sealset maailma kõigi meelte abil, mitte vaid nägemismeele abil. Ka on punktkirja noodiõpik sammu võrra valmimisele lähemale jõudnud,” ütles Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees Jakob Rosin.
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu on korraldanud nägemispuudega inimestele kirjeldustõlkega näitusekülastusi. Tänu sellele on paljud kultuurihuvilised inimesed kogenud seni kättesaamatut muuseumielamust.
Piret Aus oli üks suvise laulu- ja tantsupeo ligipääsetavuse tagamise eestvedajatest. Tänu tema hindamatule kaasabile jõudis kirjeldustõlkega tantsupidu väga paljude nägemispuudega inimesteni üle Eesti.
Ettevõte Studio Alu koosneb kolmest Eesti Kunstiakadeemia taustaga noormehest, kes võtsid südameasjaks luua uudne lauamäng ALU. See on ainulaadne kaasava disaini printsiipidega arvestav lauamäng, mida saavad mängida nägijad ja nägemispuudega inimesed võrdsete vastastena.
Ettevõte E Vision toetas kontaktläätsede veebipoe pupilo.ee kaudu Eesti esimese pimedate noodikirja aabitsa loomist. Iga augustis 2019 tehtud tellimuse pealt anti 1 euro aabitsa toetuseks.
Tunnustus on seotud rahvusvahelise valge kepi päevaga, mida tähistatakse üleilmselt 15. oktoobril. Sel päeval juhivad nägemispuudega inimesed ühiskonna tähelepanu oma erivajadustele. Eestis on valge kepi päeva märgitud alates 1987. aastast.
Eesti Pimedate Liit on üle-eestiline nägemispuudega inimeste ühingute katusorganisatsioon. Liit kaitseb ning esindab nägemispuudega inimeste huve riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.
Eesti Pimedate Liit
www.pimedateliit.ee
ARTIKLI LÕPP.
Kuulutused
Algab luulekonkurss!
Infoleht „Kuukiir“ annab teada!
15. oktoobril 2019, valge kepi päeval, läheb lahti luulekonkurss kõigi nägemispuudega huviliste vahel. Kui sinu sahtlipõhjas – harilikus või virtuaalses, ootavad oma aega erinevatel teemadel kirja pandud vahvad luuleread, siis on nüüd paras aeg need välja otsida ning konkursile saata. Või kui luuletuste ideed alles keerlevad sinu peas, on õige hetk need korralikult ritta seada ning mis muud kui ikka luulekonkursile esitada.
Luulekonkursi tingimused:
*Iga osaleja saab esitada kuni 3 mitte üle 40 rea pikkuse luuletuse.
* Osaleja saadab luuletused eraldi failina e-posti aadressile jaanus.riimets@gmail.com.
Autori andmed on esitatud eraldi failis, piisab nimest, telefoninumbrist ja e-posti aadressist. Kui autor ei soovi, siis ka tulemuste väljakuulutamisel tema nime ei avaldata.
*Luuletuste esitamise tähtaeg on 10. jaanuar 2020 kl 23.59.
Luuletused avaldatakse veebruarikuu infolehes „Kuukiir“.
*Luuletusi hindavad infolehe „Kuukiir“ lugejad, tehes seda kas e-kirja teel e-posti aadressile jaanus.riimets@gmail.com või mobiiltelefonil +37256628641.
*Iga hääletaja valib temale kõige rohkem meeldiva luuletuse ja teatab selle luuletuse pealkirja ja järjekorranumbri.
*Luulekonkursi võidab luuletus, mis on saanud kõige suurema arvu „meeldib“ hääli.
*Viimane hääletamise tähtaeg on 10.aprill 2020 kl 23.59.
Konkursi tulemused tehakse teatavaks ja avaldatakse infolehes kevadel 2020.
Lugupidamisega, Jaanus Riimets, luulekonkursi eestvedaja
*
Teatri- ja muusikamuuseumi ühiskülastus
Käesoleva aasta novembrikuus on kavas korraldada nägemispuudega inimestele ühiskülastus Teatri- ja muusikamuuseumisse, mis asub Tallinnas, Müürivahe 12.
Piletid on puudega inimesele ja saatjale tasuta, maksta tuleb vaid grupi giiditasu 25 eurot. Seega sõltub osalejate arvust, kui suur summa igaühel tasuda tuleb ning see selgub, kui grupp on koos.
Muuseumis on võimalik kuulata giidi selgituste kõrvale ka helinäiteid vanadest headest aegadest, kui heliloominguga tegelesid Cyrillius Kreek ja Heino Eller, laulsid Ants Eskola ja Georg Ots ja laval mängisid Ruut Tarmo ja Jüri Järvet.
Muuseumikülastus giidiga algab kell 15:00 ja kestab 1,5 tundi. Muuseum on avatud kuni kella 18:00.
Kui muuseumikülastuse kuupäev on selgunud, teatatakse sellest PPÜ Teade-meililistis. Rohkem teavet ürituse kohta saab Jaanus Riimetsalt, kirjutades meiliaadressile jaanus.riimets@gmail.com või helistades telefonil56628641.
Ootame rohket osavõttu.
*
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatus ootab auliikme kandidaate!
Ettepanekuid, koos väikese põhjendusega, saab juhatusele esitada kuni 1. novembrini 2019.
Siinkohal toome ära auliikmeks määramise statuudi:
1. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetus antakse inimesele, kes on oma pikaajalise tegevuse või eriti silmapaistva teoga toetanud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu põhikirjaliste eesmärkide elluviimist või toetanud Põhja-Eesti piirkonna nägemispuudega inimeste toimetulekut ja nende elus edasijõudmist.
2. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetuse määramise otsuse teeb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Üldkoosolek juhatuse poolt tehtud ettepanekute alusel. Igal ühingu liikmel on õigus teha juhatusele ettepanekuid auliikme määramiseks.
3. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme nimetust võib anda kuni kolmele inimesele aastas.
4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikmete nimed tuuakse ära ühingu kodulehel.
*
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti toetusel tegutseva lugemisteenuse projekti raames ootame teie soove audioraamatuteks ning tekste skaneerimiseks.
Audioraamatute soovid saatke palun meiliaadressile jannejerva@gmail.com.
Vajalik on raamatu pealkiri ja autori nimi. Kui teil on raamat olemas, siis tooge see Eesti Pimemassööride Ühingu keskusesse administraatori kätte.
Skanneerimise materjalid tooge PPÜ vastuvõttu Ulrika Tindi kätte.
*
Tondil on jälle jagamiseks toalilli. Jagamisele minevate toalilledega saab tutvust teha Pimemassööride keskuse trepikojas. Lilled on paigutatud koridori aknalauale.
Jagamiseks on:
3 lehtkaktust
2 Aaloed (küsida Janne käest)
5 ahvileivapuud
6siilikaktust
2 väikest näsa kaktuse poega
1 India sibul (küsida Janne käest)
9 roosat ratsuritähte
1 punane pelargoon
3 pika lehelist tundmatut kaktuselaadset taime
Palun tooge meile istutuspotte, sest paljud Tondi maja lilled vajavad ümberistutamist ning siis saame kevadel uusi taimi välja jagada.
Täpsemat infot taimede kohta saab telefonilt 55 75 310 Janne Jerva.
*
Jätkub ringide tegevus:
*Pimedate lauatennis: esmaspäeviti ja neljapäeviti kell 16:00 - 18:00 – spordisaalis.
Osamaks 2 eurot kuus.
*Ühingu spordisaal on avatud teisipäeviti kell 12:00 – 17:00 ja neljapäeviti kell 10:00 – 15:00. Ülejäänud tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.
*Male ja kabe: teisipäeviti kabe ja reedeti male kell 09:00 – 14:00.
Osamaks 2 eurot kuus.
*Joogavõimlemine: esmaspäeviti kell 14:00 – 15:00 – ühingu saalis.
Osavõtumaks ühingu liikmetele 4 eurot kuus ja mitteliikmetele 12 eurot kuus.
*Keraamikaring: esmaspäeviti kell 15:00 – 18:00.
Osamaks Ühingu liikmetele 2 eurot kord (suurema kruusi jagu savi) ja mitteliikmetele 6 eurot kord.
Tähelepanu!
Kuna grupi suuruseks on maksimaalselt 4 inimest, siis osalemiseks palume registreerida e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848.
*Vaibakudumisring: reedeti kell 10:00 - käsitööruumis.
*Puhkpilliorkestri proovid: reedeti kell 17:00 – ühingu saalis.
*Ansambli proovid: neljapäeviti kell 17:00 – ühingu saalis.
Tähelepanu!
Teretulnud on uued lauluhuvilised, nii naised kui ka mehed, kõikidesse häälerühmadesse.
Oluline on, et peaksid viisi ja käiksid usinasti lauluproovides.
* Nahkehistöö töötoad toimuvad: 16. oktoobril, 13. novembril ja 11. detsembril. Kõikidel kordadel on algusajaks kell 14:00. Grupi suuruseks on kuus inimest.
*Koristusvõtteid tutvustavad töötoad toimuvad ühingu saalis: 7. novembril ja 14. novembril algusega kell 13:30. Grupi suuruseks on kuus inimest.
Kõikidesse töötubadesse registreerimiseks helistada telefonidel 6748 945 või 55570848 või kirjutada e-posti aadressil ulrika@ppy.ee
*
Eesti Pimedate Raamatukogu raamatute laenutus on avatud:
Esmaspäevast neljapäevani kella 10:00 - 16:00
Aadress: Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn
Lugejateeninduse küsimustes saab Eesti Pimedate Raamatukogu poole pöörduda kahel telefonil: 674 8212 ja 600 7771.
Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada veebiraamatukogu. See asub aadressil www.veebiraamatukogu.ee
Kodulehekülg internetis: www.epr.ee
*
Neljapäeviti kell 14:00 – 16:00 on Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) raamatukogust laenatud teavikuid tagastada ja eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada.
*
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vastuvõtuajad on järgmised:
Teisipäeviti kella 12:00 kuni 17:00
Neljapäeviti kella 10:00 kuni 15:00
PPÜ liikmemaksu (4 eurot aastas) on võimalik tasuda ühingu vastuvõtuaegadel sularahas või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925. Selgitusse palume märkida: liikmemaks, periood ja nimi.
Palun kontrollige oma liikmemaksu tasumist!
Liikmemaks tuleb tasuda jooksva aasta 1. juuliks.
Koduleht: www.ppy.ee
*
Selleks, et saada kiiresti nägemispuudega inimesi puudutavat infot soovitame liituda PPÜ Teade meililistiga. Liitumiseks saatke vastavasisuline e-kiri aadressile listid@ppy.ee
ARTIKLI LÕPP.
INFOLEHE LÕPP.