Aprill-mai 2020
“KUUKIIR”
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 04/05
Ilmub alates novembrist 1997.
Infoleht on salvestatud Eesti Pimedate Raamatukogus
Infolehe väljaandja:
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313
Telefon: 6 748 945
E-post: ppy@ppy.ee
Infolehe toimetus:
Peatoimetaja: Mirja Räpp
telefon: 58 141 363
E-post: mirjak@hot.ee
Toimetuse liikmed:
* Eduard Borissenko
* Jaanus Riimets
* Vello Vart
Sisukord
*Nähtamatu tegelane meie keskel
Mirja Räpp
*Milline koroonaviirus välja näeb?
Zoja Triin Truumets
*Märtsikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
*Dirigent Vello Loogna 80
Vello Vart
*Luulekonkursi tulemused on selgunud
Jaanus Riimets
*Tartus kirjeldustõlkega „Kalevipoega“ kuulamas
Kert Küla
*Neli musketäri Mehhikos
Robert Lätt
*Koolimälestusi jagama!
Jaanus Riimets
*Minu kaks meenutust koolidest
Jaanus Riimets
*Mälestusi koolipõlvest ehk hea, et läbi sai
Mirja Räpp
*Osalise ja puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ning puuete kestust pikendatakse
*Kuulutused
ARTIKLI LÕPP.
Silmaga nähtamatu tegelane meie keskel
Mirja Räpp
Peatoimetaja
Nägija palja silmaga ei näe ja pime sõrmega katsuda ei saa. Ometi on seal keegi. Selline tibatilluke viirus, kes visualiseerub meile vaid mikroskoobis, kuid kes on ohjamata levimise korral võimeline kogu inimkonnale jala taha panema. Inimese kõikvõimsus osutub illusiooniks, kui selliste nähtamatute tegelaste armee otsustab tõsimeeli võimule pürgida. Kkoroonaviirus on meid igatahes tõsiselt proovile pannud. Üle kogu maakera valitsevad riikides eriolukorrad, normaalsuseks on saanud koduspüsimine, mitte piiritu liikumisvabadus.
Puudega inimeste puhul on liikumisvõimalused suuremal või vähemal määral alati piiratud. Keskmiselt on puudega inimene rohkem kodune ning seega ei tundunud eriolukorra soovitus kodus püsida meile esialgu nii drastiline. Ajapikku sai aga selgeks, et tegelikult me nii vähe ringi ei liikunudki, kui ehk arvasime. Kauplustes, juuksuris või hambaarsti juures käimine ning kontserdi- ja teatrikülastused polnud järsku enam iseenesestmõistetavad tegevused. Igasugustel ühistel kokkusaamistel oli kriips peal. Isegi ühingu majja joogatundi või kabelahinguid pidama ei saanud enam minna. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmetest on valdav osa vanemaealised või põevad lisaks nägemispuudele mõnda kroonilist haigust, mistõttu on koroonaviirusega kohtumine neile eriti ohtlik. Seepärast ei toimu meie majas ringide tööd ega muid suuremaid kokkusaamisi. Ei ole mõistlik enda ega teiste tervist ohtu seada, kui seda on võimalik vältida.
Paremas olukorras on need, kel võimalus kasutada arvuteid, nutiseadmeid ning internetti. Paljud vajalikud toimingud saab ära teha kodust väljumata ning abistajatega lähisuhtlus on võimalik taandada miinimumini. Iga kontakt kujutab potentsiaalset nakatumisohtu, sest pole ju näha, kellega koos salakaval koroonaviirus end vaikselt ukse vahelt sisse poetab.
Ostlemine e-poodides, rahaasjade ajamine internetipangas või netikontserdi külastamine eeldab teataval tasemel arvutioskusi ning kogemust. Kahju, kui e-kaupluse ukse vahelt sissesaamine või pangaarve maksmine takerdub ebapiisavate tehnikaalaste oskuste taha. Aitamaks meie inimestel selliseid esmavajalikke elulisi toiminguid kodus läbi viia, on aprillikuu neljapäevadel Skype teel aset leidnud vastavasisulised nõustamised. Tänaseks tundub, et esmased suuremad murekohad on lahenduse leidnud ning eks aeg näitab, kui palju taolisi vestlusi veel toimuma saab.
Maikuu algus näitab märke inimese pealejäämisest võitluses nähtamatu koroonaviirusega. Kuid isegi siis, kui eriolukord läbi saab ja piirangud liikumisele ametlikult leevenevad, ei tähenda, et viirus järsku üleöö maailmast kadunud on. Kuni pole leitud vaktsiini ja ravi ei ole me tegelikult seda võitlust veel võitnud. Ettevaatust ei tohi mingil juhul kaotada. Kuigi inimese kontrolli all, on see nähtamatu tegelane kusagil meie keskel ja valmis võimalusel rünnakut kordama. Nähtamatu vaenlane on ikka see kõige ohtlikum.
Nii, et naudime kevadet, peseme hoolsalt käsi ning käitume arukalt.
ARTIKLI LÕPP.
Milline koroonaviirus välja näeb
Koroonaviiruse haiguse COVID-19 (coronavirus disease) tekitaja SARS-CoV-2 (severe acute respiratory syndrome coronavirus 2) nimetus kinnitati Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt 11. veebruaril 2020. aastal.
Wikipedias toodud haigustekitaja 3D kujutis on loodud CDC-s (Centers for Disease Control and Preventation, mis on osa United States Department of Health and Human Services).
Kujutatud on viirusosakest ehk virioni, mis on viiruse rakuvälise oleluse vorm. Virion on kõigest 70-200 nanomeetri suurune ja vaadeldav elektronmikroskoobis. Ta meenutab kujult ogalist kastanimuna või kiirgavat päikest.
Virioni välispind on krobeline: peenekurruline ja madala näsaline. Virionist väljaulatuvad kõrgemad ogad meenutavad väikesi lillkapsa tükikesi, mis on peenema otsaga kinnitunud virioni külge. Ogade välimised laiemad otsad on pealt kolmnurksed ja krobelise kindla struktuuriga. Igas kolmurga nurgas asub lõvilõua õit meenutav moodustis.
Ogade vahel virioni pinnal asuvad väiksemad nupsukesed, osa kahekaupa, osa ühekaupa. Ogadel ja nupsukestes asuvad erinevad valgud.
Arvutigraafikaga loodud 3D kujutis on erksavärviline, selle erinevatele osadele on antud erinev värvus.
Teksti koostas Zoja Triin Truumets
ARTIKLI LÕPP.
Märtsikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses
Koosolek toimus 10. märtsil 2020.
Koosolekut juhatas Artur Räpp ja protokollis Ulrika Tint.
Koosolekust võtsid osa juhatuse liikmed Janne Jerva, Artur Räpp, Kert Küla ning tegevjuht Liisa Lokke.
Skype teel osalesid juhatuse liikmed Kristiina Peetsalu, Jaanus Riimets ja Ahti Tomp.
Puudus Margus Kiin.
Külalisena osales Marten Nurmsalu-Eleport OÜ esindaja.
Koosoleku päevakorras oli üheksa küsimust:
1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine
2. PPÜ töökorraldusest
3. PPÜ ja Elepordi vaheline koostöö
4. Eesti Pimedate Liidu üldkoosoleku päevakorrapunktide arutelu
5. PPÜ maja haldamine
6. PPÜ üldkoosolek- aeg, esialgne päevakord
7. Käsitöötoodete turundus
8. Tegevus ajavahemikul 28. jaanuar 2020 kuni 10. märts 2020
9. Jooksvad küsimused
Koosoleku esimese päevakorrapunkti teemaks oli uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.
Juhatus otsustas võtta ühingu liikmeteks vastu Sergei Pavlenkov ja Astrid Roos.
Seoses surmaga nimekirjast kustutada Erika Lass.
Teise päevakorrapunkti juures räägiti PPÜ töökorraldusest.
Juhatus arutas teistes organisatsioonides PPÜ-d esindavate inimeste küsimust.
Vastavalt varem tehtud otsustele on Ühingu esindajateks:
Eesti Pimedate Liit esindajad: Janne Jerva, Artur Räpp, Eduard Borissenko ja Kert Küla;
Tallinna Puuetega Inimeste Koda- Kristiina Peetsalu ja Margus Kiin;
Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus- Julia Kabanova, Priit Kasepalu ja Artur Räpp;
Pimedate Töökeskus Hariner esindaja Eduard Borissenko;
Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik esindaja: Janne Jerva.
Juhatus otsustas määrata täiendavalt Eduard Borissenko esindajaks Tallinna Puuetega Inimeste Kotta ja Kert Küla Pimedate Töökeskus Harineri.
Organisatsioonides, kus oodatakse PPÜ-st üldkoosolekule vaid üht esindajat, esindab PPÜ-d nimekirjas esimene esindaja, kellel see on võimalik.
Juhatus otsustas: kuna me oleme Harineri liige, siis juhatus soovib tutvuda Harineri protokollidega.
Välisukse uksekoodi vahetus.
Juhatus otsustas: uksekood vahetatakse juuni alguses ning seda tehakse mitte tihedamini kui kolme aasta tagant.
Juhatus arutas Coop panga ärikliendiks astumise võimalusi ning otsustas põhjalikumalt tutvuda Coop panga tähtajalise hoiuse lepinguga
Kolmanda päevakorrapunkti juures arutati PPÜ ja Elepordi vahelist koostööd.
Marten Nurmsalu: sooviksime panna Olerexi tankla vastas Ühingule kuuluvale parkimisalale kaks elektriautodele laadimiseks mõeldud kiirlaadijat. Kuna laadijad võtavad ka ruumi, siis vajaksime kolme parkimiskohta. Soovime 12 aastat lepingut, kuna investeering on suur.
Artur Räpp: 12 aastat on pikk aeg.
Marten Nurmsalu: Võime rääkida lühemast lepinguperioodist 7+3 või 7+4. Kui amprid on üle järgmiseks viieks aastaks, siis opereerime kahe laadijaga, seitsme aasta pärast vaatame lepingu tingimused üle. Võib-olla tulevikus saame ampreid juurde osta. Minimaalne tasuvusaeg on seitse aastat, kuna tuleb teha hästi suuri investeeringuid nagu kaabeldus, uue kilbi paigaldus.
Janne Jerva: Kas meil on võimalik teie kaablikraavi oma kaabel panna või teie kaablit kasutada, kas saame?
Marten Nurmsalu: Jah, arvan küll.
Artur Räpp: Kui kilbiruumiga midagi juhtub ja me ei saa teile avarii tõttu voolu anda, kes vastutab?
Marten Nurmsalu: Meie ei hakka sanktsioone kehtestama. Me ostame teilt elektrienergiat. Maksame teile 75 eurot kolme parkimiskoha eest. Kui tarbimine läheb üle 7500 KW maksame 1 sent KW juurde. 40 kW laadimine suurusjärk tund aega.
Janne Jerva: Millised load kaasnevad kaabli paigaldamisega?
Marten Nurmsalu: tõenäoliselt kaeveluba. Paneme laadijatele enda logod. Inflatsiooni ei kirjutaks lepingusse, sest seitsme aasta pärast vaatame lepingu üle.
Kert Küla: Kas elektriauto teeb mingit häält?
Marten Nurmsalu: Tänapäeval on nõue, et ta peab häält tegema.
Saadan lepingupõhja teile tutvumiseks.
Juhatus otsustas: tutvuda saadetava lepingupõhjaga ning teha vastavad kalkulatsioonid ja turuuuring ning seejärel otsustatakse kas koostöö Elepordiga jätkub või mitte.
Neljanda päevakorrapunkti teemaks oli Eesti Pimedate Liidu üldkoosoleku päevakorrapunktide arutelu.
Eesti Pimedate Liidu 18. märtsi üldkoosoleku päevakord on järgmine:
1. Eesti Pimedate Liidu 2019. majandusaasta aruande kinnitamine.
2. Eesti Pimedate Liidu arengukava aastateks 2021–2026 kinnitamine.
3. Osaühingule Ranniku Maja rendile antud kinnistutele hoonestusõiguse seadmise tingimuste kinnitamine.
4. Eesti Pimedate Liidule kuni 60 000 euro suuruse laenu võtmine Tallinn, Laki 7 hoone katusele päikesepaneelide ostuks.
5. Eesti Pimedate Liidule kuuluva auto Opel Zafira võõrandamine.
6. Eesti Pimedate Liidule kuuluvate Narva-Jõesuu Sanatoorium ASi aktsiate võõrandamine.
7. Info liikmetele.
Juhatus arutas EPL üldkoosoleku päevakorra punkte 3 ja 4
Mis puudutab Ranniku maja hoonestusõiguse seadmist, siis PPÜ juhatus soovib eelnevalt tutvuda lepingu projektiga.
Laki 7 hoone laenu võtmine seoses päikesepaneelide ostmisega- Ühingu juhatus soovib tutvuda tasuvushinnangu ning lepinguprojektiga.
Viienda päevakorrapunkti juures räägiti Tondi 8a maja haldamisest.
Kristiina Peetsalu: spordiklubiga Meihua lõpeb leping 01. juunil 2020. Saadame ka kirjalikult sellekohase info rentnikule. Oleme suhelnud mitme rentnikuga seoses ruumide vahetusega. Läbirääkimised jätkuvad.
Liisa Lokke andis juhatusele ülevaate majas toimunud töödest.
Sellel nädalal paigaldatakse kõnnitee käsipuu peale silt „MTÜ Põhja-Eesti Pimedate Ühing“ ja aiaplangule suurem silt „Tondi 8a“ koos noolega, mis näitab õue.
Loodame et pikaajalise kaitstud töö (PKT) projekt jätkub järgmisel aastal, läbi ESF rahastuse. Mis tingimustel, seda veel ei tea.
Kuuenda päevakorrapunkti teemaks oli PPÜ üldkoosolek, toimumise aeg ja esialgne päevakord.
Juhatus otsustas: PPÜ üldkoosolek toimub 06.06.2020 kell 11.00 Tondi 8a saalis järgmise päevakorraga:
1. PPÜ 2019. aasta majandusaasta aruande kinnitamine koos
revisjonikomisjoni arvamuse ärakuulamisega.
2.PPÜ arengukava täiendamine
3. Info liikmetele.
Seitsmenda päevakorrapunkti juures arutati Käsitöötoodete turundust.
Janne Jerva: oleme arutanud meie asendusteenistuja Andreiga e poe tegemise võimalusi. Kui e-pood teha, siis see peab vastama andmekaitse tingimustele. Käsitööesemete turundusega peab pidevalt tegelema. Praegu hetkel ei näe, kes see inimene oleks. Andrei pakub uut kodulehekülje kujundust, mis kõnetaks rahastajaid.
Juhatus otsustas: teha eraldi koosolek, et arutada nimetatud küsimusi
Kaheksanda päevakorrapunkti juures räägiti ühingu tegevusest ajavahemikul 28. jaanuar 2020 kuni 10. märts 2020.
4. veebruaril paigaldati puhketuppa ja kööki pimendavad rulood. Maksumus 358,26 eurot. Tööd teostas Valguskate OÜ. Organiseeris: Liisa Lokke
5. veebruaril teostati MTÜ Kakora ruumi valgustus ja 19. veebruaril puhketoa ja saali esise valgustuse ning muud elektrialased pisitööd. Maksumus 1540,32 eurot. Tööd teostas MP-Projekt OÜ. Organiseeris Liisa Lokke.
6. veebruaril toimus Terateatri esimene kokkusaamine ja tulevikuplaanide arutamine.
8. veebruaril toimus saali toolide süvapuhastus. Maksumus 103,68 eurot. Tööd teostas Koristusinfo OÜ. Organiseeris Janne Jerva.
8. veebruaril teostati saali põranda puhastamine-õlitamine. Maksumus 346,08 eurot. Tööd teostas Parketimees OÜ. Organiseeris Liisa Lokke.
11. veebruaril osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.
15. veebruaril toimus lauluklubi kokkusaamine, osales 24 inimest, korraldas Kaia Nõlvak.
18. veebruaril külastas meid sotsiaalminister Tanel Kiik ning koos temaga nõunikud Rasmus Sinivee ja Tarmo Kurves.
21. veebruaril toimus EV aastapäeva tähistamine, osales 35 ühingu liiget. Toimus kontsert, pärast kontserti kohvilaud.
25. veebruaril toimus PPÜ liikmete ja nende saatjate ühiskülastus Ajaloomuuseumi Suur-Gildi hoones avatudnäitusele Georg Ots 100 juubeli puhul. Osalesid 20 ühinguliiget ja nende saatjat.
28. veebruaril teostati maja I korruse põranda süvapuhastus. Maksumus 247,72 eurot. Tööd teostas Purpur OÜ. Organiseeris Liisa Lokke.
02. märtsil osales Liisa Lokke superministeeriumi hoones toimunud Töövõime hindamise muudatuste infopäeval.
4. märtsil Alexela kontserdimajas toimunud Georg Ots-Jaak Joala kontserdi ühiskülastus PPÜ liikmete ja saatjate poolt. Osales 39 PPÜ liiget ja saatjat.
Üheksanda päevakorrapunkti moodustasid jooksvad küsimused.
Koostöö Eesti Pimedate Liiduga- teha Liidule pakkumine kaasata erialaselt vastava kõrgharidusega nägemispuudega inimesi pimedate ja vaegnägijate teemade käsitlemisel.
Janne Jerva: sotsiaalminister Tanel Kiik käis meil külas 18. veebruaril. Temaga koos olid nõunikud Rasmus Sinivee ja Tarmo Kurves. Andsime ülevaate meie majas toimuvatest erinevatest tegevustest ning pärast toimus arutelu rahastusteemadel- Riigi Tugiteenuste Keskuse projektitaotluste esitamise võimalustest.
Eesti Pimedate Liidu tänukirju Ühingu aktiivsetele liikmetele arutada järgmisel juhatuse koosolekul.
ARTIKLI LÕPP.
Dirigent Vello Loogna 80
Tekst: Vello Vart
Meie lugupeetav maestro Vello Loogna on sündinud Tallinnas, 28. aprillil 1940. Tema isa soovis, et poeg õpiks mängima viiulit, kuid pojale see mõte ei meeldinud. 13-aastasena kuulis ta kord trompetimängu, mis hakkas talle meeldima ning nii läkski Vello trompetimängu õppima.
1967 aastal tuli Vello Loogna meie orkestri dirigendiks ja on seda siiani, mis teeb kokku 53 aastat. Sel ajal nimetati meie kollektiivi Eesti Pimedate Ühingu Tallinna Õppe-Tootmiskombinaadi Puhkpilliorkestriks. Nüüd oleme Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Puhkpilliorkester. Vello Loogna on meie kollektiivi hoole ja armastusega juhatanud ja õpetanud. Pimedatel orkestrantidel on ta aidanud pillipartiisid pähe õppida ning peale selle orkestrile nii mängijaid kui ka pille muretsenud. See kõik on olnud suur ning tänuväärne töö.
22. septembril 1979 asutati Jursul Eesti Pimedate Ühingu, praeguse nimega Eesti Pimedate Liidu Puhkpilliorkester. Ühendorkester koosnes Tartu ja Tallinna pimedate orkestritest ning seda juhatasid kursusekaaslased Vello Loogna ja Neeme Saar. Kahjuks kollektiivi tegevus aastal 2018 lõppes.
Maestro Vello Loogna on järjepidevalt pühendanud oma jõu ja oskused Eesti puhkpillimuusika arendamisele. 22. keskkoolis õpetas ta pillimängu aastast 1959, esimeses keskkoolis aastast 1960. Mõlemas koolis asutas ta ka puhkpilliorkestri. Aastatel 1959 - 1965 õpetas ta Tallinna Laste Muusikakoolis trompetimängu. 1965 - 1972 oli Vello Loogna Rahvaloomingumajas orkestrite vanemmetoodik. Aastast 1969 on ta olnud Salme Kultuurikeskuses Tallinna Noorte Puhkpilliorkestri peadirigent. Orkester saavutas aastail 2005 ja 2012 Šveitsis Zürichis ülemaailmsel puhkpilliorkestrite konkursil noorte kategoorias kolmanda koha. 1968 - 2000 oli Vello Loogna Vabariikliku orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri peadirigent. Aastal 1975 saavutas orkester Üleliidulisel Rahvamajandussaavutuste näitusel esikoha ning dirigendile anti selle eest hõbemedal. 1972 - 1985 oli ta Tallinna konservatooriumi puhkpilliorkestrite dirigeerimise vanemõppejõud, 1973 - 1979 Tallinna Vineeri- ja mööblivabriku Puhkpilliorkestri peadirigent. Tallinna Vabatahtliku tuletõrjeühingu Puhkpilliorkestri peadirigent oli ta aastail 1978 – 2005 ja 1980-aastatel osales orkester Moskva olümpiamängude kultuuriprogrammis. Maardu muusikakoolis asutas Loogna puhkpilliorkestri ja tegeles sellega aastail 1993 - 2000. See orkester andis menukaid kontserte. Üldse on meie juubilar seotud seitsme puhkpilliorkestri asutamisega. Pirita Majandusgümnaasiumi muusikaklassis tegutseb ta aastast 1997 tänaseni. Sellele kõigele lisaks õpetab meie juubilar omal käel lapsi ja noori. Tema õpilastest on võrsunud rida tuntud dirigente nagu näiteks Priit Raik, Igor Jõeleht, Riho Lilje, Jaan Linde jt.
Laulupidudel on Vello Loogna olnud puhkpilliorkestrite üldjuht üheksa korda, Pluss veel Riias Gaudeamusel. Tema panus puhkpillimuusika viljelemisse on tõesti suur.
Aastal 1977 omistati talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 2006 anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk. Suvel 2019 sai meie maestro koguni 2 autasu: Otto Dawid Wirkhausi nimelise preemia ning Kodarraha. Vello Loogna on ka aastast 2011 Kooriühingu auliige ja aastast 2016 Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliige.
Põhja-Eesti Pimedate Ühing Õnnitleb südamlikult oma tublit dirigenti juubeli puhul ning soovib talle palju õnne ja edu.
ARTIKLI LÕPP.
Luulekonkursi tulemused on selgunud
Tekst: Jaanus Riimets
Luulekonkursi korraldaja
Kauaoodatud hetk on lõpuks käes ning saame välja kuulutada meie luulekonkursi tulemused. . Võitis siiras ja südamlik luuletus number 10 „Sinule“.
See, kes on salapärase „sinule“ taga olev isik, ei tea me keegi, kui ehk too isik ise, kellele luuletus on ilmselt suunatud. Me ei saa ka teada, kes on see poeet või poetess, kes meile selle luuletuse saatis, kuna ta soovis peituda varjunime taha. Võib-olla avaldab ta oma pärisnime siis, kui Nobeli preemia saab. Autori varjunimi on Sass Saabel ja see on üks tore nimi. Elagu meie luulekonkursi võitja Sass ja muidugi ka see salapärane „Sina“, kellele pealkirjas viidatakse.
Luuletus „Sinule“ sai 27 hääletanust 11 poolt esimese koha. Osa hääletajaid panid luuletusele küll ka teisi kohti, aga neid ei arvestatud. Reeglite järgi tuli välja valida vaid üksainus meeldinud luuletus. Üle poole vähem said hääli luuletused number 11 „Sügis“ ja luuletus number 6 „Intriig“, kumbki viis häält. Ülejäänud kuus hääletajat hääletasid enamasti igaüks ise luuletuse poolt ja seepärast neid luuletusi eraldi ei maini. Pealegi pole ju oluline mitte võit, vaid ikka osavõtt. Olge tänatud, luulemeistrid ja hindajad. Ehk korraldame midagi sarnast ka tulevikus.
Ja nüüd nautigem veel kord võiduluuletust „Sinule“:
Sinule
Sinule kuulub kelmikas kevad,
raevutsev rohelus, lõputud ehad,
lärmakas linnulaul, lõhnade küllus,
kirgede keeris ja mõtete üllus.
Sinule kuulub ka vallatu suvi,
sillerdav sume kiire kui uni,
päikese kuumus ja värskendav meri,
soontes nii tormakalt pulbitsev veri.
Sinule õitsevad hilised lilled,
sinule kuuluvad ruttavad pilved,
kaskede kuld ja vahtrapuu puna,
loojuva päikese peibutav kuma.
Sinus on pilkase sügisöö kargus,
kaugete tähtede kahvatu valgus,
pelglikult vaatav vildakas kuu,
lehti keerutav tormakas tuul.
Sinu on hommikud roosakas udus,
argliku vihmasagara suudlus,
veiklevad helgid sinaval veel,
luikede hüüded rännakuteel.
Sinule pühendan saabuva talve,
unise käreda särava valge,
hangedes õued ja lumised teed,
puhtuse vaikuse külmunud veed.
ARTIKLI LÕPP.
Tartus kirjeldustõlkega „Kalevipoega“ kuulamas
Tekst: Kert Küla
Käisin kahekümne kaheksandal veebruaril Tartus Sadama teatris „Kalevipoega“ vaatamas. Sellel etendusel oli kirjeldustõlge, mis muutis teatrietenduse ligipääsetavaks ka pimedatele ja vaegnägijatele.
Tartus käisin liinibussiga ning minu saatja oli üks Tartus elav koolivend, kellega sain tuttavaks juba Tartu Emajõe Koolis õppimise ajal.
Sama etendust külastas inimesi nii Põhja-Eesti Pimedate Ühingust kui ka lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmeid ning minule tuttavaid inimesi Tartu kandist.
Õnneks asub Sadamateater Tartu bussijaamast vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel ning me jõudsime peale etenduse lõppu kell 22:00 Tartust väljuvale Tallinna bussile, mis oli viimane sellel päeval Tartust Tallinna sõitev liinibuss. Kui viimane buss oleks väljunud varem, poleks me sellele enam jõudnud ning oleks tulnud eraldi buss tellida, kuid bussi tellimise eest peab muidugi maksma.
Etendus Sadamateatris algas kell 19_00 ning vältas koos kahe vaheajaga 2 tundi ja 45 minutit.
Teatrisse saabusime kell 18:30, andsime õueriided teatri riidehoidu ning seejärel paluti meil mõned minutid oodata.
Lavaga tutvumine algas kell 18:40 ning enne etenduse algust ja vaheaegade lõpus testiti kirjeldustõlke tehnika-kõrvaklappide toimimist.
Kirjeldustõlke edastamiseks kasutati kõrvaklappidega raadiosaatjaid.
Tegelaste kirjeldus toimus etenduse alguses, kuid minule ja mitmetele nägemispuudega teatrikülastajatele oleks rohkem meeldinud, kui lava ja tegelaste kirjeldus oleks toimunud enne etenduse algust. Siis ei pidanuks Teised teatrikülastajad meie järele ootama ning meie puuet esile ei seataks.
Etendus: „Kalevipoeg“ jättis minule igati meeldejääva ja nauditava mulje. Eriti kõnekas ja tähelepanuvääriv oli asjaolu, et näitlejad rääkisid Kalevipoja etendust mängides algupärases värsivormis: nii nagu oli eestlaste rahvuseepos(„Kalevipoeg“ algselt kirjutatud.
Mina tõesti arvasin enne etendust, et näitlejad räägivad etenduse ajal harilikus-jutustavas vormis.
Etenduse tegevus kulges ikka „Kalevipoja“ raamatu järgi.
Põhja piiril Taara tammemetsa ääres seisis kalju peal Kalevite talu. Suureks kasvades lahkusid kolm poega igaüks oma teed. Kes läks Venemaale, kes tuiskas Turjamaale ja kes lendas kotkaga kodumaast kaugele, kaugele Viru randa, kuhu rajas ka isikliku riigi.
Lesknaine, kes elas Läänemaal, leidis kana, tedremuna ja varesepoja, kõigist kolmest said isemoodi tegelased. Kanast kasvas kena tütarlaps Salme, munast tütar Linda ja varesepojast orjaplika. Salme läks tähele, ja Linda läks Kalevile. Kalevil ja Lindal sündisid kolm poega. Viimane neist, kõige tugevam sündis pärast Kalevi surma.
Linda oli suures hädas kosilastega, ükskord käinud ka Soome tuuslar isiklikult Lindat ähvardamas, lubas põlgamise eest kätte maksta.
Samal ajal kui Linda pojad metsas jahti pidasid, sõitis Soome tuulatark Lindat röövima. Uku aga märkas seda ning soovis Lindat aidata. Piksevälk lõi, Soome tuulatark põgenes ja sealsamas muutus Linda kõrgeks kivisambaks.
Linda pojad said jahiretkelt koju jõudes kohe aru, et Lindat ei ole kusagil ning arvasid, et Linda röövimine on kindlasti Soome tuuslari kätetöö. Ainult noorim poegadest asus oma ema otsima.
Näidend algas Kalevipoja sünni ja tema suureks sirgumisega. Edasi sõudis Kalevipoeg Soome, et Soome tuuslarile arvatava Linda röövimise eest kätte maksta. Kuigi Kalevipoeg oma ema Lindat Soome tuuslari talust kusagilt ei leidnud, tappis ta vihahoos oma vägeva tammepuust valmistatud sõjanuiaga Soome tuuslari. Kuigi Linda asus hoopis kõrgeks kivisambaks muutununa Eestimaal.
Pärast Soome tuuslari juurest lahkumist külastas Kalevipoeg kuulsat Soome seppa, et hankida enda jaoks vääriline sõjariist. Soome sepp lubas Kalevipojal erinevaid mõõku proovida ning lõpuks leidis Kalevipoeg enesele sobiva mõõga. Kahjuks surmas Kalevipoeg äkilises raevuhoos äsja sepalt saadud mõõgaga Soome sepa poja ning loomulikult ei jäänud see mõrtsukatöö karistuseta. Kurvalt lõppenud riiu üheks etenduses väidetud põhjuseks oli Soome sepa mõõga eest pakutud liiga kõrge hind ning lisaks juhtus nimetatud sündmus prassingu ajal, kuid muidugi ei õigusta mõrtsukatööd miski .
Hulk aastaid hiljem, kui Kalevipoeg võitles kodumaad kaitstes raudmeestega, kukkus Kalevipoeg jõkke ning tema enda mõõk, mida olid neednud soome sepa sajatused, lõikas temal jalad alt ära.
Etenduse lõpus ennistati Kalevipoeg taevataadi käsul allilma väljapääsu ja sarviktaadi valvuriks.
Vahepeal toimus muidugi võitlus Peipsi sortside ja õela sarviktaadiga, põrgupiigade vangipõlvest vabastamine ning sõit maailma otsa hõbedast tehtud laevaga, millel nimeks olnud Lennuk.
Maailma otsas külastati ka muistset lapu tarka Varrakut.
Eestlased peaksid minu arvates Kalevipoega mäletama kangelasena, kes on valmis õigluse nimel ja kodumaa kaitseks võitlema viimse veretilgani.
Lisan siia lugejaile külastatud teatrietendusest parema kujutluspildi loomiseks lühikese lavakirjelduse:
Lava asus teatri põrandaga samal tasapinnal. Lava tagumine sein oli kaetud tumehalli villase kangaga. Lava vasakus ja paremas ääres lookles katkematu pakusõõridest tee, mis kulges kahest saali sissepääsuuksest esimese pingirea ette. Laval asuv kahe teeraja vaheline ala oli kaetud tumepruunist laastumultšist puistega-saepuru kattega. Lava tagumises osas paiknesid püstised, eri pikkusega, pooleteise kuni kolme meetrised saelauad, mis moodustasid tiheda plangumetsa. Lava eesosa külgedel, kohe publiku juures, asus veel üksikutest madalamatest plankudest salu. Kogu etenduse jooksul kuvati plangumetsale valgusgraafika abil erinevaid visuaale.
Nägemispuudega inimestel oli võimalus enne etenduse algust lavaga tutvuda ning seda võimalust me ka usinalt kasutasime. Näiteks meeldis minule nii-öelda plangumetsal jalutada.
Juba kaks päeva enne etendust edastati nägemispuudega teatrikülastajaile E-posti teel lava ja tegelaste kirjeldus ning etenduse kavaleht. Ka see aitas kaasa külastatavast teatrietendusest parema ettekujutuse loomisele.
Kirjeldustõlke vahendusel sain aimu ka etenduse tegelastest: näiteks põrgupiigad olid nõgise ja kasimata välimusega, kriimude nägudega.
Kalevipoeg on sihvakas ja sitke noormees. Tal oli pähklipruunid poolpikad juuksed. Ta kandis halli-, valge- ja siniselaigulist pikkade varrukatega pluusi, tumehalle laiu pükse, mis alt kokku kroogitud, ning musti kingi. Samasugust rõivastust kandsid ka Kalevipoja vennad.
Just niisugused tegelaste ja ümbritseva ruumi/lava kirjeldused muudavadki kirjeldustõlkega teatrietenduse nägemispuudega inimesele nauditavaks ja meeldejäävaks sündmuseks.
Lisaks nimetatud etenduse külastamisele jõudsin Tartus käies veel pitsat süüa, Emajõe ääres jalutada ning Tartu raekoja platsil kell 18:00 kellamängu kuulata.
Tallinnast Tartusse sõitsin juba kell 14_00 väljuva bussiga, et oleks aega veidike Tartu linnas ringi vaadata.
Kuna sõitsin reedel, siis olid mõlemale bussile nullpiletid juba kümme päeva varem soetatud.
Lisaks oli tore üle pika aja jälle endise klassivennaga kokku saada ning Tartus käia. Teatrisse mineku võimalusest rääkisin talle mina ning ta oli nõus. Ta ütles, et ei olegi ammu kodulinnas teatris käinud ning ma andsingi nüüd talle selle võimaluse.
ARTIKLI LÕPP.
Neli musketäri Mehhikos
Tekst: Robert Lätt
Minul ja mu lapsepõlvesõbral on väike traditsioon käia igal aastal reisimas. Esmalt käisime 2018. aastal Milano ümbruses vormel1 etappi vaatamas ning 2019. aastal vurasime rendiautol mööda Horvaatiat.
Sedapuhku langes meie valik kaktuste, sombreerode, tekiilaning vürtsika köögi poolest tuntud Mehhiko kasuks. Kaalusime ka Taid ja Kolumbiat, kuid novembri lõpuks olime valinud USA lõunanaabri kasuks. Otsisime kulude hüvitamiseks kaks reisiselli (pealegi on seltsis segasem) juurde ning ostsime detsembri keskel piletit ära. Plaanisime oma reisi pikkuseks kolm nädalat ning käia ära nii Mehhiko ida- kui läänerannikul. See meil ka õnnestus.
Etteruttavalt võib öelda, et kogu reisi jooksul soosis meid mingisugune fortuuna või saatusejumalanna või kes ta iganes seal puldis istub ja asju otsustab. Pidime 9. märtsi õhtul viimase laevaga Helsingisse minema – ilmselge VIGA! Ärge kunagi valige viimast laeva, alati võib midagi juhtuda. Mina pidin kuttidega liituma Tallinnas, nemad tulid Põlvast. Esmalt kulutasid nad mõttetult aega Tartus ning jäid seejärel politseile radarisse, mistõttu läks meil laevale jõudmine üli napiks. Poleks me viimast paari foori lõiganud polekski peale jõudnud. See oli aga kriitilise tähtsusega, sest hommikul kell 7:40 pidi Helsingist minema meie lennuk Frankfurti ning sealt pidime kahe tunni pärast startima Cancuni poole. Kuidagi me siiski laevale jõudsime ja meie kergendus oli pehmelt öeldes piiritu. Frankfurdis vahetasime terminali ning ees ootas mu elu pikim lend 12 tundi ja 15 minutit. Meid üle ookeani transportinud õhulaevukeseks oli Boeing 767. Kokku kujunes liini Helsingi-Frankfurt-Cancun-Cancun-Frankfurt-Helsingi piletite hinnaks 715€ nägu.
Maandudes võttis meid vastu lämbe, pehmelt öeldes palav õhk. Olime reisi planeerides pidanud silmas kuiva aastaaega. Mehhiko on suuruselt 13. riik (rahvaarv 128,6 miljonit) maailmas ning teda iseloomustavad eriilmelised maastikud. Idas piiravad teda Mehhiko laht ning Kariibi meri, läänes Vaikne ookean. Loodeosas asub Sonora kõrb. Riigi keskosa on mägine, lõunapool leidub džungleid. Vihmaperiood kestab laias laastus maist novembrini ning on ka tormide oht. Seega olime meie oma märtsireisiga püüdnud minimeerida riske. Aga ega keegi ei osanud seda va koroonakriisi ette näha.
Lennujaamast siirdusime taksoga oma esimesse majutuskohta, mille olime ette broneerinud. Kasutasime selleks AirB&B-nimelist rakendust. Kuna me pidime juba 12. märtsi hommikul lendama läänerannikule, ei olnud meil mõtet kõigest üheks päevaks autot rentida. Majutuskoht oli uhke, kolmandal korrusel asus suur terrass. Kaks ööd selles avaras apartemendis läks meile maksma 143 eurot ehk 15 eurot nägu. Mainida tasub ka seda, et majutuskoha territooriumi sisenemisel tuli läbida värav, mida valvasid relvastatud turvamehed. Käisime esimesel õhtul vaid ümbrusega üldjoontes tutvumas ning pugesime põhku, sest lennureis oli meid kurnanud ning bioloogiline kell peksis ka mingit oma plaati.
11. märtsi hommikul käisime taas linna uurimas, ostsime kohalikud kõnekaardid ning adapterid (Mehhikos on Euroopaga võrreldes teistsugused pistikupesad). Proovisime kohalikku legendaarset tänavatoitu – nachosid ja gozadillasid. See oli pehmelt öeldes vürtsikas, ent väga toitev. Nacho kujutab endast maitsestamata krõpsu, mille peale saad laduda head paremat – rohelist sibulat, Mehhiko puhul vähemalt 3-4 sorti salsat ja sõltuvalt söögikohast veel midagi. Nachod käivad Mehhiko söögikohtades valdavalt hinna sisse. Gozadillad kujutavad endast taldrikutäit liha, sibulat, ube, seal võib olla mida iganes toitvat ja maitsvat, mis on laotatud lavaži/tortilla peale ja sul tuleb see siis taignasse rullida. Pole kõige mugavam, aga unustamatu maitsekogemus oli küll.
Kui kõht täis ja meel hea, läksime Uberiga kohalikku randa. Sattusime ühe hotelli rannale, sealne süsteem nägi ette, et sa maksad sissepääsu eest kindla hinna ning siis on sul 2 tundi aega selle krediidi eest nautida kõike, mida nende baar sulle suuteline pakkuma on. Proovisime seal mitmeid kokteile, mida ma varem joonud polnud. Igatahes tequila sunrise oli parem kui kus iganes mujal. Omaette elamuseks oli kohiseva mere ääres istumine ning jaheda hüva joogi otse kookospähklist nautimine. Viimase joogina palusime endid üllatada – no eks meid siis üllatati. Jook polnud paha, aga klaasi servad olid paksult kaetud mingi väga vürtsika tšilliga, me ikka natuke oigasime ja krimpsutasime nägu.
Läksime koju, käisime kiire tiiru poes. Broneerisime enestele järgmise majutuskoha Vaikse ookeani ääres asuvas Puerto Vallortas. Etteruttavalt võin öelda, et saime sellega veidi petta, pildid olid eksitavad. Mekkisime veidi agaaviviina ja magama.
Lendasime järgmisel päeval läbi Monterrey, kus tuli oodata oma 5 tundi. Seal kraaditi meid esimest korda Mehhikos viibimise jooksul ning taheti kohe teada, kaua me Monterreys viibime. Jõudsime Puerto Vallortasse umbes kell 6 õhtul. Olime Monterreys auto ära broneerinud, poisid täitsid vastavad paberid ning oligi meil meie Kia Forte käes. Olime majutuse võtnud 18. märtsini – tagasilennu päevani. Etteruttavalt oleksime võinud siiski sõita ka mõnda teise linna, näiteks Guadalajarasse. Piltidelt jäi mulje tohutust eravillast erabasseiniga. Kohale jõudes selgus, et villa on siiski mingi ürituste korraldamise koht. Kuid mis ma kaeban, tegu oli uhke elamuga, kus oli 3 magamistuba, avar köök, elutuba ning ka terrass. Seal grillisime me sealoleku jooksul päris mitu korda. Kuus ööd selles kohas läks kokku maksma 726 eurot ehk 30,25. Arvestades tingimusi on see ikka väga soodne hind.
Järgmisel hommikul võtsime kursi ookeani äärde, kuhu oli umbes 15 kilomeetrit. Päike siras, meeleolu oli laes ning hoolimata telefoni ilmuvatest koroonauudistest näis, et idülli ei saa rikkuda miski. Temperatuur oli30 kraadi ümber ja ookeani lained loksusid. Eraldi tasub ära mainida kohalike inimeste sõbralikkus. Kui sa ise oled viisakas ja korrektne, on nad valmis tegema mida iganes, nii tõi üks kohalik meile pudel pudeli järel uue õlle, niipea kui eelmine oli tühjaks saanud. Olime randa tulnud umbes kella kümne ajal. Kella ühe ajal hakkas tunduma, et tänaseks aitab ning nahk andis, eriti turjapiirkonnas märku, et talle miski kohe üldse ei meeldi. Oi kui me oleks vaid teadnud... Olime ju läinud randa naiivses lootuses, et ega meie tugevad Eesti poisid ometi ju ei vaja selliseid asju nagu päikesekreem või nokamüts. Me eksisime.
Käisime sama päeva õhtul Puerto Vallortaga tutvumas ning kohalikus pubis söömas, seekord mitte nachosid või gozadillasid, vaid kala ja muud n-ö tavalist. Kohalikke poode ja apteeki uurides avastasime, et Mehhikos müüakse selliseid asju nagu Xanax või köhasiirup kodeiin lausa käsimüügist ning kedagi ei huvita mingi retsept. Kuigi nahk andis tunda, möödus õhtu meeldiva jutuajamise ning õlle libistamisega.
Hullem oli hommik – vandumise ja kirumise saatel pidime nentima, et päikesega me lähiajal tegemist ei tee. Mäletan kuis püüdsin väljas suitsetades paaniliselt varju hoiduda, sest iga päikesekiir tundus nahka hammustavat. Muus osas oli kõik meeldiv ja chill, õhtul grillisime taas. 15. märtsil otsustasime pärast päikesekreemi hankimist ikkagi kuhugile liikuda, et mitte aega majutuses passimisega täielikult tühja lasta. Sõitsime Google st välja valitud randa ning veetsime mõned tunnid kivimuuli madalamal osal õlut libistades ning aeg-ajalt ookeanis ujudes. Tuli olla ettevaatlik, sest vees oli näha merisiile. Broneerisime enestele järgmiseks päevaks paadireisi, mis pidi meid väidetavalt viima kahte vaid paadiga ligipääsetavasse randa, sisaldama kaht söögikorda ning ka jooke. Maksma läks see meile ca 70 nägu, kuid oli siiski seda väärt.
Paat oli suur, sõbra hinnangul oli meid selle pardal üle saja. Umbes pooleteisetunnise sõidu järel jõudsime esimesse randa. Üks meist läks sukelduma, ta jumaldab seda. Mina ujusin niisama ning kaks ülejäänud kamraadi kasutasid võimalust snorgeldada. Ookeanivesi oli tegelikult väga soe, kuid kuuma õhu tõttu mõjus endiselt karastavalt. Teises rannas oli meil võimalik külastada üht džunglis asuvat niinimetatud koske. Kuna tegu oli aga kuiva aastaajaga, olid nii kosk kui jõgi üpris tagasihoidlikes mõõtmetes. Veetsime kuni äraminekuni aega ühe kohalikuga rannal vesteldes, kellel oli (ilmselt turistide meelitamiseks) iguaan. Tegu siis umbes kassipojasuuruse sisalikuga, kellega poisid pilti tegid. Mina miskipärast ei julgenud teda õlale võtta, hiljem kahetsesin ma seda otsust. Mis seal salata, tagasiteel trimpasime kaunis usinalt. Mulle isiklikult mõjusid sütitavalt kõlaritest mängitud rockihitid, samas kui sõbrad said kihvte videoid paari-kolme mehe elavast pantomiimist ja taidlemisest AC/DC muusika saatel. Võtsime sadamast auto, käisime poest läbi ning siirdusime koju. 16. märtsi õhtu võis olla meie Mehhikos veedetud õhtutest ilmselt see kõige rajum... Ujusime hoovil asuvas basseinis ning ajasime veidi juttu naabermajas elava kolme Hispaania neiuga. Kahjuks osutus nende inglise keel väga kesiseks, see ei tulnud suhtlusele just kasuks. Ning lisaks tuli mingil hetkel nende ema neid koju viima.
Järgmisel päeval ostsime mõne suveniiri, mina endale nokamütsi ja ühe särgi, mis küll kahjuks liialt väikseks osutus. Suurt midagi muud sel päeval ei toimunud ning juba järgmisel päeval tuli meil Vaikse ookeani äärest lahkuda ning lennata tagasi itta, Quintana Roo osariiki. Lennupilet marsruudil Cancun-Monterrey-Puerto Vallorta-Puerto Vallorta-Mexico City-Cancun läks meile maksma 260 eurot ehk ümmarguselt läks kõigi lendude peale 1000 eurot nägu.
Lendasime tagasi läbi pealinna Mexico City, mis asub merepinnast 2.2 km kõrgusel. Lennujaamas viibides seda muidugi ei tunne. Üldse on päris mitme Ladina-Ameerika riigi pealinnad üpris kõrgel – Kolumbia pealinn Bogota, Boliivia pealinn La Pas ja Ecuadori pealinn Quito. Mexico Cityst cancuni lennates saime tunda ilmselt minu elu tugevaimat turbulentsi. Rentisime enestele Cancunist ühe üpris kriimulise Shevrollet’i ning võtsime kursi umbes 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Playa del Carmenisse, mida muuseas kirjanduse väitel kontrollivad kartellid. Üleüldse on Mehhiko jagatud mitmete maffiakartellide vahel, kellede mõjusfäärid ja-alad pideval muutuvad. Üldiselt kehtivat reegel, et mida põhjapoolsem osariik, seda suurem on maffia mõju seal. Playa del Carmeni majutuskoha rentisime algselt neljaks ööks (hiljem lisandus veel üks) ning esialgne hind tuli ühe inimese kohta samuti vägagi inimlik – 27.8 eurot. Järgmisel päeval läksime linna avastama – mina vajasin uusi sigarette ning tarvis oli välja selgitada lähim pood. Selle majutuskoha juurde viis samuti värav, mida valvasid relvastatud mehed. Huvitav oli see, et pärast esimesest väravast sisenesid viibisid sa umbes ühe Eesti keskmise väikelinna suurusel alal, kus olid oma poed, juuksurisalongid jne.
Nii Puerto Vallortas kui ka Playa del Carmenis tuli enne poodidesse või söögikohtadesse sisenemist käsi desinfitseerida. Kohalikud olid meie kui turistide vastu ülevoolavalt sõbralikud – kõlasid kutsed tekiilat jooma ning küsiti, kas me ei sooviks ka ehk kokaiini osta? Ühe turismifirma omanik parseldas meile maha järgmisel päeval toimuva ekskursiooni naaberlinna Tulumi ning selle ümbrusesse.
Pärast kohaliku rannaga tutvumist – ei olnud suurem asi, vesi läks aeglaselt sügavaks ning põhi oli vetikane ja kivine), hankisime poest provianti ning õnnistasime sisse oma terrassi. Pidime Carmenist lahkuma 22. märtsil, misjärel tahtsime diagonaalis suunduda sisemaale ning 31. märtsiks naasta Cancuni (siis pidi minema meie lennuk).
20. märts kujunes meile üheks elamusterohkeimaks, kuid samas ka nukraimaks päevaks Mehhikos. Meid võeti väikese mikrobussiga majutuskohast peale ning sõit läks Tulumi suunas, kuhu oli umbes 50 kilomeetrit. Siinkohal kaks märkust Mehhiko teede ja liikluse kohta. Esiteks on sealsetel teedel väga palju lamavaid politseinikke ning nende eest ei hoiata tihti ka sildid. Seega kui sõidad suurel kiirusel ja õigel ajal ei pidurda, lõhudki auto ära. Teiseks on kohalikel autojuhtidel mingi imelik komme esmalt tugevalt gaasipedaali vajutada ning see siis täiesti üles lasta, mille tulemuseks on väga jõnksuv ja harjmumatu sõit. Naersime poistega omavahel, et nende autodel on ainult on ja off asendid.
Tulumis uudistasime esmalt muistsete maiade elamute varemeid ning giid rääkis nende ajaloost. Tulumi rand nägi välja nagu eht paradiisirand – lumivalge liiv ei läinud hoolimata päikesest isegi eriti kuumaks. Merevesi oli soe ning ka meie põletus oli juba kõvasti järele andnud. Tegime rannal ühispildi, kus taustal on suur Mehhiko lipp, meri ning palmid. Seejärel viidi meid külastama üht kohalikku väikeküla ning sõime seal igaüks ühe ülivürtsise tacho. Mina sain elus esimest korda uudistada tubakataime.
Pärast lõunasööki viidi meid maiade iidsete püramiidide juurde, kuhu ka mina üles ronisin. Kõrgust oli sellel 42 meetrit ning selleks ajaks kui üles jõudsin, nõretasin higist. Omaette vaev oli ülevalt hea pildi saamine, sest turiste tungles lisaks meile seal palju. Kui seekord bussi kobisime, arvasime, et nüüd on ekskursioon läbi, kuid võta näpust – parim oli alles ees. See, et meid midagi põnevat veel ees ootab sai selgeks siis, kui suurelt maanteelt mingile auklikule kolkateele pöörasime ning kuskil kõrvalises kohas peatusime. Meid viidi külastama üht Yucatani poolsaarel asuvat maa-alust järve (selliseid on seal tuhandeid). Esmalt laskusime keerdtreppi pidi umbes 10 meetri sügavusse koopasse, kus meile kirgendas vastu türkiissinise läbipaistva veega järveke. See oli minu jaoks reisi tipphetk. Ma pole kunagi ujunud koopajärves, ammugi katsunud, ise sügavas vees olles laest alla rippuvad stalaktiiti. Paraku jõudis lahkumishetk meie pundi jaoks liigagi kiirelt kätte. Olime tagasiteel ülevas meeleolus, kuni 15 minutit enne Playa del Carmenisse jõudmist saime kirja, et meie tagasilend Euroopasse on tühistatud. Meid lubati küll tagasi aidata, kuid tuju oli selleks päevaks läinud. Oli ju nüüd kriips peal ka meie plaanidel sisemaale suundumise osas. Täitsime meilile saadetud kontaktivormi ning jäime ootele. Hommikul andsime oma probleemist teada ka Eesti välisministeeriumile. Siit algab omaette peatükk teemal neli eestlast Mehhikos versus jobud välisministeeriumi ametnikud.
Jätkub järgmises „Kuukiires“
ARTIKLI LÕPP.
Koolimälestusi jagama!
Kutsume teid jagama „Kuukiire „ lugejatega oma koolimälestusi.
Osad meist on õppinud Tartu Emajõe Koolis, kas siis lähemas või kaugemas minevikus, osa Kaugõppe Erikeskkoolis, osa nägemispuudelisena tavakoolis ja osa käinud kooliteed veel igasugust nägemispuuet omamata tavakoolis. Igatahes mingisuguses koolis oleme me kõik kunagi tarkust taga nõudmas käinud. Kindlasti on kõigil kooliajast omad mälestused, mida võiks meenutada ja ka teistega jagada. Oodatud on igasugused koolimälestused – naljakad ja tõsisemad, koomilised ja traagilised, mis teil aga mälusoppidesse talletunud on.
Meenutagem seiku ajast, mis oli ehk nii mõnelegi meist elu kõige ilusam aeg.
Lood ei pea olema pikad, kuigi otsest pikkuse piirangut me ei sea.
Meenutus saatke meiliaadressile jaanus.riimets@gmail.com. Kui selleks pole võimalust, siis võib helistada Jaanus Riimetsale telefonil 56628641.
Helistades saab juba igaühega täpselt kokku leppida kuidas ja millal lugu Jaanuse abiga kirja saab.
Meenutused võib ka saata otse meiliaadressile mirjak@hot.ee
Igatahes loodame rohkesti meenutusi kuulda ja eriti neid naljakaid.
Jaanus Riimets
ARTIKLI LÕPP.
Minu kaks meenutust koolidest
Tekst: Jaanus Riimets
Olin tol ajal siinsamas lähedal asuva mõisakooli seitsmenda klassi õpilane. Meie väga soliidne direktor, kes oli ühtlasi ka geograafiaõpetaja ja väga hea õpetaja, tuli sel päeval ülevalt korruselt treppi mööda alla. Siis ma veel niipalju nägin, et tundsin ta ära, aga vahemaad ja klassi jõudmiseks kuluvat aega ei osanud õigesti hinnata. Jooksin tema ees klassi ja mu kõige parem sõber tegi seal parajasti midagi sellist, mida õpetaja silmad poleks näha tohtinud. Huvitav on see, et seda, mida ta tegi, ma ei mäleta. Igatahes hüüdsin talle: “Loll, dire tuleb!“
Kes ei näe ja kelle süntesaator ei loe kirjavahemärke, siis seal on sõna „loll“ järel koma, mis tähendab, et lolliks nimetasin ma oma sõpra. Aga minu ja kõigi meie poolt väga armastatud, nüüdseks küll juba meie hulgast lahkunud, koolidirektor arvas, et lolliks nimetasin ma teda. Ma sain sellise pahandamise osaliseks, millist teist mul sellest koolist meenutada ei ole.
Teine lugu toimus Nõo keskkoolis, kus õppisin vaid 4 kuud. See juhtum oli nüüd küll otseselt minu nägemispuudega seotud. Jäin sel korral klassi tulemisega natuke hiljaks ja kõik, kaasa arvatud õpetaja, olid juba tunnis. Avasin klassiruumi ukse ja astusin sisse ning korraga hakkasid kõik miskipärast naerma. Kuna muidu seda kunagi ei juhtunud, siis arvasin ,et olen vales ruumis. Meil oli seal osaliselt kabinetisüsteem, mis tähendas, et erinevad tunnid toimusid vahel erinevates ruumides. Läksin ukse taha tagasi ja vaatasin uksel olevat silti, seda ikka nägin, ja sain aru, et ruum oli minu arusaamise järgi õige. Läksin uuesti sisse ja jälle hakkasid kõik naerma. Arvasin siis, et ilmselt on toimunud ruumide vahetus, millest ma midagi ei teadnud ja hakkasin uuesti klassist väljuma. Aga siis hüppas mu kallis pinginaaber Üllar, kes praegugi on mul Facebookis sõber, pingist välja, tuli mulle järele ja tõi klassi tagasi. Miks nad kõik naersid, mida muidu kunagi ei juhtunud, ei tea ma siiamaani. Ja pole küsinud ka.
Sellised siis minu isiklikud meenutused kooliajast.
ARTIKLI LÕPP.
Mälestusi koolipõlvest ehk hea, et läbi sai
Tekst: Mirja Räpp
Õppisin kõik 12 aastat, eelkoolist keskkooli lõpuni, Tallinna 46. keskkoolis (tänapäeval Pelgulinna gümnaasium), mis on täiesti tavaline kool. Sel ajal mul nägemisega probleeme polnud ning õnneks ei teadnud ma oma pimedast tulevikust tol ajal veel midagi. Ometi kooliaeg minus toredaid mälestusi silme ette ei too. Õppisin päris hästi, kaasõpilased mind ei kiusanud ega midagi, kuid ikkagi seda aega ealeski tagasi ei tahaks. Kusjuures paljud endised klassikaaslased jagavad minu tundeid.
Kooliaja üks õnnelikumaid päevi oli keskkooli pidulik lõpupäev, sest kool sai ometi lõpuks läbi. See kergendus oli sõnulkirjeldamatu. Kui vabastav oli lõpupeol kooli aulas tantsu keerutada, taustal kõlamas Anne Veski „on lahe atmosfäär“. Iga aasta esimesel septembril ohkan kergendatult, et enam koolipinki istuma ei pea.
Kaheteistkümnesse kooliaastasse mahub muidugi palju mälestusi. Häid ja mitte nii häid, traagilisi ja koomilisi. Tundub, et humoorikaid niiväga ei meenugi, aga midagi ehk ikka.
Algklassides õppis meie klassis selline ülimalt elava fantaasiaga poiss, keda tänapäeval ilmselt mingit moodi käitumishäirega lapseks peetaks. Mäletan tänaseni kuidas ta täiesti tõsise näoga klassi ees seistes rääkis, et tal on kodus 69-aastane koer. Või siis see, kuidas toosama poiss joonistamistunnis lihtsalt ühe musta põiki joone üle paberi oli tõmmanud ning teatas silmagi pilgutamata, et tema joonistus on valmis. Kui õpetaja siis uuris, et mida see peaks kujutama, jutustas poiss pika loo, kuidas ta koeraga jalutama läks ning et pildile jäi vaid koera jalutusrihm. Ühel pool pilti on tema ja teisel pool pilti rihma otsas koer, aga neid kumbagi pole lihtsalt pildil näha.
Kusagil neljandas-viiendas klassis algasid meil tunnid keskpäeval, sest õpilasi oli palju ja koolis käidi lausa kolmes vahetuses. Elasin tol ajal Pelgulinnas ning läksin kooli jalgsi. Läksin juba varakult pinginaabri poolt läbi, kes elas poolel teel ning lisaks kõiksugustele ühistele tegemistele käisime tema koeraga jalutamas. Ühel päeval olime taas koeraga jalutama suundunud, kui ühel hetkel avastasime, et olime koera tuppa unustanud. Muudkui jalutasime mööda tänavat ja arutasime oma asju.
Minu kooliaeg jääb peamiselt kaheksakümnendatesse aastatesse ja seega nõukogude aega. Mõni tollane sündmus on naljakas tagantjärele meenutades. Täna võib end tõesti ribadeks naerda, kui meenutada näiteks tollast kooli nääripidu. Pidulik pioneerivorm seljas ja loomulikult punane kaelarätt kenasti kaelas suundusime kooli aulas kell 12 päeval toimuvale nääripeole. Seal me siis tantsisime oma pidulikus koolivormis, hämaruse saavutamiseks paksud kardinad saaliakendele ette tõmmatud ja sädelev diskokera lae all keerlemas ning välismaise muusika saatel. Praegu tundub absurdsel moel naljakas.
Igatahes oli kooliaeg üks väga väsitav aeg ja hea, et see läbi on.
ARTIKLI LÕPP.
Osalise ja puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ning puuete kestust pikendatakse
www.epikoda.ee
02. aprill 2020
Seoses eriolukorraga pikendatakse osalise või puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ja puude kestust ning vastavate toetuste maksmist kuue kuu võrra. Muudatus puudutab inimesi, kelle töövõime, püsiva töövõimetuse või puude otsus lõpeb ajavahemikul eriolukorra kehtestamisest kuni 2020. aasta augusti lõpuni:
Osalise või puuduva töövõime kestust ning töövõimetoetuse maksmist pikendatakse kuue kuu võrra inimestel, kelle töövõime hindamise otsus lõpeb ajavahemikul 12. märts kuni 31. august 2020.
Sotsiaalkindlustusamet pikendab püsiva töövõimetuse kestust ja töövõimetuspensioni maksmist töövõimetuspensionäridel, kes muidu peaksid lähikuudel esmakordselt pöörduma töövõime hindamiseks töötukassasse.
Pikendatakse kõigil, kelle puue lõpeb vahemikus 12. märts kuni 31. august 2020 puude raskusastme kestust ja sotsiaaltoetuste maksmist kuue kuu võrra.
Juba esitatud töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise taotlusi menetletakse tavapäraselt. Jätkuvalt võetakse vastu avaldusi nii uutelt taotlejatelt kui neilt, kes ise soovivad oma töövõimet või puuet ümber hinnata, näiteks terviseseisundi halvenemise tõttu.
Erandkorras pikendatakse ka kohustusliku arstivisiidi perioodi. Kui inimene ei ole eriolukorra tõttu käinud kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist arsti juures, siis arvestab Töötukassa töövõime hindamisel ka varasemaid, 12 kuu jooksul toimunud arstivisiite.
Töötukassa ja sotsiaalkindlustusamet pikendavad otsused automaatselt ning selleks ise midagi tegema ei pea:
Töötukassa otsused toimetatakse kätte e-posti või posti teel, samuti on otsused kättesaadavad e-töötukassas.
Sotsiaalkindlustusamet saadab pikendatud perioodiga pensionitunnistuse ja puudega isiku kaardi inimesele postiga koju.
Lisainfo Sotsiaalministeeriumi ja Töötukassa koduleheküljelt.
ARTIKLI LÕPP.
Kuulutused
Seoses eriolukorraga on Põhja-Eesti Pimedate Ühingus jätkuvalt katkestatud järgmiste ringide töö: kabe- ja malering, jooga, pimedate lauatennis, PPÜ ansambel ja PPÜ puhkpilliorkester. Samuti on suletud Ühingu spordisaal.
Muudatustest Ühingu töös seoses eriolukorraga, anname teada täiendavalt.
Küsimuste korral ja info saamiseks palume helistada telefonidel 6748 945 või 55570848.
Hoidke enda ja oma lähedaste tervist!
*
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolek toimub 13. juunil algusega kell 11:00 Tondi 8a saalis.
Päevakord:
- Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 aasta majandusaasta aruande kinnitamine
- Info liikmetele ja arutelu
*
Eesti Pimedate Raamatukogu raamatute laenutus on avatud:
Esmaspäevast neljapäevani kella 10:00 - 16:00
Aadress: Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn
Lugejateeninduse küsimustes saab Eesti Pimedate Raamatukogu poole pöörduda kahel telefonil: 674 8212 ja 600 7771.
Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada veebiraamatukogu. See asub aadressil www.veebiraamatukogu.ee
Kodulehekülg internetis: www.epr.ee
*
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vastuvõtuajad on järgmised:
Teisipäeviti kella 12:00 kuni 17:00
Neljapäeviti kella 10:00 kuni 15:00
PPÜ liikmemaksu (4 eurot aastas) on võimalik tasuda ühingu vastuvõtuaegadel sularahas või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925. Selgitusse palume märkida: liikmemaks, periood ja nimi.
Palun kontrollige oma liikmemaksu tasumist!
Liikmemaks tuleb tasuda jooksva aasta 1. juuliks.
Koduleht: www.ppy.ee
*
Selleks, et saada kiiresti nägemispuudega inimesi puudutavat infot soovitame liituda PPÜ Teade meililistiga. Liitumiseks saatke vastavasisuline e-kiri aadressile listid@ppy.ee
ARTIKLI LÕPP.
INFOLEHE LÕPP.