Juuni 2020

“KUUKIIR”

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 6

Ilmub alates novembrist 1997.

Infolehe väljaandja:

Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

Infolehe toimetus:

Peatoimetaja: Mirja Räpp

telefon: 58 141 363

E-post: mirjak@hot.ee

Toimetuse liikmed:

* Eduard Borissenko

* Jaanus Riimets

* Vello Vart

Sisukord

*Aprilli- ja maikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses

*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 aasta tegevusaruanne

*Arvuti, nutitelefon ja koroonakonverentsid
Artur Räpp

*Esimene koolituspäev pärast eriolukorda
Jaanus Riimets

*Neli musketäri Mehhikos, teine osa
Robert Lätt

*Mirja Räpp 50
Vello Vart

*Kuus küsimust infolehe peatoimetajale
Toimetus

*Arusaamatusi terviseradadel ja kauplustes koroonaajal
Tõlkinud Mirja Räpp

*Sotsiaalminister tühistas ravimite väljakirjutamise ja müügi piirangud

*Kuulutused

ARTIKLI LÕPP.

Aprillikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses

Koosolek toimus 28. aprillil 2020

Koosolekut juhatas Artur Räpp ja protokollis Liisa Lokke.

Koosolekust võtsid osa (Skype teel) Janne Jerva, Artur Räpp, Kert Küla, Jaanus Riimets, Margus Kiin, Ahti Tomp ja tegevjuht Liisa Lokke (kohapeal).

Puudus Kristiina Peetsalu.

Koosoleku päevakorras oli kuus küsimust:

  1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.
  2. PPÜ töökorraldusest.
  3. PPÜ maja haldamine.
  4. PPÜ üldkoosoleku korraldamine.
  5. Tegevus ajavahemikul 10. märts 2020 kuni 28. aprill 2020
  6. Jooksvad küsimused.

Koosoleku esimese päevakorrapunkti teemaks oli uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

Juhatus otsustas seoses surmaga kustutada ühingu nimekirjast Juri Tananajevi.

Teise päevakorrapunkti juures räägiti PPÜ töökorraldusest.

Liisa Lokke: Kodulehel, Facebookis, listis Teade ja Kuukiires on ilmunud teade PPÜ töökorraldusest seoses eriolukorraga riigis. PPÜ on katkestanud töö alates 17. märtsist enamus ringides. On suletud ühingu spordisaal. Isikliku abistaja aruanded on palutud esitada e-posti või tavaposti teel.

Jätkub pikaajalise kaitstud töötamise teenus.

Janne Jerva: PPÜ-l on rahastusega probleem. Kriisiga seoses on osa projekte ära jäänud ja rahastamise võimalusi vähenenud. Kavatseme panna töösse projekti Aktiivsete Kodanike Fondi. Küsimus on veel lahtine, kelle valime partneriks. Projekti tähtaeg on august, valmis mai-juuni.

Juhatus otsustas projekti sisu ja partnereid arutada eraldi koosolekul, mille toimumisajaks määrati esialgselt 19. mai.

Juhatus arutas ka Keskerakonnale esitatavat kanalisatsiooni toetustaotlust.

Kolmanda päevakorrapunkti juures räägiti PPÜ maja haldamisest.

Liisa Lokke: Kristel Krautman ja Meihua vabastasid oma ruumid märtsi lõpu seisuga. Krautmani ruumis teeb Suur Vanker OÜ garantiiremondi kööginurga põrandale. Meihua üürib veel laoruumi enda asjade ladustamiseks.

Meihua ruumides parandame seinad ja värvime need üle. Antud tööd on hetkel teoksil. Meihua ruumides on plaanis radiaatoritele taha teha karkass, mille peale need kinnitada. Samuti on võetud Agretten OÜ-lt hinnapakkumine uue ripplae osas (3660,48 eurot) ja MP-Projekt OÜ-lt hinnapakkumine uue valgustuse osas (1902,00 eurot).

Juhatus otsustas tööd teostada.

Lisaks on tõenäoliselt vaja ruumi põrand samuti korda teha. Katta uue linoleumiga.

Liisa Lokke: Hinnapakkumine kõigile majast väljuvatele olmekanalisatsioonitorudele tagasilöögiklappide paigaldamiseks on küsitud Andres Alamaalt ja Donates OÜ-lt.

Olmekanalisatsioonitorudele tagasilöögiklappide puhul tasub märkida, et kui suure survega lähevad nad ise lahti-kinni, siis väikese immitsemise korral tuleb neid ise manuaalselt lahti-kinni panna, st keegi peab kaevu sisse minema ja seda tegema.

Andres Alamaalt saadi tööde orienteeruv maksumus 2000 kuni 3000 eurot + KM.

Vana projekti järgi on meil 7 väljaviiku, st vaja 7 klappi maksumusega ca. 100 eurot. Tulevikus on 4 väljaviiku. Tõenäoliselt vaja kaeve eelnevalt pumbata-puhastada.

Juhatus otsustas tööde teostamise küsimus arutada järgmisel juhatuse koosolekul kui on rohkem infot.

Liisa Lokke: Elektrilevi esindaja kohaselt on Elepordiga meil kolm võimalust:

1. Vahearvesti paigaldamine ja omavahel arveldamine. See eeldab aga, et nad veaksid oma kaabli majasisesest peakilbist, mis asub keset maja ja teekond oleks pikem ja meie jaoks ebamugavam.

2. Amprite jagamine. See variant oleks siis kui nad kohe liitumispunktist endale kaabli tõmbaksid. See tähendab ka seda, et nad elektri osas meiega ei arvelda, vaid sõlmivad eraldi lepingu Elektrilevi ja elektripakkujaga. Algselt arvestas Eleport kaabli vedamisel selle lühema teega, kuid mitte elektrimüüjaga lepingu sõlmimisega.

3. Eleport Teeb uue liitumise, st meilt ampreid ei osta.

Elepordi esindaja kinnitas, et soovivad esimest varianti ja teevad uued mõõtmised ja pakkumise nendest tulenevalt.

Neljanda päevakorrapunkti all arutati PPÜ üldkoosoleku korraldamist.

Juhatus otsustas:

PPÜ Üldkoosolek toimub 13. juunil algusega kell 11:00.

Üldkoosoleku päevakord:

1 Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019. majandusaasta aruande kinnitamine

2 Info liikmetele ja arutelu

Viienda päevakorrapunkti juures räägiti ühingu tegevusest ajavahemikul 10. märts 2020 kuni 28. aprill 2020.

11. märtsil toimus sissesõidutee suunaviitate tegemine ja üles panek koos liiklusskeemi koostamise ning kooskõlastamisega Tallinna Transpordiametis. Maksumus 434,40 eurot. Tööd teostas AS Signaal TM. Organiseeris Liisa Lokke.

12. märtsil osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse kahel eri ajal toimunud koosolekul.

25. märtsil toimus HEAKi digikoolitus. Turundus vabaühenduses: Facebook ja Instagram. Osales Liisa Lokke.

26. märtsil toimus HEAKi digikoolitus. Turundus vabaühenduses: kodulehe otsimootorid. Osales Liisa Lokke.

29. märtsil osales Kert Küla Skype vahendusel magistriuurimuse intervjuus. Nimetatud uurimuse teema oli järgmine: ”Erivajadustega üliõpilaste toetamissüsteem ja tugiteenuste vajadus Tallinna Ülikooli näitel”.

Intervjuu viis läbi Maarja Jõgioja, kes töötab Tallinna Ülikoolis erivajadustega üliõpilaste nõustajana. Intervjuud on osa tema magistritööst ning kindlasti olulise tähtsusega Tallinna Ülikoolis õppivate ning tulevaste nägemispuudega üliõpilaste toetamises ülikooliõpingute ajal.

  1. aprillil toimus PPÜ juhatuse koosolek: arutelu PPÜ territooriumile elektriautode laadijate paigaldamise teemal. Koosolek toimus Skype teel.

Võtsid osa kõik PPÜ juhatuse liikmed.

01. aprillil osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.

7. aprillil toimus HEAKi digikoolitus. Eelarvestamine vabaühenduses. Osales Liisa Lokke.

7. aprillil osales Artur Räpp Audiovisuaal- ja online meedia ekspertgrupi koosolekul. Koosoleku tarvis tegid Eesti Pimedate Liit, MTÜ Kakora, MTÜ Ligipääsetavuse Foorum ja Põhja-Eesti Pimedate Ühing ühise probleemide kirjelduse.

8. aprillil arutas Janne Jerva Tallinna Puuetega Inimeste Koja Juhatuse liikme Külli Urbiga puudega inimestele teenuseid osutavate mittetulundusühenduste rahastamise küsimusi.

8. aprillil toimus infolehe „Kuukiir“ toimetuse koosolek. Organiseeris Mirja Räpp.

9. aprillil arutas Janne Jerva Eesti Pimedate Liidu tegevjuhi Mari Sepaga edasisi koostöösuundi nägemispuudega inimeste organisatsioonide rahastusvõimaluste parandamise osas. Koostöö jätkub peale eriolukorra lõppu.

9. aprillil toimus Vabaühenduste Liit QjaA nõupidamine, millel osalesid Liisa Lokke ja Jaanus Riimets.

16. aprillil pandi 15-le toolile tumesinine kergestihooldatav tehisnahast kate, vajadusel parandati. Maksumus 545,00 eurot. Tööd teostas Dolerik OÜ. Organiseeris: Liisa Lokke.

21. aprillil osales Artur Räpp Audiovisuaal- ja online meedia ekspertgrupi koosolekul.

22. aprillil arutas Artur Räpp Eesti Pimedate Liidu esimehe Jakob Rosinaga ja hiljem MTÜ Kakora esimehe Sülvi Sarapuuga Audiovisuaal- ja online meedia ekspertgrupi töös osalemise aspekte: olulisemad probleemid ja võimalikud lahendused.

28. aprillil õnnitlesid Ahti Tomp ja Eduard Borissenko maestro Vello Loognat tema 80. sünnipäeval.

Kuuenda päevakorrapunkti moodustasid jooksvad küsimused.

Artur Räpp tõstatas teema Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt koostatava puuetega inimeste statistika osas, kuna see ei anna õiget ülevaadet nägemispuudega inimeste hulgast. Näiteks milline protsent liitpuudega inimestest on nägemispuudega. Otsustati Eesti Pimedate Liidu kaudu viia vastav info SKA-ni.

Janne Jerva tegi ettepaneku õnnitleda juubilare, Vello Loogna 80 ja Mirja Räpp 50, suuremal kogunemisel, teha Eesti Pimedate Liidu juhatusele ettepanek neid autasustada.

ARTIKLI LÕPP.

Maikuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuses

Koosolek toimus 19. mail 2020

Koosolekut juhatas Artur Räpp ja protokollis Liisa Lokke.

Koosolekust võtsid kohapeal osa Janne Jerva, tegevjuht Liisa Lokke ning tegevteenistuja Andrei Sadovoi.

Skype’i teel võtsid osa Artur Räpp, Jaanus Riimets, Margus Kiin, Kert Küla ja Ahti Tomp.

Puudus Kristiina Peetsalu.

Koosoleku päevakorras oli kaks küsimust:

Aktiivsete Kodanike Fondi projekt

Jooksvad küsimused.

Koosoleku esimese päevakorrapunktina arutati Aktiivsete Kodanike Fondi projekti.

Andrei Sadovoi – projekti kirjutaja:

Turundus sotsiaalmeedias – meie oleksime eestvedaja rollis.

Eesmärk, et meie annetusstrateegia oleks läbipaistvam, kaasavam.

Teostus: Promoty.eu platvorm (1,5 aastat turul) viib kokku blogija ja äriühingu.

Arendame välja mtü-de poole lisaks äriühingu suunale. Suunatud blogijatele, kes oleksid meist huvitatud kampaania tegemiseks.

Projekt sisaldab: 2 inimese töötasu (projektijuht ja turundusinimene), mis moodustaks 30% eelarvest, teiseks on platvormi arendamine, mis moodustaks 30% eelarvest, kolmandaks oleks meie tegevuste arendus (nt Terateater, pimekohvik, nägemispuudealased koolitused, käsitöötoodete müük-hinnastus) ja neljandaks oleks meie turundus-teavitus (avaliku ja erasektori suund).

Tõenäoline partner, kes meile sobiks, oleks SEV.

Teiseks päevakorrapunktiks olid jooksvad küsimused.

Vana Meihua ruumi pistikupesade kaablid, koos on nii uuemad kui ka vanad kaablid, mis on ohtlik, sellest johtuvalt on võetud MP-Projekt OÜ-lt hinnapakkumine pistikupesade kaablite korrastuse osas (396,00 eurot).
Juhatus otsustas: lisahinnapakkumine elektri peale vastu võtta.

Ahti Tomp: Välisuksest ei pääse välja, kui uks on lukku keeratud.
Juhatus otsustas: Välisukse väljapääsud üle vaadata, et välisuksed oleksid seestpoolt liblikaga avatavad. Kui liblikas puudub, siis lisada.

Juhatus tutvus eelnevalt revident Priit Kasepalu PPÜ 2019. aasta tegevusaruande märkuste-ettepanekutega.
Juhatus otsustas: revidendi märkused-ettepanekud arvesse võtta ja sobivuse korral muudatused sisse viia.

ARTIKLI LÕPP.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019. aasta tegevusaruanne

2019. aastal järgis Põhja-Eesti Pimedate Ühing, edaspidi Ühing, oma tegevuses Ühingu põhikirja ja tegevuskava.

31. detsember 2019 seisuga kuulus Ühingusse 436 liiget. Aastal 2019 astus Ühingusse 12, kellest 1 oli toetajaliige ja kustutati liikmete nimekirjast 6 inimese nimed.

2019. aastal juhtis Ühingu tegevust 7-liikmeline juhatus koosseisus: Janne Jerva (esimees), Artur Räpp (aseesimees), Kristiina Peetsalu, Kert Küla, Margus Kiin, Ahti Tomp ja Eduard Borissenko. Antud koosseisu volitused lõppesid 31. mail 2019.

Ühingu uus juhatus valiti 25. mail 2019 PPÜ üldkoosolekul ning selle volitused algasid 1. juunil.

Uue juhatuse koosseis oli 7-liikmeline: Kristiina Peetsalu (esimees), Janne Jerva (aseesimees), Artur Räpp, Kert Küla, Margus Kiin, Jaanus Riimets ja Ahti Tomp.

2019. aastal toimus 2 Ühingu üldkoosolekut ja 9 juhatuse koosolekut.

Ühingu esimees Janne Jerva, hiljem Kristiina Peetsalu töötas 2019. aastal palgalisel osakoormusega ametikohal. Janne Jerva viie esimese kuu brutotasu esimehe töö eest oli 1300 eurot ja Kristiina Peetsalul ülejäänud aasta eest 1830,78 eurot. Lisaks töötasid Ühingus põhikohal tegevjuht, juhiabi, majahoidja. Nende brutopalk oli kokku 9663 eurot, millele lisandus sotsiaalmaks ja töötuskindlustuse makse. Lisaks neile töötasid osalise koormusega ringide ja pikaajalise kaitstud töötamise (PKT) juhendajad, PKT teenusel olevad töötajad ja teised töötajad, kelle töötasud ja seonduvad maksud tasuti projektidest ja teistest sihtotstarbeliselt rahastatavatest allikatest.

2019. aastal olid Ühingu peamisteks tegevussuundadeks:

Ühingu võimekuse suurendamine ja Ühingu finantsolukorra parandamine.

Nägemispuudega inimeste iseseisva toimetuleku parandamine, liikmete tööhõive, esmatasandi rehabilitatsioon ja nõustamine, liikmete huvide eest seismine, sportliku, huvialaliste ja vabaaja tegevuste korraldamine. Tehti tööd info edastamise tagamiseks. Lisaks mainitud tegevusvaldkondadele jätkus Tondi 8a maja haldamine ning remonditöö.

Ühingu 2019. aasta töös paistsid silma järgmised tegevused:

Ühing paigaldas Tondi 8A majja terves ulatuses automaatse tuleohutussüsteemi (ATS) ja ühe tuletõkkeukse, muutes maja nii oluliselt turvalisemaks. Samuti said vastuvõturuum ja interneti tuba uue nõuetele vastava valgustuse ning osaliselt parandati katust.

Koostöös Kaitseressursside Ametiga loodi Ühingus asendusteenistuja koht.

Pikaajalise kaitstud töötamise teenuse raames loodi 20 uut töökohta järgmistele ametitele: käsitöömeister, IT spetsialist, raamatute redigeerija, koristaja, skaneerija, kogemusnõustaja, projektitöö koordinaator, massöör.

Uuendati põhikirja. Ühingu uus põhikiri võeti vastu PPÜ üldkoosolekul 07.12.2019 ja antud dokument jõustus 01.01.2020.

Microsoft Eestile esitasime taotluse 5 sülearvuti saamiseks. Taotlus rahuldati, kuid sülearvutid jäid hetkel eriolukorra tõttu üle andmata.

Koostööd tegime ka Eesti Tervisedenduse Ühinguga projekti "Elupäästva esmaabi koolitused pimedatele" raames. Osales 26 PPÜ liiget.

Ühingu töös oli olulisel kohal info levitamine Ühingu, nägemispuude ja nägemispuudega inimeste võimete ja probleemide kohta. Mitmes valdkonnas tehti tihedat koostööd Eesti Töötukassa, Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Pimedate Liidu ja mitme teise organisatsiooniga.

Olulisel määral panustati ligipääsetavuse parendamisse, osaledes nõupidamistel ja tehes ettepanekuid ligipääsetavuse parendusteks.

PPÜ auliikme nimetus anti Eduard Borissenko’le.

Aruandeaastal töötasid järgmised Ühingu juhatuse poolt kokku kutsutud tööorganid:

Infolehe Kuukiir toimetus: Mirja Räpp (peatoimetaja), Eduard Borissenko, Jakob Rosin (kuni augustini), Jaanus Riimets (alates augustist), Vello Vart;

Põhikirjakomisjon: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Kristiina Peetsalu, Christel Sogenbits (põhikirja muutmise ajaks kaasati töösse Priit Kasepalu);

Põhivarakomisjon: Janne Jerva, Helen Künnap, Kristiina Peetsalu, Heiki Sookruus ja Ahti Tomp;

Ligipääsetavuse komisjon: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Avo Falkenberg, Ališer Hožanijazov, Priit Kasepalu, Kert Küla, Viktor Paring, Jakob Rosin, Christel Sogenbits;

Info töörühm (eesmärgiks info vahetus Ühingu meililistide, kodulehe ja Facebooki lehe kaudu): Helen Künnap, Kristiina Peetsalu, Viktor Paring, Artur Räpp, Mirja Räpp ja Ahti Tomp.

Komisjonide töö toimus vastavalt vajadusele.

PPÜ puhkpilliorkestri juhatus: Ahti Tomp ja Eduard Borissenko.

Haridus, rehabilitatsioon ja ligipääsetavus:

Jätkati tööd Tallinna linna invakomisjonis (Janne Jerva) ja antud komisjoni ekspertide töörühmas (Artur Räpp);

Aidati kaasa füüsilise keskkonna ligipääsetavuse parendamisele ning ligipääsetavamate tarkvarade ja e-teenuste loomisele, tehes selleks koostööd Eesti Pimedate Liidu ja teiste organisatsioonidega;

Ühingu ruumides korraldati MTÜ Jumalalaegas abivahendikeskuse Silmalaegas abivahendite presentatsioon;

Ühingus töötas nägemispuudega inimestele kohandatud arvutiklass, kus oli võimalik kasutada ka lugemistelerit. Arvutiklassi kasutas ka MTÜ Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus oma koolituskursuste läbiviimiseks.

Tegeleti väga aktiivselt koos Tallinna Transpordiameti ning Keskkonna- ja Kommunaalametiga Tallinnas liikumise tingimuste parendamiseks. Sealhulgas tehti Tallinna Transpordiametiga koostööd uute busside kohandamise küsimuses.

Sport:

Ühingus tegeleti regulaarselt järgmiste spordialadega:
Pimedate lauatennise treeningud;
Joogatreeningud;
Kabe-male treeningud;

Ühingu liikmete kehalise aktiivsuse tõstmise matkaprojekti raames toimus Aegna matk.

Toimusid regulaarselt ühingusisesed male-kabevõistlused ja koostöös Eesti Pimedate Spordiliiduga üks üle-eestiline male ja kabe võistlus;

Ühingu sportlased Ališer Hožanijazov ja Robert Lätt osalesid rahvusvahelistel võistlustel pimedate lauatennises: muuhulgas IBSA Showdowni (pimelauatennise) maailmameistrivõistlustel, mis toimusid Itaalias Sardiinias Olbias.

Kultuur ja vaba aeg:

2019. aastal toimusid regulaarselt Ühingu puhkpilliorkestri proovid. Orkester andis kokku 10 kontserti: muuhulgas 2 kontserti Tallinna Vanalinna Päevadel, Nõmme ja Lindakivi Kultuurikeskuses ning Nõmme Lunastaja kirikus.

Ühingu instrumentaalsolistid Vello Vart ja Maarja Haamer ning vokaalsolistid Ene Raissar ning Eduard Nekhajev esinesid mitmel Ühingu korraldatud kontserdil;

Ühing korraldas 2019. aastal mitmeid vabaaja üritusi (kontserdid, tähtpäevade tähistamised). Olulisim neist oli Ühingu jõulupidu, millest võttis osa umbes 90 inimest; Valge kepi päeva aktsiooni raames juhtisime tähelepanu bussinumbrite ühtsete standardite välja töötamise vajadusele loosungiga „Bussinumbrid nähtavaks ja kuuldavaks!“.

Pakuti Ühingu liikmetele võimalust osa saada kultuurist. Nt külastati Viljandi Ugala teatri kirjeldustõlkega muusikali „Once“ ja Teatri- ja muusikamuuseumi.

Ühingu liikmete lastele suunatud projektide raames käidi lastega Viimsi Rannarahvamuuseumis, külastati Lottemaad, Kumu ja Bastionikäike ning saadi osa Sagadi mõisa jõuluprogrammist.

Esimest korda sai korraldatud kingilaat, kus müüsime oma inimeste toodangut.

Liikmete kaasamiseks korraldati Isetegemise konkurss, mille raames külastati KGB vangikonge ja Vargamäe Tammsaare muuseumi ning toimus tantsuline liikumine;

Ühingu lauluklubi käis Kaia Nõlvaku eestvedamisel koos 10 korda;

Ühingu liikmetel oli võimalik osa võtta keraamikaringist ja kududa kangastelgedel kaltsuvaipa;

Töötas Ühingu ansambel, juhendaja Liisi Aomets.

Info edastamine ja üldsusega suhtlemine:

2019. aastal ilmus 10 numbrit infolehte Kuukiir listis Teade, Ühingu kodulehel ning koostöös Eesti Pimedate Raamatukoguga helivariandis ja e-tekstina;

Ühing haldas ja uuendas oma kodulehte (www.ppy.ee). Kodulehega tegeles peamiselt tegevjuht Liisa Lokke. Oluliselt aktiivsemalt edastati infot Ühingu Facebooki lehel. Selle peamiseks eestvedajaks on Viktor Paring ja Liisa Lokke, ka Artur Räpp;

Infot edastati viie listi kaudu: Teade (220 liiget), Juhatus (14 liiget), venekeelne list Ru (45 liiget) ja Arvuti (35 liiget).

Suurema osa listide haldamisest teostas Artur Räpp, kellele oli abiks Viktor Paring;

Ühingu juhatuse liikmed andsid intervjuusid järgmistele meediakanalitele või neis kajastati Ühingu tööd: ETV, ETV+, kanal 2, Õhtuleht, Delfi, Päevaleht, Sirp, Raadio 4.

Tööhõive:

Aidati liikmeid riiklike tööturuteenuste hankimisel nii neid nõustades kui ka toetades taotluste esitamisel. Pakuti pikaajalise kaitstud töötamise ja kogemusnõustamise teenust.

2019. aastal läbi viidud projektidest ja rahataotlustest:

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt finantseeritud teenused ja projektid:

Isikliku abistaja teenus (97 teenuse saajat);

Töö- ja rakenduskeskuse tegevuse toetus;

Infomaterjalide kohandamise teenus (ca 30 teenuse saajat);

Tallinnas elavatele nägemispuudega inimestele ühistegevuses osalemise võimaldamine (ca 65 osalejat);

Psühhosotsiaalne grupitöö nägemispuudega inimestele (ca 30 teenuse saajat);

Ühingu liikmete laste vaba aja sisustamine (ca 25 osalejat);

Kogemusnõustamise teenus;

Sotsiaalkindlustusamet:

Pikaajaline kaitstud töö (17 teenuse saajat ja 5 juhendajat)

Tallinna Kultuuriamet:

PPÜ Puhkpilliorkestri kontserdid.

Hasartmängumaksu Nõukogu Tallinna Puuetega Inimeste Koja kaudu:

Infolehe Kuukiir väljaandmine ja ürituste korraldamine.

Eesti Puuetega Inimeste Fond:

Investeeringute toetuse taotlus (ATS-i välja ehitamiseks)

Tallinna Kesklinna Valitsus:

Ühingu Puhkpilliorkestri kontserdid Tallinna Vanalinna Päevadel.

Põhilisteks projektide ja rahataotluste kirjutajateks olid Janne Jerva, Liisa Lokke ja Ahti Tomp.

Mitterahastatud taotlused:

Hasartmängumaksu Nõukogu:

projekt „Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevuskeskuse teenus 2019“

Sotsiaalministeerium:

väikeprojektid „Tegevuskeskuse teenus nägemispuudega inimestele“ ja kaks korda „Kaasatust suurendavad teenused ja tegevused nägemispuudega inimestele“

2019. aastal oli Ühing järgmiste organisatsioonide liige:

Eesti Pimedate Liit (esindajad märtsini: Janne Jerva, Igor Mardi, Artur Räpp, Christel Sogenbits ja Ahti Tomp). Alates märtsist: Janne Jerva, Artur Räpp, Eduard Borissenko ja Kert Küla;

Tallinna Puuetega Inimeste Koda (esindajad: Kristiina Peetsalu ja Margus Kiin);

Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus (esindajad: Julia Kabanova, Priit Kasepalu ja Artur Räpp);

Pimedate Töökeskus Hariner (esindaja: Eduard Borissenko);

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik (esindaja: Janne Jerva).

Eesti Pimedate Liit pakkus Ühingu liikmetele osalemist EPLi suvepäevadel ja ühingute eestvedajatele korraldatud matkapäeval, andis välja ajakirja Valguse Kaja, mida levitas tasuta oma liikmete hulgas, arendas füüsilise ja sotsiaalse keskkonna ligipääsetavust nägemispuudega inimestele. Tallinna Puuetega Inimeste Koda pakkus meie liikmetele mitmesuguseid koolitusi, seminare ja vabaajaüritustest osavõtu võimalusi. Koostöös Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskusega korraldati mitmeid rehabilitatsioonialaseid kursusi.

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik toetas Ühingut teadmistega majanduslikul toimetulekul ja sotsiaalse ettevõtluse rajamisel ning esindas Ühingut antud valdkonnas Eesti tasandil.

2019. aastal tegi Ühing koostööd veel järgmiste organisatsioonidega:

Mittetulunduslikud organisatsioonid:

Eesti Pimemassööride Ühing, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Spordiliit, MTÜ Jumalalaegas, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Eesti Toidupank ja Eesti Terviseedenduse Ühing.

Riiklikest, kohaliku omavalitsuse asutustest ja äriettevõtetest tehti tihedamat koostööd mitme Tallinna Linnaameti, Eesti Pimedate Raamatukogu, Kaitseressursside Ameti ja Tallinna Ülikooliga ning Duchamp OÜ-ga.

Märkimisväärselt tihe oli koostöö Sotsiaalkindlustusametiga.

Ühingu olulisemad tegevussuunad 2020. aastal on:

Ligipääsetavuse suurendamine infole;

nägemispuudega inimeste sotsiaalset aktiivsust toetavate teenuste arendamine;

nägemispuudega inimeste tööhõive parandamine;

füüsilise ja sotsiaalse ligipääsetavuse parandamine;

avalikkuse teavitamine nägemispuudega inimeste vajadustest;

tegevus- ja kaitstud töökeskuse teenuse arendamine ja selleks vajalike ressursside leidmine;

Tondi 8a hoone rekonstrueerimisprojekti etapiviisiline elluviimine ning selleks vajalike ressursside leidmine.

ARTIKLI LÕPP.

Arvuti, nutitelefon ja Koroonakonverentsid

Tekst: Artur Räpp

Märtsis viis koroona meid uude maailma. Üks asi oli oht nakatuda uude ja ohtlikku nakkushaigusesse, kuidas ennast kaitsta, kuidas haigust vältida. Kuid koroona pole ju kogu elu. Söök tuleb poest kätte saada, üür maksta, inimestega sidet hoida ja enda vaim reibas ja raskustele vastuhakuvõimeline hoida. Kuid kuidas kõike seda teha, kui sind ei varitse üksnes koroona, vaid ka pimeduses või hämaruses varitsevad ohud, takistused ja raskused, ehk otsesõnu öeldes, kui sa oled pime või näed lihtsalt väga halvasti?

Kõige selle tõukel käivitusid Viktor Paringu ettepanekul ning Viktor Paringu ja siin kirjutaja, Artur Räpp, eestvedamisel niinimetatud koroonakonverentsid. Koroonakonverentside toimumiskohaks suhtlustarkvara Skype.

9. aprillil toimus Skype keskkonnas esimene virtuaalne koroonakonverents, kus e-pood Barbora näitel räägiti, kuidas interneti vahendusel endale koju toitu ja esmatarbekaupu tellida. Esimesest sellisest kokkusaamisest võttis osa peaaegu 20 inimest.

Sellised virtuaalsed konverentsid toimusid igal järgmisel neljapäeval kuni mai lõpuni, iga neist poolteist kuni kaks tundi pikk. Viimane selles rivis on artikli kirjutamise hetkel alles tulemas planeerituna juuni esimesele neljapäevale. Juba toimunud 8 koroonakonverentsi jooksul anti soovitusi internetipanga kasutamiseks, kuidas Victor Reader Stream abil rohkem teha, kuulata internetiraadiot ja tellida endale taskuhäälinguid, võõramaise nimega podcaste, millisel moel on kõige lihtsam kasutada sotsiaalvõrgustikku Facebook, kuidas GPSi abil õues liikuda, ega igaveseks tuppa ju ei jää, kuidas sõiduplaane lugeda ja muutki. Räägiti ka neist asjadest, mis tuju heaks teevad, näiteks kuidas kasutada vastvalminud Jupiteri ja teisi meediaportaale või kuidas tuvastada, mis lind õues laulab.

Kokku võttis neist konverentsidest osa ligi 30 erinevat inimest. Lisaks eespool mainitutele jagasid oma teadmisi teistega ka Margus Kiin, Robert Lätt, Avo Falkenberg, Mari-Liis Täht , Eduard Borissenko ja Sven Veske. Peamises osas toimusid need virtuaalselt peetud e-konverentsid üksnes organiseerijate ja rääkijate initsiatiivi ja hea tahte toel.

ARTIKLI LÕPP.

Esimene koolituspäev pärast eriolukorda

Tekst: Jaanus Riimets

Minu teekond kogemusnõustaja õilsa positsioonini- kui sinna kord jõuan, on see ka reaalne positsioon-sai alguse sel ajal, kui kogu maailma haaranud kurjast viirusest olid alles esimesed teated. Niisiis käesoleva aasta jaanuaris istusin Tallinnas Pärnu maantee 67a maja neljandal korrusel koolituskeskuse ruumis ja üle pika-pika aja hakkasin õppima midagi praktilist.
Kõnealune maja ja kant ei olnud mulle päris võõrad. Üsna seal lähedal asub kunagine 20. keskkool, kus minagi 1983 aastal keskhariduse omandamise olin lõpetanud, mis 3 aastat varem Nõo keskkoolis oli pooleli jäänud. Selles majas asus Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli osa. Pärnu maantee 67a majaga on minul isiklikult seotud hulga mälestusi. See oli kunagi Ajakirjandusmaja, kust sain kusagil 1994 aasta paiku oma esimese loomingulise töö eest kroonitasu, kümme eesti krooni, . Hiljem kohtusime tihti selle maja kohvikus ühe mu seal töötanud sugulasega, kellega juttu ajasime ning kes aitas oma läpakast cd-lt raamatute failid minu mp3-mängijasse ümber laadida.

Koolitus toimuski siis selles endises Ajakirjandusmajas ning kohe alguses sain tuttavaks grupi väga-väga toredate liikmetega. Õppisin neilt palju. Siis juhtus aga nii, et jäin ise enne koroonaviirust tõsiselt haigeks. Neli koolituspäeva enne eriolukorda jäid seepärast käimata ja seega saan tunnistuse alles sügisel, kui uue koolituse raames on ka need päevad järele tehtud. Nii näevad ranged Euroopa Liidu reeglid ette, aga reeglid peavadki ranged olema. Kaua tehtud, kaunikene.

Aga 22. mail olin jälle kohal ja kogu grupp niisamuti ning asusime muutunud maailmas, sest maailm ei ole enam endine, koolitust lõpetama. Järgisime hoolikalt kõiki ettevaatusabinõusid, aga kas teistel olid maskid ees, seda ma ei tea ja ei küsinud ka. Koolituskeskuse juht Minna liikus küll ringi ja oli korraks ka minu kõrval, sest pidin allkirja andma. Isiklikult mina küll aru ei saa, miks ei saa selliseid allkirju digitaalselt anda. Ja eks minu jaoks olnuks ka digiõpe lihtsam. Samas muidugi, mõeldes oma arvutile, mis on juba 7 aastat vana, siis mis saanuks kui keset koolituspäeva oleks arvuti üles öelnud või lihtsalt kinni jooksnud. Seda viimast juhtus koroona ajal muide üsna tihti.
Aga koolituspäev oli igati tore. Mõistsin, et olukorrast peab ise üle olema, muidu on olukord meist üle. See kehtib nii viiruste, kui ka kõigi muude hädade kohta. Meetmeid tuleb rakendada kõikide probleemide lahendamisel, aga need peavad olema proportsionaalsed ja mõistlikud. Inimesed, nii osalejad kui töötajad, olid väga lahked ja mõistvad. Olen seal grupis ainuke meesterahvas ja ka ainuke pime, nii et tundsin veel erilist hoolimist. Muidugi olen seda hoolivust tundnud ka igal pool mujal, kaasa arvatud Tondil meie ühingu majas. Tondil on loomulikult kodusem, seal sai ju üle 37 aasta tagasi nägemispuudega töömehe teed alustatud. Nüüd saab ikka aeg-ajalt Tondil käidud ja seal on alati tore olla. Praegu , tõsi küll, pole seal käinud juba veebruarist alates või ehk veelgi varasemast. Eriolukorra ajal ongi ka meie pimedate ja nõrgaltnägijate kokkusaamised kolinud turvalisemasse veebi. Füüsilises mõttes turvalisemasse.
Sain õhtul peale koolituspäeva lõppu tänu meie kaitseväelasest vabatahtlikule Andreile ilusasti õue ja vajalikku transpordivahendisse, nii et kõik läks turvaliselt. Igatahes oli tore ja ettepoole suunduv päev peale eriolukorra-aega.

ARTIKLI LÕPP.

Neli musketäri Mehhikos, teine osa

Tekst: Robert Lätt

Andsime järgmisel päeval kodustele oma olukorrast teada, lendude katkestamise ning maailmas kiirelt muutuva olukorra tõttu soovitasid nad meil kiiremas korras koju pöörduda. Meie ootasime Välisministeeriumi vastust. See oli pehmelt öeldes mannetu – lühidalt soovitati meil lihtsalt osta uus pilet. Uue pileti hankimise ideele tulime me isegi, kuid oma riigi diplomaatiliselt asutuselt oleks eeldanud veidi kompetentsemat vastust. Siiski otsustasime laupäeva õhtul, kui kõht kala, liha ja salatit täis mugitud,üritada tagasilennu pileteid hankida. Esmapilgul näis, et võimalus oleks tulla läbi Manchesteri ja sealt Helsingisse, kuid ülekoormuse tõttu ei õnnestunud meil ostu teostada, kuigi proovisime mitu korda. Pikendasime oma viibimist Carmenis veel ühe öö võrra, misjärel 23. märtsil valisime enestele uue elamise, sedapuhku Cancunile lähemal. Pidime nüüdsest püsima lennujaamale lähemal, kuna lennufirma Condor saadetud kirjas kästi meil valmis olla 12 tunnise etteteatamisaja tarbeks. Välisministeeriumile olime teada andnud kõik oma isikuandmed, samuti ka reisimarsruudi info. Uus majutuskoht oli eelmises tunduvalt tagasihoidlikum, võtsime selle kaheks ööks ning see maksis ühe inimese kohta ümmarguselt 7 eurot. Kusjuures olime selleks ajaks peaaegu hakanud mõtlema kohaliku valuuta peeso mõõtkavas. Välisministeeriumist helistati ning küsiti, et kas me asuvat kuskil Saksamaal? Meie vastasime, et ei, me oleme alles Mehhikos. Järgnes taaskord vana jutt, et tulge Euroopasse, ostke uued piletid. Meie kurtmine, et me ei julge niisama uusi pileteid osta, riskides lennu tühistamise ning suurest summast ilmajäämisega, ei näinud midagi lugevat. Selleks ajaks oli ka minu isa kirjutanud nii mõnegi korrektses, kuid krõbedas stiilis kirja. Lennufirmaga meil ühendust saada ei õnnestunud, samuti oli selge, et ka kindlustused pesevad oma käed puhtaks.

Käisime 23. märtsil söömas ehtsas Mehhiko söögikohas, kust lahkusime valulike suude, kuid täis kõhu ja rõõmsa meelega. Toidu valimisel hindasime end üle – tellisime nelja peale vaagna, mis oli ette nähtud kuuele. See ettekandja üleolev muie näol kõneles paljut...

Olime välisministeeriumiga jagelemisest juba üpris resigneerunud. N-ö kirsiks tordil oli nende lambapeade soovitus, et kui sakslaste lennufirma teid pardale ei võta, ehk kontakteerute ise austerlastega, kes samuti repatrieerimislende organiseerivad. Eraisikuna pöörduda teise riigi välisesinduse poole... Polnud sõnu. Või vähemalt selliseid mis trükimusta kannataksid.

Ent siis saabus pööre paremusele. Mäletan, et sõime parajasti kohalikku puuvilja (need on seal väga maitsvad ning mahlased), kui meile turgatas pähe mõte uurida konsulaate. Saime internetist mingisuguse aukonsuli numbri ning helistasime sinna. Inglise keelt keegi ei rääkinud ning peale umbes viiesekundilist kõnet, kus taustalt kostis mingit hispaaniakeelset juttu, kõne katkestati. Ent üks meist uuris edasi ning leidis numbri, kuhu pöörduda kui inimesel on reisi- või konsulaaralaseid küsimusi. Siin kohal tahan visata kivi kogu Eesti meedia kapsaaeda, kes oma artiklites alati viitas teisele, mingile kõige üldisemale numbrile. Nii ehk naa, sellel õigel numbril helistades võeti kibekiiresti meie andmed ning lubati peagi tagasi helistada. Tuju parem ning meel kergem, läksime hilisõhtuse Mehhiko lahe kaldale istuma ning valget veini nautima (tekiilast oli eurooplastel selleks ajaks küllastumus tekkinud).

Lubatud kõne tuligi järgmisel hommikul ning me tundsime, et me siiski pole päris üksi. Meie jaoks lubati koostada vastav dokument. Juhtnöörid valmisoleku kohta jäid samadeks. Õnneks mahtus meie reisi veel omajagu meeldivat ja kihvti.

Ent esmalt ühest ebameeldivast juhtumist. Oma sealoleku jooksul oli meil kontakt ka kohalike võimuesindajatega. Saime nimelt ühesuunalisel tänaval parkimise eest trahvi. Ülejäänud poisid otsiti põhjalikumalt läbi, jalad harkis ja käed kapoti peal. Minul kästi autos istuda. Autot puistati ka üpris põhjalikult. Trahvi hinnaks öeldi algul 6000 peesot (ca 230 eurot). Meil õnnestus see 2000 peale rääkida. Seejärel käskis kohalik võimuesindaja sõbral autosse minna, raha juhilubade vahele panna (kaamera pärast) ning load talle korraks tagasi anda. No on ikka korrumpeerunud riik küll. Ent meil oli mugavam see summa koha peal ära maksta kui hakata jändama jaoskonnaprotseduuride ja kes teab millega veel.

26. märtsil einestamiskohta otsides sattusime tõelisele pärlile. Tegu oli mereannirestoraniga, kus mängis kohalik muusika (siiani olime kuulnud pigem ingliskeelset, mis meenutab paljuski meie skyplusi programmi). Teenindus oli ülisõbralik, ent mitte ülevoolavalt pealetükkiv ega muutunud tüütuks. Rõõm oli näha, kuidas pädevad inimesed teevad seda, mida nad oskavad ja naudivad. Meile toodi elusad mereannid ämbriga lauda vaatamiseks ning räägiti, kuidas ja mis moel just seda või seda elukat kõige maitsvam süüa on. Samuti ka, et milline vein just selle või selle juurde passiks. Tellisime nelja peale kaks vaagnat. See oli minu elu võimsaim maitseelamus, eriti meeldisid vähid, paneeritud homaarid ja krabijalad. Austrid jätsid külmaks. Olime kõik puhtas eufoorias ja ei väsinud kiitmast. Arve oli küll kopsakas, kuid sellisesse kohta polnud kahju panustada. Jätsime ka kopsaka jootraha (tippi olime tegelikult jätnud ka varem pea igasse söögikohta).

Ent jätkuvalt polnud meil oma lennufirmalt vastust ning mõneks ajaks valitses taas vaikus. Liikusime järgmisel päeval Cancuni lennujaamale veel pisut lähemale, rentisime kahetoalise korteri kolmeks päevaks. Üliäge oli see, et kui toa aknad või õigemini lükanduksed avad, kohises meri kohe seal all (me olime 4. korrusel). Poisid hakkasid arutama, kas siit äkki mitte ei saaks merre hüpata, kuid õnneks mingi hetk see arutelu lõppes. Enne sellesse kohta minekut sõitsime korraks linnast välja ning pärast korraliku võpsiku ja kehva tee läbimist jõudsime tõelisse paradiisiranda. See ning Tulumi rand olid kauneimad, mida me reisi jooksul külastasime. 28. märtsi õhtul ei õnnestunud meil algul söögikohta leida, sest paljud neist olid uksed koroonakriisi tõttu sulgenud (küll mitte riikliku erikorralduse, vaid vabatahtlikkuse alusel). Mehhikos oli selleks ajaks kehtestatud keeld enam kui sajainimeselistele koosviibimistele. Lõpuks õnnestus meil siiski üks koht leida, kusjuures teisel pool teed asus sõjaväebaas. Üldse oli sõjaväelasi ning relvastatud isikuid tänavapildis üpris palju näha. Selle õhtusöögi juures tasub ära mainida üks tänavamuusikute duo. Mees kitarriga oli kihvt ja laadna, tegi oma asja kirega ning nautis seda. Tamburiinikutt aga klõksutas niisama ning ei paistnud suht midagi jagavat – sedaviisi kolksudada võiksin ka mina. 27. märtsi õhtu möödus meeldivalt kohaliku õlle seltsis. Meie lemmikuteks olid sel reisil Koroona, Victoria ja Tos XX. Kuid kui aus olla, meie Euroopa õlledega võrreldes olid nad ikka lahjad või vähemalt ei avaldanud tihti oma soovitud mõju, kuigi kraade oli neil 4-4,5 kraadi.

Kuid järgmise päeva pärastlõunal helistas meile keegi Saksa tädi ning rääkis oma tugeva aktsendiga inglise keeles, et olgu me laupäeval, 28. märtsil kell 6 hommikul lennujaamas. Ja et kutsutakse rohkem inimesi kui reaalselt peale mahub. Kuna oli teada, et järgmisel päeval on ilmselt minek, läksime ning nautisime veelkord oma lemmik mereannirestoranis head paremat. Kahjuks ei mänginud seekord kohalik muusika. Õhtu möödus tähistades, tulemuseks magamata öö. Lennujaamas oli paganama külm. Meid hirmutas ära pea saja meetri pikkune inimkett, kusjuures meie taha kogunes inimesi üha juurde. Vähemalt tunni aja jooksul ei juhtunud midagi. Seejärel hakkasid Saksa välisministeeriumi riietuses inimesed jagama ankeete, kus tuli sisuliselt nõustuda ja alla kirjutada kõigele, mida Saksa riik sinuga teeb. Algul ei tahetud meile neid pabereid kätte anda ning vastati nipsakalt, et need on vaid sakslastele. Õnneks siiski saime ning google translatet kasutades täitsime ka ära. Inimkett hakkas liikuma. Kui meil oli letini jäänud ca 30 meetrit, tõmmati meid rivist välja, küsiti: „Kas eestlased“? Seejärel kontrolliti midagi arvutist, kraaditi meid ning siis oh seda rõõmu! Me saime oma pagasid ära anda, turvakontrollist läbi minna ja olimegi alas sees! Tähistasime seda burgeri ja õllega, misjärel otsisime üles pingi, millel veidike enne lendu puhata. Ent meil sai veel nalja...

Pardaleminek pidi algama kell 12:10, lend pidi väljuma kell 12:55. Ma mäletan, et tegin silmad lahti ja vaatasin kella. Õudusega avastasin, et see on 12:28! Meie seltskonna kaks liiget läksid kiirelt lennuki poole, kuna mina ja mu sõber siirdusime veel enne lendu tualetti. Kui me sealt väljusime, kuulsime seda lauset, mida ükski inimene lennujaamas just kuulda ei igatse: „This is the final last call, (meie nimed), please come immediately to the gate number ...“. Me panime elu eest jooksu! Tunneli otsas naeratati meile ning saime viimased sammud meie Airbus 300 suunas kõndida väärikalt. Iseasi mis sellest väärikusest alles oli. Poistel tkuulsime, et uksi oldi hakatud sulgema ja vaid nende sealolek päästis meid mahajäämisest. Nii ehk naa, ootas ees ligi 11 tundi lendu Müncheni.

Münchenis maandusime pühapäeva varahommikul ning meil oli Helsingi lennuni aega pea 12 tundi. Müncheni lennujaam oli sisuliselt inimtühi, kõik poed suletud ning lintidega ümbritsetud. Õnneks siiski mitte kõik. Veetsime ülejäänud tunnid lõbusasti Saksa õlle seltsis – no oli ikka täiesti teine tera kui Mehhiko oma. Helsingi lennupilet tuli meil ise katta, Müncheni olime saanud peale maksmata. Ka Helsingi lennule minnes sai omajagu nalja. Boarding oli kestnud juba 7-8 minutit kui üks meist avastas, et okei, me oleme küll õige värava juures, aga me pole turvakontrollistki läbi läinud! Ruttu padavai sinna, rihm maha, seljakotist tehnika välja, fjuuu väravatest läbi ja lennukisse. Nii ärevaks ei läinud kui Münchenis aga veidi siiski. Lennukis oli peale meie nelja veel 3 inimest... Päris huvitav olukord.

Helsingi lennujaamas tuli meil veeta öö. Võtsime hommikul oma auto, kusjuures meil andis teda otsida, kuna ei meenunud, millisele tasandile olime ta parkinud. Seejärel poole üheksase laevaga Tallinna ning autole hääled sisse ja Põlva poole, misjärel igaüks oma koju kaheks nädalaks karantiini siirdus.

Mulle meeldis see reis ja punt, kellega selle teekonna läbi tegin. Maa on põnev ning nii palju jäi veel avastada. Kui lennuk Cancunis hoogu kogus, lubasime üksteisele, et läheme sinna kindlasti tagasi! Meil jäi Mehhikoga liiga palju lahtisi otsi.

ARTIKLI LÕPP.

Mirja Räpp 50

Tekst: Vello Vart

Infolehe „Kuukiir“ peatoimetaja Mirja Räpp, neiupõlvenimega Kapanen, sündis Tallinnas 25. juunil 1970. Tema isa oli miilits, hiljem politseiprefekt ning ema pangatöötaja. Alg- ja keskhariduse omandas juubilar Tallinna 46. keskkoolis, praegune Pelgulinna gümnaasium. Aastail 1988 kuni 1990 õppis Mirja Tallinna Meditsiinikoolis ja temast sai farmatseut. See amet sobis talle hästi, sest Mirja armastab korda ja täpsust. Meditsiinikooli lõpetas ta muide kiitusega. Töötanud aasta Tallinnas Majaka apteegis, astus ta farmaatsiaõpingute jätkamiseks 1991 Tartu Ülikooli, kuid käis seal vaid poolteist aastat. 1993 asus ta tööle Tallinna Suur-Pärnu apteeki.

Kevadel 1995 oli Mirja kahjuks sunnitud farmatseudina töötamisest loobuma, sest tema nägemine hakkas diabeedi tagajärjel kahanema. See ajajärk oli juubilari elus kindlasti väga raske, kuid tänu oma püüdlikkusele ja sihikindlusele kohanes ta uue olukorraga siiski üsna kiiresti. 1996 tuli Mirja Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse. Nägemisrehabilitatsiooni keskuses hakkas ta õppima orienteerumist ja punktkirja. Võin kinnitada, et õppimises oli ta väga edukas. 1990-ndate lõpul õppis ta kasutama ka arvutit.

Mirja oskab hästi sisukalt ja huvitavalt kirjutada ning kirjatekste analüüsida. Seepärast nimetan teda vahel ka Kirja-Mirjaks. Infolehele „Kuukiir“ oli ühel hetkel vaja uut eestvedajat ning ettepanek tehti Mirja Räpile ja ta nõustus. „Kuukiire“ peatoimetajaks sai ta septembris 1999 ning teeb seda tööd hoole ja armastusega siiani. Peale selle kuulub ta ka Eesti Pimedate Liidu infolehe „Valguse Kaja“ toimetusse. Lisaks toimetamisele ja artiklite kirjutamisele tõlgib ta artikleid infolehele ka soome keelest.

2011 suvel toimus nägemispuudega kirjandushuvilistele väga tänuväärne üritus, loomingulise kirjutamise kursus, mida juhendas Kristiina Ehin. Sellel kursusel osales ka Mirja, kuigi ta oskas juba niigi hästi kirjutada. Samas polnud ta kirjutamist kunagi otseselt õppinud. Selle ürituse korraldas MTÜ Kagora juhatuse liige Sülvi Sarapuu, kellel muuseas, on samuti juunis juubelisünnipäev. Kirjutamise kursuse järel korraldati kursuslaste eestvedamisel mitu lühijuttude kirjutamise võistlust nimega Juhhei!. Meie juubilar võitis neil võistlustel päris mitu korda esikoha.

Lõpuks veel paar tõika meie juubilari elust. Aastatel 1998-2001 oli Mirja Räpp Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige. Aastast 2008 on ta õnnelikus abielus arvutiasjatundja Artur Räpiga.

Loomult on Mirja väga kohusetruu ja põhimõttekindel, samas ka sõbralik ja tagasihoidlik. Lühidalt öeldes on ta sümpaatne, alati maitsekalt riietuv daam, kellega on meeldiv suhelda.

Palju Õnne ja edu Sulle, kallis juubilar!

ARTIKLI LÕPP.

Kuus küsimust infolehe peatoimetajale

Mirja Räpp on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infolehte toimetanud üle 20 aasta. Tema juubeli eel otsustas infolehe toimetus talle mõned küsimused esitada, et temast veidi rohkem teada saada. Küsimused koostas Jaanus Riimets.

Kuidas sattusid meie, ehk nägemispuudega inimeste hulka?

Kui ma ligemale veerand sajandi eest diabeedist tingitud tüsistuse tõttu nägemise kaotasin oli selge, et minu elu oli omal moel jäädavalt muutunud. Ma ei näinud enam ning eks sellega oli raske leppida. Olin siiski alati teadnud, et on olemas puudega inimesi koondavad organisatsioonid ning umbes pooleaastase kodus haavade lakkumise perioodi järel, seadsingi sammud pimedaid inimesi ühendava ühingu poole. Mäletan seda tunnet, kui aastal 1996 esimest korda Tondi tänava majja tulin. Siis ma veel natuke nägin ning maja rõskuse lõhn ja räämas välimus tekitasid tunde nagu oleksin ajas mitukümmend aastat tagasi astunud. Vähemalt mälestus on selline. Koridoris tuli vastu paar valge kepiga inimest ja ma ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas nad ometi selle kepi abil iseseisvalt ringi käivad. Olgem ausad, ma ei tahtnud tollal sellesse uude maailma kuuluda, kuid teadsin sedagi, et kui tahan eluga edasi minna, tuleb mul uue maailmaga sõbraks saada. Olin siis 26-aastane.

Kuidas sind ühingus aidati?

Üheksakümnendate aastate pimedate ühing oli teistsugune kui praegusel ajal. Tollane esimees ütles mind liikmeks vastu võttes, et ega nad mind eriti kuidagi toetada ei saa. Kuid nad andsid mulle siiski kaks kasulikku niidiotsa, millest pimeduses kinni haarata. Mulle tutvustati kohe liikmeksastumise päeval pimedate raamatukogu ning heliraamatuid. Mäletan seda õnnetunnet, kui esimeste kassetikottidega koju tulin. Kui nägemine kaduma hakkas, oli üks minu suurimaid muresid see, et kuidas ma küll edaspidi raamatuid lugeda saan. Nägijana oli see üks minu lemmikharrastus. Ja nüüd oli see mure tänu kuulamise abil loetavatele raamatutele lahendatud, juhhei! Nii sai heliraamatutest kohe päris jäme köis, mille abil end pimeduses püsti hoida.
Teine niidiots, mis mulle ühingus pihku pisteti oli punktkiri ning eelkõige selle õpetaja Vello Vart. Kohtusin temaga, kui esimest korda silmakliinikus paiknevasse nägemisrehabilitatsiooni keskusesse punktkirja õppima läksin. Ma ei teagi mida ma olin oodanud, aga kindlasti mitte sellist rõõmsameelset ning valge kepiga liikudes omaette viisijuppi ümisevat meest. Punktkirjast ja punktkirjatundidest sai teine tugiköis pimeduse maailmas. Aitäh sulle Vello nii punktkirjaoskuse kui ka tollal nii vajaliku hingejõu eest.

Leidsin aja jooksul nägemispuudega inimeste seast palju toetajaid ning sõpru ja olen veetnud aega paljude väga toredate inimestega.

Kuidas jõudsid „Kuukiireni“?

Kui ühingu infoleht aastal 1997 lõpus asutati, andis tollane peatoimetaja Erik Loide mulle ülesandeks kohe esimesse numbrisse üks artikkel kirjutada. Eks ma siis kirjutasingi, kusjuures punktkirjas, mille olin selleks ajaks omandanud ning arvutivõimalusi ju veel polnud. Minu kirjatööga jäädi rahule ning jätkasin kaastööde tegemist. Siis kutsus samane peatoimetaja mind ka toimetusse. Kui Erik Loide ühel hetkel peatoimetaja ametipostilt lahkuda soovis, hakati talle järeltulijat otsima. Peatoimetajaks sai üks „Kuukiire“ loojatest, Eduard Borissenko, kes omakorda pool aastat hiljem teatepulga minule edasi andis. Leht vajas ju ikkagi kirjutamisega sina peal olevat inimest. Nii saigi minust aastal 1999 ühingu infolehe toimetaja ning olen seda ametit pidanud tänaseni. Kirjutada mulle meeldib ning ka kaastööde toimetamine on olnud väljakutseid pakkuv ning arendav tegevus. Viimastel aastatel olen üha sagedamini mõelnud ka loobumisele, kuid siiani on alati leidunud keegi, kes mind ümber on veennud. Eks paistab, mis tulevik toob.

Millised on sinu huvialad?

Sellele küsimusele on mul alati olnud kuidagi keeruline vastata. Polegi nagu mingisuguseid põrutavaid ning põnevaid huvisid letti laduda. Mulle on alati meeldinud palju lugeda ning olen seda teinud nii silmade kui ka kõrvadega. Mäletan, kuidas lapsepõlves, kui ma veel lugeda ei osanud, vanaisa mulle tundide kaupa lasteraamatuid ette luges. Filme meeldib mulle samuti vaadata ning mind rõõmustab väga kirjeldustõlkega filmide üha kasvav hulk. Kui mul silmanägemine veel alles oli, tegin päris palju käsitööd. Heegeldamine, kudumine, tikkimine ja õmblemine polnud mulle kunagi rasked, kuid pimedana ma seda kõike teha ei taha. Olen kindel, et ilma silmanägemiseta ma ilmselgelt sama hea tasemeni ei küüni ning lõpptulemust oma silmaga imetleda ka ei saa, nii et las see jääb minevikku. Olen pimedast peast tegelenud paar aastat keraamikaga ning see mulle täiesti meeldis, kuid viimaks siiski ammendas ennast. Mis siis veel… Tantsimine, võimlemine ja kerge tervisesport on ka täiesti minu teema.

Milliseid heliraamatuid kuulad ja mille alusel neid valid?

Raamatud on tõesti minu suured sõbrad ning aastas jõuan läbi lugeda kusagil saja raamatu ringis. Umbes kolmveerand neist on soomekeelsed, kuna selles keeles on valik lihtsalt märksa suurem. Valin raamatuid peamiselt ikka sisu järgi ning muidugi on välja kujunenud teatud kindlad autorid, kes mulle eriti meele järele on. Palju kuulan kriminaalromaane ja põnevusjutte, samuti armastusromaane ning vahel huvipakkuvatest persoonidest kõnelevaid elulooraamatuid. Huvitav on lugeda raamatuid, mille tegevus leiab aset mõnes meile võõras kultuuriruumis, nagu näiteks Hiinas, Jaapanis, Aafrikas või mõnes teises eksootilises riigis. Vahel kuulan soome kaasaegset kirjandust eelkõige seepärast, et olla kursis tänapäevase ning ajas muutuva sõnavaraga.

Milline on su lemmiklaul või muusikapala, mida sooviksid juubelihommikul kuulata?

Olen hingelt suur ballaadide austaja, kuid teisalt naudin ka tempokat tantsumuusikat. Mõni hingestav ballaad võib aga ehk juubelihommiku liiga melanhoolseks muuta. Ometi ei saa ma üle ega ümber Hendrik Sal-Salleri ja Smilersi esitatud laulust „Seilan seitset merd“. Hommikul seilaksin siis seitset merd ja eks päeva peale jõuab tantsulisemaks minna. Kuna olen üles kasvanud paljuski soomekeelse muusika keskel, kuulaksin sel päeval midagi ka soome esitajatelt.

ARTIKLI LÕPP.

Arusaamatusi terviseradadel ja kauplustes koroonaajal

www.nkl.fi

Soome keelest tõlkinud: Mirja Räpp

Soome nägemispuudega inimeste liit (Näkövammaisten Liitto) uuris veebiküsitluse teel nägemispuudega isikute kogemusi koroonaepideemia mõjudest nende igapäevaelule. Küsitlus viidi läbi ajavahemikul 26. märts kuni 17. aprill 2020 ja sellele vastas 82 inimest.

75% vastanute sõnul on koroonaolukord põhjustanud muutusi kõigis eluvaldkondades nagu tunde-, töö- ja sotsiaalses elus. Umbes veerand vastajatest ütleb, et koroonaolukord on nende igapäevaelu mõjutanud väga vähe või üldse mitte. Paljud vastajad ütlesid, et nende abivajadus pole endisega võrreldes muutunud.

Üksildus ja erilisus

Küsitlusele vastanud nägemispuudega inimestel on koroonaaeg esile toonud palju erinevaid tundeid, nagu suurenenud üksildust, ebaturvalisust, hirmu, ebateadlikkust, ebakindlust, lootusetust ja üleüldist kasutuse tunnet.

Rehabiliteeriv töine tegevus on lõppenud ja rehabilitatsioon katkenud või täiesti lõppenud. Paljude nägemispuudega inimeste igapäevaellu kuuluvad normaaljuhul ringide ja ühingute tegevused, kuid neiski on juba mitu kuud pausi peetud.

Sotsiaalses meedias on koroonakevadel olnud palju erinevaid pildiväljakutseid, mille eesmärgiks on olnud tuua rõõmu koju paigalejäänud igapäeva. Nägemispuudega inimese jaoks pole aga neist osasaamine üldjuhul võimalik, mis on neis tekitanud kõrvalejäetuse tunde.

Mitmed vastajad ütlesid, et nad liiguvad nüüd endisest enam looduses, kuid neid panevad muretsema liikujate vahelised turvalised vahemaad, sest nad ei suuda nägemise abil teistest liikujatest eemale hoida.

Probleemid koroona-ajal

Paljud nägemispuudega inimesed vajavad oma igapäevatoimingutega toimetulekuks isikliku abistaja abi. Suurim osa nägemispuudelistest on eakad ning seega määratud koroonaviiruse tõttu karantiini, mis on raskendanud isikliku abistaja tööd, kui kontakte on püütud vältida. Viirusnakkuse eest kaitsvaid isikukaitsevahendeidki on olnud raske saada.

Igapäevaste sisseostude tegemist on muuhulgas raskendanud kaupluse piiratud valikud, kättetoimetamisel ette tulnud vead ja lahtiolekuaegade kohta saadud puudulik info. Lisaks on nägemispuudega inimestel keeruline kinni pidada seaduseandjate poolsetest koroonaaja hügieeninõuetest, kuna sisseoste tehes peab tooteid uurima kätega.

Abi ja toetus koroona-argipäevas

Teisalt sujuvad ka mitmed asjad hästi koroona olukorrale vaatamata. Nägemispuudega vastajad räägivad, et tellisid igapäevakaupu e-poodidest ja abistajad ning lähedased on nende eest poes käinud. Valmis toitu on söögikohtadest tellitud koju või järel käidud.

Isiklikud abistajad on teinekord saanud teha oma tööd kaugtööna ja juhtkoerast on kasu olnud näiteks väljas jalutamisel.

Aega iseendale on koroonaolukorrast tingituna olnud sel kevadel normaalsest rohkem, ja mõned vastajatest ütlesid, et kasutasid seda aega oma ettevõttes tegutsemiseks või iseseisvaks looduses liikumiseks.

Hakkamasaamist ja teovõimelisust on muuhulgas toetanud veebikursused, koduvõimlemine kodus, Skype-kõned ja heliraamatud.

Kuidas saad aidata?

Küsitluse põhjal annab Näkövammaisten liitto mõne vihje, mille abil saame koroona olukorras nägemispuudega inimeste igapäevaelu lihtsustada:

Helista oma lähedasele või korraga kogu sugulaste seltskonnale.

Räägi sotsiaalmeedias, miss inu jagatud piltidel on, et nende sisu avaneks ka nägemispuudega inimestele.

Arvesta nägemispuudega kaasliiklejatega. Turvalise vahemaa tagantki võib uurida, kas teine vajab abi näiteks õige toote leidmiseks kaupluses.

ARTIKLI LÕPP.

Sotsiaalminister tühistas ravimite väljakirjutamise ja müügi piirangud

Sotsiaalministeerium, PRESSITEADE

8. mai 2020

Sotsiaalminister Tanel Kiik tühistas ravimiameti ettepanekul piirangud nii retseptiravimite väljakirjutamisele ja apteegist väljastamisele kui ka käsimüügiravimite väljastamisele. Erandina jääb kehtima piirang paratsetamooli sisaldavate ravimite väljastamisele – 30 tabletti ühe ostuga ühe ostja kohta.

Ravimiretseptide, sh korduvretseptide väljakirjutamine ja ravimite väljastamine apteegist jätkub tavapäraselt, v.a paratsetamooli puhul, mida võib müüa ühele ostjale ühe ostuga kuni 30 tabletti.

„Ravimite varud nii hulgimüügis kui apteekides on paranenud. See annab kindlust, et ravimite väljakirjutamise ja väljastamise piirangute lõpetamisel on ka võimaliku hetkelise suurenenud tarbimise korral ravimid Eestis kohapeal olemas ja inimestele kättesaadavad,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Kindlasti jälgivad ravimiamet, müügiloa hoidjad ja hulgimüüjad olukorda ravimiturul ka edaspidi, et ravimeid jätkuks kõigile, kes neid vajavad.“

Ravimiamet on pandeemiaperioodil pidevalt jälginud ravimite kättesaadavust ja suhelnud nii Eesti ravimituru osapooltega kui Euroopa Liidu pädevate asutuste võrgustikuga, et hinnata piirangute vajadust. „Tänase teadmise juures me ei näe kehtestatud piirangutel enam vajadust, ravimite kättesaadavuse nimel pingutatavad kõik turuosalised ja kuigi täielikult ei saa välistada üleeuroopaliste probleemide taastekkel ka Eestis kättesaadavuse probleemide süvenemist, ei ole siiski täiendavad piirangud praegu enam põhjendatud,“ ütles ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp.

„Ehkki laovarude seis on hulgiladudes märgatavalt paranenud ei kiirustaks me veel paratsetamooli väljastamise piirangu leevendamisega, sest maailmas ei ole olukord stabiliseerunud ning ravimitootmiseks vajaliku toimeaine saamine ja tavapäraste tarnete tagamine on jätkuvalt ebakindel.“

Sotsiaalminister Tanel Kiige käskkirjaga vähendati 19. märtsil ravimite kättesaadavuse tagamiseks ajutiselt ravimite väljakirjutamise ja väljamüügi koguseid. Tervishoiutöötaja võis kirjutada krooniliste haiguste ravimeid välja kuni kaheks kuuks, korduvretsepti puhul võis apteek väljastada ravimit ainult ühe retsepti alusel ja kuni kaheks kuuks ning käsimüügiravimeid võis ühele ostjale väljastada kuni kaks pakendit ühe ravimi kohta. 9. aprillil täiendati käskkirja paratsetamooli sisaldavate ravimite väljastamise piiranguga, millega lubati apteegis väljastada ühele ostjale ühe ostuga kuni 30 tabletti.

Lisaks sõlmisid sotsiaalminister ja seitse ravimite hulgimüüjat ühise hea tahte väljendusena koostöökokkulepped, et tagada Eesti patsientidele kõigi oluliste ja enim kasutatavate ravimite kättesaadavus. Koostöölepped hõlmavad üheskoos 800 erineva toimeainega ravimi varu tagamist ja kehtivad kuni eriolukorra lõpuni.

ARTIKLI LÕPP.

Kuulutused

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolek toimub 13. juunil algusega kell 11:00 Tondi 8a saalis.
Päevakord:

  1. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 aasta majandusaasta aruande kinnitamine
  2. Info liikmetele ja arutelu
    *
    Põhja-Eesti Pimedate Ühingus on peale vaheaega taas tööd alustanud järgmised ringid:
    Male- ja kabering: teisipäeviti kabe ja reedeti male kell 09:00kuni 14:00.
    Osamaks 2 eurot kuus.
    Pimedate lauatennis-showdown: esmaspäeviti ja neljapäeviti kell 16:00kuni 18:00.
    Osamaks 2 eurot kuus. Esimene tund toimub 18.05.2020.
  3.  

Joogavõimlemine: esmaspäeviti kell 14:00kuni 15:00 saalis. O
Osavõtumaks ühingu liikmetele 4 eurot kuus ja mitteliikmetele 12 eurot kuu.

Ansambli proovid: neljapäeviti kell 17:00, saalis. Esimene proov 21.05.2020.
Keraamikaring: juunis on planeeritud 2 keraamikaringi – 12. ja 19. juunil kell 10:00 kuni 13:00. Osamaks ühingu liikmetele 2 eurot kord (suurema kruusi jagu savi), mitteliikmetele 6 eurot. Juhendajaks Clelia Piirsoo. Kuna grupi suuruseks on maksimaalselt viis inimest, siis osalemiseks palume registreerida e-posti aadressil liisa@ppy.ee või telefonil 55515811.

Ringide tegevus lõpeb augustis ja algab uuesti septembris.

Silmalaeka viimane vastuvõtupäev enne suurt suve toimub Tallinnas, Eesti Pimedate Liidu ruumides Raua tänav 1, 18 juunil kell 9:00 – 12:00.
Silmalaegas ootab teid osalema!
*

16. ja 23. augustil 2020kell 12:30 on kavas Padise kloostri ühiskülastused ühingu liikmetele ja nende saatjatele. Broneeritud on giiditeenus 1 tund, mis maksab 60 eurot. Sügava ja raske puudega inimestele ja nende saatjatele on sissepääs tasuta.
Grupi suuruseks kokku 20 kuni 24 inimest, aga kui soovijaid on mõni enam või vähem ,siis üritust ära ei jäeta.
Pärast kloostrikülastust ühislõuna kohalikus söögikohas.
Eelregistreerimine ja täpsem info ürituse kohta Jaanus Riimetsalt:
jaanus.riimets@gmail.com, telefon 5662 8641

 *

Eesti Pimedate Spordiliidu eestvedamisel algavad Tondi 8a spordisaalis Teisipäeviti ja reedeti kella 17.00-18.30 pimedate lauatennise treeningud. Treeningud on eelkõige mõeldud nendele spordihuvilistele, kes soovivad edaspidi hakata käima võistlustel. Juhendajaks on Alisher Hozanijazov.

Esimene trenn toimus juba 02. juunil kell 17:00.

Tere tulemast!

*

Eesti Pimedate Raamatukogu raamatute laenutus on avatud:

Esmaspäevast neljapäevani kella 10:00 - 16:00

Aadress: Suur-Sõjamäe 44a, Tallinn

Lugejateeninduse küsimustes saab Eesti Pimedate Raamatukogu poole pöörduda kahel telefonil: 674 8212 ja 600 7771.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada veebiraamatukogu. See asub aadressil www.veebiraamatukogu.ee

Kodulehekülg internetis: www.epr.ee

*

Neljapäeviti kell 14.00 – 16.00 on Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel võimalik taas Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) raamatukogust laenatud teavikuid tagastada ja eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada.

Puhkuse-eelne viimane laenutuspäev on 11. juuni, pärast puhkust alustatakse uuesti 3. septembril.

*

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu vastuvõtuajad on järgmised:

Teisipäeviti kella 12:00 kuni 17:00

Neljapäeviti kella 10:00 kuni 15:00

Tähelepanu!

Viimane vastuvõtupäev enne suvepuhkust on 9. juuli ning uuesti alustame liikmete vastuvõttu 01. septembril 2020.

PPÜ liikmemaksu (4 eurot aastas) on võimalik tasuda ühingu vastuvõtuaegadel sularahas või Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925. Selgitusse palume märkida: liikmemaks, periood ja nimi.

Palun kontrollige oma liikmemaksu tasumist!

Liikmemaks tuleb tasuda jooksva aasta 1. juuliks.

Koduleht: www.ppy.ee

*

Selleks, et saada kiiresti nägemispuudega inimesi puudutavat infot soovitame liituda PPÜ Teade meililistiga. Liitumiseks saatke vastavasisuline e-kiri aadressile listid@ppy.ee

*

Infolehe toimetus soovib kõigile oma lugejatele ilusat suve.
Järgmine „Kuukiir“ ilmub septembris 2020.
Olge terved!

ARTIKLI LÕPP.

INFOLEHE LÕPP.