November
“KUUKIIR”
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 7
November 2022
Ilmub alates novembrist 1997.
Infolehe väljaandja:
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313
Telefon: 6 748 945
E-post: ppy@ppy.ee
Peatoimetaja: Mirja Räpp
telefon: 58141363
E-post: mirjak@hot.ee
Toimetuse liikmed:
*Eduard Borissenko
*Kert Küla
* Jaanus Riimets
* Allan Väljaots
Sisukord
*“Kuukiir“ 25
Tekst: Mirja Räpp
*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse koosolek nr. 10
*Kuidas sündis „Kuukiir“
Tekst: Eduard Borissenko
*Meenutus: kõik sai alguse infolehest „Kuukiir“
Tekst: Jaanus Riimets
*Valgusest ja pimedusest. Mõtteid valge kepi päevast
Tekst: Jaanus Riimets
*2022. aasta tegu
Tekst: Artur Räpp
*Valge kepi päeva üritusest meie ühingus
Tekst: Kert Küla
*Muljeid Tartu Emajõe Koolis toimunud punktkirjavõistlusest
Tekst: Kert Küla
*Anni Oraveer 80
Tekst: Artur Räpp
*Imelik kool
Tekst: Kuusealune
*Õnnitlus Anni Oraveerile
*Õnnitleme novembrikuu juubilare
*Anekdoodid
*Kuulutused
Kuukiir 25
Tekst: Mirja Räpp
Käesoleva aasta novembris saab Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht „Kuukiir“ 25-aastaseks. Ühingu sajanda juubeliaasta varjus on meie infolehelgi väikene juubel, kuigi sajandipikkusele ühingu ajaloole on lehel vastu panna alles veerandik sellest. Nende 25 aasta vältel on „Kuukiir“ püüdnud ehitada infosilda, mida mööda liigub teave ühingus, ja natuke kaugemalgi toimuva kohta, võimalikult paljude ühingu liikmeteni. Kui hea sild see saanud on, oskavad kõige paremini hinnata muidugi lehe lugejad.
Veerand sajandit tagasi, novembris 1997, mil „Kuukiir“ ilmumist alustas, oli nägemispuudega inimeste ligipääs informatsioonile veidi teistsugune. Arvutite maailm oli meile veel kui muinasjutuloss mitme maa ja mere taga ning internet ja erinevad sotsiaalmeediakanalid kui projekteerimata sillakonstruktsioonid. Kuidagi tuli aga teave ühingus aset leidva ning toimuma hakkava kohta liikmeteni toimetada. Lahenduse tõi kord kuus ilmuma hakanud ühingu infoleht. Lugejani jõudis leht alguses salvestatuna helikassettidele, mida tänapäeval mäletab vaid ajalugu. Meenub praegugi, kui innukalt uue numbri ilmumist oodatud sai. Ja nii see algas.
Nüüd, 25 aastat hiljem jõuab infoleht „Kuukiir“ lugejateni kaheksa korda aastas. Leht on huvilistele loetav Teade-meililistis tekstiversioonina, seda saab lugeda-kuulata Eesti Pimedate Raamatukogu veebiraamatukogus kas elektroonilisel kujul või sünteeshäälega salvestatud helivariandis. Lugejani jõuab leht ka CD-plaadil koos teiste Eesti Pimedate Raamatukogus helindatud ajalehtede-ajakirjadega. Ei saa unustada, et maailm pole kõigi inimeste jaoks veel vaid paari hiirekliki kaugusel ning iga põlvkonna inimesed pole sündides kohe tahvelarvutit ja nutitelefoni pihku saanud. CD-plaadi formaat on nii mõnelegi nägemispuudega inimesele jätkuvalt ainuvõimalik tee niisuguse info juurde, mida „Kuukiir“ vahendab.
Vahetevahel on tundunud, et kas niisugust lehte on ikka jätkuvalt üldse vaja. Kuulab seda üldse keegi? Nende 21 aasta sees, mil ise infolehe peatoimetaja kohustusi täitsin, tabasin end taoliselt mõttelt päris sageli. Informatsiooni kättesaadavus on veerand sajandi jooksul kindlasti lihtsustunud, juurde on tulnud erinevaid infokanaleid ning kas keegi meie „Kuukiirest“ veel midagi vajalikku leiab. Kui siis kuuled kedagi rääkivat, et luges „Kuukiirest“ mõnd huvitavat kirjutist või sai teada huvipakkuvast üritusest, ununevad kahtlused lehe mõttekusest kaasaja kontekstis peagi. Näe, keegi siiski vajas seda silda, et uppumata ja kuiva jalaga teadmatusemerest üle pääseda. Järelikult tasub veel edasi teha.
Infolehe eluea jooksul on toimetuse ridadest läbi käinud ühtekokku 12 inimest. Nad kõik on olnud ja on nägemispuudega ning meie ühingu liikmed. Neid inimesi aga, kelle kirjatükid infolehte on rikastanud, saab kokku lugeda kordades enam ning väljaande lugejaid muidugi veelgi rohkem. Seni kuniks on entusiastlikke tegijaid ja loomulikult lugejaid, läheb ka „Kuukiire“ ajalugu loodetavasti edasi.
Aitäh kõigile, kes te 25 aasta jooksul ühel või teisel moel lehe ilmumisele kaasa olete aidanud.
Palju õnne „Kuukiir“!
Mirja Räpp
peatoimetaja praegu ja aastatel 1999-2020
ARTIKLI LÕPP.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse koosolek nr 10.
Koosolek toimus Skype teel 19. oktoobril 2022.
Koosolekut juhatas Artur Räpp ja protokollis Ulrika Tint.
Osalesid juhatuse liikmed Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp ning tegevjuht Helen Künnap.
Päevakorras oli kokku seitse küsimust:
- Tondi 8A haldamisest
- Töökorraldus ja töös olevad projektid
- Jõulupeo korraldamisest
- Info Telia internetiühendusest
- Festival Pime korraldamine
- Tegevus ajavahemikul 07. september kuni 19. oktoober 2022
- Jooksvad küsimused
Esimese päevakorrapunkti juures räägiti Tondi 8A haldamisest.
Helen Künnap: Tondi 8a maja küttest, reedel 21.10 toimub Utilitase firma projekteerijaga kokkusaamine. Arutame kuidas võrku soojussõlmeni viia.
Elekter: hetkel pole uut informatsiooni, kuna firmadele pole veel universaalteenuste tingimusi kinnitatud.
Katuse soojustamine: meie majahalduri arvamus oli, et üldises plaanis see suurt võitu tervele majale ei anna. Küll aga kolmas korrus läheb kindlasti soojemaks. Seal asub ka massaažikeskus. Kui saame hinnapakkumise majahaldurilt, siis saame otsustada kas on mõttekas see töö ette võtta või mitte.
Alandasime maja kütte temperatuuri. Üks rentnik otsustas lõpetada rendilepingu. Kuna tal on suured ruumid, siis kommunaalteenuste kulud oleks osutunud väga kõrgeteks.
Meie maja peaukse välistrepile paigaldasime uued plaadid, mis ei ole libedad.
Teise päevakorrapunkti juures räägiti töökorraldusest ja töös olevatest projektidest.
Helen Künnap: esitatud on järgmised projektitaotlused:
Jõulutunneli taotlus maja soojustamiseks, IT projekti taotlus- IT vahendite muretsemiseks, reservfondi projekt- Tondi 8a maja kommunaalkulude kompenseerimiseks.
Lõppemas on- keskkonnateadlikuse projekt, mis hõlmas erinevaid matkasid, PPÜ 100 juubeli projekt. Plaan on pikendada Aktiivsete Kodanike Fondi projekti.
Soov on tänada vabatahtlike lugejaid väikese koosviibimisega. Üritus võiks jääda ajavahemikku 20. detsember - 03. jaanuar
Kolmanda päevakorrapunkti raames räägiti ühingu jõulupeo korraldamisest.
Juhatus arutas jõulupeo korralduslikke küsimusi.
Juhatus otsustas et ühingu kollektiivid, kes esinevad jõulupeol, nende eest tasub omaosaluse Ühing. Omaosalust ei pea maksma auliikmed, ühingu töötajad ja vabatahtlikud abilised, kes panustavad jõulupeo korraldamisse.
Neljanda päevakorrapunkti teemaks oli info Telia internetiühendusest.
Margus Kiin andis ülevaate internetiühenduse võimalustest. Kuna osad hinnapakkumised pole juhatuse koosoleku toimumise ajaks saabunud, siis arutame sama küsimust järgmisel juhatuse koosolekul.
Viienda päevakorrapunkti teemaks oli festival Pime korraldamine.
Helen Künnap: selle aasta festivalil osales orienteeruvalt 300 inimest. Festivaliga oli seotud 100 abilist ja korraldajad. Hetkel on idee korraldada järgmise aasta festival varem, näiteks juuni alguses. Muidugi pean arutama toimumise aega ka korraldustiimiga.
Kuuenda päevakorrapunkti juures räägiti ühingu tegevusest ajavahemikul 07. september kuni 19. oktoober 2022.
6. ja 7. septembril paigaldati Telia valguskaabel Tondi 8A majja.
7. septembril toimus Keskkonnaprojekti raames loomaaia külastus, kus osales 18 ühingu liiget.
14. kuni 15. septembril oli Eesti Pimedate Liidu poolt korraldatud matkapäev Lätis. PPÜ pool osalesid matkapäeval Helen Künnap ja Ulrika Tint.
16. septembril algasid terviseedenduse projekti raames sõudespinningi treeningud Tallinna sõudebaasis. Osales 5 sportlast.
22. septembril külastasid ja tutvusid meie majas toimuvate tegevustega Lätis rehabilitatsiooniga tegelevad nägemispuudega inimesed. Neid võtsid vastu Helen Künnap ja Julia Kabanova.
25. septembril toimus lauluklubi, organiseeris Kaia Nõlvak, osales 7 inimest.
2. oktoobril esines ühingu puhkpilliorkester Kullamaal kontserdiga.
3. oktoobril külastas ühingut Tehnikaülikooli üliõpilane, kelle magistri lõputööks on nägemispuudega inimeste keskuse, Tondi 8a hoone tegevus ja võimalused. Teda võtsid vastu Janne Jerva ja Helen Künnap.
4. oktoobril osalesid Artur Räpp ja Viktor Paring Tallinna Puuetega Inimeste kojas toimunud Tallinna ühistranspordi ligipääsetavuse arutelul.
4. oktoobril käisid Sotsiaalkindlustusameti töötajad kontrollimas pikaajalise kaitstud töö teenust.
4. oktoobril osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.
5. oktoobril esitas PPÜ Eesti Puuetega Inimeste Fondile taotluse IT-vahendite soetamiseks.
7. oktoobril osales PPÜ sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku poolt korraldatud impactday’l.
7. oktoobril külastasid Ühingut suunamudija Piltsbergide pere. Pere osales pimetuuril, mille korraldajateks olid Julia Kabanova ja Viktor Paring, Kohtumise tulemusena avaldas suunamudija mõtteid ja emotsioone oma blogis.
10. oktoobril toimus terviseedenduse projekti raames järve matk, osales 4 inimest.
11. oktoobril toimus külaskäik Eesti Pimedate Raamatukokku. Osales 6 inimest. Organiseeris Jaanus Riimets.
12. oktoobril külastasid vabatahtlike päeva raames ühingut Microsofti 6 vabatahtlikku. Anti arvutialast konsultatsiooni, tegid Outlooki rentnike kontaktlisti, aitasid lahendada töötajate arvutitel erinevaid probleeme ja NIRKi kolimisel uude ruumi.
13. oktoobril käisid meil abiks ruumide ettevalmistamisel ürituseks Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse noored.
14. oktoobril toimus Tondi 8A majas valge kepi päeva tähistamine. Päeva raames toimusid järgnevad üritused: keraamikatoodete näitusmüük, Silmalaeka abivahendite presentatsioon, seminar, kus tutvustati Avatud Eesti Fondi projekti tulemusi. Selle projekti raames käivitas meie ühing uudiskirja, taskuhäälingu ehk podcasti, toetati augustikuisel festivalil tegevusi. Lisaks tutvustas Kristina Amor mittetulundusühingust Helpific vabatahtliku seltsilise projekti. Toimus Jaanika Juhansoni poolt koostatud fotonäitus „Eluhetked” kus on välja pandud fotod Enn Metsamaa ja Aime Romanenkova erakogudest“.
Õhtul toimus saalis kontsertaktus. Esinesid PPÜ puhkpilliorkester Vello Loogna juhatusel, Ühingu ansambel Püü Liisi Einula juhatusel ja lõõtspillil Harri Kare. Üritusel anti üle meened mitmele inimesele nende panuse eest ühingu töösse ja MTÜ Kakora üle tunnustuse aastate 2020 ja 2021 parimatele kuuldemängudele ja kuuldemängunäitlejatele. Kontserdi lõpus oli kohvilaud suupistetega. Osales 40 inimest.
15. oktoobril toimus lauluklubi, osales 18 inimest. Organiseeris Kaia Nõlvak.
17. oktoobril toimus Eesti Meremuuseumi Lennusadama hoone külastus. Kirjeldustõlkega muuseumituuri püsinäituse kuraator Mihkel Karu tutvustas koostöös kirjeldustõlgi Aive Peiliga Lennusadama muuseumimajas näitust „Väiksed laevad, suured meistrid“, mis rääkis laevamudelite ehitusest ja meistritest Eestis. Tuuril osales17 inimest.
17. oktoobril toimus infolehe „Kuukiir“ toimetuse koosolek. Organiseeris Mirja Räpp.
Seitsmenda päevakorrapunkti teemaks olid jooksvad küsimused.
Info: PPÜ selle aasta viimane vastuvõtupäev on 20. detsember ja uuel aastal alustame vastuvõttu 3. jaanuaril.
Juhatus otsustas et juhatuse jõulukoosolek toimub 23. novembril.
ARTIKLI LÕPP.
Kuidas sündis „Kuukiir“
Tekst: Eduard Borissenko
Arvan, et Põhja-Eesti Pimedate Ühingu väljaande „Kuukiir“ ilmumise eellugu sai alguse juba aastal 1983, kui tolleaegses Eesti Pimedate Ühingu (EPÜ) Allorganisatsiooni raadiosõlmes loodi käesoleva artikli autori ettepanekul töökoht ühingu liikme Igor Markatšjovi jaoks. Sinnamaani hoolitsesid raadiosõlme töö eest vabatahtlikud EPÜ allorganisatsiooni büroo töötajad. Raadiosõlme töö muutus kardinaalselt: nii Tondi 8A kui ka Laki 7 hoones veeti liinid töökohtade juurde ning töötajatele hakati edastama eesti- ja venekeelseid saateid. Kord kuus hakkas seal ilmuma väljaanne nimega „Raadioleht“. Sealt sai kuulda EPÜ Tallinna Õppe-tootmiskombinaadi tegemistest ning huvitavat laiemalt Eestis ja maailmas toimuvast.
Aastal 1992 loodi kahe raadiosõlme baasil EPÜ Tallinna Pimedate Ettevõttes helistuudio, kus töötasid nii selle artikli autor kui ka Igor Markatšjov. Tootsime ja saatsime ühingu liikmetele postiga koju kassettidel raamatuid, ajalehti ja ajakirju nii eesti kui ka vene keeles. Materjale lugesid linti vabatahtlikud lugejad.
Ajendatuna raadiosõlme kaudu edastatavast „Raadiolehest“ tekkis Aastal 1997 siinkirjutajal omakorda idee hakata välja andma infolehte Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevusest. Idee sai välja pakutud tolleaegsele ühingu juhatusele ning sama aasta oktoobris toimus nõupidamine, millest võtsid osa esimees Kerti Kollom, juhatuse liige Aleksander Vassenin, ühingu liige Erik Loide ja artikli autor ise. Otsustati infolehe ilmuma hakkamine ning et leht ilmub kord kuus. Infolehe esimeseks peatoimetajaks sai Erik Loide ning toimetuse liikmeteks Kerti Kollom, Aleksander Vassenin ja artikli autor Eduard Borissenko. Peagi kuulutati välja ka konkurss lehele nime leidmiseks. Laekus mitu ettepanekut ja toimetus valis neist välja tartlanna Mall Kalsi pakutud nime „Kuukiir“. Infoleht ilmus ju kord kuus.
Umbes pooleteise aasta möödudes loobus Erik Loide infolehe toimetamisest ja peatoimetaja ameti võttis lühikeseks ajaks üle Eduard Borissenko. Sügisest 1999 sai peatoimetajaks Mirja Räpp, kes tegi seda tööd üle 20 aasta.
Küllap saatus tahtis, et „Kuukiire“ 25. juubeliväljaande peatoimetajaks sai taas Mirja Räpp, kes 2020 aasta lõpus loobus peatoimetaja ametist, jäädes siiski edasi toimetusse. Praegune „Kuukiire“ peatoimetaja Allan Väljaots, kes asus lehe peatoimetaja kohale kevadel 2021, on kahjuks hetkel haige.
Soovin „Kuukiirele“ edu paljudeks aastateks ka edaspidi!
ARTIKLI LÕPP.
Meenutus: kõik sai alguse infolehest „Kuukiir„
Tekst: Jaanus Riimets
Olen Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infolehte „Kuukiir“ kuulanud selle ilmumise algusest peale. Elasin siis Läänemaal ja heliajakirjad tulid koju kassettidena väikestes ümbrikes.
Meenub, et järgmine asi juhtus Üsna 2000-ndate alguses. Kuulasin oma toas just saabunud „kuukiirt“ ja seal oli teade, et Helikiri müüb PPÜ vahendusel soodsalt kasutatud arvutit, millel on JAWS-i demoversioon.
Arvutid olid tollal üsna kallid ja pensionid jällegi üsna väiksed võrreldes tänapäevaga, kui kuupensioni eest võib juba uue arvuti osta.
Ja mulle tuli mõte.
Endal mul sellist rahalist võimalust polnud, nii et võtsin telefoni ja helistasin tolleaegsele Haapsalu sotsiaalmaja direktorile Kaja Rootarele, et kas ehk sotsiaalmaja ostaks pimedate jaoks selle arvuti. Ja see oli lausa imeasi, et tõepoolest meie jaoks see arvuti osteti ja seati sotsiaalmajas meie kasutada olevas ruumis paika ning ühendati ka internetiga. Ma siis veel ise kõnesüntesaatorit ei kasutanud, aga meie linna kuulus kirjanik Kuusealune, kes muide sai 27. oktoobril 80-aastaseks, hakkas selle arvutiga oma loometööd tegema. Mina muide ka. Olin tollal arvutiasjanduses üsna tume, nii et mõnigi asi läks viltu, aga väga suur abi oli sellest meile küll.
Ja kõik sai alguse infolehest „Kuukiir“.
ARTIKLI LÕPP.
Valgusest ja pimedusest
Mõtteid Valge kepi päevast
Tekst: Jaanus Riimets
Nägemispuue on igal inimesel erinev. Mõni näeb pisut ilmavalgust, mõnel on kõik silme ees must, mõnel virvendus. Kuid mitte keegi meist ei saa tarvilikku informatsiooni piisaval määral nägemise kaudu. Nagu tihti deklareeris kadunudAleksander Vassenin, siis enamuse infost saab terve inimene just nägemise kaudu. Kas meiesugused peavadki siis jääma pimedusse ja tühjusse? Sugugi mitte.
Sel aastal oli PPÜ üks Valge kepi päeva teemasid meie aitajate tänamine. Just tänu neile inimestele, kes meid aitavad, ei ela me nii-öelda täielikus pimeduses ka siis, kui silmad midagi ei näe. Head inimesed on meil kõrval, kui kuhugi vaja minna ja kusagil liikuda. Isegi siis, kui võtame kätte ja liigume kusagil üksi, aitavad meid vajadusel kaasinimesed ja üsna lahkelt. Ikka meenub hiljutine kogemus Tallinna Bussijaama trammipeatusest, kus tulles saunast, tahtsin sõita trammiga Tondile ühingu majja ja üks hea venekeelne naisterahvas aitas mind trammile. Tal polnud kohustust seda teha, aga tal oli kaasatundmist ja ta aitas. Ehk oleksin kuidagi ise ka saanud, aga nii oli palju kindlam.
Meist enamuse üheks suureks aitajaks on Eesti Pimedate Raamatukogu. Sealt saame laenutada ja kuulata lähemast, ja mis eriti hea, ka kaugemast ajast meile nii palju rõõmu toovaid raamatuid. Seepärast korraldasimegi külaskäigu nende majja, et neid lahkeid ja töökaid inimesi tänada. Ühtlasi saime tutvuda konkreetsete toimingutega, tänu millele saame oma aparaatidega vajalikku kirjandust või artikleid ajalehtedest-ajakirjadest kuulata. Ka „Kuukiirt“ kuulata. Meenutasin seal, kuidas üle 40 aasta tagasi sai alguse minu heliraamatute kuulamine ja kui palju tehnika selle aja jooksul on edasi arenenud. Tõenäoliselt areneb tehnika veelgi ja varem või hiljem saavad ajalooks ka cd-plaadid, nõnda nagu on saanud ajalooks makilindid ja kassetid.
Kõik muutub, aga inimese vajadus vaimuvalguse järele jääb. See on tegelikult suuremgi, kui vajadus tavalise valguse järele. Vähemalt mulle tundub nii. Mõttemaailma endas arendamine toob kaasa olukordade ja inimeste mõistmise ja seda on raske teha ilma teiste inimeste mõtetest osasaamiseta. Raamatud on kohad, kuhu on talletatud palju vajalikku. Tänu Eesti Pimedate Raamatukogu tööle on meil võimalik raamatutest osa saada. Muidugi loevad erinevad inimesed erinevaid raamatuid ja vahel ehk kellelegi tundub, et miks seda või toda raamatut on üldse tarvis sisse lugeda. Kuid selleks, et inimene saaks vabalt valida, peab tal olema lai valikuvõimalus. Ja meil on see olemas.
Raamatukoguaastal oligi väga sobilik meie üht suuremat aitajat külastada. PPÜ ja EPR teevad jätkuvalt koostööd.
ARTIKLI LÕPP.
2022. aasta tegu
Tekst: Artur Räpp
20. oktoobril andis Eesti Pimedate Liit Tallinnas Õpetajate Majas kätte Aasta teo tunnustuse. Seekord pälvisid selle 5 organisatsiooni ja inimest. Tänuseminaril esinemise järjekorras olid need:
Vabatahtlik treener Kaido Vetevoog – nägemispuudega jooksuhuvilistele treeningute läbiviimise eest.
Kaido Vetevoog tegutseb Jooksusilmade ühenduse raames ja algselt olid treeningud mõeldud pimedatele jooksmistehnika õpetamiseks. Ajapikku on neist treeningutest kujunenud üldisemad treeningud.
Tänuseminari sõnavõtus leidis ta, et inimesele, kes ei näe mitte midagi, on üsna keeruline jooksmise tehnikat õpetada, kuid see on ka väga huvitav. Ta loodab oma kogemusi jagada ka teistele treeneritele üle Eesti.
Tartu Linnamajanduse osakonna teedeteenistuse jalg- ja jalgrattateede peaspetsialist Mihkel Vijar –nägemispuudega inimestele keskkonnakohanduste tegemise korraldamise eest.
Mihkel Vijar on selle valdkonnaga tegelenud juba mitu aastat ning talle meeldib, kui asju tehakse inimeste pärast, et sellest oleks inimestele kasu, mitte niisama, et oleks linnuke kirjas. Tal on olnud hea koostöö Emajõekooli õpetajaga Anne Kõiv.
Eesti Ajaloomuuseum – uuenduslikul, 3D-saviprintmeetodil Maarjamäe lossi maketi valmistamise ning skulptuuride pargi kirjeldustõlke ja reljeefpiltidega tuuri loomise eest.
Auhinda käis vastu võtmas Ajaloomuuseumi direktor Jaanus Rohumaa, sest nimetatud töid kavandanud ja ellu viinud muuseumi töötaja Liisi Selg oli haige. Jaanus Rohumaa tänas tunnustuse eest ja lisas, et muuseumil on kavas ligipääsetavuse parendamisega jätkata, laiendada seda ka Ajaloomuuseumi teistesse hoonetesse, näiteks Teatri- ja muusikamuuseumi ja Suurgildi hoonesse.
Eesti Arhitektuurimuuseum – uudse, nutitelefonil põhineva audiogiidi lahenduse valmistamise ning näituse kirjeldustõlke ja hoonete 3d makettidega tuuri loomise eest.
Auhinda käis vastu võtmas Kadi Kriit, kes oli nende tööde kavandaja ja peamine elluviija. Arhitektuurimuuseumi direktor oli tänuseminari toimumise ajal kahjuks ära välismaal. Kadi Kriit tutvustas valminud tuure ja 3d-makette. Need on kõigile jätkuvalt vaatamiseks ja kogemiseks.
Eesti Kunstimuuseum – maalidele eesti- ja esmakordselt ka venekeelse kirjeldustõlke valmistamise eest.
Tunnustust tuli vastu võtma muuseumi direktor Sirje Helme. Oma sõnavõtus tutvustas ta Kunstimuuseumi seni tehtud tegemisi ligipääsetavuse alal, see oli juba kolmas kord muuseumil Aasta teo tunnustus saada. Jälle kõlas sõnavõtus nimi Liisi Selg, kes oli varem tunnustatud tegevuse eestvedaja. Käesoleva aasta tunnustuse konkreetseid tegijaid küll ei mainitud.
Sellised nad olid, 5 aastategijat 2022.
Minu enda selle päevategija oli aga tundmatu vene keelt kõnelev naisterahvas, kes mind Apteegi tänavalt kuni Õpetajate majani saatis.
Suured tänud nii suurte kui ka väikeste väärttegude tegijatele.
Pidagem neid meeles.
ARTIKLI LÕPP.
Valge kepi päeva üritusest meie ühingus
Tekst: Kert Küla
Sellel aastal sattus rahvusvaheline valge kepi päev laupäevale ja meie ühingu juhatus otsustas tähistada valge kepi päeva reedel, 14. oktoobril.
Üritus algas Silmalaeka abivahendite tutvustusega ühingu käsitööruumis. Silmalaegas on nägemispuudega inimestele erinevaid abivahendeid müüv ettevõte, kust on võimalik endale tellida näiteks liikumiseks olulist valget keppi, erinevaid kõnelevaid abivahendeid ning vaegnägijatele vajalikke luupe ja muid optilisi abivahendeid. Samal ajal toimus keraamikaklassis nägemispuudega inimeste poolt valmistatud keraamikatoodete näitusmüük.
Enne õhtust kontserti tutvustas Helen Künnap ühingus läbiviidud Avatud Eesti Fondi projekti. Selle projekti raames käivitas meie ühing uudiskirja, taskuhäälingu ehk podcasti ja toetati augustikuisel Pime-festivalil tegevusi. Kristina Amor mittetulundusühingust Helpific kõneles vabatahtliku Seltsilise teenusest, mis on suunatud eelkõige eakatele, kuid seda võivad kasutada ka erivajadusega inimesed.
Jaanika Juhanson avas Tondi maja koridoris üles seatud fotonäituse „Eluhetked. Fotod Enn Metsamaa ja Aime Romanenkova erakogudest“
Loomulikult toimus saalis 14. oktoobril ka juba traditsiooniliseks muutunud valge kepi päeva tähistamise kontsert. Esinesid ühingu ansambel „Püü“ ja PPÜ puhkpilliorkester.
MTÜ Kakora nimel andsin sel üritusel üle tunnustused aastate 2020 ja 2021 parimatele kuuldemängudele ja kuuldemängunäitlejatele. Auhinda vastu võtma olid tulnud Viire Valdma, kes pälvis parima naisnäitleja tiitli osatäitmise eest kuuldemängus „Igas sadamas“; Volli Käro, kes sai parima meesnäitleja tiitli osalemise eest kümneosalises kuuldemängus „Juuksur“; Eduard Tee, kes pälvis üllatusauhinna Jegori osa eest kuuldemängus „Juuksur“.
Kuuldemängude hindamise kogusse kuulus kolm nägemispuudega inimest, Gerli Kangur, Jaanus Riimets ja siinkirjutaja ise. Mittetulundusühing Kakora eestvedamisel on parimaid kuuldemänge tunnustatud iga kahe aasta tagant alates aastast 2012.
Koos meie ühingu tublide töötajatega võttis sellest vahvast kontsertist osa ligikaudu 50 inimest. Õhtu lõpetas kohvilaud, kus oli sõprade-tuttavatega juttu rääkides ja päeva muljeid vahetades võimalus teed ja kohvi juua ning maitsvaid võileibu nautida.
Tänud Eesti Toidupangale väga maitsva ja nauditava toidu eest meie üritustel!
Tegu oli igati toreda valge kepi päeva üritusega.
ARTIKLI LÕPP.
Muljeid Tartu Emajõe Koolis toimunud punktkirjavõistlusest
Tekst: Kert Küla
Osalesin teisipäeval, 18. oktoobril Tartu Emajõe Koolis toimunud punktkirjavõistlusel. Esmalt lühidalt võistluse korraldusest ning siis toon välja käesoleva aasta parimad punktkirja lugejad ja kirjutajad.
Punktkirjavõistluse traditsioon ulatub ligikaudu kahekümne aasta taha. Niisugune üritus on väga heaks võimaluseks Braille-kirja ehk punktkirja propageerimiseks ja erinevas eas pimedatele üksteisega suhtlemiseks ning nii-öelda mõõdu võtmiseks lugemises ja kirjutamises.
Sellel aastal võttis nimetatud vahvast sündmusest osa kokku seitse nägemispuudega inimest üle Eesti. Neist neli olid Tartu Emajõe Kooli õpilased ja kolm sama kooli vilistlased ning ka Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmed. Aastal 2019 ja varasematel aastatel on punktkirjavõistlusel osalenud ka mõned vanemad Lõuna-Eesti Pimedate ühingu liikmed ning praeguse Emajõe Kooli vilistlased. Mina olen osalenud sel võistlusel nii kooliajal, kui ka pärast Tartu Emajõe Kooli lõpetamist aastatel 2015, 2017, 2019 ja nüüd aastal 2022.
Punktkirjavõistlus koosneb kahest osast, lugemisest ja kirjutamisest ning igal aastal on võistlusel loomulikult erinevad ülesanded. Lugemises arvestatakse lisaks lugemiskiirusele ka ilmekust ning kirjutamisel õigekirja reeglite järgimist.
Sellel aastal pidime lugema aja peale kaks lehekülge raamatust „Väike prints“ kusagilt raamatu keskpaigast. Sain juba enne esimese lehekülje lõppu aru, millise teosega on tegu. Eelkõige kirjelduse järgi lennumasinaga juhtunud õnnetusest inimtühjas kõrbes. Minu lugemise aeg oli viis minutit ja kuus sekundit. Muide, „Väike prints“ kuulus meil kooliajal ka kohustusliku kirjanduse hulka.
Kirjutamise ülesanne oli sellel aastal niisugune, millele oli võimalik läheneda loominguliselt. Nimelt avanes võimalus kirjutada oma lemmikraamatust või mõnest meeldivast lugemisega seotud kogemusest. Mina kirjutasin, et esimene raamat, mille ma punktkirjas läbi lugesin oli lasteraamat pealkirjaga „Jussikese seitse sõpra“, milles Jussi-nimeline poiss sai sõbraks kõigi nädalapäevadega. Lisaks kirjutasin lühidalt ka Tartust vaimustunud lastekirjanik Mika Keräneni lasteraamatutest, milles kriminaalseid juhtumeid lahendab Supilinnas tegutsev Supilinna salaselts.
Punktkirjavõistluse korraldus püüab kaasas käia tehnoloogia arenguga. Praegused Emajõe Koolis haridust omandavad õpilased kasutasid võistlusel osalemisel arvutit ja punktkirjakuvarit, kusjuures ekraanilugemistarkvara kasutamata. Õnneks oli võimalik punktkirjavõistlusel kirjalikku ülesannet sooritada ka kasutades tavalist punktkirja kirjutusmasinat, mida tegime meie- Emajõe kooli vilistlased.
Arvutit hakatakse Emajõe Koolis õpetama juba alates kolmandast klassist, kuid loomulikult õpitakse algklassides selgeks ka punktkirja lugemine ja kirjutamine.
Toon siin välja käesoleva aasta punktkirjavõistlusel kolme parima tulemuse saavutanud osalejad.
Paremusjärjestus on järgmine:
punktkirja lugemine:
1. koht Kert Küla
2. koht Sten-Erich Virkus
3. koht Aron Leppik
Punktkirja kirjutamine:
1. koht Aron Leppik
2. koht Mari-Liis Täht
3. koht läks Delisa Filippovi ja Eliise Jürimäe vahel jagamisele.
Kuid tähtis pole võit vaid oluline on osavõtt. Kõik võistlusel osalejad olid väga tublid ning said preemiaks Kalevi väikese Nurri šokolaadi.
Samuti oli vahva külastada oma vana kooli, kus olen 13 aastat õppinud ning kohtuda mitme endise õpetajaga ning kahe kunagise klassijuhatajaga - õpetaja Marika Kaljuste ja õpetaja Tiina Huulega. Esimene neist õpetajatest õpetab Tartu Emajõe Koolis eesti keelt ja kirjandust ning ka pimedatele õpilastele orienteerumist.
Tiina Huul õpetab samas koolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja geograafiat ning ta oli minu klassijuhatajaks aastatel 2010 kuni 2013, kui käisin keskkoolis ja minu klassis õppis neli õpilast.
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmetest osalesin punktkirjavõistlusel Mari-Liis Täht, Antonio Padurets ja käesoleva artikli autor ise. Ülejäänud võistlejad olid Tartu Emajõe Kooli õpilased.
Kokkuvõtteks saab öelda, et tegu oli igati toreda üritusega, millest tasub kindlasti osa võtta.
Suur tänu Tartu Emajõe Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajale Marika Kaljustele selle toreda võistluse korraldamise eest!
ARTIKLI LÕPP.
Anni Oraveer 80
Tekst: Artur Räpp
27. oktoobril sai 80 aastaseks PPÜ ammune liige Anni Oraveer, keda tuntakse ka kirjanikunimega Kuusealune, ja kes on Haapsalu sotsiaalmajas vabatahtlike poolt salvestatavate heliraamatute taga.
Tegelikult asubki helistuudio Anni juures. Nii juhtub vahel, et ühelpool lauda loeb vabatahtlik raamatut ja teisel pool lauda parandab Anni oma arvutis sama raamatu varem loetud osi. Haapsalu Sotsiaalmajas, see on siis Anni kodus, on nüüdseks raamatuid salvestatud juba üle 610. Kuigi stuudioemanda tervis on seda tööd pidurdama hakanud, salvestatakse neid ikka veel juurde.
Küsisin Anni kohta Reet Kaljula käest, kes on teine abijõud Haapsalu raamatute parandamisel. Reet ütles: „kõik nimetavad Annit kõigepealt kirjanikuks, kuid mina teda nii ei nimeta. Minu jaoks on ta sõbranna. Mul polegi elus teist sellist sõbrannat olnud, kellega võib vabalt kõigest rääkida. Vahel räägime me selliseid jutte, et isegi koer ei või pealt kuulata.“
Kui küsisin Reedalt, et kaua nad juba üksteist tunnevad ja kuidas nii on läinud, et nad on sõpradeks saanud, rääkis ta, et kohtusid nad esimest korda PPÜs kabevõistlustel. Pikemalt jutustama hakkasid aga Skype’s, alguses pühapäevastes Skype konverentsides, hiljem omavahel.
„Anni suudab kuidagi sinu sisse pugeda, mõista ja maha rahustada, „ rääkis Reet. „ Eks aitab see meie suhetele ka kaasa, et Anni on äge naine, tal on kindlad arvamised ja tahtmised, kuid mina ei kipu vaidlema, kui ma asjast teisiti arvan. Inimesed võivad ju erinevalt arvata ja ikka sõbrad olla.“
Kuukiire lugejale taustainfoks, et ajal, mil Reet ja Anni kohtusid ja siis arvuti vahendusel tihedamalt suhtlema hakkasid, olid nad nii 15 aastat nooremad kui praegu, Reet 55 ja anni 65 aasta kanti. Nii sai nende sõprus ja hiljem koos töötamine alguse.
Juubilar Anni on elus teinud palju asju. Nimetatud on juba heliraamatute salvestamise organiseerimist, ta on kirjanik, kogunud pärimust ja saanud selle eest Presidendilt autasu, mänginud kabet, reisinud, töötanud pimedate ühingu ettevõttes, ehitanud üles suvila ja kasvatanud üles neli last, kaks enda ja kaks kasulast.
Küsisin talt, mida ta oma elus kõige tähtsamaks peab. Anni leidis, et arvuti, mis andis talle vabaduse kirjutada ja lugeda, kuid kõige tähtsamad on lapsed.
Palju õnne Annile juubeli puhul. Aitäh kõige tehtu eest!
ARTIKLI LÕPP.
Imelik kool
Tekst: Kuusealune
Avaldame Kuusealuse juubeli puhul ühe tema varem avaldamata loo. Selle kirjutas ta 2011. aastal ühiskirjutamise osana Kristiina Ehini loomingulise kirjutamise kursuse raames.
Meri ja mets alles magasid, kui ema ja tütar juba võimsa lossi trepi ette jõudsid. See oli trepp, mis pidi ema ja tütre pikaks ajaks lahutama. Pidi lahutama, sest tütar tahtis minna sinna imelikku kooli, mis asus selles hirmsas teadmiste jagamise lossis.
Isegi viimasel koosolemise minutil püüdis ema oma tütre valikut muuta ja teda koju tagasi meelitada.
„Nii et siis. Kas sa, tütrekene, ikka veel kindlasti tahad pääseda sinna nendele hirmsatele maadlemise treeningutele?” Küsis ema oma tütrelt, kes seisis võimsa lossi suure trepi ees ja püüdis tervet lossi endasse haarata.
„Miks sa, tütreke, ei vali endale mõnda teist naiselikumat eriala, nagu teised tüdrukud?”
„Ema! Ma pean ennast kuidagi teostama! Ma pean nendele vägivaldsetele juhmarditele ükskord ühe korraliku nahatäie andma. Alles siis saan ma oma südamerahu tagasi.” Seletas tüdruk ja astus esimesele trepiastmele.
„Kas see maadlus on ikka nii hea, et sa suudad pärast õpinguid nendest juhmarditest, nagu sa ütled, jagu saada?”
„Emakene, saa ometi aru, see ei ole maadlus, vaid Wing Tsun, mis võimaldabki nõrkadel ennast vägivalla eest kaitsta. Wing Tsuni esimene põhimõte on, et rünnatav kasutab ära ründaja jõu. Kallis emake, ära minu pärast karda, sest seda võitluskunsti õpivad isegi pimedad. Ja kui olla veelgi täpsem, siis nägijad seovad endil Wing Tsuni õppides silmad rätikuga kinni. Seovad sellepärast, et saavutada parimat koordinatsiooni ja täpsemat tunnetust.
„Aga Tütrekene, sa oled siiski väga habras ja väikese kasvuga. Sa jääd kindlasti teistele peksukotiks.”
„ Oi emakene! Ennast peab oskama kaitsta ka nõrk ja habras inimene. Selle võitluskunsti mõtleski välja üks väga väike ja nõrk Hiina naisterahvas., kellele sai villand tema kallal kasutatavast vägivallast.” Ütles tüdruk ja jooksis hüpeldes kõrgest mõisatrepist üles ja avas ukse.
„Spordikompleks, vasakule administratsioon, garderoob ja teenindusruumid. Aga meie läheme nüüd ülesse õpperuumidesse.“
Ettevaatlikult tõstis fuajees vanem professorimoodi mees oma lakk-kinga sametkattega trepiastmele.
„Kui ma viipan, jääte kohe seisma, eks. Ja läheme nii vaikselt, kui saab. Tunnid käivad meil ööpäevaringselt. Meil on väga õpihimulised õpilased nagu teiegi hakkate olema.“
ARTIKLI LÕPP.
Õnnitlus Anni Oraveerile
Armas Anni!
Raske on leida sõnu, et kirjeldada sinu headust. Sa oled suure südamega naine. Sinu tahe teisi aidata, siis kui neil on raske, lohutada kui elu on keeruline. Sinuga on alati hea arutleda maailma teemade, sa oskad avada teemades teisi vaatenurki. Isegi siis kui sul on endal raske leiad sa ikka jõudu teistele toeks olla. Sinu elujaatav olemus annab sinu ümber olevatele inimestele palju energiat.
Aitäh Anni, et olemas oled.
Reet ja teised sinu sõbrad
ARTIKLI LÕPP.
Õnnitleme novembrikuu juubilare
Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma novembrikuu juubilare.
Jõudu, jaksu ja tervist!
*Tiit Trei 65
*Indrek Kost 55
*Maia Konikova 50
Palju õnne kõigile!
ARTIKLI LÕPP.
Anekdoodid
Juku ütleb:
"Kes arvab ära mitu õuna on minu kotis, saab kõik need kolm õuna endale."
*
Politsei peatab auto. Kui juht akna avab, on õhus tunda metsikut alkoholihaisu.
Politsei küsib: "Mida te joote?"
Autojuht: "Aga mida teil pakkuda on?"
*
Kaks lennukit lendavad. Üks kukub alla.
Teine oli ka Vene oma.
*
Üks pime teisele: "Kuidas sa ajakirja saad lugeda."
Teine vastab: "Ega ma ei loe, ma vaatan pilte."
*
"Te ostate juba kolmandat piletit," ütleb piletimüüja kinos joodikule.
"Miks te seda teete?"
"Aga see mees uksel rebib mu pileti kogu aeg puruks."
*
Patsient: "Miks te mul esihamba välja tõmbasite, kui valutab hoopis purihammas?"
Hambaarst: "Kannatage, kohe jõuame ka purihambani."
*
Kaks tšuktši lähevad rongiülema juurde.
"Kas see rong viib mind Moskvasse?" küsib üks.
"Ei vii," vastab rongiülem.
"Aga mind?" küsib teine.
*
Tšuktšil kukub ämm jõkke ja ta läheb teda ülesvoolu otsima.
Sõbrad imestavad: "Miks sa teda pärivoolu ei otsi?"
"Mu ämm on igavene põikpea ja teeb alati kõike risti vastupidi," vastab tšuktš. "Nii et ma tean väga hästi kust otsida!"
*
Tööline: "Ma teen üksinda ära töö, mida seni tegid mitu meest!"
Brigadir: "See on üpris loomulik, ka nemad ei teinud midagi."
*
Kaks vaimu hüppavad üle surnuaia müüri ja näevad võrri.
Üks hüppab võrri selga ja paneb käima. Teine kargab üle aia tagasi, naaseb mõne aja pärast, hauakivi kaenlas ja ütleb "Dokumendid peavad ka kaasas olema."
*
Lossis luusib kaks kummitust.
Üks neist kuuleb samme ja võpatab.
"Rumaluke, kas sa tõesti usud legende elavatest?!"
*
"Mu pruut lobiseb nii palju, et rannast tulles on tal isegi keel päevitunud."
ARTIKLI LÕPP.
Kuulutused
20. novembril, algusega kell 18:00 esineb meie ühingu puhkpilliorkester Nõmme Kultuurikeskuses.
Tulge kuulama!
*
22. novembril kell 15:00 toimub Tondi 8a maja saalis raamatu „Põhja-Eesti Pimedate Ühing 1922-2022“ esitlus.
Peale raamatuesitlust, orienteeruvalt kell 17:00 leiab samas aset jõuluturg, kus saab osta erinevaid nägemispuudega inimeste poolt valmistatud käsitööesemeid.
*
4. detsembril, algusega kell 15:00 tähistame Tallinnas, Mustpeade majas Ühingu puhkpilliorkestri 65. tegevusaastat ja maestro Vello Loogna 55. tegevusaastat orkestri juhina.
Olete oodatud!
*
10. detsembril, laupäeval algusega kell 14:00 toimub Tondi 8a maja saalis ühingu jõulupidu.
Esinevad: Terateater, lavastaja Jaanika Juhanson, Ühingu ansambel Püü Liisi Einula juhatusel, Maarja-Liis Orgmets(laul) ja Indrek Kaljumäe( laul ja kitarr). Külla tuleb Müstika tantsustuudio ja tantsuks mängib Andrus Poolma.
Toiduvalikus maitsvad suupisted, salat ja muu põnevaga külmlaud ning magusa valik Foodproff cateringi poolt.
Omaosalus Ühingu liikmetele on 12 eurot, mitteliikmetele ning liikmemaksu võlglastele 16 eurot, mida saab tasuda Ühingu vastuvõturuumis või kanda Põhja-Eesti Pimedate Ühingu arveldusarvele EE712200221010941925
Selgitusse märkida: jõulupidu ja osaleja nimi.
Viimane jõulupeole registreerimise päev on teisipäev, 29. november.
Registreerida saab e- posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848.
*
Eesti Pimedate Raamatukogu laenutus Suur-Sõjamäel ja Tondil toimub kontaktivabalt. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefoni 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@epr. ee teel.
Neljapäeviti on Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada raamatukoguhoidjaga kokku puutumata. Raamatukoguhoidja läheb vajadusel neljapäeviti kella 14-ks laenutuspunkti, jätab sinna varem tellitud ja võtab kaasa lugejate poolt toodud raamatud. Eesti Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www. veebiraamatukogu. ee.
*
Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline
parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel
ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.
Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :
teisipäeval 12:00-17:00 ja neljapäeval 10:00-15:00.
Tähelepanu!
Ühingu käesoleva aasta viimane vastuvõtupäev on 20. detsember ja uuel aastal alustame vastuvõtuga 3. jaanuaril 2023.
ARTIKLI LÕPP.
INFOLEHE LÕPP.