Aprill
“KUUKIIR”
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht nr. 2
Aprill 2024
Ilmub alates novembrist 1997.
Helindatud Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogus
Infolehe väljaandja:
Põhja-Eesti Pimedate Ühing
Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313
Telefon: 6 748 945
E-post: ppy@ppy.ee
Peatoimetaja: Allan Väljaots
telefon:566 78 711
E-post: Allan.valjaots@gmail.com
Toimetuse liikmed:
*Eduard Borissenko
*Kerti Kollom Seidelberg
* Kert Küla
* Jaanus Riimets
* Mirja Räpp
Sisukord
*Suur tänu Jaanika Juhansonile ja Terateatri trupile
*Kustpoolt see tuul siis puhub?
Tekst: Mirja Räpp
*Päevad täis vaimsust
Tekst: Jaanus Riimets
*Minu esimene kogemus Terateatri suures lavastuses ning muljed Festivalist ERISUSTE ERINEVUSED.
Tekst: Kert Küla
*PPÜ-st on pääsenud Randel-Peep Allik
Tekst: Marge Allik_Hallik
*Pühademõtted
Tekst: Jaanus Riimets
*Saan nüüd helindada
Tekst: Jaanus Riimets
*Anekdoodid
*Õnnitleme aprillikuu juubilare
*Kuulutused
Suur tänu Jaanika Juhansonile ja Terateatri trupile!
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatus avaldab sügavat tänu Jaanika Juhansonile ja kogu Terateatri trupile ning samuti kõigile kaasaaitajatele lavastuse „Kustpoolt puhub tuul“ välja toomise ja etendamise eest.
Kolmel etendusel 20., 21. ja 22. märtsil Tallinnas Kanuti Gildi Saalis toodi publiku ette lugu, mis avas mitmekülgselt nägemispuudega inimeste maailma ning lõimis nii hea nägemisega inimesi tihedamalt nägemispuudega inimeste maailma.
Tänud veelkord suure ja vajaliku töö tegemise eest.
ARTIKLI LÕPP
Kustpoolt see tuul siis puhub?
Tekst: Mirja Räpp
Kolmel märtsiõhtul avasid Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutseva Terateatri pimedad ja vaegnägijaist näitlejad Kanuti Gildi Saalis publikule ühe tavapärasest erineva maailma uksed. Pole ju hetkel ikkagi päris igapäevane, et teatrilaval tegutsevad pimedad ning vähese nägemisega näitlejad ning saavad sellega veel suurepäraselt hakkama. Kuid ehk see ühel ilusal päeval enam nii harukordne polegi, kui hakatakse aru saama, et ka puudega inimesed suudavad meie kultuuripilti rikastada ning läbi väikeste kohanduste sellest osa saada.
Lavastaja Jaanika Juhanson oli osavalt näidendiga „Kustpoolt puhub tuul„ kokku põiminud nägemispuudega inimeste elu tutvustavaid infokilde. Üle kahe tunni väldanud etenduse käigus said publiku hulgas istunud inimesed pimedate ning vaegnägijate elust päris palju teada. Teavet, mis tuli otse pimedate inimeste enda käest ning kogemusest ja mida kusagilt otseselt lugeda polegi. Loodetavasti puhus tuul neil õhtutel kohaletulnud inimeste mõtted mõistvama ja kaasavama suhtumise suunas hoogsamalt liikvele.
Lisaks pimedate ja vaegnägijate elu valgustavatele remarkidele oli lavastusse lisatud kirjeldustõlke elemente. Nii said laval toimuvast paremini aimu ka nägemispuudega teatrikülastajad. Võib öelda, et tuul puhus Kanuti Gildi saalis neil kolmel märtsiõhtul soodsas suunas ka nägemisega kimpus olevate inimeste jaoks. Puhus kohati ehk liigagi hoogsalt, aga see on jällegi maitse küsimus.
Viimase etenduse päeval, kui ise kohal viibisin, oli Kanuti Gildi saal igatahes rahvast täitsa täis ning tühje istekohti vaid üksikuid. Sel õhtul puhus pärituul ka kuulmispuudega rahva jaoks, sest etendusel oli olemas viipekeeletõlge. Publiku seas võis märgata mitut kuulmisega mitte päris sina peal olevate inimeste seltskonda, kes pärituulel end kohale olid kanda lasknud. Etendus oli pikk ning töös oli vaheldumisi mitu viipekeeletõlki.
Näidend „Kustpoolt puhub tuul“ rääkis loo neljast pimedast muusikust ja pimedaks jäävast dirigendist. Muusikuid kehastasid Terateatri näitlejad Julia Kabanova, Maarja-Liis Orgmets, Indrek Kaljumäe ja Kert Küla ning dirigendi rollis astus üles Hedy Haavalaid. Kui etendus ise vahel veidi tuulevaikuses loksuma kippuski, siis näitlejad olid oma rollides igatahes vägagi nauditavad. Näitlejad, keda kogu etenduses oli ühtekokku kaheksa, kandsid igaüks eri värvi riietust. Erksavärvilistes kleitides, pükstes, pluusides näitlejad mõjusid küllalt minimalistliku lavakujunduse taustal eriti efektselt. Ühe nägijast vaataja sõnul olevat tal veel õhtul kodus magama heites värvilised täpid silme ette tulnud. Pimedate tavaelust ma, olles ka ise pime, midagi uut teada ei saanud, kuid ega ei pidanudki. See tuul ei pidanudki minu suunas puhuma. Kuid ma nautisin endale teada-tundud inimeste laval ülesastumist ning vaikne tuulehoog puhus mu südamesse soojust ning imetlust.
Etenduseski arutleti, kuidas pime aru saab, kust poolt tuul puhub ja kas see talle üldse oluline on. Ega alati polegi tuule suund pimedale tähtis, kuid vahel aitab see näiteks orienteerumisel, et osata õige suund võtta. Igatahes loodame, et festivalil osalenud ning Terateatri etendusi kaenud nägijatel inimestel aitab see ainulaadne kogemus tulevikus õigemat suunda leida. Nägemispuude või mõne teise puudega inimeste kultuurist osasaamine, kas siis saaja või andjana, ei peaks ju olema pidev võitlus tormises vastutuules.
ARTIKLI LÕPP
Päevad täis vaimsust
Tekst: Jaanus Riimets
Selle aasta kevade, mu lemmikaastaaeg, algas kuidagi väga eriliselt vaimsete tegevustega. Kolmapäeval, kevade alguse päeval oli algamas ka kultuurifestival „Erisuste erinevused“ ja selle raames esietendus meie TERAteatri etendus „Kustpoolt puhub tuul?“ . Festival toimus Kanuti Gildi saalis vanalinnas Pikk20 ja minu jaoks oli see esimene kord selles vanas hoones viibida. Olles hommikul vara kell 5 paiku kodus kevade vastu võtnud ja rõõmustanud, istusin 8 paiku autosse ja sõitsin linna. Kõigepealt ikka ujuma ja sauna ning siis Tondile õhtut ootama. Oma saatja ja hea aitaja Ulrikaga -kaaslasteks ka Külli ja Merle-sõitsimegi kenasti vanalinna ja saime osa suurejoonelisest festivali avamisest, kus osales tähtsaid inimesi nii riigi kui linna valitsusest. Minister ja aselinnapea ja teised esinejad rõhutasid kultuuri olulisust puudega inimeste elus ja seda, et riik peab aitama puudega inimesi üritustele ligipääsetavuse parandamisega. Peale seda algaski pimedate etendus. Keegi kirjutab lavastusest ehk pikemalt, aga mainin vaid seda, kui tublid olid meie vahvad näitlejad. Üle kahe tunni järjest kestnud etendus oli täis pinget ja eluprobleemide tõstatamisi. Pimedate probleemid jõudsid vaatajani. Koju jõudsin veidi enne südaööd. Järgmisel päeval tuli jälle linnatee rataste alla võtta. Rattad olid muidugi valla sotsiaalauto omad. Hommikul ikka ujuma ja siis läksime oma teise hea saatja Heikiga Jaani kirikusse lõunakontserdile, kus Muba kooli õpilased mängisid klassikalist muusikat. Enne seda luges kirikuõpetaja Eve Kruus pühadeootuse aega sobivat sõnumit. Pärast kontserti jalutasime tasapisi vana hea Maiasmoka kohvikuni ja maiustasime seal pisut. See kohvik on minu nooruspõlves olnud olulisel kohal . Ikka tulime emmega sealt läbi, kui käisime silmaarst doktor Mereni vastuvõtul ja peale seda Suur-Karja tänaval asuvas prillipoes. Tol ajal oli kohvikuks vaid väike ruum , ülejäänud osa oli kommipoeks.
Pärast kohvikut läksime edasi festivali üritusele, kus seekord esinesid Astangu näitetrupi toredad inimesed. Jaanika Juhanson on teinud puudega inimeste jaoks eriliselt vajalikku ja head tööd. Kultuur ja vaimsus avardavad meie elu. Ühingu poolt lillede edasiandmisel rõhutasin seda ka Jaanikale. Siis oligi aeg leida oma auto ja autojuht, kes oli valmis mind koju viima.
Järgmisel päeval oli jälle teistsugune vaimsus, male avarustesse siirdumine. Mängisin esimest korda sitsiilia kaitse Kerese varianti. Seal Keres käis pärast etturiga g4 ja see oli tol ajal uuendus. Minu jaoks muidugi on kõik üks suur uuendus, aga väga hea ja vaimset pinget pakkuv uuendus. Muidugi kaotasin kõrgel tasemel mängivale Heikile, aga õppisin ka palju. Varsti olingi jälle kodus. Arvasin, et selleks nädalaks on sõidud otsas, aga tuli üllatusena võimalus ka laupäeval Keila kirikusse minna. Nii saingi järjest neljal päeval kodunt eemal olla ja erinevaid vaimseid kogemusi saada. Vaimsus on see, mis on tõeliselt väärt. See tugevdab meie vastupanuvõimet eluraskustele.
Ikka suuremat vaimsust meile kõigile!
ARTIKLI LÕPP
Minu esimene kogemus Terateatri suures lavastuses ning muljed Festivalist Erisuste erinevused
Tekst: Kert Küla
Selle aasta märtsikuus leidis Tallinnas aset üritus, mida ei ole minu teada varem kodumaal olnud. Nimelt toimus Tallinna vanalinnas paiknevas Kanuti Gildi saalis ajavahemikus 20. kuni 23.märtsini aastal 2024 esmakordselt Eestis etenduskunstide festival pealkirjaga “ERISUSTE ERINEVUSED.”
Mainitud festivalil olid järgmised eesmärgid: esiteks innustada Eesti etenduskunstide maastiku erinevaid loojaid (lavastajad, koreograafid, lavastuskunstnikud, dramaturgid jt) ja korraldajaid kaasama erivajadustega inimeste kogukondi ja üksikisikuid loomeprotsessidesse, teiseks tutvustada seni kutseliste tegijate poolt loodud häid näiteid (ja koguda toimunud projektide ning tegevuste info ühte keskkonda), julgustada etenduskunstide kõrgkoolide programmijuhte, õppejõude jt disainima õppekeskkondi ja õppekavu ligipääsetavaks ja kaasavaks:
-olla inspiratsiooniplatvormiks ja kokkusaamiskohaks erinevate erivajadustega projektide loojatele, kelle innustusel ja näitel ehk ka valdkond edasi areneb;
-jäädvustada hetkeolukorda erivajadustega inimeste kaasamisel kutselistesse projektidesse, nende inimeste laval tegelastena kujutamist ja nii edasi.
Tulevikus on plaan festival muuta järjepidevalt toimivaks ning ühtlasi laieneda rahvusvaheliseks.
Niisugune erivajadustega inimeste etenduskunstide festival on märkimisväärne selle poolest, et tähendab olulist muutust inimeste mõtteviisis. Kui seni on Eestis räägitud puuetega inimeste osalemisest teatrietendustel ja kontserditel vaid publikuna, siis järgmine samm ongi teatrietendused ning muud kultuuriüritused, mille loomisse on kaasatud nimetatud sihtgrupi esindajad.
Selline mõtteviisi muutus aitab kindlasti kaasa teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas asjaolust, et erivajadusega isikud ei ole ainult sotsiaalteenuste tarbijad, vaid saavad reaalselt laval esineda.
Näiteks võiks olla Eestis niisugune näitedrupp, milles pimedad ja Vaegnägijad teatriharrastajad esitaksid laval etendusi koos elukutseliste näitlejatega.
Samuti on uute eriilmeliste lugude etendamise juures kõige tähtsam roll lavastajal, sest ilma lavastajata ei oleks teatrietendusi olemas.
Nüüd kirjutan enda muljeid seoses juba mainitud kultuurifestivalil osalemisega ning mängimisega kahekümnendal märtsil esietendunud lavastuses pealkirjaga Kustpoolt puhub tuul.
Sellel aastal, täpselt kevade alguses kahekümnendal märtsil esietendus Tallinnas festivali ERISUSTE ERINEVUSED raames Terateatri järjekordne lavastus pealkirjaga KustPoolt Puhub Tuul.
Oluline on veel mainida, et see oli minu, Mari-Liisi ja Maarja-Liisi jaoks esimene suurem lavastus, milles kehastasime laval etenduses oluliste tegelaste rolle mängides nimetatud lavastust kolm korda.
See tore mitme päevane sündmus sai kahekümnendal märtsil alguse festivali piduliku avamisega, mille jooksul toimusid mitmed kõned, aga kõlas ka muusika.
Näiteks esines lühikese kõnega sotsiaalkaitse minister Signe Riisalo ning plokkflöödil esitas paar kevadist muusikapala meie ühingu liige Maarja Haamer. Mõistagi oli selle festivali põhisündmuseks Terateatri järjekorras teine suurem lavastus pealkirjaga: KustPoolt Puhub Tuul.
Väärib veel märkimist, et sellel aastal täitub meie ühingu kunagisest näiteringist välja kasvanud Terateatril kümnes tegutsemisaasta ning Terateatri esimene suurem nägemispuudega inimeste elu teemaline lavastus pealkirjaga: Kes Kardab Pimedat esietendus Tallinnas Vabal laval aastal 2016 ning seda mängiti kokku viiel korral. Nii praeguses kui Terateatri eelmises suures lavastuses on kasutatud kirjeldustõlke elemente, oli ka valguskunstnik ja lavastuskunstnik samuti videod ja muusika.
Esmakordselt Eestis mängiti Terateatri lavastust koos eesti viipekeelse tõlkega, et meie etendust saaksid kogeda ka kuulmispuudega teatrikülastajad.
Näidend pealkirjaga KustPoolt Puhub Tuul, mis nüüd Jaanika Juhansoni lavastatuna ja Terateatri esituses Kanuti Gildi saalis lavale jõudis on kirjutatud aastal 2017 ning näidendi autor on Liis Sein.
Lühidalt öeldes kõneleb mainitud näidend neljast pimedast muusikust ning ühest endisest dirigendist, kes hakkab nägemist kaotama ning jääb kahjuks etenduse lõpus täiesti pimedaks.
Muide meie lavastuses endist dirigenti kehastanud isik on tõesti 20 aastat tagasi diabeedi tüsistuse tagajärjel nägemise kaotanud ning lavastus tugineski osaliselt pimedate inimeste elukogemustele.
Need neli pimedat muusikut, selle lavastuse põhilised tegelased, vallandatakse ühest mitmeid aastaid vabaajakeskuse juures tegutsenud orkestrist ning töö kaotusest alguse saanud sündmuste jada võtab üsna ootamatuid pöördeid. Näiteks mina kehastasin nimetatud lavastuses üksildast Kustavit, kes oli pime vioolamängija ühes vast loodud keelpillikvartetis, milles mängisid pille neli pimedat muusikut.
Kustavi Marta-nimeline nägija abikaasa on kahjuks kümme aastat tagasi surnud ja mina käisin mitmeid kordi Marta haual temaga juttu rääkimas ning kahetsesin, et ma ei toonud talle piisavalt lilli.
Näidendis oli ka üksildase Kustavi nukrameelne sünnipäeva hommik ning autori remarke lugev Mari-Liis täht kehastas kaunis õhulises siidkleidis ammu surnud Martat.
Madli-nimeline endine dirigent, kes hakkas haiguse tõttu nägemist kaotama asus nelja pimedat muusikut jälitama ning sattus sel moel koos nendega nii muusikute prooviruumi, trammi kui Music Cafee- nimelisse kohvik-baari, kus ohtralt pidutseti.
Nagu sellest kõigest veel vähe, tegi Mareki- nimeline muusik ettepaneku moodustada pimedatest muusikutest koosnev nelja liikmeline keelpillikvartett, millega olime nõus ning esinesime krematooriumis toimunud matustel tekitades naermisega matustel omajagu elevust ja nördimust.
Muide meie lavastuses olid ühes isikus matusetalitaja, baaridaam ning trammijuht, lisaks veel moderaator ja hääl. Lava kujunduses kasutasime meie ühingus kangastelgedel valmistatud kaltsuvaipu, mis olid abiks ka pimedatele laval orienteerumisel.
Nii et võib öelda, et etendusse põimiti igapäevaelu mitmepalgelisus lõbusatest pidudest matusteni.
Nii nagu ütles Terateatri juhendaja ja lavastaja Jaanika Juhanson, et temale meeldib lavastada elu.
Oluline on ka asjaolu, et saali lavastust kogema tulnud ligikaudu sajakonna inimesega publikul ning samuti ühiskonnas laiemalt suurenes teadlikkus nägemispuudega inimestest.
Loomulikult nõudis niisuguses lavastuses ühe põhilise tegelase rollis mängimine omajagu vaeva ja pingutust ning näiteks oli mul raskusi laval liikumisega ja enne esietendust olin omajagu närvis.
Usun, et siiski õnnestus meie lavastus hästi ning ilmselt esinen hiljemgi mõnes Terateatri lavastuses.
Lõpetuseks soovin selle toreda festivali korraldamise eest tänada Terateatri juhendajat ja lavastajat Jaanika Juhansoni ning meie etenduse lavastuskunstnik Kristi Leppikut, kes valis selleks lavastuseks sobivad riided, millega saime end laval mugavalt tunda.
ARTIKLI LÕPP
PPÜ-st on pääsenud Randel-Peep Allik
Tekst: Marge Allik_Hallik
Randel- Peep elas aastatel 1973-2024.
Tema elu oli kirev, mõistus erk ja välimus lausa võrratu.
Saatus oli tema teele palju karisid veeretanud, aga ka palju rõõmu ja nalja. Seltskondades oodati teda kui suurimat hea tuju loojat. Randel armastas nalja ja naeru, tema loomulik olek oli väikese naeratusega suul ja vahel ka krutskiliku ilmega näol. Ise pidid aru saama, kas sulle räägiti selget sulatõtt või luisati nii, et tuline jutt järel.
PPÜ-sse saabus ta aastal 2011 ja kohe hakkas suvistest laagritest osa võtma. Ta lausa ootas neid pikisilmi, et paljusid tuttavaid seal kohata ja lõbusalt aega veeta. Ka meeldis talle matkata, see oli nii sport kui seltskond ühes.
Teadusehuvilise mehena sai ta mõnikord viktoriine koostades ka oma teadmisi rakendada ja ka uusi huvitavaid teemasid uurida. Ta luges väga palju, nii lapsena oma silmadega kui hilisemas eas audioraamatuid kuulates.
Tema pühitses elu igal moel. NASA abil jõuab tema ja ka minu nimi ühele jäisele Jupiteri kuule aastaks 2030. Seega, ta seisis hea, et ka teised võimalikud kosmoseelanikud meist kui inimkonnast teadlikuks saaksid.
Ereda isiksusena jääb ta veel pikaks ajaks inimestele meelde.
ARTIKLI LÕPP
Pühademõtted
Tekst: Jaanus Riimets
Erinevate uskumuste ja tõekspidamistega inimestel on need pühad, nagu nii mõned teisedki, küll tähistamiseks, aga erinevate nimetuste all. Ülestõusmispühad, munapühad, lihavõtted ja ehk on mõni nimi veel. Kristlikus kontekstis tähistatakse suurel Reedel Kristuse ristisurma ja Ülestõusmispühal Tema ülestõusmist. Need sündmused toimusid ka väga tähtsate pühade ajal, mida Iisraelis ja juudi kogukondades üle maailma praegugi peetakse, Paasapühadel. Muistses Iisraelis oli aastas kolm püha, mil kogu rahvas kogunes Jeruusalemma. Tähtsaim neist oli Paasapüha, millega tähistati pääsemist Egiptuse orjapõlvest. Pole juhuslik, et see püha oli kevadel, lootuse ja kõige hea tärkamise ajal. Ka meil , Maarjamaal hakkavad sel ajal ilmuma esimesed rohelised liblekesed ja lillekesed. Muidugi oleneb palju sellest, mis kuupäevale need pühad konkreetsel aastal satuvad ja milline on ilmastik . Kuid lootust parema poole on ka selles, et päevad on pikenenud ja päike juba -eriti varjulises paigas, soojendab. Eriti vanemad inimesed tunnevad rõõmu kui maja ees oleval pingil ei ole enam nii jahe ja saab istuda ja kortermaja naabritega veidi juttu puhuda. Mäletan soojalt seda pinki, mis oli n-ö pimedate maja ees Haapsalus. Kahjuks nüüd enam sinna pingile pimedaid ei kogune. Maja on alles, aga pimedaid ei ole enam seal elamas ja toimetamas. Aeg on teinud oma töö. Kui ennemalt oli pea igas korteris 16-st mõni meie inimene, siis nüüd on kogu maja peale jäänud kaks vanemat prouat, kel tervis ka enam kõige parem pole. Nõnda on vast paljude teistegi kunagi pimedate jaoks ehitatud elumajadega. Ühes mõttes on hea, et meie hulka enam nii palju inimesi ei lisandu, aga teisalt ehk neid on, aga nad ei soovi enam ühingutes osaleda. Kuid kõigest hoolimata püüdkem leida rõõmu ja lootust tärkavast loodusest ja sellest, et kõigest hoolimata, mis meie ümber toimub, võime vana Colas Breugnoni kombel ütelda: Elame veel.
ARTIKLI LÕPP
Saan nüüd helindada
Tekst: Jaanus Riimets
Selle loo tagamaa on mitme aasta tagune kokkusaamine Jursu kaunite mändide all, kus osales ka Kaja Rootare, kes siis oli Haapsalu sotsiaalmaja direktor minu mäletamist mööda. Ta küsis, kuidas linn saaks veel pimedaid aidata ja saiväljendatud mõtet, et võiks hakata kohaliku ajalehe „Lääne Elu2 artikleid linti lugema. Esialgu toimus kõik diktofoniga kassettidele lindistamise abil, siis hakkas asi käima kõigile tuntud anni Oraveeri kaudu, kes hakkas organiseerima vabatahtlike lugejate toel lausa heliraamatute valmistamist. Paralleelselt siis ta ka korraldas ajalehest artiklite lugemist. Mõni kuu tagasi leidsime uue lahenduse lisaks ja ajaleht tuli suuresti vastu, et andis mulle tasuta veebiväljaande kasutamise võimaluse. Plaan oli hakata huvilistele helindama Eesti Keele Instituudi(EKI) teenuse abil. Alguses läks kõik mööda kive ja kände. Minu arvutioskused pole kõige paremad ja arvuti ise ka kiuslik. Kiusavaid tegureid oli teisigi, aga nüüdseks on probleemid suures osas lahendunud. Kolm korda nädalas võtan kätte ja kopeerin kõigepealt valitud artiklid wordi, siis teisendan selle faili tekstiformaati, sest sünteesi saab saata üksnes selles formaadis tekstifaile. Tavaliselt võtan ühest lehest 5-6 artiklit, et mitte helifaili liiga pikaks venitada. Sünteesi saatmise protsess nõudis harjumist. Artur tegi küll selgeks kõik üksikasjad, aga kui tegema hakkasin, siis alguses läks ikka midagi valesti ka ja tuli uuesti teha. Arvuti kiirus pole ka eriti hea ja tekib jaws-i häireid, jaws jääb sageli vait. Kuid läbi raskuste tähtede poole , antud juhul siis helindatud tähtede poole. Praegu saadan helifaili 5-le inimesele ja ühele tekstifaili, sest tema tahab ise jaws-iga kuulata. Ja ise kuulan muidugi ka. Olen rõõmus , et saan saatusekaaslastele selles osas abiks olla. Kui keegi soovib ka endale „Lääne elu“ artiklite helifaile, siis võtku minuga ühendust kas e-posti aadressil jaanus.riimets@gmail.com või telefonil 56628641. Kahjuks on praegu võimalik artiklite helifaile saata üksnes e-posti teel. Läänemaa on tore maa ja Haapsalu tore linn. Selle uudiseid on huvitav jälgida.
ARTIKLI LÕPP
Anekdoodid
Randelile ja aprillile mõeldes on see rubriik seekord priskem!
Võromaa mees tuleb päälinna. Istub kõrtsis maha ja nõuab õlut. Tuuaksegi ilusas puhtas klaasis, klaasi alla pannakse ka kena papist alus. Õlu otsas, küsib uut. Papist alus kuhugi kadunud... pole viga, kõrtsmik toob sellegi uue.
Teinegi klaas tühi, sama nali: papist klaasialus jälle läinud.
Kõrtsmik toob kolmanda õlle ilma aluseta, mille peale võrokas küsib: "Aga küpsis?"
Ajakirjanikud teevad uurimust piirivalvurite seas, kui palju pistist võetakse.
Küsitakse Leedu piirivalvurilt: "Kui palju aega kulub, et sa saaksid endale BMW osta?"
Piirivalvur mõtleb, võtab taskuarvuti ja arvutab.
"Kolm aastat," kõlab peagi vastus.
Sama küsimus esitatakse Läti piirivalvurile.
Lätlane arvutab veidi aega ja vastab: "Kaks aastat."
Küsitakse siis Eesti piirivalvurilt. Eestlane kortsutab kulmu, mõtleb, arvutab veidi, mõtleb veel pisut ja vastab siis: "No umbes viis aastat!"
"Miks siis nii? Lätlasel ja leedukal kulub ju poole vähem," küsitakse.
"Noh ma ei tea... BMW on päris suur firma," vastab Eesti piirivalvur.
Kunde apteekrilt: "On see ikka selline rohi, mis paneb vere käima ja mõjub virgutavalt?"
"Kui hakkate maksma, siis kindlasti!"
Ameeriklasest kõrtsilaulja kurdab inglasest kolleegile: "Sain hiljuti Alaskas olles koledasti tõmmata, kui nõustusin terve öö laulma..."
Nähes, et inglane ikka veel ei taipa, küsib ameeriklane igaks juhuks üle: "Te ikka teate, kui kaua kestab polaaröö?"
Prantslane, ameeriklane ja venelane arutavad, milline peaks olema ideaalne naine.
"Naine peab olema sihvakate jalgade ja roheliste silmadega," arvab prantslane.
"Ja naisel võiks olla suured rinnad," lisab ameeriklane.
"Ehh, peaasi, et naine poleks pikem kui 1 meeter ja tema pea oleks võimalikult kandiline," on venelane endas kindel.
"Miks selline naine?" imestavad teised.
"Et oleks hea õllekannu tema peale panna."
Ameeriklane imetleb inglise muru: "Kuidas te küll seda saavutate?"
Inglane näitab talle, kuidas muru pügada, kasta ja rullida ning ütleb siis: "Ja nüüd tehke seda 300 aastat järjest".
Venelane läheb juudi juurde: "Ole hea mees, laena mulle kevadeni 100 rubla, kevadel maksan 200 rubla tagasi, pandiks võin kirve jätta."
Juut mõtleb natuke, annab venelasele 100 rubla ja siis lausub: "Olgu, aga teeme nii, et sa maksad mulle kohe pool kevadisest summast tagasi."
Venelane annab juudile 100 rubla ja kirve, kuid kodu poole minnes arutab: "Imelik lugu - kirvest pole, 100 rubla pole ja 100 rubla olen veel võlgu, aga tehing oli justkui aus..."
"Juku, miks sa eile koolis ei olnud?"
"Vanaisa matsime."
"Ära valeta! Nägin eile hommikul su vanaisa akna peal."
"Isa pani ta sinna istuma, sest postiljon pidi pensioni raha tooma."
Juku, kes ei suuda taibata, millest seletab tema aastavanune vend Jaan, pärib emalt: "Kuule emme, kas Jaan on ikka eestlane?"
Arst patsiendile: Mulle üldse ei meeldi Teie köha,
Patsient: Köhin nagu oskan...
Lennukis teatab stjuardess: "Daamid ja härrad! Me lendame praegu 5000 meetri kõrgusel."
Selle peale tuleb tema juurde üks reisija ja ütleb: "Tehke palun uks lahti, ma lähen siin maha."
Ähmi täis stjuardess jookseb pilootide juurde: "Tulge appi, mul on salongis üks reisija, kes tahab lennukist väljuda!"
"Aa, kas ta on punases jopes?" küsib üks piloot.
"Jaa, ja sinise soniga."
"Siis on selge! Tee uks lahti, see mees läheb alati siin maha!"
Gena ja Potsataja on raskelt kõvad kutid ja mõtlevad, et läheks ja annaks kellelegi pasunasse. Noh aga niisama kedagi tümitada on kah nagu natuke imelik, peab mingi põhjuse otsima. Lepivad siis kokku, et Gena läheb esimese vastutulija juurde ja küsib, juhul kui sel on kaabu peas, et miks kaabu peas on, ja kui sel ei ole kaabut, siis et miks kaabut peas ei ole? Igal juhul oleks siis põhjust pasunasse anda. Noh, lähevadki siis välja ja üks sell saabki pasunasse, sest et tal kaabut peas ei olnud.
Järgmisel päeval tuleb neil jälle kange tahtmine kellelegi pasunasse anda, aga vana põhjus juba nagu ära kasutatud ja uut oleks vaja. Lepivad siis kokku, et Gena läheb ja küsib suitsu. Kui pakutakse Bellamori, siis Gena küsib, et miks Marlborod ei ole ja vastupidi, kui pakutakse Marlborod, siis küsib Gena, et miks Bellamori pole.
Lähevad siis välja ja Gena küsib esimese vastutulija käest
suitsu. See pakub Bellamori. Gena kohe küsima, et miks siis
Marborod pole? Vastutulijal aga ka Marlboro pakk teises taskus. Gena jääb nõutu näoga vahtima.
Potsataja aga päästab olukorra: "Aga miks kaabut peas ei ole??!!!"
Politseinik kõnnib mööda tänavat oma tavapärasel patrullkäigul. Näeb väikest poissi liivakastis mängimas. Poisilt pärima: "Mis sa teed seal liivakastis?"
"Politseiniku," vastab poiss.
Politseinik jällegi küsima: "Millest sa teda teed?"
Poiss vastu: "Liivast ja sitast."
Politseinik noomib poissi ja kaebab vanematelegi kui ebakultuurselt nende poeg käitub. Järgmisel päeval ringkäigul märkab politseinik jälle sama poissi liivakastis mängimas. Jälle pärima: "Mis sa teed seal liivakastis?"
"Tuletõrjujat", vastab poiss.
"Millest sa teda teed?", küsib politseinik.
Poiss vastu: "Liivast ja savist."
Politseinik hämmeldudes: "Kas sa sitta ei panegi?"
"Ei, siis tuleks ju politseinik", vastab poiss.
Miilits sai töökohustuste täitmisel haavata ja lebab haiglas. Kolleegid tahavad teda külastada ja peavad eelnevalt nõu tema naisega.
"Mu mehe tervis on päris halb ja teie kurvad näod võivad tema olukorda veelgi halvendada," hoiatab neid miilitsa abikaasa. Töökaaslased astuvad seda arvesse võttes rõõmsate nägudega palatisse ja hüüavad reipalt:
"Kuidas siis on? Kas sureme?!"
Mees: "Millist vorsti sa küll ostsid! Sellega võib toita vaid koduloomi. Meil pole ju kassi või koera."
Naine: "Ära haugu!"
Teismeline Andrei jookseb isa juurde: „Issi, ema ei luba mul tätoveeringut teha. Ütles, et kui ma tätoveeringuga koju tulen, siis läheb ta häbi pärast kodust
minema.“
„No mis jutt see on?“ küsib isa. „Tule ma teen sulle selle tätoveeringu ise ära.“
Tõnu sõitis bussiga kesklinna ning sattus istuma 6-aastase poisi ja tema ema taha. Üleannetu pois keeras end pidevalt ringi ja tegi Tõnule koledaid nägusid.
Ühel hetkel aga Tõnu kannatus katkes ja ta otsustas poissi korrale kutsuda:
„Tead, mida! Kui mina väike olin, siis ütles mu ema mulle koguaeg, et kui koledaid nägusid teha, siis võib juhtuda, et ühel hetkel käib plõks ja nägu jääbki
selliseks.“
Poiss muutus hetkega rõõmsaks ja vastas: „No siis ei saa sa vähemalt öelda, et sind ei hoiatatud.“
Poolakas läheb prillipoodi silmakontrolli.
Silmaarst näitab talle plakatit, kus on kirjas tähed: S z a m b e l a n c z y k ja palub poolakat: „Kas te palun loeksite neid tähti sealt plakatilt?“
Poolakas on hämmingus: „Miks ma pean neid lugema? See on mu onupoeg!“
Mustlane on sõidueksamil ja eksib kohe esimesel ristmikul. Eksaminaator pärima: „Märki nägid?“ - „Muidugi nägin! Puhas alumiinium ju.“
Väike Piia käis vanaemaga mingil kummalisel üritusel, kus liha üldse ei söödud. Ta hakkas seda lugu vanaisale rääkima, aga ähmiga läks tal meelest, kuidas
neid inimesi kutsuti ja pöördus vanaisa poole: „Vanaisa-vanaisa. Kuidas neid inimesi kutsutigi, kes liha ei söö?“
„Pensionärid!“ vastas vanaisa hetkegi mõtlemata.
Mees ja naine lähevad keset kaubanduskeskust tülli ja naine karjub üle terve keskuse mehele: „Ma ei abiellu iialgi sinusuguse ihnuskoiga! Näe, võta oma
kuradi sõrmus.“
„Oota!? Kus karp siis on?“
„Kallis, ma tunnen, et naabrid teevad jälle rõdu peal šašlõkki,“ kurdab Vladimir kadedalt oma naisele.
„Ei ole mingit šašlõkki. Aja see kärbes oma suitsu otsast minema.“
Eduard (6-aastane): „Emme, kui mina suureks saan, siis hakkan kosmonaudiks!“
„Miks nii?“ pärib ema.
„No kui ma naise võtan ja ta räägib nagu sina issiga: „Mine käi poes ära, võta tolmu ja toida koera, siis ma ei saa – ma olen kosmoses.““
Vanaema pragab lapselapsega. „Eedu, miks sa ütlesid konstaablile, et vanaisa samakat ajab?“ - „Ma olen sellest juba lihtsalt nii väsinud, et me teed koguaeg
ilma suhkruta joome!“ vastab poiss nukralt.
Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa saab Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendiga kokku ja pakub välja: „Järgmistel suvemängudel võiks kavas
olla ka eestlaste triatlon.“
„Kuidas see veel välja näeb?“ uurib ROKi president hämmeldunult.
„Noh, pudel viina hinge alla, jooksuga autorooli ja allavoolu vabastiilis ujuma,“ vastab Sõõrumaa.
ARTIKLI LÕPP
Õnnitleme aprillikuu juubilare
Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma aprillikuu juubilare.
Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!
Aprill:
*Niina Joorits 75
*Kaja Kairo 70
*Aino Arbi 70
*Katrin Nelk 55
*Dmitri Skridlevski 55
Palju õnne kõigile!
ARTIKLI LÕPP
Kuulutused
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolek toimub 15. juunil, laupäeval, algusega kell 11:00 Tondi 8a saalis.
Üldkoosoleku päevakord on hetkel kinnitamisel.
Võib juhtuda , nagu teadete listis kuulutati, et meist mitte olenevatel põhjustel sõudespinningu trenne enam ei toimu. Otsime võimalusi uute treeningute läbiviimiseks, millest anname teada täiendavalt. Info saamiseks palume helistada 6748 945, 55570848 või e-posti aadressil ulrika@ppy.ee
Alates märtsist kuni mai lõpuni toimuvad järgmised huvialaringide tegevused
Esmaspäeviti
Sõudespinningu trenn- Tallinna Sõudeklubis, Sõudebaasi tee 21 kell 10. 00- 11. 00. Osamaks 3 eurot kord. Juhendajaks on Tallinna Sõudeklubi peatreener Aleksei Lipintsov
Esmaspäeviti ja neljapäeviti
Lauatennis- kell 16. 00- 18. 00, spordisaalis. Osamaks 2 eurot kuus. Treener Rein Järve
Ühingu spordisaal
Teisipäeval kell 12. 00-17. 00 ja neljapäeval kell 10. 00- 15. 00. Teistel tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.
Teisipäeviti algusega 16. 00- 18. 00 Terateatri proovid saalis, juhendaja Jaanika Juhanson. Oled oodatud ühinema Terateatriga.
Kolmapäeviti
Ansambli proovid kolmapäeviti kell 16. 30- 18. 00 saalis juhendaja Kaia Kattai. Oled oodatud ansambli koosseisu, kui pead viisi ja käid proovides
Esmaspäeviti ja neljapäeviti
Lauatennis- kell 16. 00- 18. 00 . spordisaalis. Osamaks 2 eurot kuus. Treener Rein Järve
Ühingu spordisaal
Teisipäeval kell 12. 00-17. 00 ja neljapäeval kell 10. 00- 15. 00. Teistel tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.
Teisipäeviti ja reedeti
Male-kabe- kell 9. 00- 14. 00, osamaks 2 eurot kuus. Juhendaja Heiki Sookruus
Neljapäeviti
Tervisevõimlemine, 15. 00- 16. 00. Treener Anna Sarap. Osamaks 3 eurot kord. Selga sportlikud riided.
Reedel
Jooga trenn kell 12. 00- 13. 00 Tondi 8a saalis. Treener Kalli. Osamaks 3 eurot kord. Selga panna sportlikud riided, joogamatid on ühingul olemas. Soovi korral võid ka oma Mati kaasa võtta.
Puhkpilliorkestri proovid algusega 17. 30- 19. 00 Tondi 8a saalis maestro Vello Loogna juhendamisel
Käsitööring- kell 10. 00-13. 00 käsitööklassis, juhendaja Eha Elmi
Kõikidesse ringidesse on vajalik eelnev registreerimine e-posti aadressil ulrika@ppy. ee või telefonidel 6748 945, 555 70848
Ringide tegevust toetab Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet
Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefoni 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara. ee teel.
Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada.
Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www. veebiraamatukogu. ee.
Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline
parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel
ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise.
Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :
teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00.
Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848
ARTIKLI LÕPP
INFOLEHE LÕPP.