Juuni

 

Ilmub alates novembrist 1997.

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

 

Telefon: 6 748 945

 

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

 

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp



*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu

Juhatuse koosolek nr  4

 

*Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2023. aasta tegevusaruanne

 

*Viin ja teised võõramaa sõsarühingud

Tekst: Artur Räpp

 

*Mõtteid emadepäevast

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Sinna ja tagasi ehk üks tööpuhkuse reis

Tekst: Artur Räpp

 

*Kultuurireis kultuuripealinna

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Tore teatrikülastus Tartus

Tekst:  Kert Küla

 

*Muljeid ligipääsetavuse seminarilt

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Klooster ja giljotiin vastakuti

Tekst: Jaanus Riimets   

 

*Leili Sarapuu 90

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg 

 

*Mutionu pidu

Tekst: Kert Küla

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme juuni-, juuli- ja augustikuu juubilare

 

*Kuulutused



 

Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 08. mai 2024

Algus: 09:30

Lõpp: 12.00

Juhatas: Viktor Paring

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp. Lisaks tegevjuht Helen Künnap. 

Puudus Janne Jerva.

 

 

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja liikmete nimekirjast kustutamine.

2. Ühingu ürituste kuupäevade paika panemine. 

3. Üldkoosoleku korraldamine. 

4. Tondi 8A haldamine. 

5. Tegevus ajavahemikul  3. aprill kuni 8. mai 2024.

 

1.Uute liikmete vastuvõtmine ja liikmete nimekirjast kustutamine.

 

Juhatus otsustas: Kustutada surma tõttu Vjatśeslav Runin ja võtta liikmeks Evgeni Lopatko.

 

2. Ühingu ürituste kuupäevade paika panemine.

 

Juhatus otsustas: korraldada 15. oktoober valge kepi päeva ürituse majast väljaspool, millele järgneb Tondil väike kohvilaud ja muljetamine.

Arutati laatade ja ühingu jõulupeo toimumise aegu.  Parim päev jõululaadaks on  05.  detsember Uurida Astangu jõululaada toimumise aega, vastavalt sellele korraldada ühingu jõulupidu kas 30. november või 07. detsember  

 

3. Üldkoosoleku korraldamine.

 

Viktor Paring: kas lisada auliikmed üldkoosoleku päevakorda? Auliikme kandidaatideks on pakutud Sülvi Sarapuu ja Priit Kasepalu. Juhatus nõustus tehtud ettepanekutega ja lisada üldkoosoleku päevakorda auliikme kandidaatide kinnitamine.

Juhatus arutas revisjonikomisjoni liikmetele töötasu maksmist.

Juhatus otsustas: Revisjoniliikmetele pakkuda töötasu brutopalgana 150 eurot inimene.

 

4. Tondi 8a haldamine

 

Helen Künnap: Katkine kanalisatsioon - oleme saatnud hinnapäringu kolme kohta, ühtegi vastust veel pole. Samuti saatsime värsked pöördumised nii Tallinna linna kui ka mitmesse ministeeriumisse. Teelõik, kus toimusid kaugküttevõrgu tööd (hoovi tagaosas) jääb hetkel asfalteerimata. Kui pakkumised tulevad, siis tuleb kanalisatsioonitööd ette võtta esimesel võimalusel. Majahaldur soovitas panna „külma asfaldi“, see on killustikust vastupidavam, aga odavam, kui päris asfalt. Kapitaalset asfalteerimist pole mõtet teha juhul kui järgmisel suvel võetakse ette teised tööd (sademevesi, vundamendi soojustus).

Juhatus otsustas: Kanalisatsioonitöödega tuleb alustada esimesel võimalusel. Majahaldur kutsuda juhatuse koosolekule kui hinnapakkumised on tulnud.

ATS – küsisin tuletõrjesüsteemi hoolduse ja häiretele reageerimise pakkumised Viking Security AS, Forus Security AS ja Optimus Systems AS. Hooldust teostatakse 4 korda aastas. Selle käigus kontrollitakse seadmete töökorda. Viking Security AS on kõige soodsam pakkumine ja häiretele väljasõidud on kuuhinna sees ning neid eraldi ei tasustata, v.a valehäired, mis ei ole tühistatud salasõnaga. Forusel patrulli väljasõidutasu on 25 EUR + KM. 

Häire toimib praegu lokaalselt, aga siis läheb häire kohe keskusesse. 

Ilmselt võtame Vikingi pakkumise, mis on soodsam võrreldes Forusega ja Optimus ei paku häiretele reageerimise teenust. 

Tondi 8c pöördumine – tuleb läbi rääkida, kas Tondi 8c on nõus ootama asfalteerimistöödega. Servituudi küsimus vajab pikaajalisi läbirääkimisi, mistõttu selle aasta üldkoosolekul me ei jõua seda punkti käsitleda.

 

5.Tegevus ajavahemikul  3. aprill kuni 8. mai 2024.

 

 04. aprill  toimus festival PIME tiimi koosolek.

13. aprill  jõudis kohale nutiseadmega ühendatav monitor PPÜ sõudeergomeetrile. Toetas Eesti Paralümpiakomitee.

11. aprill  alustasid Clelia Piirsoo ja Janne Jerva Erasmus+ hüppelaua koolitusprogrammiga.

12. aprill  kohtus Helen Künnap Eesti Kunstiakadeemia Tootedisaini magistriõppekava tudengiga.

17. aprill  käis Kanal2 Telehommik filmimas PPÜ pimerada tutvustavat saatelõiku. Tutvustas Julia Kabanova. Lugu oli eetris 07. mai 

21. aprill lauluklubi, osales 11 inimest. Korraldas Kaia Nõlvak

22. aprill  teostati toru-uuring Tondi 8a kinnistu kanalisatsioonile.

23. aprill  käis robootikatiim Aga miks? tutvustamas kombitava ekraani prototüüpi. Neid konsulteeris Artur Räpp.

25. aprill  toimus Põhja-Eesti Pimedate Ühingu saalis töötuba, kus esitleti "Punktkirja noodiraamatut". Korraldajad: Eesti Pimedate Liit, Põhja-Eesti Pimedate Ühing, Tartu Emajõe Kool.

27. aprill  PPÜ puhkpilliorkestri Kevadkontsert Kaja Kultuurikeskuses.

29. aprill  käis Õhtulehe ajakirjanik Kadri Kuulpak Tondi tegevuskeskuses kogumas artikli jaoks materjali PKT kadumisest ja nägemispuudega inimeste töötamise võimalustest. Lugu ilmus 2. mai 

03. mai  osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.

 04. mai  Leili Sarapuu juubelikontsert Nõmme Kultuurikeskuses.

07. mai  käisid Tondi tegevuskeskuse tööga tutvumas ja avatud taotlusvooru raames toetatava sihtgrupi vajadusi kaardistamas Heidi Paabort ja Reine Hindrekus-Koppel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Neid võtsid vastu Janne Jerva ja Helen Künnap.

07. mai  toimus Tondi 8a saalis pimedate kevadlaat ning kapituulutus. Käsitööesemete ja kodukohviku toodete müügist saime 117 eurot.

07. mai  andis Mari-Liis Täht Vikerraadiole intervjuu pikaajalise kaitstud töö lõppemisest.

 

ARTIKLI LÕPP

 

 

2023. aastal järgis Põhja-Eesti Pimedate Ühing, edaspidi Ühing, oma tegevuses Ühingu põhikirja, arengukava ja tegevuskava.

31. detsember 2022 seisuga kuulus Ühingusse 427 liiget. 

Sel aastal astus Ühingusse 12 inimest ja liikmete nimekirjast kustutati 6 inimese nimi.

2023. aastal juhtis Ühingu tegevust 5-liikmeline juhatus koosseisus: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets ja Artur Räpp. 2023. aasta 27. mail Ühingu üldkoosolekul kinnitatud põhikirja järgi pole Ühingul enam esimeest ega aseesimeest. Kõik juhatuse liikmed on võrdsed.

2023. aastal toimus üks Ühingu üldkoosolek ja 11 juhatuse koosolekut.

Janne Jerva sai 2023. aastal juhatuse liikme tasu bruto 4350 eurot. Lisaks töötasid Ühingus tegevjuht, juhiabi ja osalise koormusega projektijuht. Neile Ühingu poolt makstav brutopalk oli kokku 15576,24 eurot. Neile tasudele lisandus sotsiaalmaks ja töötuskindlustuse makse. Lisaks neile töötasid osalise koormusega ringide juhendajad ja teised töötajad, kelle töötasud ja töötasuga seotud maksud tasuti projektidest ja teistest sihtotstarbeliselt rahastatavatest allikatest.

 

 

Tondi 8a maja haldamine ja remont.

Ühingu võimekuse suurendamine ja Ühingu finantsolukorra parandamine.

Nägemispuudega inimeste iseseisva toimetuleku parandamine, liikmete tööhõive, esmatasandi rehabilitatsioon ja nõustamine, liikmete huvide eest seismine, sportliku, huvialaliste ja vabaaja tegevuste korraldamine. Tehti tööd info edastamise tagamiseks. 

 

Sel aastal paistsid silma järgmised Ühingu tegevused ja sündmused: 

Pikaajalise kaitstud töö teenus, töö selle jätkamise saavutamiseks. 

Ühingu töös oli olulisel kohal info levitamine Ühingu, nägemispuude ja nägemispuudega inimeste võimete ja probleemide kohta. Ühingu töösse kaasati uusi vabatahtlikke nii Ühingu seest kui väljast, kes aitasid infot levitada ja panustasid Ühingu töösse.

Tondi 8A hoone liideti 2023. aasta novembris Utilitase kaugküttevõrguga. Sellega lõppes 1955. aastast toiminud süsteem, kus küte saadi lokaalsest katlamajast, alguses hoone sees olnud, pärast selle kõrval asetsenust. 

Ühingu tegevust laiendati rahvusvaheliselt, käidi novembris Helsingis käsitöömessil. Seal loodud kontaktid toetasid ka 2024. aasta suhtlust Soome partneritega. 

Kolmandat korda korraldati heategevuslik muusika- ja kunstifestival PIME. Külastajatena võttis sellest osa umbes 200 inimest.

Esmakordselt saadi Tallinna linnalt tegevustoetust Ühingu igapäevase tegevuse toetamiseks. Samasugune toetus saadi ka 2024. aastaks. 

Tegeleti kogemusürituse „Elamused pimeduses“ edasiarendamisega.

Koostööd tehti Eesti Pimedate Liidu, Eesti Töötukassa, Eesti Toidupanga ja mitme teise organisatsiooniga. Erilisena tuleb esile tõsta koostööd Tallinna Linnateatriga;

Tänu Ühingu enda liikmete lahketele annetustele osteti hoone sissepääsu juurde puidust pink, mis sai nimeks Sass.

Aruandeaastal töötasid järgmised Ühingu juhatuse poolt kokku kutsutud tööorganid: 

Infolehe Kuukiir toimetus: Allan Väljaots (peatoimetaja), Eduard Borissenko, Kert Küla, Jaanus Riimets, Mirja Räpp. Alates 12. juulist liitus Kerti Kollom-Seidelberg.

Põhikirjakomisjon: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Christel Sogenbits.

Põhivarakomisjon: Janne Jerva, Helen Künnap, Heiki Sookruus, Ulrika Tint.

Ligipääsetavuse komisjon: Artur Räpp, Eduard Borissenko, Ališer Hožanijazov, Priit Kasepalu, Kert Küla, Viktor Paring, Jakob Rosin, Christel Sogenbits.

Info töörühm (eesmärgiks info vahetus Ühingu meililistide, kodulehe ja Facebooki lehe kaudu): Helen Künnap, Viktor Paring, Clelia Piirsoo, Artur Räpp, Mirja Räpp ja Ahti Tomp.

Puhkpilliorkestri juhatus: Eduard Borissenko, Vello Loogna ja Ulrika Tint.

Taskuhääling „Lihtsalt pime“ toimetus: Toimetajad Maarja-Liis Orgmets ja Viktor Paring. Lisaks Helen Künnap ja Artur Räpp. 

Komisjonide töö toimus vastavalt vajadusele.

 

 

Jätkati tööd Tallinna linna invakomisjonis (Janne Jerva); 

Aidati kaasa füüsilise keskkonna ligipääsetavuse parendamisele ning ligipääsetavamate tarkvarade ja e-teenuste loomisele, tehes selleks koostööd Eesti Pimedate Liidu ja teiste organisatsioonidega; 

Ühingus töötas nägemispuudega inimestele kohandatud arvutiklass, kus oli võimalik kasutada ka lugemistelerit. Arvutiklassi kasutas ka MTÜ Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus oma koolituskursuste läbiviimiseks.

Tegeleti väga aktiivselt koos Tallinna Transpordiameti ning Keskkonna- ja Kommunaalametiga Tallinnas liikumise tingimuste parendamiseks. 

 

 

Ühingus tegeleti järgmiste spordialadega: 

Pimedate lauatennise treeningud; 

Joogatreeningud; 

Kabe-male treeningud;

Ringtreening, zumba-tantsutrennid ja tervisevõimlemine;

Sõudespinningu treeningud Tallinna Sõudeklubis.

Toimusid regulaarselt ühingusisesed male-kabevõistlused ja koostöös Eesti Paraolümpiakomiteega üle-eestiline male ja kabe võistlus. Ühingu liikmed osalesid rahvusvahelistel pimedate lauatennise võistlustel. 

 

 

Aruandeaastal tegutsesid järgmised kollektiivid:

Puhkpilliorkester maestro Vello Loogna ja lauluansambel PÜÜ Kaia Kattai juhendamisel. Nad andsid aasta jooksul mitu kontserti üksi või koos teiste kollektiividega.

Koostöös Terateatriga, juhendaja Jaanika Juhanson, toimusid proovid ja mitmed üritused. Uuena liitus Terateatri meeskonnaga lavastaja Andres Popov.

Ühing korraldas mitmeid üritusi: 

festival PIME, külastajaid umbes 200;

Valge kepi päeva tähistati kontserdi ja kohvilauaga;

Toimus traditsiooniline Ühingu jõulupidu, millest võttis osa ligi 70 inimest;

Regulaarselt toimusid:

Helidialoogid Clelia Piirsoo juhendamisel; 

lauluklubi kogunemised, eestvedaja Kaia Nõlvak;

korraldati ühiseid teatrikülastusi, matku kultuuriväärtuslikesse ja looduskaunitesse paikadesse, pakuti võimalust osaleda linnaekskursioonidel, kirjeldustõlkega etendustel ning muuseumituuridel jm. 

Ühingu käsitöö tooteid müüdi nii mitmel Ühingu korraldatud üritusel kui ka väljaspool maja laatadel.

 

Info edastamine ja üldsusega suhtlemine:

 

2023. aastal ilmus 8 numbrit infolehte Kuukiir listis Teade ning koostöös Rahvusraamatukogu Eesti Pimedate Raamatukoguga helivariandis ja e-tekstina;

Ühing haldas ja uuendas oma kodulehte (www.ppy.ee). Kodulehega tegeles peamiselt tegevjuht. Aktiivselt edastati infot Ühingu Facebooki lehel (900 jälgijat). Selle peamiseks eestvedajaks olid Viktor Paring, Helen Künnap, samuti Artur Räpp ja Clelia Piirsoo;

Info levitamiseks kasutati ka Instagrami kontot (400 jälgijat) ja FB gruppi „Pimedad ja vaegnägijad käsitöömeistrid“ (250 liiget).

Infot edastati viie listi kaudu: Teade (220 liiget), Juhatus (9 liiget), venekeelne list Ru (45 liiget) ja Arvuti (60 liiget). 

Suurema osa listide haldamisest teostas Artur Räpp, kellele oli abiks Viktor Paring.

 

 

Toimis pikaajalise töö teenus. Selle töös osales üle 15 inimese;

Aidati liikmeid riiklike tööturuteenuste hankimisel nii neid nõustades kui ka toetades taotluste esitamisel. Pakuti kogemusnõustamise teenust.

Ühingu maja külastasid sotsiaalkaitseminister ja Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid. Arutati nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni ja tööhõive võimalusi.

 

 

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt finantseeritud teenused ja projektid:

Töö- ja rakenduskeskuse tegevuse toetus;

Tegevustoetus;

Isikliku abistaja teenus;

Infomaterjalide kohandamise teenus;

Kogemusnõustamise teenus;

Psühhosotsiaalne grupitöö nägemispuudega inimestele;

Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste kaasamine ühistegevustesse;

Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste kaasamine terviseedendusse;

Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet:

Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste keskkonnateadlikuse suurendamine.

 

 

 

 

 

 

 

Eesti Kultuurkapital: PPÜ osalemine 9.-10.06.2023 Vabariiklikul Puuetega Inimeste XXVII Kultuurifestivalil.

Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet: avalik helidialoog Tallinna Botaanikaaias.

Swedbank annetuskeskkond Ma Armastan Aidata: Aita säilitada nägemispuudega inimeste töökohad.

Eesti Puuetega Inimeste Fond: Koostöö arendamine nägemispuudega inimeste töökohtade loomisel.

2023. aastal oli Ühing järgmiste organisatsioonide liige:

Eesti Pimedate Liit (esindajad: Janne Jerva, Artur Räpp, Eduard Borissenko ja Kert Küla); 

Tallinna Puuetega Inimeste Koda (esindajad: Margus Kiin ning Eduard Borissenko; 

Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus (esindajad: Julia Kabanova, Priit Kasepalu ja Artur Räpp); 

Pimedate Töökeskus Hariner (esindajad: Eduard Borissenko ja Kert Küla);

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik (esindaja: Janne Jerva);

Eesti Puhkpillimuusika Ühing (esindaja: Eduard Borissenko).

 

Eesti Pimedate Liit pakub oma ühisürituste abil tuge üle-eestiliseks nägemispuudega inimeste lõimimiseks ja infovahetuseks, esindab nägemispuudega inimeste huve Eesti ja rahvusvahelisel tasandil tehes seadustesse parandusettepanekuid, osaleb nõupidamistel, teeb probleemidele juhtivaid pöördumisi. Eesti Pimedate Liit andis välja ajakirja Valguse Kaja, mida levitas tasuta nii oma liikmete kui ka teiste sihtrühmade seas, arendas füüsilise ja sotsiaalse keskkonna ligipääsetavust nägemispuudega inimestele. Tallinna Puuetega Inimeste Koda pakkus meie liikmetele mitmesuguseid koolitusi, seminare ja vabaajaüritustest osavõtu võimalusi. Koostöös Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskusega (NIRK) korraldati mitmeid rehabilitatsioonialaseid kursusi.

 

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik toetas Ühingut teadmistega majanduslikul toimetulekul ja sotsiaalse ettevõtluse rajamisel ning esindas Ühingut antud valdkonnas Eesti tasandil.

Eesti Puhkpillimuusika Ühing annab oma liikmetele soodustingimustel noote ja toetab ja korraldab puhkpillimuusika arengut Eestis.

 

 

Mittetulunduslikud organisatsioonid:

Eesti Pimemassööride Ühing, Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus, Terateater, Eesti Puuetega Inimeste Fond, Eesti Paraolümpiakomitee, Jumalalaegas, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Eesti Toidupank.

Riiklikest, kohaliku omavalitsuse asutustest ja äriettevõtetest tehti tihedamat koostööd mitme Tallinna linna ameti, Sotsiaalministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Töötukassaga, Rahvusraamatukogu Eesti Pimedate Raamatukogu ja Tallinna Ülikooliga, Finants ja Marketing OÜ-ga, Tallinna Linnateatriga, Microsoft Eestiga, värvipoega Spekter ja BlindSound helistuudioga.

 

Ligipääsetavuse suurendamine infole;

nägemispuudega inimeste sotsiaalset aktiivsust toetavate teenuste arendamine;

nägemispuudega inimeste tööhõive parandamine;

füüsilise ja sotsiaalse ligipääsetavuse parandamine;

avalikkuse teavitamine nägemispuudega inimeste vajadustest;

tegevus- ja kaitstud töökeskuse teenuse arendamine ja selleks vajalike ressursside leidmine;

annetuskampaaniate korraldamine ja toetajatele suunatud tegevuste ja infovoo suurendamine;

Tondi 8a hoone rekonstrueerimisprojekti etapiviisiline elluviimine ning selleks vajalike ressursside leidmine.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Artur Räpp

 

Kevadel oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingul mõte, et läheks Erasmus toetusega Viini nende pimedate ühingule külla. Clelia Piirsoo, meie projektijuht, tegi selle mõtte teoks tegemise osas palju tööd, kuid selgus, et mõte tuli liiga äkki ja selleks korraks tuleb selle õppereisi mõte kõrvale jätta. Samas sai sellega seoses kogutud palju infot Viini ja nende pimedate ühingu kohta. Siin artiklis toon osa kogutud infost ja veidi ka mõne Saksamaa pimedate ühingu kohta.

Kõigepealt Viinist. Viin on Austria pealinn. Seal elab peaaegu 2 miljonit inimest, Wikipeedia järgi jääb kahe miljoni tähisest puudu väga vähe. Ehk Viinis üksi elab umbes pooleteise Eesti jagu inimesi. 

Organisatsioon, millele Põhja-Eesti Pimedate Ühing tahtis külla minna, on Blinden- und Sehbehindertenverband Wien, Niederösterreich und Burgenland, ehk meie oma emakeeles oleks selle organisatsiooni nimi umbes Viini, Alamaustria ja Burgerlandi pimedate ja vaegnägijate ühing. Tähelepanu, tõlge ei ole päris korrektne. Oluline on nime juures aga see, et nimetatud organisatsioon ühendab nägemispuudega inimesi mitte ainult Viinist, vaid ka selle ümbrusest.

Selleks, et aru saada, milline organisatsioon see on ja kui ulatuslik on nende tegevus, natuke matemaatikat, sest arvud ei ole päris üks-ühele võrreldavad. 

Et siis. Nende organisatsiooni kuulub umbes 1500 inimest, laias laastus sama palju, kui ühendab Eesti Pimedate Liit oma liikmesorganisatsioonide kaudu. Nende organisatsioonil on aga füüsilised liikmed. Liikmemaks on aastas 70 eurot. Näitena kõrvale, et Põhja-Eesti Pimedate Ühingus on liikmemaksuks 5 eurot aastas, 14 korda väiksem summa. Tean, et Saksamaa mitmetes ühingutes on liikmemaksud Austria ühinguga sarnase suurusega, et läänepool ei ole 60 ja 70 eurot aastastes liikmemaksudes midagi erilist. Samas on neil seal aeg-ajalt kombeks, et koos organisatsiooni liikmeks olemisega saab mingitest kauplustest, teenindusasutustest või muudest asutustest soodustusi. Soodustused peaks siis seda suurt liikmemaksu veidi tasandama.

Too Austria ühing ise väidab, et nägemispuudega inimesi on Austria elanikest umbes 1,5 protsenti ja nad esindavad viiekümne viie tuhande nägemispuudega inimese huve. Ehk siis nende organisatsioonis on küll poolteist tuhat liiget, kuid samasuguses olukorras on inimesi palju rohkem, nende tegevusalal viiskümmend viis tuhat. Tuleb tähele panna, et nende mõistes on nägemispuue veidi teine asi kui meil siin. Nende jaoks on inimene nägemispuudega, kui ta näeb vähem kui 30% või tema nägemine on häiritud muul moel, kuid samaväärselt. 

Nüüd natuke arvutamist. 55 tuhat nägemispuudega inimest on nende väitel 1,5 protsenti piirkonna elanikest. Järelikult 100 protsenti ehk selle organisatsiooni tegutsemisalal elab umbes 3,6 miljonit inimest. Kui natuke ebatäpne olla, siis 3 korda rohkem kui Eestis. Vabandan matemaatika pärast, kuid viimase arvu baasilt saab öelda, et Austrias on pimedate ühingutesse koondunud proportsionaalselt vähem inimesi kui Eestis. Kuigi kes teab, Eestis arvatakse inimesi liikmeskonnast välja väga harva ja nii võivad meie ühingud olla ülepaisutatud. Nii palju kui ma selle organisatsiooni toimimisest aru sain, on seal liikmeteks üksnes nägemispuudega inimesed. 

Ehk kõik eelnev kokkuvõtlikult. Viini ja selle ümbruse pimedate ühing on liikmete arvult sarnane Eesti Pimedate Liiduga, tegutsemiskohaks on neil aga ala, kus elab ligilähedaselt 3 korda rohkem inimesi kui Eestis. Liikmemaks on neil palju suurem kui meil siin tavaks on. 

 

Oma keskuse hoonet nimetavad nad Louis Braille keskuseks. Samasuguse nime on oma keskuse hoonele andnud ka mitmed Saksamaa ühingud. Eks ta ju ilusam on anda hoonele kuulsa ja andeka pimeda nimi kui kutsuda seda pimedate majaks või kuidagi sarnaselt. Maja on neil üsna suur, suurem kui Tondi 8A hoone, tundub, kuid mitte nii suur kui Helsingis Iris keskus. Ruutmeetreid küll ei leidnud, kuid tegevusruume oli palju, koosolekuruumid, male-kabe, keegliruum, massöörid, abivahendite müük ja mida kõike veel. See siin oli vaid väike osa neist ruumidest. Seitse aastat tagasi oli majas 18 töötavat massööri. Olid ka massööride koolitusruumid ja rehabiliteerimisruumid. Arvestades organisatsiooni geograafilist ulatust, võib väga kindlalt öelda, et enamik pimemassööre töötab kuskil mujal. Viin on nii suur linn, et tööle jõudmine igast linna otsast oleks neile juba tõsine probleem.

Ega ma liiga sügavale selle organisatsiooni toimimisse ei kaevunud ja nii võib siin olla vigu, kuid mulje jäi, et organisatsiooni otsesed ülalpidamiskulud, palgad, kommunaalkulud ja muu asja juurde kuuluv, tuleb liikmemaksudest ja teenuste osutamisest. Poolteist tuhat inimest igalt 70 eurot aastas annab arvestatava summa juba kokku küll. Pluss teenustest saadav raha. Annetuste puhul rõhutatakse neil kogu aeg, et need lähevad nägemispuudega inimeste heaks. Sellises sõnastuses on muidugi veidi tõlgendamisruumi, kuid nii nad ütlevad. Annetusi korjavad nad aga tõeliselt palju. Aastal 2022 said nad annetusi neli ja pool miljonit eurot ja sisuliselt kõik oli ilma kindla sihtotstarbeta annetused, organisatsioonil olid vabad käed raha kasutamisel. 2022. aastal oli sihtotstarbega vaid viistuhat eurot annetusi. Tühine osa kõigist annetustest. Ilmselt on neil kindel poliitika korjata ilma sihtotstarbeta annetusi. Selleks tuleb neil näidata kogu organisatsiooni tööd kui toetamist vajavana, mitte üksikuid töölõike. 

Kui nende arvud Põhja-Eestile üle kanda, siis nende organisatsiooni tegutsemisalal elab hinnanguliselt 3,6 miljonit inimest, Tallinnas ja ümbruses üle 500 tuhande. Me oleme siin vaesemad kui nemad seal, et kui nende summad jagada näiteks viieteistkümnega, võiks enam-vähem proportsionaalne olla. Põhja-Eesti piirkonna jaoks siis umbes 300 tuhat, kogu Eesti peale 750 tuhat eurot. Miks erinevused meie ja nende vahel nii suured on, ei ole teada. On võimalik, et Austrias soodustatakse annetamist seadustega oluliselt rohkem kui Eestis. Austria pidi olema üsnagi katoliiklik riik ja sellistes riikides pidi annetamine olema oluliselt tavalisem kui protestantlikes või ilmalikes riikides. Põhjus võib olla aga milleski hoopis muus.

 

Muust, veidi vähemametlikust 

 

Ükskõik millist nende dokumenti ma lugema hakkasin, ükskõik, oli see nende kodulehe osa või midagi muud, oli see YouTube’is nende mingi ürituse salvestus, iga kord oli nende organisatsiooni täisnimi vähemalt korra välja öeldud, välja kirjutatud. Nimi on nende organisatsioonil aga palju pikem ja keerulisem kui Põhja-Eesti Pimedate Ühing. Ilmselgelt on see nende organisatsiooni poliitika, et kõik alati teaks ja mäletaks, kes nad on ja kus nad tegutsevad. 

Nende YouTube kanalil oli sari „Kuidas ma näen“, mälu järgi kirjutan ja tõlgin. Sarja sisuks olid inimesed, kes seletasid kuidas nad näevad, mida nad ei näe, mis probleeme neile nägemispuue tekitab ja kõige lõppu ütlesid, et kas nad on kõige tulemusena pimedad või vaegnägevad. Osad pimedad nägid tegelikult natuke, nad kirjeldasidki oma nägemist nii, kuid et seda on lihtsalt nii vähe ja pimedad on nad ikka. Väga huvitav oli. Ega ise ka kõiki neid asju enne ei teadnud. Rääkisid ka erinevast soost ja vanusest ja rahvusest inimesed. 

Nende YouTube kanalil oli ka mitmeid arstide loenguid, salvestatud kohtumised liikmetega. Mitte küll nägemisest, vaid pigem suunatud diabeetikutele. Samas mitte A-st ja B-st alates, vaid eeldati eelteadmisi. Igal arstil oli oma kitsam valdkond, millest ta ka kinni pidas. Ei tulnud järgmine kord uus inimene, kes hakkas jälle sama asja rääkima, mida eelmine oli rääkinud. Nii kuulis palju uut ja huvitavat.

Algselt olid neil YouTube tutvustusvideod klantsitud, nagu reklaamifirma tehtud või nii, hiljem olid sellised rohkem isetehtute moodi. Kas põhjuseks oli raha kokku hoidmine või et klantsitud ei näinud usaldusväärsed välja, ei oska öelda. Mulle mõjusid tavalise moega videod vähemalt oluliselt usutavamana.

 

 

See on masintõlgitud ja siis käsitsi veidi silutud. Sellegi poolest võib selles olla vigu või ebatäpsusi. Palun infot kasutada ettevaatusega.

2022 arvudes

- Oleme olemas pimedate ja nägemispuudega inimeste jaoks, kelle nägemisteravus on langenud tasemeni 0 – 30 %.

- 70 euro suurune liikmemaks: kombineeritud arvukate pakkumistega.

- 1,5% austerlastest on pimedad või nägemispuudega. (WHO Statistika, 2002)

- Oleme keskne kontakt- ja nõustamiskeskus 55 000 pimedale ja nägemispuudega inimesele Viinis, Alam-Austrias ja Burgenlandis.

- 26 000 puudutatud inimest Viinis

- 25 000 puudutatud inimest Alam-Austrias

- 4000 puudutatud inimest Burgenlandis

Pimedate ja nägemispuudega inimeste ühing Viinis, Alam-Austrias ja

Burgenland (lühendatult BSVWNB) on olnud keskne kontakt- ja nõustamiskeskus pimedatele ja nägemispuudega inimestele ning nende sugulastele.

Me näeme end 55 000 pimedate ja nägemispuudega inimeste piirkondliku huvikaitseorganisatsioonina Viinis, Alam-Austrias ja Burgenlandis.

Asutatud 1947. aastal, oleme nüüd üks suurimaid eneseabi organisatsioone Austrias. Meie töö on erapooletu ja mittekonfessionaalne.

Kui nägemine puudub sünnist saadik või halveneb haiguse, õnnetuse või vanuse tõttu, siis seisavad kannatajad silmitsi suurte probleemidega.

Me pakume tuge, näitame tulevikuväljavaateid ja toetame neid teel iseseisvusele. Meie töö eesmärk on enesemääratletud elu pimedate ja nägemispuudega inimeste jaoks.

Igaüks, kes on pime või nägemispuudega, peab toime tulema igapäeva- ja tööelus, vajab palju teavet ja ulatuslikku koolitust. Seepärast püüdleme pidevalt selle nimel, et laiendada oma teadmisi ja meie individuaalset nõustamist ja rehabilitatsiooni.

BSVWNB asub Viini 14. linnaosas asuvas ligipääsetavas Louis Braille'i majas. Meie ühing on osa kogu Austriat hõlmavast Austria pimedate ja vaegnägevate inimeste katusorganisatsioonist. 

Berufliche Assistenz & Akademie BSV GmbH (BAABSV) kaudu korraldame NEBA ja FSW projekte ning toetame pimedate ja vaegnägijate tegevust ning toetame nägemispuudega inimesi koolitustel, tööl ja tehniliste abivahenditega.

Meie tööd rahastatakse suures osas annetustest.

 

ARTIKLI LÕPP

 

 

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Minu sel aastal juba 85-seks saav emme rääkis mulle emadepäeval, kuidas tema ema  oli omal ajal kogenud emadepäeva tähistamist. Vanaisa ja vanaema elasid Vabariigi ajal väikeses külas nimega Lullikatku, kus huvitaval kombel asusid Torma valla mõned kõige olulisemad hooned, nagu vallamaja, koolimaja ja rahvamaja. Emadepäeva aktus peeti muidugi rahvamajas. Nad ei olnud jõukas pere, aga võrreldes näiteks paljukiidetud nõukogude perioodiga elasid nad ikka väga hästi. Neil ja nende kolmel lapsel polnud millestki puudust,  nagu seda paraku juhtus tööliste paradiisiks nimetatud riigis. Vanaisa oli tunnustatud rätsep ja vanaema hea vaibakuduja. Omaette töötaval käsitööliste perel oli rahulik ja õnnelik elu. Veidi peale minu ema sündimist 39-ndal aastal tulid ränkrasked katsumused ka meie perele. Neid küll ei küüditatud, kuid omaette töötamise võimalus kadus. Käidi kontrollimas, et ega midagi salajas ei tehta. Mõelda, et tööliste riigis kontrolliti, et ega keegi salajas tööd ei tee. Ema mäletab, kui nende pere läks sõjapakku 44-ndal aastal ja kuidas ühe pere piimaandja , kes oli ka kaasa võetud (kuhu sa elava olendi jätad), kukkus pelgupaigaks olevas vanas talus kaevu. Emme kõike täpselt ei mäleta, sest ta polnud siis veel viienegi, aga huvitaval kombel just lehma lugu on talle mällu jäänud. Elame nüüd ajas, kus tähistatakse avalikult emadepäeva. Olgem oma emadele ja vanaemadele väga tänulikud nende hoolitsuse eest. Mehed, kellel juhtub lapsi olema, austage ka nende emmesid. Ema amet on tähtis , aus ja püha! 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Artur Räpp

 

Ühel ilusal maikuu päeval viis töö mind Tartusse. Reisi sõidupoolest allpool juttu tulebki.

Päike paistis, linnud laulsid ja mina olin kolmveerand 8 kohtumispaigas Jüri kiriku juures, veerand tundi enne kokkulepitud aega. Tegin siis aega parajaks, tegin ümbrusest pilte. Ma olen täiesti pime, kuid telefoniga pildistamine pole keeruline ja tänapäevased telefonid oskavad ka pilte kirjeldada. Nii juhtus, et seisin, üks pilt, pöörasin, uus pilt ja nii kokku 8 pilti kogu ümbrusest. Mis neil piltidel oli, sellest lõpupoole. 

Kell 8 algas reis. Sellel midagi huvitavat ei juhtunud. Imaveres tegime peatuse, telefon ütles, et parklas on autosid hõredalt, kuid see-eest väga mitut erinevat värvi, siniseid, kollaseid ja punaseid. Üks valge oli ka.

Töö on töö, mis sellest ikka rääkida, mis Tartus oli. Tagasiteel tegime väikese puhkusereisi läbi Eestimaa, suund Tartust Narva maanteed mööda üles. Käisime puukoolis, kuna reisikaaslastel oli sinna asja. Suurim vaatamisväärsus minu jaoks, peale metsalõhna, oli kuulamisväärsus. Kuskil mitte liiga kaugel käis üks pauk, mis meenutas Youtube videotest kuuldud suurtükipauku. Ei küsinud küll töiselt toimetavatelt puukooli inimestelt, et kas seal läheduses on ka mõni polügoon. Neid ju ikka on, siin ja seal. Puukoolist edasi sõitsime ikka-ikka põhjapoole, kus on Peipsi äär, nagu laulusõnad ütlevad. No peaaegu umbes nii nad ütlevad. Teepeal ostsin kohafileed taignas, tee servas oli vastavaid müügikohti mitu. Olime nimelt sattunud Sibulateele. Minu jaoks oli kohtumisel Sibulateega eriline tähendus. Nimelt olin koos kirjeldustõlke meeskonnaga valmis saanud kirjeldustõlke lühifilmide kassetile „Metsik lõuna“ ja ühes neist lühifilmidest oli jupp Sibulatee elust-olust, veidi üldisemalt kalapüügist Peipsil. Veel täpsemalt olid selle lühifilmi fookuses karakatid, mida Peipsiääre inimesed ise ehitavad, et raskemate teeolude korral neil ringi sõita. Kui tekib võimalus, soovitan lühifilmide kogumikku „Metsik lõuna“ vaadata. Kirjeldustõlke jaoks läheb vaja ka nutitelefoni äppi MovieReading. Et siis mina sõin Sibulateel koha-kala taignas ja mõtlesin, et ei tea, kas mõni neist filmis rääkinud meestest on ka selle koha püüdnud, mida ma just söön. Kalaga maiustatud, sõitsime Mustveesse. Muide, kalamüügikohas tehtud pildilt sain hiljem teada, et samas müügikohas oli pakkumisel ka jäätis. Et oleks leidnud ka magusamat maiustamist, kui selline soov on. 

Mustvees tatsasime päris randa välja ja arvake, keda ma seal kohtasin? Vihjeks, et seltsiks oli tal siil, teate, selline tark loom. Ka see konkreetne siil oli väga tark, oma jalavaeva vähendamiseks oli ta end sättinud lauavirna otsa, lauavirn ise oli aga mehe õlal. Kas nüüd teate, keda me Peipsi serval kohtasime? See oli Kalevipoeg, kes sammus järvest välja lauakoorem õlal, siil lauakoorma otsas. Selleks et ise kätega kujuni ulatuda, ronisin kivi otsa. Asi tundus veidi kõrge, et ronisin vaid põlvili. Oli mees ja lauavirn ja siil ka, oma käega katsutud. Telefoni-kirjeldaja pidas ühel tehtud fotol Kalevipoega lausa päris inimeseks, kes tuleb koormaga järvest. Kasu on masinatest palju, vahel saab nalja ka. Eksitus on tegelikult mõistetav, skulptuur oli üsna realistlik, kuigi pronksist, nii Kalevipoeg kui ka siil. Lauad olid päris puidust. Kui satute sinna kanti, soovitan vaatama ja katsuma minna. Samas lähedal oli ka külalistemaja, et võib ka ööbida ja mitu päeva järve ja Kalevipoega nautida.

Vahemärkusena, et Eesti piiri ääres on meil ametlik piiritsoon, vastavad märgid on maantee ääres, mis sellest teatavad, ja ütlevad, et igal hetkel võidakse isikut tõendavat dokumenti küsida. Kui lähete puhkama, pange ID-kaart rannakotti.

Peipsi äärest suundusime Rakvere suunas ning tegime peatuse väikese kohaliku lihatööstuse juures, Kulina oli selle nimi. Kulina suurim kuulamisväärsus oli vaikus, linnainimese jaoks küll. Viie või isegi rohkema minutiga möödus vaid 2 sõidukit. Tallinna inimese jaoks äärmiselt vähe. Isegi linde oli vähe. Üks lennuk lendas üsna kõrgel. Nii piiri lähedal, tea, kuhu ta lendas seal. Peatumiskoha lähedal asus käbikuivatimuuseum. Sees ei käinud, kuid kõlas huvitavalt.

Mis kokkuvõtteks öelda. Tallinnast Tartu oli ratsionaalne sõit, kiire, asjalik, kuid nagu näha, kirjutada polnud sellest mitte midagi. Tartust Tallinna tagasi, tubli ringiga ning siin ja seal peatudes oli palju elamusterohkem. Küll suurtükkimürtsu ja linnainimese jaoks harjumatut vaikust, kala ja Kalevipoega. Väike ebaratsionaalsus tasub end ära. Vahel kindlasti. Mõelge sellele, kui suveplaane teete.

A, need pildid, mida Jüri kiriku juures tegin, 8 tükki. Pimedana pildistamine tekitab vahel üllatusi. Tegin pilte telefoni horisontaalselt hoides, et ikka laiem ala peale jääks, kuid kogemata sihtisin liiga üles. Nii oli piltidel vaid taevas, natuke puude latvu, veidi majakatuseid ning kirikutorn ristiga, kuid ikka sain teada, et Jüris on puud palju vähem lehes kui Tartus, lehti oli puudel vaid napilt. Nii masin neid kirjeldas. Ja taevas oli sini-sinine. 

Aga mis sellest, ikka oli tore. 

Head suve ja rohkelt mäletamist väärt elamusi.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Kui saabus Vanemuise poolt info selle kevad-talve kirjeldustõlkega etendustest, siis esialgu ei planeerinud ma seekord Taaralinna külastamist. Etendused ei tundunud otseselt atraktiivsed. Sain teada, et onupoeg ja tema abikaasa, kes mind on tihti Vanemuises saatnud, veedavad just Prohvet ja idioot etenduse päeval puhkust kaugel lõunas. Nende plaanid muutusid ja kuna ma polnud neil soolaleival veel käinud, siis otsustasin kaks eesmärki ühe korraga saavutada ja hakkasin Tartu sõitu planeerima. Meiesugusel on kaugemale sõitmine ikka seotud igasugu keerukustega: kuidas saada bussile või sihtkohas sealt maha. Kõik sai kenasti planeeritud ja võib juba ette öelda, et kõik sujus plaanide kohaselt. Hommik algas nagu ikka valla sotsiaalautos teel Nõmme ujulasse, sest enne peab ikka saunalaval käima, kui hakata uurima seda, mida näitlejad teatrilaval teevad ja räägivad. Nõmmelt viis alati abivalmis taksojuht Gennadi mu kenasti bussijaama ja pani Tartu bussi peatuses pingile istuma. Kuulasin mõne aja telefoniga üht-teist ja varsti kuulsingi Kerti saatja Lauri häält. See oli täielik juhus, et nad tulid sama bussi peale. Me ei leppinud eelnevalt kokku, sest eks igaühel on omad liikumisplaanid. Teadsin küll seda mitu päeva ette, olime Kertiga telefoni teel ühenduses. Lauri asetas lahkelt mu koti pakiruumi ja juhendas bussis koha leidmisel. Koht oli mul üsna ees, nr. 8. Kuulasin sõidu ajal youtube-st muusikat ja lugesin veidi ka uudiseid. See on ikka hea küll, et need blindshelli telefonid olemas on. Kõik ei oska nutitelefoniga hakkama saada. Vaatasin vahepeal ikka lazarilloga järgi, et kus parasjagu asume ja varsti olimegi Tartus, mulle väga lähedases ja armsas Tartus. Vennapoeg andu oli mul bussi vastas ja aitas hotelli , milleks traditsiooniliselt oli Dorpat. Sellel on muude omaduste kõrval ka see hea omadus, et asub väga lähedal bussijaamale ja mu vennapoja töökohale. Puhkasin pisut ja siis tuligi onupoeg mulle järele. Suundusime Tõrvandi kanti , kus ta nüüd elab. Majad on küll üksteise kõrval suure põllu  peal, aga majas sees ja ümber tundus kõik väga rahulik. Aed oli üsna suur. Majas on ka saun, Sellises majas elaks või ise. Ajasime natuke juttu, andsin kingituseks üle väikse liua meie töökatelt keraamikutelt ja cd-plaadi mõnusa muusikaga, mida esitab meie inimene Ivar. Istusin mõne minuti onupoja mõnusas kiiktoolis ja siis oligi aeg teatri poole sõitma hakata. Teatri juures sai auto kenasti invakohale pargitud ja paar sammu edasi ning olimegi vanas Vanemuise majas, mis päris vanasti oli Dorpati saksa teater. Küll sel ajal vist oli linna ametlik nimetus Jurjev. Paraku on meie ajalugu selline, kus on linnu nimetatud võõraste nimedega, ikka nende omadega, kes parajasti võimul on olnud. Praegu on linna nimi Tartu ja selleks see peaks jääma. Etendusest ma pikemalt kirjutama ei hakka, seda teeb Kert, aga naerma ja mõtlema ajas see küll. Vahel ongi ehk naeru vaja, et sügavamini mõtlema hakata. Kas siin elus ikka on kõige tähtsam raha või ehk on puhas südametunnistus olulisem? Kohtusin ka mõne meie saatusekaaslasega Tartust ja kuulsin veel enamate hääli kõnelemas. Veidi peale kümmet jõudsin tagasi hotelli ja jagasin mõne inimesega, kes veel üleval olid, muljeid etendusest ning hiljem tukkusin veidi-võõras kohas ma hästi ei maga- ja ülejäänud öö kuulasin vanu häid laule youtube-st. Hommikul kl. 9 läks juba buss Tallinna poole Osalesin bussis PPÜ juhatuse koosolekul ja Tallinna bussijaamas oli Gennadi jälle vastas ja viis mu Nõmme ujulasse. Niisiis algas ja lõppes kultuurivisiit kultuuripealinna Nõmme ujulas. Sotsiaalauto juht proua Pilvi oli mulle toonud Haapsalust mõned Tallinna leivakesed, nii sain mingis mõttes sel päeval osa oma sünnilinnast. Oli tore kultuurikogemus.

 

ARTIKLI LÕPP

 

 

Tekst: Kert Küla

 

Käisin seitsmendal mail Tartus asuvas Vanemuise Väikeses majas üht vahvat kirjeldustõlkega teatrietendust kuulamas. Etendus kandis pealkirja „Prohvet ja Idioot“ seda lavastust mängiti komöödiana ning elamusena sain kogeda parajal hulgal nalja ja naeru.

Mainitud lavastusele oli tehtud kirjeldustõlge, mis võimaldas pimedatel teatri külastajatel kõrvaklappidega raadiosaatja taoliste aparaatide vahendusel laval toimuvast tegevusest osa saada.

Näiteks sain kirjeldustõlke vahendusel teada, et matkaauto, millega veidi „nupust nikastanud“ Johanit kehastanud tegelane laval mõned meetrid liikudes nii-öelda ringi sõitis oli tegelikult tavaline ratastega kontoritool ning samuti lukustati ja avati laval olematuid uksi, vehiti löömist imiteerides golfikepiga, loeti sularaha ja tehti muidki huvitavaid tegusid.

Näiteks kõlas ühes kriminaalses episoodis ka püssipauk kui vene eriteenistusega seotud palgamõrtsukas lasi maha Aafrikas paiknenud Kondori saare julmast diktaatorist presidendi Alexo.

Nüüd kirjutan kokkuvõtvalt selle naljaka ja kohati jabura võitu näidendi sisust.

Selle lavastuse kolm peaosatäitjat olid järgmised Eestis tuntud näitlejad: Johan Lainemaad kehastas laval näitleja – Oskar Seeman, maailmalõppu ettenägevat prohvetit (Petra Rahnu mängis laval Linda Porkanen

 Ning vanadaam Agnes Eeljärve kehastas Merle Jääger

Lavastaja Ain Mäeotsa meisterlikult lavastatud absurdihõnguline teekonnakomöödia pealkirjaga “Prohvet ja Idioot”, mida mängiti Väikeses Vanemuises kahes vaatuses on mõnusa huumoriga vürtsitatud tragikoomiline teatrietendus, milles kohtuvad kaks omal moel eluga kimpus olevat inimest.

Mainitud lõbus lugu algas sellega, et mitte eriti nutikas Johan, keda juba lapsena idioodiks kutsuti sõitis oma vennale Fredile kuuluva matkaautoga otsa vagunelamule, milles viibis prohvet Petra, kes hakkas just end üles pooma, sest tema arvutuste kohaselt pidi kaheteist päeva pärast saabuma maailmalõpp. Õnneks suutis Johan veenda prohvet Petrat enesetapu mõtetest loobuma.

Edasi asusid maailmalõppu ette ennustav prohvet Petra ja veidi omapärane Johan ühiselt “maailma parandama” ning nad sattusid erinevatesse olukordadesse ja seiklustesse.

Näiteks Johan tahtis kätte maksta nendele klassikaaslastele, kes olid teda kooliajal kiusanud.

Ootamatult liitub Johani ja Petra seltskonnaga ka Viimsis elav vanem daam Agnes Eeljärv, kellega koos sõidetakse autoga Itaalias paiknevasse Rooma linna, et Johan saaks oma saatkonnas töötava vennaga arveid klaarida ja talle sõnaotseses mõttes peksa anda.

Mõistagi ei läinud kõik sugugi nii nagu oli esialgu plaanitud ning Roomas sattus see kolmeliikmeline seltskond mitmetesse sekeldustesse: näiteks toimus kohtumine Rooma paavstiga, kui ka Ameerika ühendriikide presidendi Parak Obamaga.

Näidendi teises vaatuses toimus tegevus Aafrikas paikneval Kondori saarel, kus oli tõeline maksuparadiis, liikus suures koguses kuritegelikul viisil saadud raha ja tegutsesid mitmed kahtlased varifirmad, kusjuures asjasse oli segatud ka Šveitsi mõjukas pangahärra.

Muidugi tõelist maailmalõppu ei saabunudki ning prohvet Petra tegi uue arvutuse, mille kohaselt maailma lõpp pidi saabuma hoopis kolme kuu pärast.

Muidugi ka teisel korral maailma lõppu ei tulnud ning maailmalõpu prohvet Petra tegi jälle uue arvutustehte, mille kohaselt maailma lõpp pidi tulema kolmesaja neljakümne seitsme aasta pärast.

See on mitu põlvkonda hiljem nii, et kahjuks arvutuse õigsust keegi kontrollida ei saa.

Kahjuks toimus lavastuses ka suur pettus, mis seisnes prohvet Petra ja idioot Johani väljamõeldud maailmalõpu loteriis, millesse panustasid mitmed jõukad inimesed miljonitesse eurodesse ulatuvaid rahasummasid, et selle rahaga Kondori saarel elu ja majandus käima tõmmata.

Näiteks lubati ehitada saarele lennujaam, läbi viia abstraktne rohepööre ning arendada meditsiini ja haridust. Tegelikult muidugi ühtki neist lubadustest ellu ei viidud ning asi jäigi ainult jutuks.

Johan kohtus Kondori saarel ka oma isa Alexoga, kes oli mainitud saare kurikuulus president.

Nupust nikastanud Johanit ega maailmalõpu prohvet Petrat siiski reaalselt vangi ei pandud.

Loomulikult ei ole niisugune inimeste petmine kuidagi õigustatav ning päriselus lõppevad sellised teod kriminaalkorras karistuste ja suurte võlgadega.

Kokkuvõtvalt saan väita, et tegemist oli igati toreda etendusega, mille pärast tasus Tartusse sõita.

Lõpetuseks mainin veel, et raamatu Prohvet ja Idioot Rootsi päritolu autoril Jonas Jonassonil on kirjutatud veel mitmeid koomilisi teoseid: näiteks tema tuntud debüütromaan kannab pealkirja Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus.

Nimetatud raamatut on müüdud mitmetes riikides üle üheteist miljoni eksemplari.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets

 

  14. mail kogunes hulk puudega inimesi ja nende aitajaid ministeeriumide hoone Tamme saali, et arutada ligipääsetavuse teema üle. Sattusin sinna Sülvi Sarapuu juhatamisel mtü Kakora esindajana. Pimedate ja vaegnägijate jaoks on igasugune ligipääsetavus äärmiselt oluline, sest meil üldiselt ju muud probleemi eriti polegi, kui nüüd just ebapiisav pension või töövõimetoetus välja jätta. Seminaril käsitleti põhiliselt kaht teemat: kultuuri-mille hulgas ka sporti ja transporti. Veebiküsimustele eriti tähelepanu ei  pööratud. No, see teema puudutab ka reeglina üksnes pimedaid, sest internetis on teiste puuetega inimesed võrdses seisus tervetega, mitte küll kõik. Oma hea abistaja Kristinaga jõudsime kohale ilusti õigeks ajaks ja veidi keha kinnitanud asusimegi teema üle arutama ning ettekandeid kuulama. Kultuuri küsimustes toodi esile kaks põhilist küsimust, mis puudutasid meie inimesi: kirjeldustõlke teemad ja saatja pileti võimalik soodustus. Esimese küsimuse lahendamine või parem korraldamine nõuaks muidugi küllalt suuri rahalisi vahendeid, mida praeguses majandussituatsioonis on riigil raske leida. Meie lauas oli Kultuuriministeeriumi esindaja, kes selgitas olukorda põhjalikumalt. Tundus , et saatja pileti küsimus võiks leida lahenduse. Seostasime selle lahendamise sellega, kuidas omal ajal on lahendatud tasuta sõidu õiguse küsimus ühistranspordis. Kultuuriürituste puhul on oht, et soodustusi võidaks ära kasutada omakasu eesmärgil. Selle teemaga liitus ka puudega inimese kaardi küsimus. Räägiti võimalusest seostada see küsimus id-kaardiga. Üldiselt on puudega inimesed tihti väga kultuurihuvilised. Lihtsalt riik peaks aitama neil paremini kultuurist osa saada, mis tähendab sageli ka kulutusi selle jaoks. Minu saatjaks olnud mtü Helpific  esindaja Kristina amor teab väga hästi, kuidas pime teatris või muuseumis käib, sest ta on mulle ja teistelegi saatjaks olnud ja aidanud ka saatjat leida oma võrgustiku kaudu. Transpordi teemal oli juttu pikemalt Pärnumaa ühistranspordikeskuse kogemustest, kaasa arvatud kogemustest pimedate  inimestega koostöös Pärnu pimedate ühinguga. Lauas aset leidnud diskussioonis arutati mitmeid teemasid: nii ühistranspordi kui invatranspordi küsimusi. Esitasin mõtte, et nii bussijaamas kui raudteejaamas võiks olla samalaadne teenus lennujaamaga, kus pime aidatakse ühe transpordiliigi pealt sealse töötaja poolt teise peale vastavalt vajadusele. Veel käsitlesime lühidalt peatus. ee teemat, mis juba aastaid on kõnesüntesaatoriga ligipääsematu, kuigi aastate eest saime seda keskkonda hästi kasutada. Paljud imestasid, et aja jooksul on võimalused vähenenud, mitte suurenenud. Kuna minu sotsiaalauto pidi juba kella 15 paiku mulle järgi tulema, siis lõpudiskussioon jäi minul kuulmata. Oli huvitav ja vajalik kokkusaamine. Ehk kannab see meie inimeste jaoks head vilja. Muidugi vastavalt võimalustele. 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets  

 

 26. aprill oli minu jaoks tihe ja huvitav päev. Kõigepealt siirdusin valla autoga Nõmme ujulasse, et värskendust ja turgutust leida nii saunas laval kuumas kui ka jahedas vees basseinis ning mõnusas mullivannis mugavalt istudes ja mõtiskledes elu üle. Peale seda suundusime Jaani kirikusse, kus oli järjekordne lõunakontsert Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA õpilaste esituses ja meeliköitev sõnajagamine õpetaja Eve Kruusi poolt. Heiki oli mulle toredasti abiks nii liikumisel, kui ka pärast üritust kauni muusikaga oreli cd ostmisel ühes kambris . Ma ise väga ruumide asetusest aru ei saanud, usaldasin Heiki kogemusi ja juhtimist. Cd-l mängib sellesama Jaani kiriku orel. 

Siis sõitsime trammiga Vana-Lõuna peatusse, mille lähedal asub mõnus Pagaripoiste kohvik. Sõime porgandipirukat ja kooki ning mõlgutasime mõtteid elust ja lähematest ning kõrgematest probleemidest meie elus. Siis liikusin sõbraliku taksojuhi abil edasi Tondi tänava majja, kus pidi kell 16 algama uue punktkirja aabitsa ja noodiraamatu esitlus. Kõik kogunesid ümber laudade, aga kuna mina pidin varem lahkuma, siis jäin veidi eraldi toolile istuma ja teiste juttu kuulama. Seal oli palju inimesi, keda ma üldse ei tundnud, aga oli ka tuttavaid nagu Mari-Liis, Kert, Clelia, Priit. Igaühel oli oma kogemus muusikast, punktkirjast ja nende omavahelistest seostest. Jõudsin veel maitsta tükikese kringlit, kui juba Ulrika-minu truu saatja teatrikülastustel-ütles, et on aeg minema hakata. Päeva lõppsiht oli Theatrumi etendus Karmeliitide dialoogid“, mis pidi kestma üle 4 tunni ja mis ilmselt seetõttu algas tavalistest teatrietendustest tund aega varem ehk kell 18. Theatrumi hoone on pimedate jaoks üks paremini ligipääsetavamaid teatrihooneid üldse. Minu kogetutest igatahes kõige Parem. Kõigepealt saab autoga-ka taksoga-sinna otse ukse ette. Treppe on ka majas suhteliselt vähe ja käsipuu ulatub trepi algusest lõpuni. Saalis istusime esimeses reas ja kuuldavus oli väga hea. Ka kõnelesid näitlejad väga selge diktsiooniga ja laulsid väga arusaadavalt. Arusaadavalt küll selles mõttes, et sõnad olid selgesti arusaadavad, aga nende tähendusest suurt ei taibanud, kuna seoses kloostri teemaga olid laulud ladina keeles. Teatavasti oli ja on katoliku kiriku ametlik keel ladina keel ja oli aegu, kus isegi Piibel oli olemas ainult ladina keeles. Oli neid, kes kartsid, et kui lihtne inimene ise Piiblit loeb, siis ta sellest aru ei saa ja seletajaks-vahendajaks pidi olema ladina keeles haritud preester. Näidendi teemaks lühidalt öeldes oli Prantsuse revolutsiooni kokkupõrge katoliku kirikuga. Revolutsionääride-kelle esindajad trampides ja karjudes kloostrisse tungisid ning kasutasid relvaks giljotiini. Katoliku kiriku esindajad, kelleks olid karmeliidid -nii nunnad, preester kui kloostriülem-kasutasid relvaks hoolimist ja armastust kõigi inimeste suhtes. Kahjuks nagu alati on olnud jäi võitjaks giljotiin ja nunnad, kes ei allunud vägivaldse võimu ebaseaduslikele korraldustele, oma usk maha salata, kaotasid oma elud ja pead selle julma aparaadi toimel. Kuid nagu märtritega ikka on, lõppkokkuvõttes jäävad nemad võitjaks. Saalis polnud ilmselt ühtegi inimest, kes poleks toorest vägivalda süütute naiste kallal hukka mõistnud ja neile kaasa tundnud. Kõikide tuleviku mässajate ja tagakiusajate saatus saab vast olema samasugune. Algul joovastus saavutatud võimust, siis verevalamine ja hiljem lõppematu häbi ajaloos. Niisiis võiks enne mõelda, kui siiraid inimesi taga kiusama hakata. Muidugi ei õigusta see neid, kes ise usu nimel on teistmoodi uskuvaid inimesi või üldse kedagi teistsugust elu elavat kogukonda taga kiusanud. Meenutasin teatris ka Pärtliööd, kus seesama katoliku kirik tappis ühe ööga kümneid tuhandeid protestante, naisi ja lapsi kaasa arvatud ainult sellepärast, et nad uskusid mõnevõrra teisiti. Elu seaduspärasus, mida külvad, seda lõikad, kehtib religiooni sfääris samuti kui muudes elu valdkondades. Selline kiriku minevik ei pane mingit süüd siirastele karmeliitidest nunnadele, kes aitasid inimesi kogu südamest ja hoolisid kõigist inimestest, kaasa arvatud oma tagakiusajatest. Minule läks see etendus väga korda ja ma usun, et paljudele teistele ka. Alguses oligi plaan teha ühiskülastus meie inimestele, kuid kahjuks ei leidunud ühtegi soovijat. Eks aeg on keeruline ja võimalused piiratud. Kui poole öö ajal lõpuks koju jõudsin ja hamburgeritega maiustama asusin, olin väsinud, kuid rahul pika kultuuripäevaga. 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg 

 

2. mail 2024 sai Leili Sarapuu 90-aastaseks. Seda olulist sündmust tähistasime 4. mail Nõmme Kultuurikeskuses toreda kohtumisega. Toimus kontsert koos maitsva toidu ja joogi nautimisega. Suur saal oli täis laudlinadega kaetud laudu. Kokku oli tulnud Leili perekond ja sõbrad, muusikakaaslased, endised õpilased toonasest Eesti Muusikaakadeemiast. Omaette kategooria moodustasid koorilauljad Kaitseliidu koorist, keda Leili on aastate jooksul juhendanud. 

Juubelipidu algas suurepärase kontserdiga. Mängis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester maestro Vello Loogna juhatamisel. Ka minul oli au oma lauluemale koos orkestriga laulda kaks laulu: „Ema süda“ ja „Ema sünnipäev“. Peale selle esines meie ühingu ansambel PÜÜ. Improvisatsiooni pakkus flöödil Maarja Haamer. Viimase ansamblilaulu ajal võttis juubilar „Kungla rahva“ dirigeerimise üle. See liigutas niivõrd, et tõi pisara silma. Orkester võttis mängu tõsiselt ja mürtsutas veel üsna mitu lugu edasi. Muusikalist programmi sisustasid ka meie kaks toredat noormeest Daniel Vensel ja Paul- Art Kahar, kelle imeilus instrumentaalesitlus klaverile ja alt saksofonile ning lauluhääl puudutasid juubilari tundekeeli. Me veel kuuleme nendest noormeestest edaspidi muusikamaailmas kindlasti. Nende esitluse järgselt oli Leili väga tänulik ja rääkis rebase loo raamatust Väike prints Kõige tähtsam siin ilmas on silmale nähtamatu, ainult südamega näed õigesti.“ 

Kontsertosa kestis üle pooleteise tunni. Juubilar elas kogu kontserdile elavalt kaasa- kõndis aina lavaesise ja oma tooli vahet ning rääkis lugusid oma elust, mis peamiselt puudutasid muusikat. Ühel hetkel tabasin ta täiest kõrist kaasa laulmas, see oli Laul põhjamaast. 

Leili Sarapuu tuli Tondi tänava majja 1955. Ta oli just astunud Eesti Muusikaakadeemiasse dirigeerimise erialale, juhendaja Jüri Variste käe alla. Leili tuli Tallinnasse lapsepõlvekodust Kanepist. Ta elas üliõpilasena ühiskorteris. Tallinnas oli eluaseme puudus ja rahvas elas kitsikuses. Nii elasid ühiskorteris koos kitsastes oludes täiesti võõrad inimesed. Igas toas elas ise perekond ning vahel võeti omakorda üürilisi juurde, meenutab Leili. Kõrvaltoas elas pime mees, kes hakkas rääkima, et Pimedate Ühingus tegutsev koor otsib väga dirigenti. Leili haaras sellest pakkumisest kinni ja jäi meile pimedate muusikaliseks arendajaks kokku 50 aastaks. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu naisansambel Leili Sarapuu juhendamisel lõpetas tegevuse 2005 aastal. Ansambel jätkas tegevust uute juhendajate ja uute koosseisudega. 

 

Õnnitlused ei tahtnud lõppeda. Enamik õnnitlusi oli lillede ja muusika keeles.

Ka perekonna õnnitlus oli muusikaline, Leili poeg Priit Sarapuu esitas spontaanselt koos orkestriga laulu Genry Mancini „Kuu jõgi“., Kuulasime ja hoidsime hinge kinni, nii ilus oli. 

Juubilar meenutas oma lapsepõlve. 

Olen puhkpilli orkestri muusikaga seotud titest peale. Minu isa oli orkestri juht. Elasin köstri majas ja puhkpilliorkester tegi meie kodus proovi. Kogu aeg käis üks pilli törtsutamine. Tahad või ei taha, pidin kuulama seda harjutamist. Enne kooliea algust oli mul ükskõik, pilli harjutamine mind ei häirinud, aga kui pidin hakkama õppetükke tegema, siis oli raske müra sees õppida. Küll ma mõtlesin, et millal nad ükskord lõpetavad? Aga näe, ei ole veel lõpetanud, täna ka siin orkester mängib. 

Selle naljapeale hakkasid kõik kohalolijad plaksutama ja naerma. 

Juubelitordi lõikas päevakangelane ise lahti. Laulud ei tahtnud lõppeda!

Õhtu lõppes juubeli ühendkoori esituses „Mesipuu“ laulmisega.

Palju õnne armas Leili Sarapuu!

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Kert Küla

 

Aasta 1926. Laulu Mutionu pidu Algversioon, mille autoriks pseudonüümi all oli Alide Dahlberg.

See on tore naljalaul, mis jutustab metsas toimunud ülemeelikust peost. See vahva üritus läks metsloomade alkoholi liigtarvitamise tõttu üle vägivallaga lõppenud tülitsemiseks. Ehk tuleks sellest vanast laululoost tänapäevalgi tarkuseterakesi kõrva taha panna. Vägijooke ja teisi sõltuvust tekitavaid aineid ei tasuks kindlasti mitte iialgi tarvitada, tuleb suhtuda asjadesse rõõmsalt ja kainelt! Rõõmsalt rahuliku ning kaine meelega on elu ilusam.

 

Elas metsas mutionu, keset kuuski noori, vanu.

Kadakpõõsa juure all, eluruum tal sügaval

Paistis juba päike ere, pääsis lumest samblapere, 

välja tuli putukas, tiibu triikis liblikas.

 

Liginesid kevadpühad, laines põllud laines luhad

Mutiperes kibe töö pühad käes on üle öö.

Onu ise jooksis poodi ostis pärmi mitu loodi 

hakkas õlut pruulima tädi saiu voolima

Lapsed keetsid mune hooga ja veel mitut muudki rooga,

vanaema süldipott podises, kui vähikott

Kui siis algas kallis püha laual kannuis õluvihas, 

sülti oli piklik rida, vorstirõngaid kõverida.

 

Tuli kokku külalisi karvaseid ja sulelisi,

 lendas vares, harakas, kull ja kaaren nupukas, 

joostes tuli väle põder, hiljaks jäi veel reinuvader.

Jänes nudisabaga, orav kikkiskõrvaga, 

vantsis uhkelt karuhärra, veeres siili okaskera, 

siis kõik lauda istusid pidurooga maitsesid.

Karu imes mesikooki, jänes rüüpas õllejooki, 

vares mune krõbistas, harak sülti lobistas.

Põder limpsis õunasuppi, orav näris vorstijuppi, 

kaarnal kapsapirukas, kullil lihaviilakas.

 

Aeti juttu, tehti nalju, lauldi joodi õlut palju,

uimane ju karu pea teisedki ei piiri pea,

jänes tantsis õlletujus siili käpa peale vajus, 

siilikene kiljatas, linnupere ehmatas 

mis sa kilkad nõelakera tõstis kuri kaaren kära,

ole vait va pigilind siin ei keegi karda sind

riiu sekka sekkus karu joobnult pole kelgi aru, 

hambaid näitas rebane, puskles põder vagane

Mutirahva raskeks mureks riid läks viimaks väga suureks, 

kausid tassid lendasid, kisklejad vaid undasid. 

Kui siis viimaks lõppes tüli siilil kasuk lõhki oli, 

karul katki kistud vest reinul kadund kõrvalest.

Harakal ei olnud saba, jänes otsis karku taga, 

kaarel paistes nokaga, põder jäigi lonkama.

 

Selles versioonis on seda laulu ühel oma helikandjal esitanud instrumentaal-vokaal kollektiiv Vennaskond.

 

ARTIKLI LÕPP



Esimene koolipäev. 

Kes on su isa, pärib õpetaja väikeselt poisilt. 

Taksojuht! vastab poiss läbi pisarate. 

Miks sa sellepärast nutad? See on ju igati väärikas amet, proovib õpetaja poissi rahustada. 

Seda küll, aga ema ei mäleta enam auto numbrit.

 

Švipsis inimeste vestlus ööklubis. 

Mees küsib naiselt: Mida te minust soovite? 

„Midagi ei soovi!“ vastab naine. 

„Olgu, siis liigume edasi minu soovide juurde ...“

 

Jaapani turist satub Setomaale külla ja hakkab koos setoga hanskat ja 

viina jooma. Järgmisel päeval pead parandades aga tekib tüli ja pisike 

jaapanlane paneb setole sellise paugu, et see on kaks tundi pikali maas. 

„Mis see oli?“ uurib seto toibudes. 

„Karate,“ vastab japs. „See on pärit Jaapanist!“ 

Joovad siis edasi ja on seto kord ägestuda. 

Ta lööb jaapanlasele sellise litaka vastu pead, et see on kaks päeva audis. 

„Mis see oli?“ uurib jaapanlane silmi avades. 

„Toyota tungraud,“ ütleb seto. „See on ka teie maalt!“

 

69-aastane miljonär ilmub esimest korda baari oma 21-aastase 

abikaasaga. 

Sõbrad kohe uurima, et kuidas tal õnnestus 

selline kaunitar meelitada endaga abielluma. 

„Valetasin oma vanuse kohta,“ ütleb härra vaikselt ja rahulikult. 

„Arusaadav,“ noogutavad sõbrad mõistvalt, 

kuid üks uurib veel lisaks: „Kas ütlesid 40 või 45?“ 

„90!“ vastab miljonär silma pilgutades.

 

Poeg: „Issi, olen armunud ühte tüdrukusse.“ 

Isa: „Tubli, poeg. Kes see tüdruk on?“ 

Poeg: „Liina, meie naabritüdruk.“ 

Isa: „Ai! Soovisin, et ei pea sulle sellest kunagi rääkima, aga nüüd on 

see hetk vist käes. Palun ära emale räägi. Liina on tegelikult sinu õde.“ 

Poiss jäi sõnatuks, aga paari kuu pärast on tagasi: 

„Issi, armusin uude tüdrukusse ja see on veel kuumem kui Liina.“ 

Isa: „Tubli, poeg. Kes see tüdruk selline on?“ 

Poeg: „Angela, meie teine naabritüdruk.“ 

Isa: „Ai! Ka Angela on tegelikult sinu õde. Ära palun emale räägi!“ 

Sama asi kordub veel paar korda ja poiss läheb vihasena ema juurde: 

„Ma olen issi peale nii vihane! Olen armunud olnud kuude tüdrukusse, 

aga ei saa nendega käima hakata, sest minu issi on ka nende isa!“ 

Ema kallistab poega ja vastab: „Ära muretse mu kullake. 

Võid käia kellega tahad. Ta ei ole sinu isa!“

 

ARTIKLI LÕPP 

Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma juuni-, juuli- ja augustikuu juubilare. 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

 

*Agrippina Aksenova 100

*Elvi Sullakatko 85

*Zhanetta Konshu 85

*Mlle Nukk 85

*Ljudmilla Jevsjukova 75

*Valentin Bessonov 65

*Madis Kruus 50

*Alden Jõgisuu 35

 

 

*Raissa Uibo 80

*Heiki Sookruus 70

*Arnis Tammeorg 65

*Ahto Pärnsoo 60

 

 

*Enn Metsamaa 80

*Riho Tuisk 75

*Anne Küla 65

*Urmas Põldma 65

*Sigrid Õnnis 55

*Kerti Kollom Seidelberg 55

*Aivi Sau 50

 

 

ARTIKLI LÕPP



Põhja-Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolek toimub 15. juunil, laupäeval, algusega kell 11:00 Tondi 8a saalis.

 

 

1. Ühingu 2023. majandusaasta aruande kinnitamine ja revisjonikomisjoni arvamuse ärakuulamine

 

2. Auliikme määramine

 

3. PPÜ arengukava

 

4. Info liikmetele

 

Peale üldkoosolekut Amway toodete esitlus ja müük

 

Ühingu viimane vastuvõtupäev on 18. juuni ja alustame taas vastuvõtuga 03. septembril 

 

Heategevuslik muusika- ja kunstifestival „PIME“ toimub 2024 aastal, pühapäeval, 8. septembril kell 12-22, ikka Tondi 8A hoovis ja majas.

 

Festival seob kokku muusika, tänavakunsti ja pimedate/ vaegnägijate kogukonna. 

 

Festivali keskmeks on muusikalava ja pimekultuurilava, kuid toimuvad ka:

tänavakunsti jämm, 

pimedate ja vaegnägijate käsitöölaat, 

erinevad ekskursioonid ja töötoad, 

pimedate ettevõtete kogemustelk ja 

tänavatoiduala.

 

 

• Tavapilet 10-25 €

• Sooduspilet (puudega isikud, 13-18-aastased noored, tudengid, pensionärid) 5 €

• Vabapilet - Tasuta (Kuni 12-aastased lapsed, puudega inimeste saatjad)

• Toetaja pilet

 

 

Tulemas on veel Tädu loodusõpperada Viimsis, ekskursioon Pirita jõeorust linnamäeni, Vabaõhumuuseumi külastus ja matk Aegna saarele.Täpsema info saamiseks helista telefonidel 55570848 , 6748945 või kirjuta e-posti aadressile ulrika@ppy.ee

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefoni 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara. ee teel. 

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www.veebiraamatukogu.ee/

 

parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel

 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise. 

 

 

 

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00.

 

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.