September

 

Ilmub alates novembrist 1997.

 

 

 

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp

 



 

*Juhatuse koosolek nr 05.

 

*Juhatuse koosolek nr 06.

 

*Üldkoosoleku protokoll nr 1

 

*KULTUURIFESTIVAL TARTUS 

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

 

*Suvine Tartu

Tekst:  Kert Küla

 

*Juba kolmandik sajandist

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Pirita matk

Tekst:  Kert Küla

 

*Üksinda helevalguses

Tekst: Jaanus Riimets  

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme septembrikuu juubilare

 

*Kuulutused



Põhja-Eesti Pimedate Ühing

Juhatuse koosolek nr 05

 

Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 20. mail 2024

Algus: 10:00

Lõpp: 11.30

Juhatas: Artur Räpp

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp, Janne Jerva. Lisaks tegevjuht Helen Künnap. 

 

1. Tondi 8a haldamine

2. Jursu küsimus

3. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu 2023 aasta tegevusaruanne

4. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu 2019- 2025 arengukava täiendamine

5. Festival PIME piletihinnad

6. Jooksvad küsimused

 

1. Tondi 8a haldamine

Helen Künnap: Majahaldur tegeleb Tondi 8c maja ees oleva tee parandamisega. Hinnapakkumisi kanalisatsioonitööde remondiks ei ole veel laekunud, vastavad päringud on tehtud. Elektrikaabli kaevetööd toimuvad meie territooriumi läheduses, katlamaja poolses otsas. Tegemist on elektrilevi tellitud töödega.

Bensiinijaama vastas oleva parkimisala piirderemont on töös, mille teeb kindlustus. Sellel nädalal toimub turvafirma Viking Security lepingu sõlmimine. Kes allkirjastab lepingu? 

Juhatus otsustas:  lepingu allkirjastab Janne Jerva.  Tuletõrjehäire puhul peab olema inimesel ligipääsetavus kõikidesse majas olevatesse ruumidesse. Kellele juurdepääs tagada? 

Juhatus otsustas kontaktisikuteks Helen Künnap, Ulrika Tint ja Margus Kiin.

Tulekahjuõppus 27. mail, kell 13.00. Hoovis on parkimisinfoga sildid- kuhu helistada, kuidas tasulist parkimist teha.

 

2. Jursu küsimus

Juhatus arutas Jursu kinnistu arengu plaane. Vastavalt Eesti Pimedate Liidu poolt saadetud infole on esitatud kaks pakkumist: Roosi tee kinnistule, merepoolne osa, esitas pakkumise Reval Kondiiter OÜ. 

Mõlema kinnistu kohta tegi pakkumise Topu Rannaelu MTÜ.

Kuna Topu Rannaelu pakkumine hõlmas kahte kinnistut, siis juhatus oli Topu Rannaelu pakkumise poolt. Toimus hääletus: poolt- 4, erapooletu 1

 

3. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu 2023 aasta tegevusaruanne

Artur Räpp: Mis olid 2023 aasta tähtsamad sündmused, mida võiks tegevusaruandes välja tuua.

Tähtsamad sündmused- pikaajaline kaitstud töö; festival PIME, Tallinna linna poolt eraldatud tegevustoetus, koostöösidemete loomine Soomega, ühingu liikmete panusega hangitud pink.

 

4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 - 2025 arengukava täiendamine.

Artur Räpp: Kas soovime olla kompetentsikeskus? Ligipääsetavuse küsimus. Tahe, olla nõustaja rollis.

Janne Jerva: oluline on, et säiliksid samad teenused, mis praegu toimivad.

 

5. Festivali PIME piletite hinnad

Helen Künnap: Festival toimub 08.septembril, pühapäeval Tondi 8a territooriumil. Missugused võiksid olla festivali piletite hinnad.

Juhatus arutas piletite hindasid ja otsustas

puudega isiku saatja – tasuta

festivali korraldajad- tasuta

puudega inimene- 5 eurot

pensionärid, üliõpilased, lapsed- 5 eurot

pileti hind eelmüügist 10 eurot

Koha peal ostes juhatus pakkus pileti hinnaks 20 eurot, kui korraldustiim ütleb, et ei tule selle summaga välja, siis jääb nende pakutud hind- 25 eurot.

Lisaks toetajapiletid

 

6. Jooksvad küsimused

Janne Jerva: infoks, et Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu kuulutas välja konkursi sotsiaaltöö preemiale. Soovime esitada PPÜ-d .Toetuskirjad NIRK, Pimemassöörid, Eesti Pimedate Liidult.

 

ARTIKLI LÕPP



 

Koosolek toimus kirja teel

Arutelu toimumise aeg: 24.mai- 26.mai 2024

Juhatas: Artur Räpp

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp, Janne Jerva

 

1. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu üldkoosoleku päevakorra täiendamine.

Artur Räpp: Seoses üldkoosolekuga on vahepeal toimunud muutusi. Üks meie kahest revidendist oli nõus revideerima veel sellel aastal, kuid edaspidi keeldus seda tegemast. Seetõttu peame lisama ühe päevakorrapunkti. Paari päevakorrapunkti sõnastust on täpsustatud. 

Kirjaliku koosoleku jaoks on vajalik, et kõik juhatuse liikmed reageeriks ja ütleks oma arvamuse.  

Uus ja täpsustatud üldkoosoleku päevakord on järgmine: 

 

1. Põhja- Eesti Pimedate Ühingu 2023. majandusaasta aruande kinnitamine ja revisjonikomisjoni arvamuse ärakuulamine. 

2. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu revisjonikomisjoni liikme valimine.

3. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme kandidaatide kinnitamine. 

4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 - 2025 arengukava täiendamine.

5. Info liikmetele

 

Üldkoosoleku koht ja toimumise aeg jäävad samaks.

 

Toimus kirjalik hääletus. Poolt 5 juhatuse liiget.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tondi 8a, Tallinn 15. juuni 2024

 

Algus: kell 11:00

Lõpp: kell 12.30

Juhatasid: Artur Räpp ja Helen Künnap

Protokollis: Ulrika Tint

Võtsid osa: ühingu liikmed (lisa 1)

 

PPÜ juhatuse liige Janne Jerva avab koosoleku. 

Ulrika Tint loeb ette koosolekul osalejate ja volitatute nimekirjad (lisa 1 ja lisa 2).

Koosolekul osaleb 21 hääleõiguslikku liiget ja 1 volituse kaudu. Kokku 22 häält.

 

Janne Jerva tõstatab küsimuse, keda valida koosoleku juhatajaks, protokollijaks ja häältelugejaks.

Pakutakse juhatajaks Artur Räpp ja Helen Künnap, protokollijaks Ulrika Tint, häältelugejaks Ulrika Tint.

Kokkuleppe alusel valitakse koosoleku juhatajateks Helen Künnap, Artur Räpp ja protokollijaks Ulrika Tint, häältelugejaks Ulrika Tint.

Helen Künnap loeb ette koosoleku päevakorra.

 

1.Põhja- Eesti Pimedate Ühingu 2023. majandusaasta aruande kinnitamine ja revisjonikomisjoni arvamuse ärakuulamine. 

2. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu revisjonikomisjoni liikme valimine.

3. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme kandidaatide kinnitamine. 

4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 - 2025 arengukava täiendamine.

5. Info liikmetele.

 

 

1. Ühingu 2023. majandusaasta aruande kinnitamine ja revisjonikomisjoni arvamuse ärakuulamine

2023 aasta oli väga teguderohke. Oma tegevustega oleme avatud rohkem väljapoole. Üha rohkem inimesi saavad aimu, mida me teeme. Üheks selliseks ürituseks on PIME festival. Tänu festivalile sai ühing täiendavalt tegevustoetust, mille läbi saame pakkuda rohkem tegevusi oma liikmetele. Lõppes Avatud Eesti Fondi projekt, mille raames saime korraldada erinevaid tegevusi. Põhiliseks rahastajaks oli Tallinna linn, suurem projekt on isikliku abistaja teenus. Veel osutasime kogemusnõustamise, psühhosotsiaalse grupitöö, raamatute skaneerimise ja infomaterjalide kohandamise teenuseid. Mitmete projektide raames toimuvad tervisevõimlemise, jooga, pimedate lauatennise ning ringtreeningud, samuti ansambli, Terateatri ja puhkpilliorkestri proovid. Eelmine aasta osutasime pikaajalise kaitstud töö teenust, mille raames töötas meil üle 15 inimese. Toredaks projektiks osutus meie õue pingi projekt. Tänu meie liikmete annetustele on meie maja ees, trepi kõrval pink. Lisaks veel Tallinna linna annetatud teine pink. Tegime koostööd Soome nägemispuudega inimestega. Käisime Soomes tutvumas nende tegevustega. Siit kasvaski välja projektiidee järgmisel aastal korraldada käsitöönädal, mille raames soomlased tulevad tutvuma ühingu tegevustega. Suurepäraseks koostööpartneriks osutus Linnateater. Linnateater pakkus meile võimalust müüa ühe etenduse raames meie vaipasid. See osutus väga edukaks projektiks.

Siia majja on kogunenud rentnikud, kes on huvitatud meie maja arengust. Koostöö rentnikega on hea. Mitmed löövad kaasa Pime festivali korraldamisel.

Tondi 8a majast. Meil on majahaldur, kes tegeleb majas pisiremondiga, annab nõu ehitustehniliste projektide osas. Sellest aastast ühinesime Utilitase kaugküttevõrguga. Oleme annetusi kogunud üle 7000 euro, suurem annetaja oli Tallinna Vesi, ülejäänud eraisikud ja mõned ettevõtted. Panime raha hoiustele, intressituluna kogusime 3000 eurot.

Allan Vibur: kas on jätkumas Helidialoogi tunnid?

Helen Künnap: käesoleval aastal tõenäoliselt mitte.

 

Pannakse hääletusele: kinnitada PPÜ 2023 aasta majandusaasta aruanne esitatud kujul.

Poolt 21, vastu 0, erapooletud 0

 

2. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu revisjonikomisjoni liikme valimine.

Janne Jerva: revisjonikomisjon on olnud kaheliikmeline. Üks revisjonikomisjoni liikmetest, Marina Balanenko, soovib lahkuda komisjonist. Juhatus leidis tema asemele uue kandidaadi - Piia Eller, kes tuli ühingusse vabatahtlikuks. Paari kuu jooksul on lugenud üle kümne raamatu vabatahtliku lugejana.

Õilme Mehide: miks ta on hea revident?

Janne Jerva: Ta on palju kokku puutunud projekti- ja paberitööga. Ta on kiire, põhjalik ning tal on palju ideid. Ta on olnud meie üritustel vabatahtlikuna abiks.

Helen Künnap: Olemas kirjalik nõusolek ühingu revidendiks kandideerimisel.

Artur Räpp: Ta on revidendiks ainult üheks aastaks, sest järgmisel aastal on valimised.

 

Pannakse hääletusele: kutsuda tagasi revident Marina Balanenko ja valida tema asemele üheks aastaks Piia Eller.

Poolt 22, vastu 0, erapooletud 0

 

3. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliikme kandidaatide kinnitamine. 

Artur Räpp: mõned aastad pole auliikme nimekirja täiendatud. Meie hulgas on inimesi, kes teevad palju. Juhatus pakub auliikme kanditaatideks Sülvi Sarapuu ja Priit Kasepalu. Sülvi on ametilt kultuurikorraldaja, kusjuures vastava hariduse ta omandas pimedana. Sülvi on väga aktiivne. Tõi Eestisse kirjeldustõlke ja tegeleb kirjeldustõlkide koolitamisega. Samuti on talle oluline ligipääsetavuse teema. Ta osaleb selle teemaliste komisjonide töös. 

Priit Kasepalu õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Vaatamata halvale nägemisele omandas kõrghariduse. Priit on andnud suure panuse Eesti Pimedate Raamatukogu tehnoloogilisse arengusse, tegelenud info jagamisega erinevatesse väljaannetesse. Ta on EPL juhatuse liige, meie revident ning ta on õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige. Kirjutanud palju artikleid nägemispuudega inimestest, tutvustades nii laiemale üldsusele meie tegemisi.

Infoks, et auliige ei pea maksma liikmemaksu ja on vabastatud jõulupeo omaosalusest.

Eugen Viiart: Miks Priit ise kohal ei ole?

Helen Künnap: Priit on teinud volituse tänasele üldkoosolekule.

Urmas Sillakivi: Ettepanek hääletada eraldi auliikmeid.

 

Kinnitada auliikmeks: Sülvi Sarapuu - poolt 21 

Priit Kasepalu - poolt 18

 

4. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 - 2025 arengukava täiendamine.

Artur Räpp: ühingu arengukava on vastu võetud 2018 aastal. Vahepeal on aga palju muutunud. Juhatus korrigeeris arengukava. Arengukavast läheb välja punkt, mis puudutab nõustamist ligipääsetavuse osas. Jätkame tööd ligipääsetavuse teemal, kuid tavaliseks see kindlasti ei saa.

Sai muudetud punkti, mis puudutab, et meie maja muutub täielikult ligipääsetavaks 2025 aastaks. Oleme teinud maja kindlasti turvalisemaks ning ligipääsetavamaks. Töö selles osas jätkub. Lisasime arengukavasse, et maja vastab enamikule normidele. Kaitstud tööd ilmselt edaspidi ei tule, kuid otsime uusi võimalusi. Teeme tööd, et selle asemel tuleks midagi muud.

Pannakse hääletusele: kinnitada Põhja-Eesti Pimedate Ühingu 2019 - 2025 arengukava.

Poolt 21, vastu 0, erapooletud 0

 

5. Info liikmetele.

Ulrika Tint annab ülevaate planeeritavatest üritustest.

Helen Künnap: maja remondist. Kanalisatsioon väga kehvas seisus. Kanali renoveerimiseks läheb peale jaanipäeva. Remonditööd toimuvad maja taga.

Järgmiseks suveks planeeritakse vundamendi ja sademevee remonditöid. Meie majas on nüüd automaatne tulekahjusignalisatsioon ühendatud turvafirmaga.

Artur Räpp: Forus jätkab invatakso teenuse osutamisega, aga teiste hindadega. Tipptundidel võib sõit minna kallimaks.

Ann Parts: kas invatakso laieneb kõigile, kes on ühingu liige?

Artur: vastavad otsused teeb Tallinna sotsiaalosakond. Ühingu liikmeks olemine ei puutu asjasse.

Janne Jerva: kaitstud tööst. Augustis, septembris peaks avanema uus taotlusvoor.

Rehabilitatsiooniteenusest - praegu ei ole veel selge kuidas rehabilitatsiooni teenus jätkub. Väidetavalt läheb teenus üle perearstidele. Kes soovib rehabilitatsiooni teenust taotleda, on selleks viimane hetk. Otsus kehtib 2025 aasta lõpuni.

Artur Räpp ja Helen Künnap tänavad liikmeid osavõtu eest.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: kultuurifestivalil osalenud Kerti Kollom Seidelberg

 

01. juunil 2024 toimus Tartus Eesti puuetega inimeste kultuurifestival 

28. s Vabariiklik puuetega inimeste kultuurifestival kuulus Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi. 

Sellel korral toimus kultuuripidu Vanemuise kontserdisaalis.

Üles astusid lauljad, tantsijad, instrumentalistid ja näitetrupid üle Eesti.

Päev algas kell 11 Tartu linnavalitsuse esindajate sõnavõttudega ning jätkus muusikalise avapauguga, mille tegi meie Põhja -Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester Vello Loogna juhendamisel.

Päeva jooksul oli võimalik nautida etteasteid ca 30 - lt kollektiivilt. Lisaks puhkpilliorkestrile laulsid oma kauneid laule meie ühingu laulu ansambel PÜÜ, juhendajaks inspireeriv Kaia Kattai. Oli ajalooline sündmus kindlasti paljude laval olijate jaoks, kes meist varem oli Vanemuise Kontserdimaja laval olnud? Igatahes oli seal tore olla. 

Maarja Liis Orgmets laulu ja Indrek Kaljumäe kitarril musitseerisid saalis hiirvaikseks. Meie Maarja Haamer, lavanimega Marnu, lummas meid omaloomingulise kavaga. Laval elas Marnu esinemisele kaasa tema must juhtkoer Unna.

Alles laval seistes saime teada et festivalil on ka žürii kes püüab esinejaid mingi nipi alusel hinnata. Kõik esinenud kollektiivid_ koosseisud said tänukirjad ja kotitäis karastusjooke, mis kulusid kuuma ning lämbe ilmaga hästi ära. Eriti silmapaistvad ja kõrva hakanud esinejad pälvisid eripreemiad.

Esinemiste vahepeal oli võimalik külastada erinevate maakondlike Puuetega Inimeste kodade tutvustus ja müügilette, oma tooteid ja teenuseid tutvustas ka Põhja Eesti pimedate Ühingu väljapanek. Lisaks olid veel paar hoolekandeteenuseid pakkuvat asutust oma väljapanekutega.

Lõunane programm kultuuriüritusest toimus Tartu Pauluse kirikus. Kiriku kõrgete võlvide all kajas ilus puhkpilli muusika meie orkestri esituses, sekka kajasid laulu ja pillisolistide esitatud lood.

Kultuurifestivali lõpetas südamliku kavaga tšellist Silvia Ilves. 

Žürii tegi oma tööd ja andis välja 20 eripreemiat. Eripreemia pälvis Marnu omaloomingulise kava eest ning meie ühingu ansambli Püü juhendaja Kaia Kattai professionaalse juhendamise eest.  ARTIKLI LÕPP 

Tekst:  Kert Küla

 

Käisin sellel suvel emaga Tartus veidi ringi rändamas.

Järgnevalt pajatangi emajõelinna külastamise muljeid ning samuti tuleb juttu ühest Eesti Rahva Muuseumis toimunud huvitavast näitusest, millel oli inspireeriv pealkiri- Kellele Kuulub Öö.

Otsustasin sellel suvel nimelt juulikuu alguses külastada minule kooliajast tuttavat Tartu linna. Laupäeval, kuuendal juulil avati Tartus Emajõe äärsel Vabaduse puiesteel toreda kontserdiga (Autovabaduse puiestee). Nimelt suleti Tartu Turu Hoone ning Vabaduse Puiestee ja Kildi tänava nurga vaheline teelõik täielikult auto ja bussiliiklusele ning mainitud ala muutus jalakäijatele ja jalgratturitele avatud moodsaks tänavaruumiks, kus olid näiteks lastele ronimispuud, väikesed kiiged ja muud atraktsioonid lõbusaks aja veetmiseks. Samuti püstitati Tartu Raekoja platsi lähedusse Poe tänava ja Vabaduse puiestee nurgale Raeplatsi bussipeatuse juurde võimas lava, kus toimus kuu aja jooksul mitmeid kontserte ning Raekoja platsil näidati hilisõhtuti suurelt ekraanilt jalgpalli.

Sellel aastal muutus viiendat suve avatud Autovabaduse puiestee Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 külaliste kohtumispaigaks, kus toimus mitmeid kontserte ning muid üritusi.

Kuuendast juulist kuni kaheteistkümnenda augustini oli lõik Vabaduse puiesteest juba viiendat korda autodest prii ning kujundatud mõnusaks oaasiks, kus võtta aeg maha, mängida ja nautida eriilmelisi sündmusi. Euroopa kultuuripealinna tiitliaastal võttis Autovabaduse puiestee rahvusvahelise mõõtme. Laval nägi nii kodumaiseid muusikuid, kui välisartiste. Ja muidugi sai sellelt puiesteelt värsket infot kogu Tartu 2024 ürituste programmi kohta!

Sõitsime kuuenda juuli hommikul kella üheksase Lux Expressi bussiga Tallinnast Tartusse. Tee peal sadas veidi vihma, kuid üldiselt oli ilm päikeseline ning bussisõit möödus üsna ruttu. Tartusse saabudes ostsime kõigepealt Tartu turult maiustamiseks suviseid maasikaid ja herneid. Seejärel tegime Pegasuse-nimelise jõelaevaga Emajõel väikese tiiru ning pärast laevasõitu nautisime Raekoja platsi juures asuvas Taverna-nimelises söögikohas maitsvat suppi ja pitsat.

Pärast lõunasööki jalutasime üle Kaarsilla Restoran Atlantise juurde, kus kuulasime ansamblit Kukerpillid, kes esitasid vahva tunniajase kontserdi väikesel jõelaeval.

Samuti toimus sisevete festivali raames Emajõel veesõidukite paraad ligikaudu sajakonna veesõidukiga, mida oli mugav Tartu kesklinnas jõe ääres jalutades jälgida.

Olles asjad hotelli viinud ning veidi puhanud, suundusime Emajõe äärsel promenaadil jalutades Autovabaduse Puiestee avakontserti kuulama. Kontserti kuulasime Raeplatsi bussipeatuses seistes, kuna kõik lavale lähemad pingid olid inimestega hõivatud. Kusjuures märkimist väärib veel harjumatu asjaolu, et liiklusmüra ei olnud Vabaduse Puiesteel sellel õhtul üldse kuulda, vaid lavalt kostus hoopis mõnus muusika ning suviselt lõbus tänavamelu. Näiteks Raekoja platsi ja Kaarsilla juures asuv helisignaaliga valgusfoor oli samuti välja lülitatud, kuna teelõik oli täielikult liiklusele suletud ning bussid sõitsid teiselt poolt Emajõge Narva maantee kaudu.

Õhtu lõpetuseks jalutasime pärast kontserti veel Tartu Raekoja platsil ning Rüütli ja Küüni tänaval. Öö veetsime Tartu bussijaama juures asuvas Torpati Hotellis ning järgmisel päeval, seitsmendal juulil tegime jalutuskäigu Toomemäel, külastades ka Tartu Toomkiriku varemetes paiknevat Ülikooli Ajaloo Muuseumi ning sealset vaateplatvormi.

Toomemäelt suundusime Ingli silla juurest mööda Lossi tänavat Raekoja platsile, kus kuulasime kellamängu ning samuti nautisime Autovabaduse Puiesteel meeleolukat Ansambel Setod kontserti.

Kaks Tartu väljasõidu päeva läksid linnutiivul ning oligi aeg Lux Expressi bussiga tagasi pealinna sõita.

 

Väärib ära märkimist, et kolmeteistkümnendal juunil toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumis kirjeldustõlkega tuur inspireeriva nimega näitusele Kellele kuulub Öö.

Nimetatud näitus andis põgusa ülevaate ööelust alates keskajast kuni tänapäevani.

Sellel näitusel sai mõningaid esemeid ka katsuda: näiteks pilakut, milles hoiti tõrvikut, vanaaegset laternat, ööpotti, öömütsi aga ka kumminuia ja käeraudu.

Näiteks juba keskaegsetes linnades tegutsesid linnavahid, kuid mõnede ajalooallikate järgi aga öövahid, kes valvasid öisel ajal linnades korda ning kelle oluliseks ülesandeks oli jälgida, et kusagil kahjutuli valla ei pääseks ning tulekahju või muu ohtliku olukorra tekkides sellest linnarahvale esimesel võimalusel valjuhäälselt märku anda. Kuna pimedal ajal kasutati valgustamiseks põlevaid tõrvikuid valitses linnades suur tuleoht ning inimesed pidid püsima öösiti kodudes.

Samuti on arusaadavatel põhjustel alati olnud öös ja öistes tegevustes omajagu müstikat ja salapära.

Esiteks enamik inimesi öösel magavad ja ei teagi, mis sel ajal toimub ning teiseks on öine pimedus läbi aegade olnud kattevarjuks kriminaalsete tegude toimepanemiseks: näiteks tänaval toimuval kallaletungil ei pruugi olla ühtki pealtnägijat, kuid kuritegevus on mõistagi palju laiem teema.

Samuti tegutsevad laste tondilugudes ja muinasjuttudes mitmed olendid just öösiti pimeduse varjus.

Näiteks enamikes keskaegsetes ja varauusaegsetes linnades algas öörahu õhtul kell üheksa ning kestis varahommikuni. On teada, et Tallinnas ja Tartus pandi õhtul kell üheksa  linnaväravad lukku.

Samuti olid ka kõrtsidele seatud kindlad lahtioleku ajad ning reeglite rikkumise eest olid karistusena ette nähtud rahatrahvid ja kodanikud, kes olid napsitamisega liialdanud, kakelnud või muul viisil öörahu häirinud, eskorditi linnavahi poolt Raevanglasse, kus nad pidid veetma oma tegude üle järele mõeldes mitu päeva luku ja riivi taga.

kaheksateistkümnendast sajandist on teada võrdlus, milles ööd on võrreldud tagurpidi pööratud kampsuniga. Nimetatud võrdluses viidati asjaolule, et öö ja päeva pahupidi pööramine pideva öise prassimise ja kõrtsis pummeldamisega tähendab logardlikku eluviisi ja joomarlust ning need inimesed, kellel on öö ja päev segi läinud magavad päeval, ega jaksa seetõttu üldse tööd teha.

Õhtuti ja öisel ajal tegutsesid näiteks sadamakõrtsides ka prostituudid, kelle juures käisid eelkõige seksinäljas meremehed ning oli ka abieluväliseid seksuaalvahekordi, mis olid rangelt põlu all.

Mõistagi on mitmeid ameteid, kus töötatakse vajadusel ka öösiti põhiliselt korrakaitses ja meditsiinis. Näiteks alustavad pagarid, kes küpsetavad leiba, saia ja muid kontiitritooteid tööd varahommikul. Samuti võimaldas elektrivalguse laialdane kasutuselevõtt mitmete vabrikute töötajatel tootmise suurendamiseks töötada mitmes vahetuses, vajadusel ka öisel ajal.

Teise maailmasõja ajal ning nõukogude okupatsiooni ajal oli öö-elu Eestis tabuteema, millest avalikult eriti ei räägitud.

Kõik muutus mõistagi tuhande üheksasaja üheksakümnendatel aastatel kui Eesti taas iseseisvumise järel muutus ühiskond vabameelsemaks ning klubides lõõgastumine sai noorte hulgas populaarseks.

Mõistagi pidutseti Tallinnas tormiliselt Viru Varjetees ja hiljem Ööklubis Hollivuud ning Tartus lõbutseti näiteks Ööklubis ja restoranis Atlantis või Püssirohu Keldris ja nii edasi.

Pidutsemisega kaasnes ka alkoholi ja muude meelemürkide tarvitamine ning esines kaklusi ja muid õigusrikkumisi. Näiteks on üheksakümnendatest aastatest teada juhtum, kus ühe ööklubi garderoobi unustatud nahktagi taskust leiti laetud revolver, mis muidugi konfiskeeriti.

Oluline on siiski asjaolu, et paljud noored on klubides ja diskoteekides pidutsedes kindlasti meeldivalt aega veetnud ning eks sealt olevat alguse saanud ka mitmed tutvused ja suhted.

Kokkuvõtvalt võib väita, et tegu oli igati huvitava ja silmaringi laiendava näitusetuuriga.

Samuti tasub suvel mereäärsete suvituskohtade asemel kindlasti nooruslikku Emajõelinna külastada.

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Jaanus Riimets 

 

 33 aastat on tõepoolest läinud kiirelt ja väga suurte muutustega meist igaühe elus. Kui kuulsime haamrilööke Toompealt, siis ei osanud vast keegi täpselt aimata, mis toimub Eestimaal ja maailmas 33 aasta pärast. Mõni kartlikum ehk arvas, et kui meid just hävitatud pole, siis oleme Siberis ja elame kusagil onnis. Optimistlikumad lootsid, et Lääne kõrge elatustase on vast selleks ajaks meienigi jõudnud. Juhul, Kui me ei taha endale valetada, siis optimistide unelm on vähemalt osaliselt täitunud. Elujärg on oluliselt paranenud, kuigi muidugi on ka vaesust, aga seda on alati olnud. Turumajanduse ja konkurentsi eeliseks on see, et kõikide, ka päris vaeste, elujärg paraneb, aga teatud puuduseks see, et rikkad lähevad veel rikkamaks ja kehva elujärjega inimesed on suhteliselt vaesemad, kui omal ajal võrreldes heal elujärjel olijatega. Meie inimeste-nägemispuudega inimeste-erisus on selles, et meil oli enne Eesti vabanemist ühiskonnas teatud eristaatus. Meid küll eraldati teatud mõttes ühiskonnast, aga meid toideti seal eraldatuses küllaltki hästi. Meie süsteemi ettevõtted ei maksnud Nõukogude Liidus makse ja see on plaanimajanduse puhul eriline soodustus. Praegusaja majandussüsteemis see palju ei aitaks, sest maksusoodustus oleks ju tulult, aga tulu tuleks kõigepealt teenida. Plaanimajanduses oli aga tulu garanteeritud. Meie noored ehk seda kõike ei tea ja arvavad ehk, et vanad pimedad heietavad niisama endistest headest aegadest. Meenutuseks üks soodustuse näide. Kõik nägemisinvaliidid said puhkusele minnes ravitoetust, mille suurus oli 150 rubla. See oli aga vast isegi suurem kui tolleaegne keskmine palk. Tänapäeval oleks selle suuruseks vast 2000 eurot. Meist enamiku kontole ei laeku kunagi ühes kuus pooltki sellest summast. Realist olles ja veidi ka majanduslikult mõtlevana tean, et kuigi meil pole praegu enamikel tööd, siis elame me tegelikult üsna hästi. Sotsiaalne heaolu on tunduvalt parem, kui minevikus. Ja kui me 24. veebruaril või 20 . augustil laulame oma kallist hümni, siis olgem siirad, kui huultelt kõlab:“Su üle Jumal valvaku“, sest meie eest siin riigis tõepoolest hoolitsetakse. Sotsiaaltransport, isikliku abistaja teenus, rehabilitatsiooniteenus. Muidugi suvilat selle eest ei ehita nagu omal ajal töötasu ja pensioni ja ühingupoolsete toetuste eest oli võimalik teha, aga midagi pole teha, selline on reaalsus, et me praegu pole enamasti tööjõuturul konkurentsivõimelised. Ehk saame selleks!? Mina küll loodan . Vähemalt noortel saab ehk töötamine mõne aasta pärast normiks. Kui see on unistus, siis on see vähemalt ilus unistus. Elagu eesti! 

ARTIKLI LÕPP

 

Tekst:  Kert Küla

 

Ühel augustikuu päikeselise ilmaga päeval, nimelt viieteistkümnendal augustil, toimus meil giidiga matk Piritale, mille organiseeris keraamikaringi juhendaja ja tegevuste koordinaator Clelia Piirsoo.

   Suvisel hommikul augusti keskel kohtusime Pirita bussipeatuses, Pirita Kloostri lähistel, muheda jutuga giidi Peetriga, kes hakkas meile Pirita huvitavaid paiku tutvustama.

Kõigepealt jalutasime ajaloolises Pirita keskuses. Kõndisime ringi Pirita jõeäärsel alal jalutades mööda jõekallast Pirita silla alt läbi, nii nagu Tartus Emajõe kaldal saab mitmete sildade alt läbi minna.

Samas piirkonnas asub ka väike paadisadam, kust saab jõe peal sõitmiseks aerupaate laenutada. Giidi jutu järgi on Pirita jõe alamjooksul vool aeglane ja rahulik, kuid jõesuudmest kolm kilomeetrit ülesvoolu, pärast Lükati silda muutub vee voolamine kiiremaks ning esineb ka kärestikke. Paadisadama kõrval suubub Pirita jõgi merre ning samuti paikneb seal mereääres jahisadam ning Pirita Purjespordikeskus. Nimetatud spordirajatis valmis tuhande üheksasaja kaheksakümnendal aastal, kui Tallinnas toimusid olümpiamängude raames rahvusvahelised purjespordi võistlused. Muide samal aastal valmis ka olümpiamängude otstarbeks ehitatud Liivalaia tänaval paiknev Olümpia-nimeline hotell.

Pirita jõesuudmest kõndisime tagasi Pirita Kloostri juurde, mille müürid on säilinud.

Mainimist väärib veel, et iga aasta augustikuus toimub Pirita vana kloostri varemetesse rajatud ajutises ooperisaalis traditsiooniline Pirgita festival, mida olen ka ühe korra külastanud.

Pirita kloostri taastamise idee tõusis päevakorda peagi pärast Eesti vabanemist pool sajandit kestnud okupatsioonist. Birgitiinid külastasid Eestit juba enne okupatsiooni alt vabanemist – tollal Soomes Turu linnas birgitiinide kloostrit juhtinud Ema Teresa Perciaccante külastas Eestit juba aastal 1990, osaledes peapiiskop Eduard Profittlichi mälestusmissal Tallinnas. Järgmise, Eesti jaoks pöördelise 1991. aasta 30. juunil oli Ema Teresa koos kuue birgitiiniga taas Tallinnas, osaledes Pirita kloostri 550. aastapäeva tähistamisel.

Läks siiski veel aega, enne kui toona sündinud mõte taastada birgitiinide klooster Tallinnas hakkas ideest tegudeni arenema ning aastal 2001 avatigi Pirita uus Klooster, mis asub Pirita vana kloostri territooriumi põhjaservas praeguse Merivälja tee ääres.

Selles kloostris elab praegu kaheksa nunna, toimuvad regulaarsed missad ja tegutseb väike hotell.

Lühidalt Pirita Kloostri ajaloost:

Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400. Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. Kloostrikompleksi rajamise alguseni kulus siiski veel kümmekond aastat, sest alles 1417 saadi esimene paemurruluba.

Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist – Hinrich Swalbart – juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus – kirik – pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini.

Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.

Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks – konvendi- ja rahvakirikuks – vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.  Birgitiinide ordule pani aluse rootsi aadlidaam Birgitta Birgersdotter (1303 – 1373), kes 1391. aastal kuulutati pühakuks. 1999. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Püha Birgitta Euroopa kaitsepühakuks – tiitel, mis anti veel kahele naispühakule.

13-aastaselt Ulf Gudmarssoniga abiellunud Birgittal sündis abielust Ulf Gudmarssoniga kaheksa last. 1339. aastal võttis Birgitta koos abikaasaga ette palverännaku Nidarosesse Norras ja peagi tegid nad palverännaku kaasajalgi igal aastal tuhandeid palverändureid ligi meelitavasse Santiago de Compostelasse Hispaanias. 1344. aastal, pärast abikaasa surma, pühendas Birgitta oma elu täielikult kirikule.

XX sajandi algupoolel andis suure panuse ordule teinegi rootslanna – Ema Elisabeth Hesselblad, kes lõi Püha Birgitta ordule uue Rootsi haru, mille põhimõtete alusel tegutseb tänapäeval mitmeid kloostreid nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Ka taasavatud Pirita Klooster kuulub oma regulatsioonidelt birgitiinide uude Rootsi harusse. 

 

Edasi kulges meie kaheksateistkümne liikmeline matkaseltskond algul mööda Pirita väikeseid tänavaid, mis järel jõudsimegi jõeäärsesse metsa, kus kasvasid nii männipuud, pihlakad, toomingad kui sõnajalad, nõgesed ja nii edasi.

Pikki jõeäärset laia metsateed jalutades jõudsimegi Lükati sillani ning suundusime üle silla.

Tagasi Pirita keskusse liikusime jõe teisel kaldal jõega paralleelselt möödudes ka Pirita velotrekist ning matka lõpetasime Pirita selveri juures, kõndides kokku veidi üle kuue kilomeetri.

Selles artiklis on kasutatud internetis Pirita kloostri kodulehel kloostri kohta olevat informatsiooni.

 

ARTIKLI LÕPP

 



Tekst: Jaanus Riimets 

 

 Päris täpselt ei mäletagi, millal viimati päris üksinda teatris käisin. Koolipõlves sai ikka vennaga koos käidud, Nõo kooli ajal sõbra-klassivennaga, hiljem pärast üsna pikka teatripausi emmega, sest ise ei näinud enam liikuda ja nüüd kui emme enam tervise tõttu ei saa teatrisse tulla, siis on ikka keegi saatjaks olnud, enamasti ühingu tubli sekretär Ulrika. Seekord oli aga nõnda, et etendus toimus Haapsalu Uuemõisa lossis ja kuigi Haapsalus olin koos oma toreda saatja Heikiga-kes pole jälle teatriinimene-siis jäigi üle võimalus proovida seekord üksi minna. Muidugi eeldusel, et kohapeal on inimesed, kes aitavad. Olidki väga toredad Priit ja Kristin, mõlemad teatriga otseselt seotud. Elin toonase lavastus Üks helevalge tuvi jutustab ja kes ei tea, siis Elin on meie ühe tuntuma poeedi Läänemaa ja Haapsaluga seotud Ernst Enno lapselaps. Tema lugu , mis oli osalt lausa kohutav, alates sõjaaegsest põgenemisest Eestist ja läbielamistest uuesti põgenemisel Saksamaal ja Inglismaal oli seotud õudustega, mis tänapäeval ja tänapäeva vormis toimuvad vaid kriminaalsusega seoses. Sõja ajal on kriminaalsus n-ö seaduspärane ja sageli sõja järel ka. Inimesed kistakse tavapärasest moraalsest kammitsetusest välja ja sinna tagasi on raske minna. Kõigest sellest jutustas lavastus. Kõigepealt pidin aga teatrisaali jõudma. Olin Priiduga kokku leppinud, et tulen Fra Mare spast, kus olime rehabilitatsiooniteenusel teiste pimedatega koos-taksoga Uuemõisa lossi juurde ja siis seal tullakse mulle appi. Heiki aitas mind taksosse ja jõudsin ilusti lossi juurde. Loss peaks üsna ilus olema. Kunagi olen seda näinud, aga väga ei mäleta. Kristin, teatri töötaja oligi juba kohe mind aitamas ja viis mu kõigepealt teisele korrusele kohvikusse, kus jõin tassikese kohvi ja siis aitas ta mind läbi mitme trepi ja ruumi saali. Väga hästi läks kõik, ta justkui oleks eluaeg pimedaid aidanud. Sain kokku ka Priiduga, kes on tegelikult dramatiseeringu autor. Etendus oli suhteliselt pikk, üle kolme tunni ja vaheajal aidati mind õue, kus sain istuda ja värsket õhku hingata. Lavastus mõjus raskelt, sõja traagika ja meie rahva traagika põimusid ühte väikse lapse ja hiljem noore neiu elus. Etenduse lõpus toimus tegevus juba ka minu eluajal ja nüüdki. Elin on oma elurännakul jõudnud tagasi samasse kanti, kust kunagi lahkus. Ta elab Taeblas väikeses korteris, mis on nüüd küll täiesti tema enda oma, kuigi eelnevas elus tal päris oma kodu pole olnudki. Selline saatus siis eesti suurpoeedi lapselapsel. Enne Fra maresse tagasisõitu ajasin Priiduga veel juttu taksot oodates ja tegin talle ettepaneku dramatiseerida Balzaci Eugenie de Grandes. Muidugi ei oska öelda, kas klassika leiaks meie inimeste hulgas sooja vastuvõttu. Minu silmad on muutunud sellisteks, et ma enamasti näengi just hheledust, helevalgeid nagu pilvekesi jasähvatusi. See ei sega aga kuulmise kaudu saamast osa kultuuri suurest valgusest. Selliste heade inimeste nagu Kristin ja Priit abivalmiduse soojusest ja valgusest. Tänu neile . Kui jõudsin Fra maresse , siis olid meie inimesed -osa neist-veel üleval ja istusid fuajees. Ajasime veel tükk aega juttu. Juunipäev oli korda läinud. 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

8-aastane Pille jookseb emale ukse peale vastu. 

„Ema, ma vaatasin, et sind ei olnud, aga su Facebook oli lahti jäänud 

ja ma tahtsin teada saada, et kas vastab tõele naabrionu Kalmeri jutt, 

et kui hambapastat pepu peale määrida, siis kaob sealt sügelus ära?“ 

„Nii?“ uurib ema kahtlustavalt. 

„Postitasin selle küsimuse sinu Facebooki seinale, kus keegi küll ei 

vastanud, aga 112 laiki oli pandud küll.“

 

Mees istub koolikoridoris ja ootab oma tütart. 

Õpetaja läheb mööda ja küsib viisakalt: „Ootate last?“ 

„Ei, ma olen kogu aeg selline tüsedapoolne olnud,” 

vastab mees onu Heinolikult.

 

Naine käis duši all ja annab mehele vihje: 

„Sa ei ole veel vist ise pihta saanud, aga kui ma tulen duši alt ja dušisegisti 

on peale seda jäetud vasakule, siis ma tahan seksida, aga kui see on 

jäetud paremale, siis ma ei soovi seksida.“ 

Mees vastu: 

„Hea teada! Aga … 

kui ma tulen duši alt ja mul on trussikud jalas, siis ma ei soovi 

seksida, ja kui mul trussikuid jalas ei ole, siis mind ei huvita, 

kummale poole see dušisegisti 

sul jäetud on!“

 

Ettevõtte korraldas oma töötajatele „Võta laps kaasa“ päeva. 

Ivar tuli tööle oma 8-aastase tütrega. 

Nad tegid kahekesi tiiru peale tervele kontorile ja tootmisele, 

kui äkitselt hakkas tüdruk lohutamatult nutma. Sellel hetkel, 

kui kolleegid tulid vaatama, et mis juhtus, küsis tüdruk oma isalt: 

„Issi, kus on need klounid, kellest sa kogu aeg räägid?“

 

„Ostsin naisele uue auto ja see sõidab nagu välk,“ 

räägib mees oma sõbrale. 

„Nii kiiresti?“ 

„Ei! Otse puusse!“

 

„Andres, mul on fotoaparaat kaasas. Teeme pilte!“ 

„Liisa, see on nii tore. Mul on kondoomid kaasas … “

 

„Mulle väga meeldib teie viskipokaal,“ 

avaldab Tõnu Aivari naisele kiitust.

 „See on lillevaas, mitte pokaal,“ 

imestab naine. 

„Ah, mida sina ka pokaalidest tead?“ 

nähvab Tõnu ärritunult vastu.

 

1. aprill 

Mees tuleb töölt koju ja näeb, et naine on tema parima sõbraga 

alasti voodis ja parasjagu asja kallale asunud. 

Ta laseb käed jõuetult rippu ja lausub: 

„Väga naljakas, tõesti.“

 

Väikeses Ida-Virumaa külakeses istub mees nukralt maja ees. 

„Nüüd on vist lapsepõlv tõesti läbi saanud,“ 

mõtles Igor, kui postiljon tõi pensioni 

mitte ainult emale, vaid ka temale.

 

Naine vaatab telekat, kui mees tuleb jutuga: 

„Ma hakkan juba kahetsema, et ma sulle sünnipäevaks 

blenderi kinkisin.“ 

Naine (joob singivõileiba): „Miks?“

 

Nooruke blond Christella Carolina läks perearsti juurde. 

„Doktor, mu mees on haigeks jäänud.“ 

„Selge. Riietuge palun lahti ja näidake kus tal valutab.“

 

Christella Carolina on taaskord arsti vastuvõtul. 

„Doktor, ma ei suuda teile rohkem ravi eest maksta, 

mul on raha täiesti otsa saanud.” 

„Ei ole hullu,“ vastab arst. 

„Mulle tundub, et te saitegi just terveks.”

 

Tõnu istub sõbraga baaris, kui ühtäkki soovib sõber teada: 

„Kui sageli sina oma naisega nõustud?“ 

„Mitte kunagi!“ vastab Tõnu. 

„Misasja? Mida su naine sellest arvab?“ 

on sõber hämmingus. 

„No mis tal ikka arvata? Ta ei tea seda, et ma tegelikult ei nõustu.“

 

 

Tiina istub peale töönädalat sõbrannadega baaris, 

kui sinna siseneb tõeliselt kompu keskealine mees. 

Tiina jääb teda ainiti vaatama ja mees märkab seda ning läheb otse 

naise juurde. Enne kui Tiina jõuab vabandama hakata, sosistab mees: 

„Ma täidan kõik sinu soovid 50 euro eest, aga ainult ühel tingimusel.“ 

„Mis see on?“ soovib naine teada. 

„Sa pead oma soovi suutma edastada ainult viie sõnaga,“ vastab mees. 

Tiina mõtleb hetke, võtab rahakotist 50-eurose, 

kirjutab sellele oma aadressi, ulatab mehele ja sosistab talle meelalt: 

„Tee meie kodus kevadine suurpuhastus!“

 

Mees ja naine läksid arsti vastuvõtule. 

„Kuidas saan teid aidata?“ küsis arst. 

„Kas te saaksite palun vaadata, kui me naisega armatseme?“ 

Arst oli küll üllatunud, kuid kinnitas: „Kui vaja, siis jah!“ 

Kui paarike oli lõpetanud, ütles arst, et tema ei näinud siin midagi 

imelikku ja väljastas neile 5€ visiiditasu arve. Paarike käis sama sooviga 

arsti juures veel mitmeid kordi, kuni arst söandas lõpuks uurida: 

„Mida te õigupoolest teada tahate?“ 

„Ei midagi. Lihtsalt naine on abielus ja mina olen abielus ning me 

ei saa oma kodudes kohtuda. Korralik hotell aga maksab kordades 

rohkem kui visiiditasu ja kõigele lisaks olete teie andnud ka 

vaikimisvande.“

 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma septembrikuu juubilare. 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

September:

 

*Eino Singi 95

*Anatoli Vasiljev 95

*Maret Ruus 85

*Anatoli Burov 85

*Klaara Belikova 80

*Nikolai Nuut 75

*Leili Grigorjeva 70

*Rein Spitz 65

*Leelo Bekker  60

*Ulrika Tint 55

*Inga Hass 55

*Sergei Popov 50

*Anneli Lilliallik 50

Palju õnne kõigile!

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Põhja-Eesti Pimedate Ühing korraldab rahvusvahelisel valge kepi päeval, 15. oktoobril, koosviibimise Tondi 8A saalis. Üritus algab kell 17:00. 

Kavas on päevakohane sõnavõtt, kontsert ja väike kohvilaud. 

Kõik ühingu liikmed on oodatud! 

 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu jõulupidu toimub pühapäeval, 7. detsembril Tondi 8A saalis. Jõulupidu algab kell 14:00. Palume mitte hiljaks jääda. Kava on veel täpsustumisel, kuid kindlasti on jõulupeol kontsert, laudadel söögipoolist ja kohal palju tuttavaid ja sõpru. Jõulutunne peale selle.

Jõulupeo omaosalus on liikmetele 15 eurot ja mitteliikmetele ja liikmemaksuvõlglastele 20 eurot. Ühingu auliikmetele on jõulupidu tasuta. 

Tingimata on vajalik eelregistreerimine. 

Täpsem info järgmistes „Kuukiire“ numbrites, meililistis Teade ja ühingu teiste infokanalite kaudu.

 

Detsembris korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühing Tondi 8A saalis jõululaada. Jõululaat toimub 10. detsembril. Algusaeg on täpsustumisel. 

Kui teil on endal soov jõululaadale müüma tulla, võtke ühendust e-postiaadressil: ppy@ppy.ee

 

 

 

Esmaspäeviti ja neljapäeviti spordisaalis pimedate lauatennise treeningud kell 16:00-18:00. Treener Rein Järve. Omaosalus 2 eurot kuus. Esimene tund toimub 02. septembril. 

Teisipäeviti ja reedeti kabe- malering, kell 9:00- 14:00. Ringi juhendab Heiki Sookruus. Omaosalus 2 eurot kuus. Esimene tund toimub 03. septembril 

Kolmapäeviti ansambli proovid Kaia Kattai juhendamiselkell 16:30-18:00 saalis. Oled oodatud ansambli ridadesse, kui pead viisi ja käid kohusetundlikult proovides. Täpsem info, millal esimene proov toimub e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848

Reedeti puhkpilliorkestri proovid maestro Vello Loogna juhatusel kell 17:30- 19:00 saalis. Esimene proov 13. septembril 

Keraamikaring toimub üks kord nädalas, keraamikaklassis. Juhendaja Clelia Piirsoo.

Käsitööring, kaks korda kuus, käsitööklassis. Juhendaja Eha Elmi

Jooga treening üks kord nädalas, saalis.

Täpsema info saamiseks viimaste nimetatud ringide toimumise aja kohta e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848

Ühingu spordisaal on avatud teisipäeviti kella 12:00-17:00 ja neljapäeviti kella 10:00- 14:00. Teistel tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.

Kõikidesse ringidesse on oodatud uued huvilised!

 

13. septembril toimub matk, Viimsis asuvale Tädu õpperajale. Mäealuse maastikukaitsealal asuv Tädu loodusõpperada on suurepärane võimalus teha tutvust Viimsi poolsaare eriilmelise ja rikkaliku loodusega. Üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks on näiteks rändrahnudel kasvavad kuused. Kõige kuulsam neist – Tädu kuusk – elas 130 aastaseks, 2011a detsembritormis murdus kuivanud puu täielikult, praeguseks on säilinud vaid tema kivi kallistavad juured. Piirkonna bussipeatus on saanud tema järgi oma nime. Tädu 3,5 kilomeetri pikkune õpperada pakub informatsiooni nii siinsete metsaelanike kui ka erinevate loodusnähtuste kohta. Raja lõpu lähedal asub lõkkekoht, kus on võimalik teha tuld ja kinnitada keha. Rada on ringikujuline ning lõpeb Randvere tee äärses parklas, samas, kus algaski. Tädu loodusõpperaja marsruut on tähistatud puudel rohelise märgisega.

Täpsema info saamiseks, mis kell ja kus koguneme helista telefonidel 

6748 945, 55570848 või saada e-kiri ulrika@ppy.ee

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefonil 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara.ee teel. 

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu https://www.veebiraamatukogu.ee/ 

 

Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline

parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel

 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise. 

 

Ühingu vastuvõtuajad on järgmised :

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00. 

Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.