Oktoober

Ilmub alates novembrist 1997.

 

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

 

Telefon: 6 748 945

 

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

 

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp



*Juhatuse koosolek nr  7

 

*Juhatuse koosolek nr  8

 

*protokoll nr 8

 

*Mälestame: Uudo Koppel 26. september 1930 – 8. september 2024

Head sõpra meenutades: Kaia  Nõlvak

 

*Sõpradevaheline suhtlemine 

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Kaheksandal septembril toimunud PPÜ neljanda Pimefestivali avamisest ja festivalist

Tekst:  Kert Küla

 

*Daniel käis tsirkust tegemas

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

 

*Tarkus ja teadmised aitavad ka pimedaid

Tekst: Jaanus Riimets 

 

*Väljasõit Peipsi äärde koos Alatskivi lossi külastusega

Tekst:  Kert Küla

 

*Vana hea inglise krimi

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme oktoobrikuu juubilare

 

*Kuulutused



Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 27. august 2024

Algus kell 09:30, lõpp kell 12:15

Juhatas: Artur Räpp

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp

 

 

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

2. Info festival PIME korraldusest

3. Jõulupeo korraldamisest

4. Tondi 8A haldamisest

5. Valge kepi päeva tähistamine

6. Ühingu planeeritavad üritused ja laadad

7. Jõulutunneli ideekorje ja tegevuste otsustamine

8. Tegevus ajavahemikul 8. mai kuni 27. august 2024

 

1. Uute liikmete vastuvõtmine ja lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine.

Juhatus otsustas võtta ühingu liikmeteks: Alla Kepp ja Larm Hartving. 

Surma tõttu kustutada liikmete nimekirjast Aleksandr Koskov, Jevgenia Zernova, Viktor Ivanov, Artjom Kremenski, Ülo Ojatalu, Heli Sepper ja Jüri Eksi.

 

2. Info festival PIME korraldusest

Helen Künnap: Hooandjas on festivali toetustaotlus üleval. Paneme vastava info teadete listi. Avaliku loa tingimused lähevad rangemaks, eritingimusi palju. Näiteks tohib ainult kasutada korduv kasutatavaid nõusid. Tuleb edastada turvateenistujate kontaktid. Sellel aastal tehti festivali koduleht. Olemas festivali makett. 30. augustil kirjeldustõlkega ekskursiooni teeb Spektri töötaja, abistab Jaanika Juhanson.

 

3. Jõulupeo korraldamisest

Juhatus otsustas: Jõulupidu  toimub meie saalis 7. detsembril kell 14.00. Omaosalus liikmetele 15 ja mitteliikmetele ning liikmemaksu võlglastele 20 eurot. 10. detsembril toimub saalis jõululaat.

 

4. Tondi 8a haldamisest

Juhatus otsustas: Tähtajalise rendilepingu puhul on etteteatamise aeg kuus kuud. Kui ei ole erivajadust, siis tähtajatut lepingut pigem ei tee. Kui 10 aastane või pikem leping, siis aastase etteteatamisega. Tähtajatuid lepinguid ei sõlmi.

Helen Künnap: Kanalisatsioon õues vundamendist kuni krundi piirini ning Magdaleena tänavani on korras.

Juhatus arutas koridori valgustuse küsimust, panna LED ja liikumisanduritega valgustid. ATSI esimene hooldus on tehtud, suitsuandurid kontrollitud, kõik töötavad. Ruumide nimetused tuleb märkida plaanile. Saime infot, et vooliku kustutussüsteem on nõutud ainult tööstushoones. Juhatus otsustas esitada linnale taotluse hiljemalt 19. oktoobril hoone kasutusotstarbe muutmiseks. Seoses projektimuudatusega võtta ESPLANI-ga ühendust hiljemalt 15. september

 

5. Valge kepi päeva tähistamine

Juhatus arutas valge kepi päeva ürituste läbiviimist ning otsustas: Valge kepi päeval, 15. oktoobril, teisipäeval, toimub kontsert. Algus 17.00 

 

6. Ühingu planeeritavad üritused

Helen Künnap: Oktoobri lõpus toimuvad meie hoones vabariiklikud kabe-male meistrivõistlused. Osaleme annetamistalgutel. Kogemusürituse pimerada võiks siduda annetamistalgutega. 7. detsembril toimub ühingu jõulupidu ja 10. detsembril jõululaat.

 

7. Jõulutunneli ideekorje ja tegevuste otsustamine

Artur Räpp: palun igal juhatuse liikmel välja pakkuda idee, mida võiks ühingu juures teha või parandada. Neist ideedest valime, mille me Jõulutunnelile esitame. 

Margus Kiin: skaneerimisteenus, arvutiklassi vajalik tehnika, punktkirjamasin.

Jaanus Riimets: rõhuasetus meie inimestel, muusikatuba ja kultuuriürituste osalemiseks (teatrikülastused väljaspool Tallinna) transport.

Viktor Paring: ühtin Marguse arvamusega. Maja on muidugi ka oluline

Artur Räpp: lifti küsimus meie majja, korraliku kaldtee väljaehitamine

Janne Jerva: minu ettepanekud on seotud majaga. 

 Pakkusin katusealuse korruse väljaehitamist. Sel juhul on oluline töökohtade loomine meie inimestele, omatulu teenimise osa. Majas teha ka muid töid- lift, maja soojustus. Mida praegu välja pakuti kirjutaks teistesse projektidesse.

Pakun katusealune majutus, maja soojustamine, lift. Läheneda majale etappide viisi.

Juhatus otsustas: järgmisel koosolekul teema juurde tagasi tulla.

 

8. Tegevus ajavahemikul  08.mai kuni 27. august 2024

 

11. mai  lauluklubi, osales 11 inimest

14. mai  saime positiivse vastuse Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametilt projektile “Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine”, toetus 1100.

16. mai  paigaldas AS Ühisteenused Tondi 8a hoovi uued parkimise tingimused.

16. mai  alustasid Clelia Piirsoo ja Janne Jerva Erasmus+ taotlusvooru koolitusprogrammiga.

22. mai  Eesti Pimedate Liidu üldkoosolek, osalesid Janne Jerva ja Helen Künnap.

      22. mai  Linnateatri etenduse Veeuputus külastus. Etendust käis vaatamas 40 ühingu liiget ja nende saatjad

27. mai  Tondi 8a tulekahjuõppus, osalesid ühingu töötajad ja rentnike esindajad.

28. mai  toimus Tondi 8a automaatse tulekahju signalisatsiooni (ATS) signaali ühendamine Viking Security AS keskusega. Organiseeris Helen Künnap.

28. mai  toimus Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik (SEV) üldkoosolek, veebis osalesid Janne Jerva ja Helen Künnap

30. august  toimus PPÜ 2023 aasta raamatupidamise dokumentide revideerimine.

01. juuni ühingu puhkpilliorkester Vello Loogna juhatusel, ansambel PÜÜ Kaia Kattai juhatusel, Maarja Haamer solistina ning duo Indrek Kaljumäe ja Maarja-Liis Orgmets osalesid edukalt Tartus toimunud puuetega inimeste kultuurifestivalil

04. juuni  osales Helen Künnap sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete koolitusel. Korraldaja SEV

  06. juuni  toimus Tallinna Puuetega Inimeste Koda (TPIK) üldkoosolek, PPÜd esindas Priit Kasepalu

10. juuni  esitasid Helen Künnap ja Janne Jerva PPÜ taotluse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu sotsiaaltöö preemia konkursile.

12. juuni  toimus Eesti Pimedate Liidu rahastuse töörühma koosolek veebis.

12. juuni toimus meie majas Tallinna invakomisjoni koosolek. Enne koosolekut tutvustas Helen Künnap Tallinna sotsiaaltöötajatele PPÜ tegevuskeskust.

14. juuni Tondiraba kergliiklustee matk, osales 10 ühingu liiget ja koos saatjatega

15. juuni toimus PPÜ üldkoosolek

25. juuni  toimus esimene ATS hooldus Tondi 8a majas.

27. juuni  saime negatiivse vastuse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu sotsiaaltöö preemia konkursilt.

28. juuni  toimus Aegna matk, osales 25 ühingu liiget ja nende saatjad

11. – 13. juuli  tutvustati PPÜ tegevuskeskuse teenuseid ja tooteid Merefestivalil Tall Ships Races Tallinn 2024 ligipääsetavusalal. Organiseeris Helen Künnap.

11. juuli  Janne Jerva esitas Saku Läte’le sponsorlustaotluse PPÜ käsitööringide tegevuskulude katteks. 

12. juuli  lõpetati kanalisatsioonitööd Tondi 8a hoovis. Teostas OÜ Watercom, organiseeris Helen Künnap.

18. juuli  külastas PPÜ tegevuskeskust Tallinna sotsiaalala abilinnapea Karl Sander Kase. Teda võtsid vastu Helen Künnap, Janne Jerva ja Artur Räpp

19. juuli  Esitasid Janne Jerva ja Helen Künnap Tallinna linnale nägemispuudega inimestele suunatud sotsiaalteenuse arendamise ideeprojekti.

10.augustil tutvustati PPÜ tegevuskeskuse teenuseid ja tooteid “Avasta Jõelähtme” üritusel. Jõelähtme rahvamajas esines Terateater.

12. august  viisid Helen Künnap ja Julia Kabanova läbi Maltalt pärit tegevusjuhendajatele kogemuskoolituse ja PPÜ tegevuskeskuse tutvustuse.

13. august  viidi läbi Tondi 8a hoone tuleohutusülevaatus. Tegeles Helen Künnap

15.augustil toimus Pirita Linnamäe matk, osales 18 inimest ja nende saatjad

21. august  osalesid Janne Jerva ja Helen Künnap Swedbank annetuskeskkonna Ma armastan aidata kohtumisel ja koolitusel

 

ARTIKLI LÕPP



Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 13.september 2024

Algus kell 14:30, lõpp kell 16:00

Juhatas: Artur Räpp

Protokollis: Helen Künnap

Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp

 

 

1. Isikliku abistaja teenuse korraldusest

2. Valge kepi päeva tähistamisest

3. Aasta teo tunnustuse kandidaatide valimine

4. Jõulutunnelile taotluse esitamisest

 

1. Isikliku abistaja teenuse korraldusest

 

Aasta alguses sõlmiti teenuse lepingud kuni 30. septembrini, kuna linnapoolne rahastus ja teenuse rahaline kulu polnud kindel. Hetke seisuga katab linnaga sõlmitud leping teenuse prognoositavad kulud.

Juhatus otsustas: Sõlmida uued lepingud kuni aasta lõpuni ja pikendada praeguste teenusesaajatega leping sama ajani.

 

2. Valge kepi päeva tähistamisest

 

Juhatus arutas 15. oktoobril toimuva ürituse korraldust. Leiti, et õhtusel üritusel peaks olema väike kontsert ja kerge kohvilaud. Ürituse algus kell 17. Enne seda toimub ühingu spordiruumis lahtiste uste tund, kus tutvustatakse spordiruumi mitmekesiseid võimalusi. Üritus spordiruumis algab kell 16. 

Muud tegevust juhatus ei planeeri. Pressiteade saadetakse võimaluse korral. 

Juhatus arutas, keda valge kepi päeva puhul tunnustada. 

Juhatus otsustas tänada ja tunnustada järgmisi inimesi ja organisatsioone: Priit Sarapuu - puhkpilliorkestrile osutatud toe ja annetatud kõlarisüsteemi eest, Aktsiaseltsi Tallinna Vesi ja tema töötajaid - ühingule annetatud raha eest, Betina Beškina – panuse eest Tallinna sotsiaalvaldkonna arengusse ning tõhusa koostööeest ühinguga, Kaarel Oja tõhusa koostöö eest ja ühingu kultuuri- ja sporditegevuse toetamise eest, OÜ Almic – professionaalse ja abivalmi toe eest ühingu IT-süsteemide arendamisse ja käigus hoidmisesse.

 

3. Aasta teo tunnustuse kandidaatide valimine

 

4. Juhatus otsustas esitada Eesti Pimedate Liidule aasta teo tunnustuse saamiseks järgmised kandidaadid:

 

Kandidaadid on juhuslikus järjekorras. Otsuste pikemad põhjendused lisas 1. 

5. Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet – Tallinna merepäevade koos Merefestival Tall Ships Races Tallinn 2024 ligipääsetavate lahendustega läbiviimise ja kõigile kasutatavate kultuuriürituse ligipääsetavusjuhiste loomise eest; Seventh Sense OÜ ehk 7Sense –innovaatilise abivahendisüsteemi pikaajalise arendamise ja rahvusvahelise müügivalmis saamise eest, arendus ja tootmine toimub Eestis; AudioCat OÜ ehk AudioCat – nägemispuudega inimestele nutitelefoni mängu arendamise ja rahvusvahelisel turul avaldamise eest, arendamine toimub Eestis ja Eesti tegijate poolt; Eesti Vabaõhumuuseum – kuue talu ja talukompleksi kirjeldustõlke valmistamise ja 4 ruumilise talukompleksi maketi valmistamise eest.

6. Juhatus otsustas esitada piirkondliku aasta teo kandidaadiks Kehtna vallavalitsuse sotsiaalosakonna puudega inimeste, seal hulgas nägemispuudega inimeste, toetamise eest. 

 

7. Jõulutunnelile taotluse esitamisest

Arutanud erinevaid ettepanekuid, otsustas juhatus esitada Jõulutunnelile taotluse nägemispuudega inimeste Pikaajalise Kaitstud töö taastamiseks ja tööhõive üldiseks toetamiseks ning nendega seostuvate tegevuste tegemiseks.

 

ARTIKLI LÕPP



 

 protokoll nr 8

 

 

 

 

Iga aasta toimuvate merepäevadega koos toimus 2024. aasta suvel ka Merefestival Tall Ships Races Tallinn 2024, suurte purjelaevade regati üks vahepeatus Tallinnas. Tallinna kultuuri- ja spordiamet otsustas teha koos toimuva ürituse ka maksimaalselt ligipääsetavaks puudega inimestele, seal hulgas ka nägemispuudega inimestele. Kohustust just nii teha neil polnud. Koos ettevalmistusega koostati ka kultuuriürituste ligipääsetaval moel korraldamise juhendmaterjal, mis on abiks järgmiste ürituste korraldamisel. Tegu oli üle-eestilise üritusega, sellest võtsid külaliste poolel osa inimesi üle Eesti, ka nägemispuudega inimesi üle Eesti. Valmistatud juhendmaterjal on kasutatav kõigile. Merepäevade festivalialal oli eraldi puudega inimeste ala, kus organisatsioonid said ennast tutvustada ja selgitada puudega seotud probleeme, väljakutseid ja lahendusi (osales neli nägemispuudega inimesi puudutavat organisatsiooni), inimesed said proovida, kuidas on pimedana elada (kaetud silmadega valge kepiga käia jm), toimus kirjeldustõlkega ekskursioon purjelaevale ja kruiisisadama alal. Tehti teisi kohandusi ja tegevusi. 

Mõistmine, et suuri avalikke üritusi korraldades tuleb kaasata neisse ka puudega inimesi on tunnustamist väärt. Omavalitsused peaks seda palju rohkem tegema.

 

 Seventh Sense OÜ ehk 7Sense

 

Lühikese nimega öeldes 7Sense on Eesti firma, mis on aastaid arendanud innovatsioonilist seadet, mis võimaldab täiesti pimedal inimesel, ka pimekurdil, tajuda ruumi enda ümber ja vabamalt ja ohutumalt liikuda. SuperBrain (superaju) nimega seade on varustatud kahe kaameraga, väikese protsessoriga ja paljudest liikuvatest punktidest koosneva seadmega, mis kokku edastab inimesele tema ümbruses nähtavat. 

Mitte kunagi varem pole Eestis sellise mastaabi ja uuenduslikkusega nägemispuudega inimeste abivahendit arendatud. Kogu arendamine toimub Eestis, seda teevad Eesti inimesed ja sellesse on testijatena kaasatud ka nägemispuudega inimesed, neid on olnud kümneid. Ka tootmine on Eestis. 2024. aastal said nad toote müügivalmis ja esimesed tooted on müüdud. Aga arendamine toimub edasi. Neil on hetkel koostöö Saksamaa Düreni pimedate kompetentsikeskusega ning samasugune Hollandis. 

Eesti on väike riik ja kosmoserakette me ei tooda, kuid Eesti väiksuse taustal on 7Sense SuperBrain nagu kosmoserakett stardiplatvormil. Tulevik algab kuskilt siit ja see väärib tunnustust.

 

Spetsiaalselt pimedatele loodud nutitelefonimänge on, kuid võrreldes üldise mängumaailmaga on neid tühine arv. Üks Eesti inimeste seltskond otsustas olukorda parandada. Nad otsustasid seda parandada mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. AudioCati arendajate meeskond panustas tuhandeid tunde tööd, kaasas testimisse ka Eesti nägemispuudega inimesi, ning tulemusena avaldasid nad mais 2024 AudioCati mänguplatvormi Android telefonide jaoks ning iOSI (iPhone) jaoks juunis. Nende põhiturg on küll ingliskeelses maailmas, kuid mängijaid on ka Eestis. 

Nende pingutusi ja tulemusi on tunnustanud ka teised. AudioCat on nimetatud maailma kolmandaks parimaks loov-iduettevõtteks 2024. aastal. Selle tunnustuse pälvisid nad Creative Business Cup 2024 võistlusel Kopenhaagenis juunikuus. Samuti said nad Prototron 2024 kevadvoorust ka rahalise toetuse, et oma tegevust jätkata.

Võib olla oma igapäevatöös raske märgata inimesi ja organisatsioone, kes on oma tegevuse suunanud laia maailma ja võib-olla alale, millega iga päev ei tegele, kuid see ei muuda neid väiksemaks või vähemtähtsamaks. Pigem suuremaks, sest nad tahavad parandada kogu maailma. Neid tuleb vaid märgata ja aitäh öelda.

 

Eesti Vabaõhumuuseum 

 

Meie juured on „tões ja õiguses“ ja „Mahtra sõjas“, meie vanavanemate taludes ja vana-vana-vanavanemate taludes. See on osa meist ja meie identiteedist, mis jäi paljudele noorematele ja ka vanematele nägemispuudega inimestele aina kaugemaks, sest pilti ju ei näe ja kaugele sa seda maja käega ikka kobama ulatad Nüüd on olukord parem. Eesti Vabaõhumuuseum avaldas 2024. aasta kevadel kuue talukompleksi või üksiktalu kirjeldustõlked, et ka need saaksid neist osa, kes neid vanu talusid näha ei saa. Mõni kuu hiljem said Vabaõhumuuseumil valmis ka nelja talukompleksi ruumilised mudelid, kus saab käega uurida nii hoonete kuju kui nende paigutust. Eesti taludes on hooned ju üksteisest kaugel ja lihtsalt ringi käies on üsna keeruline nende paigutusest ja kaugusest aimu saada. Eestis ei ole varem sarnaseid hoonete komplekside mudeleid tehtud, kus saab lisaks paigutusele tutvuda ka hoonete kujuga ning mudel on ka värviline, et see oleks ka silmaga hõlpsalt vaadatav. Mudelid valmistati Hamburgis, sest siin puudus kogemus. 

On tunnustust väärt, kui mäluasutused, nii muuseumeid vahel kutsutakse, toovad meid meile endale lähemale. On tunnustust väärt, kui nad ei piirdu selle juures vaid tavaliste lahendustega, vaid toovad juurde ka uusi, rikastades ligipääsetavate lahenduste paletti.

 

 

Inimese elu algab turvalisusest, söögist ja soojast toast. Väärikas elu omas kodus on üsna nende baasvajaduste järel. Nägemispuudega inimesel, eriti kui ta on juba vanem inimene, läheb selle juures tihti vaja omavalitsuse abi. Nende abi, kes on inimesele nii lähedal, keda märgatakse harva, kes ei ole igas vallas sama tublid. 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kauaaegne liige pöördus ise ühingu poole, et tunnustataks tema koduvalla sotsiaalosakonda, kes on aastaid teda toetanud, nii siis, kui tal oli juhtkoer, siis, kui peres olid tervise tõttu halvad ajad ja ka lihtsate kuid hädavajalike igapäevaste asjade tegemisel.

Urmase pöördumine kokkuvõtlikult: Vallavalitsus on sotsiaalosakonna kaudu igati abistanud mitmel moel, kodu kütmisel, küttepuude ostmise toetamisega ja küttepuude tuppa toimetamisega, isikliku abistaja võimaldamisega, mis võimaldab osa võtta rehabilitatsiooniteenusest. Urmasel on sügav puue, ta on täiesti pime, millele lisanduvad teised terviseprobleemid, ta on 76 aastane. Nii ei saa ta enam üksi Tallinnasse rehabilitatsiooniteenusele sõita. Ka on võimaldatud hooliv abistamine toidu- ja tööstuskaupade ostmisel kohalikes ja kaugemateski kauplustes. 

On kerge märgata suuri ja säravaid, kuid elu toetub tihti hoopis neile, kes teevad oma tööd vaikselt ja kohusetundlikult, südamega. Urmas on üks inimene Eestis, kuid kui kõik vallad teeks sama südamega tööd, oleks väga paljudel elu lihtsam ja väärikam. On hea, kui märgatakse ja tuuakse esile neid, kes teevad oma tööd hästi, kuigi vaikselt.

 

ARTIKLI LÕPP

 



Mälestame: Uudo Koppel 26. september 1930 – 8. september 2024

Head sõpra meenutades: Kaia  Nõlvak

 

Meie hulgast lahkus 8. septembril 93-aastasena hea sõber Uudo Koppel, abikaasa, isa, vanaisa vanavanaisa. Ta oli kirglik maletaja  ja kabetaja. Kõik need pikad aastad on Uudo olnud innukas  nende mängude propageerija ja õpetaja  nägemispuudega inimeste hulgas. Minul õnnestus temaga neid mänge mängida 35 aastat, sain palju tarkust, põnevaid ja huvitavaid hetki ning rikkalikku mängukogemust, aitäh Uudole  selle toreda aja eest.

 Lisaks leidis ta omal ajal veel aega ka laulukooris laulmiseks ja akordioni mängimiseks. Tema hobideks olid veel ujumine ja pimelauatennis. Armastas teha pikki -pikki jalutuskäike ning enamus oma  suvedest veetis ta  Jursul pimedate  puhkekodus. 

Uudo oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliige. Austust ja imetlust väärt inimene, ta oli alati  sõbralik ja viisakas NING käitumiselt  härrasmees. Nägemise kaotas ta 16-aastasena, meie ühingu ridadesse kuulus päris ühingu algusest alates ehk aastast 1951. Maailm on ühe imetlusväärse inimese võrra vaesem.

 

 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Meie inimestel on teatavasti kõige suuremaks probleemiks asjaolu, et me ei saa alati ja tegelikult väga tihti minna sinna , kuhu soovime ja selle inimese juurde, kellega kohtuda soovime. Meie liikumine on oluliselt piiratud võimalustega. Suhtlemine aga enam nii piiratud pole, kui varemalt. Mina kasvasin kodus, kus polnud isegi telefoni. Ilmselt mu vanemad ei teadnud, et nägemisinvaliidile on telefoni järjekorras oluline soodustus ja nii oligi meie peres nii, et esimese telefoni sain just mina ja alles siis, kui Haapsallu endla2a pimedate majja korteri sain. Telefon oli korteris juba olemas ja mäletan, et sain Haapsalu kaubamajast isegi nuppudega telefoniaparaadi. Neid oli tollal minu mäletamist mööda kahte sorti, üks oli lausa numbrite mäluga ja mis seal kõik veel oli, seda täpselt ei teagi, selline oli meil Haapsalu kombinaadi kontoris. See keerulisem telefon maksis 200 rubla ümber. See oli kõvasti üle keskmise kuupalga. Minu aparaat oli lihtsam, sellega sai ainult eelnevalt valitud numbrit ühe nupuvajutusega uuesti valida ja oli ka nupp, mis võimaldas mikrofoni sulgeda ajutiselt. Tollal sai muidugi oma inimestega ka tööl juttu aetud, aga ikka helistasime ka üsna tihti. Siis, 1992. a. kadus töö ära ja kuigi vahel sai külas ka käia, sai peamiseks suhtlusvahendiks telefon. 1999. a. ostsin esimese mobiiltelefoni, aga helistamine oli üsna kallis, kõneminut maksis üle krooni, aga pension oli alla 1000 krooni. Hiljem mobiiliteenuse arenedes läksid kõned odavamaks ja nüüd saavad piiramatu kõneajaga pakettide tõttu pea kõik inimesed omavahel rääkida palju tahavad. Muidugi on lisaks veel võimalus suhelda messengeris, skypes, e-posti teel ja kus kõik veel. Minul on nii, et lähemate sõpradega suhtlen iga päev või veidi harvemini telefoni teel arutades kõiki maailma asju alates välispoliitikast lõpetades pimedate süsteemi probleemidega. Tihti arutame ka loetud-kuulatud raamatute üle. See on ka väga hea, et mobiiliga saab inimese alati kätte, isegi kui tal hetkel aega pole, siis saab ta alati tagasi helistada, sest telefon -meie pimedate telefon-ütleb talle, kes helistas. Messengeris kirjutamine on selle poolest lihtsam, et vastata saab siis, kui aega on. Kõnele üldjuhul vastatakse kohe ja aja puudumisel lubatakse tagasi helistada. Pimedatel on väga suur suhtlemisvajadus, sest sageli elatakse üksi ja pimedate spetsiifilisi küsimusi arutatakse ikka  saatusekaaslastega. Tihti räägime ka loetud artiklitest ajakirjandusest, mida on võimalik lugeda tänu Pimedate raamatukogule. Ka räägime muusikast. Kuna olen Klassikaraadio pidev kuulaja ja seal on tihti huvitavad otseülekanded kontsertidelt, siis informeerin ka oma sõpru sellistest võimalustest häid kontserte kuulata. Nemad kuulavad enamasti Vikerraadiot ja räägivad selle programmi saadetest. Nii mööduvad pikad ja pimedad päevad sõbraliku suhtlemise juures mõnusamalt. Head suhtlemist!

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst:  Kert Küla

 

Selle aasta päikesepaistelise ilmaga septembrikuu teisel pühapäeval, külastasin Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majas ning hoovis toimunud järjekorras neljandat PIMEFESTIVALI.

Mainitud festival toimus koostöös  mitmete esinejatega, kes rendivad ka ühingule kuuluvas hoones ruume. Loomulikult kaasates festivali tegevustesse Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmeid, ühingu  töötajaid ning nimetatud üritusest huvitatud vabatahtlikke.  Hea meel on tõdeda, et sellel aastal neljandat korda toimunud Pimefestival on muutunud meie ühingus iga-aastaseks suve lõpu traditsiooniks, mis aitab lõbusal moel juhtida avalikkuse tähelepanu nägemispuudega inimeste muredele ja rõõmudele.

Meie ühingu tegevjuht Helen Künnap ning Terateatri lavastaja ja juhendaja Jaanika Juhanson Pimefestivali põhiliste korraldajatena rõhutavad samuti, et iga kord peab festivalil toimuma midagi uut ja huvitavat.

Kui ma kaheksanda septembri päikesepaistelisel ennelõunal kella üheteistkümne paiku ühingu maja juurde jõudsin, olid juba paigaldatud nii pealava, kui väiksem kõrvallava. Hoovis mängis muusika ning muusikud proovisid mikrofone ja muud helitehnikat.

Näiteks sellel aastal kuulutas neljanda Pimefestivali avatuks Terateater koos lauluansambliga , kes laulis rahvaliku laulu Kungla rahvas, lisaks toimusid mitmed tervitussõnavõtud ja lõpetuseks pakkus lõbusa esituse Müstika-nimeline tantsustuudio.

PEALAVAL: avasimegi Festivali Terateatri lõbusate sketšidega, mis olid koostatud nägemispuudega inimestega reaalselt toimunud olukordade põhjal ning toredate muusikanumbritega.

Janne Jerva lühikese sõnavõtu järel kuulutas ühingu tegevjuht Helen Künnap Terateatri liikmete ja lauluansambliga koos laval seistes festivali avatuks ning meid tervitasid sotsiaalkaitse minister Signe Riisalo ja rahva seas nii-öelda öö linnapeana tuntud Natali Mets.

Pärast festivali avamist kell 14:00 PPÜ hoovis Pimelaval (maja bensiinijaama poolsel väljakul) saksa kirjanduse esitlus. Tallinna Goethe Instituudiga koostöös sündinud esitlusel luges näitleja Liia Kanemägi katkendeid kolmest kaasaegse saksa kirjanduse autori menukast teosest.  Kõlasid katkendid järgmistest raamatutest: Volker Kutscher “Märg kala”, Jenny Erpenbeck “Viimsepäeva õhtu” ja Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”.

Esitluse lõpus toimus hääletus, et selgitada välja publikult kõige enam hääli saanud teos, millest saab Tallinna Goethe Instituudi toel ja koostöös Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate raamatukoguga audioraamat. Nende kolme etteloetud katkendi hulgas oli esindatud üks tänapäevane kriminaalromaan pealkirjaga „Märg kala“, katkend karmivõitu ajaloolise olukirjeldusega raamatust pealkirjaga „Viimse päeva õhtu“ ning viimasena kõlas katkend kirjandusteosest „Armastus Hädaolukorras“.

Hääletusel juhtus aga nii, et esimesena etteloetud katkendiga krimiromaan „Märg kala“ sai ainult viis häält, samas teine ja kolmas kirjandusteos said algul hääletuses võrdselt seitse häält.

Mõistagi tehti siis uus hääletus ning võitjaks osutus katkendi järgi üsna põnevana tunduv raamat pealkirjaga „Viimse päeva õhtu“, mis loodetavasti lähiajal veebiraamatukogu kaudu meie lugejateni jõuab.

Niisuguseid erinevate riikide kirjandust tutvustavaid üritusi tuleks kindlasti ühingus rohkem korraldada.

Edasi kulges Pimefestival nagu ikka: toimusid näiteks registreerimisega pimegiidiga ekskursioonid ühingu majas, köögis tegutses pimekohvik, pimetelgis avanes võimalus tutvuda taktiilsete kaartide ja punktkirjaga.

Õues mängis muusika, mis oli kohati üsna vali nii, et oli tunne: nagu viibiksin mõnel linna kontserdil.

Mina koos Airega demonstreerisin spordisaalis pimedate lauatennist.

Keraamikaruumis toimus savist valmistatud vaaside näitus (Loovad vaasid) näitusel oli ka üks minu valmistatud kollast värvi vaas, milles olid metsalilled.

Muusikud esinesid kahel laval nagu eelmisel aastal: pealaval esinesid järgmised artistid: Räpina Jack, KiROT, Ellip ja õhtu lõpetas kell 20:00 meeleoluka esinemisega ansambel Angus.

Kõrval laval esines flöödi ja suupilli mänguga Maarja Haamer ning esines Maarja-Liis Orgmets lauldes kitarri saatel, mida mängis  Indrek Kaljumäe. Ühingu lauluansambli esituses kõlasid kolm ilusat laulu.

Need olid järgmised laulud: Eesti muld ja Eesti süda, Emakeel ning Mul meeles veel.

Sellel aastal tähistas PPÜ majas tegutsev tänavakunsti tarvete pood Spekter oma 10 aastast sünnipäeva. Festivali päeval oli avatud Tallinna üks ägedamaid graffitikunsti väligaleriisid,  kus sai lisaks joonistamise protsessile uudistada värskeid ja varasematel aastatel valminud tänavakunsti teoseid.

Lõpetuseks tänan veelkord kõiki Pimefestivali korraldamisse  panustanud ühingu tublisid töötajaid ning vabatahtlikke.

Loodan, et niisugused üritused muutuvad meie ühingu  iga-aastaseks suvelõpu traditsiooniks.

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Kerti Kollom Seidelberg

 

Kohtume Danieliga 8. septembril 2024 Pime festivalil kahe programmi vaheajal. Daniel laulab Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ansamblis Püü ja üldse on ta väga musikaalne noormees.

Intervjuu alguses selgub, et Daniel ei olegi kunagi varem Kuukiirt kuulanud, igal juhul soovitan kuulata.

Daniel on 16 aastane noormees, kes õpib veel Tallinna Helenikoolis. 

„Sa oled üsna hiljuti meile tulnud, me veel ei tunne sind, tutvusta ennast.“ 

„Ühingu ansambliga liitusin aasta tagasi septembris, paar päeva tagasi liitusin ka ühingu puhkpilliorkestriga. Nüüd mängin seal altsaksofoni“.

„Sa oled suhteliselt uus ühingu liige, kuidas sa ennast siin tunned„? 

„Tunnen siin ennast turvaliselt ja inimesed on sõbralikud“ arvab Daniel. 

Põhjus, miks ma sinuga kontakti võtsin, oli see, et sa osalesid  sellel suvel ühes põnevas ettevõtmises. Tutvusta seda lugejatele.

Osalesin suvel tsirkuseprojektis tsirkusestuudio Folie koosseisuga rahvusvahelises tsirkuse laagris. 14.-27. juulini kestnud projekt toimus Austrias.

„Mind kutsuti osa saama tsirkuse etendustest ja reaalselt tsirkuses kaasa tegema. Elasin seal tsirkuses töötavate artistide elu. Kogu tegevuse õppimine, harjutamine ja elamistingimused olid samasugused nagu päris tsirkuse artistidel tavaliselt on. 

See oli projekt, kuhu otsiti osalema puudega inimesi. Mina olin Eestist pime osaleja, Lätist oli kaks ratastooli kasutajat ja üks tüdruk kasutas suhtlemiseks viipekeelt. 

Elasime väikeses tsirkuse koolis, mis asus linnakeses nimega Sankt Gilgen.  Reaalselt elasimegi koolimajas klassiruumides, magasime täispuhutavate madratsite peal. Minu jaoks oli nii kaugel kodust magamine võõras tunne, nagu oleksin kusagil teisel planeedil. Läksin tsirkusereisile koos emaga. 

Kindlasti oli sellel reisil asju mida sa tegid elus esimest korda? 

„Eriti vahva oli see, et lendasin esimest korda elus lennukiga, sellel korral Austriasse. Lennu ajal kujutasin ette, et lendan pilvede peal ja vaatan alla maapeale, kuigi ma ei ole oma elus kunagi näinud. Tunne oli ikka võõras. Miski tõstab sind õhku ja maandub alla. Kõrvad läksid  lukku, aga mis sellest. Muidugi kõik see, mis lennukiga reisides kaasneb, oli lennuohutusreeglite tutvustamine. Tahaksin veel lennukiga lennata. Lendasime Tallinnast lennukiga Helsingisse. Sealt omakorda lendasime Viini, edasi suundusime juba Salzburgi rongile. Rongijaamast liikusime edasi väikese bussiga Sankt Gilgeni linnakesse. Tsirkusegrupid olid Lätist, Saksamaalt, Austriast ja Eestist.

Eesti grupis oli 16 inimest.“

Mulle räägiti, et tsirkuses on nii, et lae all on nöörid, mille peal tsirkuse artistid kõnnivad ja teevad   harjutusi. Mina hoidsin inimesi jalgadest kinni ja tõstsin neid üles. Üks  trikk oli koos kukkumine ja koos trupiga püramiidide tegemine. Mind aidati palju. Kogu töö käis inglise keeles. Andsime kohapeal mitu etendust. 

Kõik inimesed olid ümberringi väga sõbralikud ja toetavad. Toit oli tervislik: pakuti salateid, pastat ja riisi.

Peale etenduste ettevalmistamise ja harjutamise oli meil vabamat aega. Korraldati grilliõhtuid ja kultuuriprogramm, millest sain osa võtta. Laulsin seal  prantsuse keeles  „ Sügis lehed“ . Ühtegi pilli mul sel korral kaasas ei olnud, seetõttu aitas laulmine kultuuriprogrammi elavdada. Eraldi kultuuriõhtul tutvustas iga riik oma rahvuslikke  traditsioone, toitusid  ja rahvatantse. 

Daniel loodab, et tal õnnestub ka edaspidi tsirkusetrupiga kaasa teha. See suvi jääb igal juhul talle kauaks meelde. 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets 

 

  On taas saabunud september, teadmiste ja tarkusekuu. Tuhanded lapsed ja suuremadki asuvad koolides ja ülikoolides teadmisi omandama, et hilisemas elus toime tulla. Ka pimedad ja väikese nägemisjäägiga lapsed asusid nii Emajõe koolis, kui Heleni koolis õppima. Tänapäeval muidugi õpivad mõned meie noored saatusekaaslased ka tavakoolides. EPL esimees Jakob Rosin õppis tavakoolis. Tänu tehnika arengule ja ühiskonna suurematele võimalustele toetada tavakoolis õppimist on see võimalus olemas. Minu haridustee kulges esialgu ka tavakoolis, alles viimases klassis käisin Tallinna Kaugõppe-Erikeskkoolis. Kõikidest koolidest on mul väga hea mälestus. Nägemispuude tõttu oli küll mõningaid asju keeruline teha ja toimetada, aga üldiselt läks kõik hästi. Kuigi ma tahvlile ei näinud, nägin siiski lähedalt lugeda ja kirjutada, seetõttu pidid küll õpetajad andma mulle materjalid paberil lugeda, aga sellega saime hästi hakkama. Suhted õpetajatega olid head. Kui õpib nägemispuudega inimene, siis on õpetaja-õpilase suhe väga oluline. Peab olema teineteise mõistmine. Meie inimesed vajavad teadmisi OLENEMATA SELLEST, kui nad hiljem neid teadmisi otseselt rahateenimise töösse rakendada ei saa. Pealegi, kunagi ei või ette teada. Mõni töövõimalus võib saabuda alles aastate pärast. Ka näiteks tehnika arenedes. Minul isiklikult oli nii, et kirjutamisega sain mingil määral lisa teenida juba siis, kui kirjutasin veel käsitsi, hiljem trükimasinaga, aga see jäi soiku selleks ajaks, kui töötasin tootval tööl. Hiljem sain avaldada mõned lugejakirjad, aga päris kirjutamine algas alles siis, kui sain arvutiga sinapeale. Paljus aitas sellele kaasa mitmesugune rehabilitatsioon Tondi 8a majas alates arvutiõppest ja lõpetades käsitöö ja malemängimisega juba lähemas minevikus. Kõik need tegevused on lõppkokkuvõttes mõjutanud minu töövõimet ja -oskusi sellisel määral, et igakuiselt-peaaegu-laekub siiski väike summa honorari. Pimedate ja nägemispuudeliste teine teadmiste omandamise meetod ongi rehabilitatsiooniteenusel osalemise kaudu. NIRk-i  inimesed enamikus mõistavad meid ja aitavad erinevates valdkondades palju edasi. Paljud saatusekaaslased on isegi pimedana lõpetanud kõrgkooli. See on suur asi , suur samm edasi. Palju teadmisi saame internetist , aga seal muidugi peab ettevaatlik olema. On ilmne, et tehisintellektil on küll suured võimalused, aga ka võimalused petmiseks ja valeinfoks. Tehisaju ei tee kindlaks tõde ja valet, vaid annab ikkagi ainult infot. Otsustama peab inimene ise. Otsustamisvõime parandamiseks vajamegi erinevaid teadmisi. Nii, et teadmiste kuul tarkuse tähtede poole läbi raskete kogemuste seoses rumaluse tähtedega, sest neid on ringi liikumas küllaldaselt. Täna kuulsin raadiost, et matemaatikaõpetajatele tahetakse tõsta palgatariife. See on väga vajalik. Matemaatika on teaduste ja teadmiste alus. Alates korrutustabelist ja lõpetades üli keerukate diferentsiaalvõrranditega on kõik seal puhas ja selge. Muide ka pimeda jaoks. On pimedaid, kes on õppinud ülikoolis matemaatikat. Ehk tuleb neid veel. Selleks, et teadmistes vajalikul määral orienteeruda, on arvutamisoskus väga vajalik. Loogikat teadmiste taotlemisel ja positiivseid emotsioone eraelus teadmiste kuul! 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst:  Kert Küla

 

Augustikuu viimasel päeval nimelt kolmekümne esimesel augustil käisin emaga Tiitreiside-nimelise reisifirmaga  bussireisil Peipsiääres külastades esmalt iga-aastast Kallastel toimuvat kala – ja sibula laata,  Kolkjas asuvat vanausuliste muuseumit ning reisi lõpetasime maalilises Alatskivi lossis.

Alustasime oma toredat bussireisi hommikul kell 8:00 Tallinnast (Mere Puiesteelt Vene kultuurikeskuse) juurest suundudes läbi Rakvere ja Mustvee Peipsi järve läänerannikule Kallastele.

Kallastel külastasime traditsioonilist kala ja sibula laata, kust sai osta ehtsaid patsidesse põimitud Peipsi sibulaid. Samuti kaubeldi sellel laadal näiteks küüslaugu, murulaugu, tilli ja muude aiasaadustega ning sibulapirukate ja suitsukalaga. Joogiks pakuti nii kalja, limonaadi kui koduõlut.

Lisaks oli võimalik sellelt laadalt osta ka seelikuid, kleite, villaseid kampsuneid, sukki, sokke, toasusse ja muud riidekaupa. Samuti oli müügiks väljapandud kõrvarõngaid, erinevaid ehteid ja käsitööd.

Laadal oli aega poolteist tundi ja kiiremad jõudsid põigata Kallaste randa ja jalad Peipsi järve vette pista. Ilm oli igati hilissuvisele ajale vastav ja saime mõõdukalt vihma ning päikesepaistet.

Pärast laadamelu nautimist suundusime taas bussi, et sõita Kallastest paarikümne kilomeetri kaugusele Kolkjasse Vanausuliste muuseumisse ning kohalikku sibula -ja kalarestorani lõunat sööma. Selles kalarestoranis pakutav lõunasöök oli väga maitsev koosnedes kahest kohalikust toorainest valmistatud toidust. Praeks olid maitsvad kohakotletid koos kartulipudru ja kurgi-tomati salatiga ning magustoiduks pakuti head õunakooki ja joogiks ehtsat samovaris valmistatud teed.

Põhilised Peipsi järves elavad kalaliigid on peipsi rääbis, ahven, koha, haug, latikas, lõhe, luts ja peipsi tint. Giidi jutu järgi elab Peipsi järves kokku 37 kalaliiki ning samuti üheksa liiki kahepaikseid.

Peipsi järv on Euroopas suuruselt neljas järv ning koosneb kolmest osast: Suur järv, mis kulgeb põhjast lõunasse järve läänekaldal piki rannikut, Lämmi järv, mis paikneb Peipsi lõunaosas Räpina ja Värska kandis ning Pihkva järv Peipsi idarannikul Venemaal. Peipsi järv on ühtlasi piiriveekoguks Eesti ja Venemaa vahel ning seega regulaarse piirivalvega veekogu, mis on Euroopa liidu idapiiri osa.

Kuna Peipsiveerel napib töökohti, on mitmed elanikud sellest piirkonnast lahkunud, nooremad inimesed aga suurematesse linnadesse õppima või tööle läinud.

Kalapüük, korilus ja aiandus on Peipsi ääres elavatele inimestele siiski suvisel ajal oluliseks elatusallikaks, sest nii kala kui aiasaadusi saab müüa piirkonda külastavatele turistidele.

Eriti populaarsed on muidugi Peipsi sibulad, küüslauk ja Peipsi rääbis.

Samuti on muutunud oluliseks traditsiooniks suuremate pühade nagu ülestõusmispüha ja jõulude ajal  jumalateenistuse külastamine oma koduküla palvelas ning vanavanemate külastamine.

Järgnevalt annan lühiülevaate vanausuliste usukommetest, ajaloost ning nende vastu suunatud repressioonidest. Paraku on olnud vanausuliste elu üsna kannatusterohke.

Mõningaid huvitavaid tähelepanekuid vanausuliste usukommete kohta:  Näiteks võeti bütsantsliku kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel kasutusele ladinlik kolme sõrme abil ristimärgi tegemine. Ristikäikudel (ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal) käidi nüüdsest vastupäeva, mitte päripäeva nagu varem. Kahekordse „Halleluuja!“ asemel hakati Püha Kolmainu auks laulma „Halleluujat“ kolm korda. Muudeti Jeesuse nime kirjutamisviisi ning palvustel jäeti ära maani kummardamine ja nii edasi.  Koeri ei tohtinud lubada tuppa, sest usuti, et koerad on kuradiga mestis, koera koht oli taluõues, kõrvalhoonetes või koerakuudis, kassidel lubati elada toas.

Võimalusel ehitati loomalaudad eraldi hoonetesse, et hoida inimeste eluruumides puhtust ja korda.

Vanausulistele meeldis elada eraldatuses, aga aeg-ajalt võeti ka külalisi vastu, aga külaliste võõrustamiseks kasutati alati eraldi toidunõusid, et kaitsta ennast ja oma pere haiguste eest.

Peipsi läänerannikul paiknevates vanausuliste külades elasid head müürsepad ja puussepad, kes käisid mitmetes linnades ehitustöid tegemas ja viibisid seetõttu mitmeid nädalaid kodust eemal, aga koju naastes pidi mees veetma kaks nädalat aidas karantiinis, et ta ei tooks koju mingeid haiguseid.

Jutlusi ja jumalateenistusi viis läbi alati meessoost preester, tänapäeval võib seda teha ka naisterahvas. Vanausulistele oli ja on oluline ka vähemalt kord aastas preestri juures pihil käimine

Vanausuliste kogukondades oli ja on ka praegu välistatud lahkunu tuhastamine krematooriumis.  Surnu tuleb austusavalduste saatel sängitada mulda kodulähedasele surnuaiale, matusetalitus peab toimuma kohalikus vanausuliste palvelas ning matusele on oodatud lahkunu sugulased.

Peipsi järve läänerannikule tekkisid esimesed vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad pühitseti Kükita ja Kasepää külas.  Esimene vanausuliste asutatud palvela asub Kükital. 14.september 1740 õnnistati sisse Kükita palvemaja. Praegune palvela ehitati 1948. aastal teises maailmasõjas hävinenud vana palvemaja asemele. 

Vanausuliste palvelad asuvad tänapäeval veel näiteks Tallinnas, Tartus, Peipsi lääneranniku külades ja Piirissaarel, kokku on Eestis 11 vanausuliste kogudust.

Eesti 2011. aasta rahvaloendusel märkis oma usutunnistuseks vanausu 2600 Eesti elanikku, aga vanausulised ise arvavad, et tegelikult on neid palju rohkem, hinnanguliselt 10 000–12 000 ringis.

Kes vanausulised  siis ikkagi on ja kuidas nad sattusid Eestisse?

Vastus sellele küsimusele peitub vene õigeusukiriku XVII sajandi ajaloos, jäädes tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanovi valitsemisaega (1645–1676). Nagu iga valitseja, püüdles Aleksei Mihhailovitš selle poole, et oma valdusi laiendada, milleks oli vaja tugevdada oma võimu ja kiriku võimu, et saaks ühendada Vene kiriku teiste õigeusu kirikutega, eelkõige Kreeka omaga. See oleks olnud võimalik vaid riituste, pühakirja, ikoonimaalimise, kirikuarhitektuuri unifitseerimise teel. Selleks oli vaja reforme. Nende läbiviijaks sai 1652. aastal Venemaa uueks patriarhiks määratud Novgorodi piiskop Nikon (mordva päritolu Nikita Minov).

Nikon alustas oma reforme liturgiliste raamatute parandamise ja jumalateenistuse muutmisega Kreeka kiriku eeskujul. Nii võeti bütsantsliku kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel kasutusele ladinlik kolme sõrme abil ristimärgi tegemine. Ristikäikudel (ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal) käidi nüüdsest vastupäeva, mitte päripäeva nagu varem. Kahekordse „Halleluuja!“ asemel hakati Püha Kolmainu auks laulma „Halleluujat“ kolm korda. Muudeti Jeesuse nime kirjutamisviisi ning palvustel jäeti ära maani kummardamine ja nii edasi.

Need muudatused tekitasid õigeusklike hulgas protesti, kuna traditsioonilistest rituaalidest loobumine võrdus usklikele inimestele usust lahtiütlemisega. Vanu pühakirjatekste ja ikoone austati, sest need õigustasid ristimärgi tegemist kahe sõrmega ning samuti Jeesuse nime vanapärast kirjutamist, sest uue kirjutamisviisi järgi polevat enam tegemist Jeesuse, vaid hoopis kellegi teisega.

Osa õigeusklikke ei nõustunud uuendustega ja püüdis säilitada vanu tavasid.

1666/1667. aasta suur kirikukogu kiitis heaks kõik Nikoni kirikureformid. Vanausu pooldajad kuulutati ketseriks ning pandi kirikuvande alla. Tsaarinna Sofia 1685. aasta ukaasis nimetatakse vanausulisi raskolnikuteks (lõhestajateks). Sofia valitsemise ajal algabki vanausuliste väljaränne Eestisse Peipsi järve läänerannikule, Poola, Leedu vürstiriiki, Rootsi, Preisimaale, hiljem Türki, Hiinasse ja Jaapanisse, ka impeeriumi äärealadele – Doni jõe äärde, Siberisse, Kaug-Idasse, Baikali taha. Pageti repressioonide eest, mis olid üsna rängad. Paljud saadeti asumisele (nt bojaarinna Feodossia Morozova, keda tuntakse Vassili Surikovi maali järgi ning kes suri vangistuses nälga). Pärast pikaajalist vangistust maa-aluses kongis põletati 1682. aastal elusalt Pustozerski kannatajad – ülempreester Avvakum, preester Lazar, diakon Fjodor ja munk Epifani. On teada juhtumeid, kui vanausulised süütasid palvelas end ise, kartes sattuda valitsusvägede kätte, kuna need võisid maha raiuda parema käe ja lõigata keele suust (et ei palvetataks ega löödaks risti ette vana kombe kohaselt).

Kiusamist jätkas ka Peeter I, kes kehtestas 1716. aastal ukaasi vanausulistelt (sh nn habememaks) topeltmaksude võtmise kohta ning keda vanausulised peavad antikristuseks. Katariina II vabastas vanausulised sellest. Alles 1905. aastal ilmub Nikolai II manifest „Usuvabadusest“ ning vanausuliste tagakiusamine lõpetatakse. Kuid möödub veel aastakümneid, enne kui 1971. tunnistab Vene Õigeusu Kirikukogu kehtetuks 1666/1667. aasta otsused ja vanausuliste kirikuvande alla paneku. Vahepeal kestnud repressioonid sundisid vanausulisi põgenema bolševistliku Venemaa äärealadelt Hiinasse, seal kommunistliku režiimi kehtestamisel Ladina-Ameerika riikidesse, kus nad elavad tänapäevalgi näiteks Argentinas, Brasiilias, Boliivias, Uruguays ning mõistagi elab vanausulisi mujalgi riikides.

Aga kõige lühem tee põgenemiseks viis ikka naaberriikidesse ning Eesti idapoolses osas paiknev hõredalt asustatud Peipsi rannik pakkus vanausulistele loodusliku veekoguga eraldatud pelgupaika.

Samuti on vanausulised oluliselt rikastanud meie rahva kultuuri ja ajalugu.

Edasi viis meie teekond maalilisse Alatskivi lossi, kus toimus giidiga ringkäik.

Kindlasti pakub nimetatud loss oma kauni arhitektuuriga nägijatele silmailu, kuid minule oli see lihtsalt üks ringkäik läbi mitmete avarate ruumide ja lossisaalide.

Siiski mainin ära, mis Alatskivi lossis praegusel ajal toimub:

Näiteks on seal külaliste majutamiseks hotellitoad, restoran, väike keraamika koda, ruumid ürituste korraldamiseks, muusik Eduard Tubina tuba ning lossi ümbritseb üsna suur mõisapark.

Märkimist väärib ka lossi endises veinikeldris olev omapärane ekspositsioon. Nimelt on seal lossikeldris külastajatele vaatamiseks väljapandud vahakujud, mis on kunagi lossis elanud ja tegutsenud tähtsamate inimeste elutruud jäljendid.

Giidi jutu järgi nägid need vahakujud välja üsna tõetruud ning niisuguseid mannekeene oli üle kümne

Lõpetuseks veel veidi Tartumaal asuva Alatskivi lossi ajaloost.

Mõisaid on Eestimaal olnud väga palju. Kuigi mõis on võõrvallutajate poolt Eestisse toodud võõrnähtus, on ta saanud tänaseks Eesti kultuuri lahutamatuks osaks. Alatskivi identiteet seisneb suuresti ajaloos - legendides ja müütides, mida räägitakse nii lossi kui kogu ümbruse kohta. Kogu mõisakompleks, mida küll algsel kujul enam ei ole, võimaldab tunnetada aja kulgemist. Paljud hooned on hävinud, mitmed saanud uue sisu ja funktsioonid, kuid mõisa peahoone lossi näol viib meid ajas tagasi XIX sajandisse.

Mõis moodustab hoonete, maade, objektide ja legendide kogumi, mille hingust on tunda tänasel päevalgi. Alatskivi mõisa hoonestuse ja ilmestavad objektid saab jagada tinglikult nelja ringi, mida seovad maalapid ja teedevõrk. XIX sajandil kuulus mõisaansamblisse 57 hoonet ja objekti, millest oma kohal seisab veel 41.

Esimene ring on mõisasüda. Loss ja selle lähiümbrus - tõllakuurid, juustukelder, jääkelder.

Teise ringi ehk majandusringi moodustasid pesuköök, laudad, küün, aedniku maja, sepikoda, saun, mõisateenijate elamu, hobusetall, tallimeeste elamu, vankrikuurid, viljapuuaed ja linaleotustiik.

Kolmanda ringi ehk piiriringi kaugemad majandushooned - küüni, veskid, moonakate majad, samuti kirik ja kalmistu.

Neljas ring sisaldab mõisat ilmestavaid kaugemaid objekte - Apollo Belvedere kuju, Kalevipoja säng.

Alatskivi loss ja perekond Nolckenid

1843.aastal abiellus Alatskivi krahvipreili Sophie Heloise Marie Euphrosine von Stackelberg Luunja paruni Ernst Friedrich von Nolckeniga. Nii läks Alatskivi mõis Nolckenite suguvõsale. Sophie ja Ernsti vanem poeg Arved Georg von Nolcken oli see mees, kes oma kavandite järgi lasi ehitada Alatskivile esindusliku eluhoone oma perekonnale - Alatskivi lossi. Ehituse valmimist toetasid nii Nolckenite kui ka Arvedi abikaasa Loewensternide perekond.

Lossi ehituste eeltööd algasid 1876.aastal, nurgakivi pandi 1880. aastal ja valmimist tähistati 1885.aastal. Loss on rajatud Suurbritannia kuninglikku residentsi – Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul. Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Näiteks peasissepääsu kohal olev massiivne rinnatisega rõdu, nurgatornid ja eenduvad väikesed tornikesed koonusekujuliste tornikiivritega, alt neljakandiline, ülevalt kaheksakandiline kõrge torn. Erinev on aga plaanilahendus, Balmorali loss on ka tunduvalt suurem sobitudes ideaalselt sealsesse maastikupilti. Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus.

Loss on kohaliku Peipsiääre valla tuntuim maamärk - nii on lossi visuaali kasutatud ka ühe osana Peipsiääre valla vapil. Samuti on loodus siinkandis kaunis ja vaheldusrikas, mistõttu on andnud põhjuse paljude rahva juttude ja ka Kalevipojaga seotud legendide tekkeks.

Üks Alatskivi lossi kohta käiv legend on niisugune.

Eesti idapoolses osas Kallaste linna lähistel üsna Peipsi vetevälja lähedal seisab pargipuude vahel kaunis Alatskivi loss. Selle lossi on mõisahärra Arved Georg von Nolcken lasknud ehitada oma väljavalitule, Josephine Caroline Elisele. Võinuks arvata, et Briti kuningliku suveresidentsi Balmorali taolises valges lossis veeres elu kui muretu lillepidu. Paraku tabasid lossielanikkegi oma probleemid ja traagilised elusündmused. Von Nolckenite esimene laps suri juba pisipoisina. Kolmas poeg Ghert Ludwig hukkus 21-aastase noormehena. See juhtus ühel 1901. aasta novembrikuisel jahilkäigul Saksamaal Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks.

Lisatalastik on paigaldatud just raske lae kandmiseks. Kui rahvasuu räägib lossi lae ehitamise kohta tõtt, siis peaks talastik olema ehitatud pärast noorhärra Gherti surma 1901. aastal.

Eksisteerib võimalus, et lisatalastik ehitati 1901. aasta järel lossi ehitamisajast üle jäänud puidust. Selle versiooni kasuks võib kõnelda tõik, et lisatalastiku talad on järgatud saega, samas olevad lossi põhitalad järgatud aga kirvega –sellest tunnistavad talade otsapinnad. Teisalt tulid just Alatskivi lossi ehitamise perioodil Eestis saed laiemalt kasutusele. Kui eeldada, et lisatalastik on ehitatud värskest puidust, siis annavad talaotsad väga täpse info saagide jõudmisest Alatskivile: veel 1881. aastal tehti ehitustööd ainult kirvestega, 1883 olid ehitusmeestel lisaks kirvestele kasutada juba ka saed.

Nii jääb surnukirstu motiiv siiski ilmselt vaid ilusaks Alatskivi lossi legendiks leinava isa kaotusvalust.

Oligi meie väljasõidu päev lõpule jõudmas ning asusime pärast lossi külastust bussiga tagasi Tallinna poole sõitma, ikka läbi Rakvere, kuid nüüd peatustega Harjumaal Kuusalus ja Tallinnas Lasnamäel.

Selles artiklis olen kasutanud internetist leitud allikaid

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Tekst: Jaanus Riimets

 

  Kõik meie inimesed teavad, et ka pimedad vaatavad televiisorit, käivad kinos, teatris, muuseumis ja näitustel. Me muidugi nimetame oma tegevust seal samade sõnadega nägijatele, aga info laekub ikka kõrvade kaudu. Tv puhul ekraanilugejate kõnest, kõrvalvaataja kommentaaridest, vahel ka tv-s esitatavast kirjeldustõlkest ja nüüd juba mitu aastat helisubtiitritest ERR kanalites ja Telia kanalis. Minu tv-staaž on selline, et nägemisjäägi ajal vaatasin küllaltki lähedalt ekraanile, aga kõike siiski ei tajunud nagu nägija. Hiljem hakkasin vaatama Soome kanaleid ja sealt just seriaale ja westerne, aga need olid ingliskeelsed enamasti ja pidin lugema subtiitreid. Nende peale kulus põhiline nägemisenergia, et ekraanil toimuv ei jõudnud kõik kohale. Vahepeal, kui polnud veel helisubtiitreid piirdus tv vaatamine kodumaiste seriaalidega-ikka krimi enamasti- peale seda, kui  ERR rakendas helisubtiitrid, siis hakkasime seriaale vaatama praktiliselt igal õhtul, ikka eelkõige krimisid ja enamasti inglise krimisid. Meil on tellitud salvestusteenus ja seetõttu on üldjuhul tv vaatamine jäänud kindlale ajaperioodile päevas, nimelt paarile tunnile enne igapäevas Aktuaalset kaamerat kl. 21. Väga meeldivad meile mõlemale „Isa Brown“, „Poirot“, „Midsommeri mõrvad“ ja muidugi „Vera“. On ka palju teisi. Emme filmi ajal ikka vahel kirjeldab ka , mis ekraanil toimub, aga mulle pole see nii oluline. Saan enamiku infost kätte teksti kaudu . Muidugi pole see täielik. Paljud asjad jäävad kas ajutiselt või üldse arusaamatuks. Mulle need meie pere filmiõhtud väga meeldivad. Kõnesüntesaator ei räägi ka iga kord sama häälega, kord meeshääl, kordnaishääl. See toob vaheldust. Soovitan kõigil  krimihuvilistel neid filme vaadata. Aeg lendab linnutiivul. Seda saab ka teha arvuti  abil Jupiteri keskkonnas, kus tuleb helilised subtiitrid seadistada. Põnevaid krimielamusi!

 

ARTIKLI LÕPP



Ühes mitte väga levinud nimega tänavas, majas nr.3, kadus vesi.

Tuli ekskavaator, kaevas hoovi kahe meetri sügavuse augu, otsis torusid, aga ei leidnud.

Töölised vaatasid auku, kurvastasid, sülitasid ning otsustasid järgmise hommikuni arheoloogiaga rohkem mitte tegeleda.

Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole ja kukkus auku.

Ta ei teadnud, et hoovis on auk, läks pimedas umbkaudu ja leidiski selle.

Kui aus olla, siis töölised ikka piirasid augu kahelt poolt – augu eest ja augu tagant.

Nad ju ei teadnud, et vana kala onu Ervin võib tulla ka külje pealt.

Olles alla jõudnud, soovis onu Ervin taas vabadusse, nii öelda inimest hulka saada, kuid ebaõnnestunult. Seepeale hakkas onu Ervin karjuma sõnu, mida karjutakse sel juhul, kui auku kukutakse.

Te teate neid sõnu isegi, ma ei hakka neid ette lugema.

Armsad emakeelsed laused äratasid üles naabrid, kes väljusid rõdudele, soovides näha õrna aaria algallikat. Elusolend, kes on auku sattunud, kutsub oma liigikaaslastes alati esile elava huvi.

Uudishimulikud elukad soovivad ju näha, mis edasi saab, kuidas laheneb traagiline situatsioon.

Ja kui peategelane oskab lisaks veel ka ropendada, siis on kogu show ju veelgi huvitavam.

Nüüd väljus majast onu Gena ja ulatas kannatajale oma abikäe.

Onu Ervin tõmbas sellest käest ja kukutas onu Gena endale pähe.

Nüüd karjusid onud juba duetti, ehkki mitte just väga harmooniliselt.

Onu Ervin süüdistas onu Genat ebastabiilsuses, onu Gena aga onu Ervinit kaasasündinud debiilsuses.

Kuid lõpuks leidsid nad ühise keele, tegid “pätikat” ja pääsesidki tagasi planeedi pinnale.

Pealtvaatajad rõdudel, kes olid oodanud draama arengut, läksid pettunult laiali.

Järgmisel päeval, kõvasti peale lõunat, tulid töölised ekskavaatoriga tagasi.

Selgus, et nad olid kaevanud vales kohas.

Sellepärast nad midagi ei leidnudki.

Augu hoovis ajasid nad kinni ja kaevasid uue augu, seekord maja tänavapoolsele küljele.

Juba poolteise meetri peal sattusid nad esimestele tsivilisatsiooni märkidele, täpsemalt siis telefonikaablile. Kaablist sai väljakaevamiste ohver enne, kui teda jõuti märgata.

Pärast lühikest arutelu otsustasid töölised rahulduda saavutatuga ja ära minna.

Oli õhtu ja raskeid otsuseid on ikka targem teha värske peaga.

No te juba aimate, eks ju? Hilja õhtul kõndis onu Ervin kodu poole.

Ta mäletas väga hästi, et hoovis haigutab maakoores kahemeetrine sügavik ja otsustas majast mööduda teiselt poolt.

Hommikul, kui ta majast väljus, oli auk hoovis alles ja tänava ääres mingit auku polnud.

Onu Ervin ju ei teadnud, et tema äraolekul tulid töölised ja vahetasid augu koha ära.

Ta kukkus alla auku ja leidis sealt katkise kaabli.

Kes ei tea, siis väljakutse hetkel tekib kaablisse 110-voldine pinge ja just sellepärast pole tark hammastega kaabliotsi puhastada.

Oli täielik juhus, et hetkel, mil onu Ervini tööst soonilised käed leidsid kaabli, otsustas keegi helistada majja nr.3.

Kaabel oli vigastatud ja telefoniaparaadini väljakutse ei jõudnud.

Kõne võttis vastu onu Ervin.

Kunagi väga ammu, kui onu Ervin õppis kutsekoolis elektrikuks, räägiti talle, mida peab tegema, kui toimub lühiühendus inimese ja elektri vahel.

Nüüd kulus saadud tarkus talle marjaks ära.

Onu Ervin laskis kuuldavale inimese ja erutunud elektrijuhtme ühendumist iseloomustava heli.

Ja seekord polnud talle vaja ka mingit onu Genat, et august välja saada.

Võtnud vastu ergutava laengu, saavutas onu Ervin ühe hüppega veenva võidu gravitatsiooni üle.

Eelmises augus oli ta end tundnud tunduvalt mugavamini.

Olles august väljas, pani onu Ervin arheoloogidele peale sellised needused, et vaarao Tuthanhamon oleks arvatavasti kadedusest veelkord ära surnud.

Kogu ülejäänud teekonna korterini läbis onu Ervin ühe käega seina vastu toetudes ja jalgadega kombates igat koduukseni jäänud meetrit.

Isegi trepikojas kobas ta igaks juhuks igat trepiastet kätega.

Kindel ei saanud enam olla milleski.

Järgmisel hommikul, kohe peale lõunat, naasesid maja nr.3 juures oleva augu juurde töölised.

Nad tahtsid augu kinni ajada, kuid augus istusid sidemehed.

Väga vihased sidemehed. Toimus konflikt.

Sidemehed soovitasid töölistel otsida oma torusid mingite kannikate vahelt.

Töölised nii kaugele minema ei hakanud, lihtsalt kaevasid veel ühe süvendi, viis meetrit eelmisest vasakult. Ja seekord leidsid nad veetoru!

Töölised rõõmustasid ja kannustatuna oma edust kaevasid süvendile lisaks juurde paari anakonda pikkuse kaeviku.

Kaevik läbis ka kõnnitee ning haukas lisaks isegi veidi sõiduteed.

Mõeldes jalakäijatele, viskasid töölised üle kraavi kolmest lauast koosneva sillakese.

Sillakese all aga loksutas rõõmsalt laineid Panama kanal.

Nagu ikka, kõndis hilja õhtu kodu poole onu Ervin.

Ühe elektriku tööpäev lõpeb tavalislt kella kuue ajal, peale kuut on onu Ervin juba vaba nagu Anna-Maria Galojan.

Aga juhtus nii, et onu Ervin oli just esmaspäeval saanud kätte oma palga.

Ja elektrik on samuti inimene, tal on omad nõrkused.

Nõrkusele järgi andnud Ervin oli ostnud pool liitrit ja selle seespidiselt ära tarbinud.

Seepärast kõndiski onu Ervin kodu poole päris hilja.

Oli juba südaöö, taevas kõikus kuu ning kahvatus kuuvalguses ilmus onu Ervini ette ootamatult kraav.

Oleks see juhtunud päev varem, oleks onu Ervin sinna kõhklemata sisse kukkunud.

Kuid täna olid kõik tema meeled äärmiselt teravad, ta aimas toruotsijate salakavalust ning seetõttu oli moraalselt valmis selleks kraaviks.

Onu Ervin ületas sillakese graatsiliselt nagu miss Universum trikoovoorus, noh, selline habetunud ja alkolõhnadega miss aga ikkagi.

Jõudnud teisele poole kraavi, hõikas onu Ervin bravuurikalt: “Haaa! Saite nüüd, mullatuhnijad!!!”

Kuid kui vanarahvas ütles, et uhkus ajab upakile, siis nad pidasid silmas just onu Ervinit.

Pimestatuna oma uhkusest, tegi onu Ervin paar sammu ning kukkus katkise telefonikaabliga auku.

Sekund hiljem kuulis tema järjekordsest seiklusest kogu maja.

Kukkudes oli Ervin katki teinud luu, mille küljest meie kaugetel esivanematel kasvas kehaliige, mis aitas meil puudel kiikuda.

Rõdudele väljusid taas intrigeeritud majaelanikud.

Läbi kohutava kisa suudeti lõpuks tabada kogu loo puänti ja keegi kaastundlik naaber kutsus kiirabi. Meedikud saabusid üllatavalt ruttu, valgustasid autolaternatega auku ja imestasid, kui madalale üks inimene võib langeda.

Samal ajal oli aga onu Ervin leidnud 12 täiesti uut sünonüümi sõnale auk ja 18 uut sünonüümi sõnale toruparandajad.

Onu Ervin eemaldati ettevaatlikult august ja riietati ilusti kipsi.

Järgmised kaks kuud veetis onu Ervin horisontaalasendis.

Algul tahtis ta hirmsasti juua, hiljem juba ennast sügada.

Kuid lõpuks olid ta õnnetud kondid ilusti kokku kasvanud.

Onu Ervin sai haiglast välja ja esimese asjana läks poodi, et sellist tähtsat asja inimese moodi tähistada.

Ta ju ei teadnud, et samal hommikul oli samas tänavas, majas nr. 5, kadunud vesi

 

ARTIKLI LÕPP



Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma oktoobrikuu juubilare. 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

 

*Ärni Mitt 85

 

*Olga Tkhorjevskaja 80

 

*Natalja Metelitsa 70

 

*Monika Häng  60

 

*Ella Ivanova 50

 

*Kersti Kirmjõe 50

 

*Eduard Nekhaev 35

 

*Anastassia Maiorova 25

 

 

 

ARTIKLI LÕPP



Põhja-Eesti Pimedate Ühing korraldab rahvusvahelisel valge kepi päeval, 15. oktoobril, koosviibimise Tondi 8A saalis. Üritus algab kell 17:00. 

Kavas on päevakohane sõnavõtt, kontsert ja väike kohvilaud. 

Kõik ühingu liikmed on oodatud! 

 

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu jõulupidu toimub pühapäeval, 7. detsembril Tondi 8A saalis. Jõulupidu algab kell 14:00. Palume mitte hiljaks jääda. Kava on veel täpsustumisel, kuid kindlasti on jõulupeol kontsert, laudadel söögipoolist ja kohal palju tuttavaid ja sõpru. Jõulutunne peale selle.

Jõulupeo omaosalus on liikmetele 15 eurot ja mitteliikmetele ja liikmemaksuvõlglastele 20 eurot. Ühingu auliikmetele on jõulupidu tasuta. 

Tingimata on vajalik eelregistreerimine. 

Täpsem info järgmistes „Kuukiire“ numbrites, meililistis Teade ja ühingu teiste infokanalite kaudu.

 

Detsembris korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühing Tondi 8A saalis jõululaada. Jõululaat toimub 10. detsembril. Algusaeg on täpsustumisel. 

Kui teil on endal soov jõululaadale müüma tulla, võtke ühendust e-postiaadressil: ppy@ppy.ee

 

 

Esmaspäeviti ja neljapäeviti pimedate lauatennise treeningud, spordisaalis, kell 16.00-18.00.Treener Rein Järve. Omaosalus 2 eurot kuus. 

Teisipäeviti ja reedeti kabe male ring, algusega 9.00- 14.00.Ringi juhendab Heiki Sookruus. Omaosalus 2 eurot kuus. 

Jooga treening teisipäeviti kell 10.00- 11.00, saalis. Omaosalus liikmetele 3 eurot kord. Selga mugavad sportlikud riided. Joogamatid on ühingul olemas. Soovi korral võid oma mati kaasa võtta.

Kolmapäeviti, ansambli proov,  Kaia Kattai juhendamisel, algusega 16.30-18.00, saalis.  Oled väga oodatud ansambli ridadesse, kui pead viisi ja käid kohusetundlikult proovides. 

Reedeti- puhkpilliorkestri proov maestro Vello Loogna juhatusel, algusega 17.30- 19.00 saalis. 

Keraamikaring toimub üks kord nädalas, keraamikaklassis. Omaosalus 3 eurot. Juhendaja Clelia Piirsoo.

Käsitööring, kaks korda kuus, käsitööklassis. Juhendaja Eha Elmi. Täpsema info saamiseks viimaste nimetatud ringide toimumise aja kohta e-posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848

Ühingu spordisaal- teisipäeviti kella 12.00-17.00 ja neljapäeviti kella 10.00- 14.00. Teistel tööpäevadel vastavalt eelnevale kokkuleppele Ühingu töötajatega.

Kõikidesse ringidesse on oodatud uued huvilised!

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefonil 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara.ee teel. 

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu www.veebiraamatukogu.ee/

 

Tuletame meelde, et meie Tondi 8a territooriumil on tasuline parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel  ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise. 

 

 

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00. 

Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.