Detsember

Ilmub alates novembrist 1997.

 

Helindatud Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogus

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

Telefon: 6 748 945

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp



*Unikaalsed pildiraamatud nägemispuudega lastele

Tekst: Sülvi Sarapuu

 

*Evakueerituna Varbolas

Tekst: Priit Kasepalu

 

*Anni sai meeldiva üllatuse

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Ühel päeval kaks luuleõhtut

Tekst:  Kert Küla

 

*Vanaema vana maja

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Vahva väljasõit Viljandisse koos Ugala teatri külastusega

Tekst: Kert Küla

 

*Imetore reede Haapsalus ja Laulasmaal

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Kinos kirjeldustõlkega filmi vaatamas ja kuulamas

Tekst:  Kert Küla

 

*Eesti pimedate Spordiliidu  73. kabe  ja 78. malemeistrivõistlused 2024

Tekst: Kaia Nõlvak

 

*Detsembri maleülesanne

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare

 

*Kuulutused



Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 29. oktoober 2024

Algus kell 9:30, lõpp kell 13:00

Juhatas: Artur Räpp

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets, Artur Räpp. Lisaks tegevjuht Helen Künnap.

 

1. Lahkunud ühingu liikmete nimekirjast kustutamine.

2. PPÜ töökorraldus

3. Tondi 8a maja haldamine

4. Pimedate Töökeskus „Hariner“ likvideerimisega seonduv

5. Projektitaotlustest 

6. Tallinna linna sotsiaalteenustest

7. Jõulupeo korraldamisest

8. Tegevus ajavahemikul 27. august kuni 29. oktoober2024

9. Jooksvad küsimused 

 

1. Lahkunud ühingu liikmete nimekirjast kustutamine

Juhatus otsustas kustutada liikmete nimekirjast seoses surmaga Olga Ivanova.

 

2. PPÜ töökorraldus

Artur Räpp: Alates septembri lõpust on juhiabi Ulrika Tint seoses koduse keerulise olukorraga valdavalt kaugtööl. Ühingus vastuvõtupäevadel on Katrin Nelk. Kuidas senini läinud on?

Ulrika Tint: töö saab tehtud, kõik tundub sujuvat. Katrin on ka tubli, saab tööga hakkama.

Juhatus arutas töökorralduse üldiseid küsimusi ja otsustas järgmiseks juhatuse koosolekuks, 27. novembriks, koostada dokumendi, mis toob täpsemalt välja juhatuse töökorra ja kes ja millise otsuse alusel allkirjastab dokumente.

 

3. Tondi 8a haldamine

Juhatus arutas maja vundamendi soojustamise küsimust ning otsustas järgmisel aastal maja vundament soojustada. Esimest korrust hetkel ei tee, kuna selleks puudub raha.

Üldkoosolek peab vastava summa kinnitama. Tööde täpsema maksumuse vaatame hiljem üle. Uurida majahaldurilt, kas on mõtet sadulseppade maja lammutada või hoopis koos majaga soojustada.

Pärnu maantee 106 korteriühistu lammutas vana katlamaja ja kaalub, kas oma territooriumile rajada parkimiskohad. Võimalik, et nad kaaluvad oma territooriumi ümber tara ehitamist, mis ulatuks täpselt sadulseppade hooneosa seinani.

Tondi 8c omanikul on plaan järgmine suvi hakata maja renoveerima. Võtame info teadmiseks.

Värava ees olev lomp- pole majahaldurilt hinnapakkumist veel saanud. 

Juhatus leidis, et tuleks vaadata ka mujalt pakkumisi, näiteks hange.ee. Peame ka teisi pakkumisi võtma, kuna summad on suured.

Majahalduriga läbi rääkida- hanke kohta, vundamendi soojustus ilma maja esimese korruseta, ja sadulseppade majaosa küsimus, kas seda on üldse vaja lammutada. Värava esine auk tuleb kiiremas korras korda teha.

Vajadusel teha veel kokkusaamine majahalduriga

Elektrik rendib eraisikuna meie majas ruumi soklikorrusel. Kahjuks on tekkinud tal võlg ühingu ees. Teen ettepaneku vabastada rendist, kuna ta on andnud meile väga palju tasuta konsultatsioone elektri küsimuses meie majas. Teostab maja elektritööde järelevalvet, annab nõu ka ATS-i teemal.

Juhatus otsustas: vabastada rendist, sätestada lepingus konsulteerimine, mis kompenseerib tasuta renti. 2 - 3tundi kuus, kuid maksegraafiku alusel peab tasuma juba tekkinud võla.

 

4. Pimedate Töökeskus Hariner likvideerimisega seonduv

Juhatus arutas Pimedate Töökeskus Hariner likvideerimisega seonduvat. Hariner on otsustanud peale lõplikku likvideerimist, umbes kuue kuu pärast, alles jäänud vara anda PPÜ-le. Juhatus otsustas uurida, mis plaanid Harineril seoses oma toodanguga on. Ning selgeks teha mis kaup Harineril laos on. Laiemas plaanis peaks otsima inimest, kes hakkaks edaspidi tegelema nii harjade kui ka PPÜ käsitöö müügiga.

 

5. Projektitaotlustest

Helen Künnap: on tulnud ettepanek, et seoses puhkpilliorkestri juhendaja Vello Loogna juubeliga järgmisel aastal võiks avaldada puhkpilliorkestri kroonika jätku, st. aastad 2018- 2024. Selleks tuleb aga koostada vastav projekt.

Artur Räpp: räägin täpsemalt sellest projektist Eduardiga.

 

6. Tallinna linna sotsiaalteenustest.

Isikliku abistaja teenusel soovib linn tõsta teenuse omaosalust.

Mida arvame sellest, kui omaosalus tõstetakse 10 protsendini teenuse üldhinnast. Juhatuse arvamus, et ei ole nõus nii suure omaosaluse protsendiga. Sel juhul teenus ei ole kasutajate jaoks jätkusuutlik. Juhatus koostab vastava kirja Sotsiaal ja Tervishoiuametile omapoolsete ettepanekutega.

 

7. Jõulupeo korraldamisest

Ulrika Tint tutvustab juhatusele saabunud külma ja sooja toidu hinnapakkumisi. Juhatus arutas saabunud hinnapakkumisi ja otsustas Foodproffi sooja toidu hinnapakkumise kasuks tingimusel, et praad peaks olema kergem, kuna paljudele meie liikmetele ei sobi tavaline, rasvane jõulupraad.

Küsida Foodproffilt kergema prae hinnapakkumist.

 

8. Tegevus ajavahemikul 27. august kuni 29. oktoober2024

29. augustil projekti Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine“ raames toimus Eesti Vabaõhumuuseumi külastus, osales 12 inimest

29. augustil saatsime PPÜ taotluse Aitan Eestit partneriks saamiseks.

30. augustil saime positiivse vastuse Aitan Eestit MTÜ partnerorganisatsioonide hulka valimisest.

30. augustil toimus Pime tänavakunstiöö Tondi 8a hoovis.

4. septembril lõppes festivali PIME 2024 Hooandja projekt, koguti 1160€.

7. septembril toimus festival PIME. Korraldajad: Põhja-Eesti Pimedate Ühing, Spekter - tänavakunsti tarvete pood, Blind Sound muusikastuudio, Terateater. Toetasid Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Tallinna Goethe Instituut, Saku Õlletehas, Dreamfire, Montana Colors, Pane Oma Meeled Proovile, Toidupank, Planmarks Marketing OÜ, Digiposter, TV3 Grupp – Siseraadio.

11. septembril projekti Tallinnas elavate nägemispuudega inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine raames toimus Tädu õpperaja matk, millest võttis osa 10 inimest

15. septembril toimus lauluklubi, osales 14 inimest

18. septembril toimus PPÜ ja NIRK koostöös bingoõhtu.

20. septembril esitasid Janne Jerva ja Helen Künnap Põhja-Eesti Pimedate Ühingu taotluse ETV heategevussaatesse Jõulutunnel 2024 saamiseks.

23. septembril osales Helen Künnap Riigi Tugiteenuste Keskuse meetme Kõrge tööhõive taseme saavutamine ja hoidmine infopäeval.

27. septembril külastas PPÜ tegevuskeskust ajakirjanik Udo Parikas, kes töötab Malmös Skåne maakonna poolt väljaantava heliajakirja toimetuses. Ajakiri ilmub kord nädalas mitmes formaadis. Teda võttis vastu Helen Künnap, aga rääkisid ka mitmed teised inimesed, kes majas tegevusel või tööl olid.

30. septembril kohtus Janne Jerva Terateatri lavastuse "Iidvana igavik" trupiga.

30. septembril osales Priit Kasepalu Eesti Pimedate Liidu juhatuse koosolekul.

1. oktoobril külastasid meie maja Sotsiaalministeeriumi ametnikud. PPÜ tegevuskeskust ja NIRK tegevusi tutvustasid Janne Jerva, Viktor Paring, Ališer Hožanijazov ja Helen Künnap.

1. oktoobril osales Priit Kasepalu Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse koosolekul.

2. oktoobril esitati Erasmus+ projekt, KA210-ADU - Small-scale partnerships in Adult Education. Projekti pealkiri eesti keeles: Uued võimalused nägemispuudega inimeste täiskasvanuhariduses Eestis ja Soomes. Projekti eesmärgiks on täiendada Eestis ja Soomes nägemispuudega inimeste harrastus- ja tööalaseid oskusi uue massaažiliigi ja uute käsitöö tehnikate omandamisel. Lisaks vahetada kogemusi harrastus- ja tööhõive praktikate ning väikeettevõtluse osas. Projekti kestus: 01. märts 2025 – 31.detsember 2025 (10 kuud). Projekti summa: 60 000,00 €. Projekti panid kokku Clelia Piirsoo ja Janne Jerva.

7. kuni 13. oktoober toimus aktsioon „Kuula bussi“. Selle käigus loendati ühissõidukeid, mis peatusesse saabumisel ütlevad liininumbri. (79 ühissõidukist tegi seda 32). Aktsioonis osales 9 inimest. Organiseerija Artur Räpp.

9. oktoobril võttis PPÜ toetaja Aitan Eestit MTÜ turundaja Kaia Gil Pavel Vladimirovilt artikli tarbeks intervjuu. Artikkel ilmus 16. oktoobril.

14. oktoobril käisid Viktor Paring ja Helen Künnap Harineris seoses töökeskuse likvideerimisega.

14. oktoobril andis Viktor Paring Raadio 4 telefoniintervjuu pimedate toimetulekust ja olukorras, seoses valge kepi päevaga. Intervjuu oli eetris 15. oktoobri hommikuprogrammis.

14. oktoobril alustati Tondi 8a hoone kõrval hoovis töö lõpetanud katlamaja utiliseerimist. Töid organiseerib KÜ Pärnu mnt 106.

15. oktoobril tähistati valge kepi päeva. Toimus lahtiste uste päev ühingu spordiruumis, saalis toimus kontsert, tänati ühingut toetanud inimesi: Kaarel Oja- tõhusa koostöö, ühingu kultuuri ja sporditegevuse toetamise eest, Betina Beškina- panuse eest sotsiaalvaldkonna arengusse ning tõhusa koostöö eest ühinguga ja Priit Sarapuu- ühingu puhkpilliorkestri tegevuse toetamise eest. Õhtu lõpetas kohvilaud. Osales umbes 30 inimest. Üritust toetas Toidupank.

16. oktoobril osales Helen Künnap DeltaE veebikoolitusel – energiasäästmis- ja tootmislahendused ärikinnisvaras.

19. oktoobril osales 4 ühingu liiget Naiskodukaitse evakuatsioonikoolitusel Varbolas.

19. oktoobril toimus lauluklubi. Osales 10 inimest.

22. oktoobril saime negatiivse vastuse Jõulutunneli taotlusele.

22. oktoobril toimusid PPÜ tegevuskeskuses Vivax OÜ ja Jalakabinet OÜ toodete tutvustused. Korraldas Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus.

23. oktoobril osales PPÜ TPIK avatud uste päeval. 

24. oktoobril toimus infolehe „Kuukiir“ toimetuse koosolek. Osalesid Allan Väljaots, Kert Küla, Mirja Räpp ja Kerti Kollom Seidelberg. Organiseerija Allan Väljaots. 

24. oktoobril käisid Janne Jerva ja Helen Künnap Tallinna Linnakantseleis arutamas erinevaid koostöövõimalusi. Kohtumisel osalesid abilinnapea Karl Sander Kase, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja Raimo Saadi ja abilinnapea referent Matis Pedak.

24. oktoobril kohtus Clelia Piirsoo Terateatri lavastuse "Iidvana igavik" trupiga.

25. kuni 27. oktoobril toimusid pimedate Eesti meistrivõistlused kabes ja males. Organiseerisid Heiki Sookruus, Kaarel Koitla ja Ulrika Tint. Rahastas Eesti Paralümpiakomitee.

 

9. Jooksvad küsimused

Artur Räpp: kuna ühingu üldkoosolekul valitud revident avaldas peale toimunut koosolekut siiski soovi lahkuda revisjonikomisjoni koosseisust, siis on meil vaid üks revident. Millised oleksid variandid selle probleemi lahendamiseks.

Juhatus leidis, et üheks võimaluseks oleks, kui Priit Kasepalul oleks abiline, kes tal materjale ette loeks. Abiline saaks tehtud töö eest ka väikese tasu.

Juhatuse koosviibimisest

Juhatus leidis, et juhatuse koosviibimine võiks toimuda uuel aastal.

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Sülvi Sarapuu

 

Töörühm Kaunis Kombatav Raamat sai alguse, kui kolm käsitöönaist - Kadi (tekstiiliinsener), Astrid (ateljee-õmbleja) ja Sülvi (korraldaja ja asjaarmastaja) otsustasid aastal 2000 hakata tegema käsitööna valmistatud unikaalseid pildiraamatuid nägemispuudega lastele. Mõtteseeme, mis aastal 1989 idanema pandi, kui kahe tütre pimedale emale kinkis sõbranna lõika-liimi põhimõttel tehtud kombatava raamatu „Vilma koduõuel“, mis oli valmistatud Soomes. Esmakordselt sai pime ema koos lastega lugeda ja vaadata, kombata raamatust pilte ning jutustada pildi põhjal juttu ja nautida nõnda tavaperedele üsna tavalist ühesolemise hetke.

 

Pimedate raamatukogule Soomes valmistati esimesed kombatavad raamatud 1984 aastal ja veel praeguseni on tolleaegseid kombatavaid raamatuid Celia pimedate raamatukogust võimalik laenutada. Celia raamatukogus on töötaja, võib-olla ka mitu töötajat, kes hoolitsevad unikaalsete pildiraamatute väljanägemise eest, kontrollides neid alati enne laenutust ja ka raamatute saabumise järel laenutusest. Töötajad puhastavad, pesevad, parandavad piltide katkiläinud osi. Vahetavad vajadusel mõne osa välja ja õmblevad uue osa katkiläinud eseme asemele. Selline hooldus on vajalik, kuna pilte ja punktkirjas tekste katsutakse kätega ja meie kätel on igaühel oma eriline rasva ja bakterite kiht, ükskõik kui puhtaks me käsi enne raamatutega tutvumist ka ei pese. 

 

Mentaliteet, mis pole veel praegugi kadunud.

Aastal 2000 valmistasime ja kinkisime tolleaegse nägemispuudega laste lasteaiarühmale unikaalse kombatava raamatu „Tõmblukuga kass“. Selle tekst oli mäletamistmööda kohandatud Eno Raua lastejutu järgi. Raamatu keskel üle kahe lehe oli tõepoolest kiisu, kellel kõhuall pikk tõmblukk ja kiisu kõhust võis leida palju väikesi mänguasju. Kõik need esemed olid nööridega raamatusse kinni tatud, et need ära ei kaoks.

Selle aasta suvel korraldas Soome Lahti linna kogudus perelaagri, kuhu kutsuti osalema Eestist kuni viis peret, kus oli nägemispuudega laps. Sellel üritusel küsisin ühe sügisel kooli minevalt nägemispuudega poisilt, et kas nad on vaadanud ja tutvunud raamatuga „Tõmblukuga kass“? Vastus oli üllatav. Nad polnud lasteaiarühmas sellisest kombatavast raamatust midagi kuulnudki. Asja uuritakse

 Jaanuaris kingitud raamatu järel kulus nii pool aastat, kui külastasin lasteaia Linnupesa nägemispuudega laste rühma, sinna kasutatud mänguasju viies. Küsisin kasvatajatelt jälle neile kingitud raamatu kohta ja kuulsin, et nemadki ei tea sellisest raamatust mitte kui midagi. Olin hetkeks lausa keeletu. Kinnitasin, et selline raamat anti lasteaia nägemispuudega rühma laste kasutusse üsna suure publiku ees, kus esinesid pimedate puhkpilliorkester ja teised kollektiivid. Kuna aga keegi ei näinud midagi asjast teadvat, palusin kasvatajatel minna juhatajalt küsima. Lisasin ka, et ma ei lahku enne, kui raamat rühma tuuakse. Ja raamat leitigi lasteaia juhataja kapist ning jõudis minu nõudmisel viimaks ka lasteni. 

 

2005 aasta maiks oli töörühmal „Kaunis Kombatav Raamat valminud üle 15 unikaalse laste pildiraamatu Soome Celia raamatukogule. Korraldasime kombatavate raamatute näituse Tallinna Puuetega Inimeste Kojas, Endla 59, mis oli avatud kaks nädalat. Näituse avaüritusel kinkisime töörühma poolt kaks kombatavat raamatut Eesti Pimedate Raamatukogule. Need olid „Jäljed“ ja „Kujundid“. Näitust kokku pakkides tuli näituseruumi Tallinna Ülikooli käsitöö- ja kodumajanduse lektor Tiia Artla, kes palus võimalust tutvuda raamatutega, mis juba kottidesse pakitud olid. Tema eestvõtmisel hakati osana käsitööõpetajate koolitusest valmistama ka Tallinna Ülikoolis unikaalseid kombatavaid pildiraamatuid nägemispuudega lastele, mida sai laenutada Eesti Pimedate Raamatukogust.

 

Eesti Pimedate Raamatukogu on küsimusele unikaalsete kombatavate raamatute hoolduse kohta vastanud alati, et probleemi ei ole, aga keegi tegelikkuses kombatavaid raamatuid raamatukogus ei hoolda. See pole raamatute hooldus, et raamatud säilitatakse riiulitel karpides. See on vaid pisike osa hooldusest. Alles hiljuti oktoobris, käies Tartus esitlemas töörühma „Kaunis Kombatav Raamat“ valmistatud raamatuid, palusin Tiia Artlalt mõne raamatu Tallinna Ülikooli valmistatud raamatutest, et neid samuti läbi vaadata ja kuuest raamatust kaks olid sellises seisukorras, et neid ei tohiks lastele laenutada. Ühes raamatus oli leherootsuks pandud traat mitmest kohast murdunud ja kangast välja tulnud, mis vaadates polnudki näha kuid kombates oleks teinud lapse sõrmed katki. Teises raamatus oli kinnitusnööridest lahti tulnud üks raamatus olev osa. Raamatukogust mitmel korral kuuldud ütlus, et neid raamatuid ei laenutata, pole põhjus, et neid ei peaks hooldama, puhastama, pesema, parandama jne. Kombatavaid raamatuid tuleks samuti reklaamida, nendest kõnelda ja võimaldada nendega tutvumist! Lausa mõned eriüritused võiks igal aastal korraldada.

 

2006. aastal moodustus töörühmast „Kaunis Kombatav Raamat“ MTÜ Kakora. Küsisime HMNist uute kombatavate raamatute tegemiseks toetust ja valmistasime uusi raamatuid Eesti Pimedate Raamatukogu teavikute täiendamiseks. Sõitsime ringi mööda Eestit, käies Tartus, Tallinnas, Põlvas, Võrus, Kuressaares, Kärdlas, Viljandis, Jõhvis, Rakveres, Narvas ja tutvustasime kombatavaid raamatuid kohalikes raamatukogudes. 

Eesti Pimedate Raamatukogus on hetkel 130 kombatavat teavikut, mille hulgas kümmekond kombatavate geograafiliste kaartide ja piltide kogumikku.

Typhlo & Tactus kombatavate raamatute konkurs

1999 loodi Prantsusmaa, Soome, Belgia, Itaalia ja Suurbritannia pimedate raamatukogude töötajate eestvõttel Typhlo & Tactus (T&T) konkurss, kuhu oodati eri maade kombatavaid raamatuid. 

Töörühma „Kaunis Kombatav Raamat“ valmistatud raamatud on nendel konkurssitel osalenud alates 2001 aastast, mida töörühm valmistas Soome Celia raamatukogule. Ja siis osaleti Soome poolt. 

2007 aastal osales Eesti sellel konkursil iseseisvana, kust Kunstiakadeemia tudengi valmistatud kombatav raamat „Juustujaht“ sai äramärgitud. Nagu ka töörühma „Kaunis Kombatav Raamat“ unikaalne pildiraamat „Sügis“ tõi 2009. aastal Eestisse aukirja. Konkursi üheks põhimõtteks on valmistada võiduraamatutest konkursil osalevatele maadele tööstuslikult kombatavaid raamatuid. Eestis tehtud raamatud on aga väga mitme käsitööstiili kooslused, valmistatud ja õmmeldud erinevatest kangastest ning materjalidest, seega pole neid võimalik kergelt tiražeerida. Seetõttu on iga Eestis valmistatud kombatav raamat igaüks neist unikaalne eksemblar. 

 

Käesoleva aasta TjaT võistlusel osales 17 maad 69 raamatuga ja ära märgiti Eestis valmistatud raamat „Kolm mängu“, mille autoriks Maris Villadsen.

Kakora on mitmeid kordi korraldanud eestisiseseid konkursse ja kombatavate raamatute saatmist konkursile: 2007, 2009, 2011, 2024 ja pakkunud riiklikuks eestvedajaks kordi Eesti Pimedate Raamatukogu või Tallinna Ülikooli kuid keegi neist pole pidanud vajalikuks kombatavaid raamatuid T&T konkursile saata. Kakora ei jaksa tasuta seda kohustust samuti eestvedada. Oleme asja käima pannud ja nüüdseks on aeg Riigi toetusel tegutsevatel asutustel see kohustus üle võtta. 

Näiteks Soomes on Celia pimedate raamatukogu kombatavate raamatute konkursile saatja ja kõikide kohustuste eest vastutav asutus, mis puudutab vastutust kõige eest, mis võistlustega kaasnevad.

 

Kombatavad ehk puuteraamatud ehk taktiilsed raamatud on raamatud, millest informatsiooni saadakse mitme meelega ja need aitavad nägemispuudega lastel tutvuda mitmete selliste nähtustega ja esemetega, mida muidu pole võimalik neile meid ümbritsevast maailmast selgitada. Raamatud arendavad nii kompamismeelt, lukud, taskud, nööbid, trukid ja paelad ja mitmed peenmotoorikat arendavad tegevused on ka abiks käe ja silma koostööle. Ka arendavad kombatavad raamatud oskust hiljem orjenteeruda kombatavatel kaartidel ja plaanidel. 

 

2024 aasta oktoobris korraldati Typhlo & Tactus konkurs Poolas, kuhu jälle Kakora saatis 5 Eestis käsitööna tehtud ja Tallinna Ülikoolis valmistatud kombatavat raamatut.

Viimase võistluse kohta saab lugeda ja kuulata lingilt:

 

Samuti saab tutvuda Kakora tegemistega lingil: 

www.kakora.sarasyl.com 

Töörühma valmistatud kombatavate raamatutega ja materjalidega saab tutvuda kodulehel:

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Priit Kasepalu

 

Septembri lõpul saadab Naiskodukaitse evakuatsioonirühma vabatahtlik Maarika Põhja-Eesti Pimedate Ühingule kirja, mille ühingu juhatuse liige Janne ühingu teabelisti edastab. Maarika kirjutab, et aitab korraldada Märjamaa vallas evakuatsiooniõppust, mille eesmärk on võimaldada evakuatsioonirühma liikmetel harjutada tegevusi, mida nad peavad evakuatsioonikohas tegema; otsib vabatahtlikke, kes oleksid nõus tulema õppusele mängima evakueeritavaid, kellega rühma liikmed tegelema peavad; meeskond õpib kõige paremini just seeläbi, mida elulisemad ja erilisemad olukorrad evakuatsioonipunktis ette tulevad. Tähtajaks võtab Maarikaga ühendust neli inimest. Ta saadab neile kirja – loodab, et see kogemus on evakuatsioonirühma liikmetele õpetlik ning osalejaile meeldiv; hoiatab, et meeskond, kes vastuvõtulauas evakueeritavaid registreerib, ei ole vaegnägijate ja pimedate tulekust teadlik; selgitab, et tegemist on õppekohaga just rühma liikmete jaoks, keda on mitmed erilised olukorrad ootamas.

Laupäeval, 19. oktoobril, sõidutab Kaitseliidu pruun väikebuss ühingu liikmed Katrin Nelgi, Jaanika Elleri, Maarja Haameri ja tema juhtkoera ning siinkirjutaja Tallinnast Märjamaa valda. Bussijuht on sõbralik ja jutukas Egon. Ta on pimedatest ettekujutuse saanud Hoiuraamatukogu kunagise direktori juttudest, kui ta raamatukogu hoones aknaid vahetas. Selles majas asub ka pimedate raamatukogu. Kaaslane selgitab, miks küsis bussi värvi – tal on nii parem bussi üles leida.

Kõige enam on elevil Maarja. Ta tahtnud kunagi kodutütreks hakata, kuid ei leidnud võimalust, kuidas selles organisatsioonis kaasa lüüa nii, et ta ei oleks passiivne liige, vaid tegevustes aktiivne osaleja. Nüüd arvab ta, et evakuatsiooniõppus on just see õige koht, kus oma panus anda.

Jõuame evakuatsioonipunktiks oleva hoone juurde, mida tänava poolt piirab plastlint. See on lasteaed-algkool. Oleme kokku leppinud, et esialgu lähevad hoonesse mu kolm kaaslast, umbes veerand tundi hiljem aga mina üksinda.

Egon selgitab mulle, kuidas, valge kepp käes, bussi juurest hooneni minna – jälgida äärekivi ja kui see lõpeb, pöörata paremale ning minna trepini. Teengi nii.

Trepi ees seisavad kaks õppusel koolitatavat. Üks neist küsib, kas tahan minna evakuatsioonipunkti. Vastan jaatavalt ja näitan, kuidas pimedat inimest saata – võtan proual küünarnukist veidi kõrgemalt kinni, tema läheb veidi ees ja mina lähen tema liikumist jälgides järele. Seda võtet tuleb mul õppusel mitmel korral näidata.

Jõuan fuajeesse, kus registreeritakse saabujaid. Vastuvõtjad on esimesest ehmatusest, kui korraga tuli kolm nägemispuudega inimest, üle saanud. Kaks kaaslast on kuhugi edasi läinud, Maarja oma juhtkoeraga on aga veel fuajees.

Vastuvõtja küsib mult ID-kaardi, registreerib osalemise ja ütleb pärast seda, et annab kaardi tagasi. Ümber mu randme pannakse oranž paberist käepael, millel number 79. Keegi küsib, kas ma kompvekki soovin. Vastan, et olen suur kommisõber ja mulle antakse neli karamellikommi.

Üks korraldaja tutvustab end Katrinina. Ta selgitab, et korraldajatel on seljas kollased kahisevad vestid. Pakutakse kilesusse, kuid mul on oma crocsid kaasas. Vahetan kingad nende vastu. Mind saadetakse võimlasse. Uksel on kodukord, mille mu saatja ette loeb. Meelde jääb, et ei tohi suitsetada, alkoholi või mõnuaineid tarvitada ega evakuatsioonipunkti asukohta avaldada. Vast hiljem, pärast õppust, võib asukohast teada anda.

Istun võimla seina äärde lasteaia pikale ja madalale pingile oma kahe kaaslase kõrvale. Mõnelgi saalis olijal on välivoodi ja magamiskott. Neil vist üks öö oldud ja teine veel ees. Veidi aja pärast küsib korraldaja Katrin, kas meil on kõik hästi. Vastame, et kõik on korras. Seda küsimust esitatakse veel mitmel korral. Istumine on veidi ebamugav ja mu kaaslased küsivad pingile pehmendust. Tuuakse kaks tekki. Kaaslased panevad teki põrandale ja istuvad sellele. Mina panen teki pingile.

Meiega liitub ratastoolis istuv Marek. Kuna hoonel ei ole kaldteid, on õppuslastel tulnud leida lahendus, kuidas teda trepiastmetest üles ja alla tõsta.

Kuna mul ja kaaslastel läheb häire ajal abi vaja, soovib õppuslane panna meile paberist sinised käepaelad. Et minu riiete külge käepael ei jää ja ümber varruka panemiseks on riba lühike, paneb ta selle ümber mu randme oranži käepaela peale. Sinine on sellest laiem ja varjab numbri. See pael peaks olema kohe märgatav, aga randmelt kampsuni alt ei ole seda küll näha.

Korraldaja küsib saalis olijatelt, kas keegi neist oleks meile abiks, kui vaja. Kolm neist nõustub. Ave abi lähebki meil sööma minnes ja tualetis käies vaja. Liigun ringi valge kepiga. Lähen tualetti. Mult küsitakse, kas vajan abi ja näidatakse tualettruumi uks. Küsin, kus on kraanikauss. Ilmselt algklassi õpilane võtab mu valgest kepist kinni ja suunab selle abil käe õigesse kohta. Tore – oskab aidata.

Korraldaja sõnul olevat hoones lauamängude tuba, kuid mängud olevat niisugused, mis meile ei passi. Ta leiab jõuluteemalise viktoriini ja hakkab meilt küsima. Viktoriin jääb aga pooleli, sest tuleb väike kriisiks ettevalmistuse tutvustus. Mulle pakub huvi akuga pirn. Keerad pirni lambipessa ja see põleb nagu tavaline lamp, kuid samal ajal laadib akut. Kui pirn pesast välja võtta ja väike lisavidin soklile keerata, on see kandelamp, mis põleb kuni viis tundi.

Võimla kajab.

Üle saali teatatakse, et tuleb inimene teenistuskoeraga ja koera ei tohi tülitada. See inimene on Maarja, kelle saatjal kaasas välivoodi. Juhtkoer ei ole lemmikloom, vaid pimeda inimese abiline. Saame Maarjalt teada, et tema juhtkoera ei tahetud evakuatsioonipunkti lubada, kuna ei ole kaasas koera vaktsineerimise dokumente. Meie arutelu läheb aga lemmikloomadele. Loengupidaja ütleb, et sellesse evakuatsioonipunkti ei tohi lemmikloomaga tulla, kuid olevad ka taolisi punkte, kuhu võib koos lemmikuga minna. Kus leida infot nende punktide asukoha kohta, ei oska ta vastata. Hiljem ütleb üks korraldajatest, et neile räägitud lemmikloomadest – häire ajal maandavat nad stressi ning neid võivat kaasa võtta. Nii et siin on vaja selgust.

Lõunasööki süüakse fuajees. Mulgipuder, muffin ja morss maitsevad võrratult. Need valmistas kohalik kokk

Võimla kõrval asub spordivahendite ruum, mille uks ei ole lukustatud. Ruumis on palle, väikseid hantleid ja muid spordivahendeid. Lapsed leiavad palli ja hakkavad seda valjusti põrgatama. Keelajaid ei ole. Mu kaaslased ja hiljem ka korraldaja soovitavad lastel vaikust hoida ja mitte palli mängida.

Saame ülevaate elustamisest – mannekeenil õpetatakse südamemassaaŽi, praktiliselt aga inimese hingamisteede vabastamist ja õigesse küliliasendisse seadmist ning suurele haavale sideme panemist. Proovin südamemassaaži tegemist, lasen end õigesse asendisse sättida ja enda käel sidet teha. Sidemeid on kahesuguseid, ühel klambrid küljes. Tavalise sidemega sidumist osatakse mulle õpetada, klambriga sideme tegemisel jääb õpetaja aga hätta.

Päästeamet on õuele toonud varjualused, lauad ja toolid. Õhtusöök ongi õues. Nii nagu lõunasöök, maitseb hästi ka õhtusöök. Valida võib mitme supi vahel. Magustoiduks on tükk õunakooki.

Maarja esitab suupillil Raimond Valgre pala ja teenib selle eest tugeva aplausi. Täname korraldajaid ja vabatahtlikke, kes meie eest hoolitsesid. Järgneb samuti tugev aplaus.

Algab kojusõit. Buss viib esmalt koju Mareki ja seejärel Tallinna inimesed. Kaksteist tundi kestnud evakuatsioon on meie jaoks lõppenud.

 

ARTIKLI LÕPP

Tekst: Jaanus Riimets

 

Eks meile ole iga Valge kepi päev seotud palju meeldivaga, sest see on päev, mis mõeldud konkreetselt meie jaoks. Just sel päeval tuleme me paljudele meelde. Anni Oraveeril, kes on meile kõigile tuntud kui heliraamatute lugemise korraldaja Haapsalus, oli selle aasta Valge kepi päeval eriliselt meeldiv kogemus inimeste sõbralikkusest ja aitamissoovist. Anni oli rääkinud inimestele enda ümber, et helisalvestamise peale kulub hulk patareisid, et lihtsam ja soodsam oleks tegutseda laetavate akudega. Üks hea inimene haaras kohe teemal n-ö sabast ja kohe hakati uurima, milliseid akusid konkreetselt tarvis läheb . Ühendust võeti meie kõigi abimehega arvutiteemadel Arturiga ja saadi täpne teave . Nii toodigi annile just pimedate pidupäeval väga vajalikud vahendid tema töö tegemiseks ja kui Anni rahast rääkima hakkas, siis selgitati, et tegu on kingitusega. Suur tänu meie kõigi poolt selle kingituse tegijale. Sest heliraamatute kaudu saame osa sellest kingitusest meie kõik. 

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst:  Kert Küla

 

Selle aasta sügisesel seitsmendal novembril toimus Põhja-Eesti Pimedate Ühingu saalis luule ja muusika õhtu. Nimelt esitleti autor Inge Vallandi kirjutatud looduse teemalist luuleraamatut pealkirjaga  „Sündinud rohelises kleidis“.

See raamat ilmus tavakirjas kaks aastat tagasi, aga sellel aastal trükiti mainitud teos Eesti Pimedate raamatukogus punktkirja ja punktkirjas on see luuleraamat kahes köites.

Kui olime umbes kahekümne liikmelise seltskonnaga meie ühingu saali hubasele õhtule kogunenud, tutvustas esitletava luuleraamatu autor Inge Vallandi kõigepealt oma luulekogu pealkirjaga; „Sündinud rohelises kleidis“ ja selle teose valmimislugu.  Tegelikult oli see raamat ilmunud aastal 2022, aga kuna nimetatud luulekogu autor Inge Vallandi oli ka varem kokku puutunud pimedate inimestega eelkõige Maarja Haameriga, tekkis tal mõte trükkida raamat ka punktkirja. Mõttest teostumiseni läks aega kaks aastat, sest Inge Vallandi võttis E-kirja teel Eesti Pimedate Raamatukoguga ühendust selle aasta alguses. Edasi tutvustaski Eesti Pimedate Raamatukogus teabejuhina töötav Priit Kasepalu lühidalt raamatu punktkirja trükkimise protsessi ning saime seda punktkirjas luulekogu ka ise katsuda ja sirvida. Punktkirjas oli see viiest osast koosnev luulekogu kahes köites ja kahes eksemplaris ning samuti on nimetatud luulekogust pealkirjaga „Sündinud rohelises kleidis“ valmistatud mitmeid eksemplare ka kuulatavas vormis CD plaadina.

Edasi jätkus meie õdus õhtu luuletuste ette lugemise saatel luulekogu autor Inge Vallandi poolt ning luuletuste kuulamise muutsid muhedamaks flöödil ja suupillil esitatud rahulikud muusikapalad Maarja Haameri esituses. Kusjuures paar luuletust esitas muusikapalade vahel ka Maarja ise lugedes neid esitletavast punktkirjas luulekogust.

Õhtu lõppes tee ja kohvi joomise ning keeksi söömisega Marnu kohvikus.

Inimestel, keda polnud ühingus kohal oli võimalus üritusel osaleda skypes Kirjanduse jutuka kaudu ja seda võimalust kasutasid mitmed kirjanduse huvilised, kuid kohapeal kuulajaid oli kindlasti rohkem.

Luuleraamat pealkirjaga „Sündinud rohelises kleidis“ on Inge Vallandi kirjutatud esimene kirjandusteos, mis on suures osas looduse ja armastuse teemaline. Samuti leidub mainitud raamatus ka veidike maagiat ja haldjate võlumaailma kujutavaid müstilisi motiive.

Autori arvates võib seda raamatut võtta kui muinasjuturaamatut täiskasvanutele, sest  lisaks riimluulele ja vabavärssidele on selles teoses  mitmeid hingelisi võlumaailma motiividega lühijutte.

Samuti on Inge Vallandil oma väike kirjastus nimega  (Hiiehõbe) ning ta plaanib selle kirjastuse kaudu edaspidi mitmeid raamatuid avaldada.

 

Sama päeva, seitsmenda novembri hommikul kuulasin kodus nutitelefoniga Skype kirjanduse jutukast Paul-Eerik Rummo teemalise luuleõhtu salvestust otsustades need kaks luuleõhtut ühendada.  Tegelikult toimus nimetatud luuleõhtu juba seitsmeteistkümnendal oktoobril, aga kuna ma ei olnud veel selleks kellaajaks koju jõudnud, otsustasingi kasutada salvestuse järelkuulamise võimalust.

Kõigepealt kõneles Jaanus Riimets lühidalt Paul-Eerik Rummo eluloost ja loomingust.

Seejärel kuulasime Jupitärist Vikerraadio saadet Luuleruum, kus esitati Paul-Eerik Rummo luuletusi ning lõpetuseks kuulasime filmist Viimne Reliikvia tuttavaid laule.

Nimelt on selles filmis kasutatud laulude sõnade autoriks tuntud luuletaja Paul-Eerik Rummo.

Oli tõesti meeldiv ja südant soojendav kuulata Pistoda laulu ja laulu Põgene vaba laps mõeldes filmile Viimne Reliikvia ning mitmetele luuletustele, mida olin esmakordselt lugenud kooliajal.

Tegelikult oli aastal 1942 Tallinnas sündinud ja aastal 1965 Eesti filoloogina Tartu Ülikooli lõpetanud Paul-Eerik Rummo mitmekülgne inimene, sest lisaks aktiivsele kirjatööle ja kultuurikontsultandi ametile jõudis pühenduda poliitikale kuuludes mitmesse parteisse ja olles haridus-ja teadus minister.

Samuti on Paul-Eerik Rummo olnud Riigikogu asendusliige, Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, Integratsiooni Sihtasutuse Nõukogu esimees ja aastal 2007 sai Rummo Eesti Migratsioonifondi Nõukogu esimeheks.

Üks näide Paul-Eerik Rummo luuleloomingust:  luuletus pealkirjaga Siin oled kasvanud tasasel maal.

Seda luuletust olen ka ise paaril korral koolis aktustel esitanud.

 

Siin oled kasvanud tasasel maal, siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.

Pilv on madal ja hall nagu hiir.

 

Maailmapilet su kätte anti.

Maailm on lahti mõndagi kanti.

 

Nende seenemetsade sekka

ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal. Siin on su rahu ja tasakaal.

Paul-Eerik Rummo on luuletaja, kelle looming kuulub eesti uuemasse klassikasse. "Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann.  Rummo on kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, sealhulgas filmile „Viimne Reliikvia“ laulutekstid, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest. Tema esimesed trükikatsetused ilmusid Rummol 1954. aasta novembris ajalehes Säde ja ajakirjas Pioneer.

Paul-Eerik Rummo ja Juhan Liivi luuletusi olen korduvalt kuulanud kui Tartus Emajõe koolis õppides eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maila Jürgensoni juhendamisel mitmetel üritustel esitanud.

 

Suur tänu Inge Vallandile ja Maarja Haamerile selle vahva muusikalise luuleõhtu läbiviimise eest!

Tänan ka Priit Kasepalu luulekogu „Sündinud rohelises kleidis“ punktkirja trükkimise eest.

Loodetavasti jätkuvad luuleõhtud edaspidi nii Skypes kirjanduse jututoas kui vahel ka ühingus.

Selles artiklis on kasutatud vikipeedias Paul-Eerik Rummo kohta olevat informatsiooni.

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Jaanus Riimets

 

  Ma arvan, et päris paljud inimesed veetsid oma lapsepõlve suved mitte kodukandis, vaid just vanavanemate juures  nagu minagi. Niipalju kui mina mäletan, siis olime meie vendadega, kui mitte terved suved, siis enamuse suvevaheajast ikka sellises toreda nimega külas Lullikatku, kus elas minu vanaema ja onu koos oma perega. Novembris, kus mõtleme lähedastele, kes siit elust lahkunud ja puhkavad surmaunes, meenutan ikka kõige enam just oma kallist vanaema Helenet. Just tema oli see, kes meie eest seal vanas majas kõiksugu hoolt kandis. Juba hommikul varavalges pani ta pliidi küdema. Pliidil keedeti lisaks inimeste toidule ka notsudele kartuleid ja need olid teise sordi kartulid, kui need, mida inimesed sõid. Minu mäletamist mööda lõhnasid need ka teistmoodi. Vanaema juures ei joodud argipäeva hommikuti kunagi oakohvi, ikka viljakohvi, tavaliselt „Aroomi“. Selle aja inimesed vast mäletavad viljakohvide paberist pakke poe riiulitel. Vanaema toimetas terve pika päeva. Oli ju veel ka aiatöö. Pidevalt rohis ta kartulipõllul või porgandipeenral. Samas tuli suurele hulgale lastele ja mõnele täiskasvanule valmistada lõunasöök. Lisaks pesupesemine. Ega siis polnud tänapäevaseid automaatpesumasinaid. Oli lihtsalt üks vana Riga pesumasin ja sellesse tuli ka vesi kaevult ämbritega tuua. Vett küll tõime juba meie, kui hakkasime suutma. Vett tuli tuua nii tuppa, s. t. kööki, sauna ja sauna eesruumis asuva pesumasina jaoks. Muidugi pidi vesi enne pesumasinasse valamist ikka soojaks keetma. Seda tehti pliidil, mis oli sauna eesruumis. Ma ei mäleta , kuidas siis pesu pesti kui oli suitsusaun. Huvitaval kombel ei mäleta ma ka suitsusaunas käimist. Aga suitsusaun oli kindlasti, vanaisa , keda ma pole elus kunagi näinud, suitsetas kogu külale liha ja see oli üks tuluallikaid perele, sest punavõimu ajal olid mu vanavanemad üsna raskes majanduslikus olukorras. Nad mõlemad olid väljaõppinud käsitöölised ja vabariigi ajal oli nende elujärg väga hea. Punases paradiisis aga kõik muutus. Vanaisa oli küll mõne kuu kohaliku rahvamaja-mis asus meie majast vaid saja meetri kaugusel-juhataja, aga siis andis punavõimud valida, kas kirik või teenistus, vanaisa valis kiriku ja jäigi tööta. Siis oli ta veel postivedaja, aga võib arvata, et palk seal just suur polnud. Oli vaja kolm last toita ja koolitada. Elu vanaema majas oli tollal raske, aga inimesi oli seal palju. Lisaks omadele ja mõnedele sugulastele elasid seal ka mitmed üürilised, just kooliõpetajad. Noored kooliõpetajad tulid Torma kooli tööle, aga neil polnud kusagil elada ja kuna meie maja on üsna suur, siis elatigi seal. Muidugi mitmekesi ühes toas. Elu oli raske, aga inimesi liikus palju. Kui teater „Vanemuine“ käis rahvamajas etendusi andmas, siis näitlejad said meie majas lõunat süüa ja ka toidupoolist osta, sest meil oli lehm. Lehmapidamine polnud tollal sugugi kerge. Ega siis karjamaad ei antud piisavalt ja heinagi tuli teeäärtest niita. Aga elati ja tunti rõõmugi. Kahjuks on nüüdseks vanaema maja täiesti tühi. Ja mitte ainult tema maja. Ka paljudest ümberkaudsetest majadest on elanikud lahkunud. Noodsamad õpetajad, kes meil üürilistena elasid, ehitasid endile majad , aga nüüd on nad ise surmaunes ja noored elavad mujal. Kodukanti pole võimalik elama asuda, sest tööd siin eriti pole. Nõnda ongi nii, et kui ennemalt oli ruumipuudus ja materiaalne vaesus, siis nüüd on ruumi üleküllus ja materiaalselt on ka elu hästi, ainult inimesi pole vanades majades. See teeb kurvaks, aga nii on vist küll igal pool arenenud maades. Pole ise ka juba mitu aastat sinna saanud. Viimati käisin vanaema haual ja ka majas neli aastat tagasi vanatädi matustel. Matusekõnes rääkisin tõest ja õigusest. Inimesed otsivad ikka tõde ja õigust, aga kas nad selle kohe ka leiavad, see on küsimus. Tühjades majades on raske seda leida. Ka neis majades, kus varasematel aegadel elasid paljud pimedad, mis lausa pimedatele ehitati, neis enam pimedaid ei ela. Nii see on ja ilmselt on see kõik paratamatu. Paratamatu, aga kurb. 

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Kert Küla

 

Selle aasta oktoobri kuu viimastel päevadel, kolmekümnendal ja kolmekümne esimesel oktoobril külastasime Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse korraldatud ekskursiooni raames Viljandit.

Ööbisime Viljandis bussijaama lähedal olevas Endla hotellis, jalutasime selles huvitavas väikelinnas ning samuti kogesime Ugala teatris kirjeldustõlkega lavastust pealkirjaga (Surmkindlad asjad siin elus).

Peale üle kahe tunni väldanud bussisõitu Viljandisse jõudes viisime kõigepealt asjad Endla hotelli ning samas hotellis toimus ka meie ligikaudu kolmekümne liikmelise seltskonna toitlustamine ja majutus.

Pärast lõunasööki tegime jalutuskäigu Uueveski oja ääres asuvasse Uueveski orgu.  Kaasas olnud nägijate inimeste sõnul oli see org kausi kujuline ning orgu ümbritsevalt mäenõlvalt avanes vaade ümbritsevale maastikule, tiikidele ja metsatukale ning eemal paistsid mõned eramajad.

Samuti oli orus jalutades kuulda vee vulinat ja orgu ümbritsevale mäenõlvale rajatud trepil oli 109 astet.

Ligikaudu seitsmeteist tuhande elanikuga Viljandi on üsna mägine linnake oli seal tänavatel jalutades tunda mitmeid väikeseid tõuse ja langusi ning omajagu oli ka treppidest üles-alla kõndimist.

Pärast Uueveski oru jalutuskäiku suundusime tagasi hotelli, kus saime paar tundi puhata ning seejärel peale õhtusööki oligi aeg kõndida Ugala teatrisse, kus saime võimaluse kogeda üht kirjeldustõlkega etendust.

Järgnevalt pajatan lühidalt külastatud teatrietendusest, mille kirjeldustõlget saime kuulata kasutades raadiosaatja taolisi kõrvaklappidega seadmeid.

Etendus pealkirjaga (Surmkindlad asjad siin elus) oli minu arvates üks elulise sisuga küllaltki dramaatiline ühe perekonna lugu. Nimelt jälgiti selles lavastuses ühe eaka abielupaari elu.

Mehel ja naisel, kes abiellusid üle kolmekümne aasta tagasi ning kellel oli neli last pidid ootamatult pettuma seoses oma laste valikute ja otsustega, mis ei sobinud kokku vanemate tõekspidamistega.

Kõigepealt siirdus üks perekonna kahest tütrest laia maailma rändama ja nagu ta ise ütles, et läks üksinda kodust eemale õnne otsima. Mõistagi kohe ta võõrsilt õnne ei leidnud ning mõne kuu möödudes pärast Pariisi, Rooma, Londoni ja Perliini külastamist oli pere noorem tütar jälle kodus tagasi:  põhjuseks mitu põgusat õnnetut armastust ning samuti varguse ohvriks langemine viimases külastatud sihtkohas.

Vanemad soovitasid tütrel kodu riigis ülikooli minna, et ta omandaks eriala, millel töötades raha teenida.

Aasta möödudes otsustas ta ülikooli sisse astuda hoopis kodust kaugel teises riigis valides õpitavaks erialaks loovkirjutamise, mis ei meeldinud vanematele, sest nende arvates polnud tütrel kirjutamisel annet.

Tundub, et reisikirega olid „nakatunud“ pere mõlemad tütred, sest omal moel üllatas vanemaid halvas mõttes ka pere vanem tütar, kes oli juba abielus ja kellel oli kaks väikest last.

Nimelt otsustas lavastuses nimetatud isik hüljata oma mehe ja lapsed, et minna koos internetist tutvumissaidi vahendusel leitud meestuttavaga Ameerikasse elama ja enda väitel uusi võimalusi otsima.

Eriti kurvaks teeb selle loo asjaolu, et ema otsustas vahetult pärast põgusat internetis tutvust ja videokõnesid uude suhtesse astudes hüljata oma laulatatud abikaasa ja kaks väikest last, kuigi lapsed jäid isa kasvatada.

Omamoodi panid vanemate närvid proovile selle etenduses mainitud abielupaari kaks poega.

Nimelt tundis isa Pobi ja ema Franz-i poeg Mark juba teismelisena, et ta on sündinud vales kehas ehk siis on sündinud mehena kuigi peaks olema hoopis naine.  Aja jooksul niisugune tunne aina süvenes kuni muutus kindlaks teadmiseks ning Mark langetas otsuse alustada hormoonraviga ja lõpuks otsustas ta minna Austraaliasse soovahetusoperatsioonile. Pärast soovahetusoperatsiooni saigi noormees Markist Maia-nimeline naisterahvas.  Muidugi põhjustas poja niisugune harjumatu teguviis tema vanematele meelehärmi.

Aga ka pere teine poeg Ben üllatas paraku oma vanemaid ja sõpru väga halvas mõttes pannes toime kriminaalkuriteo. Nimelt teatas ta ühel õhtul nuttes emale ja isale, et soovib midagi üles tunnistada rääkides seejärel, et on varastanud kakssada viiskümmend tuhat eurot.

Isa tahab, et poeg oma kuriteo eest vastutab ning enda eksimuse eest vanglakaristuse kätte saab.

Ema aga on nõus poja päästmiseks mängu panema kogu varem kogutud perekonna säästud, et omastatud rahasumma tagasi maksta ning teeb ettepaneku sellest vahejuhtumist politseile üldse mitte teatada.

Loomulikult tekib sellel õhtul abikaasade vahel suur peretüli ning üksteise süüdistamine laste kasvatuse teemadel, kuid lõpuks jääb siiski ema tahtmine peale ning kui Ben on oma vanemate ees vabandanud ja lubanud ka ise võla tagasimaksmisse panustada loobutakse raha vargusest politseile teatamast.

Ühel saatuslikul varahommikul muutub aga kõik pöördumatult kui haiglas meditsiini valdkonnas töötanud pereema istub pärast väsitavat töövahetust autorooli, kuid paraku sõidab kiirteelt välja ja kahjuks saab ta selles liiklusõnnetuses surma.

Lavastus pealkirjaga  (Surmkindlad Asjad siin Elus) lõppeski sellega, et pereisa Bob kohtus kõigi oma nelja lapsega ema matustel ja peielauas kui kõik pereliikmed olid matusteks laiast maailmast koju tagasi tulnud.

Minule jäi sellest lavastusest mulje, et raudkindlad asjad siin elus on tõesti armastus, sünd ja surm.

Meie Viljandi retke teisel päeval jalutasime lossimägedes ning külastasime mitmeid vaatamisväärsusi ja Paul Kontase keskust.  Esmalt kõndisime ringi Viljandi lossimägedes, kust avanes ilus vaade linnale, Viljandi järvele ja ümbritsevale loodusele, kuid Viljandi muistsest ordulinnusest ei ole peale müüride eriti midagi alles jäänud.  Edasi jalutasime üle kaevumäel asuva rippsilla, mis on saanud Viljandi üheks sümboliks.

Viljandi kuulus rippsild on ehitatud tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal Riias ning algselt paiknes mainitud sild hoopis praeguses Viljandi maakonnas Tarvastu mõisa territooriumil viies üle mõisa vallikraavi, et mõisaproua koos teenijatega pääseks mõisa peahoone juurest otse aiamaale.

Tuhande üheksasaja kolmekümne esimesel aastal kingiti sild tolleaegse Tarvastu valla poolt Viljandi linnale ning viiekümne meetri pikkune metallist sild viib Viljandi lossimägedes üle viieteist meetri sügavuse oru.

Meie järgmiseks külastatud vaatamisväärsuseks Viljandis oli kindral Laidoneri ratsamonument.

Eesti Vabadussõja vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri auks püstitatud ratsamonument sõjamehega hobuse seljas on esimene ja seni ainuke omataoline monument Eestis.

Viljandimaal sündinud silmapaistev riigimees kindral Laidoner on Viljandi linna esimene aukodanik ning mainitud ausamba autoriks on Terje Ojaveer.

Väljasõidu lõpetuseks külastasime Paul Kontase keskust.  

Lõpetuseks ütlen veel, et Viljandi on üks hubane Eesti väikelinn, mis väärib kindlasti külastamist.

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Jaanus Riimets

 

 Sel aastal oli Valge kepi päeva nädal minu jaoks väga eriline ja meeldejääv. Päris päeval, see tähendab 15-ndal ilmus „Õhtulehe“ veebis väike mõtisklus pimedatest ja õhtul oli tore koos oma saatja Kristinaga viibida Tondil meie oma üritusel. Aga et ma kuulun sünnipära tõttu ka Läänemaa nägemisvaegurite ühingusse, siis olen püüdnud ikka sealsel Haapsalu sotsiaalmajas toimuval valge kepi päeva üritusel ka osaleda. Seekord sõitsingi hommikul valla sotsiaalautoga kenasti Haapsalusse ja sain osa sealsest pidupäevameeleolust. Just seal anti kõigepealt üle Eesti Pimedate Liidu Aasta teo auhind hr. Saviirile, kes on Haapsalu pimedaid ja vaegnägijaid aidanud arvutitega seonduvalt, eriti tänulik on temale anni Oraveer, kes oma tegemisi poleks ilmselt ilma abita saanud nii edukalt teostada, sest meie-tavalised nägemispuudega inimesed-pole eriti oskajad arvuti alal. Siis kuulasime kena akordionimuusikat ja pidasime meeles sünnipäevalapsi ja siis einetasime. Enne seda pidas meile kõigile tuntud Heiki sookruus veel huvitava loengu kaasaja probleemidest, eriti seoses arvutiajastu negatiivsete nähtustega nagu seda on näiteks pinnapealsed ja väga lühikesed arutlused põhjalike käsitluste asemel. Kui maitsev lõunasöök Kiievi kotleti näol oli söödud, oligi aeg kodu poole sõitma hakata, aga seekord liikusin ma kodust veel edasi, tõin ainult emmele ära sama toidu karbi, mida me ise olime söönud toredas Haapsalu sotsiaalmaja kohvikus ja liikusime edasi Keila veekeskusesse, kus sain mõnusa elamuse. Ilma saunata ikka pole millelgi muul parimat mõju. Hiljem tuli mulle järele minu järgmine saatja Karin ja viis mu Laulasmaale. Nende perega olen sõber olnud aastaid ja oleme koos ikka tähistanud ka mu sünnipäeva, mis on ka oktoobris . Einetasime kõigepealt Matilda nimelises kohvikus, kus olid maitsvad porgandipirukad ja ekleerid. Oli kuulda, et ka meie pimedad mingil ajal kavatsevad seda kohvikut külastada. Ja siis oli käes õhtu nael, imekaunis kontsert Arvo Pärdi keskuses, kus esines ansambel vox Clamantis. Need palad olid tõesti südamlikud ja ka vaimuliku sisuga. Oli nii ladina, inglise kui eesti keeles laule. Publik võttis kontserdi väga soojalt vastu ja meie ka. Siis oligi käes kojusõit, suhteliselt lühike, sest mul on ju see au ja rõõm elada koos ajaloo kõige tuntuma eestlasega Arvo Pärdiga ühe omavalitsuse territooriumil. Tänu kõigile aitajaile, autojuhtidele, saatjatele ja kõigile teistele, kes korraldasid neid üritusi. Selle aasta Valge kepi päeva nädal oli eriline. 

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst:  Kert Küla

 

Kirjeldustõlge, mille ülesandeks on nägemispuudega inimestele teatrietendustes ja filmides toimuva visuaalse tegevuse kirjeldamine jõudis Eestisse üle kümne aasta tagasi.

Eestis asus kirjeldustõlget innukalt arendama Sülvi Sarapuu, kes on ise nägemispuudega kultuurikorraldaja ja kultuuriürituste ligipääsetavuse eestkõneleja. Ta  võttis eeskuju Soomest, kus kirjeldustõlge erinevatel sündmustel on üsna laialt levinud.

Samuti on ka Eestis toimunud mitmeid kirjeldustõlkega näituste külastusi muuseumides ja kirjeldustõlget on kasutatud näiteks tantsupidudel, isegi vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul kontsertetenduste kirjeldamisel ja lisaks on olemas mitmeid kirjeldustõlkega filme.

Alustuseks toon ühe Vikerraadiost Päevatee saatest eelmisel laupäeval, kuueteistkümnendal novembril kuuldud lõbusa näite kirjeldustõlkest. Nimelt intervjueeriti nimetatud Vikerraadio saates Piret Ausi, kes on koos meeskonnaga Eestis läbiviinud mitmeid kirjeldustõlkega sündmusi.

Nimelt toimus Piret Ausi jutule tuginedes aastal 2010 Viljandis Ugala teatris Eestis esimene kirjeldustõlkega teatrietendus pealkirjaga „Kolm meest paadis“ ning tegemist oli lõbusa komöödiaga.

Etenduses oli üks halenaljakas episood, millest pimedad inimesed said osa ainult tänu kirjeldustõlkele.  Nimelt hakkas üks etenduse põhitegelastest hommikusöögiks olevale praemuna toidule soola peale raputama, aga soolatoos läks ümber ja seetõttu sai munaroog väga soolane.  Kuna nimetatud episoodis näitlejad häälega ei kõnelenud, vaid juhtunud äparduse ja liiga soolase toidu maitsmisel tehti ainult grimasse olekski pimedatel ilma kirjeldustõlketa oluline emotsioon kogemata jäänud.

Selle aasta novembri alguses käisin koos sõbraga Mustamäel Apollo kinos vaatamas kirjeldustõlkega filmi „Emalõvi“ kasutades kirjeldustõlkega filmide vaatamiseks mõeldud uut lahendust, milleks oli MovieReadingu äpp. Nimetatud nutitelefonides kasutatav äpp võimaldab nägemispuudega inimestel filmide kirjeldustõlketest osa saada ilma spetsiaalse varustuseta kasutades kinosaalis ainult oma nutitelefoni ja kõrvaklappe. Niisugune lahendus võimaldab filmielamusi nautida nägijatega võrdselt, sest MovieReadingu äpis on ka sünkroonimise võimalus ning saab naerda siis kui on tõesti naljakoht.

Kahjuks sünkroonimise võimalus alati väga hästi ei toimi, kuid ilmselt see oleneb nutitelefonist ja MovieReadingu äppi tuleb kindlasti  aeg-ajalt uuendada. Mina näiteks olen üldiselt kasutanud kinos filmide kirjeldustõlgete kuulamiseks nägija sõbra nutitelefoni.

Tegelikult on aastate jooksul tehtud kirjeldustõlge mitmetele eestikeelsetele filmidele;  näiteks filmile „Tõde ja Õigus“, filmile „Vee peal“, filmile Sandra saab tööd, filmile Kratt, filmile „Hüvasti NSVL, üks Apteeker Melhöeri filmidest, filmile „Tulnukas 2“ ja nii edasi.

Selle filmi puhul, mida hiljuti kinos vaatamas käisin oli kirjeldustõlge minule väga oluline, sest filmis oli rohkesti visuaalset tegevust.  Näiteks sain kirjeldustõlkest teada, et filmi peategelane (ema Helena) sõidab pärast tööd jalgrattaga läbi hilisõhtuse linna koju, et jalakäijate tunnelis, kus noorte kamp pidutses tegeldi lisaks valju muusika kuulamisele veel alkoholi tarvitamise ja suitsetamisega, mitmed autod sõitmas linnatänavatel ja üks auto sõitmas lumisel maanteel pööramas seejärel maanteelt väikesele külateele, filmi peategelane vinnamas kaevust veeämbrit välja ja seejärel veeämbrit õuest kaevu juurest maamaja tuppa kandmas, puukuurist korviga küttepuude tuppa toomine ja nendega ahju kütmine, ema ja tütre saunas käimine lootuses ära leppida, ema poolt raudvoodi raami külge kinni seotud (Stefi-nimeline) viieteist aastane ema Helena tütar lukustatud uksega ja laudadega kinni löödud aknaga suvila magamistoas .

Filmi lõpuosas kirjeldati kurbi olukordasid; näiteks nutvat Stefit köögilaua ääres makarone söömas, sama meeleheitel tüdrukud käte ja jalgadega vastu lukustatud ja kardinaga varjatud ust kolkimas ning raha väljapressimise episoodis löödi ema Helena silm rusikaga siniseks.

Just niisugustest visuaalsetest olukordadest ülevaate saamiseks on ideaalne just kirjeldustõlge.

Kindlasti on kirjeldustõlge  nägemispuudega inimestele oluline nii filmidel kinos kui teatrietendustel.

 

ARTIKLI LÕPP



Tekst: Kaia Nõlvak

 

 

25. – 27. oktoobril 2024 aastal toimusid Põhja -Eesti Pimedate Ühingu saalis Eesti  Pimedate Spordiliidu meistrivõistlused  kabes ja males.

Võistluste kohtunikuks oli Kaarel Koitla ja osalejaid kabes 9 ning males 7 võistlejat.

Kabeturniir toimus ringsüsteemis. Mõtlemisaeg 20 minutit mõlemale võistlejale ühe partii kohta.

Põhiklassis võistlejad nägemisteravusega kuni 0,2; open-klassis võistlejad nägemisteravusega üle 0,2.

EPSL kabe kiirturniir 2024 tulemused: 

Põhiklass – naised

I koht Kaia Nõlvak

Vaba klass – naised

I koht Liidia Jakobson

Põhiklass – mehed

I koht Kaarel Koitla

II koht Pavel Smirnov

III koht Hando Kollom

Vaba klass – mehed

I koht Mihkel – Kalju Tammeveski

II koht Andres Klemet

III koht Mart Tähepõld

 

Maleturniir toimus ringsüsteemis. Mõtlemisaeg 50 minutit mõlemale võistlejale ühe partii kohta.

Põhiklassis võistlejad nägemisteravusega kuni 0,2; open-klassis võistlejad nägemisteravusega üle 0,2. 

EPSL male kiirturniir 2024 tulemused:

Põhiklass – naised

I koht Kaia Nõlvak

Vaba klass – naised

I koht Liidia Jakobson

Põhiklass – mehed

I koht Heiki Sookruus

II koht Veljo Vahter

III koht Voldemar Valkenklau

Vaba klass – mehed

I koht Mihkel-Kalju Tammeveski

II koht Mart Tähepõld

Võistlusi toetas:

 Eesti Paraolümpiakomitee!

Eesti Pimedate  Spordiliit 

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Ka see kuu lahendamiseks üks maleülesanne.

Selleks, et neil, kes kuulavad ülesannet „Kuukiire“ heliversioonist, oleks lihtsam ülesannet kuulata ja vajadusel märkmeid teha, on seis antud ka häälduspõhise pika kirjaviisiga. 

Ülesande valis Heiki Sookruus.

 

Nuppude seis

Kuningas Georg 1, vanker Caesar 5, ratsu Caesar 7, oda Dora 6. 

etturid: Berta 4, Friedrich 2 ja Georg 3. 

 

kuningas Berta 8, lipp Harald 5, vanker Harald 8, ratsu Anna 7 ja Ratsu Dora 8, oda Berta 7. 

etturid: Berta 2, Elmar 2 ja Friedrich 3.

 

Valged alustavad ja teevad mati kahe käiguga.

Kui peast lahendamiseks on nuppe ülesandes liiga palju, siis asetage nupud malelauale. Võite malelaua ja nupud kokku kombineerida ka käepärastest vahenditest või tulla pimedate ühingusse ja sealset malekomplekti kasutada. 

Head lahendamist!

 

Vajadusel küsimused ülesande ja maletreeningute kohta Heiki Sookruus, telefon: 5560-2367

 

ARTIKLI LÕPP



Christella Carolina on mehega Tartu Lõunakeskuses. 

„Kallis, ma väga tahan ühtesid kingi, 

aga ma unustasin oma rahakoti maha.“ 

- „Kui palju need maksid?“ uurib mees. 

„350 eurot.“ 

Mees avab oma rahakoti ja Christella Carolina lootuskiir 

silmadest helgib kaugele. 

- „Näe, võta kümnekas ja telli takso. 

Too oma rahakott ära. Ma ootan siin.“

 

Kohtuvad kaks jalgpallisõpra. 

„Ma ostsin oma naisele uue sõrmuse 

ja nüüd ei räägi ta minuga hooaja lõpuni.“ 

- „Misasja? Kuidas? Miks?“ 

„See oli tingimus!“

 

Vana mees vaarub öösel kell 2 tänaval, kui juurde astub politseinik 

ja uurib: „Kuhu vanahärra nii hilja öösel läheb? 

Kas te olete eksinud?“ 

- „Ei-ei, sõbrake. Kõik on korras. 

Suundun just loengusse alkoholi ja tubaka kahjulikkusest.“ 

„Praegusel kellaajal?“ ei suuda politseinik uskuda. 

- „Jah. Mu naine juba kindlasti ootab mind.“

 

Tiina sõi võileiba, kui sõbranna talle meenutas: 

„Sa ei söö ju peale kuut?“ 

- „Muidugi mitte. See ongi kuues,“ 

mõmises Tiina vastu. 

 

Omavahel võõrad mees ja naine satuvad Tallinn – Moskva rongis ühte 

kupeesse. Mees loeb ajalehte ja ei pööra naisele vähimatki tähelepanu. 

Lõpuks naine murdub: 

„Vabandage, miks te minuga ei suhtle? 

Ma olen noor ja ilus ja me oleme kahekesi kupees ...“ 

Mees paneb ajalehe kõrvale ja lausub: 

„Ma olen alati rääkinud, et parem püsida pool tundi kannatlikult, 

kui üritada pärast kolm tundi veenda.“

 

„Kristiina jättis mu maha,“ 

kurdab teismeline noormees oma emale. 

„Ära muretse!“ lohutab ema. 

„Selliseid naisi on sul tulevikus veel kümneid.“ 

„Veel kümneid?!“ ei suuda poiss uskuda. 

„Mille eest ma sellise karistuse olen ära teeninud?“

 

Mees läheb pihile: 

„Hea Isa, ma pean pattu tunnistama. 

Magasin oma parima sõbra pulmas pruudiga.“ 

- „Mitu korda?“ 

„Mis tähendab “mitu korda“? 

Ma tulin pihile, mitte hooplema.“

 

Väike Mia on emaga rannas. 

„Emme, miks sellel onul on ujukates midagi sellist, mida sinul ei ole?“ 

- „See on rahakott. Tal pole seda kuhugile mujale peita,“ 

vastab ema. 

„Aga miks siis osadel on suuremad ja teistel jälle väiksemad?“ 

- „No mõned on rikkamad ja teised vaesemad,“ 

seletab ema. 

„Emme-emme, vaata! 

See onu vaatab sind ja muutub järjest rikkamaks.“

 

Väike Mia tuleb lasteaiast koju ja küsib emalt: 

„Emme, mida tähendab orgasm?“ 

Ema mõtleb hetke ja vastab: „No ühest vastust 

siin ei ole, aga põhimõtteliselt on see sama asi, 

kui küpsetad õunakooki ja see õnnestub.”

 

ARRTIKLI LÕPP



Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu juubilare. 

 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

Detsember:

*Nikolai Chernjajev 95

 

*Jelena Baronova 80

 

*Inge Suit 75

 

*Valentina Kušnerjova 70

 

*Priit Kutser 45

 

*Reigo Raudjärv 45

 

Jaanuar:

*Lilian Tedremäe 95

 

*Ilme Maria Kaul 90

 

*Helga-Kaarin Dorožkin 90

 

*Vladimir Burdin 80

 

*Valentina Dunaševa 80

 

*Vyacheslav Davõdov 45

 

*Antonio Padurets 25

 

Veebruar:

*Aino Pärn 95

 

*Kalle Tagapere 75

 

*Jüri Aus 75

 

*Hilja Vahemets 75

 

*Arkadi Lutsar  75

 

*Sirje Salumets 75

 

*Vassili Dontchenko 70

 

*Elve Gavaljan 70

 

*Heli Salla 65

 

*Eduard Veiser 60

 

*Jakob Rosin 30

 

Palju õnne kõigile!

 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Terateater avab lastele ajarajad

 

Jõulude ajal esietendub Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Tegevuskeskuse (Tondi 8A) saalis esimene osa sensoorsete ja tajuleebete lavastuste sarjast üle 6-aastasele noorele vaatajale. Terateatri lavastus-sarja esimene osa “Iidvana Igavik ja Täheke 1: Ajarajad” on loodud eelkõige nägemispuudega - nii pimedaid, kui vaegnägijatest lapsi silmas pidades, kuid on sobiv kõikidele lastele. Kuigi kahjuks esimese osa etenduskohta veel ratastooli ja liikumisabivahendiga ligipääs puudub, samuti ei ole esimese osa etendused ligipääsetavad kuulmispuudega lastele, on juba järgmised lavastussarja osad ligipääsetavad kõigile.

 

Lavastussarja esimene osa “Ajarajad” kutsub lapsi muinasjutu vormis avastama ajaga seotud mõisteid ja mänguliselt õppima kella ja kalendri toimimist. Lavastuses rändab Väike Täheke koos oma vanaema - Iidvana Igavikuga ajaradadel ning saab teada, miks sekundid jooksevad, aga tunnid jalutavad, kes elab varjukambris, kes aga kasvatab valgustriipe, miks kõik päevad on erinevad ja kuidas neid omamoodi ilusaks mängida. Lavastuse jooksul liigub publik koos tegelastega lavaruumis ringi - istub pilvekohvikus ja kella sees, kõnnib läbi nädalate, tutvub erinevate kuudega ja kohtub aasta-aegadega. 

 

Lavastussarja alusteose ning inspiratsiooniallika “Iidvana Igavik” autor on eesti lastekirjanduse klassik Heljo Mänd. Lavastuse loojad on lavastaja ja Terateatri juht Jaanika Juhanson, lavastuskunstnik Kristi Leppik, näitleja Liia Kanemägi ning pimekonsultant ja etendaja Hedy Haavalaid. Valguskujunduse lõi Märt Sell. 

 

Lavastussari sünnib Terateatri koostöös Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ), Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse (NIRK), Eesti Vaegkuuljate Liidu, Eesti Kurtide Liidu, Tallinna Puuetega Inimeste Koja ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega. 

Lavastussarja esimest osa toetas Tallinna linn erivajadustega inimeste kultuuriprojektide taotlusvoor raames ja Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.

Lisainfo: Jaanika Juhanson,    lavastaja ja Terateatri juht

jaanika.juhanson@gmail.com   Tel 554466

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefonil 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara. ee laenutus@rara.ee teel. 

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu http://www.veebiraamatukogu.ee/

 

parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel

 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise. 

 

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00. 

Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.