November

Ilmub alates novembrist 1997.

 

Helindatud Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogus

 

Aadress: Tondi 8A, Tallinn, 11313

 

Telefon: 6 748 945

 

E-post: ppy@ppy.ee

 

Peatoimetaja: Allan Väljaots

telefon:566 78 711 

E-post: Allan.valjaots@gmail.com

 

Toimetuse liikmed:

*Eduard Borissenko

*Kerti Kollom Seidelberg

* Kert Küla

* Jaanus Riimets

* Mirja Räpp



*Juhatuse koosolek nr 09

 

*Valge kepi päeva tähistamine 2024

Tekst:  Kert Küla

 

*Kuula bussi

Tekst: Artur Räpp

 

*Muljetest rikas Tartu reis

Tekst: Jaanus Riimets 

 

*Tore suvelõpureis Hiiumaale

Tekst:  Kert Küla

 

*Sügisvärvid ja pimedus

Tekst: Jaanus Riimets

 

*Nuputamiseks maleülesanne

 

*Anekdoodid

 

*Õnnitleme novembrikuu juubilare

 

*Kuulutused



Koosolek toimus Skype teel

Aeg: 25. september 2024

Algus kell 9:30, lõpp kell 12:30

Juhatas: Margus Kiin

Protokollis: Ulrika Tint

Osalesid: Janne Jerva, Margus Kiin, Viktor Paring, Jaanus Riimets. Lisaks tegevjuht Helen Künnap ja majahaldur Guldar Vinni.

Puudus: Artur Räpp

 

1. Lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine

2. PPÜ töökorraldus

3. Tondi 8a maja haldamine

4. Jõulutunneli taotluse esitamisest

5. Valge kepi päeva tähistamisest

6. Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlusvoorust

7. Jooksvad küsimused

 

1.Lahkunud liikmete nimekirjast kustutamine

Juhatus otsustas: seoses surmaga kustutada Uudo Koppel

 

2. PPÜ töökorraldus

Helen Künnap: seoses juhiabi keerulise koduse olukorraga teeb tööd Ulrika  kodukontoris. Iga kuu alguses käib Ulrika ka Ühingus, sest on ka selliseid töölõike, mida kodukontoris teha ei saa. Ulrika asemel, kolm korda nädalas, on tööl Katrin Nelk.  

 

3. Maja haldamine

Guldar Vinni: Tondi sademeveega tegeleb praegu teine projekteerija. Tänase päeva seisuga pole veel temalt hinnakalkulatsiooni saanud. Mõte, liituda linna sademevee äravooluga. See aga eeldab projekteerimist ja kooskõlastamist erinevate ametkondade vahel.

 

Värava ees olev auk. 

Üheks variandiks on, kui antud ala ära piirata ning teha killustikust padi nii kauaks, kui maja ümbrus saab asfalteeritud. See on kõige odavam lahendus. Praegu pole mõtet asfalteerida. Selle variandi puhul vesi imbub killustiku sisse. Muidugi on vaja eelnevalt uurida, missugused kommunikatsioonid asfaldi all paiknevad, et takistusi ette ei tule. Killupadi tuleb teha suhteliselt sügavale. Vana asfalt võetakse ülesse. Täide vaja kinni trampida, et vesi jääks kivide alla.

Kui juhatus nõus ettepanekuga, saan uurima hakata.

Janne Jerva: Kas  värava juures oleva lombi likvideerimiseks  oli ka mõni muu lahendus?

Guldar Vinni: Probleem lahendatakse kaevude vaheliste torudega. Kalded vastavalt kaevude luukidega. Linna omal tehakse torude võrgustik. Linnaga liitumiseks on vaja Magdaleena 3 nõusolek.

Maja vundamendi ja fassaadi soojustustööd-  vundamendi niiskustõke ,materjal kogu majale, vundamendi kate, uued kaldteed . Kokku tööde maksumus 160 000 eurot pluss käive, pluss kaevamistööd . Sadulseppade maja lammutamine, utiliseerimine10 000 eurot. 

Esimese korruse karniisi vana krohv tuleb kindlasti eemaldada. Jääb tume krohv, mille kataks värviga. Väike toonivahe ei häiri. Tööd kestaksid orienteeruvalt kolm kuud, ning nimetatud töid teeks etappide viisi.

Janne Jerva: kas saaks hinnapakkumist koos esimese korruse soojustusega ja muidugi sademevee hinnapakkumist.

Juhatus otsustas: pärast hinnapakkumise saamist killustiku, maja vundamendi ja sademevee tööde kohta võtab juhatus vastu otsuse. 

 

4. Jõulutunneli taotluse esitamisest

Sama idee, mis eelmine kord juhatus otsustas. Taotlus on saadetud. Vastati, et peale kõikide kirjade saamist ja otsuse langetamist oktoobri lõpus annavad meile teada, kellega koostööd jätkatakse.

Saata kirjad veel Riigikogu sotsiaalkomisjonile, siduda valge kepi päevaga. Lobitööd vaja teha rohkem. Kutsuda taristuminister majja.

 

5. Valge kepi päeva tähistamisest.

Juhatus otsustas; tänada 15.oktoobril Priit Sarapuud, Kaarel Oja ja Betina Beśkina´t, jõulupeol tänada järgmiseid ettevõtteid: Tallinna Vesi. Almic ja Microsoft. Samuti festival Pime koostööpartnereid.

Kutsuda ametnikud meie majja. Selleks korraldada ümarlaud näiteks 17. oktoobril  Kontseptsioon on vaja läbi mõelda.

 

6. Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlusvoorust

16. septembril avati Riigi Tugiteenuste Keskuse taotlusvoor - Kõrge tööhõive taseme saavutamine ja hoidmine. Taotlus on küllaltki mahukas ja aega suhteliselt vähe. Taotluse nõue on, et projektis osalenud  inimesed peaksid lõpuks jõudma avatud tööturule. Tekib küsimus, kas seda on võimalik garanteerida. Juhatus otsustas projekti mitte esitada, kuna ei suuda neid tingimusi tagada.

 

7. Jooksvad küsimused

Kas tahame osa võtta avatud uste päevast Tallinna Puuetega Inimeste Kojas ja  jõululaatadest.

23. oktoobril kell 14.00- 18.00 avatud uste päev Tallinna Puuetega Inimeste Kojas. Võimalus tutvustada ühingut. Võib minna käsitööd müüma, voldikuid jagama. Samuti võiks osaleda erinevatel jõululaatadel

 

ARTIKLI LÕPP

 



Tekst:  Kert Küla

 

Võtsin sellel aastal osa kahest rahvusvahelise valge kepi päeva üritusest.

Viieteistkümnendal oktoobril tähistasime seda nägemispuudega inimestele olulist päeva ühingu saalis toimunud traditsioonilise kontserdiga ning järgmisel päeval, kuueteistkümnendal oktoobril, osalesin vanalinnas Tallinna Õpetajate Majas Eesti Pimedate Liidu valge kepi päeva tänuseminaril.

 

Viieteistkümnenda oktoobri pärastlõunal Tallinnas Tondi tänaval paiknevasse tuttavasse Põhja-Eesti Pimedate Ühingu hoonesse sisse astudes oli tunda meeldivat pidulikule üritusele omast ootusärevust. Nimelt tähistasime ühingu saalis toimunud toreda kontserdiga rahvusvahelist valge kepi päeva ning mainitud üritusest võttis osa viiekümne inimese ringis.

Nii nagu igal aastal, lõbustas ka sellel aastal meid muusikaga ühingu puhkpilliorkester. Näiteks laulsime koos orkestriga laulu  Läänemere Lained ning samuti kõlasid puhkpilliorkestri esituses mitmed lõbusad pillilood nagu Koloneli marss ning Taani printsi marss.

Edasi kulges meie vahva kontsert kahe lauluga lauluansambli esituses. Näiteks kõlas ka tuntud laul Vana Vaksal. Seejärel esitas kolm enda loodud suupillilugu Maarja Haamer ehk artistinimega Marnu.

Kolm lõbusat laulu laulis ka muusikuna tegutsev Ivar–August Kalaus.

Selle kontserti lõpetas traditsiooniline kohvilaud, kus saime veidi einestada ja omavahel suhelda.

 

Lisaks mainitud kontserdile toimus ka kaks väiksemat üritust. Ühingu spordisaalis demonstreeriti pimedate lauatennist, nutitelefoni äpiga töötavat sõudeergomeetrit, jõumasinat, jooksumasinat ja muid spordivahendeid. Spordiruumi treenimisvõimalustega tutvumas käisid mõned ühingu liikmed.

Teine nägemispuudega inimeste jaoks väga oluline üritus oli seotud Tallinna ühistranspordi liininumbrite teavitamisega ja ühistranspordi ligipääsetavuse murele tähelepanu juhtimisega.

Nimelt toimus vahetult enne rahvusvahelist valge kepi päeva aktsioon „Kuula bussi“, kus kõik soovijad  said kaasa lüüa. Oli vaid vaja mõnes endale sobivas bussipeatuses seista ja kuulata, kui paljud bussid väliskõlaritest liininumbrit ütlevad ja info ürituse korraldajale edastada.

 

16. oktoobril tähistas Eesti Pimedate Liit taaskord valge kepi päeva Tallinnas õpetajate majas toimunud piduliku seminariga, millest olen mitmel aastal Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse esindajana osa võtnud. Saime  pidusöögilauas istuda ja omavahel suhelda.

Alustuseks pidas Eesti Pimedate Liidu esimees Jakob Rosin pika kõne valge kepi ajaloost, kasutamisest ja selle abivahendi olulisest rollist nägemispuudega inimeste elus.

Esimene neljast tänuseminaril tunnustatud nominendist on Jaan Saviir, keda tunnustati suure panuse eest nägemispuudega inimestele suunatud tegevuste elluviimisel.  Nimelt aitab Jaan Saviir koostöös Anni Oraveeriga kaasa sellele, et Haapsalus vabatahtlike lugejate poolt loetud heliraamatud jõuaksid Eesti Pimedate Raamatukogu lugejateni.

Teine tunnustuse saaja oli Eesti Vabaõhumuuseum, pälvides tunnustuse kuue talu või talukompleksi kirjeldustõlke ning nelja talukompleksi maketi valmistamise eest. Eesti Vabaõhumuuseumist tuli tunnustust vastu võtma ekspositsiooniosakonna juhataja Anneli Banner.

EPLi esimees Jakob Rosin, aseesimees Priit Kasepalu ja tegevjuht Mari Sepp andsid üle tänukirjad ja “Aasta tegu 2024” tunnustused veel kahele nominendile, kelleks olid:  

OÜ AudioCat nägemispuudega inimestele nutitelefoni mängu arendamise ja rahvusvahelisel turul avaldamise eest

OÜ AudioCatist tuli tunnustust vastu võtma üks asutajatest Anette Parviste

Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet – Tallinna merepäevade koos merefestivali Tall Ships Races Tallinn 2024  ligipääsetavate lahendustega läbiviimise ja kõigile kasutatavate kultuuriürituste ligipääsetavusjuhiste loomise eest.  Tallinna Kultuuri- ja Spordiametist tulid tunnustust vastu võtma Marje Tõemäe ning Tall Ships Races ligipääsetavuse programmi koordinaator Jaanika Juhanson.  Marje ja Jaanika andsid üle ka EPLile omalt poolt taktiilsed kaardid, millest ühel on Vanasadama kruiisiala ja teisel Lennusadam ja ühel kaardil Noblessneri sadama-ala.

Samuti oli sellel üritusel kohalolijatel võimalus nende reljeefsete kaartidega ise tutvuda.

Kokkuvõtvalt ütlen, et järjekordselt tähistasin rahvusvahelist valge kepi päeva asjalikult ja toredasti.

 

ARTIKLI LÕPP

 

 



Tekst: Artur Räpp

 

Vahetult enne rahvusvahelist valge kepi päeva, 7. kuni 13. oktoobril, toimus aktsioon „Kuula bussi“. See tähendas, et nägemispuudega inimesed raporteerisid, kui palju peatustesse tulnud ühissõidukitest teatasid väliskõlari kaudu enda liininumbri ja suuna. Näiteks „Buss number 35, suund Seli“. Lisaks bussidele on sellised väliskõlarid Tallinnas ka osadel trammidel. Trollidel kahjuks pole. Kuidas Tartus liininumbritega on, neil on ka liininumbrite ütlemise lahendus, mulle kahjuks teada ei ole. 

Aktsioonis busside kuulajatena osales Tallinnas 9 inimest. Aitäh kõigile teile! Ja neile ka, kes kaasa elasid ja aitasid üritusele kaasa. Neid oli tüki rohkem. Ma isegi poleks sellist tulemust oodanud nagu tuli. 

Neid, kes tulid minuga lihtsalt liininumbrite teavitamisest vestlema, oli väga mitu. Tõesti üllatavalt palju. Ilmselgelt on probleem inimeste elusid tõsiselt mõjutav, see pole lihtsalt mingi tore mugavus. Asi vajab kindlasti parandamist, kas siis tehniliselt või nii, et ühissõiduki juht ise ütleb, kuhu sõiduk suundub.

 

Aga praegusest busside kuulamisest. Üle kuulati kokku 79 ühissõidukit, neist busse oli 72 ja tramme 7. Lisaks veel väga mitu bussi. Nimelt ütles üks inimene, et tema peatuses Pääskülas pole ta veel ainsatki liininumbrit ütlevat sõidukit kohanud. Üks inimene Õismäelt ütles aga, et ei ole mõtet neid loendada, sest selliseid busse on sama vähe kui vanamehe suus hambaid. Üks poolik on, kuid kus on ülejäänud 31? Ta kasutab ühistransporti sageli.

 

Aga neist üle loetud ühissõidukitest

79 sõidukist ütles liininumbri 32, mõned neist küll üsna vaikselt. See on peaaegu 42 protsenti. Kuue ühissõiduki puhul polnud aru saada, kas nad ütlesid numbri või ei, sest nad jäid selleks liiga kaugele seisma. Kui see oleks olnud just see sõiduk, mida oodati, oleks inimene loomulikult sellest maha jäänud. 

41 ühissõidukit päris kindlasti oma liininumbrit ei öelnud. 

Tramme sattus kuulamise alla küll vähe, kuid ülekuulatute põhjal tekib mulje, et nende olukord on hullem kui busside puhul. 7 ülekuulatud trammist ütles liininumbrit vaid 2, see on alla 29%. 

Alguses tekkis mul mulje, et eri linnaosade olukord on tuntavalt erinev, kuid viimasena laekunud andmed muutsid pildi ühtlasemaks. 

Üks tubli busside kuulaja oli nii aktiivne, et läks bussijuhilt küsima, et miks see väljapoole liininumbrit ei ütle. Bussijuht vastas, et see on nii vana buss, et sellel taolist oskust ei ole.

Siit tuli mul mõte, täiesti oletuslik, et trammide kehvem olukord võib olla tingitud sellest, et trammid peavad kauem vastu ja nende hulgas on vanu tramme rohkem kui busside hulgas vanu busse. 

Kas see on nii või ei ole, on muidugi vaid oletus. Trammide hulgas oli ka uusi tramme, näiteks, mis liininumbrit ei öelnud. Olen varasemast kohanud ka seda, et bussi minnes numbri teavitamine ei töötanud, kuid väljudes juba töötas, bussijuht lülitas ilmselt süsteemi vahepeal sisse.

 

Nüüd on aga olemas esimesed andmed, kuidas Tallinnas liininumbrite teatamisega lood on ja teeme oma parima, et olukord muutuks kehvast heaks ja siis väga heaks. 

Aitäh kõigile, kes kaasa lõid! 

On asju, mida me ise saame paremaks teha ja see oli üks neist. 

ARTIKLI LÕPP

 

Muljetest rikas Tartu reis

Tekst: Jaanus Riimets 

 

  See, et sattusin sügiskuul kaheks päevaks minu JA paljude teiste nooruse linna, Tartusse, oli mitmeski mõttes juhuste kokkulangemine. Saanud info, et Vanemuine etendab Eduard Vilde näidendit Side koos kirjeldustõlkega, siis ei olnud ma väga kindel, et tahan seda etendust näha. Vilde pole kunagi olnud mu lemmikkirjanik, kuigi Pisuhänd ja Tabamata ime muidugi meeldisid, aga mingi vastuolu tema, kui kirjaniku ning inimese ja ühiskonnategelase vahel säilis aastakümneid. Ega see Vanemuise etendusega tegelikult ka ei vähenenud. Samas ei saa eitada näidendi teemade olulisust tänapäeval. 

Ent esmalt veidi -nagu alati-ka liikumistest. Seekord reisisin Taaralinna täiesti üksinda

bussis istudes ja hiljem hotellinumbris olin enamjaolt ka üksinda, aga liikudes aitasid mind 

erinevad abistajad-saatjad. Hommikul viis valla auto mu ilusti Nõmme ujulasse, kus sai

mõnuletud nii saunalaval, kui basseinis ja mullivannis. Pärast ootasin fuajees natuke, jõin

karastusjooki ja varsti helistaski meie valla sotsiaaltöötaja ja ütles, et hakkab kohe

Meremeeste haigla juurest tulema. Natukese aja pärast mõtlesin, et miks ta peaks

ujulasse sisse tulema ja koperdasin õue. Nõmme ujulas on istmed üsna madalad ja kaua

istudes jäävad jalad pisut kangeks. Igatahes varsti oligi transport kohal ja sõit läks

bussijaama poole. Bussijaamas aidati mind ilusti Tartu bussi peale ja sõit võis alata.

Kuulasin bussi wifiga youtubest kena muusikat ja varsti olingi mulle väga

südamelähedases Tartu linnas. Vennapoeg Andu oli ilusti bussi vastas ja viis mu Dorpati

hotelli, kus seekord tavatoad olid hõivatud ja seetõttu ööbisin vanniga numbris, mis oli ka

mõnevõrra kulukam. Käisingi vannis ja puhkasin pisut. Peatselt kostiski koputus ja sain

kokku oma  klassivennaga kauneilt Nõo päevilt, mis jäid küll lühikeseks. Nende päevade

algusest oli just möödunud 45 pikka aastat. Konstateerisime mõlemad fakti, mis väljendub

minu lemmikansambli Suveniir laulu Vana pärnapuu sõnades. Siin, mu vana sõber ja kõik

me elus pole hästi läinud. Juttu ajades ja minevikku meenutades ning olevikku

analüüsidesselgus, et väga hull asi polegi. Meenutasin pinginaabrile, kuidas kord jäin veidi

hiljaks ja kõik olid juba klassiruumis. Ma astusin sisse ja kõik hakkasid millegipärast

naerma,  mina arvasin, et olen sattunud valesse klassi, sest miks pidanuks minu klassi

poisid-tüdrukud naerma hakkama. Hakkasin väljuma ja Üllar jooksis mulle järele ning tõi

mu klassi tagasi. Siis ei naernud enam keegi. Nägin tollal küll pisut, aga ainult lähedale.

Jõime Üllariga üht väga maitsvat alkoholivaba õlut ja nii möödusid meenutuste juures paar

tundi üsna kiirelt. Number oli väga mugav ja pärast klassivenna lahkumist puhkasin

mõnusasti mõne aja. Kahjuks ei leidnud ülesse televiisori pulti, seekord jäi tv kuulamata

Järgmisel päeval oli plaanis minu jaoks esmakordne külastus Oskar Lutsu 

majamuuseumis Riia maanteel. Muuseumitöötaja võttis meid (pimedatest  olid vaid mina ja

Enn, aga olid ka meie saatjad) väga lahkesti vastu. Istusime perekond Lutsu elutoas

mõnusal diivanil ning kuulasime huvitavaid lugusid Oskar Lutsust. Rahvakirjanik ei

sattunud mitte kõige parematesse oludesse alati, sõjaaeg muserdas, Vabariigi aeg oli

õnnelik, sündis poeg, anti välja raamatuid, abikaasa korraldas majaehituse. Kõik läks

kenasti, kuni tulid metsikud külalised meie Eestimaale ja meie Tartusse. Kirjanik murdus.

Pärast sõda ta enam ei kirjutanud, kuigi polnud üldsegi nii vana, et poleks enam sulepead

käes jõudnud hoida. Sulepead näidati meile ka, oli selline hästi pikk, mida tuli tindipotti

kasta. Enamasti kirjutas ta pliiatsiga. Murdunud Tootsi, Arno ja Teele meie ellu toonud

kirjanik heitles elu lõpuaastatel veelgi tihedamalt alkoholiga. Ma ei hakanud seal

meenutama, et mõne aasta eest sai Postimehes avaldatud Lutsu  teemalises artiklis

mainitud ka seda teemat rahvakirjaniku elus. Ta oli hea südamega mees, kuigi teinekord

ehk mõne liigse aniisipitsi südamevalu leevendamiseks võttis. Kerge on hukka mõista,

katsugem mõista. Selline ta oli, see meie Luts. Muuseumis olid ka mõned Lutsu -

teemalised maalid. Mu saatja pidi tööle minema, aga Enn jäi veel muuseumisse ja käis ka

ülakorrusel ära. Puhkasin vahepeal hotellis ja siis läksimegi teatrisse. Lavastus oli

kaasahaarav, ütleksin, et nii kaasahaaravat kirjeldustõlkega etendust polegi olnud. Esialgu

näidati minu jaoks liiga ühekülgselt ja teravalt üht lugu juudi ärimehest ja majanduslikku

kriisi sattunud krahvist, kes juudilt oli palju raha laenanud. Juut soovis naida krahvi tütart

vastutasuks laenu kustutamise eest. Mind pani imestama krahvi üleolev ja põlastav

suhtumine sellesse küsimusse, kuna nende ringkondades oli ju raha eest abiellumine

täitsa tavaline. Nii tappiski krahv juudi ja püüdis saadud kasumit enda arvates heaks

otstarbeks kulutada. See otstarve oli muidugi vasakpoolne ja sotsialistlik. Nagu Vilde isegi.

Põhilugu aga oli samuti nii armastusest, kui rahast. Isa ja poeg olid hoolimata lähedasest

sidemest nende vahel-sellest näidendi pealkiri-täiesti erineva ärialase arusaamaga. Neist

said ärialal konkurendid ja isa hävitas jõhkrate võtetega poja elutöö. Kogu sündmustik ja

selle üksikasjadki olid küll elulised, aga ikkagi väga traagilised. Hiljem andis selle teema

 üle mõelda küll. Kella kümneks olin hotellis tagasi ja eriti palju ma seal ei maganud. Ajasin

õhtul veel sõbraga telefonis juttu ja kuulasin muusikat. Hommikul aitas Andu mu kenasti

jälle Tallinna bussi peale ja juba 12. 30 paiku olin taas kodus. Reis oli hästi läinud. Tartu

on tore linn. Tartu on nooruse linn. Kuigi mina juba aastates, siis sain ikkagi osa sealsest

turgutavast vaimsusest. 

 

ARTIKLI LÕPP

 



Tekst:  Kert Küla

 

Osalesin koos emaga selle aasta üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal septembril Eesti Pimedate Liidu matkapäeva raames kahepäevasel giidiga ekskursioonil Hiiumaale.

Sellel väljasõidul esindasin juhatuse liikmena Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskust ning kord aastas toimuv üritus oligi korraldatud ainult nägemispuudega inimeste organisatsioonide eestvedajate jaoks ja Hiiumaal külastasimegi mitmeid väikeseid ettevõtteid.

Üheteistkümnenda septembri päikesepaistelise ilmaga hommikul  kell kaheksa suundus meie ligikaudu kolmekümneliikmeline reisiseltskond tellitud bussiga Tallinnast Raua tänavalt Haapsalu suunas, et sõita Rohukülast kell 10:00 väljuva praamiga ühele huvitavale saarele, kus väidetavalt aeg peatub ning mida on nimetatud näiteks päeva saareks, Taagöks ja hiite maaks.

 

Ennelõunal pärast veidi üle tunni aja kestnud praamisõitu Hiiumaale jõudes, külastasime esmalt Pähli talu seebikoda, kus müüdi erinevaid seepe ja kehahooldustooteid Hiiuihuhooldus kaubamärgi alt.

Ostsin sealt ühe kohvi lõhnaga seebi ja ühe lavendliseebi ning ühe ravimuda sisaldava seebi.

Samuti asub mainitud ettevõttel põhiliselt suviti tegutsev väike pood Heltermaa sadama juures, kust saab osta kohalikku päritolu käsitöötooteid.

Edasi suundusime Vaemla villavabrikusse, kus toodetakse kohalikust lambavillast lõnga, millest saab kududa  näiteks villaseid kampsuneid, villaseid sokke, mütse, salle ja kindaid.

Edasi viis meie teekond Käina Elamuskeskusse (Tuuletorn), kus pakuti maitsvat lõunasööki.

Pärast lõunasööki kell 15.00 kuni 16.15 toimus Giidiga tuur Tuuletorni Elamuskeskuses.

Tuuletorn on mõned aastad tagasi valminud kahekümne üheksa meetri kõrgune moodne elamuskeskus, mis annab külastajatele ülevaate Hiiumaa loodusest, saare ajaloost ja humoorikast pärimusest. Lisaks on mainitud keskus oluliseks paigaks kohalikele elanikele vaba aja veetmisel. Asub seal kahekümne meetri kõrgune ronimissein ning toimuvad mitmed treeningud.

Tuuletorni kuuel korrusel paiknev ekspositsioon annab põhjaliku ülevaate Hiiumaa ajaloost, loodusest, humoorikate lugude kaudu saab ülevaate kultuuriloost ning saare inimeste elust-olust tänapäeval. Lisaks on Tuuletorni kõige ülemisel korrusel vaateplatvorm, kust saab heita pilgu põhiliselt kadakate ja mändidega kaetud maastikule ja rannaniitudega mereäärsele rannikule.

Ekspositsiooni alumisel – merepõhja teemalisel korrusel sain näiteks teada, et Hiiumaa on pärast mandrijää taandumist merest välja kerkinud umbes kaheksa tuhat aastat tagasi ning väga aeglane maa kerkimine jätkub ka praegu ja saare ümbruses asub mitmeid laidusid, kus pesitseb palju linde.

Samuti tutvustati lühidalt Hiiumaa ajalugu.

Hiiumaa ehk skandinaaviapäraselt Dagö – ehk päevasaare – ajalugu sai alguse juba 455 miljoni aasta eest, mil praeguse Kärdla linna lähistel tekkis meteoriidiplahvatuse tagajärjel ligi kümnekilomeetrise läbimõõduga rõngassaarestik. Need olid esimesed saared Hiiumaa praegusel kohal ja seeläbi võib Hiiumaad lugeda üheks maailma vanimaks saareks. Tõsi küll, inimesed leidsid oma tee siia alles veidi üle 7000 aasta tagasi ning toona elati saarel olude sunnil vaid hooajaliselt ning Hiiumaa esimesteks asustajateks olid kalurid ja hülgekütid.

Põlispõllud on Hiiumaal teada küll alles 11.–12. sajandist, kuid paiksest kogukonnast saab ilmselt rääkida palju varasemast ajast alates.

Esimene ürikuline teade Hiiumaa kohta pärineb aastast 1228. Dokumendis, millega läänistati vastasutatud Saare piiskopkond piiskop Gottfriedile, nimetatakse Hiiumaad selle lääni osisena kui tühja saart: Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida (mingi tühi saar, mida nimetatakse Dageida). Ent hoolimata algselt hõredast asustusest, on Hiiumaa ajalugu üpris kirev.

14. sajandil tekkis Hiiumaa põhjaossa rootsi asustus. 1628. aastal rajati just Hiiumaale Eesti esimene klaasikoda. Põhjasõja käigus läks saar Rootsilt Vene impeeriumi koosseisu ja 1829. aastal rajati Kärdla kalevivabrik, mis oli saare olulisim tööstusettevõte Teise maailmasõjani. Esimese maailmasõja eel hakati Tahkuna poolsaarele rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni, ent saksa okupatsiooni vägede lahkudes 1918. aasta sügisel läks võim saarel Eesti Vabariigi kätte. 1939. aastal hakati Hiiumaale rajama NSVL sõjaväebaase. Teise maailmasõja tulemusena läks Hiiumaa Nõukogude Liidu koosseisu, kuhu jäi Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

Tuuletorni muuseumi ekspositsiooni teisel korrusel oli juttu Hiiumaaga seotud naljalugudest ja omapärasest huumorist. Näiteks mängiti Hiiumaal suviti vabaõhu teatri etendusena Margus Tabori lavastatud saare elust inspireeritud komöödiat pealkirjaga Mamma Lood.

Üheks Hiiu huumori lõbusaks näiteks on mõned ehtsad kohalikust pärimusest inspireeritud naljalood.

Esiteks paikneb nii-öelda Hiiumaa väravas ehk Heltermaa sadama juures mehekõrgune kuju koos elusuuruse kitsekujuga. Väidetavalt ootab mees seal mandrile suunduvat parvlaeva koos oma kitsega, sest sada aastat tagasi ei lubatud teda kitsega laeva siseneda ning sellest ajast saadik jäigi mees koos kitsega Hiiumaale mandrile viivat laeva ootama.

Teine nali on seotud ühe maas vedelenud surnud varesega, mille üks Hiiumaal elanud vanamees olevat sügisel üleskorjanud ja seejärel oma kuue taskusse poetanud, et ehk läheb tarvis.

Jutu järgi loobus vanamees oma kuue taskus olevast veidrast saagist alles kevadel kui selle uuesti üles leidis ja sai aru, et see oli üks ilma aegu visatud rumal vemp, millest polnud mingit kasu.

Kolmas nali seisneb selles, et saarlane küsib hiidlaselt: Kui palju teie saarel lambaid on?

Hiidlane vastab, et enamik meie saare elanikest on lambad.

Neljandaks peaks Kassari puhkekeskuse lähistel paikneva Hiiumaal tegutsenud muistse kangelase (Leigeri) kuju jalge vahelt läbi pugedes rikkaks saama.

Selle Leigeri kiviseid jalgu saime ka ise katsuda, kui käisime õhtul seda kuju vaatamas.

Tuuletorni elamuskeskuse ülemiste korruste külastamisest jäi mulle kõige rohkem meelde ilmastikutuba, kus sai nupule vajutades kuulata tugeva tuule mühisevat heli, äikese mürinat ning tugeva vihmasaju heli. Lisaks sai nägemismeele abil kogeda heleda päikesevalgusega sarnast efekti.

Õhtuks suundusime Kassari puhkekeskusse, kus majutusime kahekohalistesse tubadesse. Pärast puhkekeskusse saabumist järgnes Kassari Õllekoja tutvustus ja kohaliku õlle degusteerimine. Proovisime üht tumedat ja üht heledat õlut. Jooke sai õllekojast ka kaasa osta ning ostsin sealt ühe tumeda õlle, õunasiidri ja ühe õuna-arooniasiidri.

Pärast õllekoja külastust toimus Kassari puhkekeskuses õhtusöök ning oli vaba aega jalutamiseks.

Lisan veel mõned huvitavad tähelepanekud hiidlaste kohta, kusjuures nimetatud saarel elab veidi alla kümne tuhande inimese ning saare iga piirkond on teatud mõttes omanäoline.

Näiteks Käina kandis, kus asub praegu Kassari õllekoda hakati Hiiumaal esimesena koduõlut valmistama ja pruulima. Kuna õlle tegemiseks kasutati otra ja linnaseid ning kindlasti oli inimesi, kes kippusid õlle joomisega liialdama hakatigi  sealseid elanikke naljatlevalt nimetama odratolgusteks.

Kärdlas hakati aga esimesena jooma kohvi ja sealseid inimesi kutsuti seetõttu kohvilähkriteks.

Tõrvakõplasteks nimetati inimesi, kes valmistasid männivaiku kasutades paatide ja laevade ehitamisel olulise tähtsusega tõrva.  Hiiumaa lääneosas Kõpu kandis olevat rahvajuttudele tuginedes elanud vandiraijujad, kes rüüstasid madalikele sõitnud laevu röövides nendelt väärtusliku kaubalasti.

 

Meie Hiiumaa retke järgmisel päeval, kaheteistkümnendal septembril külastasime samuti mitut sealset väikeettevõtet. Näiteks ennelõunal pärast Kassari puhkekeskusest ärasõitu, toimus ringkäik Lepaniidi Mahetalus, kust sai kaasa osta kitsejuustu ning samuti oli võimalik paitada mitmeid talus elavaid kitsi. Teistest loomadest oli taluõuel näha veel kukke ja kanu ning karjamaal valvasid kodukitsi ja lambaid kolm Slovakkia karjavalvekoera, kes pererahva juuresolekul suhtusid meisse sõbralikult. 

Edasi suundusime Palade loodushariduskeskusse, kus räägiti Hiiumaa geoloogias ning samuti sai katsuda mõningaid Hiiumaa  kive ja muistsete loomade kivistisi ning juua maitsvat ürditeed.

Lõunaks sõitsime oma tellitud bussiga Hiiumaa pealinna Kärdlasse, kus pakuti maitsvat kalasupilõunat ettevõtte Kala ja Võrk poe terrassil värskes õhus, kus toimus ka kerge Hiiu kalatoodete tutvustus. Samuti oli Kärdlas võimalik külastada kauplust, et enne mandrile tagasisõitu osta saare leiba.

Kindlasti pakub meeliköitev Hiiumaa eriti suvisel ajal kuhjaga avastamisrõõmu ja elamusi mitmetele reisihuvilistele nii Eestist kui teistest riikidest.

ARTIKLI LÕPP

 



Tekst: Jaanus Riimets

 

  Mõni aasta tagasi küsis üks meeldiva häälega minust erineva emakeelega proua mult massööride korruse köögis, kus ikka aeg-ajalt istusin, et mis aastaaeg mulle kõige enam meeldib. Vastasin kõhklemata, et kevade, aga tegelikult muidugi meeldivad mulle teised aastaajad ka. Mäletan üht laste juttu aastaaegadest, kus kirjeldatakse iga aastaaja meeldivusi. Praegu on käes sügis oma vihmade, jaheduse ja isegi tormituultega. Jahedust ja tuult me pimedaina tajume üsna sarnaselt nägijatega, kuigi me ei näe puude kõikumist, aga sügise tõelist ilu, selle värvigammat me kahjuks ei saa tunnetada muul moel, kui meenutusena-kui oleme ennemalt näinud-või nägijate kirjeldusena.  Minul on see olukord, et olen lapsepõlves ja hiljemgi mõnevõrra näinud ja seega on olemas kogemused sügisvärvidega. Mul on kaasasündinud progresseeruv lühinägevus, mis nüüd tänaseks on muutunud väikeseks valguse tajumiseks. Kuigi ma üht-teist nähtust mäletan, on kõik kuidagi aja jooksul tuhmuma hakanud. Sügisest on kõige enam meeles erksad vahtralehed vanaema juures omapärase nimega külas Lullikatkul. Seal oli maja ümber tollal palju põlispuid, millest nii mõnedki nüüdseks oma puu-elu on lõpetanud või on need lihtsalt maha võetud ohtlikkuse pärast. Eriti kurvaks tegi selle aasta uudis, et meie vana pärnapuu, kus kõik suguvõsa lapsed roninud on, pidi maha võetama, kuna suur oks tugeva tuulega juba murdus ja naabrid pidasid poolikut puud oma lastele ohtlikuks ja eks see oli ka. Mulle meeldis vahtralehti maast üles võtta ja nendega mängida. Eriti meeldis punane värv, see oli nii erk ja kuidagi eriline. Lapsepõlve meenutused on ikka kõige ilusamad. Ka siin Rummus, kus ma praegugi elan, oli palju metsa ja me käisime seal lõket tegemas. Meil oli päris oma lõkkeplats ja seal ümber oli segamets. Suvel ei saanudki turvalisuse pärast lõket teha ja see sai uuesti alguse just septembris, kui sügise tunnusvärvid juba märgata olid. Ei ole täitsa kindel, kas oskaksin praegu saatjat juhatada sinna paika ja ei teagi, kas seal mingeid muudatusi on tehtud ja kellele see maa üldse nüüd kuulub. Mäletan, et olen isegi oma sünnipäeva seal tähistanud. Tegime lõket ja küpsetasime midagi süte peal. Sügisene loodus ja selle värvid on imelised siiski, kui neid enam ei näe. Me saame neile mõtelda. Kevadel, kui  kogu loodus tärkab, siis sügis on otsekui päikese loojamineku aeg, kui päike enam ei paista, siis pole ei soojust ega valgust, aga me teame, et varsti ta jälle tõuseb. Nii ka sügisene närbumine pole lõplik, külma ja jäise talve järel tuleb jälle ojade vulin, tärkav rohelus ja imekaunid õied. Enam ma ei näe ka neid, aga siiski tean, et need on olemas. Loodus on meie sõber ja vajalik keskkond. Isegi väga suurtes linnades hoitakse ka väga kallites piirkondades alles pargirohelust, sest inimesed vajavad loodust ja lootust. Oleks üsna igav, kui kõik oleks üks suur kivikõrb ja lisaks muidugi vajame puhast õhku, mida puud ja taimestik meile annavad. Sügisel kõik koltub, aga mitte selleks, et jääda koltunuks, vaid selleks, et kevadel taas kõik roheliseks muutuks. Olgem tänulikud, et loodus on nii kaunis ja seda ka siis , kui me seda ei näe. See on siiski olemas ja toob meilegi rõõmu. Vahel mälestuste rõõmu, vahel toredate kohtumiste rõõmu looduses koos heade inimestega, kes meile saavad kirjeldada kauneid sügisvärve. 

ARTIKLI LÕPP

 



 

Oktoobri lõpus toimuvad Tondi 8A ruumides nägemispuudega inimeste vabariiklikud meistrivõistlused males. Et ka teised saaks sellest mängust veidi osa, üks maleülesanne. 

Selleks, et neil, kes kuulavad ülesannet „Kuukiire“ heliversioonist, oleks lihtsam ülesannet kuulata ja vajadusel märkmeid teha, on nuppude seis antud kahel korral, lühikese ja pika kirjaviisiga. 

Ülesande valis Heiki Sookruus.

 

 

 

 

K h4 , 

Vf1 , 

O b1 , 

etturid : c5, d3 ja e3 .

 

Mustad : 

 

K e5 , 

L g8 , 

R e6 , 

etturid : d7 ja f6 .

 

 

Kuningas  Harald 4 , 

Vanker  Friedrich 1 , 

Oda  Berta 1 , 

etturid : Caesar 5, Dora 3 ja Elmar 3.

Mustad : 

 

Kuningas  Elmar 5 , 

Lipp  Georg 8 , 

Ratsu  Elmar 6 , 

etturid : Dora 7 ja Elmar 6 .

 

Head lahendamist ! , 

Vajadusel küsimused ülesande ja maletreeningute kohta Heiki Sookruus, telefon: 5560-2367

 

ARTIKLI LÕPP



Uusrikas jõudis õhtul nii koju, et oli unustanud oma naise sünnipäeva. 

Naine oli vihane kui keravälk ja hakkas kriiskama: „Kui hommikuks ei ole siin maja ees midagi punast, kus seier liigub nullist sajani vähem kui 5 sekundiga, siis jääb see päev sulle igaveseks meelde!“ 

Mees mõistis oma viga ja tõttas seda parandama. 

Hommikuks oligi maja ees ilusa paelaga uhke karbike, kus sees oli briljantidega kaunistatud punane vannitoakaal. Mees lamab siiani intensiivravipalatis.

 

Tiit hakkas juba vaikselt magama sättima, kui naisel tuli ühtäkki meelde, et ta unustas garaažis tule põlema ja palus mehel minna see ära kustutada. Tiit läks alla korrusele ja märkas garaažis vargaid,  kes tahtsid tööriistu varastada. Kiirelt helistas ta 112 ja selgitas olukorda, kuid sai vastuseks, et vabu autosid ei ole ja kui vargad tuppa 

ei murra, siis ei ole ka hullu ning nad saadavad auto kohe, kui mõni neist vabaneb. 

Tiit luges kahekümneviieni ja helistas uuesti: 

„Tere õhtust, mina jälle siin. Ei ole vaja enam tulla – 

lasin need vargad maha.“ 

Paari minutiga olid kohal: kaks kiirabiautot, kuus politseiautot, KriPo, KAPO, tuletõrjeauto ja jäljekoer.

 

 Naine proovis enne teatrisse minekut kleiti 

ja küsis mehe käest arvamust. 

„Oo, millised tissid ja milline perse,“ 

mõtles Priit endamisi, aga ütles siiski: 

„See sobib hästi su soengu ja kleidiga.“

 

Mees ja naine hakkasid kolima ja pakkisid riideid. 

„Vaata kallis, peale 25 aastat sobib see mulle endiselt kui valatult,“ 

uhkeldas naine. 

- „Ah, mis sa plärad!“ vastas mees. „See on ju kõigest sall.“

 

Mees tukub baaris kannu taga, kui turvamees tuleb teda ülesse ajama: 

„Aeg on ärgata ja koju minna! Ma lähen tellin sulle takso.“ 

Mees on aga veel nii täis, et toolilt tõustes kukub näoli põrandale. 

Toibudes ajab ta end seina najal püsti, aga kukub jälle pikali. Vannub, 

mis ta vannub, kuid tänu laudade toele saab peaukse poole liigutud, 

kus kukub ikkagi veelkord näoga vastu maad. 

„Ma olen täis nagu kännuämblik!“ seletab mees taksojuhile, 

kes viskab ta tagaistmele nagu jahukoti. 

Koju jõudes saab mees naise käest pragada: 

„Noh? Sai jälle paar tükki liiga võetud?“ 

- „Oota, millest sa nüüd seda järeldad?“ 

tahab vidukil sinisilmadega mees naiselt teada. 

„No eks nad ikka baarist helistasid. Olid oma ratastooli sinna jätnud.“

 

Politseinik peatab sõiduauto, mille roolis on näost õhetav punapõskne vanaema. 

„Olge hea ja palun puhuge!“ palub politseinik. 

„Loomulikult, ei ole probleemi,“ vastab memm koketeerivalt. 

„Kus poisil valutab?“

 

Naine on armukesega voodis, kui ühtäkki saabub mees koju. 

„Ole kallis, mine palun sinna nurka ja seisa nagu monument,“ 

palub naine armukest, ise samal ajal teda beebiõli ja -puudriga kattes. 

Mees tuleb tuppa ja uurib: „Mis kuradi sammas seal nurgas seisab?“ 

- „Ma nägin Kaskede magamistoas sellist ja otsustasin meile ka osta,“ 

vastab naine kiirelt. 

Mees rohkem ei kahtle ja paarike läheb koos ööunele ära. Öösel läheb 

mees aga mingil kummalisel põhjusel külmkapist õlut ja juustu võtma 

ning kõnnib sellega samba ette. 

„Näe, võta ka!“ ütleb ta sambale. „Seisin seal Kaskede juures 3 päeva 

ja ei saanud isegi klaasikest vett, raisk.“

 

Kaks sõbrannat vestlevad omavahel kolmanda sõbranna juubelil. 

„Kui ma su mehega magaksin, kas me oleksime siis vaenlased?“ 

küsib esimene. 

„Ei,“ vastab teine. 

„Sõbrad?“ 

„Ei!“ 

„Mis siis?“ soovib esimene ikkagi teada. 

„Siis oleksime lõpuks viigis,“ vastab teine rahulolevalt.

 

Tõnu ajab Aivariga juttu. 

„Kas sa oma naisega enne abiellumist seksisid?“ 

„Ei, aga sina?“ 

„Jah, aga ma ei teadnud siis, et te kavatsete abielluda.“

 

Litsaka naisterahva korteris heliseb telefon. 

Tema isa võtab telefoni vastu: „Halloo?“ 

„Halloo-halloo!? Kas Tiiat ka saab?“ 

„Ikka saab! Kes räägib?“ 

„Kõik räägivad!”

 

Kõne Teliasse. 

„Tere, mu modem ei tööta.“ 

„Millised tuled teil põlevad?“ 

„Ainult esikus ja elutoas.“ 

„Selge, saadame tehniku välja.“

 

ARTIKLI LÕPP



Põhja-Eesti Pimedate Ühing õnnitleb kõiki oma novembrikuu juubilare. 

Tervist ja jätkuvat elurõõmu ka edaspidiseks!

 

November:

 

*Sergei Prozdin 90

 

*Gennadi Titov 75

 

*Allan Laur 75

 

*Jevgenia Krõlova 65

 

*Karin Prass 60

 

*Tiia Tiik 55

 

*Peeter Tõlner 45

 

*Jekaterina Ida 45

 

Palju õnne kõigile!

 

ARTIKLI LÕPP



 

Laupäeval, 23. novembril 2024 kell 12 ootab Eesti Meremuuseum külla kirjeldustõlkega muuseumituurile uusnäitusel “Estonia – ühe laeva lugu” Lennusadama väikeses saalis. Tuuri viivad läbi Kadi Kriit ja Artur Räpp.

 

Parvlaev Estonia huku 30. aastapäevale pühendatud mälestusnäituse fookus ei asetse traagilisel laevahukul, vaid eelkõige on näitus aupaklik kummardus laevale endale ja meeskonnale. 

Külastajani tuuakse laeva lugu alates selle ehitamisest 1979.–1980. aastal Saksamaal kuni viimase traagilise reisini 27.–28. septembril 1994 Tallinnast Stockholmi.

Koostöös Soome ja Rootsi muuseumidega antakse ülevaade ka ajast, mil laev sõitis Soome lipu all. See lugu on eestlastele tundmatu, kuna elasime kuni 1991. aastani raudse eesriide taga ja reisimisvõimalused olid väga piiratud. 

Mahukaim näituseosa kajastab laevakompanii Estline perioodi (1993–1994), kui parvlaev asus Eesti lipu all Estonia nimega Tallinn-Stockholm liinile ning omandas äsja nõukogude võimu alt vabanenud eestlastele märgilise tähenduse.

 

Muuseumituur kestab 1-1,5 tundi ja on tasuta. Osaleda saab korraga kuni 12 nägemispuudega inimest, neile lisanduvad saatjad.

 

Muuseumituuril osalemiseks tuleb registreeruda hiljemalt 18. novembriks saates kirja booking@meremuuseum.ee. Selles palume märkida nii osalejate kui saatjate nimed.

 

Info ligipääsetavuse kohta on leitav muuseumi veebilehel. Täiendavad küsimused on teretulnud muuseumi kontaktidel.

 

 

Eelnevates Kuukiirtes oli jõulupeo toimumise päevaks märgitud pühapäev, mis oleks pidanud olema kuupäevale vastavalt laupäev!!

Järgneb korrektne ja täiendatud kuulutus.

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu jõulupidu toimub laupäeval, 7. detsembril Tondi 8A saalis, algusega 14.00. Toimub kontsert, maitsvat söögipoolist cateringi poolt, tantsu ja tralli.

Jõulupeo omaosalus on liikmetele 15 eurot ja mitteliikmetele ja liikmemaksuvõlglastele 20 eurot. Ühingu auliikmetele on jõulupidu tasuta. 

Tingimata on vajalik eelregistreerimine. Registreerimise viimane päev on reede, 29.november e- posti aadressil ulrika@ppy.ee või telefonidel 6748 945, 55570848

 

10. detsembril toimub Tondi 8a saalis kell 16.00- 20.00 jõululaat. Laadal meie endi liikmete poolt tehtud käsitöötoodang, kohale on lubanud tulla oma kaubaga Signe seebid, läbirääkimised käivad hetkel veel mõne kaupmehega. Kohapeal elav muusika ja muidu jõuluhõnguline olemine. Kindlasti leiad kingikotti midagi meelepärast.

 

 

 

Teisipäeviti ja reedeti kabe male ring, algusega 9.00- 14.00.Ringi juhendab Heiki Sookruus. Omaosalus 2 eurot kuus. 

 

Jooga treening kolmapäeviti kell 15.00- 16.00, saalis. Omaosalus liikmetele 3 eurot kord.

 

Selga mugavad sportlikud riided. Joogamatid on ühingul olemas. Soovi korral võid oma mati kaasa võtta.

 

 

Reedeti- puhkpilliorkestri proov maestro Vello Loogna juhatusel, algusega 17.30- 19.00 saalis. 

 

 

 

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu laenutus toimub nii Suur-Sõjamäel kui Tondil. Teavikuid saab tellida esmaspäevast neljapäevani kell 10-16 telefonil 674 8212 ja igal ajal e-posti laenutus@rara.ee teel. 

Neljapäeviti kell 14-16 on lugejatel võimalik Tondi 8a ruumis 113 (vastuvõturuumis) eelnevalt tellitud raamatuid kätte saada ja raamatukogust laenatud teavikuid tagastada. 

Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu lugejatel on võimalik kasutada Veebiraamatukogu https://www.veebiraamatukogu.ee/

 

parkimine. Kui võtad osa mõne ringi tegevusest või osaled muul moel

 ühingu töös, siis ühingus viibimise ajaks vormistame tasuta parkimise. 

 

teisipäeval kell 12:00- 17:00 ja neljapäeval kell 10:00- 15:00. 

Juhiabi Ulrika Tint: telefon 55570848

 

ARTIKLI LÕPP

INFOLEHE LÕPP.